kolmapäev, 5. detsember 2018

Mees, kes pidas oma naist kübaraks - Vl. Majakovski nim.Teater (Moskva)


Nüüd juba tagantjärgi targana võib öelda, et 'Kuldse Maski' festivali pakutud kolmas teatrielamus oli minu jaoks sisulises mõttes kogu festivali lemmik, kuigi lavastusena vast ehk vastupidiselt - kõige nõrgem. Kuid kuna mina olengi rohkem sisu peale väljas ning ootangi eelkõige tugevat faabulat, siis jäin elamusega kokkuvõttes rahule.

Etendus toimus Vene Teatri uhkes saalis, kuigi oleks pigem sobinud mõnda indie-teatri-saali, sest lavaline ülesehitus oli mõnevõrra kaootiline - oma taustaks riputatud kinolinaga, millele projitseeriti samuti laval keset kõike läbi etenduse seisnud kaameraga "patsientide" jutustusi nö.otse-ülekandena ning pidevalt laval olevatest muusikutest, kes kuidagi ripa-räpa külgedel toimetasid.

Oliver Sacks'i raamat, mis on dramatiseeringu aluseks, on ju maailmakuulus (ilmunud ka eesti keeles). Sacks ise on neuroloog (mõned teavad teda näiteks Robin Williams'i kehastatuna filmist "Awakenings") ning kogu ülesehitus seisneb erinevate kiiksudega patsientidega intervjuudel. Nõnda on neid "lugusid", mis üpris konkreetsete lõikudena esitatakse vaatajale ridamisi umbes 10. Kümme erinevat kiiksu, ehk normaalsusest kõrvalekallet, millel ka diagnoosiline haigusnimetus tegelikult olemas. Iseenesest on kuidagi kummaline naerda nende veidrike üle - nagu naeraks haigete üle ja see on nii ebamoraalne, kuid samas mis teha - naerma jab. Eks need on ka valitud sellest "naljakamast" otsast ja esitatud ka suure mõnu ja mahlaka lähenemisega. Muide raamatus on neid patsiente üle 20, seega kui etendus meeldis on mõistlik raamatust neid lugusid juurde ammutada.

Jah, üks hulluke või ullike järgneb teisele, üks hullem kui teine. Tegelikult mõnel neist vaid lihtsalt väike kummaline kiiks küljes ja muidu oleks tegemist täiesti normaalse inimesega. Mõne kiiks on naljakas, mõnel hoopis kurb, aga suurem osa nii üht kui teist. Seekordse publiku lemmikuks näis kujunevat aplausi ja naerupursete alusel hinnates ilmselt üks 89-aastane vanaproua, kellel Amor-i haigus peale tuli (neurosüüfilis). See tähendab, järsku keset kõike tuli nö. "särts" sisse ning hakkas uuesti himu tundma meeste järele. Kuid see ju hoopis naljakas mõttes selline haigus, millest lahti saada ei tahagi - elul on jälle värvid ja hoog - memm on justkui jälle "noor"! Kelmikas näitlejanna - Natalja Palaguškina - justustas seda ka sellises vahvas vormis publikule, kasutades tihti lausete alguses "Kuulge tüdrukud", nagu räägiks meiega kui oma sõbrantsidega. Otse loomulikult kiskus ka üha vaese mehe publiku hulgast endaga lavale kaasa tantsima ja nii mõnigi meist sai temalt amüseerima kutsuva silmapilgutuse :) Tulid meelde vene telekanalite aastavahetuse huumorisaated.

Samas paari sellise loo lõpp andis mõista, et sellest haigusest väljatulekuks oli vaja kõigest "peeglissevaatamist" ehk enda haigusest teadlikuks saamist. Mõni lugu lõppes kurvalt - paradoksaalselt kui ravi toimis ning inimene sai oma haigusest lahti, muutus ta elu tühjaks ja mõttetuks. Näidates ära, et võib-olla alati polegi vaja katkist asja parandama... Kuid inimaju on üks keerulisemaid süsteeme siin maamunal ja kus seda ette teada, mida sellega peaks tegema ja mida mitte - arstil lasub ju ikka kohustus ravida ja inimese normaalne tervislik seisund luua või säilitada. Kummaline tunne tekkis vaatajana, et kohe kui hakkasidki joonistuma välja mingid mustrid, siis paisati need järgmise looga jälle segi - me inimesed oleme tervetenagi nii erinevad, rääkimata siis haigetest. Kui mõni kruvi logiseb, siis kunagi ei logise need erinevatel inimestel täpselt samast kohast ja sama palju. Inimmõistus on ja jääb üheks kõigi aegade suurimaks müsteeriumiks.

Nende patsiendi-lugude jutustamisel on lavastaja Nikita Kobelev kasutanud erinevaid tehnikaid - muusikat, videot, jutustamist, dialoogi, publiku kaasamist ja füüsilist - igasuguseid stiile erinevateks lugude-jutustamise vorminguteks on kasutatud, kuid need kõik ei mõju päris orgaaniliselt, vaid jääb aimdus tahtlikust konstrueeritusest lahendada iga lõiku kuidagi isemoodi. Ja kuna vaatajana mõtled sellele, siis mõjub lavastuslik stiil ka pisut lihtsakese ja vales mõttes läbinähtavana.

Näitlejate stiilides oli ka kõiki mängu astmeid, tavalisest psühholoogilisest ja usutavast mängust kuni groteskse ülemängimiseni. Võib-olla oli see nõksu kultuurilises mõttes lähenemisena võõras... kuigi mitte otseselt võõras, vaid ütleks isegi, et äratuntavalt venelaslik. Sest teatav rahvuslik eripära lööb kohati välja. Seda kõige positiivsemas mõttes, sest eks selliseid "teistsuguseid" inimesi ole igal rahvusel ning eestlasena seda vaaates tekkis teatav duaalne distants - briti juurtega ameerikas töötanud tohtri lood, venelaste esitatuna - eestlaseid see ei puuduta... kuigi ise oma peas tead, et puudutab ju küll - pole me keegi kaitstud selle eest, et ühel hetkel peas mingi krõks ära käib (või on juba käinud) ning oledki ümbritsevate ja ühiskonna jaoks "kummaline" ehk nö. "haige".

Hinnang: 3+
Lõppkokkuvõttes kujunes sellest minu tänavuaastase "Kuldse maski" festivali kõige sisukam teatrielamus. Kuna lugusid oli nii palju, siis eks nad muidugi mõjusid erinevalt - mõni tugevamalt, mõni pani vaid õlgu kehitama, ühest ei saanud keelelises mõttes kõige paremini aru ja ilmselt läks midagi kaduma. Kuid lõppkokkuvõttes tervikuna on sellised etendused, kus jutustatakse mitmeid erinevaid lugusid vägagi teretulnud. Saab justkui 1 teatrielamuse asemel 10 :) Ja eks meid inimesi puudutavad ning inimestest ning meie psühholoogiast ja vaimsest tervisest rääkivad lood on ajatud ning toimivad endasse sissevaatamistena, kuigi "õnneks" räägivad teistest inimestest.
Lavastusena selline, ma ütleks "räpane" stiil ei ole minu maitse järgi, kutsub esile soovi korrastada või lõigata midagi välja (ja ma ei mõtle mitte tekstist, vaid kõikidest kokku-kuhjatud stiilidest), ehk iga lugu ei pea just omamoodi lahendama. nendes tegelaste kiiksudes oli juba piisavalt eripära. Kuigi teatri mõttes lihtsalt üksteise otsa neid jutustada kaotab ka teatraalse mõtte. Ja, keeruline, aga tehtav. Näitlejatel oli ka selles trupis väga erinev tase. Seega jäi kuidagi segane tunne sellest kõigest. Kuid mis peamini - lugu (lood) kandis ka selle segaduse võitjana välja. Komöödia või pigem dramöödia, mis kutsub raamatut lugema ning paneb mõtlema inimmõistuse hapruse üle.

---------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):

Vl. Majakovski nim. teater, Moskva 
INIMENE, KES PIDAS OMA NAIST KÜBARAKS
Oliver Sacksi ainetel
kohtumised suurepäraste inimestega 
Lavastus: Nikita Kobelev
Kostüümikunstnik: Marina Bussõgina
Videokunstnik: Jelizaveta Kešiševa
Koreograaf: Aleksandr Andrjaškin
Valguskunstnik: Andrei Abramov 
Näitlejad: Julia Silajeva, Aleksandra Rovenskihh, Natalja Palaguškina, Pavel Parhomenko, Nina Štšegoleva, Roman Fomin, Anastassia Tsvetanovitš, Olga Jergina, Aleksei Zolotovitski 
Etenduse kestus 2 tundi 40 minutit (vaheajaga)
18+
Lavastus oli 2018. aasta „Kuldse Maski“ longlistis. Osales programmis Russian Case 2017. aasta festivalil
Ülemaailmselt kuulsa Ameerika neuropsühholoogi ja kirjaniku Oliver Sacksi teosest „Inimene, kes pidas oma naist kübaraks", mis põhineb tema patsientide lugudel, sai ülemaailme bestseller ning sellel on huvitav lavaline saatus: Michael Nyman kirjutas ooperi, esimese draamalavastuse tegi aga Peter Brook. Majakovski-nimeline teater lavastab seda Venemaal esimest korda, et rääkida inimestest, kes püüavad üle saada oma erinevatest paradoksaalsetest kõrvalekalletest. Lavastuse loojad uurivad meediatehnika, eksootiliste muusikariistade ning delikaatse huumori abil neid kõrvalekaldeid kui avastusi, muutusi aju töös – kui inimese tavaelus tundmatuid teid.
Oliver Sacks, autorina oma kangelastest: „Neid võib nimetada veidrikeks, aga kujuteldamatut kaugetes kohtades, mille olemasolu on ilma nendeta isegi raske uskuda. Mina näen nende veidrustes imede ja muinasjuttude peegeldust".
Nikita Kobelev, lavastaja: „Mõtlesime lavastuse jaoks välja naljaka valemi „kohtumised suurepäraste inimestega". Me tõepoolest tahaksime, et etendus muutukski selliseks kohtumiseks – mitte tegelastega, aga inimestega, nende lugudega, mis absoluutselt ei sarnane üksteisega. Heites pilku nende haigusest segipaisatud saatusesse, uurib doktor Sacks sidet aju ja teadvuse vahel, teadvuse ja hinge vahel."

Kommentaare ei ole: