Režissöör: Ergo Kuld
Stsenaarium: Martin Algus (J.Smuuli põhjal)
Komöödia 2023
IMDB hinnang hetkel puudub, sest vaadatud sai esilinastust ning film on ametlikult kinodes alates 17.02.2023
Minu hinnang: 8 (see pole selline film, mis tüüpiliselt filmikriitikult kõrge hinnangu pälviks, aga selliste filmide puhul tulebki vähem kriitikuid kuulata ning lihtsalt minna, vaadata, nautida ja lasta oma meel arjest lahutada ning rõõmsaks teha).
Mina olen 1 neist, kes ei väsi vingumast, et on nii ilmatupalju näidendeid, raamatuid, stsenaariume, mida pole veel lavastatud - ei filmiks, ei teatriks… Ja siis tuleb Apollo Film Productions välja teatega, et nad asuvad ühe lapsepõlvelemmiku ning tuhandekordsest vaatamisest sõna-sõnalt pähe kulunud “Siin me oleme”, ehk Smuuli “Suvitajad” kallale! Okei…no mis siis teha… Eesti filmid tuleb ju nii ehk naa ikka kinos ära vaadata…
Eile toimuski (“lõpuks”, sest filmiti juba üle-eelmisel suvel) näitlejate-tegijate kohaloluga koos pidulik esilinastus. Siinkirjutaja filmi lõppedes pittu ei tahtnud jääda, et mitte kõrvalisest lasta end mõjutada ning puhta ja ausa südamega siin kuulutada…et tuleb TAASKORD oma sõnu süüa! Näiteks eelmise aasta suurima teatrielamuse kinkis ju ka Shakespeare’i ja Vanemuise Tõrksataltsutuse (minu elu juba 5! sama materjali põhjal) uuslavastus. Pidin isegi kogu 2022 jooksul nähtud 508 filmi nimekirja läbi lugema, et kindel olla järgnevas väites - NII PALJU NAERDA 1 filmi vaatamise jooksul ei ole saanud juba ei-tea-mis-ajast! Isegi mitte terve eelmise filmiaasta jooksul! Eks me ole ju kõik pisut isemoodi filmivaatajad ning mina teabmis palju ning ammugi mitte suure häälega hirnuja kinosaalis polegi (“ei naera, nagu elektrikarjusesse takerdunud eesel”…või kuidas täpselt selles uues Suvitajates õhkupaisatud "parool" kõlaski :)) ja seda eneseavastuslikum, et kui ikka on, mille üle naerda, siis ei suuda seda viisakuse nimel tagasi ka hoida…Aga ei teinud seda ka terve suure saali täis rahvast, sest üks pidev naerupahvakute paraad toimus kogu seansi aja!
Jah, suures plaanis on ju lugu sama- korpulentne linnamaadam Kohviveski oma prouat ümmardava nääpsukesest mehikese, poja, õe ja killavooriga saabub Muhu saarele suvitama…
Aga aeg on teine, tegelasi on juures ja oli ju ka Nõmmiku filmis mingeid laenusid mujalt Smuuli loomingust, mis Martin Alguse stsenaariumis on omakorda teistmoodi. Tegelikult Martin ei sõida üldse sama teksti peal liugu, vaid on kirjutanud omad naljad, omad one-liner’id, millest nii mõnelgi on potentsiaali jõuda igapäevakasutusse ja saada omakorda "klassikaks"…esimeseks meenuvad näiteks "John lase vesi välja. Autol loll!" asemel 1 pildistamisega seotud lause, kus vaest meheraasu oinaga võrreldi ning “puhtalt marjade söömise” dialoog noorte vahel🤣
Tegelikult oligi nii, et avastseen, kus maamees (Lauri Nebel) rahulikult mööda teed sõidab ja linnavurledest suvitajad temast mööda vuravad -sellest “äratundmisest” alates tuli muie näole ning lahkuski sealt ainult vaid siis kui sai kogu näo naerulihaseid juba korralikumaks irvitamiseks pinguldada! Ja sellele naerule partneriks sai hingekeeltele ka üksjagu sooja ja sulnist romantikat! Seda nii noorte kui vanemate “paaride” vahel. Sellepärast on ka filmi sihtrühm väga lai…tegelikult täiesti piirideta! Esimest korda võttis pea pisarateni hinge hellaks, kui taluperemees lakaheintes oma naisele tunnistab, miks ta üldse need suvitajad kukile võttis ja teine kord noorte armunute tekstivahetus, mil südamed leekidesse on lahmatanud. Kusjuures ei saanud aru, kas seal oli filmiapsak, sest näidati ka tüdruku telefoniekraani hiljem kus tegelik tekst paista…Või oli see hoopis teadaandmine, et osa sõnumist oligi vaid ettekujutus? Ei tea…ilmselt mõtlen natuke üle ja pole vaja nii täpselt kõike luubiga passida.
Näitlejatööd on ridamisi suurepärased! Kaire Vilgats ja Meelis Rämmeld aimavad vast austusavaldusena tsipa ka oma rollides eelkäijaid järele, aga see võib pigem olla tingitud ka nende tegelaste tugevatest eripäradest, mis nõuavadki just vastavaid osatäitmisi. Ent vanast telefilmist nii Lia Laats kui Ervin Abel olid vast kõige rohkem “kohal” ka siin Ergo Kulla ja Martin Alguse versioonis Kaire ja Meelise kehades. Võib muidugi olla, et ka filmitegijad nimme tahtsid anda vana filmi austajatele pisukese silla, et nostalgialt ka veel 1 kiht juurde lisada.
Kaire ju mitte klassikalise näitlejakooli taustaga (loomulik talent!), ent varem ka "mänginud" ja Kohviveskiga üsnagi samalaadseid tegelasi (kõige eredamalt meeles vast tema Marko Matvere vampiiristunud tegelase jõulise prouana “Vampiiride tants”us), aga tema Sohvi Veski, ehk Kohviveski on nii mahlaselt koomiline, nagu Liagi oma oli/on! Ja seda tunnistab 1 Lia suurimaid austajaid siin(ja seal)pool Uuraleid! Näitlejatehniliselt minu lemmikud rollilahendused tegid Ago Anderson, Meelis Rämmeld ja Maarja Jakobson. Ago ja Maarja omad loodud läbi maainimeste olemuse ja saarlaste aktsendiga. Mees bravuurikam, otsekohesem, maainimese tasandilt hämmingus, et “sellised need mandriinimesed on”, naisel ka lisaks sellele veel valuline vaatamine ja kerge kahtlus, kas see oma mees ikka kogu tsirkusele vastu peab. Meelis oma lömitava ja naise võimuvalla tallaalusena karikatuurkoomika tippklass! Jah, Ervin oli (ja on) Ervin, aga Meelis on Rämmeld! Ja suurepärane ka nii saladusekandjast tuleneva mökuna kui ka hilisema, korra alkoholist härga täis mineva rollikaarega.
Pääru Oja nii pagana sümpaatne, ükskõik keda ja kuidas mängib, isegi kui film või etendus tema ümber nõnda hea ei ole nagu seekord, ehkki vast siiski tema enda rollide prismas siin siiski üsna Päärulik...aga seekord ma ei vingu grammigi, sest näitleja on selle ideaalselt oma rolli jaoks täpselt teenistusse pannud. Tema tegelane on ju täiesti varasema filmiga võrreldes juurde kirjutatud ning annab otsesema seose, miks Kohviveski õde (ja tema ise) üldse seltskonnas kaasas. Selle õe rollis justkui uus tutvus, ehkki tegelikult kunagi Tallinna lavaka 21.lennu lõpetanud, ent siis hoopis lombitaha karjääri otsima liikunud (ning sinna pikemaks jäänud) Kristel Elling. “Esimene ekraanikohtumine” andis mõista, et seal võib veel kõvasti rohkem peidus rohkem olla ning seekordne mängitav tegelane ka ju selle filmi mitte kergemate killast, ehk pisut negatiivse konnotatsiooniga oma võltslikkuses…siin tal Pääru mängitud peikaga veel nõme kihlvedu vaja võita, mis omakorda veidi sügavama teemana toob meie tänapäeva “tunnetega mängijad” häbiposti…
Kesksemates rollides veel 2 noort, Adele Taska ja Robert Klein, mõlemad mõnusalt orgaanilised ja usutavad ekraanil. Adele on siin mitte Liina, vaid Tiivi…ja teatud kaadrites vahvalt tunneb temas Maria Avdjuško “Keskpäev”ast ära. Siiani vast Adele rohkem modellina ja Robert sportlasena kuulsust niitnud, aga tere tulemast filmimaailma! Vahva ja (kurb)naljakas tabamine on seal ka see tänapäeva noorte "suhtlusvormi" puust ja punaseks tegemine!
Nagu mu kinokaaslane ütles - ideaalne lasta see film välja just praegu, sest vaadata filmis laiutavat suurt ja ilusat suve ning neid sügavaid värve…no kellele see ei meeldiks?! Suuremat sorti suveigatsusele muudkui hagu alla juurde! Eks oma teene seejuures loomulikult ka operaatoril (kes on sedapuhku režissööri ja monteerijaga (taas) ühes isikus, nagu Ergo puhul ka varem on "juhtunud"…lisaks alati teretulnud droonikaadrid, millest üks kohe päris alguses võttis isegi südame alt õõnsaks!
Muusikas on kasutatud uuemaid ja vanemaid Smilersi ja Sal-Salleri laule (minu jaoks 1 päris uus ja imeilus pikemalt ka), aga ka näiteks ümbertöötlust "Kui on meri hülgehall" laulu muusikast… Lisaks Hendriku lauluhäälele, saab ka Ivo Linnat nautida veel lõpukaadrite südamlikarmsa ja huumoriga läbilõikuva stseeni saateks olevas lõpulaulus, mis lõputiitritele üleminekul jätkub...
Mõnus, mõnus, mõnus ja lahe vaatamine. Naerda ja veel SELLISES koguses, on puhas nauding!
SUUR soovitus!
Ei maksa takerduda hirmu kätte, et ei suudeta ületada originaali kättesaamatusse kõrgusesse tõusnud latti- see siin on siiski hoopis teine film ja seab juba oma enda megakõrge lati kõigile tulevastele "vanade klassikate uusversioonidele kinolinal"! Film, mida tuleb veel korduvalt ja korduvalt uuesti vaadata, et iga detail sealt üles noppida... ja neid "maasikaid" siin on... näiteks vahva avastus, et kui Ärni (Ago tegelane) külma haavale peale paneb, siis on see "Suvitaja" nimeline triibuliha... ja ma võiks neid väikseid kilde siin hulgi loetleda, mida ise avastasin, aga seegi on veel üks väike lahe lisand kinosaalis kõikidele sinna suvitama minejatele enda lõbustamiseks.
Miskit ehteestlaslikku on neis arhetüüpides ka just tänapäevas ja seega äratundmist nii vanast heast Smuuli loost, Nõmmiku filmist, aga ka meie ümber elavatest inimestest, rääkimata iseendast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar