Kolmapäev, 28. juuli 2021

Pidu katku ajal - Must Kast


Must huumor on üks keeruline žanr, see ei ole ehk sugugi kõigi maitse, sest kõigil pole lihtne seda alla neelata. On neid, kelle arvates ei tohiks tõsiste teemade üle nagu surm ja haigused nalja visata. Samas kui tõsiste asjade üle naermine just kergendab nendega toimetulekut. Võibolla just sellepärast ikka kui kusagil maailma otsas korraldatakse parima anekdoodi valimisi/hääletusi, siis võidutsevad just nimelt musta huumori esindajad. Vast suurimal anekdoodi-võistlusel praeguse sajandi alguses valiti näiteks võitjaks see lugu kahest jahimehest metsas, kui 1 järsku kokku kukub ja teine helistab kiirabisse ning närviliselt karjub mobiiltelefoni: “Mu sõber kukkus kokku ja on surnud!” Sellepeale öeldakse torust, et kõigepealt teeme kindlaks, kas ta on ikka surnud. Jahimees paneb püssi palgele. Kiirabi poolele kostub vaid pauk ja siis ähmis hääl: ”Jah on, kindlasti!”🙂

Must Kast on võtnud meie praeguse pandeemiaolukorra ja irvitab meie kōigi üle selles karmis ja ebameeldivas olukorras. Sest oleme ausad - eks me käitume ka, nagu lambakari… On neid, kes üldse eitavad kogu olukorra tõsidust ja neid, kes kardavad tulihingeliselt vaktsiine jne, jne, jne. Mustakastikad on kampa kutsunud Paide Teatrist Johannes Richard Seppingu ja nõnda see sekstett- 3 meest+3 naist on tõmmanud poliitikute pingviiniriided selga ja mängivad rahvale liivakastis (või siis “liivarannas”- siin kehtivad mõlemad assotsiatsioonid  -kunstnik Kristel Maamägi) kahe esimese “laine” meie kõigi lollused ette, puudutades ka kolmanda tulekut. Lisaks Johannesele, Jaanika Tammaru, Kaija M Kalvet, Laura Niils, Kaarel Targo ja Rauno Polman. Kogu rannavolle võistkonda... või siis valitsust, kuidas, mis hetkel parajasti, juhtimas lavastaja Birgit Landberg ning dramaturgina teeb kaasa Paul Piik. Üheskoos ollakse ka autoriks, sest siin ei jäeta ühtki teemaga seonduvat kivi keeramata - koduõppest kodukontoriteni, päris alguse pangoliinide-nahkhiirte teooriast Delta-viiruse tulekuni välja. Oma osa saavad nii eesliinitöötajad kui ka poliitikud, sotsiaalmeedias hiilgavad geeniused ja tavakodanikud, kõik ühtviisi, sest pooli ei valita. Ja vahendeid muide ka mitte! See on ühtviisi nii sketši-show, muusikal kui ka füüsiline teater! Etenduskunst oma täies hiilguses ja säras. Teatavas mõttes ka aktsioon - praeguse hetke Eesti pandeemiaajastu vahekokkuvõtte -aktsioon.  

Kui milleski võib Musta Kasti puhul kindel olla, siis selles, et see teater pakub alati midagi originaalset, alati isenäolist ja tugeva omaautorluse sisendiga või siis täiesti enda loodud materjali. Kuigi siit võiks tõmmata ka mitmeid paralleele “Peks mõisatallis” tükiga, näiteks iroonia, kirev inimloomade, ptüi- inimloomuste maailm, "Peksus" mängiti mullakastis - "Peos" liivakastis ja teatav teemakeskne kronoloogiline lugumäng kondikava mõttes seovad ka neid kaht lavastust, aga sisuliselt on tegemist täiesti erinevate ja isegi erineva tunnetusega lavalugudega (on juba ka kuulda, et on inimesi, kellele Peks ei meeldinud, kuid Pidu küll!). Nüüd kus “Pehmeid ja karvaseid” enam ei tehta, siis ilma otsese paroodiata parodeeritakse näiteks Toompea kampa mõnuga, sest eks kogu see segane poliitikaaeg on kui ka riigipeade "omakeskne pandeemia". Kaja - Jüri - Mart - Tanel, kohati nagu peata kanad ja kuni Repsi vargatöödeni välja. Näiteks kohvimasin jõudis materjali sisse, aga restoraniarve "veel" mitte. Kusjuures seegi räägib metatasandil enda eest rohkemgi vaatajate peas kõrvalt elust juurde, kui see viimane kelmus seal isegi ei sisaldu. Sest võibolla on juba homme jälle maailmapöörlemisel veel juurdegi neid lugusid selle lavastuse loo konteksti lisada - ent nõnda on siin liivakastis ja just praegu - just selle aja(stu) kroonika. Rahvas tahab ja vajab oma "poliitikute-lambakarja" üle irvitamist…sest eks ise me oleme neid esindama lasknud, ptüi - valinud… Seega saame nõnda naerda ka iseenda üle. Ja SEE naer on ju see kõige õigustatum ja puhtam naer. Olgugi, et eks allhoovuses on ju pisut kahju ka meist endist, ehkki lõppkokkuvõttes seega on selline valem just ehedalt teatraalne. On ju ka teatrimaskid just sellised - ühel suunurgad üles- teisel allapoole.

Ja nalja saab ka! Päriselt! Isegi minusugune küünik irvitas mitmeski kohas. Eriti kulda väärt oli näiteks  vaktsiinireklaamide kulminatsioon - no tõesti - ideaalne leid! Ei tahagi reeta neid nalju siin täpsemalt ette ära, sea ise sammud Pōlvamaale kui poliitiline, päevakohane, musta huumorit pritsiv teater on midagi, mis Sinu naerulihaseid kõditab. Siit leiab ka mõned Siim Aimla originaallaulud/muusika kuid lisaks mõned tuttavad ka - sest jäid ju näiteks Uku Suviste eurolauludki pandeemiaaega…ja muide Kaarel laulab siin isegi paremini Suvistet kui Uku ise!🙂 Salamisi võib jääda lootma, et ehk innustab see mõnd laulukirjutajatki Kaarlile järgmisele Eurolaulu-karussellile laulu kirjutama - sest "näitlejal, kes oskab sellisel tasemel laulda", on lisaks häälele ju veel mitu trumpi taskus, mida tavaliste lauljatega võrdluses mängu visata! 

Kuna suur lugu koosneski niiöelda sketšidest, siis eks ikka mõni toimib paremini ja mõni mitte nii hästi. Täpsemalt need, mis juba käiatud, a la "lamemaalaste-jutud", need enam nii naerma ei aja, aga originaalsed lahendid, nagu eesliinitöötajate reality-tv “parima” väljaselgitamine või maski(porno)võimlemine - kuid lõppude lõpuks igaüks enda rikutuse tasandilt leiab siit vähem või rohkem neid iseendaga seonduvaid nalju. Ise tundsin näiteks ühe oma FB-sõbralisti tüübi nii mitmest loost ära…tagatipuks trupi MMS ühendus klappis veel ka, sest sama mees on ka selle evangelist. Seda kummalisem, et vaktsiine ei usu, aga MMSi küll…kuidasmoodi küll need käsikäes käivad, see peab olema mingi ajukeemia! Mõni tahabki alati ja igas olukorras vastanduda massile. Aga eks me kõik ole ühel või teisel viisil kummalised ja paistame ühele või teisele imelikud, ent koos me siin maamunal eksisteerima peame ja kuigi see on tihti väga raske ja nagu näib, siis ka ühise vaenlase, nagu viiruse vastu võideldes, ei suuda me koos oma jõude koondada - me lihtsalt oleme kõik nii erinevad. Ent nagu tuleb ka tükist esile, siis praeguseks hetkeks vaktsineerituid on juba eestlastest 55%… samas öeldakse, et “massid” ollagi rumalad… nii, et võta siis kinni, kas kellelgi on õigust oodata korralikke teadusuuringuid või mitte… Kas kiirustajad on rumalad või hoopis skeptikud? 

Üks isiklikum jutt, ehk kui need vaktsiinid tulid, siis mõtlesin, et kohe kui lastakse, teen süstid ära. Enne kui minu vanusegrupile vaktsineerimine avati, helistaski perearst ja pakkus aega. Minule kahjuks pakutud päev ja kellaaeg töö tõttu ei sobinud, aga õnneks oli juba ka kuupäev teada, millal saab ametlikult omavanustega koos sutsule registreerida. Küsisin perearstilt kõne lõpetuseks, kas tal endal on süstid juba tehtud? Tema väga kavalalt naeris torru, et ehhei, tema küll ennast vaktsineerida ei lase. Pole ju siis ka ime, et tekib neid skeptikuid, kui need, kes kõige paremini asjadest (ilmselt) teavad on sellise suhtumisega! Oleme ise oma olukorda väärt. Paljudele ühiskonnas on praeguseks vaktsineerimine just nende samade poliitikute strateegiate ja käitumisega muudetud suisa kodanikukohustuse staatusesse (minule kaasa arvatud, ent manipulatsioonile allumist ei tahaks seejuures ikkagi tunnistada, pigem pean seda oma peaga läbimõeldud argumentidest tekkinud nö."talupojamõistuseks", et oma teise Pfeizer-süsti sain juba kuu aega tagasi). 

Kuid just sellepärast on ka vaja selliseid kõrvaltpilke, nagu siinne Musta Kasti oma, mis annavad ühtviisi kõigile mõtlemis/võrdlemisainet, eks igaüks siis ise teab, kellega ta samastub või millist teooriat usub. Argumente pangedega oma senise selle teema pagasiga sidumiseks. Kuigi... kuidas see laul läkski "Inimene õpib kogu elu, sureb, aga ikka…viirusesse"? Okei, must huumor ka minu poolt… aga iga "laine" näib üha suurema levikuga ja on ka tapvam… kuhu me niiviisi välja jõuame? Vabandan, näib, et siinkirjutaja pole parem teistest paanikakülvajatest🙃 Kusjuures just lugesin, et Pfeizeri ja Moderna puhul näitavad esmased uuringud, et need vaktsiinid annavad aastatepikkuse kaitse...

Mustakastikad(+külaline) on lahedad. Laulavad vingelt (eriti Kaarel! Aga ka Laura, Jaanika jt.ki ja milline flötist on Johannes!🙂), liikumisega näib nii, et kui keegi tantsibki paremini (liikumisseaded Raho Aadlalt), siis hoiab end tagasi, et välja paistaks kokkumäng ansamblina. Mõnus ansamblitunnetus jääbki siit mängunüansilises mõttes eelkõige (liiva)sõelale. 

Hoog justkui lavastuses pidevalt kasvaks ning kuna ülesehituslikuks selgrooks on lõdvalt sisse kodeeritud kronoloogiline liikumine viiruse leviku algusest tänapäevani, siis mida "aeg" edasi, seda "värskemaks" muutus ka sisuline pool ja kui esimeses vaatuses sai muiata vaid kohati ja tagasihoidlikumalt, siis teises vaatuses muutus naer üha tihedamaks ja naerulagina detsibellide järgi hinnates sedasi näis ka valdaval enamusel publikust.

Esietenduse publik tõusis lõpus aplodeerides ka seisma, sest ägedalt lauldud lahedad laulud ning ennastunustavate liivas sumpamiste ja püherdamistega tegid näitlejad ära ühe korraliku 2 tundi ja 20 minutit (poolmaratonijooksu mõõtu) trenni (olgu lisatud, et ise jäin seekord küll istuma ning ma polnud ainus). Ja kuigi mõni näitlejatest näiski vahepeal korraks väsivat, siis toituti pidevalt ka kaasmängijate energiast ja üldpildis jäi just võrdlemisi noore trupi pakatava väsimatu energia miraaž võidutsema. 

Ei saa jätta märkimata, et Johannes sulandus Musta Kasti, nagu kameeleon - tal on täiesti sama veregrupp mustakastikatega, aga eks seda keemiat on vast segatud juba üksjagu ka eelmise aasta ühes parimas ja suurima teatrielamuse pakkunud "Carmen"is. Muide, üks meeldejäävamaid originaallaule jutustab siin hoopistükkis tema surmast! Sest lisaks "teistele" tegelastele, mängivad kõik näitlejad siin kohati ka iseenda nimedega (nõnda ei jää see mängitava maailma sisu eraldiseisvaks, vaid tõesti on segatud meie kõigiga, sh. laval tegutsejatega). Kaarlit ning tema laulmist juba jõudsin kiita, ent tahaks eraldi tuua välja ka Laura, kes ma arvan on taaskordse arenguhüppe teinud läbi tänu vast just nimelt Carmeni peaosale! Kuigi kui täpsemalt mõelda (hmmm Caligula...) siis näib, et ta suudab lihtsalt iga kord uuesti ja uuesti üllatada kui oskuslikult ta neid maske vahetab - ja kui vaja, siis isegi käigupealt - olgu ta siis parajasti Mailis, Laura või hoopis keegi kolmas! Kuid siin pole mindud sellist jäljendamise teed (kuigi parodeerimist oleks ju ka lõbus vaadata), aga ehk see pidev karakterite vahetus õigustab ka ühtlasi selle otsuse, et sõnad ja teod piisavad - polegi vaja maneere, miimikat ja kõnet jäljendada. Kaija M Kalvet on ju ikka pigem lavastajatoolil istunud ning ehk just viimasel paaril aastal rohkem selle varjust välja tulnud, nt. nii lavakooli magistrantide aktsioonides, "Memm"es kui samuti mainitud Carmenis. Ja kui varem on ehk rohkemgi saanud aduda tema rollides teatavat tagasihoidlikkust (pigem just nimelt lahti kirjutatult tagasi hoidlikkust), siis siin on ta teistega täiesti võrdse energia ning sellise avali mänguga, mis on ehk just selle viimaseaja tihedama lavalmängu teene (kuigi kaugelt-vaatajana ju ei tea, võibolla on selle tinginud ikkagi just see magistrantuur?). Üht või teistpidi on meeldiv tõdeda, et ka valmisnäitlejad (kui nad on targad + ise tahavad), siis oskavad edasi end arendada. Rauno Polmanil on mõningane piiratud hääle kandevõime (võrdluses teistega ning lihtsalt inimese hääle eripärast tingitud), ent selle eest jamesbondilik välimus, mis teeb omakorda ta laval tähelepanuväärseks. Hetkel jäi mulje, et näiteks filminäitlejana oleks ta vast veelgi rohkem "kodus"... aga see võib olla ka esikanärvi eripära, sest näiteks paar aastat tagasi seal samas Maanteemuuseumi ligidal mängitud Mowglis ei mäleta selle täheldamist. Ent mäletan ka toonast füüsilise poole sobivust just sellises füüsilisemas lavastuses. Jaanika Tammaru - mõnevõrra üllatuslikult näis just tema seekord füüsiliselt natuke kiiremini väsivana... kuigi ju ei tea, mida näitleja samal päeval on pidanud tegema...Samas ta oskus seda peita oli väga osav. Nii osav, et usun, kes sellele eraldi just tähelepanu ei pööranud, see ei märganud ka midagi... muidugi võis see olla ka meelega mõnesse misanstseeni sisse mängitud ja seega ma ehk lihtsalt tähtsustan sõnades liigselt midagi üle, mida seal polnudki. Kuid Jaanika teravus - tema kohalolu tugevus ja lavatäitmise energia on täiesti omaette klass! Kui tema on stseenis, siis jagub teistele silmi palju vähem - nii huvitav on tema mängu jälgida. Teisalt tahaks näha ometi ka ükskord Jaanikat just nimelt mõnda õrnema naise (klassikalisema, ütleme Stanislavskiliku teatri) rolli mängimas... mingeid vihjeid võis tabada ühes tema tegelastest Ernestos, ent ometi ka mitte päris terviklikult psühholoogiliselt sügavama tegelase näol. 

Ei teagi, miks ma nendest näitlejatest siin eraldi mõtlema-kirjutama üldse hakkasin, kui tegemist on tõesti ansamblitükiga ja selle ansambli kokkumäng, isegi kui tegemist polegi kaanonliku rahvaviisiheietuse või soulballaadiga, vaid pigem just rockenrolliga, on sellegipoolest harmooniline. Ju nad lisaks ansamblis osalemisele on lihtsalt ka eraldi pidevas arenemises ja seeläbi pakuvad ka ikka ja alati midagi uut endast oma mängus. Kuigi siinsed rollid ei sisaldagi mingeid erilisi karakteriseeringuid, muidu kui vaid tekstilises mõttes. 

"Pidu katku ajal" on PIDU! See on show (valguskunstnik Emil Kallase kaasabil - ent ilmselt mida hilisem mängukord augustis, seda rohkem pääseb ka just seatud valgus mõjule)! Hoogne, poliitiline, muusikalavastus liikumisseadetega. Meelahutus ja naer - naer meie endi üle, mis tegelikult peaks olema tõsine, aga tõsiseks jääda selle lavastuse etendustel on praktiliselt võimatu... no eeldades muidugi, et vaatajal on vähekenegi huumorimeelt! :)

Hinnang: 4


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Urm'i tehtud fotod):

PIDU KATKU AJAL 

täiskasvanuile (16+)
140 minutit, vaheajaga
must komöödia

Kriisid on alati põhjustanud ühiskondade killustumist. Kunagi ei olda ühel meelel, MIKS valesti läks, kes on SÜÜDI ja kuidas oleks kõige parem EDASI minna. Ent seekordse pandeemia ajal ei suudeta kokku leppida isegi selles, MIS on valesti. Sest me elame ajal, mil igaühel on oma tõde. Ajal, mil isegi kellegi suremise fakt seatakse kahtluse alla. Ajal, mil avastad, et sul on väga palju tuttavaid, kellel on tuttavaid, kes teavad väga lähedalt kedagi, kes oskab väga täpselt öelda, kust otsast probleemi lahendama peab. Sest tegelikult pole küsimus enam ammu teadmistes, vaid usus. Ning uskmatutega ei argumenteerita, vaid sõditakse. Vahendeid valimata.

Must Kast võtab südame rindu ja astub sellele sõjatandrile. Kuid ikka musta huumori, laulude ja tantsudega rikastatud moel! Rumal ei ole mitte see, kes ei tea, vaid see, kes teab teisiti kui mina! Või mis!? Publik on teretulnud oma tõdedega, aga peab arvestama, et üks tõde korraga!

NB! Lavastus ei ole kuidagi seotud Puškini samanimelise näidendiga.

ESIETENDUS
23. juulil 2021 Eesti Maanteemuuseumis Põlvamaal

autor TRUPITÖÖ
lavastaja BIRGIT LANDBERG
dramaturg PAUL PIIK (KINOTEATER)
kunstnik KRISTEL MAAMÄGI
helilooja SIIM AIMLA
valguskunstnik EMIL KALLAS
liikumisjuht RAHO AADLA
produtsent TANEL ASMER
lavastaja assistent MERILYN ELGE

laval: 
LAURA NIILS
JAANIKA TAMMARU
KAIJA M KALVET
KAAREL TARGO
RAUNO POLMAN
JOHANNES R. SEPPING (PAIDE TEATER)

Kommentaare ei ole: