No on alles väikelinn... tõeliselt veider :) Kõikidel inimestel on nende omapärale vastav perekonnanimi :) Ja kui palju lahedaid tüüpe sinna veidrasse väiksesse NummiPea nimelisse linna mahub! Üks veidram inimene kui teine... päris lahe oleks sellisesse linna päriselt sattuda! Natuke õõvastav ehk ka... aga raamat ise polnud grammigi hirmus. Ikka läbi ja lõhki naljakas :) Vähemalt minu 9 aastane pugistas iga jutu kohta vähemalt natuke naerda. Aga mõne jutu sees ei saanud naerulaginat pidamagi.Kõige lemmikumaks osutus vist sissejuhatav lugu, kus tutvustati Proua KummiPea-d. Nimelt oli temal "mõnusalt järeleandlik pea, mida sai igale poole venitada".
Stiilinäide sellest: Ja muidugi sai proua KummiPea nina tirida nii pikaks, kui iganes soovi oli. Ja linnakodanikel oli selleks soovi küll ja küll, nii et proua KummiPea oli ikka õige tihti pika ninaga. Ometi oli vaja vaid nina lahti lasta, ja see lendas heleda plaksuga keset nägu tagasi. Selle plaksu peale sai proua KummiPea ka ise aru, et teda on jälle ninapidi veetud.
Lisaks Proua KummiPeale, elavad selles väikses veidras linnas Härra LugemisHull, Preili RõõmuRaasuke, Härra PoleHullu, Härra HirmuHigi, Härra SünnipäevaSõber, Preili RõõmuRikkuja, Härra EtteVaatlik ja Härra TahaVaatlik, Preili JuurdeVõtlik ja Preili AllaVõtlik, Härra SealTagaReas, Härra RaamatuHull, Preili NuuksuNunnu, Härra TuupPea ja Härra PuuPea... ja kindlasti veel mõned, kelle nimi vilksab lugude sees läbi :)
Mõnusat sõnademängu, lahedat huumorit. Võiks arvata, et selliste hullude tüüpidega tüütab enne raamatu lõppu ära, et sarnane huumor või nii, aga ei tüüta hetkekski. Ikka igas loos on omad riukad sees. Kõik nad ju isemoodi veidrad :) Ja just täpselt sobivalt pikk on ka. Mina tundsin ennastki nii ühest kui teisest tegelasest ära (RaamatuHull ja LugemisHull näiteks... aga kindlasti on mul palju ühist ka Preili JuurdeVõtlik-u ja Preili AllaVõtlik-uga, mis sellest, et nemad on ju naised :)) ja eks lapsedki tunnevad. On ju neil ka igasuguseid tüüpe lasteaias või koolis, kes on natuke veidrad või nö. ummamuudu.
Raamat kandideerib ka igati õigustatult Kulka parimale lasteraamatu auhinnale! Palju õnne! Ja ka kujundusele suured kiidusõnad, sest Jüri Mildebergi joonistused on alati erilised ja ilusad. Olgugi, et peamiselt on tegemist "portreedega", mulle meeldis, et ta ei ole võtnud mingit sellist lähenemist iga tüübi kohta, et see on kuidagi väga iseloomulikult pealevaadates kohe näha, et kellega tegemist on. Sest ega ka päris elus ju ei näe inimese sisse, et mis kiiks tal parajasti on. Mõne puhul muidugi näeb ka ja sellepärast on ka näiteks Härra TuupPeal suur kiilas pea :) Aga ta on ka enamvähem erand. Niimoodi on lahe lasta laste fantaasial vabamalt lennata.
Minu enda lemmikute hulka kuulusid ka lisaks eelmainitutele härra EtteVaatlik ja härra TahaVaatlik ja veel üks härra, kes nende loo viimasel lehel mängu tuleb :)
Hinnang: 4 (lapsele väga meeldis ja minule endale meeldis ka seda talle ette lugeda. Ma arvan, et otseselt sihtrühmaks võikski pidada sellised 5-9 aastased. Ja paari õhtuga oligi raamat läbi. Oleks vabalt ka ühte jutti võinud lugeda või rohkemateks õhtuteks jagada. Aga nii oli meie jaoks just mõnus. Suur tänu ka kujundaja Dan Mikkinile, et need lood olid niimoodi mõnusalt, et portreed algasid just parempoolselt lehelt. Mis siis sellest, kui mõni leht jäi tühjaks. Nii oli kuidagi stiilne. Soovitan küll väga soojalt ja hoian auhindade jagamisel pöialt. Poleks üldse paha variant võitjaks... muidugi meil vaja ka teised "kandidaadid" läbi lugeda :) Härrad AuhinnaNominentideLugejad, nagu me ikka selle ajal aastast oleme pojaga :))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar