neljapäev, 18. märts 2021

Firebird/Tulilind (UK-Eesti 2021)


Režissöör: Peeter Rebane
Stsenaarium: Peeter RebaneTom Prior

IMDB hinnang: 6,6 (hetkel 25 hääletajat)
Minu hinnang: 7,0

Eile BFI Flare festivali raames esilinastus... või siis täpsemalt öeldes "esiekraanistus" Briti ja Eesti koostöös valminud verivärske mängufilm, mis on ühtlasi Peeter Rebase täispika mängufilmi debüüt. 

Keelatud armastuslugu, mis saab alguse 1977.aastal Haapsalu sõjalennuväljal, kuhu saabub uus ohvitser - Roman (Oleg Zagorodnii). Talle määratud noor autojuht Sergei (Tom Prior) on küll samas lennubaasis töötava noore Eesti neiu Luisaga (Diana Požarskaja) ehk pisut soojemateski suhetes kui lihtalt sõprus, ent mehed armuvad sellel gaysuhete-keelatud ajastul praktiliselt esimesest silmapilgust. Kord piirivalve eest varjudes ollakse nii lähestikku, et esimesele suudlusele on ühtlasi nii sobiv võimalus kui ka koht. Kuid kuri major (Margus Prangel) saab haisu ninna, sest keegi on tal sellest kõrva sosistanud... Nende meest elus algab varjamiste ja valede, ent samas ka riske vääriva armastuse aeg. Kuigi traagika on juba lähtekohas kogu loosse sisse kodeeritud.

Tegemist on tõsielul põhineva looga, mille Peeter Rebane ja Tom Prior kahasse stsenaariumiks kirjutasid. Minule kui eestlasele on muidugi juba eoses huvitav, sest tegevustik leiab suuremas osas aset just nimelt siin Eestis. Ja kuna tegemist on päris inimeste elusaatuste taustaga, siis kogu suhte- ning samas ka ajastu- ja olmetraagika on väga ehe ning eluline. Muidugi on siin ka filmiks vajalikku dramaatilisemaks dramatiseerimist ning seda oleks ehk võinud rohkem ja julgemaltki olla, näiteks dialoog, mis leiab toidulaua ümber aset Moskvas, korteris kus mehed elavad koos, ent sinna saabub külla Eestist lennuohvitseri abikaasa ning elaminegi oli vaja ümber korraldada, et saladus ei paljastuks... see kuidas ja mida siis noorem meestest (kes peale sõjaväge on tulnud siia näitlemist õppima) vastab küsimusele, kas tema elus on kedagi tähtsat? Või nuhkija-majori õhtune üllatus-külaskäik, mil armunud on tegelikult koos, kuid teisel tuleb end kiiresti ära peita... Kuid üldkokkuvõttes on siiski kõik tasakaalus, on nii rõõme, kurbust kui põnevust nende inimeste elus. On nii sõprust kui armastust ja suhet kui ka varjamist-valetamist-vahelejäämise ohte. Pealkiri on viide Stravinski balletile, mida mehed vaatamas käivad (Vene Teatri laval, kus seda filmiti on näiteks Jevgeni Grib, kuigi tantsu on siin vähe) ning paratamatult ju ootad sellisel juhul ka mingit sügavamat seost või ühendust ka balleti aluseks oleva vene muinasjutu ja filmi loo vahel, sest milleks muidu üldse see teatri-lõik siin vahel, ent seda siiski pole... Kuid õnneks siiski lõpus toimub (mitte "Tulilinnu" loo, aga teatris selle etenduse vaatamas käimise mõttes) sidumine. 

Film on tinglikult jagatud kaheks - esimene pool sellest, mis toimub Haapsalus - suhte algus, keeruline püsimajäämine ja lõpuks noorema mehe lahkumine. Teine pool Moskvas, kus noorem on astunud teatrikooli ja vanem mees on end ka tööga sinna lähetanud, kuigi on Eestis noorema mehe endise sõbratariga (ilmselgelt kõlakate vaigistamiseks) abiellunud ja lapsegi saanud. Kuid muidugi pole kõik (üheski elus kunagi) nii lihtne ja sirgjooneline - toimub liikumist nii Eestisse pulma kui ka päris lõpus...

Filmist tihkub ambitsiooni ning soovi tabada just eelkõige ehedust, aga ka soovi jutustada ilusaid, valusaid ja õnnetuid lugusid nende inimeste saatustest. Režii võidutseb ehk just kõige rohkem selle koleda eelarvamuste ning seadusekorra aja, nõukogudeaegse ängi ja üldise vaesuse kontrastis noorte ilusate inimeste ja väga hea kunstniktööga (sh. kostüümid), millele kõigele veel omakorda lisab emotsioone imekaunis, Poola noorema põlve helilooja loodud Krysztof A. Janczak'i muusika(!). Mait Mäekivi kaamera on ilmselgelt taotluslikult (võrreldes üldiselt filmidega keskmisest rohkem) tegelastele üpris lähedal ja sedasi saab ka vaataja kõigest väga ligidalt osa. Kui kunstnikele midagi ette heita, siis peategelase soengut filmi viimases stseenis (muide seal paistab ka režissöör ise mõni rida tagapool :)) Režissöör on toonud sisse läbivalt siduva vette-sukeldumise teema, millest saab teatavas mõttes selgroog - see kus kohast tegelane tuleb, ehk lapsepõlves sõber Dima, kellest ilma jäädi ning see näib olevat ka tema saatus edaspidi.

Ka näitlejatöödele mõeldes, on siin siiski eestlasena just eelkõige eesti näitlejatel põnev sõrmega järge ajada - ehk keda ekraanil "omadest" näha saab. No tegelikult siin suurem osa ongi eesti näitlejad, kuigi peaosades mitte. Peaosades, ehk armunuid mängivad britt Tom Prior ja ukraina näitleja Oleg Zagorodnii ning nende vahel ainsas suuremas naisrollis vene näitlejanna Diana Požarskaja. Minu jaoks kõik 3 "uued tutvused", kuigi kui nende filmograafiaid vaadata, siis nii Tom'i kui ka Diana filmidest on nähtud nii mõndagi, ent ju nad olid nendes filmides väiksemates taustarollides (või siis lihtsalt ei jäänud millegagi meelde). Ent brittidest ehk kõige tuttavam näitleja on siin filmis hoopis ühes väiksemas - venelasest kindralit-baasiülemat mängiv Nicholas Woodeson. Nick on muide ka oma väiksest ekraaniajast hoolimata hämmastavalt usutav venelasena. Nii usutav, et arvasin, et see ongi keegi meie Vene Teatri näitlejatest (olgu lisatud, et Vene Teatrist on kaasatud näiteks üks selle maja endiseid näitlejaid, ehk Eduard Toman, kuigi ta siin ei räägi, aga laulab).

Just kesksetes näitlejatöödes seisnebki vast filmi suurim probleem. Täpsemalt selles aktsentide paabelis. kõik ju räägivad inglise keelt, aga Tom Prior näiteks ebaühtlaselt vahepeal vene aktsendiga, siis jälle briti omaga. Diana Požarskajal viskab mõnedes lühilausetes eesti aktsenti küll sisse, aga siis jälle hoopis rohkem läti-leedu aktsendiga. Kui see ka mitte inglise keelt emakeelena rääkivat vaatajat häirima hakkab, siis on vist midagi suuremat viltu. Ilmselt mõningat ehedusele-juurde-aitamist on sellegagi taotletud ja siin ju olidki tegelastena emakeelena nii eesti kui vene keelt rääkivad inimesed segamini, ehk teatud piirini võiks ka andeks anda...aga siiski on sellest natuke üle mindud. Minul oli ka isiklik probleem peategelast mänginud Tom Prior'i mängustiiliga. Kuigi välimuselt ilmselt meeldiks paljudele noortele tüdrukutele (või miks ka mitte mõnedele poistele) ning oma kutsika-silmadega saab elus ilmselt päris mitmed uksed lahti, siis mängumaneeris oleks nagu mingid plaanid puudu. Õigemini oligi vaid ehk max kaheplaaniline - üks kurb/vihane ja teine rõõmus/armunud, aga sellise kivinäoga mõlemad, nagu on ehk täheldada bodybuilderitest näitlejatel. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et ka ekraanil ei jäeta ta lihased näitamata, vaid mida rohkem sellele paralleelile mõtlen, seda tugevamalt tunnen selle tabavust. Muidu ju igati (ja sellise loo jaoks veel eriti vajalikult) sümpaatne ning esinäitlejale omase sarmiga (lisaks teatrikooli taustaga!)

Oleg Zagorodnii oli vast ekraanil isegi huvitavam, aga tema karakter Romangi natukenegi salapärasem, sest kohati ikkagi ei teadnud, et mida ta päriselt tahab - kas tahab selle poisiga koos olla või siiski mitte riskida. Kas ja kui palju ta armastab oma naist? Seevastu Tomi Sergei-tegelane oli "what you see is what you get". Võib-olla siin tuleb mängu ka tegelaste vanus. Õnneks siiski keemia kahe mehe vahel oli ekraanil kohati täitsa olemas (eriti Tomi poolelt). Margus Prangel mängib oma tegelase kergesti vihatavaks ja kuigi teda on siiski ekraanil (liiga!) vähe, on see tema tegelase "ilgus" ka siis peategelaste peade kohal ja vahel, kui Margus parajasti ekraanil pole - järelikult mäng mõjub! Diana Požarskaja oleks nagu segu Mirtel Pohlast, Eva Kolditsast ja Ingrid Margusest. Ilus tüdruk, kes oskab rolli sisse sügavale minna ning oma tegelase elama panna. Jah, alguses mõtlesin, et oleks ju veelgi huvitavam kui ikka näiteks Ingrid selles rollis oleks (eriti ka selles valemi mõttes, et eesti naised ju oma ilu poolest maailmakuulsad!), aga siiski üsna pea sain aru sellest valikust, ehk täpsemalt öeldes eneselegi märkamatult leppisin. Minu jaoks mängis Diana veel mõlemast peategelasi mängivast mehestki paremini. Eesti naisnäitlejatest vast suurimas rollis oli (minu suur lemmik) Ester Kuntu, kes siin on peategelase Moskva teatrikooli kaasõpilane, Ester teeb iga teatrilavastuse ja filmi vähemalt grammi (kui mitte rohkem) võrra paremaks :)  Kuigi jah, ega tal siin paraku karakteriarendamiseks ekraaniaega siiski palju ei anta - see on film ikkagi eelkõige meestest, omavahel armunud meestest.

Toon ära veel eesti näitlejad, kes silma jäid. Markus Luik saab korralikult poiste peale kasarmus karjuda - pisitilluke roll, aga vägevalt vihase põlemisega. Kaspar Velberg piloodina, Sten Karpov komandörina ja Henessi Schmidt Luisa (ehtvenelannalikult helesiniseks värvitud silmadega) sõbranna Olgana saavad ka natukenegi sõna, aga lisaks vilksavad ekraanilt läbi näiteks Carmen Mikiver, Rasmus Kaljujärv, Karl-Andreas Kalmet, Silver Kaljula, Märt Koik, Markus Habakukk, Anne Paluver ning Viljandi lavakoolist mõned eelmise ja tulevase lennu noored (Carmen, Rasmus ja Anne ütlevad ka 1-2 lauset).

Kuid tahaksin veel lõpetuseks peatuda selle filmi olulisusel. Jah - elulugu on juba piisavalt olulise kaaluga, et seda jutustada, jah - gay-teema ning homoseksuaalsuse kriminaliseerimine ning inimeste läbielamised selle tõttu, samuti vajalik silme ette tuua ning mõista anda, et see pole normaalne, jah - armastus ning veel eriti traagiline armastus, ikka ju mõjub ning on filmides ikka ja alati üks emotsionaalsemaid teemasid... kuid ma mõtlen veelgi sügavamalt... Ehk see, milline efekt kogu vihkamisel, üleolekutundel, märgistamisel, ebavõrdsusel ja mõnitustel gayde aadressil ühiskonnas on. Üksikinimene (kui ta on tugev) ehk kehitab õlgu ja raputab selle prügi enda pealt või ravib need torked ära, aga kui ka poliitilised jõud õhutavad ning ühiskonnas seda ebamoraalsust aidatakse ülal hoida, siis saab olema ikka ja jälle neid õnnetuid inimesi, kes kardavad olla vabad ja õnnelikud sellisena, nagu nad paratamatult on sündinud. See, aga viib edasi õnnetute abieludeni, sest ühel hetkel ju ikkagi tõmbab selle sugupoole suunas, mis on geenides määratud või kui hoitaksegi ennast sellises tegelikult ühepoolse päris armastusega suhtes pool vägisi ning ei ole võimalik anda endale (ega elukaaslasele) võimalustki, siis tegelikult ei saa olla lõpuni õnnelik ei ise, ega see, kellega koos elatakse. Siis võivad sündida siia ilma ka lapsed, kelle vanemate suhted on juba ette hukule määratud ning võib kerge vaevaga ette kujutada, millise närvikavaga inimesed neist üles kasvavad, rääkimata lõpuni õnnelikust lapsepõlvest ilmajäämisest... Miks me seda ometi siis meie seas elavatele ühiskonnana teeme? Filmis toimuvad asjad 40 ja rohkemgi aastat tagasi - see oli teine maailm siis ning terve mõistusega sellele tagasi vaadates on see ka hukkamõistu vääriv, aga kuidas meie maailmas on ikka veel mõned inimesed võrdsemad kui teised? Miks ikka mõnedes kohtades peetakse seda "haiguseks", kui meie teadus on arenenud juba nii kaugele ning me teame, et see on paratamatus. Mitte hälve, vaid selliseid inimesi on väga-väga palju (osalt avalikult, osalt mitte). Kusjuures see ei puuduta ühtki teist inimest kuidagigi - ei tee haiget, ei vaja kellegi teise poolt eraldi hoolitsemist, pole ühiskonnale kahjulik... Miks siis ometi ikka veel ei mõisteta, et kõigil oleks parem kui erinevusi aktsepteeritaks või tegelikult ei tehtaks neist üldse ei välja ega ka erandeid. Sest nii ei rikuta ei lähedaste ega ka laste või lastelaste elusid, kes võivad samasse lõksu jääda, samasse vihkavasse maailma sündida. See oli see, millest film oma pealmiste kihtide varjus jutustas. Ühel teisel ajastul, mõnes teises riigis oleksid ka need inimesed siin saanud olla õnnelikud ja kes teab - võibolla elaksid veel tänapäevalgi...

Kommentaare ei ole: