Tartu Uus Teater ja Vanemuine tegid teineteiste majades koostöölavastused. Möödunud aastal esietendus Vanemuise väikses majas Tartu Uue Teatri lavastajate-dramaturgide peade ja käte läbi uuenduskuuri läbi teinud "Romeo ja Julia" ning sedapuhku lavastamas-loomas Vanemuisest Reimo Sagor koos Maarja Johanna Mägi ning Veiko Porkanen’iga külas Tartu Uue Teatri saalis, Martin Kork ja Ilo-Ann Saarepera kaasatud sealsest teatrimajast ning materjaliks omalooming, mis inspireeritud teemadel vabadused ja vabandused…sellest ka selline pealkiri.
Minule meeldis juba see lavastaja ohjadeks antud juhtmōte: “Kas tunned suuremat vabaduse tunnet sellest, kui saad teha asju, mida teha tahad? Või sellest kui saad loobuda asjade tegemisest, mida pead, aga teha ei taha?” Ise leian, et loomulikult 2.variant…sest liiga palju on kohtustusi. Olen seda sõpradelt-tuttavatelt ka küsinud ja näib, nagu kõigil ümbritsevatel eestlastel on sama suhtumine. Esiti mõtlesin, et järsku nooremal sugupõlvel on teisiti? Igatahes 16-aastane järelkasv kodus on ka juba täiskasvanutega samal lainel…võibolla on siiski mingi vanus (lastel), millest nooremad tunnevad teisiti...nendel, kellel veel kohustused pole kasvanud üle pea? Kellel keeldusid tegemiseks on rohkem kui luba ja seeläbi ka 1.variant ahvatlevam? Kuid üllatusega tööjuures absoluutselt kõik välismaalastest teadlased (meie laboris vähemalt), arvavad, et teha seda kõike mida tahaks, on palju suurem ja väärtuslikum vabadus! Nende sõnul - "selle kannatab ju ära, mida peab tegema, aga tõeline vabadus seisneb ikka selles “kui vaid saaks”"! Tunnistan, ma ju tahaks ka nii tunda, aga oma sisemisele häälele ei saa parata… Võibolla on siis asi hoopis kultuuris? Või õnnelikkuse astmes vastamise hetkel? Või selles, kas elad kodumaal või mitte? Väga huvitav igatahes ning jätkan selle küsimuse esitamist ka vestlusteemade tõstatajana, aga ka iseenda suhtumise jälgimisena.
Just selle küsimuse “huvitavuse” kandsin ka kaasamõtlema kiskuvale teatrietendusele üle. Mul oligi peaaegu kogu aeg huvitav! Ehkki muidugi lugu, kus on sees palju “lugusid” on ju ikka nii, et mõnega suhestub lihtsamalt, otsesemalt, isiklikumalt, valusamalt, naeru tekitavamalt, mõne teisega jällegi mitte.
Lavastus sisulises mõttes on nagu novellikogu, kus peamiselt kolme tüüpi lugusid - monoloogid publikule ja publikuga, dialoogid omavahel ja ühismängud. Ühismängude all pean silmas sõna otseses mõttes “mängusid”, mis tõid meelde lapsepõlves väljamõeldud igasugused leiutatud, aga täitsa vahvad võistlused või ka kiiksudega, ehk omade mugandustega kullid ja peitused. Ent nagu ikka- teiste “mängimised” ise kaasamängimisvõimaluseta pole sugugi nii huvitav - vaataja “vabadus” oli ses mõttes piiratud. Võibolla on see ka mingi isikuomadus või demograafiline eripära, sest minu arvates just noorem sugupõlv leiab mingit pinget tundide kaupa näiteks youtube’st teiste mängimise vaatamisest…ega muidu igasugused Pewdiepie’d ei õitseks. Olen proovinud, ei viitsi, ei huvita kohe kõige vähimatki… TUTi laval tegelikult ka, ehkki mõni neist siiski võttis muigama või lapsepõlve meenutama ning nad õnneks ei pannud nendele osadele suuremat rõhku. Pigem tõmbas paralleeli kui kunagi ülikoolis tulevikutehnoloogiate uurimise õppejõud Kristjan Port ütles, et inimese loomulik eluvorm ongi “mäng”. Me kõik tahame tegelikult tegeleda asjadega, mis meid ennast huvitab- mängida omi mänge, lulli lüüa ja tööl käimegi (oma vabast ajast) selleks, et osta endale aega, raha ja võimalusi just nimelt “mängimiseks”.
Palju huvitavamad (vähemalt minu jaoks) olid need pakutud tavamõistes “lood” ja “mõttepojad”. Mõni neist küll täiesti tuttav, aga siis andis jällegi siduseid tõmmata, teine mingi uue rakursi alt vaade, mõni ka provotseeriv. Vabaduse ja vabanduste tasakaal siin mitte loodiga mõõdetud, mitte ka otseselt “voolavuses” kuidas teema parajasti liigub või teisest välja kasvab, pigem üleminekutega, lugu loo haaval. Teemad ise ju lõputult laiad ning seega otse loomulikult mitte ka ammendavad teemakäsitlused, vaid justkui peotäis õhku visatud valitud mõtteteri- kes mida endale sealt nokib, sõltub juba vaatajast... Ja nendeks loolt loole “üleminekuteks” siin mitte igav "tuled kustu-tuled põlema", vaid just need eelmainitud “mängud”. Kuigi pilkases pimeduses stseene leidub siin ka, mis omakorda mängib puhtalt ettekujutusel või aistingutel, mitte narratiivil!
Meeldejäävamatest "lugudest" ühes monoloogis Ilo-Ann näiteks viis meid “asjade personifitseerimisega” seotud teekonnale kaasa, kus minnakse sellega inimese "normaalsuse" kuvandi vabadusekaotamiseks “samm isegi liiga kaugele”, ent just tänu sellisele utreerimisele, tekib küllaga ohhoo-momente ning muidugi mõtteainest muuhulgas sinna suunda, et kas me inimesed oleme suhteorjad ning kui seda teise inimesega pole, siis tekitame selle kus/kellega/millega tahes, sest mõnda “vabadusekaotust” hoopis ihaldame? Kas see rahuldab meie sees peidus olevat kellegi/millegi eest hoolitsemise tühimikku? Ja mõnikord võib sellel olla päris armastusega vaid õhkõrn vahe. Ehk vabatahtlikkult loovutatud vabadus on ka mingis mõttes hoopis äraspidine vabadus? Filosofeerimiseks alust ühest 5 minutilisest etüüdist päevadeks! Ühes teises lõigus alustavad Ilo-Ann ja Martin suhtes vabaduse andmisega, aga Veiko ja Maarja võtavad üle ning mängivad pikemalt välja kuidas selline- teisele inimesele vabaduse andmisega suhtes "tegelikult" on, ise end omamoodi sellega “lõksu” mängides. Tekst liigub laialivalgumise piiril, ent jääb siiski seotuks ning lõpus saab naerda iseenda üle, kuidas me inimesed ehitame õhulossid või antud juhul kogu süüdistuse üles, kuigi vabaduseandmise soov on ju olnud üllas "mõttena" ("kui ta päriselt armastab ja ta vabaks lased - ei tahagi ta kuhugile minna"). Justkui tõestades, et kui ka tahame olla parem, mõistlikum, avatum, siis armukadedus ning muud ajukäärudes (või hinges?) peidusolevad “viirused” seda ei lase.
Sellepärast jättis lavastustervik isegi omamoodi uurimusliku ning avastustest tehtud teemakohaste aspektide väljamängimistega näitemängu mulje.
Kõigepealt sinna lavaruumi sisenedes, ehk juba enne etenduse tegelikku algust, hakkasid kohe tööle sidustetegemistundlad. Muuhulgas tuli meelde Vanemuise "Roberto Zucco" (trellid). Siis kohe ka Musta Kasti "Prohvet" (ahvid). Ja kuigi need ahvid olid seal sõbralikud, siis ometi tekitasid ärevust - loomadest ju kunagi ei tea... Võibolla nõksu pisut pikalt keris end ka algus muidu käima, ehk juba hakkas korraks end kahtluseuss ilmutama, et “ilma vaheajata tükk”., ent siiski asjatult.. Siinkohal on paslik üldse tuua välja, et tegelikult tekkis läbi etenduse siiski “hoitud” ja soe tunne, sest vabandati ju ette taha, vaadati silma ning seetõttu tekkis ka otsesem side lavalolijatega. Kui etendus algas viskas sisse assotsiatsiooni Musta Kasti "Peks Mõisatallis"…aga see läks vastava lõiguga kohe üle ning tuli järgmine ja järgmine assotsiatsioon. Ja seda üldsegi mitte sellepärast, et oleks laenatud siit-sealt, lihtsalt jooksis mõte mööda seosteloomiste rada. Seosteloomine on selle lavastuse geenides. Isegi selleni välja, kui igas neljas küljes näitlejad oma lugu rääkisid ning “minu poolel” Maarja oma Putinisse suhtumist jagas…mida olin just mõni aeg tagasi ühelt teiselt naiselt lugenud sama fantaasiamänguna. See oli ka vist mu ainus kärultkukkumine…mitte sellepärast, mida ta rääkis, ma ise käituks kirjeldatud olukorras sarnaselt…aga pigem see rõõmuõhinus, millega ta seda rääkis…see andis edasi noodi, nagu tahaks ta esitada psühhopaati, ent antud juhul ju selline seos polnud vajalik? Kahju, et ei saanud teiste 3 näitleja lugusid kuulda, sest kõigil tundusid need olevat erinevad. Oli veel hetki, kui meie pool oli “lina taga” vaeslapse-rollis, aga siis jälle korvati seda millegi muuga, isegi kaasamisega. 4.sein oli küll “raudse eesriide” taga, aga see ei takistanud mitmeti tegelikult ka sellest läbitungimist🙂
Polegi mõtet siin üksipulki neid erinevaid lugusid välja tooma hakata, neid saab igaüks ise ammutada vaadates ning omad seosed luua. Näitlejad on siin viimne kui üks väga hea ansamblitunnetusega, mängivad teineteisele alla, ette, kaasa ja keegi ei jää teiste varju, ega ka keegi hakka domineerima. Kõigil on võrdselt säramishetki, aga ka säramismaterjali iseeneses. Ometi ja seda vist enda sugupoolest tingitult, oli just tüdrukuid veelgi natuke huvitavam jälgida-vaadata. Aga ka Martinit kui ta seal oma ("tegelase"?) egoga liputas või Veikot, kui viimane otse silma sisse jõllitas, et tekitada seda loomaaia loomadega tõttvaatamise ausat ja loomalikku kontakti.
On ju tihti (juba aastaid) jutuks, et me vabandame liiga palju. Selle sõnaline väärtus on devalveerunud. Praeguses majanduse inflatsioonis, on ehk tõesti aeg üle vaadata ka kõik muu kui vaid rahaga seonduv, mis vajaks taas väärtuse kasvatamist? Millest loomulik järgmine küsimus on ju see, et kas ka vabaduse väärtus on üks neist? Selles lavaloos puudutakse seda teemat ka laiema-ühiskondliku nurga alt, tuues välja, et laval askeldajad ongi sündinud kõik kas juba iseseisvuse ajal või vahetult enne selle saamist, ehk ei tea, ega tunne oma nahaga, mida see mitte-vabadus tegelikult tähendab/s ja ometi tunnetavad seda.
Väike lisaefekt oli ka sotsiaalsel eksperimendil, ehk enne etenduse algust küsitakse midagi inimestelt. Meie etendusel arvati küsitud number (keskmiselt) 2 korda suuremaks tegelikkusest, mis omakorda räägib vist iseenda eest. Selle numbriga midagi ette otseselt lavastuses endas ei võetudki, mis kerge küsimärgi kogu küsimuse vajalikkusele õhku jättis (võibolla oli esietendusel veel liiga väike valim vastajaid? või siis terviku sees veel mitte päriselt paikaloksunud osis?), aga huvitav iseendale seedimiseks ikkagi.
Hinnang: 4-
Vabadused ja vabandused puudutavad ju meid kõiki, aga lavastuslikus mõttes vaadates, mis peamine - kunagi ei teadnud oodata, mis järgmises lõigus sündima hakkab ja see hoidis põnevil-pinevil ning üllatusi avastamas kuni lõpuni välja.
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt ja teatri FBst on pärit ka siinsed Gabriela Urm'i tehtud fotod):
VABA⁽ⁿ⁾DUS
Tartu Uue Teatri ja Vanemuise koostöölavastus
Eesti Vabariigi põhiseadus garanteerib oma kodanikele südametunnistuse– ja usuvabaduse, vabaduse valida endale tegevusala ja elukoht; loodus omalt poolt on andnud meile mõttevabaduse. See kõik kokku teeb väga palju vabadust. Ehk saab seda vabadust teinekord isegi liiga palju? Kui minu arusaam vabadusest hakkab piirama sinu vabadust, kas siis piisab üksnes vabandamisest või peame aja maha võtma ja need piirid uuesti paika panema?
Loomariigis on vabaduse sümboliks lõvi. Majesteetlik, ürgselt jõuline, tark ja truu loom, keda kohtame kangelaslugudes, riikide vappidel, spordimeeskondade logodel. Samal ajal on teada, et pea pooled praegu maailmas elavatest lõvidest veedavad oma päevi puurides. Üsna kaugel sellest, mida nad peaksid sümboliseerima.
Kas vabadust saab tõeliselt tajuda ainult siis, kui see on ära võetud? Kas puur piirab füüsilist keha või on puur meie peades? Kas vabadus võib olla ohtlik?
Mida ootab meilt loomaaia puuri pandud lõvi? Vabadust või vabandamist?
Laval
ILO-ANN SAAREPERA
MAARJA JOHANNA MÄGI (Vanemuine)
MARTIN KORK
VEIKO PORKANEN (Vanemuine)
Autor-lavastaja
REIMO SAGOR (Vanemuine)
ja trupp
Dramaturg
SVEN KARJA (Vanemuine)
Kunstnik
FEY PIIR
Valguskunstnik
KÄRT KARRO
Muusikaline kujundaja
INDREK ASUKÜL (Vanemuine)
Plakatikunstnik
TRIINA BRITT AUMERE
Produtsent
MAARJA MÄND
Esietendus
10. veebruar 2023
Tartu Uue Teatri suures saalis
Kestus
1h 45min
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar