Mamma Muu ehitab onni

Harjutasime P-ga rootsi keelt ja tubli töö eest lugesin ja tõlkisin talle ühe raksuga ühe terve raamatu ära. Nimelt Jujja-Tomas Wieslander -i "Mamma Mu bygger koja", ehk eesti keeles "Mamma Muu ehitab onni".

Esimene tutvumine Mamma Muu-ga toimus meil juba Eestis ning täiesti eesti keeles oleva Mamma Muu - sarja raamatuga, nimelt "Mamma Muu kiigub". Eks ta ole, et läbi terve sarja võtab toimekas lehma-tädi ette igasuguseid asju, mis otseselt lehmale ei sobi. Ning alati on sõber Vares talle meelde tuletamas, kes ta õieti on.

Mamma Muu võtab šnitti lastelt ja tahab ka kõike teha nagu lapsed, sest lapsed tunnevad ikka rõõmu asjade üle, mis nad ette võtavad. Ja Mamma Muule see meeldib. Lisaks kiikumise loole eesti keeles oleme lugenud rootsi keeles sellest kuidas Mamma Muu liumäest alla laseb ning nüüd siis ka onni ehitamisest. Muidugi tahab ka Vares seda proovida. Ja Vares, kogu oma targutamise juures, on päris kõva käsi onnide ehitamises, kuid et mitte lugu ümber jutustada, tõlgin siia ühe jupikese, sest Mamma Muu tegemistega tasub igal juhul kursis olla!

-Nüüd tahan ma ehitada, ütles Mamma Muu
Vares nägi välja, nagu ta oleks valesti kuulnud.
-Onni? ütles ta
-Muu, ütles Mamma Muu. Onni. Selle puu otsa.
-Selle puu otsa? ütles Vares. Ei, ei, ei!
Ta rääkis rahulikult ja väga selgelt.
-Sa oled lehm Mamma Muu. Ütle minu järel:
Ma olen lehm. Lehmad ei roni puu otsa
ja ei ehita onne. Ütle seda.
-Nüüd tahan ma onni ehitada.
Vares rääkis veelgi selgemalt.
-Ei! ütles ta. Teravda oma kuulmist ja ütle minu järel:
Lehmad. Ei. Ehita. Onne. Ütle seda.
-Nüüd pean ma tooma haamri ja naelad.

See oligi terve üks lehekülg ehk ega kogu lugu polegi teab mis pikk, aga lapse tähelepanu püsimiseks just sobiv ning väga koomiline, sest ega lehmal ju ilma õigete käteta see onni ehitamine nii lihtne polegi. Aga muidugi, mis jääb puudu sõrmedest, seda on võimalik asendada saba ja sarvedega. Kõigele lisaks Sven Nordqvist -i väga lahedad joonistused! Hr. Nordqvist on ju teadagi tuntud oma "Pettson ja Findus" -ega. Mis on sama vahva ja ehk natuke tekstirikkam, kui Mamma Muu -d. Kuid samas need Mamma Muu lühikesed ja teravmeelsed read lähevad väga lihtsalt kohale! Muuuuu!

Soovitan väga soojalt!
Hinne 4+ (hindan seda täiskasvanu seisukohalt. Usun, et kui ma oleksin 6-7 aastane, oleks sellele kindlalt täied punktid andnud! P naeris päris korralikult mitu korda.)

Alfred Döblin - Berliin, Alexanderplatz

Hurraa, ligi 500 leheküljeline Döblini "suurteos" sai K.-le ette loetud ning nüüd on ta läbi! Läbi, lõppude lõpuks. Tundub nagu me oleksime seda lugenud terve igaviku. See ei tahtnud ega tahtnud lõppeda ning võttis igasuguse lugemisisu ära. Ikka vummm vummm ja tadaridaa ja tadaradaa.

Tõeline õudusunenägu, nii sisu kui tekstistiili poolest. Vaene tõlkija! Sellist asja tõlkida on minu meelest tõeline vastupidavuse kontroll. Enesepiinamine. Ma pean tunnistama, et umbes pool raamatut ma süüdistasin oma mõttes tõlkijat, et selline käkerdis, kus vahele on pikitud täiesti seosetuid lauseid. Kuid siis kui mõistsin, et see ongi selline karikatuurne dekadentlik pildike ühest aastast ühe mehe elust suurte maailmasõdade vahelisel rahuajal. Siis mõistsin, et ilmselt on see tõesti mingi autori "stiil" kirjutada koomiksitest tuttavad hääled teksti sisse. Kuid ma usun, et mingi osa oli ka tõlkimatusel selles, et kohati mingist teksti sees olevast lausest või tema ülesehitustest ma lihtsalt ei saanud aru. Kuid tõele näkku vaadates, ei suuda ma mitte kunagi mitte kellelegi seda raamatut soovitada. Äärmisel juhul inimesele, kes on 1920-ndate fänn, lisaks Berliini kui linna ajaloo fänn ning kõige lisaks peab selle raamatu lugeja vastu pidama naiste alandamisele, robustsete ja moraalivabade inimeste "hängimisele" ja nendele vumm vumm -idele.

Raamat on sisuliselt kirjeldus Berliinist ning inimestest, kes väga raskel ajal seal üritavad eksiststeerida ja leida elu mõtet. Peategelaseks Berliini linnale lisaks võib pidada Franz Biberkopf -i, raamatu alguses vanglast vabanevat mees, kes on otusustanud hakata head ja ausat elu elama, mis tahes hinnaga. Kusjuures vanglasse pandi ta oma tüdruksõbra tapmise eest ehk vägivald voolab sügaval tema soontes. Kas sellisel inimesel on üldse võimalik reformeeruda? Eriti kui teda ümbriteb selline linn? Põhiliiniks võiks pidada tema teekonda oma surmani või kas ta ikka sureb seal lõpus... seda peab igaüks ise lugema... ning kohtumiste ja juhtumistega sellel teekonnal nii "heade" kui "halbade" inimestega, kes kõik ise ka otsivad võimalust "elada". Kuid kõike muud ja igasuguseid kirjeldusi kõigest muust on rohkem selles raamatus kui seda nö. "põhiliini".

Minu kujutlustes olid kõik need mehed seal pätid ja kaabakad, kergelt a-sotsiaalid ja prügimägede elanikud, kes enda meelest elavad suurelt. Kõik naised olid "maailma vanimas ametis", eelkõige sellepärast, et niimoodi oli perel võimalik ära elada kuid samas oli see ka nende naiste meelelahutuseks. Millegipärast kujutasingi ma kõiki neid naisi väga kõhnade ja pikaks veninutena. Eranditult kõik kandsid kogu aeg kombineesid, neil oli sigaret huulte vahel ning peas selline laineline soeng, nagu selle aja saksa naised armastasid (kui nad ões käisid, siis kindlasti baret või kübar).

Seda teksti praegu kirjutades, saan ma ehk mingis mõttes aru ka selle raamatu geniaalsusest, kuid minule isiklikult sellised raamatud ei meeldi. Neid on nii raske lugeda, sest nende inimestega ei taha samastuda ja neist ei leia midagi positiivset. Nad on üpris ebahuvitavad nii inimesed kui sellised raamatud tervikuna, kuigi "Berliin, Alexanderplatz" -is hakkab selline kerge põnevusliin jooksma kusagilt raamatu poole pealt ning lõpus on tegemist lausa mõrvalooga... Mis mulle meeldis selle raamatud juures oli see, et paar korda suutis kirjanik mind üllatada. Korra kui ühe tegelase seksuaalsuse kohta anti mõista ning teine kord kogu see juhtum Miisu, Reinholdt-i ja Karliga seal lõpupoole. See lõpu-juhtum ja selle ümber tee ning tegelased selle teema ümber olidki selleks millegiks, mis andis jõudu seda raamatut "mitte" pooleli jätta, sest ma olin üpris mitu korda päris lähedal alla andmisele.

Hinne 2- (oleks võinud anda ka kõige kehvema hinde, kuid kui mõelda sellele raamatule kui tervikule, siis ei saa minu meelest keegi väita, et see tunne mille ta kokkuvõttes tekitas oli kuidagi autentne ning läbi selle võiks ehk mõelda, et on võimalik aru saada või isegi tunda, kuidas oli elada Berliinis 1920-ndate lõpu poole. Ma täiesti mõistan, miks see raamat on klassik).

Maila Rästas

Kui ma mõtlen Maila Rästasele (ja ma teen seda üpris tihti viimasel ajal), siis kõigepealt meenub mulle tema kelmikalt naeratav nägu ja imeliselt helisev hääl. Tema ühtlasi naeratav ja salapärane, kuid samas sügavalt kurb isiksus.

Viimane kord kui ma teda ehtsalt nägin ei olnud üldsegi teatrilaval. Teatrilaval pole ma teda juba rohkem kui 15 aastat näinud, kuigi just tema pärast oleksin väga tahtnud näha Roman Baskini lavastatud Agatha Christie "Mäng peeglitega". Jäin esimesest mängutsüklist ilma ning kuigi kuulutati välja, et seda mängitakse veel, jäeti siiski etendamine ära ning seega ei õnnestunud minul seda tükki ja Maila Rästast üldse näha. Kuid viimane kord kui teda nägin, oli see filmi "Georg" esilinastusel Coca Cola Plazas nii umbes pool aastat tagasi. Ta istus minu ees reas mõni koht vasakule. Tuli ta sinna koos Elle Kull -iga, ning oli väga sädistav ja armas. Midagi oli juhtunud või oli ta filmi pärast elevuses, aga ta rääkis elavalt Ellele midagi. Mingil hetkel haarati vestlusesse ka minu kõrval istunud Viive Ernesaks. Filmi lõppedes, kuulsin paratamatult pealt, et ta oli Ellele väga tänulik, et too ta kaasa oli kutsunud. Ma salamahti kõndisin otse tema järel kinost väljas ja täiesti fenomenaalselt tundsin sellest mingit koolipoisilikku õhinat (ülimat rõõmu), et ma olen Maila Rästasega oma elus "peaaegu" kohtunud!

Mäletan, et kuigi otse minu ees istus Marko Matvere ning üldse igal pool ümberringi igasuguseid näitlejaid ja austusväärseid erinevate kunstide esindajaid, siis elevust tundsin ma just sellepärast, et minuga sama filmi vaatab Maila Rästas. See sama Maila Rästas, kes mängis Šapiro "Kolm õde" Draamateatri etenduses, see sama Mailakene, kes mängis mitmetes telelavastustes nagu Leedi Windermere'i lehvik, Kuldlõige (mida võib näiteks vaadata http://www.etvpluss.ee/) või alles hiljuti näidatud Mees, naine ja kontsert. Loodan väga, et ETV näitaks "Lugu N linna kirurgiast", kus ta kaasa teeb, sest seda pole ma kunagi näinud. Või vähemalt, et tema mälestuseks midagigi ette võetakse, sest ta on seda niiväga väärt!

Üleval fotol on ta oma kahe kursavenna vahel. Sellel fotol ei ole küll tema klassikaliselt kaunis nägu selline nagu ta minu mälestustes on (ETBL-is on hea foto temast!), kuid siin on ta selline muhe memm (ühel Panso mälestusüritusel), kelle naeratus lööb särama terve toa!

Just äsja 71 aastaseks saanud Maila läks küll meie juurest väga väga väga vara. Ma oleksin nii tahtnud teda veel teatris näha (kui egoistlik minust, aga ta on/oli üks neid kõige-kõige paremaid läbi minu teatriteadvuse)! Õnneks jääb ta igavesti teatrisalvestuste lintidele ja plaatidele. Ja tema hääl heliseb mul iga kord kõrvus, kui mõtlen tema peale. Minu südames on ikka üks tuba ka Maila Rästas -e jaoks, seal elab ta igavesti! Nii armas näitlejanna oli....minu kooliõde.

Suveteater 2008

Teen seda jälle edetabeli vormis, nagu eelmisel aastal. Ehk etendused, mis etenduvad ajahemikul 10.06 - 20.08. Ehk etendused, mida mul endal üldse on väikseimgi "võimalus" näha sellel suvel ning mis tunduvad minu jaoks kõige huvitavamad. Pole siia edetabelisse pannud etendusi, mis juba nähtud, nagu näiteks Tõe ja õiguse 2. ning 4.osa.(mõlemad on ühed läbi aegade parimad etendused üldse!), Murdlainetus (ei meeldinud sisuliselt üldse, kuid võib osutuda Hiiumaa atmosfääris fantastiliseks!), Tosca (selline keskmisest natuke parem ooper, kuid ei midagi erilist nagu näiteks Carmen või Don Giovanni), Portselansuits (pole minu maitse), Eesti asi (väga armas ja head näitlejad - Viinistu on nagu kvaliteedimärk, lahe suvine meelelahutus), Vee mälu ja Karge meri (väga head mõlemad, minu meelest Endla parimad tükid. Selle aasta Teatriliidu parima naisnäitleja tiitli võitnud Laurimaa mõlemas vinge) või siis Jumalaema Kiriku kellamees (ei meeldinud üldse). Punasega on need, millele olen juba pileti ära ostnud.

Ehk siis Top40 Eesti teatrite või esitajate etendustest, millest praegusel hetkel teadlik olen:

40. Look, look
39. Amateur & meat
38. 50 lovely ways to die

Kõik 3 on vist tantsuetendused. Kõik 3 etenduvad Baltoscandali festivalil. Pean tunnistama, et minule isiklikult ei meeldi Eesti moderntants. Siin aga on palju tegemist rahvusvahelise koostööga. Võibolla see päästab, ei tea, ei usu. Kahjuks. Soovitan Baltoscandalil pigem minna välismaist sõnalavastust vaatama. Ma ise lähen Eesti kolme tükki vaatama - GEP, Proffet ja Kool.

37. Võluflööt. Remiks ja selgitus. (Von Krahl)

Peeter Jalakas -e tükk. Salapäraselt antakse mõista, et võib ka veel teisi laval näha. Mulle isiklikult ei meeldi Võluflööt. Selle sisu. Sellepärast ka kerge eelarvamus.

36. Pisuhänd

Ei saa aru, miks Endla selle oma kavva on võtnud. Kas tõesti sellepärast, et anda Carmen Mikiveril võimalus Vestmanni mängida. Ma ei viitsi, sest Pisuhända vaatan iga kell kõige meelsamini Kibuspuu, Krjukovi ja Üksküla esituses. Maitseainetena veel Kull ja Paluver. Ei see tükk jääb mul nägemata...

35. Don Quijote
34. Wallenberg
33. Rigoletto

Kolm Estonia etendust - ballett ja 2 ooperit. Rigoletto neist minu jaoks kõige huvitavam. Mul on üpris hästi Estonia kavas olevad ooperid nähtud. Estonia ooper on heal tasemel, palju paremal kui näiteks nende ballett. Muusikal on nii ja naa. Uusi tipptegijaid on vähe ja vanad, vaatamata sellele, et neid on ülimalt tore alati laval näha, siis peaosa-näitlejaid enam neist pole. Don Quijote-s ja Rigoletto -s on ka onu Agu kunstnikunäpp sees. Ta on ikka minu meelest number 1 Eesti teatrikunstnik. Aga õnneks mitu huvitavat ja head on veel - Semper, Jänes, Unt, Vaus, Hermeliin jne jne jne. Peaks neist üks päev rohkem kirjutama...

32. Mängurid

Nukuteatri tükk noortele ja täiskasvanutele. Ma ei tea, kas see peaks nii kõrgel siin tabelis olema, sest suurema tõenäosusega ma lähen pigem näiteks Rigoletto -t vaatama. Aga midagi huvitavat selles tükis on. Pidavat tehniliselt väga vinged nukud olema ja lisaks põnev sisu...

31. Romeo ja Julia

Emajõe suveteatri lavastus. Mis sisult ju väga tuttav ning ma ei tea, kas pärast Nüganeni lavastust u.15 aastat tagasi on nii peatselt uut versiooni välja tuua? Igal juhul minu arvamust mööda mitte Ursula Ratassepa ja Rasmus Kaljujärvega peaosas. Mind ei kutsu need peaosalised absoluutselt, aga see on ju ainult minu maitse. Aga seal on ka "maagiline magnet" - Marika Vaarik. Ma arvan, et tahan kõike näha, mis ta teeb!
Eelmise suve Emajõe suveteatri Jumalaema kiriku kellamees ei meeldinud ei mulle, ega ka kellelegi teisele, kellega sellest rääkinud olen.

30. Linda tahab lahutada
29. Kolmekesi kahevahel
28. Rock n roll

Kolm Endla tükki. Kivisildnik kusagil vist kiitis Rock n rolli. Lisaks on seal Rekkor ja Laurimaa. Ja see on lõppude lõpuks Stoppard!!!! Kolmekesi kahevahel on samuti hea trioga - Indrek Taalmaa, Madis Kalmet ja Sepo Seeman, lisaks veel mu "Endla lemmik" Lii Tedre! Linda tahab lahutada jääb mul ilmselt nägemata. See nii hullult ei tõmba kah.

27. Vihterpalu valss

Väga kallis pilet (1200,-), aga seal pakutakse ka vinget sööki tüki kõrvale. Sisu tõmbab, aga see sööma-asi...ma ei tea, usun et jääb minul ära.

26. Üheksa nulliga Eesti

Tundub, et sisu on päris huvitav, ajalooline...huvitavad tegelased (Vilde, Liiv, Luiga, Lenin, Stalin, viisk, põis ja õlekõrs...), aga enne kui näitlejate nimesid ei avalikustata, jätan sellele piletid ostmata.

25. Kokkola

Vaariku bravuuritsevat ropendamist on kõvasti hoiatatud vaatama minemast, aga miski selles lauses, et tegemist on mõne aasta tagusi "aasta Soome parima tükiga"...see tõmbab mind. Ja Vaarikut pole tõsiselt kaua näitlemas näinud. See tema Rakvere tükk tundub palju huvitavam...aga seda suvel ei mängita.

24. Janu

Natuke segane värk. Ei tea kas on liiga sürr minu maitsele, aga Lii Tedre ja Helle Kuningas... ja lugu Eesti mehest...ehk siis mõnes mõttes ka minust? Kuigi Ago Anderson mulle üldse ei meeldi, ei tea...jälle üks tükk mille peaks tegelikult kõvasti tabelis alla poole lükkama, aga midagi sõnulseletamatut huvitavat selles on.

23. Kangelane
22. Kajakas

Veel paar Endla tükki, mis suvel etenduvad. Üpris tõenäoline, et Kajakat lähen ka vaatama. Kangelane on päeval, kui mul on mingile muule etendusele pilet. Viimasel ajal olen nii palju selliseid imelikke "Kajakaid" näinud, et tahaks vahelduseks üht korralikku kah (Von Krahl-i versiooni vaadates oli mul paha olla- 39 kraadine palavik ja NO99s etendunud, lavakate tehtud versioon oli nende jaoks liiga suur amps, et läksin vaheajal lihtsalt minema). Kangelase teema on väga huvitav - ajalooline.

21. Naabri Mari

Maria Soomets peaosas, seda ei näe eriti viimasel ajal. Rahvalik jant, see pole tegelikult minu rida, aga Ugala mängib kõik asjad heaks. Sellepärast ka usk Naabri Mari -sse.

TOP 20:

20. Perikles

No99 tükk, kus Marika Vaarik külas. Teine külaline, ehk Lenna Kuurmaa on minu jaoks küll eemaletõukavaks faktoriks. Ei usu mina tema näitlejaoskustesse. Kui teda seal ainult lauljana kasutatakse või mingis "tibi" rollis, siis ehk ainult...Aga muidu NO99 ükskõik mida nad teevad tundub ikka huvitav, kuigi ma väga palju nende tükke polegi näinud. Martin McDonagh-i Padjamees on üks vingemaid õnnestumisi, Kommunisti surm ei meeldinud absoluutselt.

19. Proffet

See oli mul eelmisel aastal päris kõrgel. Nüüd kus tean natuke tausta ja näinud lõike ja reklaami, siis niiväga ahvatlev ta enam ei tundu. Aga igal juhul on mul juba pilet taskus ja ootan "suurt elamust". See tükk pakub ilmselt rohkem visuaalset kui sisulist naudingut...

18. Koduabiline

Indrek Taalmaa on väga hea! Eriti sellistes mängulistes rollides avaneb ta talent üli-hästi. Nagu nüüd ka see koduabilise roll tundub olevat...Tema Adolf on üks kõigi aegade rolle!!! Aga lõppude lõpuks on Koduabiline ikkagi hea ainult juhul kui seal naerda ka saab.

17. Tunnete tektoonika

Eric-Emmanuel Scmitt, tunded, suhetedraama, Taalmaa, Laurimaa ja mina olen müüdud. Sellel tükil on potentsiaali! Põnev!

16. Kool

Rakvere teatri panus oma kodulinna festivalile. Väga huvitav. Eks see kool iseenesest ongi üks suur teater. Õpetajad on näitlejad, koolilapsed on publik. Ootan sellelt tükilt palju, aga tahaks teada kes näitlevad!

15. Minu veetlev leedi

Oi kuidas ma loodan, et minu etendusele satub Hele Kõre peaossa. Tema pärast ju seee pilet saigi ostetud. Aga kui ei ole, mis siis ikka. Sisu on ju teada ja muusika on tuttav. Eks ta vähemalt tore meelelahutus ole, kui ei midagi enamat.

14. Võikollane üü

See nüüd satub küll pahale päevale, sest mul juba pilet teisele etendusele selleks päevaks. Ja kui õieti aru sain, siis tuleb see nüüd suvel üldse viimast korda. Nii kahju! Minu meelest Endla näitlejatest parim kooslus - Indrek Taalmaa, Helle Kuningas ja Lii Tedre! Eesti teema ja Kruusvall. Ma nii väga tahaks seda näha!

13. Sugar

See film oli pärl. Muusikali ma polegi varem näinud, kuigi olen lugenud ja kuulnud, et Estonias oli see kunagi väga õnnestunult lavastatud. Veikko Täär ja Andero Ermel "naistena" ning Gerli Padar oma mitte-Marilyn Monroe-liku hääle ja olemisega...loodetavasti bändijuhi rollis, mitte Marilyn Monroe rollis...

12. Reigi õpetaja

A.Kallas, Rootsi teema, ajalooline...näitlevad Katariina Lauk, Robert Annus, Indrek Saar, Garmen Tabor ja mõned huvitavad näitlejad veel, keda viimasel ajal eriti näinud pole. Kunstnik Hardi Volmer, muusika Villu Veski...Selle peaks ikka ära nägema.

11. Pommimäng

Film oli väga hea, see tükk ei saa olla muud kui väga hea. Olen ka positiivseid kommentaare kuulnud, ehk usutavasti saab see ka minu suvekavva.

TOP 10:

10. Ma olen iseenda naine

Tõsieluline lugu transvestiidist. Raivo E.Tamm mängib kõiki rolle. "Huvitav" - on vist selle tüki kohta vähe öeldud... kõigele lisaks reklaamitakse seda kui "kaunist ja liigutavat" lugu...seda ma pean oma silmaga nägema!

9. Ühes teises Eesti linnas

Ugala suvetükid on alati mõnusalt lõbusad. Head näitlejad ning ilus tiik. Võidu-valem. Seekord on külalisnäitlejateks kutsutud Ene Järvis (kes on üks mu suuri lemmikuid) ja Jüri Vlassov (keda ma pole juba väga-väga kaua laval näinud.

8. Loojang

Toompere lavastus Viinistus lihtsalt kuulub mu kohustuste hulka. Katlamaja laval kohtuvad Freud, Adolf, Pulitzer, Nurejev ning teised ajaloo ja lääne kultuuri suurkujude analoogid. Lisaks hea näitekirjanik ja head näitlejad (kokku mängib 15 näitlejat, nende seas Jan Uuspõld, Merle Palmiste, Ivo Uukkivi, Margus Prangel), miimoodi võib see ka suve lõpul parimaks suve-etenduseks osutuda.

7. Ruja

Yesss, Eesti oma muusikal. Rannapi laulud on väga ilusad ja väga lahe punt näitlejaid on kah kokku saadud. Eriti Võigemasti ootan. Hea lõpp teartisuvele, loodan et ka "vääriline".

6. GEP

Auhindadega pärjatud tükki näen ma nüüd hoopis Rakveres. Kaua oodatud, loodetavasti ka kaunikene. Igalt poolt on selle kohta ainult ülistuskõnesid tulnud, ju siis tasub vaadata.

5. Pikk päevatee kaob öösse

Klassika. Olen kuulnud, et Lutsepp ja Kaljuste mängivad ja Karusoo lavastab. Eriti rohkem selle kohta ei teagi, aga sellest piisab. Umbes 12 aastat tagasi mängisid Ever ja Üksküla, huvitav et Draamateater nii kiiresti tagasi selle tüki juurde pöördus. Igal juhul mina olen väga rahul.

4. Vargamäe kuningriik

Tammsaare. Kas ma pean midagi enamat põhjenduseks tooma?

3. Keiserlik kokk

Kivirähk!!! Luubi alla võetud Tuglaste perekond. Andrus Kivirähki “Keiserlik kokk” toetub Elo Tuglase päevaraamatule ning kuigi see keskendub ajale, kui Friedebert Tuglas oli põlu all, on lugu ise lõbus. Kui menukas “Põrgu wärgis” olid noored Tuglased koomilised ja toredad tegelased (Elokese ja Fredi rollides Harriet Toompere ja Margus Prangel), keda küll pidevalt noriti, siis Kivirähki “Keiserlikus kokas” on nad juba vanemad ja haigemad ning ka aeg on keerulisem – stalinliku kultuuripoliitika vääriti mõistmise tõttu tühistati Tuglase rahvakirjaniku nimetus, ta visati välja kirjanike liidust, võeti ära pension ja käibelt korjati tema teosed. Nende Nõmme maja valvati pingsalt ning keegi ei julgenud nendega suhelda.
Ingomar Vihmari lavastuses mängivad Kleer Maibaum, Jaak Prints, Egon Nuter, Gert Raudsep, Maria Soomets jt.. See on niiiiiiii huvitav!

2. Vihurimäe

Marko Matvere Alatskivi muinasjutulises lossis. Võimas! Sellest saab suursündmus. Lisaks näitleb ka Külliki Saldre ja mõned teised Vanemuislased.
Mis tükk osutub selle suve tipuks? Alatskivi, Tammsaared, Baltoscandali või Viinistu tükid? Vastus selgub umbes 4 kuu pärast! Püsige kanalil!

1. Wargamäe Wabariik

Tammsaare, Nüganen, Linnateater ja Linnateatri Tõe ja õiguse 2. ning 4. osa. Kas ma pean midagi enamat põhjenduseks tooma?

Minu lemmikluuletaja - Doris Kareva

Doris Kareva on minu jaoks müstiline. See tema oskus luua mingit meeleolu neljarealise luuletusega on täiesti uskumatu. Tema haprus juba tema olekus on midagi nii luuletajalikku. Kui ebamaine haldjas.

Samas läbi selle hapruse õhkub temast mingit kummalist tugevust. Ma pole temaga kunagi elus kohtunud, kuid ometi on mul mulje, et ta on palju läbi elanud, palju kogenud ning palju näinud. Ja see kõik on tema sees pakitsemas ning luule ning ka muudel viisidel välja tulemas.

Mu enda kiiks on see, et ma pean luuleks ainult selliseid "luuletusi", mis on riimis. Küll selliste mööndustega, et kui mõni rida või oluline point muidu riimis oleval luuletusel ei haaku riimiga, siis seda võib veel ikkagi luuleks pidada. Kõik muud "ilusad tekstid", mida samuti luuleks peetakse, kuid mis ei ole riimis, need ei ole "luule" minu jaoks. Ja väga harva kui ka nad mulle tõsiselt meeldiks. Lihtsalt nad ei tekita seda erilist emotsiooni. Piltlikult öeldes on riim nuga, mis lõikab lahti selle paksu koore või haamer, mis lõhub selle paksu müüri - mis mu hinge ümber on... ja kui see on tehtud, siis saab see mida ma loen või kuulen minu tuumani. Doris Kareva riimid ja mõtted lähevad mulle millegipärast väga kergelt korda, tihti seal kus tema luuletustes riimid puuduvad, tunnetan ma ometi neid riime tugevalt. Olematuid riime. Tema riimide nuga on eriti vahe.
Riimiga lihtsalt on palju raskem asju öelda, muidu ilusaid tekstikesi ja mõtteid ritta laduda on liiga lihtne, et see võiks "mõjuda" nii nagu riimiga luule. Kuid siis riimiga või riimita, Kareva luulet pole keegi suutnud ületada (kuigi loomulikult Viidingul, Luigel, Smuulil, Alveril, Underil, Tunglal, Trullil, Traat'il, Alliksaarel, Haaval, Kaplinskil, Liivil, Kanguril, Runnelil ja veel mitmel, mitmel muul on palju häid luuletusi, mis mulle väga sügavale külge on end pookinud).

Kuigi mulle meeldib väga palju tema varasemast loomingust ning kindlasti mitmed luuletused ka hilisemast, siis "Mandragora"-s on neid minu hingele luuletusi koos õige mitu. Kirjutan siia üles need, mis "eriliselt" minule korda on läinud ehk mis on mul on kõvasti südame küljes kinni (kuid suurema osa jätan kirjutamata, et raamatut ennast lugedes oleks avastamisrõõmu, sest seda raamatut tasub ikka ja uusti lugeda. Olenevalt sellest, millises elu punktis parajasti asud, võib tunda ja avastada midagi enda jaoks uuesti ning ka erinevatest luuletustest. Nii see igal juhul on mulle mõjunud).

xoxoxo

Su nimi mus heliseb tasa,
tasa kui templikell
üle mõirgava mere, üle
maavärina, üle tule
ja valangu, valuhell.

Ei ole lahkumisohtu
neil, kes elus ei kohtu,
ei puuduta sama keelt.

Kuid mis ka ei muutu, ei juhtu,
see tuluke kestab, ei kustu,
ei väärata valitud teelt -
me oleme ühtsama usku,
ühtsama unemeelt.

xoxoxo

Sinu sõnade veini avan vast aastate pärast
ega toibu sest joovastusest:
siis on Sinu sisaldus minus miljon promilli.

Kuni elame,
oleme mähitud siidsesse salajusse,
mis ümbritseb meid nagu hirm,
nagu nahk, nagu kae -
keha pimedad piirid,
päärid ja pääsuke.

xoxoxo

Sa võtad mu lahti kui raamatu
bibliofiil,
loed, lehitsed, loed,
ja ma tunnen suurt uhkust ja mõnu.

Sa tead mind peast -
sellepärast just maitsed
nii aeglaselt, ükshaaval
mu õrnisisimaid sõnu.

Kui see pole luule,
siis mina ei tea, mis on.

xoxoxo

Naine on vesi - selge,
puhas ja igavene.

Mehed on maitseained
sajandi supi sees.

(Ma arvan küll, et siin on Dorisel vastupidi läinud...mehed on selged, naised maitseained :))

xoxoxo

Puhas headus põletab kui hape
selgeks selle, keda puudutab.
Hing jääb hellaks - läbitu ei lõpe.
Kes on saanud tunda,
anda saab.

Päeva pikkusest ei sõltu
õhtu rikkus.

Kes on andnud kõik -
mis võiks tal puududa
veel?

(viimase rea omavoliliselt jätsin siia kirjutamata... see mulle ei meeldi. Kuid "headus" on teema, millest pole kunagi piisavalt luuletusi)

xoxoxo

Ja ma armastan Sind, sest
ma armastan Sind.

Milleks kohtuda -
Sa oled minule õhk.

Kõikjal kohal.

xoxoxo

Panen vaikuse kinni
ja tõusen.

Nii hea oli.
Käisin vist kaugel.

xoxoxo

Langenud saatusesõna
tuul tagasi enam ei kanna.

Vesi võlgu ei võta,
laenuks ei neela leek,
muld vangi välja ei anna.

Siis mida inimlaps teeb?

Õiglus on kuningas, kuni
halastus on kuninganna -
maailma majesteet.

xoxoxo

Varjatud valemi avastamiseks
oled sa kergitand kaasi
kõiksugu kogemustelt,
lõputuilt nõudelt
ja nutuselt nõutuselt,
liigutuselt ja liikumatuselt,
keelatult, keeletult.

Ei selgu see valem,
ei selgi see sulam,
kogetu kullaks ei saa.

Sulavad ühte küll ülem ja alem,
tuli, õhk, vesi ja maa,
mõte ja veri, iga ja liha,
võimatus, võitmatus;
siiski ei leidu teed laugude taha,
sinna, kus sinusus -

armetuseski armastust vääriv,
surreski surematu..

Praeguse hetke kõige kuumem laul ja video!!!!!!!!!

Eesti näitlejate populaarsuse TOP10

Ehk tegemist ei ole millegi adekvaatsemaga kui edetabliga, mida ma ikka poole aasta kaupa olen üle vaadanud. Ehk siis milliste Eesti näitlejate nimede järgi on mu blogi üles leitud. Ehk see näitab midagi praeguse ajastu kohta, kuid samas on tabel selgelt noorte inimeste oma, kes on suuremad Google-i ja teiste otsingumootorite kasutajad, ehk siis üsna ebaadekvaatne. Näiteks surmad, televiisorisarjades osalemised ja muud sellised mitte otseselt teatriga seotud teemad on oluliseks tõukejõuks, miks üht või teist näitlejat taga otsitakse. Varasemad tabelid leiab 14.08.07 postitusest ja veel vanema siit.

Ja siin siis see 2008 aasta Aprilli alguse seisuga koostatud tabel:

1. Maria Soomets (üllatavalt tabelisse tõusnud ja otse tippu! Ilmselt on see seotud nii Ugalast lahkumise kui ka TV3-e draamasarjaga ning ehk ka Tommi ja Anniga. Minul on igal juhul hea meel, et inimesed temale mõtlevad ja temast räägivad. Siis on ikka lootust teda teatris rohkem kunagi näha. Kunagi kusagilt lugesin, et tal on mingid 2 projekti Tallinna teatritega seotult käsil, aga siiani pole neist midagi kuulda. Samas võibolla sain valesti aru või mäletan ma midagi valesti.)

2. Hele Kõre (Ikka esimesel või teisel kohal...Karin ja teised Linnateatri rollid - Meeletu, Eesti teatri laulud ja muud...nii näitleja kui laulja talent hoiab teda tipus. Ja kohe tuleb Estonias tema "Veetlev leedi")

3. Dan Põldroos (Eelmise korra esimese koha omanik...peamiselt otsiti teda seoses tema surmaga, viimasel ajal teda enam ei otsita.)

4. Elina Pähklimägi (Kevadel lõpetava lennu kõige tagaotsitavam näitleja. Pikk, sale, kena - kõik filminäitlejaeeldused kah olemas. Põnev kuhu teatrisse ta maandub).

5. Kristo Viiding (Teine kevadine pesast lendaja, ehk uus näitleja. Minu meelest oma lennu parim, kuid eks aeg näitab. Kas ja millega hakkama saab ning palju oleneb ka ju sellest, millisesse teatrisse läheb.)

6. Evelin Pang (Tervelt 3. naisnäitleja 20.-st lennust siin 10 hulgas! Õnne 13 ja lapsesaamine ja muidugi ka suur näitlejanne. Mul on nii hea meel, et ta siin tabelis figureerib)

7. Agnes Aaliste (Kolmas kevadel teatrikooli lõpetaja. Teda otsitakse tihti ka välismaalt, kummaline. Aga tore, et on rahvale silma või kõrva jäänud. Pole minu isiklikke lemmikuid, aga sellel polegi siinkohal vahet)

8. Juss Haasma (Neljas lõpetaja! Hullult popid need lõpetava lennu näitlejad. Juss oli päris hea Linnateatri kursa-lavastuses, lisaks Jan Uuspõllu film ja muidu ka vaikselt hakanud silma paistma. Natuke teistsugune ja see on positiivne)

9. Marko Matvere (Kummaline, aga selle tabeli vanim näitleja. Matvere teeb sellel suvel Heathcliffi Vihurimäe lavastuses Alatskivil. Nii põnev! Tahaks teda tagasi teatrisse rohkem...)

10. Argo Aadli (tundub, et tabel praktiliselt koosnebki 20. lennu ja kevadel teatrikooli lõpetavatest näitlejatest. Ja Argo ka samas kambas. Ta on tõesti hea ja andekas. Kivid Sinu taskutes, Et keegi mind valvaks...vinged asjad, mida CVsse kirjutada...)

------

Eelnevalt on Top10-tes figureerinud ka järgmised näitlejad, kuid sedapuhku on populaarsus vähenenud. Aga küll nad jälle kosuvad:

Marika Barabantšikova

Jüri Krjukov
Karol Kuntsel

Riina Maidre

Merle Palmiste

Mirtel Pohla

Elisabet Tamm

Mart Toome

Priit Võigemast

Luuletus salajasest armastusest ja arast poisist

Sa liiga kõrgelt lendad
ja mina liiga madalalt.
Sa endale minus otsid venda
kuid mina armastan Sind salaja.

Ei oska öelda sõnu neid
mis kindlalt võluksid Su ära
Ei tunne ma neid tarku teid
et oleksid Sa ainult minu päralt.

Sind kaugelt imetlen
ning lähedalt julgen vaid olla Sinu sõber.
Sind endale ma mõtlen,
kuid iga tee Su juurde minu jaoks on liiga kõver.

Ma tean, et arg ma olen
ning sellepärast Sind ehk üldse ma ei vääri
ma kindlasti Su maitse jaoks liiga kole
Nii kole, et ka Sinu ilu - su kõrval olles määriks.

Seepärast jään ma imetlema kaugele
ja olen Sulle sõbraks, vennaks, toeks.
Kuigi pisar mul endal tuleb laugele
kui kuulen kuidas haiget saad Sa teiste käest,
ma ise oma nahast välja poeks,
kui siis Sa mõistaks, minu armastust siis näeks.

Ei mõtle ma, ei muust kui ühel päeval
ma kõike seda julgen Sulle öelda.
Ma, tean, et ainult siis Su silmad näevad
kui tegudeks saab millest siiani vaid julgend olen mõelda.

Nii jään ma kaugele ja julgust kogun.
Kuid ometi ma kaardil, sõbrana Su peas.
Kui kõigist Teistest oled loobund.
ma ainukesena siin seisan reas.

Siis näed, siis tead,
et armastust Sa enam otsima ei pea
Ma olen siin Su jaoks
ja mitte kuhugi ei kao.

xoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxo

Ma ei saagi aru, miks see luuletus minust end välja pressis. Ei baseeru tõsielu-ainestel. Ometi kui ma olin 15-16, võisin olla see poiss. Aga armastust ei tohi mingil juhul hoida salajas. See on nii ilus, et peab alati saama päevavalgust, et võiks areneda ja kasvada ja õide puhkeda ;)

Johannese passioon - Rakvere teater

Kolm Juhanit - Liiv, Smuul ja Viiding. Juhan Viiding on mu lemmik neist kolmest kui luuletaja, Toomas Suuman näitles Juhan Liivina minu meelest kõige paremini, Urmas Lennuk ja tema Smuul oli värske ning tema ehk kõige sarnasem minu ettekujutlusele oma rolli-tegelasele. Ja ometi oli see just Smuul, kellele kuulusid tervelt kolm minu meelest parimat etenduses kasutatud luuletust (küll kohati lühendatud versioonid nendest -

Mu noorim õde

Mu noorim õde mängis liivakastis,
kui kodust alustasin sõjateed.
Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis
ja kaelas kandis rannarohust keed.

Ta käbiloomadele jutte vestis,
nii lapsikuid, nii rumalaid ja häid.
Ja väike käeke virgalt liiva tõstis
või vahel tõrjus tõrkjaid käharaid.

Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus
ja rätti surut ema vaikne nutt,
siis tõusis rinda valuline õrnus
ja vähesõnaliseks vaibus jutt.

Ma kaua, üsna kaua seisin tummalt
ja kätes hoidsin kahte liivast kätt.
Augustipäikse kõrvetades kuumalt
siis lõpuks - lapse jumalagajätt...

End koduvärav avas kindlas kaares
ja vanker veeres mööda kallakut.
Mull' õeke järel' heitis rõõmsalt naerdes
peotäie liiva, kuuma, kollakat.

Päev päeva järel - möödunud on aasta.
Ja homme olla võib kas kuul või gaas.
Kuid loodan, ükskõik kuidas surm ka laastaks,
sind näha tahaks ometi ma peatselt taas!

x x x x x x x x x x

Viimane laev

Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa Sinu käest.

Kõike näen:
kuidas valmivad viljad,
-ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda - jäin hiljaks,
meie tee pole kuigi pikk.

Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.
Minu armas, mu naine, mu roos,
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.

Sina olen mu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbuline, nösunina,
üsna tark - ja veidike hull.

Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus, ma palun Su käest:
ära iial mind minema aja,
minu viimaseks laevaks jää.

x x x x x x x x x x

Katkendid poeemist TUISK:

Lapsest saati ma palusin isa:
ma pean
saama keskkooli, õppima, linna.
Vahel vaikis, või vastas tujutult:
"Tean."
Aga mul tuli põllule minna.

Polnud raha. Sain aru ja vaikisin,
kuigi süda läks mure käes maani.
Aga siis algas uuesti unistuspiin
-tahtsin endale saada bajaani.

Mind palju ta aitaks, mu sõbraks ta saaks,
valge, kuulekas, laulev ja puhas.
Bajaani ei saanud. Sel ajal bajaan
maksis kaheksateistkümmend tuhat.

Matsin maha su, täitmatu, valutav soov.
Kuradile! Sest enam ei hooli.
Mind jälitab teine. Ja suurem on too:
pean pääsema merekooli.

Tuhat õhtut ma olen kuulanud
merejutte, neist joobnud kui viinast.
Nüüd kardan. Ja kaasa ei vii nendest muud
peale näriva hingepiina.

Kui see midagi aitaks, siis isa käest ma
kooliraha kas põlvili paluks.
Kuid kardan ta kurba ja rasket:
"Ei saa".
mis ka talle on vägagi valus.

Ei teed ega taevast, ei päikest, ei merd.
Tuisk tantsib, tuul ulub, hirm surub.
Tilgub lumele hobuse valjastelt verd
-olen suu temal kiskunud puruks.

x x x x x x x x x x

Kui hämmastavalt sarnane on tegelikult Smuuli stiil Viidingu omale. Selline jutustav ja elavaid pilte loov. Liiv on teistest erinevam.
Ja kui ilus lavastus on nende ilusate luuletuste ümber tehtud. Luuletused tuisust, kodumaast, elumuredest ja muidu elust, luulest ja luule kirjutamisest, lapsepõlvest ja muidugi ka lumehelbest mis liugleb aknale - tasa, tasa. Tundub, et ka vähemalt üks Juhanitest kummitas seal saalis etenduse ajal, sest juhtus nii mõndagi imelikku. Paar korda mingit kummalist heli ja kord kukkusid rekvisiidi taga olevad asjad lavale. Õhus oli "elektrit", kuid loomulikult laval olid ka elektripostid (või surnuristid, kuidas võtta ja mis osas lavastust).
Räsitud tiibadega inglid ja must lagi ning must põrand. Kõvad kartulikasti-toolid, viltused aknad ja kõverpeeglid - jätsid mulle mulje, et kolm armastatud luuletajat, kes kõik surid enne kui neil pool sajandit eluiga täis sai, jõudsid ükshaaval põrgusse. Liiv ja Smuul suure tuisu ajal - sobivasti, nagu päriselus. Vangla kontrolliv valgus-prožektor, mis pimedas kontrollib, ega keegi ei plaani põgeneda. Kuigi lisaks ka üks "põrgu-inglitest" valvab, uksel, et kindlasti keegi, kes juba sinna läinud, ei läheks tagasi... nii mitmetahuline ja kõik see puhtalt luuletuste ümber. Kui palju on tegelikult teatris võimalik kõneleda ridade vahelt, luule, kujundite, luulekujundite, kujunduse ning kõige muu kui tavalise dialoogiga. See on võimas. See on valusalt hea. Ja see mõjub ning jääb ilmselt kauaks, kauaks meelde kummitama. See on kunst, kirjandus ja elamus kõik ühe tunni ja veerandi pikkuse viivu sees. Juhan, Juhan ja Juhan. Instseneeringule ja helikunstnikule täied punktid! Seda lavastust peaks ilmselt vaatama kordi ja kordi, et tabada kõik nüansid ja kihid, mis lavastuses leiduvad.

Hinne 5- (kuigi samahästi võiks olla puhas 5, oleks seda head asja ainult natuke rohkem olnud kui tunni...)

Confirmed - MADONNA ja JUSTIN TIMBERLAKE tulevad Eesti!!!

Siin on see nende uus kuum duett (kahju, et veel videot pole):



Minu isiklik praeguse hetke Madonna Top 20:
20. Hung up (Ok, see on lahe, et ta ise enda üle naerda oskab, aga trikoovoor oleks siiski võinud olla olemata.)
19. Vogue (Blond ambition tuuri nael ja šeff video teevad sellest laulust Madonna klassika)
18. Power of goodbye (ma ei tea kuidas see laul siia tabelisse mahtus. Võibolla ma olen lihtsalt sucker for ballads...)
17. Music (Kõikidest Madonna plaatidest meeldib mulle see ehk kõige vähem, siiski see üks laul sealt on väga hea)
16. Till death do us part (see klaasiklirin, see igapäevane kurbusekõla mis Madonnal on hääles kui ta seda laulab-hääl nagu Ken Loach-i film, see laul on nagu teater)
15. Who's that girl (esimene plaat, mille kunagi välismaale kolides ostsin - 1987 oli see vist... Ma olin nii suur Madonna fän, et isegi see film meeldis mulle sellel ajal üle kõige:)!)
14. Another suitcase (Evita filmi pärlike minu jaoks. Eesti muusikalis laulis seda laulu hoopis Peron-i armuke, mitte Evita, nagu filmis...)
13. Spanish eyes (Lapsepõlv ja see kui me 9 klassi lõpus käisime Itaalias. Sealt ostsin ühe musta käest tänavalt Like a Prayer kasseti ja olin täiesti seitsmendas taevas - minu elu muss oli sündinud)
12. Live to tell (Sean Penn-i filmist, laul mis on olnud kunagi ka see kõige kõige. Nii lahe, et lõpus läheb kõik vaikseks, nagu laul saaks läbi kui siis jätkub ikka veel...sellel ajal oli see midagi uut minu jaoks)
11. Why's it so hard (lahe reggae-kõlaga laul, mida eriti tihti ei kuule. Mulle meeldib tantsida selle järgi)
10. Supernatural (Cherish-i singli B-pool. Minu jaoks üks parimaid haruldusi!)
09. Cherish (seda ma käiasin Itaalias rannal hommikuti joostes kõrvaklappidega makiga nii et usun, et kassetil oli lõpuks sellel kohal auk. Mul tuleb seda laulu kuulates helge ja päikseline tunne ja hirmus jooksutuju)
08. Like a prayer (oh seda uudistejoru, mis selle laulu ja videoga kaasnes. Oleks peaaegu laulu ära rikkunud, aga ei. Nii hea laul, et seda ei riku miski. Mäletan, et lugesin selle laulu sõnu enne kui kuulsin seda ja siis kujutasin ette milline viis sellel võiks olla. Ootused said ületatud ja kordades rohkem. Lõpuks kuulsin seda arsti ukse taga Luxemburgi raadiost, täiesti kogemata)
07. Take a bow (See on minu ja K laul - toomkuningas ja kaks pitsi ja paks paks lumi, mda üha sajab juurde. Romantika ja suudlused. Aaaaahhhh.....)
06. Rain (see laul meeldib mulle selle "bridge"-i pärast. Kui erinevatest kõlaritest tuleb erinev tekst. Surematu klassika ja üks ilusamaid ballaade)
05. You'll see (Nii lahe kuidas see laul muudkui kasvab ja kasvab, nii muusikaliselt kui minu südames. Värvilised videod, mis Madonna sellel ajal tegi on minu meelest kõige silmasõbralilkumad.)
04. Oh father (See mõjus, sest ma kasvasin ka isata. Kuigi minu oma on täiesti elus ja hiljem oleme ikka kokku puutunud, kuid siis kui see laul tuli mu teadvusesse, siis mul isa ei olnud. See oli ajal kui ma jälgisin ja kuulasin mõttega muusikat iga päev. Mitte nii juhuslikult ja kaootiliselt nagu praegu, internetisajandil kui muusika kuulamiseks polegi enam eriti aega.)
03. Crazy for you (Täiuslik laul, ka ühest filmis, kus Madonna minu meelest näitlejana ei osale. Kuid laul on surematu. Ja üks vanemaid Madonna laule...vähemalt üle 20 aasta vana)
02. Look of love (ei tea mis kiiks mul selle lauluga on. See tuli seal Who's that girl filmis kohas, kus tänavaplika oli end ära ehtinud ja kenasti riidesse pannud...ja see sulatas pisikese poisi südame. Siiamaani meeldib see muusika-taust, hullult meeldib)
01. Frozen (Ületamatu laul üldse mistahes laulust. See ehk jääb minuga kaasa kuni surmani, samuti nagu Ämbliknaise suudlus -e etendus Krjukoviga või mõned parimad raamatud...see laul on minu jaoks see üks, mille võtaksin üksikule saarele või kosmosesse. Ja kui ka uusi ega teisi laule kunagi ei tuleks, ei oleks, siis selle lauluga saaksin ma hakkama. See "percussion" on ületamatu. Ja selles laulus on minu jaoks koos nii vana kui uus Madonna. Just perfect!)

Ok, selle uudise kohta ei ole mul küll midagi muud öelda kui et

APRILL!!!

Runar & Kyllikki - Ugala teater

Külasaaga, komöödia, tragöödia, tõsielulugu - silte võiks sellele Taago Tubin -a lavastusele laduda ridamisi. Kuid eelkõige, mis oluline - see oli LUGU. Selles tükis oli niiiiiii palju head, et ma ei teagi kohe kus kohast kiitmisega pihta hakata.
Kõigepealt, mis lavalt vastu vaatas oli mingi konstruktsioon, mis hiljem osutus väga praktiliseks lavakujunduseks. Selle konstruktiooni sisse oli "peidetud" suurem osa lavakujundusest. Ehk lisaks olid vaid valged pilved taevas,millele valgust suunates sai eri värvide abil kujundada tunnetust, mis parajasti tekstiga haakusid. Laval olnud"puuplaatidest ja metallkarkassist koosneva konstruktsioooni" seest tulid välja nii pood, salaurkad (seksimiseks), surnuaed, kirikurist kui ka kõiksugu sillad või alused, mis iganes parajasti vajalik oli. Väga geniaalne, kuigi mitte just esmakordne, sellist nõksu on ka korduvalt varem kasutatud eri lavastustes. Ristide maha saagimine mootorsaega tekitas küll ehedat tunnet, et iga kord kui nad seda tükki mängivad, siis kas peavad need samad ristid sinna külge tagasi liimima või tegema iga kord uued puust ristid. Laval oli ka kirst, mis juba teist korda satub kolme viimase lavastuse sees mu ette laval (eelmine kord Endla Vee mälu-s). Loodan et see pole mingi enne, sest tegelikult on surnukirstu nägemine mistahes olukorras, ka teatrilaval kuidagi rusuv ja kahtlemata mõjuv. Eriti kui "kujutada ette", et Kadri Lepp seal sees on.

Kui rääkida selle tüki näitlejatöödest, siis see oli tase täiesti omaette klassis. Kõigepealt muidugi töö maht ja keskendumisvõime, mis selliste rollide puhul nagu selles lavastuses, on minu meelest väga suur ja raske. Näitlejaid on laval väga palju ja tihti toimus mõlemas lava otsas "midagi", isegi kui tekst tuli korraga ainult ühest kohast. Siis kahtlemata on ansamblimäng esimene sõna mis "Runar"-i puhul keelele tuleb. Sellist ansamblitunnetust või "kambavaimu" kohtab vahest ehk mõnes paremas teatrikooli ühises "kursuse-etenduses". Ja ometi olid ka selles etenduses tähed, kes veel eriliselt selles koosluses särasid.

Andres Tabun, kes selle rolliga teiste hulgas, kandideeris ka teatriliidu aasta parima meeskõrvalosa näitleja tiitlile. Tema isehakanud kasuisa oli jõuline ja koomiline, armukade ja truudusetu. Ja see mis ta Luulega (keelega) teeb on "lastele keelatud".
Siis muidugi Luule Komissarov. Vapustav! Võimas! ja tema fantastiliselt hea komöödiaanne ning sinna juurde tema kurvad silmad! Täiuslik, lihtsalt täiuslik! Runari ema, kellel poeg ju ikka südame ligi, mistahes asju too peaks tegema...ikka. Ma uskusin seda kõike, mis Luule ütles võitegi või tundis.
Edasi Leila Säälik. "Minu armas Leila", keda minu meelest üle pika aja saab jälle laval lõkerdavalt naermas näha. Ikka surmtõsised on tema viimase aja rollid olnud, tegelikult nii ka seekord - pime ja kiilakas Runari vanaema. Kuid ometi on üks koht kus ta naerab kogu hingest. Kui nad kõik lõpus kummardama tulid, siis tema "pimeda" prillidest hoolimata oli mul täiesti selline tunne, et ta nagu vaataks ainiti mulle otsa. Kuigi kahtlemata oli see lihtsalt minu illusioon.
Ma ei mäletagi millal viimati nägi Andres Lepikut laval. Raske roll, sest tegelane on üpris ebameeldiv, kuid ta mängib selle armastava ja hoolitseva kuid samas liigselt muretseva ning liiga karmilt kasvatava isa rolli väga hästi välja. Minul jäi igal juhul kerge kahtlus, et kas tegelikult ei võinud ka tema olla süüdlane? Igal juhul on ta süüdi moraalses mõttes.
Siis muidugi peategelased Runar ja Kyllikki ehk Karol Kuntsel ja Kadri Lepp. Eriti Kadri Lepp! Ma tahaks ja loodaks nii väga, et kõik näeksid nende läbinisti ja kogu hingega rollidesse ümberkehastusi. See misanstseen, kus lavastaja toob välja oma nägemuse, kuidas see kõik toimus (sest tegelikult on ju tänini see kaasus lahendamata), see mõjust kuidagi šokeerivalt, et oli kuulda kuidas inimesed (publik) saalis hinge ahmisid (ei näe just tihi lavalt, et nuga naisele sisse lüüakse). Ja iga kord kui Kadri laval oli, siis ta suveräänselt nõudis pilku endal hoidma. See "isale vahele jäämine" või ka papi teenindamine või kaupmehega jagelemine. Teglikult mis nad seal väikses Soome külas ikka muud tegid kui võtsid viina ning harjutasid seda "täiskasvanute" värki. Ja tihti läbisegi. Ning kõik külaelanikud läbisegi. Arne Soro oli täielik kehastus keskmisest sellisest tegelasest. Aga inimlikud tunded olid ja on ikka samad. Keegi ei taha petetud saada. Kõik vajavad armastust.

Kui millegi kallal norida, siis muusikalise kujunduse. See oli sama kui mingil teisel hiljuti nähtud tükil ja see häiris väga. Sest see saatis vastakaid vaibe. Kuigi kahtlemata selline kaamoslik tõsine teema sobis sinna hästi.

Väga kahju, et inimesi polnud seda eriti vaatamas. Tundus, et laval oli rahvast rohkem kui saalis. Näiteljejatest oli eriti kahju. Kuid samuti publikust, kes mingil põhjusel sellest eemale hoiab. Võibolla on selle murdekeelega rahvas ära hirmutatud, aga selle müüdi tahaksin küll siinkohal purustada, sest kuigi on see ja ka kõik teised eesti murded mulle täiesti võõrad, sai tükist aru suurepäraselt. Jah, tõsi ta on, et kõrvad tuleb teravalt kuuldel hoida. Kuid see on ainult hea, sest muidu läheksid need lahedad killud mööda. Ma naersin vahepeal ikka väga kõvasti! Tõeliselt hea lavastus. Kuigi eks need seksi-asjad ja -tabud, need kõige väiksematele vaatajatele ei sobi, aga ega kõik tükid ei peagi sobima!

Hinne 4+ (peaaegu 5-)

Murdlainetus - Linnateater

Islandi tragikomöödia. Küll pigem draama minu meelest, kuigi "kohustuslikud" muigama ajavad kohad olid olemas. Ja ei meeldinud see minule kohe mitte sugugi (ausalt öeldes on see kõigi aegade kehvim Linnateatri lavastus minu meelest, aga kahtlemata on tegemist ainult minu maitsega, mis ei pruugi olla üldse sarnane kellegi teisega ja maitse üle ju ei vaielda).

Esialgu tundus, nagu on tegemist Linnateatri panusega samasse žanrisse kui Draamateatri "Jõgi voolab läbi linna" (laulud, äng...), kuid peagi selgus, et nii kõrgelt ei lennata. Kuigi ka "jõgi" ei kuulu minu "lemmiklavastuste hulka". Ehk siis umbes veerand tüki ajal sain aru, et olen järjekordselt sattunud "impro 3"tasemel tükki vaatama. Mingi hetk kui üks tegelastest "läheb" looja karja tekkis juba mingi lootus, et nüüd hakkavad tegelased korda mööda manalateed sammuma ja tekib mingi pinge ning läbiv joon või suund lavastusele. Kuid kahjuks läks lõpp hoopis käest ära.

Olen ju ise ka töötanud paaril laeval ja olnud seotud nii mere kui laevandusega (isegi meremehe pass on mul olemas) ja tundsin üpris alguses ära selle "videokassettide" mure. See on oluline kui "maale pääseb", et saab mingitki meelelahutust jurde, ehk muusikat, filme ja raamatuid. Ja vahest hakkab pikemal reisil ka see kajut ja "laevas vangis olemine" kummitama ja painama. Kuid kui ma õieti aru sain oli siin tegemist kaluritega ja "kapten ei julge maalt kaugele sõita". Ehk siis pidevalt ja tihti käiakse maal. Siis sellist stressi ei tohiks nii sügavate tagajärgedega tekkida - see oli üle-paisutatud. Väljamängimata jäeti ka põhjused, miks see suur "enesetapp" tegelikult tehti. Põhjused jäid hämaraks, kuigi võib mõelda, et nässu läinud elu või kapihomo paljastamine või enda väärtuse mitte tunnetamine. Kuid see kõik jäetakse välja mängimata. Kahju!

Kunstnikutöö oli hea - ketid, trepid, koikud, kõik selline vajalik, usun, et Hobuveski juba iseenesest on raske ruum kujundamiseks. Lavastuslikult olid mõned tillukesed sisulised leiud, nagu näiteks "Tilli"-laul. Kuid kõige suurem põhjus miks see tükk mulle ei meeldinud oli ikkagi tekst ja üldse sisu.

Näitlejatest meeldisid:

Argo Aadli - tema stiil lihtsalt meeldib mulle. Kuigi sellist rolli olen temalt juba näinud. Näitleja peaks erinevaid vorme leidma. See eraldabki meistrid õpilastest. Kuid Aadli oli sellegipoolest tüki tugevaim näitleja (täpselt nagu Impro 3s-ki).

Elisabet Tamm - tal oli küll vähe materjali mängimiseks, kuid selline kohmetu nahas tibi, kes laevale tuli "raha" tegema, oli selline ei-tea-mis-suunas-seda-rolli-arendada veider kompott. Imestas, et laeval ei teenitagi suuri summasid ning et see amet talle siis nagu ei lähe, kuigi pärast ütles, et ta ikkagi tahab minna tüürimeheks õppima. Ah ei tea, segane värk.

Margus Tabor - räuskav pootsman või mis ametimees ta nüüd oligi, igal juhul tundus ta seal nagu teiste ülemus (ja kapten ta ei olnud). Pootsman on ju madruste boss... Ei tea, kuid see tema akordioniga laul oli "õigetest" lauludest parim. Ja tema ise selline kurb kuju. Küll võimukam ja erinev kui Donald, keda ta mängib "Päike soojem, taevas sinisem" tükis, kuid samas mulle meeldis ta Donaldi rollis rohkem. See oli kuidagi sügavam ja huvitavam.

Ja siis need negatiivsemad kommentaarid:

Alo Kõrve on kahtlemata kaotamas oma "mojo"-t. Ta on muutumas selliseks kiunuva häälega kiitsakaks tegelaseks, keda pigem ei näeks kavalehel. Kuid kuna selles tükis oli veel kehvemaid näitlejaid, siis ta "niiväga" kah ei häirinud. Ja loodan väga, et ta tegeleb enda arendamisega, et tulevikus tuua oma häälde teisi varjundeid ning ka kehakeelde uusi (julgemaid? emotsionaalsemaid?) liigutusi.

Veiko Tubin tegi vapustava rolli suve-etenduses "Ronk". Kuid kahjuks peab nentima, et tema teistest nõrgem hääle-materjal ning vähesem mängupraktika tulid sellises tükis teravalt esile. Liiga suur osa ehk tema jaoks ja liiga vähe kogemusi. Muusikalise kujundajana on ta mitu korda parem!

Tõnn Lamp oli täpselt samasugune nagu ta teistes tükkides on. Temast ei saa vähemalt lähiajal küll mitte karakternäitlejat. Lisaks on tal mingi selline eriline "nägu" või näomiimika, mida ta teeb igas rollis. Ja see hakkab mind natuke häirima. Tema tegelase meelemuutustest ma ka alati aru ei saanud ja see veel rõhutas seda omakorda. Ma isegi tunnetan, et ta üritab mängida täie hingega, nagu tema ema. Kuid Anu Lamp oskab ennast tagasi hoida kui vaja ning talle sobib ka rohkem see selline ülientusiastlik mängumaneer, ehk see on naiselik või ma ei tea mis, kuid loodan, et Tõnn Lamp irdub oma manerismist ning leiab "oma stiili", muidu peab kaua ootama, kuni ta ükskord kogemuste või muu baasilt millegi hea või erilisega hakkama saab. (Nõks-u sobis ta paremini, kuid osa küll teine, aga mängis täpselt sarnaselt selle rolliga.)

Etendust oli jägimas igasugu "huvitavaid" tegelasi. Sarjas nätlejannade läheduses istumine jätkus seekord Ülle Kaljustega, kes oli tulnud vaatama oma perega ning istus diagonaalis minu ees (viimati vaatasin Julia-t Anu Lamp-i selja taga). Lisaks Ülle ja Tõnu Kaljustele oli Rein Lang kohal, kes samuti tihti on samu asju vaatamas kui meie. Samuti Anti Reinthal, kellega koos vaatasime viimati "Nõks"-u. Talle vist meeldib oma kursakaaslaste tükke käia vaatamas, mulle kah meeldiks. Aga jälle oli ta üksi... Samuti oli näha Kristo Viiding -ut. Kes teatrikooli viimasel kursusel käivana ametit õpib. Kuid kahjuks sedakorda loodan, et ta palju sellest segadusest õppust ei võta.

Hinne 1+ (pluss "tillilaulu ja Argo Aadli pingutuste eest)

Vee mälu - Endla teater

Veel on mälu. See on tõsi.

Briti tänapäeva dramaturgia. Etendus minu maitse järgi. Mina ei vaja, ega taha uuenduslikku teatrikunsti. Minule meeldib teater nii nagu ma olen seda lapsepõlvest peale õppinud armastama: Hea sisu, head ütlused, head näitlejad, head püandid, head kostüümid ja hea kujundus, loomulikult hea lavastaja ja mõned head lavastuslikud nõksud, läbimõeldud valgustus jne jne. Kellegil pole vaja teha mingeid imelikke aktsioone, ega proovida teha midagi vägisi uutmoodi (köhhöm, khm...Von Krahl...khm, khm, köhhöm). Kui on midagi uuenduslikku, siis soovin et see oleks ikka teatud raamides. Ja muidugi mingid uued lavastusnõksud annavad vürtsi.
Kuid kõige olulisem on ikka lugu ise ja, et see ka minuni jõuaks. Mis seal salata - Endla teater ei ole just minu lemmikteatreid. Ega ma seal pole palju ka käinud ega näinud. Eks ikka eelarvamuste ja vahemaa pärast. Eelarvamuste, et näitlejad seal natuke nadi võitu. Mis sest, et on ka ju neid tipptähti nagu Lii Tedre, Helle Kuningas, Siina Üksküla, Madis Kalmet ning nüüd ka Indrek Taalmaa. Aga see nende "lemmikute" nimekiri väga palju pikem olegi. Olen vahest ikka võtnud nende teatrisse pileti, kuid ikka ja korduvalt pidanud pettuma.

Sellel aastal aga sattusime Endlasse juba teist korda. Nimelt "Karge meri", mis suisa viietärniliseks osutus, oli tõeline üllatus, nö "Endla" teatri uuest tasemest. Kuid ka Karge mere puhul sai see etendus vaatamiseks valitud hoopis Marika Vaariku, Indrek Taalmaa ja Helle Kuninga pärast. Mitte sellepärast, et seda esitab Endla. Muidugi lisaks veel see, et tegemust Eesti algupärandiga.

Vee mälu jäi mul silma paar aastat tagasi, kui Endla selle Draama-festivalile saatis, kui oma "parima" lavastuse. Ja lisaks muidugi see, et osalemas on Lii Tedre.
Tüki sisu on pähklikoores see, et kolm tütart, kaks nendest oma "meestega", kogunevad ema matustele. Ema, keda siis mängib Lii Tedre, kummitab vanema tütre, ehk siis Piret Rauk-a tegelaskujule. Kõik mäletavad lapsepõlves ning ka hiljem sündinud asju natuke omamoodi. Luukered kisutakse kappidest välja ning alkohol võtab mõne tegelase häälepaelad eriti valla. Piret Laurimaa oskab muideks väga väga hästi mängida purjus naist ("krooniline pime":)). Väga osavalt ja täpselt. Tundus nagu tema mängus oli midagi erilist ka muidu. Samuti meeldis väga Piret Rauk. Ma pole teda väga palju näinud, kuid siin oli ta õiges rollis. Kuid kahtlemata oli minu jaoks selle etenduse staar ikka Lii Tedre. Tema dialoogid vanema tütrega olid need etenduse pärlid, mida ma pidevalt ootasin. Lii Tedre on nii kena, nii... kuidagi majesteetlik. Ta pole ka grammigi vananenud sellest ajast peale, kui ma väike poisike olin. Tema häälekõla ja pisikesed maneerid räägivad suurest näitlejameisterlikkusest. Tegelikult meeldisid mulle selles etenduses kõik näitlejad peale Ireen Kennik-u. Üle-mängitud, publikule-mängitud (dialoogi edastas publikule mitte partnerile. Selline mulje jäi, et ta polegi nagu mitte päris näitleja vaid mingi isehakanu, või kusagilt stuudiost tulnud. Kuid Marika Vaariku või ka Ülle Lichtfeldti (kes on samuti, mitte Panso-kooli kasvandikud) tasemeni on veel ikka uskumatult pikk tee. Hääl on tal ju selge ja kõlav, isegi diktsiooniga pole probleeme, kuid puudu jääb nagu sellistest elementaarsetest näitlejaoskustest. Tema lavalolek suuremalt jaolt mõjus nagu kooliteater. Aga õnneks, kui kõrval on Tedre ja Rekkor, siis teda eriti tähele ei pane ja ei peagi temale eriti tähelepanu pöörama. Ma üritasingi etendust jälgida sellise valemi järgi, et kui laval oli Lii Tedre, siis jälgisin teda. Kui teda polnud, siis Piret Laurimaad, kui teda polnud, siis Piret Rauka, kui teda polnud, siis Jaan Rekkorit, kui teda polnud, siis Ago Andersoni ning viimases hädas ka Ireen Kennikut. Valem töötas hästi.
Ja nagu täpina i-peal, oli sellel etendusel ka väga hea lõpp. Palju mõtteid äratav ning omamoodi ka kurb. See viimane lause:"Eks ma õpin armastama külma" on ju tõlgitud inglise keelest:"I will learn to love cold". Kuid seda "võib" inglise keeles võtta ka kahemõtteliselt, ehk siis "Eks ma õpin külmalt armastama". Mis keeleliselt on kummaline ning kontekstiväliselt arusaamatu. Kuid mina oma vaimusilmas, näen et ta just seda mõtleski Rekkori tegelaskuju vastuseks. Väga õnnestusnud lavastus!
Lisaks Kalmet on ka "veest" teinud tegelase, seda on nii füüsiliselt kui heliliselt tipitud sisse ja see võis ka mõnele mõjuda allegoorilisena. Kuid minu meelest lihtsalt osavalt pealkirjas esinenud "tegelane" on toodud "kõrvaltegelasena" sisse.
Pärnust koju sõites läks veel tubli pool tundi muljetamiseks ning tükis äratatud mõtete arutamiseks. Ja oleks ka edasi läinud, kui meie jutuajamisi poleks häirinud üks vapustav vahejuhtum (ehk tegemist libeda, pimeda ja ühe madala kraaviga).
Etendusest kirjutab ka Hannele "Püüne pealt", talle meeldis see veelgi rohkem...kuigi ka minule meeldis väga-väga.
Hinne 4+

Haigla, puutöölaud, teatri-, kasvuhoone- ja muud plaanid

Elu esimene Rootsi haiglas veedetud öö on selja taga! Ei olnudki nii hull kui arvasin. Kustusin juba poole ühe ajal. Aga mis peamine, järgmisel hommikul ütles arst, et P-l on tervisega tip top! Kurgumandlid on suured, aga nendele pidavat ta järgi kasvama. Suur kivi langes südamelt. Muidugi probleemiks on ikka see, et ta peab õppima oma nina kasutama ja eelkõige õppima läbi selle hingama. Aga ka selles loodan ma aja peale...küll ajaga õpib.


Ja kohe saab Eeeeeeeeeestiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!! Ma ei jõua ära oodata. Viimasel ajal on jälle koduigatsus kasvanud lakke! Olen juba ahminud endale Piletimaailma ja Piletilevi kaudu piletid Pärnu Endla tükile Vee mälu, Linnateatri tükile Murdlainetus ning Rakvere teatri tükile Johannese passioon. Esimene ja "eriti" viimane neist kolmest on olnud mu "wish-list"-i tipus juba pikalt, kuid siiani on ikka veel nägemata. Ja kõigele lisaks katsun veel ära näha ka Ugala Runar ja Kyllikki. Ambitsioonikad plaanid, arvestades sellega, et kõigele lisaks lubasin K-le, et parandame kasvuhoone ära! Ja meil on vaja osta ja paigaldada uued liistud, ja samuti klaasid. Ja kõigele lisaks, ehk eelkõige peab tegema ka igapäevatööd. Ja lastega minema kinno Hortonit vaatama. See pidi Eesti näitlejate poolt dubleeritud olema. Ning muidugi tahaks ka lugeda. See "Berliin Alexanderplatz" ei võta kohe kuidagi vedu. Ometi see telesari, mis kunagi sai televiisorist nähtud oli väga väga hea ja raamat ise samuti üks "sajandi tippteoseid".


Lõpetuseks aga mälestus P uuest vidinast, ehk puutöö tegemiseks vajalike asjade nimistusse on lisandunud midagi uut! Siiani olid tal puunuga, naaskelnuga, lusikate tegemise nuga, haamrid, vasarad, naelad, tööriistavöö koos vajalike vidinatega, saed ja nüüd siis ka...


Siin on P oma "uue" Black & Decker töölauaga. Õpipoiss (õigemini õpitüdruk) vaatab pealt ja imetleb ning tahab ise ka "masinate" ligi pääseda. Ei tea mis naabrid arvavad, aga samas kui ta seal kobistab oma asjadega ja uks on kinni, siis kõrvaltuppagi pole mitte midagi kosta. Nii tugevad ja helikindlad on need Stockholmi vanade majade seinad.


Tänane mõte nr. 1: Kui lastele varakult süstida kätega meisterdamise rõõme, kas see kandub edasi ka täiskasvanu ellu. Sama on ju lugemisega, et eks need loevad, kes ka lapsena lugesid, Või on ka neid, kes on järsku täiskasvanuna avastanud enda jaoks raamaturõõmud? S on praegu 12 ja talle väga meeldib kududa ja lugeda, aga me oleme üritanud talle juba eelkooliealisest saati nii käsitööd kui raamatuid ette sööta ja soovitada... näis kuidas järgnevatega läheb ja kauaks seda kestab... kas kõik teismelised "keeravad ära"? Ma usun, et keeraks suurema tõenäosusega, kui näiteks praegu ikka veel S-le peale pushida, et "loe omet" või "kunagi sa armastasin kududa, miks Sa enam ei koo"... siis tekiks trots ja "teismelise vastuhakk". Aga kui on varakult juba sellele teele suunatud, siis nüüd ei peagi enam ju "push"-ima. Ja jääb see pealepressimisele vastuhakk ära. Ei tea, eks näis.

I'm not a complete idiot. Some parts are missing.

Istun siin Karolinska haigla 8.korrusel ja ootan kuni P. magama jääb, et siis õed kohale kutsuda. Tal lihtsalt ei tule und. Võõras koht. Täiesti arusaadav. Ega ma ei usu isegi, et täna magama jään. Kuid vinge Wifi on siin haiglas ja jube mugav! Seega igavust tundma ei pea.

Ülal on näide meie uue Canon EOS-400-ga tehtud fotodest. Viimased päevad on üks pidev fotomaania. Kõiksugu loodus, arhitektuur, lapsed ja mis iganes, kõik läheb mälukaardile. Kõik. Klõps ja klõps.

Siin veel "meie tänava lumikellukesed, ütlevad tere tali" sest täna sadas Stockholmis paksult lund:

Tänased tobedad mõtted:

Kas vee all on võimalik nutta? Kuidas leiutati lehma lüpsmine?

Esimese vastus on kindlalt jah, aga teise kohta käib see "postituse pealkiri"....

Dieet, Rootsi eurovisiooni finaal ja laste kool

Esimene dieedinädal on seljataga. Sain inspiratsiooni "Biggest loser" saatest ning eelmisel esmaspäeval kaalusingi ennast ära. Nüüd terve nädal aega ei söönud pärast kella 18.00 ning nädala jooskul sõitsin ka kolmel korral rattaga, iga kord vähemalt üle 1000 kalori maha, ehk kokku umbes 100 km.
Täna hommikul oli siis esimene "suur kaalumine". Ja kaal kukkus nädalaga 2,36%! Kilodena on see väike, aga kui võtta, et peaaegu kaks ja pool protsenti, siis päris hea. Aga kahtlemata on see natuke almarmeeriv, kuna tegemist oli ju esimese nädalaga ning esimene nädal dieedis, peaks ikka keskmisest rohkem kaal kukkuma. Otsustasin siiski, et päris söömata ma seekord ei ole. Söön normaalselt - ühest portsust piisab. Pööran tähelepanu sellele, mida söön ja õhtuti ei söö. Näis kui kaugele nii jõuab...kas kaal kukub edasi või oli see lihtsalt alguse fenomen.

Laupäeval oli ka Rootsi eurovisioon -i finaal. Ette oli ju teada, et Charlotte Perelli võidu koju viib. See laul toob Rootsile kindlasti hea koha ka suurelt eurovisioonilt. See on just selline - midagi Abba -likku, midagi 80ndate või 90ndate algusest, omamoodi võimas discolugu, mis meeldib kindlasti nii põhja, lõuna, kuid miks ka mitte ida inimestele. Ma pakun sellele kindlasti kohta esimese 5 seas. Minu lemmik jäi kolmandaks, aga see, kellele me helistasime ja hääle andsime, ehk siis Sanna Nielsen - Empty room, osutuski lõpuks "rahva lemmikuks" kuid sellest hoolimata oli žürii Charlotte-ile juba nii kõrged punktid ette andnud, et see enam ei lugenud, et Sanna rahvalt nii palju punkte sai. Omamoodi kahju, kuid ma olen veendunud, et lõppude lõpuks Rootsil vedas, et võitis see kes võitis.

Laupäeval käis ka P. Martini sünnipäeval ja talle väga meeldis! Eile, see tähendab pühapäeval tegelesime laste kooli-asjadega. P. pidi õppima luuletust. Ja kuna ma aitasin tal seda teha, siis Arno kombel Tõnissoniga õppides, jäi mulle see paremini pähe:
Fiddelidej, fiddelidej
Flugan och humlan ska gifta sig
De gick till kyrkan och ingen sa nej
Nu är de gifta, fiddelidej!

S.-ile õpetasime hüppamist, sest ta ei taha kõrgust hüpata. Tal lihtsalt pole seda sees. K trükkis hunniku asju miksikesest välja, et ikka Eesti kooliga ka natuke sammu pidada, aga ei taha ka neid lapsi väga üle koormata. Samas kuna siin Rootsis eriti koolis neile õppida ei anta (loe: üldse ei anta), siis pole see midagi hullu.

Kooli koduleheküljele oli üles pandud ka arenguvestluse hinnangud, ehk mis ainetes, mida neist arvatakse. Aga ega seal mingit suuremat uudist polnud. Teame ju isegi oma nublude plusse ja miinuseid. S. ei löö tunnis kaasa, vaid joonistab ja tahab olla omaette, kuid samas rootsi keeles teeb suuri edusamme (see oli küll positiivne ja oluline info!). Ja P ei taha alati osa võtta ja mis kõige huvitavam "räägib rootslastega inglise keeles"!!! Eriti naljakas on see sellepärast, et ega see meie 7-aastane oska inglise keelt rohkem kui rootsi keeltki...see on nii nunnu!!!!
Arenguvestlused ise toimuvad pärast järgmise nädala koolivaheaega, ehk aprilli alguses.

Täna õhtul lähme P.-ga haiglasse (nina-uuringutele üle öö) ning neljapäeval laevaga Eesti!!!!!

Kulka kirjandusauhindade võitjad, Jumper, Dan in real life ja Martin McDonagh

Ilukirjanduslik proosa
Ene Mihkelson„Katkuhaud”
See oli ka minu valik. Sama hästi oleksid võinud võita ka Kivirähk või Kaplinski

Luule
Kivisildnik „Sumo”
See oli ka minu valik. Kuigi Kangro oleks ka võinud võita

Näitekirjandus
Andrus Kivirähk „Voldemar”
See oli ka minu valik. Jeeeeee!!!!! Läks õigesse kohta!

Laste- ja noorsookirjandus
Ilmar Trull„Järvevaht ja joogivesi”
See oli ka minu valik. Ja just nimelt see auhind tegi mulle kõige rohkem rõõmu! Trull on niiiii seda väärt!!!!

Esseistika
Tõnu Õnnepalu„Flandria päevik”
See oli ka minu valik. Kuigi ka Kull oleks võinud võita oma Oskar Luts -uga.

Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde
Ly Seppel Orhan Pamuk „Lumi”
See oli ka minu valik. Igati võitu väärt!

Tubli žürii oli tänavu! Uskumatu tabamus!

Tänane mõte nr.1:
Miks Hollywood ikka toodab selliseid mõtetuid, vigadest kubisevaid action-filme nagu "Jumper" (Eestis on selle pealkirjaks vist "Hüppaja"). Okei, ma saan aru, et raha teenimiseks, aga raha võib teenida ju ka selliste toredate ja südamlike filmidega nagu näiteks "Dan in real life".
(Näitena on toodud kaks viimast filmi mida vaadanud olen, samas on ju ka Dan in real life -tüüpi filme tehtud varem korduvalt, aga mina leidsin ikka selle enda jaoks uue ja hea sellest üles. Seevastu Jumper, mis kestis kõigest tunni ja 20 minutit, kestis minu meelest tunni liiga kaua. Ehk siis ma haigutasin pidevalt ja ei suutnud oma silmi uskuda, kuidas vaatajat alahinnatakse. Hayden Christiansen on ka üks kangemaid ja kehvemaid tänapäeva noori näitlejaid. Pole temalt veel ühtki head rolli näinud ja ikka teda veel kasutatakse. Uskumatu! Oleks pidanud Roeper -it uskuma ja Jumper -it mitte vaatama. Hetkel tahaks kõige rohkem näha filmi "In Bruges", mille on kirjutanud üks mu lemmikuid näitekirjanikke Martin McDonagh. See hallpea on minust vaid 3 aastat vanem, aga millised fantastilised näidendid ta on jõudnud juba kirjutada! Eestis on need kõik ära lavastatud: Padjamees NO99-s, Mägede iluduskuninganna Vanemuises, Inishmaani igerik Linnateatris, Inishmore-i leitnant Draamateatris ja Connemara.Üksildane lääs - mis on minu teada kaks erinevat näidendit üheks kokku köidetud - Rakvere teatris. Vapustavad tükid, kas pole?)

IKEA, kingitused ja munadepühad

Käisime täna IKEAs, sest eile saatsid nad mulle sealt kirja, et 14.-16.03 toimub lao tühjendusmüük. Tutkit. Võibolla mõned uued asjad olid allahinnatud, aga siiski ei mingit "lao tühjendust" küll õhus polnud. Samas reklaamis oli ka selline sobilik laud läpakale voodi kõrvale, mis maksis alla 80 krooni, ehk siis sõit läks asja ette. Ja muidugi sai sealt ikka igasugu träna veel kaasa tassitud. Lisaks läheb P homme jälle ühele oma klassivennale sünnipäevale (alles eelmisel nädalal käis Hampus -e sünnipäeval) ja saime ka Toys 'R Us -ist temale kingitused võetud. Patareidega toimivad, lennutatavad helikopterid; mingi mäng, kus lehti tuleb puu küljest võtta, kuid see kelle lehevõtust hüppavad putukad puu seest välja - on kaotanud. Ja siis veel kummist sisalik, mida P oli koolis suure suuga Martin -ile lubanud. Võibolla sai natuke palju, aga oli kohe selline kingituste tegemise tuju.

Lisaks käisime muidugi toidupoes ja P. koolis oli Cafe, ehk käisime temaga koos käsitööd tegemas. Tegin karvastest traatidest ämbliku ja P. sõber, see sama Martin, tahtis seda endale. Muidugi sai ta selle. Lisaks tegime P.-ga koos tibu ja talle suled sappa ning mütsi pähe. P. sõi kooki ja me kõik jõime mahla. Üks omapärane tüdruk, umbes 5 klassist kudus seal midagi ja küsis miks S. kaasa ei tulnud ja rääkis veel meiega juttu. Maria, kes on pool kreeklane, pool eestlane - temalt küsisin, et kas ta hoiab eurovisioonil Rootsile, Kreekale või Eestile pöialt. Tema vastas, et Kreekale ja Eestile. Ehk siis ei loe see, kus elad, loevad juured.

Tänase päeva mõte nr.1: Enam üldse ei mäleta, kas Nõukogude ajal oli SUUR REEDE vaba päev või mitte? Ometi Vene ajal ju kiriklikke pühi ei peetud ja koolis oli sellel ajal tavaliselt vaheaeg, aga kas see oli muidu ka kalendris "punane päev"? Mitte ei tule meelde.

Meie peres on kunstnikke nii mis kubiseb

See on S-i nägemus Corpse Bride -st. Mulle eriti meeldib see punane silma ümber. Rinda tulistatud (või pussitatud?) tütarlaps otsimas...keda? Mind? Sind?Verine baleriin, kes ei suuda tantsimist lõpetada ja sellepärast hakkab veri juba läbi naha tema riietesse imbuma.
See on minu isiklik lemmik. Joonistuse nimi on UNREACHABLE. Kunstniku enda pandud nimega joonistuse seletab ta lahti oma koduleheküljel, mille lingi leiab Links-ide alt. Kuid nii liblikad kui nende püüdmine on minu jaks sama müstilised, kui see, et kuidas minu pisikene S on nii andekaks saanud ja muudkui paremaks läheb!

Selle foto võttis K eelmise aasta sügisel, kui me siin Stockholmis metsas mustikal käisime. See pea pöidla suurune põrnikas rändas mustikate ja pohlade vahel ning otsis endale Pöial-Liisit.

Täna tööle tulles... ehk Vene Politsei, Rootsi eurovisioon ja Rihanna kontsert

Ma käin kontorisse jala tööle. Kodust on umbes 3 kilomeetrit siia ja selline paras, natuke üle poole tunni kestev jalutuskäik "avardab silmaringi ja arendab ka ühtlasi sääremarju". Selle poole tunni jooksul saab ikka tavaliselt näha midagi kummalist või tegeleda natuke mõtlemisega.

Tänane nr.1 mõte ongi järgmine:
Kas dieeti pidaval inimesel, kes eriti tavalist või mulliga vett ei armasta - on mõistlik juua lõuna kõrvale pool liitrit apelsinimahla, mis annab u. 200 kcal või pool liitrit dieet-koolat, mis annab kokku 5 kalorit? Selge ju see, et tervislikkuse mõttes on apelsinimahl alati parem variant, aga kui soovid kaloreid - mitte nii palju sisse kulistada. Mäletan kellegi targa lauset: inimene peaks hoiduma kalorite sisse joomisest ja kilod kukuvad iseenesest...

Kui ma oma hommikuse salati ostsin raudteejaama vastas olevast "Mestarens sallader", mille krevetisalat muideks viib lausa keele alla, eriti kui sinna peale kallata natuke vinegretti ja sinihallitusjuustukastet, siis sõitis minust mööda punane auto nimega Vene Politsei, ehk maakeeli Ryska Polisen. No toho tonti...siin Rootsis... natuke maad edasi kõndides ilmus see auto jälle välja, nagu jälitaks ta mind. Kuid siis see linnalegend sai ka kohe purustatud. Lugesin täpsemalt ja tegemist oli hoopis Ryska Posten -iga, ehk Vene Post-iga. Ikkagi kummaline.

Oh ja pagan...Rootslased teevad jälle juba võitjat valmis oma eurovisioonile, enne kui finaal on toimunud - räägivad kõik, et võidab Charlotte Perelli - Hero....see on täpselt nagu iga aasta. Nii igav. Just nimme sellepärast hoian ma seekord pöialt Bodies without organs laulule Lay your love on me ja Sanna Nielsen -i laulule Empty room. Aga tõele näkku vaadates on see Charlotte-i laul päris sobilik suurele eurovisioonile ning tõenäoliselt saaks suurelt võistluselt korraliku tulemuse. Laupäevases finaalis, mis on muideks ka Eestis nähta Rootsi TV4 kaudu, esineb Charlotte esimesena ja Bodies without organs viimasena.
Minu top on:
1. BWO - Lay your love on me
2. Sanna Nielsen - Empty rooms
3. Charlotte Perelli - Hero
4. Nordman - I lågornas sken
ja ülejäänud laulud mulle eriti ei meeldi.

Eile õhtul esines Stockholmis Rihanna. Ja muidugi kõik lehed täna sellest ka pasundavad. Pealkirjad varieeruvad "Täiuslikust kontserdist" kuni "Üks biit on ikka puudu". Ehk siis ette heidetakse liigset kalkuleeritust, ülelaulmist ja seda, et mingi kitarririff on igasse laulu sisse pandud, et tantsulisust natuke rokilikumaks teha. Samas, kui ühest suust kiidetakse, et laul "Don't stop the music" võtab kogu rahva täiega tantsima... jah...eks see paljas selle laulu mp3-e kuulaminegi võtab minu küll vähemalt tantsima. Nii kahju, et see nüüd sellel aastal nägemata jäi. Aga tulemas on ju Celine Dion -i kontsert...ja selle pilet on ju juba taskus olemas! See kahtlemata lohutab!

Veel paar kultuuriuudisekildu "tee pealt": Astrid Lindgreni mälestuseks jaotatava kirjandusauhinna ALMA võitis õudusraamatute kirjanik Sonya Harnett ning vanameister Polanski üks mu lemmikfilme Rosemary beebi tehakse USAs uuesti.

Viimase 10 aasta Eesti teatri top 100 (1998-2007) TOP10

Ja ongi saamas lõpule see viimase 10 aasta teatritükkide maraton. Kahtlemata pole see täiuslik top, sest ma olen näinud ainult kaduvväikse osa kõikidest tükkidest. Eriti mis puudutab aastaid 1997-2000 ning eriti Tallinnast väljaspool antud etendusi. Siinkohal on paslik vabandada sellepärast. Ja tänu telelavastustele ja televisiooni poolt üles võetud tükkidele täieneb see nimekiri kindlasti. Näiteks avastasin ma just, et mul on kunagi lindistatud teatriõhtu "Arkaadia". Vaatasin kunagi selle algust ja see oli väga väga hea. Aga millegipäerast jäi see tookord pooleli ja sellepärast ei leia seda etendust ka minu tabelist.



Tabelit kirjutades tekkis mõte, et võiks koostada ka rollisoorituste edetabeli. See tooks välja võibolla mõned muud lavastused, aga tõenäoliselt katavad suurema osa tabelist nende 100 etenduse rollid. Samas võiks ju ka varasemad tükid tabelisse võtta. Jah, see tabel läheb kohe koostamisele...aga enne veel siin on siis see tippude tipp, ehk 10 minu poolt nähtud parimat etendust ajavahemikul 01.01.1998 - 31.12.2007. Olge lahked, keda huvitab...



10. Anna Karenina (Ugala)
Kirjanik: Lev Tolstoi
Lavastaja: Mihhail Tšumatšenko
Toimumise koht: Ugala väike saal
Osades: Triinu Meriste, Priit Võigemast, Aivar Tommingas


Mul on tänase päevani meeles kui sügavale rolli sisse läks Triinu Meriste Karenina rollis. See oli müstiline vaatepilt, vaadata teda kummardamas, kui tükk on lõppenud ja näha, kuidas ta veel ikka on Anna, mitte Triinu. Kui raske on ikka see näitleja amet! Selline andmine, enese ületamine, mitme elu elamine. Triinu Meriste muutuski selle tükiga minu jaoks "heaks näitlejaks". Enne seda ma tavaliselt olin õnnetu kui tema nime kavalehest nägin. Aga see oli täiesti omaette klass. Lisaks kõik muud lavastuse komponendid. Kunstnikutöö, lavastus tervikuna, kõik teised näitlejad, eriti kaks Anna elu meest ning Maria Soomets ja Vilma Luik!!! Ilmselt see, et lavastajaks oli venelane, on selles tükis kuidagi eriliselt hästi tabatud ka seda vene aadli-ajastu hinge. Täiesti suurelamus, nagu kõik ülejäänud 9 sellest top 10s.


9. Tõde ja õigus. Teine osa. (Linnateater)
Kirjanik: A.H. Tammsaare
Lavastaja: Elmo Nüganen
Toimumise koht: Linnateatri Põrgulava
Osades: Elisabet Tamm, Aivar Tommingas, Argo Aadli


Üks järjekordne Linnateatri suurlavastusi, nagu Kuritöö ja Karistus, Musketäride tükid, Tõe ja õiguse 4.osa ja suurem osa Põrgusaali ning Siseõue tükkidest. See etendus oli umbes 5 tundi ja samas oli see mu elu kiireim 5 tundi, sest kogu etendus haaras mind nii enda sisse, et seda on raske sõnul kirjeldada. Kõik oli kuidagi täiuslik. Muidugi, kahju oli esialgu et Üksküla pole Maurus. Kuid olles ära näinud Tommingas-e Mauruse, siis ei usu, et sellest paremini võibki Maurust teha. Jah, sama hästi kindlasti...tegi seda ju filmis Ants Eskola. Kuid tänaseks päevaks olen näinud ka Aarne Ükskülaga versiooni ja tõesti...nad kõik kolm on täiesti samal tasandil. Eskola ja Üksküla Maurused natuke omavahel sarnased ja Tommingase Maurus natuke teistsugusem, kuid kõik kolm on vapustavad. Kogu poiste kamp oli top tase ja samuti Elisabet. See kogu etendus on selline klassika! Kuid millegipärast läks mulle eriliselt hinge Rain Simmul. Ma pole teda kunagi paremas ja sobivamas rollis näinud. See on midagi täiesti erilist, mida ta selles tükis teeb. Täiesti vapustav! Aga kogu selle tüki värskematest emotsioonidest võib lugeda minu aasta tagustest postitustest. Ka siis olin ma endast väljas, samuti nagu praegu seda vapustavat taset meenutades.


08. Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud (Rakvere teater)
Kirjanik: Tom Stoppard
Lavastaja: Hendrik Toompere jr.
Toimumise koht: Padise klooster
Osades: Marko Matvere, Üllar Saaremäe, Ülle Lichfeldt, Tarmo Sõmer, Toomas Suuman


See Padise kloostris ja kloostri siseõuel etendunud tükk võlgneb oma fantastilisuse oma näitlejate meisterlikkusele. See sõnade mäng Matvere ja Saaremäe vahel, seda ei ole võimalik kirjeldada, seda pidi ise "kogema". See mis toimus seal kloostrivaremete vahel, see kõik on kui üks suur unenägu. Üllar Saaremäe liikus minu silmis tänu sellele tükile "heade näitlejate" hulka. Enne ei meeldinud ta mulle kohe mitte üldse. Aga selles lavastuses ei jäänud ta ühele mu lemmiknäitlejale - Marko Matverele mitte grammigi alla. Lisaks see õukond ja tegelikult lavastuslikud efektid - täiesti klass omaette.



07. Kured läinud, kurjad ilmad (Draamateater)
Kirjanik: Eesti elulood
Lavastaja: Merle Karusoo
Toimumise koht: Eesti Draamateatri väike saal
Osades: Kersti Kreismann, Andrus Vaarik, Merle Palmiste, Mait Malmsten, Jüri Aarma, Maria Avdjuško, Katrin Saukas



Merle Karusoo on teinud nii tänuväärse töö nende elulugude kogumisega. Selles etenduses on kuidagi eriline õhkkond. Muidugi on esitatud lood väga huvitavad, koomilised, kurvad ja muidu "elavad" pildid päriselt sündinud sündmustest, kuid kõigele lisaks on need eri vanuses inimste filoosofilised või maailmavaatelised lood. Selline dokumentaalne teater mõjub kuidagi eriliselt ning on minu meelest väga oluline. Eriti meeldis mulle Vaariku seksihaige vanamees, aga samas ka kõik ülejäänud. See oli ka ehk esimene tükk kus ma nägin Katrin Saukast. Merle Palmiste Liidu koondise dressides, tundus alguses, et ta on mees, sest seisis teiste varjus. Mait Malmsten oli alles poisike, kuid täiesti võrdväärne partner vanematele kolleegidele. Kuid etenduse täht on ikkagi Karusoo, kes selle kõik on nii heaks etenduseks suutnud siduda.



6. Ay Carmela (Linnateater)
Kirjanik: Jose Sanchis Sinisterra
Lavastaja: Lembit Peterson
Toimumise koht: Linnateatri Põrgulava
Osades: Elmo Nüganen, Anne Reemann


Kurb komöödia mehest, kes on kaotanud oma naise. Kuid kes ikka ilmub talle vahest teispoolsusest... Tõeline pärlikene, kus Anne Reemann näitab milleks kõigeks ta võimeline on. Ma nägin teda seal tantsu vihtumas, kui ta rasedus oli juba üpris kaugel. Kuid suurepärase näitleja mängust ei loe sellist asja kunagi välja, nii ka Anne puhul. See tükk pakub nii palju avastamisrõõmu, sest nii mõnedki asjad on ridade vahele kirjutatud ning mitmed asjad jäetakse vaataja oma tarkuse meelevalda. Ja lõppude lõpuks ikkagi milline paar nad kahekesi olid! Sellist keemiat laval võivadki ehk pakkuda ainult abielupaarid. Kõik oli nii viimseni paigas ja vapustavalt kurb või siis jälle omakorda naljakas, et teist sellist tükki ei saa vist kunagi olema, kus suhteliselt suure lava täidavad niimoodi ära kõigest kaks näitlejat. See etendus selles etenduses ei unune samuti mitte kunagi. Aitäh Anne, aitäh Elmo, aitäh Lembit! Ay Carmela!


5. Põrgu wärk (R.A.A.A.M)
Kirjanik: Mart Kivastik
Lavastaja: Henrik Toompere jr
Toimumise koht: Viinistu katlamaja
Osades: Mait Malmsten, Margus Prangel, Harriet Toompere, Jan Uuspõld, Tiit Sukk, Sulev Teppart, Raimo Pass


Kuigi see tükk tuli välja pärast "Külmetavat kunstnikku", nägin mina PW-d esimesena. Ja see vapustav Kivastiku know how ja oskus see teatriks kirjutada võttis mu ikka esimese hooga päris pahviks. Lisaks terve rida auhindu, mis see tükk on kokku korjanud, on seda ülistanud ka kõik, keda tean, et on käinud seda vaatamas. Nüüd sain õnneks ka tänu ETV Teatriõhtule selle endale linti. Kogu see Tassa, Triigi, Wiiralti ja teiste Pallase asutamise juures olnud tegelaste kamp oli ama värvirikas ja põnev kui kunst ise. Kuid minu jaoks jäid meelde kõige eredamalt Tuglas ja tema Elokene. See tükk tegi ka meist Margus Prangel-i fännid. Ennem teda nagu ei mänganudki eriti, aga siin puhkes ta õide. Ning seda sama võiks öelda ka Harriet Toompere kohta. Eriti oluline oli minu jaoks näha nii seda kui KKP-d esimesest reast. Nii tekkis tunne, et oled ise ka selles kambas sees ja selles ajastus. Loodan, et Kivastik kirjutab veel ja veel selliseid huvitavaid tükke ning see sama kamp lavastaks ja näitleks veel Viinistus. See on midagi erilist!


4. Kolm õde (Draamateater)
Kirjanik: Anton Tšehhov
Lavastaja: Mikk Mikiver
Toimumise koht: Sagadi mõis
Osades: Maria Klenskaja, Angelina Semjonova, Külli Koik, Aarne Üksküla, Tõnis Mägi ja peaaegu terve Draamateatri trupp


Ikka need kolm õde igatsemas Moskvasse. Kuid millised näitlejannad, näitlejad, täielik unistuste trupp. Liskas veel see koha hõng, mis mängis ise juba rolli etenduses. Intiimne, muusikaline - Tõnis Mägi ja Angelina Semjonova andsid nii palju oma vene romanssidega sellele tükile juurde! Nägin seda siis, kui seda mängiti vist juba kolmandat suve...ikka vaatajate soovil ning kõik etendused ju müüdi täiesti välja. Mis iseenesest on ka ju teiste top 10 tükkide saatus olnud. Kogu see Draamateatri punt, kes tookord seda tükki tegid, hingasid kui sama õhku ning olid kui just need venelased Tšehhovi näidendist. Ja seda juhtub juba päris harva, kui unustad teatris aja ja ruumi. Sellist taset Eesti teatris näeb ja kohtab väga harva, ehk terve elu jooksul siiani paarkümmend korda tuleb ära, kuid viimasel ajal üha harvemini. Mulle tundub, et klassika on tõeliselt klassika. Ega ilma asjata peeta ajahambale vastu, peab olema midagi erilist ning Kolm õde on seda kindlasti. Ning sama teater on ju ka paarkümmend aastat varem Šapiro käe all samuti saavutanud sellise absolutse taseme selle sama tükiga. See on täiesti vapustav saavutus iseenesest. Draamateatri viimase 10 aasta absoluutne tipplavastus!


3. Niskamäe kired (Ugala)
Kirjanik: Hella Wuolijoki
Lavastaja: Peeter Tammearu
Toimumise koht: Ugala suur saal
Osades: Leila Säälik, Maria Soomets, Kadri Lepp, Luule Komissarov, Hilje Murel, Karol Kuntsel, Carita Vaikjärv, Priit Võigemast ja terve Ugala trupp


Pronksikohal on Ugala viimase 10 aasta vaieldamatult parim tükk minu meelest. Wuolijoki tekst on nii mahlakas. Kergelt ajastukohane seebiooper, kuid igati kunstipärane. Lavastaja on leidnud mõnusad lahendused kasutades aastaarve ning leiutis ning tähtsaid sündmusi verstapostidena. Kadri Lepp ja Leila Säälik Loviisa rollides on tõeliselt tabav leid. Ja kui hea oli Maria Soomets Heta rollis! See on täiesti mõistusevastane, kuidas üks teatritükk võib olla nii hea! Parem isegi kui suurem osa raamatuid, mis ma lugenud olen. Soome hing on nii lähedane Eesti omale, et see tunduski nagu kõik oleks toimunud kusagil Eesti külas. Ja eks kahtlemat aole ju neid küla-tükikisei nähtud ka, kuid sellepärast just ongi Niskamäe kired eriline, et siin on saavutatud täiesti enneolematu tase. Ma tundsin nii kaasa, elasin kaasa ja kogu tee tagasi Viljandist Tallinnasse, me vatrasime rääkida sellest tükist. Terve tee ning vahest siiani meenutame veel tagasi, kui võrratu see etendus oli!


2. Isad ja pojad (Linnateater)
Kirjanik: Ivan Turgenjev
Lavastaja: Adolf Šapiro
Toimumise koht: Linnateatri Põrgulava
Osades: Lembit Peterson, Marko Matvere, Indrek Sammul, Anne Reemann, Aarne Üksküla, Epp Eespäev, Piret Kalda


Alustades kunstnikutööst, näitlejatest, muusikast, helist, valgusest lõpetades lavastajatööga. Kõik on täiuslik! Mul ei ole lihtsalt sõnu, sest sõnadest ei piisa kirjeldamaks seda elamust, mille see tükk annab. Ja annab terveks eluks kaasa! Mikiver, Üksküla, Matvere, Sammul, Reemann, Pang, Kõre ja kes kõik veel sellel vapustaval karvasel valgel Põrgulaval. Ainulaadne! Klassika!


1. Karin.Indrek.Tõde ja õigus.4.osa (Linnateater)
Kirjanik: A.H. Tammsaare
Lavastaja: Elmo Nüganen
Toimumise koht: Linnateatri Põrgulava
Osades: Hele Kõre, Indrek Sammul, Anu Lamp, Argo Aadli, Andres Raag, Helene Vannari, Allan Noormets, Piret Kalda


Ma armastan Tammsaaret.Ma armastan Elmot.Ma armastan Helet.Ma armastan Indrekut.Ma armastan Tõde ja õigust.Ma armastan Andrist.Ma armastan Kristinet.Ma armastan Triinu.Ma armastan Riinat ja Jaaku.Ma armastan Kevinit.Ma armastan Eppu, Enet, Piretit, Anu, Marjet, Annet, Ursulat, Helenet, Argot, Marti, Allanit, Andreseid, Agot, Raini, Margust, Marti ja Ardot.Ma armastan Põrgulava.Ma armastan Linnateatrit!
Enam paremaks minna ei saa. Võib saavutada sama, kuid enam mitte paremat (näiteks G.Malviuse lavastus Jüri Krjukov -iga peaosas - Ämbliknaise suudlus - Eesti Draamateatris, 1994). Olles lugenud raamatut just äsja enne teatris käimist, jooksis pilt kogu aeg silme ees. Üpris lähedane romaanile, kuid rõhuasetused ja lavastuslikud efektid on vapustavad. Küll ma mõtlesin, et kuidas see trammi alla jäämine lahendatakse - perfektne! Vapustav! Uskumatult hea! Absoluutne tipptase! (Lisa võib lugeda eelmise aasta alguse postitusest).