Neljapäev, 29. juuli 2021

Tson Lemberi uus elu - Teater Nuutrum


Üks suveteatriga kaasnevatest rõõmudest on see, et teatrit tehakse kõikvõimalikes uutes ja huvitavates paikades. Nõnda on etendusele minnes hea võimalus ka samaga Eestimaad avastada - muuta kodumaa kaarti enda jaoks avaramaks ja tuttavamaks üheaegselt. Ka siinkirjutaja juured on ühest otsast just nimelt Virumaal (Tamsalus... teisest Tartumaal, Elvas), kuid sellest hoolimata pole veel oma (võrdlemisi) pika elu jooksul kordagi sattunud Eismasse. Nüüd siis ometi, Teater Nuutrum mahitusel, sest lavastaja Jaanus Nuutre on valinud selle oma uue lavastuse mängukohaks. Möödunud aasta Nuutrumi suvelavastust "Jutt jumala õige" mängiti küll üsna ligidal, naaberkülas - Vainupea kabelis. Tookordses materjalis toimusid "vestlused jumalaga", seega kabel kui selline sobitus mängukohaks ideaalselt. Nüüd, mil materjali autoriks on üks meie kolmest tuntuimast "mere"kirjanikust - August Mälk (teisteks pean Aadu Hinti ja Herman Sergot, otsapidi ju Smuul ka ning eks neid ole ju veelgi... Mälk pole mitte sugugi "ainuke", nagu tihti ekslikult öeldakse) - on mängukoha valikul taaskord sama suur "kaasroll" mängida, nagu lavaloo inimtegelastel. Selleks nimelt on seekord paadikuur! Vaid kiviviske kaugusel merest!

Kuna eelmise aasta kõige suurema elamuse pakkunud suveteater oli Kuressaare Teatri vabas looduses, paljude näitlejate ning isegi kohaliku koori kaasategemisel Madis Kalmeti poolt lavastatud Mälk (ja eks ole vast ka “Õitsev meri” tema peateos), siis olid ka ootused selle suve Mälgule päris kõrgeks kruvitud - võibolla isegi nii kõrgele, et nende ületamine polekski enam olnud võimalik. Kuid Eismas mängitav on hoopis teisest puust ja selles mõttes pole võrdlus siin isegi kohane - kaalud lihtsalt on hoopis teised. Teatrilavastuse "Tson Lemberi uus elu" alusmaterjal on põhijoones samanimelisest Mälgu novellist Sven Karja poolt dramatiseeritud, aga teiste lugude lisanditega ning 1 tegelane on täiesti juurde kirjutatud. Kammerlik, kõigest 3 näitlejaga - Siret Tuula, Eva Püssa ja Mihkel Tikerpalu - siseruumitükk. Kusjuures kohaspetsiifilisuse seos materjaliga pole selle lavastuse ainus erilise kokkukõlaga komponent. Nimitegelast Tsoni mängiv Mihkel alustab ka nö. selle lavastusega oma "uut elu", sest see on tema esimene roll vabakutselise näitlejana peale aastaid NUKU/Eesti Noorsooteatri ridades mängimist. 

Lavastaja Jaanus Nuutrel on ilmselgelt tekkinud lausa suurepärane klapp kunstnik Jana Wolkega, sest ka siin on just sobivalt sisustatud see rannaküla "kodu" - paadikuuri enda õhustiku maitsekate aktsentidega rõhutamise ning õigest ajastust tuttavate esemetega, aga lisaks täiesti suurlavastuse mõõtu kostüümikunst (igal tegelasel on vähemalt 2 eri mänguriietust, lisaks ööriided - WOW (rääkimata ka mõnedest disainimängudest. Ja suurlavastuse mõõtu on ka Robin Täppi valgus kujundus sellises väikses ruumis, ehk kammerlikul laval - kohtvalgustused, värvikaart ja misanstseenidele live’s valgusrežiiga kaasamäng! Mis omakorda tõestab, et kunstiketöödega on võimalik nii palju lavastusterviku väärtust veelgi tõsta.

Loo lähtekohaks on olukord kus mingi karune "meremees" satub üksiku piiga koju purjuspäi ja sealt edasi läheb "ofkoors" nendevaheliseks armumänguks (vahvad ingliskeele valestitõlgendusest tekkivad segadused olid ka siinse teksti mõnusaks koomiliseks kõrvalnähuks). Asjasse on segatud ka oma nina kõikjale toppiv naabrinaine, kes samuti mehejanuline! 😀 Mõnus ajastukohane tekst ning näitlejad edastavad seda justkui nagu lavastajasuunitluselt teravalt ja selgemast selgelt artikuleeritult, iga repliik lõikaks nagu õhust vahedalt läbi (tuleb mh. Anu Lamp meelde). Kusjuures mäng toimus helide mõttes ka ruumist väljaspool, sest tegelaste lähenemine majale oli kosta juba kaugemalt, ehk aegajalt krõbisesid mõnusalt sammud - seegi lisas omakorda kohaspetsiifilisust! Ja tagantjärgi mõeldes, siis oleks seda ehk režiis rohkem ja mitmekülgsemaltki võinud ära kasutada. Kõike kroonimas lõpus ka üks vahva ja naljakas üllatuspuänt!

Kriitilises mõttes jäin pause igatsema. Esialgu kinkis neid ainsana vaid natukenegi paaris kohas Siret Tuula, aga alles teise vaatuse Eva Püssa ja Mihkel Tikerpalu kahekesi stseenis loksus nagu midagi paika (tegemist oli esietendusega ja sissemänguks publikuga läheb ehk 1-2 mängu aega). Mihklil tuleks nagu suurem osa tekstist karjudes (tegemist on kahtlases kainusastmes alfaisasega), sest nii tunneks nagu see tegelane, et teda kuulatakse ja tema soovid muutuvad omamoodi käskudeks. Sestap jäi karakter minu jaoks pisut üheplaaniliseks, ent andis omakorda hea kontrasti ning rõhu just sellele võtmestseenile, kus see käratseja pihtide vahele võetakse ja vähemalt korraks ta niiväga karjuda ei tahakski - otse vastupidi. Siret Tuula Kaju Marisel (miks nad seda küll "KaIu"na hääldavad?) on vähemalt paar plaani rohkem, sest ühest küljest on ta paratamatus olukorras - oma naabrinaise ninatoppimiste lõksus, teisalt mingi kahtlane isane tikub talle ligi, aga kolmandast küljest ta ju ise ka natuke nagu tahab seda - üksik noor naine tormituulte käes rannamajakeses - küljesoojendaja kuluks ju marjaks ära... Mängulises mõttes oli sellele kahetasandilisele tõrksusele kaastegelaste suunal mõnus ka lõpus (kui ta puänti paljastab) selline armastust täis muhelev-jutustav mäng (üldse see lõpu valgustega mäng ja kord ühe, siis teise poole "taamale" hämarasse viimine ja veel toimivalt lahendatuna nii väiksel laval, oli väike lavastuslik ja mitmeseletuslik nauding). Kuid sellest triost kõige mahlasem roll oligi vast just see "lisand"... ehk käre ja rannaküla naisele kohaselt natuke nagu vintske kuid ennast justkui teistest paremaks pidav "naabrieit" :) Küla kuulujuttude levitamise meister! Eva Püssa tõi sellise teatraalse elu ja särtsu sisse, mida nende kahe ajastule kohaselt (ja siin siiski ka nooremate) kuidagi kohmakalt armunu vahel supikeetmiseks sobilik, aga lisaks süstis teataval määral ka kogenuma inimese pahelisust, mis on näiteks teiste (tegelikult ju heade ja pea süütute) tegelaste kõrval vürtsiks lausa hädavajalik. Ja tegelane ning kogu lugu lõi veel eriliselt elama siis kui ta seal oma strateegilise mahhinatsiooni paljastab, ehk mehelt välja hakkab pressima... Kuid iga rohkemgi sõna sisu kohta oleks juba liiga paljastav. 

Teater Nuutrumi teine tulemine annab August Mälgu "Tson Lemberile uue elu". Noorel lavastajal-teatrijuhil Jaanus Nuutrel tundub olevat head kätt ja silma nende mängukohtade valikuga. Teine lavastus ja teist korda materjalist lähtuvalt kümnesse. Tegelikult ju hoopis näitlejaharidusega, on selgelt lavastamine ka mingil määral veel alles arenemisprotsessis, kuid see toimub niimoodi "tehes" jõudsasti ning eks ka kogenumad lavastajad pole kunagi rohkem valmis, kui parajasti nende viimane töö. Omalt poolt tahaks ka soovida edu sellele, praeguseks siiski veel võrdlemisi uuele teatrile!

Hinnang: 4-
Selle loo sees seal paadikuuris istudes ning kogu seda merelähedast õhku endasse ahmides, tundus elamus suuremgi kui pärast kõigele tagasi mõeldes. Lugu on ju mõneti lihtne ja väike ja tuttavgi, aga aeg läheb vaadates kiiresti, seega järelikult lahutab meele arjest kenasti ära. Eriline mängukoht on vaatet pool võitu, teine pool ongi see, mille tegijad endast sellele, seda pea 100-aasta tagust tegevustikku elustades juurde annavad. Kuigi paaris nüansis tekkis aasimise tuju ka, ehk pani uurima, et millal ikkagi Eestis hakkasid naised kandma kõrvarõngast kõrva heeliksi osas? Kuid suutsin vaid tuvastada, et maal ja rannakülades tollel ajal eriti üldse naised kõrvarõngaid ei kandnud - see oli linnapreilide/daamide teema - 30ndatel oli üldse rõhk lokkide tegemisel... samas mitte ainult ja eks vast ikka oli erandeid ka ning ehk just sellised, nagu see Eva Püssa karakter siin. Kõrvarõngaste kasutamine on üldse olnud selline üles-alla populaarsusega. Alles kusagil 1950ndatel muutusid nad püsivamalt populaarseteks. Tore, kui tänu teatris märgatud detailidele saab ka ise juurde uurides targemaks... Rääkimata sellest, et Mälgu lugemise isu tekitasid nad selle Tson Lemberi looga jälle ka! :)


Tekst lavastuse FB lehelt (vabandan fotode halva kvaliteedi pärast, ei suutnud tuvastada teatri enda ametlikke fotosid):

Suvelavastus Tson Lemberi uus elu/Eisma sadama paadikuuris/Tikerpalu-Tuula-Püssa

”Selles loos tuleb sobitada omavahel paar kanget karakterit, muukida lahti üks aastatetagune kuritöö ning saada selgust oma tõelistest unistustest - kuid kuidas nendeni jõuda?”

August Mälgu merenovellide põhjal
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Dramatiseerija: Sven Karja (Vanemuine)
Kunstnik: Jana Wolke
Helikujundaja: Lauri Närep
Valguskujundaja: Robin Täpp
Etenduse juht: Inge Kaseleht
Laval: Siret Tuula, Eva Püssa, Mihkel Tikerpalu (Eesti Noorsooteater)

Väike Eestimaa rannaküla pühitseb aasta tähtsaimat päeva, uue laeva vettelaskmise pidu. Üksiku noore naise Marise majja eksib joomase peaga meremees, kes peab hommikul laevale minema. Naine pole terve oma elu jooksul kodukülast kaugemale saanud, mees on aga läbi sõitnud kõik maailma mered ja ookeanid. Tema värvikad ja lustlikud lood lummavad nii majaperenaist kui uudishimulikku naabrinaist, kellel ei jää märkamata üksi pisiasi. Kes räägib tõtt ja kes valetab, kust algab tõde ja kust tõelisus? Neljas tähtis tegelane selles loos on aga meri, kel sügaval vee all oma enda rajad ja teed - samamoodi kui kulgeb üks tee naise südamesse. Selles loos tuleb sobitada omavahel paar kanget karakterit, muukida lahti üks aastatetagune kuritöö ning saada selgust oma tõelistest unistustest - kuid kuidas nendeni jõuda?

Kuigi tegevus viib meid 1930 aastate teise poolde, siis Saaremaa kirjandusklassiku August Mälgu sulest ilmus novell 1967. aastal. Rahvalikult humoorika novelli „Tson Lemberi elu” lavaversioonis on hõlmatud mitmete Mälgu merejuttude motiive.

Etendused toimuvad Lahemaa rahvuspargi läheduses paikneva Eisma sadama paadikuuris, vaid mõnekümne sammu kaugusel merest.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kas tõesti Tikerpalu esimene roll pärast Nukuteatrit? Aga "Anija mehed" Piibe teatris - seal tal ju lausa peaosa -
https://piibeteater.ee/kui-anijamehed-tallinnas-kaisid/

Danzumees ütles ...

Tikerpalu on vabakutseline alates sellest juulist... Anija ajal ta veel töötas Nuku/Noorsooteatris.

Unknown ütles ...

Selge ja täpne vastus