Priit Pedajase Stoppardi mugandus ja lavastus on üks minu kolmest 2013.aasta lemmikust teatrielamusest. Võimas lavastus paljude (päriselt ajaloost pärit) karakteritega. Lausa kahe pealinna teatri jõul tehtud... oli ka eelmise aasta üks oodatumaid... ja oligi ootamist väärt lavastus ja lavalugu... Etterutates võib öelda, et minu jaoks oli see Linnateatri Põrgulaval nähtud, Stoppardi triloogia esimene osa lavastusena ka tunduvalt tugevam kui tema järg Draamateatri suurel laval. Kuigi mõlemad on nägemist väärt (lähen kevadel vaatama ka Vanemuise ja Ugala koostöös valmivat 3.osa) ja mõlemas on palju komponente, mis naudingut pakuvad, aga teises osas tõusis lavastusest endast tugevamakski komponendiks minu jaoks hoopis Priit Võigemasti ja Mait Malmsteni huvitav duett-duell. Samas tuleb märkida, et lavastusi on võimalik võtta ka kui erinevaid lugusid ning nende järjepidevus pole otseselt oluline, kuigi huvitav oli ka jälgida mõnede mõlemas osas olevate karakterite järgsust (mõnede tegelaste puhul pole tegelikult ka näitlejatevalikul tegelikult üldse mõeldud). Siiski võis mingil määral mängida rolli minu jaoks ka see, et nägin esimest osa enne teist. Olen kuulnud, et paljud, kes teist osa on näinud enne esimest, eelistavad just nimelt teist osa esimesele... Kuid just eriti lavastuslikus mõttes tahaksin kiivalt vastu vaielda. Samas huvitavaid rolle jagus mõlemasse tükki ja palju. Mitmed kunstilised lahendused olid samuti erineva tunnetusega, kuid mõlemad väga ilusad ja õnnestunud.
Linnateatris nähtud esimene osa on tugeva atmosfääritunnetusega. Tegelikult ju Stoppard on Tšehhoslovakkias sündinud, ehk omab selles mõttes ka nö. ida verd, seega pole ime, et ta nii ehedalt vene klassikat meenutava näidendi on suutnud kirjutada... eks loomulikult... ega see verest tulene... ikka talendist :)
Tegevus toimub Venemaal ajavahemikul 1833-1844, ehk Puškini ja noorukeste Turgenjevi ja Dostojevski ajastul. Mõned suurkujud leiavad tee lavale ka nii iskus kui ka lihtsalt jutu sees. Põhitegevus toimub Premuhhino mõisas, kus noor kirjanikuhakatis, uljas ja hoogne Bakunin elab koos oma vanemate ja nelja õega. Kuid tegevus toimub ka linnas ja see kohtade vahelduvus teatrilavale tuua on üks suuri lavastajaõnnestumisi.
Tegevus toimub Venemaal ajavahemikul 1833-1844, ehk Puškini ja noorukeste Turgenjevi ja Dostojevski ajastul. Mõned suurkujud leiavad tee lavale ka nii iskus kui ka lihtsalt jutu sees. Põhitegevus toimub Premuhhino mõisas, kus noor kirjanikuhakatis, uljas ja hoogne Bakunin elab koos oma vanemate ja nelja õega. Kuid tegevus toimub ka linnas ja see kohtade vahelduvus teatrilavale tuua on üks suuri lavastajaõnnestumisi.
Ilusad kostüümid, uhked soengud, kõrgklass ja teenijad... teate ju küll seda kostüümidraama-žanri... Õdedel käivad kosilased, õhus on romantikat, melodraamat ja ajastustandarditest tingitud keerulisi suhteid. Kuid samas ka aatelisust, isamaalisust, vene hinge ja noormeeste nooruseuljust ning eluvalikuid. Seda kõike läbi sõbra-, armu- ja peresuhete... aatelisuse ja ajastulikkuse prismade...
Pedajas on tõeliselt ilusti lavastanud selle loo. Ilu on kindlasti üks märksõnadest sellele lavastusele tagasi mõeldes. Kirjandus ja kirjanduslikkus samuti. Isegi aastate ja aastaaegade vahetumine, mida üks tegelastest numbriplaadiga lavale toob, mõjuvad kui peatükid. Tegevuskohtade vahetumine ühes ja samas teatrisaalis toimub sujuvalt ja õhustik ning just nimelt ajastutunnetus tõmbab endasse mängleva kergusega, mis annab aimu korralikult läbimõeldud ja hoole ning armastusega tehtud lavastusest. Tükk on täiesti Põrgulava Nüganeni ja Šapiro võimsatele lavastustele Pedajase poolt antud vääriline jätk.
Ja oh kui huvitav on näha kahe hea teatri näitlejaskonna koosmängu! Karaktereid on palju ja tegelasi veelgi rohkem. Sellepärast ma ei hakkagi kõikidel neil peatuma. Absoluutselt kõik teevad head rollid, olgu siis suuremad või väiksemad, aga tahaksin neist kõige erilisemad siin veel eraldi välja tuua. Tõnn Lamp on saanud mängida üsna ebameeldiva MIhhail Bakunini rolli ja kummalisel kombel minu meelest just need maneerid ja see olemuslik osa tema mängustiilist mis just minule ei meeldi tema mängus tavaliselt, mängivad sellele rollile lausa ideaalselt kaasa. Tõnn teeb ärritava kuid samas väga tabava rolli, millel on laval elluärkamiseks vajalikud kihid täiesti olemas. Üliõhinus, kiire ja lahmiv liikumine, kerge ülemängimine, kõik loovad tema karakterist just sellise noore vene mehe karakteri, kes tahab pea ees tormata sinna kuhu ta parajasti minna soovib - uljas kuid samas natuke ka rumal ja isepäine. Temale tasa- ja vastukaaluks Alo Kõrve on märksa rahulikum ja rohkem jalad maas tüüp. Kersti Heinloo ja Külli Teetamm dramaatiliste vanemate õdedena ja Ursula Ratasepp ja Marta Laan kekslevate nooremate õdedena on kõik ilusates kostüümides ja õhkavad armastuse järele. Seda on nende ümber, nende mõtetes ja igas hingetõmbes... Jah, ka noorematel...
Võimas pereisa Ain Lutsepp on ehe ja sobivalt suursugune mõisahärra ning ühtlasi tähtis ja mõjuvõimas pereisa, aga Draamateatri meestest teeb vast kõige tugevama rolli seekord hoopis Taavi Teplenkov haiglase ja vaese kirjanduskriitik Belinskina. Pääru Oja, kes samuti kirjanduskriitikuna üles astub, teeb viimasel ajal äravahetamiseni sarnaseid rolle (näiteks "Orvud", värske "Vennas", "Biloxi blues" ja samuti siin "Utoopia rannikus"), kuid sellel hetkel oli see tema "stiil" veel võrdlemisi värske ja tegelikult minule see keelega oma sisepõse vastu hõõrumine ja sivkade väljasülitamise moodi ptüitamine veel endiselt sobib, eriti kuna see on siiani sobinud ka tema karakteritega. Ülle Kaljuste ja Sandra Uusbergi Beyeri proua ja preili... eriti Sandra uhke preilna jääb meelde. Lisaks veel terve rida uhketes ja uhkemates kostüümides (kunstnik Liina Unt vääriks kindlasti Teatriliidu aastapreemiate jagamisel äramärkimist) mehi, poisse, naisi ja tüdrukuid, kellest mainimata ei saa jätta ka Jaan Rekkorit ning millegipärast ka pisikeses rollis Kalju Orrot, kes nende numbriplaatidega ajaratast muudkui edasi veeretas ja Piret Kalda oma viimasel ajal leitud natuke teistsuguse, pisut ehk ka koomilist särtsu sisaldava särinaga mõisaproua Bakuninina.
Valgusega antakse värve ja tunneteskaalat saali. Kalle Karindi valguskaart on tugev lavastuslik osa. Näiteks sinisem toon loob külma või vaesuse tunnet. Kollasem soojemat, päikselisemat... see kõik peegeldub Põrgulava seintelt ja peeglitelt vastu. Ühel hetkel tegelased ka näiteks "uisutavad" tükis, teises loob hoopis hämarus hubasust või hoopis haiglast õhkkonda - kuidas parajasti vaja. Kunstnikutöö, eriti kostüümide osas on tipptase (eriti meeste kostüümid pole ju tavaliselt erilist fantaasiarikkust nõudvad, aga siin on selgelt ka nendega kõvasti tööd tehtud), aga ka üldine kunstiline pilt loob seda ilu, millest siin juba korduvalt maininud olen. Betoonsaal ei mõju nii kivise ja staatiliselt külmana, tänu mööblile, peeglitele ja puitdetailidele ja -ornamentidele.
Kui päris aus olla, siis väga palju mõtlemisainet see tükk ei andnudki. Jah, võib ju polemiseerida kirjanike, loojate ja kriitikute üle. Ajastu- ja armastusteemadel või au ja austuse, valikute ning karakterite üle, kuid sedapuhku polnud siin kõiges selles midagi uut. Samas ei peagi olema, sest see tükk oli rohkem hetkeemotsioonidel mängiv ja just elamuslik seal saalis kohapeal lugu, mängu ja lavastust jälgides. Andis see ju ka aimu tollaaegse vene intelligentsi elu-olust, kuidas neisse suhtuti ja kuidas nemad suhtusid oma emakesse Venemaasse. Kuidas aeg, ühiskond ja armusuhted neid mõjutasid. Mitmele karakterile oli võimalik kaasa- või vastu elada.
Nagu mu jutust ka ilmselt siin saab aimu, siis muidugi praeguseks hetkeks, kui on juba üle 10 kuu kulunud selle lavastuse nägemisest, on ka siinsed emotsioonid juba paljuski lahtunud ning välja olen suutnud tuua vaid selle, mille olen endaga kaasa võtnud elamusest. Kuna ma väga palju pole ka sisule pidanud järele mõtlema, siis väga palju on ka meelest läinud. Kuid väga eredalt on meeles nii mõned lavastuslikud nüansid kui ka mitmed näitlejatööd ja isegi stseenid, sh. tugevad monoloogid. Õnneks on olemas need suurepärased fotod, mida muide leidub veel hulgaliselt Linnateatri kodulehelt lisaks ja nende abil saab ehk võibolla ka kõige paremini just selle õige tunnetuse tükist kätte. Kui ikka sellised kostüümidraamad ja klassika või klassikalikud lood ja lavastused meeldivad, siis see on väga õnnestunud ja kindlasti ei tule kahetseda selle vaatama minemise valikut.
Hinnang: 5 (ilus, intellektuaalne, ajaloolise tagapõhja ja ajaloost tuttavate tegelastega, mänguliselt ja huvitavalt lavastatud, põneva ja erilise näitetruppiga tõeliselt hästi mängitud rollide ja põnevate karakteritega tükk. Suursugune ja ambitsioonikas. Mõjuv ja emotsioone ning loole ja tegelastele kaasaelama panev - no mida veel ühest teatrielamusest oodata... Priit Pedajas lavastab muidu ka kuidagi puhtalt ja selles mõttes ta isegi üllatas oma mitmete mänguliste lahendustega. Mina soovitan küll üsna julgelt. 3 ja pool tundi puhast teatrinaudingut. Võimas1)
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
Utoopia rannik. I osa. Teekond
Tom Stoppard / Priit Pedajas
Tallinna Linnateatri ja Eesti Draamateatri ühistöös jõuavad lavale Tom Stoppardi triloogia "Utoopia rannik" kaks esimest osa, selleks segavad teatrid trupid ja vahetavad lavastajad: 9. märtsil esietendub Linnateatris näidendikolmiku esimene osa "Teekond" Priit Pedajase lavastuses ning teine osa "Laevahukk" poolteist nädalat hiljem Draamateatris Elmo Nüganeni lavastuses.
19. sajandi alguses kasvab Venemaal üles terve põlvkond noori, kes vaimustub saksa filosoofiast, prantsuse romaanidest ja Puškinist. Pärast dekabristide ülestõusu 1825. aastal kehtestab tsaar Nikolai I tugeva tsensuuri raamatute ja ajakirjade avaldamisele. Hoolimata tsensuurist kihab ja pulbitseb Venemaa ideedest. Noorukesed Aleksandr Herzen ja poeet Nikolai Ogarjov on vaid 12- ja 13-aastased, kui tõotavad pühendada oma elu tsaari diktatuuri vastu võitlemisele. Moskvas ja Peterburis hakkavad ilmuma uued ajakirjad. Ühes neist avaldab filosoof Pjotr Tšaadajev kuulsa kirja Vene mahajäämusest, mille tagajärjel ta hulluks tunnistatakse. Isegi arreteerimised ja maapakku saatmised ei suuda ära hoida ülemaalist värisevat tundmust, millel Stoppard laseb kõnelda läbi Herzeni suu: “Nüüd sa ei saa saapapaelu ka osta, ilma et müüja ei küsiks sinu arvamust eksistentsi olemuse kohta.”
“Utoopia ranniku” esimese osa “Teekond” tegevus toimub Venemaal ajavahemikul 1833-1844. Näidendi keskne tegelane, tulevane anarhistlik mõtleja Mihhail Bakunin, kasvab koos nelja õega idüllilises Premuhhino mõisas, 200 kilomeetrit Moskvast loode poole. Bakuninite majas käivad suviti nii tütarde kosilased kui ka noore Mihhaili intelligentidest sõbrad. Vaatamata isa meelehärmile suundub energiline ja elujõuline Mihhail üha enam sõdurielust ühiskondlikku ja kirjanduslikku tegevusse. Bakunin sõbruneb kriitik Belinski, luuletaja Stankevitši, Herzeni, Turgenevi ning teiste Venemaa tulevaste ärksate mõtlejatega – terve ajalooliste suurkujude plejaad, keda kehastavad Draamateatri ja Linnateatri selleks puhuks loodud ühistrupi näitlejad.
Tõsielusündmustele tuginevat Tom Stoppardi näidendit võib võtta nii iseseisv a kibemagusa oodina noorusele kui ka eelmänguna sündmustele, millest jutustavad “Utoopia ranniku” järgmised osad.
19. sajandi alguses kasvab Venemaal üles terve põlvkond noori, kes vaimustub saksa filosoofiast, prantsuse romaanidest ja Puškinist. Pärast dekabristide ülestõusu 1825. aastal kehtestab tsaar Nikolai I tugeva tsensuuri raamatute ja ajakirjade avaldamisele. Hoolimata tsensuurist kihab ja pulbitseb Venemaa ideedest. Noorukesed Aleksandr Herzen ja poeet Nikolai Ogarjov on vaid 12- ja 13-aastased, kui tõotavad pühendada oma elu tsaari diktatuuri vastu võitlemisele. Moskvas ja Peterburis hakkavad ilmuma uued ajakirjad. Ühes neist avaldab filosoof Pjotr Tšaadajev kuulsa kirja Vene mahajäämusest, mille tagajärjel ta hulluks tunnistatakse. Isegi arreteerimised ja maapakku saatmised ei suuda ära hoida ülemaalist värisevat tundmust, millel Stoppard laseb kõnelda läbi Herzeni suu: “Nüüd sa ei saa saapapaelu ka osta, ilma et müüja ei küsiks sinu arvamust eksistentsi olemuse kohta.”
“Utoopia ranniku” esimese osa “Teekond” tegevus toimub Venemaal ajavahemikul 1833-1844. Näidendi keskne tegelane, tulevane anarhistlik mõtleja Mihhail Bakunin, kasvab koos nelja õega idüllilises Premuhhino mõisas, 200 kilomeetrit Moskvast loode poole. Bakuninite majas käivad suviti nii tütarde kosilased kui ka noore Mihhaili intelligentidest sõbrad. Vaatamata isa meelehärmile suundub energiline ja elujõuline Mihhail üha enam sõdurielust ühiskondlikku ja kirjanduslikku tegevusse. Bakunin sõbruneb kriitik Belinski, luuletaja Stankevitši, Herzeni, Turgenevi ning teiste Venemaa tulevaste ärksate mõtlejatega – terve ajalooliste suurkujude plejaad, keda kehastavad Draamateatri ja Linnateatri selleks puhuks loodud ühistrupi näitlejad.
Tõsielusündmustele tuginevat Tom Stoppardi näidendit võib võtta nii iseseisv a kibemagusa oodina noorusele kui ka eelmänguna sündmustele, millest jutustavad “Utoopia ranniku” järgmised osad.
Teatrisõpradele teadmiseks aga, et triloogia esimesed kaks osa teatrilaval on mõistetavad ka eraldiseisvalt. Seetõttu ei ole oluline vaadata ära esmalt esimene ja seejärel teine osa, vaid seda võib teha ka vastupidises järjekorras.
Lavastuses on stseene, kus kasutatakse suitsumasinat (lavasuits on tervisele kahjutu) ja suitsetatakse.
Priit Pedajas (Eesti Draamateater)
LAVASTAJA
Anu Lamp
TÕLKIJA
Liina UntKUNSTNIK
Kalle KarindiVALGUS
KOREOGRAAF
MÄNGIVAD
Ain Lutsepp (Eesti Draamateater), Piret Kalda, Külli Teetamm, Kersti Heinloo (Eesti Draamateater), Ursula Ratasepp, Marta Laan (Eesti Draamateater), Liis Lass, Indrek Ojari, Kalju Orro, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Taavi Teplenkov (Eesti Draamateater),Karl-Andreas Kalmet, Pääru Oja (Eesti Draamateater), Märt Pius, Kaspar Velberg, Andero Ermel, Andres Raag, Ülle Kaljuste (Eesti Draamateater),Sandra Uusberg, Jaan Rekkor (Eesti Draamateater), Veiko Tubin, Kristjan Üksküla, Allan Noormets
Esietendus: 9. märts 2013
Etendus kestab: 3 tundi 30 minutit
Mängukoht: Põrgulava
Mängukoht: Põrgulava
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar