laupäev, 19. oktoober 2019

Kankaan - Peterburi Riiklik Muusikalise Komöödia Teater - Kuldse Maski Festival Eestis


Teatrifestival Kuldne Mask Eestis, said eile õhtul tõelise AVAPAUGU! Peterburi Muusikalise komöödia teatri, ameerika helilooja Cole Porteri armastatud Broadway-muusikali "Kankaan", ungari lavastaja KERO, vaimustavalt vaatemänguline ja vapustavalt mitmete, ühel mängulaval toimuvate pildivahetustega ja ligemale poolesaja inimesega trupi Tallinna "külalis"(!!!)etendus oli TEATRIIME! Eks siin ju natuke aitas kaasa ka pöördlava, aga isegi seda arvesse võttes, siis kohtusaali muutmine tänavakohvuks, sealt edasi kõrtsilokaaliks, siis jälle vanglaks või ballisaaliks või buduaariks või... uskumatu!

Peaosalised Natalia Dievskaja ja Kirill Gordejevi maailma tipptasemel lauluhääled ja hämmastavalt tugev trupp, kes nagu kõik oleksid ühtlasi nii näitlejad, lauljad kui ka kõrgetasemelised tantsijad! HÄM-MAS-TAV!

Lugu räägib muidugi armastusest, esialgu keelatud armastused, mis kaht inimest ju kohe nagu magnetina teineteise ligi tõmbab. Kuigi selle "keelu" on nad ju kõigest ise teineteisele peale pannud :) Teine paralleelne liin jutustab kunstnikust ja kunstikriitikust ning Pariisi boheemlaslikust atmosfäärist, kus seiklevad tänavapoeedid ja toimuvad duellid, kõrgub vastehitatud Eiffeli torn ning kõigil on õitseb rinnas armumine, hingerõõm ja lõbujanu.

Kõige keskmes, selles 19.sajandi lõpus "keelatud" tants Kankaan, mille seadusliku lubamise eest võitlevad nii vabal ajal tantsijatena leiba teenivad pesunaised, nende pühendunud, baaripidajast juht Simone kui ka Simonesse armunud kohtunik.

Kõik kokku natuke üle 3 tunnine show, millele otsa tuli veel 10 minutit kestev, seisvate ovatsioonidega kiidu- ja austusavaldus publiku poolt. Festivalile kohale oli sõitnud ka lavastaja ise!

Need lauljad oma häältega tõid mitu korda külmavärinad. Dievskaja pani oma hääde kohati nii Zaz'i kui Edith Piaf'i värinaid, siis jälle võimsat ja selget Celine Dioni või rokilikku Alla Pugatšovat, kuidas parajasti laulu loomusega sobitus. Muidugi oma hääl kujunes sellest kõik kokku ning see on tal fantastline. Rääkimata kaugele kiirgavast ilust. Gordejevi võimas hääl on absoluutne maailma tippklass. Jõuline, aga järgmisel hetkel juba soovi korral Porteri muutes üllatavalt ja sobivalt hoopis vene romansiks. Tõeline "esimene armastaja". Muide Kirilli rollideprismas ja muusikalide CVs on rollid nii "Meister ja Margarita"s kui "Vampiiride tants"us.

Eriti pahviks lõi ungarlanna Viktoria Barta koreograafia. Wow! Juba pikemat aega (viimati Estonia "Viiuldaja katusel" paar aasta tagasi) pole saanud sellisel tasemel tantse näha muusikalides. Kohe esimese tantsu sees, kui märkasin vogue'i elemente, mõtlesin, et geniaalne! Kuid edasi sai lisaks loomulikult kankaanile ja Broadway-stiilidele, nii elemente lüürilisest moderntatsust, crumpimisest (tõesti! 1892.aasta ja see sobis!), balletist, stompimisest, steppimisest (mille sees oli ka moonwalk'i) - kõikvõimalikke praeguse aja ja ka klassikalisi tantsustiile! Olin nagu kommipoodi eksinud poisike, kes avastas ühe lemmikkommi teise järel, neid tantsustiile sealt noppides. Üks minu lemmikfilme on "Moulin Rouge" Nicole Kidmani ja Ewan McGregoriga peaosades. Kui seal filmis võeti vabadus mixida tänapäevaseid poplaule tolleaegses Pariisis toimuvaga, siis siin võeti sarnane vabadus tantsustiilidega. Mingis mõttes "vendadeks/õdedeks" võibki Kero lavastust ja Baz Luhrmanni filmi pidada.

Ühel hetkel, keset teist vaatust pandi ka terve puupüsti täis Alexela Kontserdimaja suur saal laulma "vabaduse hümni" püstijalu. "La Liberte!" Braaavo! See trikk töötas juba piisavalt emotsionaalselt ülesköetud publiku peal, nagu sõõm külma vett kuumal suvepäeval. Mõnusalt osavalt oli poliitiline sõnum siia ka sisse kodeeritud, et selle muukis sealt (sõnadest) lahti ainult see, kes soovis, kuid sama hästi võis võtta ka lihtsalt hea meelelahutusena. Muusikalipublik ju ei otsigi midagi sügavamat, aga seda üllatavam oli seda siia kavalalt sissepeidetuna avastada. Niimoodi tehti vanasti, kui oli vaja sõnumeid peita ning võimule nende nina all midagi turvalise kunstikihi all näkku määrida. Minule selline meeldib ja annab hea tunde, et praeguses Eestis enam pole selleks vajadust, aga võib, kui tagab :)

Tegelased üldse liikusid palju läbi terve saali, publiku vahel ja külgedel, mis kandis kuidagi eriliselt Pariisi tegelastega kaasa. Paar näitlejat tulid suisa ja vaatasid silmasisse või laulsid oma superheade häältega käeulatuse kaugusel. See muutis veel kõik kuidagi erakordseks. Unustamata suurepärast orkestrit ning nende seadete loojat. Selles sümbioosis oli samaaegselt nii prantslaslikku kui ka venelikku. Ning need võrratud kostüümid. Selles produktsioonis polnud millegagi tagasi hoitud.

Ei olnud üldse valmis selleks, et aasta suurim muusikali-lavastuse-elamus niimoodi järsku kohale lajatab! Tase! C'est magnifique!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed pressifotod):

MUUSIKALISE KOMÖÖDIA TEATER - KANKAAN


Posted by kell
Sildid: , , ,

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)