Esmaspäev, 14. oktoober 2019

Pariisitar - VAT Teater


Elame praegusel hetkel poliitiliselt väga tormilisel ajal - vasak- ja parempoolsete, vihakülvajate ja solvujate, koalitsiooni- ja võimumängude pidevas virrvarris. Eesti poliitika konnatiik maailmamastaabis mingeid erilisi virvendusi ei tee, maailm pannakse paika suurriikide vahel. Eks see ole vaieldav, aga suures plaanis võib tegelikult mõjutada Eesti elu isegi rohkemgi see, kes on Ameerika president kui see, kes meie enda president on.

Sellisel poliitiliselt äreval ajal on rahvas rohkem erutatud kõikvõimalikust poliitikaga seonduvast. On see siis järjekordne EKRE natsistlik mõtteavaldus, mida nad ise sugugi natsistlikuks ei pea, ometi kõik ümberringi nii seda näevad. Või siis peaministri iga hinnaga võimulpüsimise kramp, mis tegelikult hoopis näitab vaid tema väiklust ning väiksust. Ja mis kõige kurvem - lühinägelikkust. Rääkimata ettevõtjate ja rikkurite rida ajava opositsioonijuhi sümpaatse, ent ometi nõrga liidri jõuetuid pingutusi kompromisse leida. Me kõik näeme neid mänge ja elame kaasa. Samaaegselt nii kõrvaltvaatajana kui ka selles samas supis kõik koos istudes. Loodame, et praegune valitsus ei tee pikaleulatuvat kahju, aga sama palju ka kardame või isegi teame, et neid "mädand vilju" nopime veel kaua. Kahju peame ju kannatama kõik, ka need, kes oma häälega näitasid, et sellist Eestit ei tahtnud.

See, mis meieni kõikvõimaliku meedia kaudu jõuab, on vaid pinnapealne. Mis tegelikult toimub Jüri, Kaja või Mardi kodudes, nende suhetes sõprade, elukaaslaste, laste või vihavaenlastega igapäevaelus, seda me ei tea. Sedagi me kahjuks ei näe, millist nägu Mart teeb, kui tuleb välja, et tema lapselaps armub samasoolisse või hoopis mustanahalisse ning soovib tollega abielluda... Ja loodan südamest, et siis juhtumisi keegi tema enda jünger ei vägivallatse selle vihaga, mida ta enda erakond on külvanud inimestesse - nende vastu, kes on natukenegi "teistsugused" kui "keskmine eestlane". Aga kuidas üldse keegi kui kõrgele erakonna nimekirjas end on võidelnud, milliseid niite tõmmanud või kellega lõunatanud... ja kes maksis arve... see kõik jääb peamiselt suletud uste taha varjule.

VAT Teatri seksikas, poliitiline draama "Pariisitar", laseb publiku kärbestena ühe poliitiku tõusuteekonna tunnistajaks olla, just nende mainitud "suletud uste" seespool. Näidend on kirjutatud nii eestlaste kui maailma armastatud tv-sarja "Kaardimaja" looja ja ühe stsenaristi, Beau Willimon'i poolt (romaani autor, millel sari baseerub, on sarja üks teine stsenariste Michael Dobbs). Ja tuleb tõdeda, et "Kaardimaja" austajad ei pea ka "Pariisitar"is pettuma. Siin käib samuti poliitiliste mahhinatsioonide ja võimuiharate üle-laipade-minejate mäng, segatuna sellega kes-kellega magab. Kaval naine sellises valemis võib osutuda relvaks, mis ei kohku millegi ees tagasi, saavutamaks seda, mida soovib ja lastes osavalt kõige liikuva pihta, mis tema teed võib takistada.

Kuna tegemist on niiöelda well-made-play'ga, millel selgrooks tugev ja võrdlemisi sirgjooneline lugu, siis Aare Toikka on lähenenud selle lavaletoomiseks ka vast ainuõigel viisil - tugeva, vanakooli, konkreetse lavastusena. Ainukeseks pisitillukeseks kõrvalekaldeks võib ehk pidada lavastuse "episoodide" vahel televiisorist retro-arvutimängude videotega loodud sissejuhatavad sõnad tegevustiku aja ja koha kohta (videokunstnik Sander Põldsaar).

Üks mu parimaid sõpru on Washingtonis, USA välisministeeriumi kõrge ametnik. Juhtumisi kohtusin temaga ka käesoleva aasta aprillis, kui töö tõttu seal viibisin. Jalutasime temaga ka Kapitooliumil ning meenutasime Trump'i valimiskampaania-aega, mil me mõlemad Rootsis elasime ja töötasime (seal saimegi tuttavaks). Vast just tänu temale eelkõige, sai väga lähedalt jälgitud üksipulki seda protsessi ning kogu valimistele hoopis teiselt tasandilt kaasa elatud. Alguses ei uskunud ju keegi, et reality-telesarja Apprentice staar ja New Yorgi kinnisvaramagnaat, kellel üsna negatiivne naiste-alandaja kuulsus, võiks osutuda maailma kõige võimsama riigi presidendiks valituks. Kuid riburada kukkusid üksteise järel vabariiklastest teised kandidaadid mängust välja. Ja kuigi lõpuks arvuliselt sai Donald peaaegu 3 miljonit häält vähem kui Hillary, võitis ta rohkem osariikide valijameeste hääli ja saigi presidendiks. Kuid kuidas see tal tegelikult õnnestus, seal on kõikvõimalikke konspiratsiooniteooriaid taga. Kõigi ameeriklastega, kellega olen pärast 11/9-t suhelnud, keegi ei ole tema pooldaja või vähemalt ei julge keegi seda väita, sest paljudes haritud seltskondades teispool Atlandi ookeani on "Trump" vaatet sõimusõna. Nüüd, mil ees ootavad juba järgmised valimised (2020), oli seda üllatavam kuulda seal Kapitooiumil jalutades otse "allikast", et Trump väga suure tõenäosusega valitakse ka teist korda presidendiks ja seekord juba häälteenamusega. Oleneb muidugi, kes seekord saab demokraatidest vastaskandidaadiks, ent ometi on sellised asjad juba neil seal ette aimata... samas Trumpi võit ju polnud... jah, kõik on võimalik...

Kuid nüüd läksin tausta mõttes juba "liiga" sügavale. Kontsentreerume tagasi "Pariisitar"i juurde. Näidend nägi ilmavalgust kõigest 6 aastat tagasi. 2 aastat tagasi tegi oma Broadway debüüdi üks Uma Thurman sealse "Pariisitar"-i lavastuse peaosas (esmalavastuses mängis muide seda osa Dana Delaney, tuttav telesarjast "Meeleheitel koduperenaised"). Kuigi Broadwayl müüdi kõik piletid välja, tegid kriitikud selle pihuks ja põrmuks ja Uma sealhulgas. Näidendit peeti lihtsakeseks ning tavaliseks ja Umat "kuivaks" jms. No see, mis on "lihtne ja tavaline" USAs, see pole ju sugugi seda meil siin ja Katariina Tamm, kes hiljuti UK koolist tagasi kodumaale naases, oli küll kõike muud kui "kuiv".

Willimon on pealkirja võtnud oma näidendile 1885.aastal Henry Becque'i kirjutatud "La Parisienne"-lt ning on ilmselgelt saanud mõjutusi ka mitmetelt teistelt "seda tüüpi" näidenditelt. Ta pole seda ka ise varjanud. Peategelane Chloe on (ilmselt) oma poliitilist karjääri tegevat meest armastav naine, kes teab kui raske on läbi lüüa Washingtonis ning aitab omalt poolt nuti ja kavalusega mehe ambitsioonidele kaasa. Chloe ise näeb väga hea välja ja ta teab seda ning seda ärakasutades punubki oma võrgulõksud. Tegelikult ju rollina tõesti selline tavaline seebika-naine, aga Katariina teeb sellest ROLLI. Omamoodi värske lähenemine ja kisub ennast jälgima. Võib-olla osale publikust, kes ei taha süüvida, võib Katariina valik selle karakteri ülesehituseks ka lakooniline või isegi mustvalgena tunduda, aga ma läksin sügavamale vaadates ning tundsin ära mõne samasuguse naise enda elust, mis aitas näha ka neid nüansse, miks Katariina just nii seda mängib.

Merle Palmiste on Katariinale näitlejana tugev vastane, aga Merle tegelane, kuigi võimas ja võimukas, on lõppude lõpuks siiski ka üks neist nuppudest, mida kaval naine liigutab kuidas talle vaja. Minu jaoks näidendi üks huvitavamaid keerdkäike oligi see, kuidas lauad lauduvad algusega võrreldes vastupidiselt kui üks naine ohjad poole näidendi peal osavalt enda kätte võtab. Suuremas osas tegelikult ongi kogu lugu selle ühe võtmestseeni ümber ehitatud (vaata järgmine foto), kus 2 naist kohvikus kohtuvad. Kõik eelnev on ülesehitus selleks ja kõik järgnev selle tulem.

Tundus, et Chloe-sugune naine võib oma välimusega lüüa küll laineid ja elada päris lõbusat elu - sellist, mida ise soovib, kuid tegelikuks "võitjaks" tegi teda ikkagi terav mõistus ja strateegiatepunumisoskus.

Margus Prangel teeb siin ka mõnusalt mängulise raha- ja võimumehe rolli, kes on harjunud saama mida tahab ja seda häirivam on tema jaoks see, et see üks - Chloe - keda ta kuidagi päriselt kätte ei saa, on tegelikult abielus ühe teise mehega - mehega, kes ka võimu ligi soovib pääseda. On ju selge, et naine mängib temaga... Ent tal on Donald'i otsenumber, seega naise jaoks on teda vaja... või noh, täpselt nii kaua kui ikka on vaja... Tanel Saar Chloe'i mehe rollis on pisut üheplaanilisem - ikka selleks, et naise "nähtamatu käsi" kogu mängus rohkem "näha oleks". Tanelil on mingi hip-soeng peas, mis ilmselt on rõhutamaks tema noort, jõulist, poliitilise karjääriredeli agarat ronijalikku olemust, ent sama palju kui tahaks endale sellist soengut, jättis antud kontekstis hoopis imeliku ebausutava vaibi, sest selle taseme tegijad on USAs väga konservatiivsed ja seda eelkõige oma välimuse poolest. Trupi noorim näitleja, Henessi Schmidt, võlub oma iluga, kuid minu nähtud etendusel oli ta millegipärast pisut, ehk vaid aimamisi, krambis. Pidin teda teiste, sama etendust vaadanud tuttavate ees kaitsma, kes teda "puiseks" nimetasid, sest minu arvates oli see Henessi "valitud" mänguvorm. Olen tema rolle näinud juba rohkem kui ühel käel sõrmi ning võrreldes teiste rollidega oli siin õiget ja vajalikku "ärevust", mida on lihtne ka krambiks liigitada ning paljastamata olulisi sisulisi nüansse, siis võis aimata ka teatavaid jooni just selle karakteri "omapärast". Vähemalt suutsin tõmmata elulisi paralleele mõnede sõpradega, kes ka samasugused. Ja hea, et Henessi ei lange stereotüüpide lõksu, vaid rohkem kui "mängib", siis pigem "on" oma rollis, mis õnnestumise korral on alati võluv. Ka Katariinale heideti ette, et ta ei andnud "võrgutaja" mõõtu välja, aga mina tõlgendasingi seda just valitud distantseeritusena, ehk ta lõi Chloe selliseks, kes teab, et teised tahavad teda ka ilma tema enda pingutamata. Ta teab, et ta tõmbab teisi ja sellest ka selline kerge pohhuism. Sellelt pinnalt seda mängu endale lahtimõtestades, meeldis Katariina mäng kohe eriti ja tegelikult mõjus vägagi mitmeplaaniliselt. Samas kokkuvõttes nautisin ikkagi kõige rohkem siin Marguse ja Merle "mängu". Merlel ju on sedatüüpi rolle ka varem olnud, ent ometi vaatasin teda ja mõtlesin kui hästi oskab ta pinge õhku tekitada. Juba varem mainitud tema ja Katariina kohvikustseen oli ehe ja kuigi eluliselt kohmetu, siis seda usutavam. Ja Marguse jonnismishetk pani terve saali naeru purskama. Kuigi jah, otseselt komöödia see ju polnudki.

Kunstnik Iir Hermeliin tajub hästi suuri avaraid ruume ning kuigi natuke tõi meelde (ilmselt tänu kohekorruselisele mängukonstruktsioonile) Sweeney Todd'i, siis ometi kõik need poksikotid ja jooksulindid ning elutuba oma diivaniga ning tagatipuks veel ka kohvik ühele lavale täiesti loomulikult seada, vajab erilisi oskuseid ja silma. Sander Põllu valguskujundus tundub silmale nähtamatu, kuigi Kumu saal pole sugugi lihtne lahendada ning lisaks mängivad lavastuses rolli ka "varjud". Mina sain oma meele lahutatud ja seda ma sellelt tükilt otsima läksingi. Väga palju mõttetõõd ei oodatagi vaatajalt, pigem looga kaasaminekut. Üllatavaid pöördeid pakutakse ka!

Hinnang: 4-
Ei pidanud "Pariisitari" üldsegi mitte "näitleja"-teatriks. Polnud see ka "lavastaja"-teater. Seega pigem on see üks konkreetne lugu. Well-made-play, kus kõik on väga paigas, nagu viimseni produtseeritud poplaul. Poliitiline draama. Eriti lummav ja hea oli Veiko Tubin'i loodud muusika-teema. Klassikalises vormis lavastus, mis pigem mõjub meelelahutusena, nagu "Kaardimaja"-telesarja live-versioon.


PARIISITAR

Autor:
Beau Willimon
Tõlkija:
Kalle Hein
Lavastaja:
Aare Toikka
Kunstnik:
Iir Hermeliin
Helilooja:
Veiko Tubin
Valguskunstnik:
Sander Põllu
Videokunstnik:
Sander Põldsaar
Tehnilised lahendused:

Raul Õitspuu
Osades:
Katariina Tamm, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Henessi Schmidt, Margus Prangel (Von Glehni Teater), Tanel Saar

Eesmärk pühendab abinõu


Chloe elab Washingtonis oma maksuadvokaadist abikaasaga, kellel on ambitsioon pürgida mõjuvõimsale kohale kohtusüsteemis. Sarmikas ja kiire mõtlemisega Chloe, keda mees kutsub Pariisitariks, soovib kallimat igakülgselt aidata ja on oma mehe edu nimel nõus astuma väga drastilisi samme. On see jäägitu truudus, egoism või katse pääseda üksluisest elust?
„Pariisitar” on sissevaade USA poliitika köögipoolele, mis pärast Donald Trumpi võimuletulekut 2016. aastal muutus veelgi teravamalt erinevate maailmavaadete, võimu ja vaimu võitlustandriks. Samas ei ole tegemist  ainult poliitilise draama ega USA-keskse looga. Chloe, tavaline inimene keset tuliseid võimumänge, on põnev näide väliselt ohutust kodukassist, kes võib oma mängudesse mässida isegi poliitmaailma hiiglased. Sellise mänguga käib aga paratamatult kaasas oht, et see võib kasvada kõigil üle pea ja hägustada tõe. Kuid kus oleksime me ilma tõeta?

Beau Willimon (s 1977) on ameerika näitekirjanik ja stsenarist. Ta on USA telesarja „Kaardimaja“ looja. Filmiga "Märtsi iidid" oli ta 2012. aastal nomineeritud Oscarile. „Pariisitar” on Willimoni uus näidend, mille kesksed teemad on seks, võim ja poliitika. Lavalugu esietendus 2017. aastal Broadwayl Hudson Theatre’s, peaosas filmistaar Uma Thurman, kellele see oli menukas Broadway debüüt.

Willimonil on kokkupuude ka Eestiga, sest pärast kolledži lõpetamist töötas ta 1990ndatel stipendiaadina Eesti Siseministeeriumis.

Esietendus: 27. septembril 2019 KUMU Auditooriumis
Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 45 minutit


Kommentaare ei ole: