esmaspäev, 7. veebruar 2022

2022 Oscarnominatsioonide ennustus


Enne veel kui homme kell 15:18 (meie aja järgi) Oscari-nominendid teatavaks tehakse, on ju vaja oma ennustused eetrisse üles seada. Siis saab taaskord võrrelda, kui teravalt see kolmas silm tänavu tulevikku ette suudab näha.

Oscarid on ju tänavu nii mitmeski mõttes erilised ka. Eelkõige vast seetõttu, et suurem osa arvatavaid nominente sai õige aastanumbri sees ära vaadatud. Siin "ennustustes" polegi enam ainsatki filmi, mis endal oleks nägemata. Isegi lühifilmide kategooriates! (oihhh... siiski-siiski lühidokk "Sophie & the Baron" pole veel õnnestunud näha, aga kuna see pidavat olema tõeline "feel good"-doku, siis miks ka mitte letti lüüa nende kõikide ülejäänute asemel mis nähtud, kui nende seas nagu siiski päris nominatsiooniväärilist pole?!)

Teiseks muidugi meie kodumaiste stsenaristide suursaavutus - Kupee nr. 6 on täiesti tõenäoline konkurent! Ja kui see veel stsenaariumi kategoorias ka läbi lööks! Seda siiski seekord ei juhtu... aga !ära kunagi ütle ei kunagi" :)

Kolmandaks lubatakse tänavu ette 10-t parima filmi nominenti! Viimastel aastatel on see vastavalt Akadeemialiikmetest hääletajate edetabeli esimeste kohtade arvust tingitud, aga seekord saame 10! Isegi kui mingist "künnisest" peaks puudu jääma. See hääletussüsteem on ameeriklastel nagu ikka megakeeruline. Jah, iga akadeemialiimest hääletaja PEAB ka hääletades edetabeli looma. Seega kunstis edetabelikoostajate suhtes skeptikute kiuste nii see käib ka suures maailmas ja seda teevad ka need kõige SUUREMAD maailma näitlejad! Jah - isegi Meryl Streep! :)

Neljandaks, oli see ju üks poolik aasta ning eks filmegi seetõttu võistlustules tunduvalt vähem kui mitmel varasemal aastal, aga selle eest taseme üle üldsus väga ei kurda - on küll mille eest kuldmehikesi jagada - ka tänavu.

Viiendaks, seda aastat peetakse erakordselt raskesti etteennustatavaks. Kuigi on filme, mis on kogunud erinevatelt auhinnagaaladelt palju auhindu, siis samas on ka hajutavust tavalisest rohkem. Mitmed eelsoosikud on jäänud tähtsatest eelennustus-auhindade nominatsioonidest ilma... Näiteks USA ekraaninäitlejate liit (SAG) lõik parima naispeaosa kaardid täiesti segi ja need seal on paljuski samad inimesed, kes hääletavad ka Oscaritel. 

Kõigest hoolimata võtan selle oraaklitee jalge alla ning no proovige täpsemini pihta panna kui ma! Lisaks hoian nimekirjades "tõenäosuse järjekorda", sedasi saab pidada seda suuremaks üllatust, mida kõrgemal asetsev nimi või nimetus mööda läheb. "Alternatiive" võiks muidugi palju pikemalt loetleda, aga mängu võlu on ka natuke nende piiramises, ehk 10 nominendiga "Parimale Filmile" 5 alternatiivi, 5 nominendiga teistele max 3 alternatiivi ja kui on juba poolfinaali 10 v 15 nimetust ette antud, siis ainult 1 alternatiiv.

---
Lisatud PEALE nominatsioonide teatamist: Värvisin punaseks õigesti ennustatud ning kirjutasin punasega juurde need, mida ennustada ei osanud - sedasi on kõik Oscarinominatsioonid siin välja toodud.  
86 nominatsiooni 120st ennustasin õigesti - see tähendab 71,7% - peaaegu kolmveerand... ei saa just öelda, et väga keeruline oli seekord - protsendi kiskusid pigem madalamaks lühidokumentaalid ja lühimultifilmid, mis polegi need kõige olulisemad kategooriad... Samas kui 9 kümnest parima filmi nominendist arvasin ära, lisaks ka kõik meespeaosa nominendid ja 9 kümnest stsenaariuminomindist - hea "kirjutamise" peale mul ongi hea nina :) Võib vist "tubli poiss" endale öelda küll! :)
---


PARIM FILM (9/10st õigesti!!! Wow - ise ka üllatun kuivõrd täppi panin!)
The power of the dog
Belfast
Dune, Part One
Licorice Pizza
West Side story
King Richard
Don't look up
CODA
Nightmare Alley
Being the Ricardos

---
alternatiivid:
The tragedy of Macbeth
tick, tick.. BOOM!
Drive my car
The French Dispatch
Spider-Man: No way home


PARIM REŽISSÖÖR (4/5 õigesti)
Jane Campion - The power of the dog
Denis Villeneuve - Dune
Kenneth Branagh - Belfast
Paul Thomas Anderson - Licorice Pizza
Steven Spielberg - West Side story

---
alternatiivid:
Ryusuke Hamaguchi - Drive my car
Reinaldo Marcus Green - King Richard
Guillermo del Toro - Nightmare Alley


PARIM NAISPEAOSA (4/5 õigesti)
Olivia Colman - The lost daughter
Nicole Kidman - Being the Ricardos
Lady Gaga - House of Gucci
Jessica Chastain - Eyes of Tammy Faye
Kristen Stewart - Spencer

---
alternatiivid:
Penelope Cruz - Parallel mothers
Jennifer Hudson - Respect
Alana Haim - Licorice pizza


PARIM MEESPEAOSA (5/5 pihta!)
Benedict Cumberbatch - The power of dog
Will Smith - King Richard
Andrew Garfield - tick, tick...BOOM!
Denzel Washington - The tragedy of Macbeth
Javier Bardem - Being the Ricardos

---
alternatiivid:
Leonardo DiCaprio - Don't look up
Peter Dinklage - Cyrano
Nicolas Cage - Pig


PARIM NAISKÕRVALOSA (3/5 õigesti)
Ariana DeBose - West Side story
Kirsten Dunst - The power of the dog
Aunjanue Ellis - King Richard
Caitriona Balfe - Belfast
Cate Blanchett - Nightmare Alley

---
alternatiivid:
Ruth Negga - Passing
Ann Dowd - Mass
Kathryn Hunter - The tragedy of Macbeth (võib ju natuke isikliku maitse järgi ka "loota")

Ei ennustanud ja no natuke üllatav siiski:
Jessie Buckley - The lost daughter
Judi Dench - Belfast


PARIM MEESKÕRVALOSA (3/5 õigesti)
Kodi Smit-McPhee - The power of the dog
Troy Kotsur - CODA
Jared Leto - House of Gucci
Ciaran Hinds - Belfast
Bradley Cooper - Licorice pizza

---
alternatiivid:
Jamie Dornan - Belfast
Mike Faist - West Side story
Ben Affleck - Tender bar

Ei ennustanud, kuigi ei tule ka suure üllatusena, ent üllatusena siiski: 
Jesse Plemons - The power of the dog
J.K. Simmons - Being the Ricardos 


PARIM ORIGINAALSTSENAARIUM (4/5)
Paul Thomas Anderson - Licorice pizza
Kenneth Branagh - Belfast
Adam McKay - Don't look up
Zach Baylin - King Richard
Aaron Sorkin - Being the Ricardos

---
alternatiivid:
Asghar Farhadi - A hero
Pedro Almodovar - Parallel mothers
Wes Andreson - The French Dispatch

WOW - poleks osanud loota, tõeline üllatusnominent ja meel on rõõmus:
The worst person in the world


PARIM MUGANDATUD STSENAARIUM (5/5, ehk kõik ennustasin õigesti!!!)
Jane Campion - The Power of the dog
Maggie Gyllemhaal - The lost daughter
Ryusuke Hamaguchi - Drive my car
Denis Villeneuve/Eric Roth/Jon Spaihts - Dune
Sian Heder - CODA

---
alternatiivid:
Guillermo del Toro/Kim Morgan - Nightmare Alley
Rebecca Hall - Passing
Andris Feldmanis/Livia Ulman/Juho Kuosmanen - Compartment nr.6...
ok... tegelt oleme realistid... pigem vist siiski Usakad head asja nii hästi ära ei tunne ja nominatsiooni võib saada hoopis Joel Cohen - The tragedy of Macbeth ...  aga "it ain't over till the fat lady sings"...tomorrow... kuigi kumbki nominatsioonide teatajast homme ei anna korpulentse daami mõõtu välja :)


PARIM OPERAATORITÖÖ (4/5 õigesti... ei tea, miks ma alahindasin Kaminski powerit seekord... sellepärast, et film ise ei meeldinud vist)
Greg Fraser - Dune
Ari Wegner - The power of the dog
Bruno Delbonnel - The tragedy of Macbeth
Dan Laustsen - Nightmare Alley
Haris Zambarloukos - Belfast

---
alternatiivid:
Janusz Kaminski - West Side Story
Linus Sandgren - Spencer
Seamus McGarvey - Cyrano


PARIM MONTAAŽ (2/5 õigesti)
The power of the dog
Dune
Licorice pizza
Belfast
007: No time to die

---
alternatiivid:
West Side Story
Don't look up
The French Dispatch

Ei üllata:
King Richard

Tõeliselt üllatab:
tick, tick...Boom!


PARIM KUNSTNIKUTÖÖ (production design) (4/5 õigesti)
Dune
Nightmare Alley
The French Dispatch
The tragedy of Macbeth
West Side story

---
alternatiivid:
Licorice pizza
Belfast
Cruella

Üllatus, sest tõesti ei osanud oodata, et isegi selles kategoorias:
The power of the dog


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK (4/5 õigesti)
Cruella
Dune
Cyrano
House of Gucci
West Side story

---
alternatiivid:
Spencer
Nightmare Alley
Coming 2 America


PARIMAD VISUAALEFEKTID (4/5 õigesti)
Dune
Spider-man
No time to die
Shang-Chi and the legend of the Ten Rings

Godzilla vs Kong

---
alternatiivid:
The Matrix Resurrections

See oli mul alguses nominentide seas, aga viimasel hetkel vahetasin ära... ei tea miks:
Free guy


PARIM GRIMM/SOENGUD (4/5 õigesti)
Dune
Cruella
The eyes of Tammy Faye
House of Cucci

Nightmare Alley

---
alternatiiv:
Coming 2 America


PARIM RAHVUSVAHELINE FILM (2/5 õigesti)
Drive my car - Jaapan
Worst person in the world - Norra
A hero - Iraan
Prayers for the stolen - Mehhiko
Compartment Nr.6 - Soome (võibolla eestlasena "pimestatud" ja peaks hoopis ennustama Saksamaad v Taanit v Bhutani)

---
alternatiiv:
Hand of god - Itaalia

Ei üllata, kuigi hämmastab, sest ei ole kumbki panem kui A hero, Prayers for the stolen ega ka Compartment No.6 - näitab ainult Akadeemia kehvemapoolset maitset, mis puudutab võõrkeelseid filme :) Tegelikult see Bhutani film liigutas isegi nii palju, et tegi silmad märjaks, aga vaatasin seda juba 2 aastat tagasi...
Flee - Taani
Lunana: A yak in the classroom - Bhutan


PARIM ORIGINAALMUUSIKA (4/5 õigesti)
Dune
The French Dispatch
Encanto
The Power of the dog
Parallel mothers

---
alternatiiv:
Don't look up


PARIM ORIGINAALLAUL (4/5 õigest)
No time to die - No time to die
Be alive - King Richard
Dos oruguitas - Encanto
Down to Joy - Belfast
Just look up - Don't look up

---
alternatiiv:
Your song saved my life - Sing 2

Üllatusnominent, kuigi laul on hea ja arvasin, et vast Ariana Grande laul siiski pole piisavalt tugev (aga see film ise on nõrgavõitu):
Somehow you do - Four good days


PARIM HELI (4/5 õigesti)
Dune
No time to die
West Side story
Spider-Man
The power of the dog

---
alternatiiv:
Quiet Place Part II

Üllatav:
Belfast


PARIM ANIMAFILM (3/5 õigesti)
Encanto
The Mitchells vs. the Machines
Luca
Ron's gone wrong (minu risk Raya ja Sing 2 asemel :))
Belle

---
alternatiivid:
Raya and the dragon
Flee
My Sunny Maad


PARIM DOKUMENTAALFILM (2/5 - siin kategoorias pani Akadeemia ise täiesti mööda! Kuidas ja miks nad küll The Rescue'st mööda vaatasid - hämmastav!)
Summer of Soul
The Rescue
President
Procession
Ascension

---
alternatiiv:
Flee

Ei ennustanud, kuigi ei tule ka üllatusena: 
Attica
Minu jaoks üllatus: 
Writing with fire


PARIM LÜHIDOKUMENTAAL (2/5)
The lynching postcards: Token of a great day
Audible
Queen of Basketball
Day of rage
Sophie & the Baron

---
alernatiiv:
Coded: the hidden love of J.C.Leyendecker

Ei tulnud küll üllastusena, kuigi oli paremaid:
Lead me home
Three songs for Benazir
When we were bullies


PARIM LÜHIMÄNGUFILM (4/5 olen ülimalt rahul, kuigi enda lemmik ei saanud nominatsiooni, aga see ongi raske kategooria ennustada)

Les grandes claques
Ala Kachuu - take and run
The long goodbye
The dress
On my mind

---
alternatiiv:
Stenofonen

Üllatav, aga mitte ka eriti:
Please hold


PARIM LÜHIANIMATSIOON (2/5)
Robin Robin
Angakusajaujug The Shaman’s Apprentice
Affairs of the Art
Mum is pouring rain
Step into the river

---
alternatiiv:
The windshield wiper

Vene multikas isegi on üllatuslik valik (võibolla poliitiline?), teine küll mitte:
Bestia
Boxballet

----
Ehk siis ennustatud "nominatsioonid" kokku lugedes, rohkem kui ühe peaksid saama:
Dune, part one 11 tegelikult 10
The power of the dog 10 tegelikult 12
Belfast 8 tegelikult 7
West Side story 6 tegelikult 7
Licorice pizza 5 tegelikult 3
King Richard 5 tegelikult 6
Nightmare Alley 5 tegelikult 4
Being the Ricardos 4 tegelikult 3
007: No time to die 4 tegelikult 3
Don't look up 3 tegelikult 4
CODA 3 oligi 3
The tragedy of Macbeth 3 oligi 3
House of Gucci 3 tegelikult 1
Encanto 3 oligi 3
The French Dispatch 2 tegelikult ei ainustki!
Lost daughter 2 tegelikult 3
The eyes of Tammy Faye 2 oligi 2
Drive my car 2 tegelikult 4
Cruella 2 oligi 2
Spider-Man: No way home 2 tegelikult 1

Parallel mothers sai ka mitu, ehk 2 nominatsiooni!
Flee sai 3
Worst person in the world 2
Ja tick, tick...BOOM! 2

reede, 4. veebruar 2022

JAANUAR 2022 vahekokkuvõte - kuu parimad teatris ja filmis


Teatriaasta käivitus suure hooga üle terve Eesti ja aasta esimesed esietendused on nüüdseks vaadatud. Lisaks veel mõni nägemata eelmise aasta oluline lavastus, millest siin kajastub jõudsalt ka 1! Aeg üheks pisikeseks kuu kokkuvõtteks, et parimad esile tuua ja nad ühtlasi korralikult ülejäänud aastaks (ja mõned pikemakski) kaasa "mälu"pagasisse pakkida.

Jõudsin lisaks Tallinna lavastustele kiigata ka Rakverre ning paaril korral Tartussegi, kuigi praegusel ajal, mil kütusehind teeb päev päeva järel uusi rekordeid, väga kodust kaugemale nii lihtsalt enam ei kipugi. Siit ka ühtlasi isiklik üleskutse - teatrid - tulge rohkem Tallinnasse külla! ;)
Eks nende külalisetendustega on muidugi omad jamad, sest lavastatakse ju tihti ikka eelkõige kodulavale ja sellised adaptsioonid ei pruugi enam olla 100%. Seega on endal ka (kui vähegi võimalus) soov ikka võimalusel "originaalis" näha.

Üldiselt oli jaanuarikuu tase teatrites päris ühtlaselt hea (ei näinudki otseselt "halba" tükki, rääkimata totaalsest pettumusest). Kõigi hinnang jäi sinna 3+ kuni 4 vahele. Minu jaoks suurima elamuse vihjet on näha fotol ja siin parimate nimistus on see ka esimene kajastuv. Vast kuu tagasihoidlikuim "tervikust" saadud elamus oli Tallinna Linnateatri "Emigrandid", mis lavastusena oli ka huvitav (ja üldsegi mitte nõrk, ega ka jaanuariski "lavastusena" kõige nõrgem) ja vahvalt leidlik versioon Mrožeki klassikast ja näitlejate poolt "eraldi" väga hästi mängitud ning naerdagi saab ja mitte vähe, aga lihtsalt kuna see tegelaste duo oli jagatud 3 näitleja vahel, siis mäng ise ei toetanud põnevat lavastuslikku kontseptsiooni, ehk iga näitleja mängis kahjuks "oma rida" "oma moodi", aga kuivõrd palju parem see oleks olnud, kui oleks suudetud ka teiselt näitlejalt teostada niiöelda ausalt jätkavat tegelase ülevõttu! Sellisel juhul võiks hoopis selle lavastuse tegijad siin vallutada need tipud. Seevastu teine, millest pikemalt selle kuu elamustest ei kirjutanud (ostsin ise piletid juba eelmisel aastal), ehk Vanemuine ja Priestley "Inspektor tuleb" uus tulemine oli igati õnnestunud ja seega õigustatud ning nagu järgnevast näha, siis suurem osa kuu jooksul kogetud tipprolle pärinevadki just sellest lavastusest (jäi muide tervikelamusena napilt "hõbedale", kohe nr.1 tihedalt kannul)! Mõnus krimimäng ka, inimpsühholoogia peidetud osade paljastuste paraadiga.

Absoluutselt kõigist jaanuaris teatrite poolt vaatama kutsutud teatrielamustest saab lugeda ka blogist juba pikemalt. Sellel aastal katsun hajutada teatrikülastusi ja käia ka pisut valitumalt teatris, et saaks võimalikult paljudest neist siin pikemalt jälg maha jäetud. Instagrammi jätan hetkel seisu, et "kui jõuan", siis kajastan ka sinna lühidalt, puhtalt sellepärast, et siin avatult (ja ilmselt ka jäädavamalt-kättesaadavamalt) kindlasti peegeldatud saaks.

Peale teatritippe on ritta seatud ka jaanuaris nähtud TOP10 parimat filmi. Eriti ühe "olulise" kohta kajasin ka pikemalt, sest see suisa nõudis seda! Loodan, et paljud võtavad selle teatrietendusliku ja väga olulise ajaloojuhtumi dramatiseeringu ekraniseeringu endale vaatamiseks. Sobiks ja tegelikult peaks olema isegi koolides kohustuslikuks vaatamiseks (saksakeelsetes riikides juba riburada võetaksegi). Ehk võtab kunagi mõni teatergi seda dokumentidel põhinevat "konverentsi" lavastada, sest tõsielu, eriti teades praeguseks, milline efekt sellel ühel "kohtumisel" oli kogu maailmaajaloole, on korralikult šokeeriv, vapustav ja silmiavav, isegi kui üldjoontes on ju see teada... aga saatan ju peitubki detailides!


JAANUAR 2022 PARIMAD EESTI TEATRITES:


SUURIM TEATRIELAMUS



PARIM LAVASTAJATÖÖ



PARIM NAISPEAOSA



PARIM MEESPEAOSA



PARIM NAISKÕRVALOSA



PARIM MEESKÕRVALOSA



PARIM NOORE NÄITLEJA (nägemise hetkel alla 30-aastase) ROLL



PARIM 60+ NÄITLEJA ROLL

NB! Aivar juba 2.kuud järjest!


PARIM ANSAMBLIMÄNG (3 või enam näitlejat trupis)




PARIM INDIE-TEATER



PARIM MUUSIKA/TANTSU/EKSPERIMENTAALNE TEATER



PARIM KOMÖÖDIA

Olgugi, et vägagi "must" komöödia :)


PARIM PÕNEVIK/KRIMKA/SCIFI



PARIM KUNSTNIK



PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK



PARIM GRIMM/JUUSTE STILISTIKA



PARIM VALGUSKUNSTNIK



PARIM HELILOOJA (originaal)



PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS



PARIM EESTIKEELNE LAUL TEATRILAVAL (mida varem pole kuulnud)



PARIM KOREOGRAAFIA FÜÜSILISE TEATRI LAVASTUSES



PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE MITTE-FÜÜSILISE TEATRI LAVASTUSES



PARIM TANTSIJA FÜÜSISE TEATRI LAVASTUSES



PARIM TANTSIJA MITTE FÜÜSILISE TEATRI LAVASTUSES

Jagatud esikoht:


PARIM LAULEV NÄITLEJA TEATRILAVAL



PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA



PARIM VÄLISMAINE ALUSMATERJAL ESMAKORDSELT EESTI LAVAL



PARIM KORDUVLAVASTUSE ALUSMATERJAL



7 nopet jaanuari meeldejäävaimatest hetkedest/mõtetest/trikkidest/ideedest Eesti teatrites:

*****SIHTISID POLE SEL SILLAL - trupp laulab "Mustlase tütar"t, ise asudes nii laval, rõdudel kui ka saaliäärtel
*****INSPEKTOR TULEB - õe ja venna (Saara Nüganen ja Jaanus Tepomees) omavaheline ehe keemia laval
*****SIHTISID POLE SEL SILLAL - Hardo Adamson laulab "Üle vee" (milline hea hääl, aga ka imeline helistus)
*****ALGUS - Danny ja Laura (Andres Mähar ja Silja Miks) "tants-teineteiseleidmine"
*****YES OR YESN'T - Anita Kurõljova seisab kukaltpidi seisva Richard Beljohini kuklal - jalad vastu lage!
*****TÄDI - "Isa kui ütles midagi, siis võis selles kindel olla. Ühel päeval ütles, et nüüd ta sureb. Surigi. Mis sellest, et püstoli abiga.
*****INSPEKTOR TULEB - salong, millel triiphoonelik tagaaken ja kogu lava kattev laudpõrand - ilus! (kunstnik Kristjan Suits)

----

TOP 10 FILMI (jaanuarikuu jooksul nähtud 104st filmist - jah, ma tean, et lubasin hakata vähem filme vaatama... aga Sundance'i ja Göteborgi festivalid rikkusid ju selle lubaduse aasta esimesel kuul ära! :)):

1. Ghahreman/A hero (Iraani tänavune oscarisaadetis on väga tugeva stsenaariumiga draama ühest kavalast petuskeemist)
2. Cha Cha real smooth (imearmas romantiline komöödia, kus palju nalja, soojust, aga ka väga seksikas, ent lõpuni süttimata "võimatu" suhe 22 aastase poisi ja 34 aastase naise vahel. Dakota Johnson on see "naine"... Apple+ ostis filmi tänavuaastase Sundance'i festivali kõrgeima summa, ehk 15 miljoni dollari eest ära, seega kunagil aasta jooksul hiljem ilmub ilmselt ka nende platvormile.)
3. After Yang (Esilinastus tegelikult juba eelmise aasta suvel Cannes'i festivalil, aga mina jõudsin alles nüüd Sundance'il näha. Scifi film lähitulevikust, mil kodudes on inimkujuga robotid. Ühes kodus läheb armastatud Yang-i nimeline katki ja see käivatab sündmuste ahela. Pereisa mängib Colin Farrell)
4.-5. Die Wannseekonferenz/Conference + selle sündmuse kohta tehtud dokfilm, mis kasutab mängufilmi ka ära (dramatiseering sellest kohtumisest, kus 15 tippnatsi 1942 jaauaris kohtusid ja otsustati "juudiküsimus", ehk tegelikult 3 põhiteemat 1.juute on nii palju, et nende Madagaskarile saatmine ei ole võimalik, seega tuleks nad itta kõik toimetada. Samas jääb siis ju puudu tööjõust, aga selle asemel võib tuua venelastest sunnitöölisi. 2. keda ikkagi pidada "juudiks"... kui keegi, kes on pooljuut ja abielus aarialasega ning tema välimus ei ole juudilik, siis võiks ta ju ikkagi olla "mitte-juut", aga see tekitaks probleemi selle inimese sugulasega võrreldes, kes on näiteks veerand juut, aga "juudi välimusega"... kuidas siis "rohkem juut" ei ole juut kui see, kes on "vähem juut"... jõuti kõigi vähegi juudi verd inimeste "steriliseerimiseni" ja niimoodi juudi vere hävitamiseni. Sellega seonduvalt üks väga tugev filmisoovitus veel - Werk ohne autor/Never look away - minu 2019.aasta 2.koha film TOP100s. 3. selle "hilise hommikusöögi"konverentsi juba lõpetuseks, ehk hiljem sigaritoas, niiöelda "viimasel hetkel" tõstatus, et mida ikkagi teha koonduslaagrites "ülekuhjuvate" juutidega. Mahalaskmine on ühest küljest "ebameeldiv" natsisõduritele, aga teisalt ka väga aeganõudev - ehk siin jõutigi gaasikambriteni - esimene ehitati Auschwitzi juba 2 kuud peale "konverentsi", ehk märtsis 1942. Ja juudid ise, ehk Sonderkommando saaks ise enda rahvuskaaslased surma toimetada ja pärast ka "ära koristada" ning sõdurite käed jäävad puhtaks. Ka Eestit mainitakse filmis korduvalt ning muidugi juubelduste saatel, sest Eesti on kuulutatud natsivabaks "judenfrei"ks...Dokfilm kirjeldab lahti seda kohtumise kohta - maha on siiani alles - ja neid inimesi, kes seal osalesid ning kuidas see kohtumine oli võtmetähtsusega 6 miljoni juudi tapmisel...plaan oli ju neil seal isegi 11 miljonit juuti hävitada. Lisaks jälgitakse ühe holokausti üleelanud inimese perekonnalugu, millega on seotud üks huvitav dokfilmi enda sisuline nõks. Wannseekonferenzi esilinastusel kõneles ka Saksamaa president: https://www.zdf.de/zdfunternehmen/premiere-wannsee-konferenz-102.html)
6. Cyrano (klassika uus ja hingeminev tulemine, sedapuhku muusikalifilmi vormis. Nimiosas Peter Dinklage)
7. Fire of love (dokfilm vulkanoloogidest abielupaarist, kelle filmitud materjalist film on kokku lõigatud, aga lisaks saame teada vulkaanides pea kõik. See abielupaar keskendus nö. Tapjavulkaanide, ehk hallide vulkaanide uurimisele. Film lõpeb nende surmaga, kui nad filmisid üht Jaapanis tegutsemist alustanud vulkaani - kaugel, aga mitte piisavalt kaugelt. Ja sellest ei tehta kohe alguses saladust - sest film algab "päevaga enne surma". Hämmastav film ja hämmastav lugu. Samas ju veel alles 1980ndatel oli vulkaanipurskeid, kus surid kümned tuhanded inimesed, sest valitsus ei kuulanud-uskunud neid. Ent seejärel tänu siinsetele teadlastele näiteks evakueeriti Filipiinidel ja ühtlasi pääsesid eluga 56000 inimest! Üks neid dokfilme 2022, millest ilmselt saab selline, millest kõik veel räägivad ja filmisõpradele natuke nagu kohustuslik vaatamine! Teksti loeb IDEAALSELT Miranda July! See peaks olema õpikuks, kuidas lakooniliselt ja külmalt lugeda tekste, et inimestel enda peas tekiksid seoesed ja saaks seda infot puhta lehena vastu võtta. National Geographic ostis filmi ära ja ilmselt lasevad selle pealt festivalidetuuri ka ametlikult välja. Soovitan!)
8. Brian and Charles (briti scifi-film teadlasest, kes pool kogemata ehitab oma garaažis täiesti toimiva, rääkiva-liikuva roboti. Üksikule mehele saab sellest sõber ja elukaaslane. Ühel päeval tekib küll mehele ka pruut ja sedagi vast just natuke tänu otsekohesele robotile. Samal ajal kurjad naabrid saavad robotist haisu ninna...)
9. Tytöt, tytöt, tytöt / Girl picture (Soome noortekas keska lõpuklassi 3st tüdrukust, kes elavad Helsingis. Üks ei saa rahuldust seksides kätte, kuigi proovib nii ja naa, ühe kui teisega. Üks on lesbi, kelle emal on uus pere, milles ta tunneb, et temal pole kohta... ja armub kolmandasse, kes omakorda tippuisutaja ning treenib, et pääseda Euroopa meistrikatele. See armastus tegelikult "ei mahu" ta ellu, aga südant sundida ju ei saa. Peod ja eluvalud ning rõõmud hoogsas draamas)
10. Am I OK? (olen seda varemgi öelnud, et minu nahas elab tegelikult ilmselt üks lesbi :) Siin filmis on juba 30ndates naine, keda mängib Dakota Johnson - jah, see kuu 2 uut filmi temaga ja mõlemad väga head - kes alles nüüd järsku avastab, et tal on rohkem tüdrukute kui meeste suunas tõmme. Tööjuures on üks selline tumedanahaline nunnu noor silmarõõm ka, kes nagu mõista annaks vastu-huvist. Parim sõbranna on samal ajal saanud ametikõrgendust ning seeläbi tuleb tal hoopis Londonisse kolida. Kuidas nii tähtsalt hetkel sõbra toeta hakkama saada... Film on sama palju selle ühe naise eneseavastamisest kui ka sõprusest... sest tihti võib sõprus olla püsivamgi kui armastus... ja kas mitte sõprus ise ei olegi üks armastuse vorme... Tõeline feel-good lõpulahendus! Armas film.)

Kui kunagi aega saan, siis teen ühe linnulennult kokkuvõtte tänavusest Sundance'il nähtud 35st filmist ka - sest nii mõnigi hea leid siia tippu ju ei mahtunud. Samas ei tea, kas siin niiöelda "teatriblogis" ongi vaja eriti filmidest kirjutada, aga katsetuse korras praegu siiski natuke teen seda. Ei saa ju seda tänu ameeriklastele antud võimalusest neid festivale külastada eesti keeles päris raisku lasta :) 
Võib vabalt kirjutada, kui väga häirib või tahaks rohkem: danzumees@outlook.com

Siin ka filmitegijatest parimad ning mõned eri formaatide tipud:

PARIM NAISNÄITLEJA

Sellest "lõpukaadrist" veel räägitakse ja PALJU! Emma on vinge, julge ja aus. Film tõstab tema aktsiaid veelgi.

PARIM MEESNÄITLEJA

Vanameister selles Kurosawa klassika briti ümbertöötluses.

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA

Oleme otsekohesed - Dakota mängib praktiliselt alati samamoodi rollist rolli... aga no siin on ta lihtsalt nii võluv nii peategelasele kui ka vaatajatele, et võluski ära! :)

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA

Pahalane ja kohe eriti ilge selline. Filmis, mis on esialgu mustade 19nda sajandi orjapõlvefilmilik, aga siis järsku blaxploitation! Lisaks on tegemist veel tõsiselulooga! Palju negatiivset kriitikat saanud, sest kui ei süüvi, jääb mulje, nagu tõesti ei teata, mida selle filmiga teha tahetakse... aga hei - nii see hämmastav lugu päriselt juhtuski! Ja täiesti usutavalt veel!

PARIM REŽISSÖÖR

Tänapäevane iraani draama, mis on oma ristirästi keerdkäikudega stsenaariumis nii nauditav, et naelutab kogu mõtlemise ja kaasaelamisega selle loo külge. Sealse kultuuripildi laiendamine läbi nipsteadmiste on vaid lisaväärtus. Väga hästi kinolinale kantud ja hämmastavalt põnev. Mitmeid huvitavaid näitlejaavastusi ka.

PARIM ORIGINAALSTSENAARIUM

Vt. eelmine.

PARIM VARASEMA MATERJALI PÕHJAL MUGANDATUD STSENAARIUM

Tulevikunägemus ja liigutav lugu. Mõtlemapanev. Toimiv tervik. Omamoodi ka selline jaapani zen-vool, kus rikkiläinud roboti mäluketas annab juhtnööre, ajastul kui uued robotid on kallid ja sellepärast on pereisa ostnud kasutatud inimkujulise koduabilise väikse tütre seltsik ja õpikaaslaseks. Lisaks on ka robot asiaadi välimusega, nagu lapsendatud tütar, mis toob veel omad kihid sisse rassi- ja lapsendatud lapse identideediküsimuste läbi. Väga huvitavalt kirjutatud.

PARIM LÜHIDOKFILM

Kes mu Facebooki jälgib, see sai sealt vaadata seda filmi... nüüdseks paraku on see šokeeriv ja mõjuv häbiväärsest ajaloo nüansist film maha võetud.

PARIM LÜHIMÄNGUFILM

Isadest ja poegadest ja sellest, kuidas vanem ei tohiks kunagi lapse tiibu kärpida kui tema võimuses on hoopis lennuks tiibade alla tuule puhumine! Oscari poolfinaalis

PARIM EESTI FILM

Vaata ise siinse lingi kaudu!

PARIM ANIMAFILM

Lugu sellest kuidas ema depressiooniga peab laps toime tulema. Õnneks tal on vanaema ja tema juures koos sõpradega hakkab "juhtuma"! Oscari poolfinaalis.

Ülal on kasutatud Susanne Burgeri fotot jaanuari suurima teatrielamuse pakkunud lavastusest "Sihtisid pole sel sillal" ja see kuulub Eesti Noorsooteatrile.

Algus - Rakvere Teater


Üldiselt kipub vist ikka nii olema, et inimese enda jaoks on "algused" alati raskemad kui "protsessid" või "lõpud". Tuleb siin rõhutada "inimese enda", sest kui keegi teine näiteks lõpetab suhte, ehk läheb Sinust lahku... selline "lõpp" võib olla lausa eriti "raske". Kuid olgu selleks siis uue asja õppima asumine, püsiv dieet või korralik ja regulaarne trennitegemine või mis iganes eluline - see esimene samm tundub ikka see kõige raskem, tähtsam, aga ka möödapääsmatum. Ilma selleta ei "sünni" midagi, ega "jõua" kuhugi...kuigi jah, eks maailm pöörleb ilma meietagi... aga kas me ise tahame paigalseisu? Ja kui kaua seda välja kannatame? Kui suhte tekkimiseks esimest sammu ei tee, siis lepime üksindusega. Mõni kindlasti vaidleb vastu, et ta mitte ei "lepi", vaid suisa "tahab" seda... aga oleme ausad... ta tahab seda sellepärast, et ei tea kui hea ja mõnus on üks toimiv, teineteist austav ja armastav kooselu.

Rakvere Teatris eelmisel nädalal esietendunud Tiina Mälbergi lavastuses "lõppudega" ei tegeleta. Siin on teemaks, nagu ka pealkiri reedab - just nimelt "algus"... ja üks neid suuremaid-tähtsamaid - ehk siis SUHTE algus. Kas ka suhte algus on 1 neid "raskemaid"? See oleneb juba inimestest - nende loomusest ja "pagasist" (loe: kogemustes). Antud juhul on tegemist tüüpidega, kes pole enam noored ja seetõttu pea ees uude suhtesse ei kipu tormama... Või noh... naisel on selgelt "pagasit" vähem ja tema on siin see tugevam "käivitaja". Mis omakorda viib mõtted sellele, et kas tänapäeva maailmas, ehk praeguses ajastus ongi pigem see juba "reeglina" sedapidi?

Loo lähtekoht on lihtne - kell on 1:30 öösel ja ühes Londoni ägedamatest linnaosadest on just lõppemas soolaleivapidu. Praktiliselt kõik külalised on juba lahkunud...jäänud on ainult veel see "viimane", kellega korteriperenaisel ongi väike plaan varuks... Nimelt on ta juba terve õhtu toda "selle silmaga" vaadanud. Üks paljudest elu irooniatest (mis siin loos ridamisi välja tulevad), paljastub juba kohe kätluses - mees saabus pittu üldsegi "+1"na, ehk hoopis tema sõber oli see, kelle kaudu ta end tollel õhtul siit leidis ning peoperenaine ei olnud üldsegi "tema sõbrast" huvitatud, ehkki tollagagi tal juba mingi ajalugu olemas. Vabad täiskasvanud inimesed, vaba maa... Laura (Silja Miks) ja Daniel (Andres Mähar) tegelikult mõlemad tunnevad tõmmet teineteise suunas... ja ometi see "algus" on nii raske tulema... Sest on see va paganama "pagas", mis eriti mehel näib ka siin peol (nagu ju kindlasti ka kõikjal mujal) kaasas...

Kirjutasin nimme Daniel... sest mis selle "Danny" täisnimi ikka muu saab olla... ja selles mõttes võiksid need Daniel ja Laura olla vabalt ka eestlased ja täiesti sarnases olukorras (ega siin kuidagi britilikkus muidu kui sealsete kollaste ajakirjade staaride ning mõne muu nime läbi paljastugi). London vast oma veelgi kordades suurema toimumiskohana, muudab seal elava üksiku inimese veelgi väiksemaks täpiks..."veelgi" üksikumaks. Ent üksiku inimese üksindusvalu mistahes kohas on ikkagi ilmatu suur. Kuigi meie tänapäevased tehnoloogilahendused on toonud ka uusi võimalusi inimestega kohtumiseks (läbi sotsiaalmeedia-platvormide ning suhte-äppide) on see "ekraanielu" tekitanud ka üha suuremas mahus vajamatust teise inimese "tegeliku" läheduse vastu. On isegi uued stressiilmingud tekkinud, ehk ei jõuta kogu maailmaga internetisuhtluselu äragi elada, mis siis veel luust ja lihast samas eluruumis paiknevatega pihta hakata. Eriti mida noorem inimene, seda tavalisem on selline olukord.

Kuid veel on siiski... no vähemalt suurem osa keskealistest (ja vanematest), kes tahavad ja VAJAVAD teist inimest enda kõrvale - öösel kaissu või lõunalaua taha koos sööma JA vestlema - elu päriselt ka jagama. Nii ka briti näitekirjaniku David Eldridge'i kirjutatud loos. David muide on kirjutanud juba üle paarikümne teatrilavadele jõudnud näidendi, millest näiteks see "Algus" on lavastatud ka Briti National Theater'is, mis omakorda suure edu järel viidi üle West Endi (kus ka kõik viimseni välja müüdi). Lisaks rohkem kui 10 adaptsiooni, millest näiteks Von Trieri dramatiseering on jõudnud lavale isegi Broadwayl (ka Rakvere Teatris kunagi Toompere poolt lavastatud, ehkki teisel dramatiseeringul põhinev "Pidusöök"), rääkimata mitmetest BBC telefilmide stsenaariumitest ja raadionäidenditest ning üks lühifilmi alusmaterjal on praeguseks juba selle võrdlemisi tuntud näitekirjaniku CVs. 

Ja nüüd siis lõpuks saab läbi Eldridge loo ja Mälbergi lavastuse ka Rakverest "Algus"e õhtutel London, kus üks keskealine naine peab aitama ühe keskealise mehe müüre lammutada, et saada seda, mida ta tahab. Ja oleks siis sellel mingigi garantii, et kui juba suhteks läheb, siis see ka pidama jääb, aga selliseid garantiisid pole. Julge hundi rind on rasvane... Ja selleks, et šampat juua, tuleb kork enne pealt maha saada... ning isegi siis võib maitstes alles aru saada, et tegemist on hoopis lahtunud või maitsetu ja leige lurriga. Aga kui isutab ja tahad ikkagi šampust nautida, siis maitsmata seda ka ei saa... Siin ongi koer maetud, ehk konks peidus, miks see "raske" on, sest kui ise tahad, pead selleks samme astuma, aga ka teine peab ju tahtma! Sealjuures kõik need minevikukogemused on ju keskeas inimesed juba hellaks ning tihti ka üleanalüüsivaks teinud ja selles mõttes, ega see Danny ja Laura mäng siin teabmis kaljukindlalt voodi ning sealt edasi püsisuhte suunas ei liigugi...kas üldse kuhugile sinna välja jõuab... seda tuleb igaühel endal vaatama minna.

Nii palju elulisi paralleele saab siit tõmmata. Ise pole küll täiskasvanu eas üksindust pidanud tundma, aga need teemad ja mängud ja inimeste psühholoogiad on universaalsed ning igaüks, kes vähegi sotsiaalseid sidemeid omab, tunneb need siit ära, saab suhestuda, võrrelda ja siduseid luua nii ennast ümbritseva kui ka lavaltoimuva loo sisekosmosega, rääkimata inimeste kiiksudest ja otsustest, miks nad käituvad nii, nagu nad mõnikord käituvad..... harutada seda sasipundart, mille iga sõlm avab üha uued põhjus-tagajärg "ahhaa"-arusaamad.

Ei, see pole mingi keeruline lugu (mingis mõttes isegi žanripuhas romantiline suhtedramöödia), kuigi seda tasuvam lavalugu vaatajale on, mida rohkem ta tahab süüvida ning analüüsida, miks naine teeb või ütleb nii ning siis jälle mees reageerib sellele naa või teatud kohtades hoopis jätab reageerimata, sest inimesed sellistes olukordades ei tee midagi lihtsalt niisama - neil on eesmärk või vastureaktsioon alati. Ükskõik kas positiivne või negatiivne, aga on. Tihti veel keerulisem ja mõnikord isegi vastupidist signaali saatev kui see, kuidas kõik teisele paistab. Iga teise öeldus sõna, tehtud žest või isegi silmavaade annab teisest inimestest huvituvale tõlgitsustvõimalused  ja seeläbi ka südamerahu või -rahutuse. Selline tants ja tagaajamine läheb lahti ka siinses loos.

Lavastuslikult on Tiinal siin üks "tantsu"lõik, mis annab uskumatult palju juurde, nii sisukust kui ka eripära. Sest muidu on "Algus" eelkõige just lookeskne lavastus. Jäin kohe ootama ning peatselt juba igatsema veelgi rohkem selliseid nõkse, sest see ükski on uskumatult vinge ja seda isegi mitte otseselt tantsu mõttes vaid tulede, muusika, liikumise ja näitlejatelt läbi nende mängitavate tegelaste tunnete õhkupaiskamise mõttes (liikumisjuht Liis Niller). Samas kes teab, kui oleks rohkem sellisesse suunda mindud, siis "liigne magus ajab ju kõhu valutama" ning see mõnus amps ei olekski niivõrd eriline ja meeldejääv... Ent nõnda sai ja jäi sellest minu jaoks lavastuslikus mõttes kogu lavaloo tipphetk... see "paaritumismäng"... see "suhte- või elutantsu" sisu kvintessentslik paariminutiline võtmete kättejagamine (kuna meid "magamistuppa" kaasa ei viida, siis "kirge" tõi see kamaluga ka sellesse vaatevälja köök-elutuppa) Aga no natu-natukenegi oleks midagi sellist siia režii sisse tahtnud veel! :)

Need mitmed "kas nüüd minnakse tülli" või "kas siin ongi alguse lõpp ja suhet ei sünni" on võibolla võimalik tempostatuse mõttes veelgi lihvida (kusjuures etenduse esimeses pooles vaadates lausa imetlesin mõtestatud täppis-tempomängu, ent siis ühest hetkest läks see kuhugile kaduma), aga see on ju ka esietenduse needus, sest mängides ilmselt muutuvad selle lavastuse etendused veelgi üha paremaks, (sobiv võrdlus ehk ka hea veiniga...just nagu heade "suhetegi" puhul armastatakse teha! :)) Seevastu Andrese ja Silja omavaheline lavakeemia on täiesti paigas. On nad ju ka just õiges vanuses ise karakterite mõttes. Karakterite, kes pole enam mitte noored ning bioloogiline kell juba üsna häälekalt tiksumas, aga samas sellises eas, kus veel korteri- või mõnelt muult peol või baarist või tantsimas-käigult elukaaslane leida.

Silja pole saanudki sellist tänapäeva, endaga sama vana mitte-karakterrolli (ehk "tavalist" inimest) peaosas mängida juba ei-tea-mis-ajast (ja ma leian, et ka Koppelmaa Katk.est.used pereema oli siiski puhas karakterroll). Kuid viimasel ajal kõik need ta mõnusalt värvikad tegelased on üksteise järel näitlejatööde aasta tippude seas, olgu selleks siis harrastusnäitleja Roberta, kes on suurem kui elu "Hullemast hullem"as, pilkega silmanurgas Raja Teele "Paunvere poistes" või "Charlotte Löwesköld"i vastik valetaja Thea Sunder. Nüüd siis ometi. Silja kiirest rääkimismaneerist tingitult oli alguses natuke võõrastav seda tegelast küll uskuda, aga eks närvilised inimesed kiirendavadki ju oma kõnet ning kindlasti see Laura seal oma julgete ja otsekoheste sammudega oligi närvis...ja sestap oleks see ehk õigustatud lahend, kui näitleja ka varemates rollides poleks oma kiire kõnega silma torganud (ilmselt näitleja eripära). Etenduse edenedes siiski tekstiedastus (õnneks) normaliseerus (või harjus kõrv ära?), aga siin tuleb ka mängu vaataja isiklik suhtumine sellistesse naistesse... ehk pealetükkivad on (minu jaoks alati) eemaletõukavad. Kogu elu on tulnud selliseid endast eemal hoida...sest ise tahaks ju hoopis olla see "jahimees" (no mitte enam praegu eks...aga siis kui noorena see naiste tagaajamine oli)... Kui naine on "kätte võidetud" on justkui suhtel tugev stardipositsioon, kas pole (vähemalt alguses, sest kohe hakkab või peaks hakkama kõikvõimalikke tugevdajaid juurde lisanduma)? Samas see pole ka üleskutse naistele "ootama jäämiseks", sest kui mees on mömm ning kohe ju seda ei tea (ja eks me eesti mehed ju natuke liiga tihti olemegi), siis võib jäädagi seda "algust" ootama!

Veelgi täpsemalt, mis ma öelda tahan, siis just selle naise pärast (nagu Laura) või siis ikkagi just milliseks Silja ta mängis(?) ma nii erilises vaimustuses oma (liiga?) suure ootusega "Algus"st ehk lõppude lõpuks polegi... kui võiks. Vast suurim kriitikagi on just seoses Laura karakteriga, nimelt vaatasin ja mõtlesin, et tekst mida see tegelane räägib on ju selline, mis peaks äratama kaastunde tema vastu... Ta on juba 38... siiani üksik, lasteta, see peaks olema tema jaoks tragöödia (ja sõnades ongi), lisaks tundub, et ka nüüd see mees ei taha hästi vedu võtta, kes tal parajasti käsil, aga laval on inimene, kes sellist tunnet siiski ei tekita (loe: ta ise seda ei tunne!) vaid ainult "räägib". Ei tea küll kas see kivi läheb näitleja või hoopis lavastaja kapsaaeda, sest selle tegelase (esietenduse põhjal) hingevalu tegelikult pole siin "tabatud". Seevastu Andres mängib kogu oma dilemmadepuntra lavale lahti. Sa näed, miks ta on nö. reserveeritud. Miks ta on selline "munas kana" ning kui oma loo lahti jutustab ja tausta annab, siis mõistadki ta olekut. Viid kokku ning viid psühholoogiliselt otsad kokku. Danny on elus haiget saanud ning sellepärast ta ei lähe nii lihtsalt liimile. Mõlema näitleja füüsiline pool on küll läbimõeldud ja toimivad, on see siis Silja üksinda tantsimine või Andres kentsakad tantsusammud, kui ta proovib muusikaga õhustikku kergust tuua ja nende tõmbed ning eemaldused. On ju mõlemasse tegelasse kirjutatud nii ehedat kihistikku kui ka inimlikku kohmakust. Siljal ja Andresel tuleb siin veel kõik see pea 2 ja pool tundi täiesti rambivalguses olla ja sellises kammerlikus, kahe näitlejaga lavaloos ei saa nad ka hetkekski hinge tõmmata (vaheaeg ju küll, aga kogu ülejäänud aja on nad katkematult oma tegelasi avamas ning "loodetava suhtealguse pingpongi mängimas"). 

Veel mõtlesin vaadates, et laulud ja muusika on siin küll muudetud ning eestlastele vast ka tuttavam valitud, aga kas ka "Peter Andre" ja mõned muud nõksud poleks olnud võimalik vahetada sobivamate-tuttavamate vastu, kuigi ega see pole vast ka nii oluline (internetiajastul on paljudele kõik nagunii teada-tuttav). Ise oleks seda va (lapsepõlve) Bros'i tahtnud ka kuulda, aga Meelis Meri on selletagi väga hea muusikalise raami lavastusele andnud. Ja seda mitte ainult nende paari tuttava looga, vaid ka tema enda igati head ja sobivat omaloomingut saab kuulda. Lisaks Londoni sügisena vihmapladin on täiesti olematu detail, aga märkamatult loob õiget tunnet (mitte ainult vihmase Briti saare viitena, aga ka muidu toa hubasuse ja kahe inimese südamepõksumiste vaigistamiseks). Liina Tepandi loodud "korter" on tõesti selline, et publik oleks kas nagu kärbes neljandal seinal või siis passiks nagu mõni piiluja vastasmaja aknast, pisut paista olev väline tellissein isegi võimendab seda tunnet ning ühtlasi on ka natuke Londonile viitav (samas brittide külma-kuuma vee eraldi kraane, ega isegi "vee keerajaid" siin pole, aga õigustuseks, et tegemist on uue ajastu ja väga värske remondiga ning on neil ka "selliseid"). Lisaks andis kunstnik mõnusa mõtte, et õige natuke kulda-karda siia ja sinna riputades võib toa kohe ning lihtsalt ja kiirelt pisut pidulikumaks muuta!

Kavalehelt saab lugeda muuhulgas nii näitekirjaniku kohta pisut rohkem, aga ka lavastaja ise avab oma mõtteid tüki lavale jõudmise tausta ning tema enda mõtete kohta, miks see lugu just tänases päevas oluline jutustada on.

Hinnang: 3+/4-
Kindlasti peegeldab see numbriline hinnang seda, et olin suutnud oma ootused liialt kõrgeks ajada. Tihti on ju teatrielamustega nii, et mõne hetke pärast ning ka hiljem ajas nendele tagasi mõeldes muutuvad nad kas pisut paremaks või siis vastupidi. Ootasin isegi siinse kirjutamisega natuke meelega just sellepärast, et ehk siis see kriitika natuke ununeb ning seeläbi tõuseb ka arvamus, aga ei, see on selline ja pidin isegi nõksu taandades kahevahele nihutama. Mis ei tähenda, et oleksin seda halvaks pidanud. Üldsegi mitte! Täitsa tore vaatamine on ning kui eelnevast tekstist võib jääda mulje, et see kõik on väga tõsine, siis üldsegi mitte, saab ka päris palju naerda! Lisaks (siiski ju üsna harukordne võimalus) võrdlemisi värske, maailma praeguseaja tippdramaturgiaga tutvuda siin kodumaa pinnal. Ja kuigi ju läbi tunnetuste, tuttavate ning läbi kirjanduse-tele-filmide ning teiste kogemuste teab seda valu, ehk kui keskealisena tahad kedagi teist inimest oma ellu, ja usun, et kui vaataja tunneb sealt rohkem enda kas üksinduse või partneri otsimise läbi olukorda ära, siis meeldib see talle veelgi rohkem, aga isiklikul pinnal oli see mure minu jaoks siiski (õnneks) nii kauge kui ka võõras. Minu jaoks vaatamisvääriliseks tegid selle eelkõige Andres Mähari mäng ning nii see mainitud 1 lõik lavastusest kui ka huvi, mis säilis kuni lõpuni, et kas nad jäävad hommikusöögini kokku või läheb mees ikkagi veel enne aovalgust minema... Ja kuigi ju tahad ikka inimestele head, siis see siin pole ju "Hollywood", eks! Seega lõpp pole päris kindel enne kui see on käes. Põnev ka, et kogu tegevustik toimubki niiöelda reaalajas, ehk suur kell köögiseinal liigub tegelaste jaoks sama kiirelt kui vaatajatele.
 

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kalev Lilleoru pildistatud fotod):

ALGUS

LAVASTUSMEESKOND

Autor                   David Eldridge
Lavastaja             Tiina Mälberg
Kunstnik              Liina Tepand
Helilooja              Meelis Meri
Liikumisjuht        Liis Niller
Valguskujundaja  Märt Sell
Tõlkija                 Triin Tael
Osades                 Silja Miks ja Andres Mähar (Vanemuine)

London. 2015. Sügis. Öö. Laura (38) juures on just lõppenud soolaleivapidu. Kõik on lahkunud. Danny (42) joob veel oma õlle lõpuni ja...
 
DANNY: Nii et sina otsustad? Sina otsustad, mis saab...
LAURA: Nojah, paistab sedamoodi küll. 
DANNY: See on siis õnnemäng?
LAURA: Või järsku hoopis millegi algus... 
 
Esietendus 28. jaanuaril 2022 Rakvere Teatri väikses saalis.

teisipäev, 25. jaanuar 2022

Tädi - Karlova Teater


"Stephen Morris Panych (sündinud 30.06.52) on pärit Kanadast ning lisaks näitekirjanikuna on ta ka kuulsust kogunud režissööri ning näitlejana (näiteks X files). Ta on avalikult gay ning mingis mõttes kumab see läbi ka näidendist "Mina ja tädi". Originaalis kannab see nime "Vigil" (hoolikas valvamine või ka surnuvalve), kuid näiteks britid muutsid pealkirja "Auntie and me" (Tädike ja mina)."

Niimoodi alustasin 13 aastat tagasi peegeldust sama materjali põhjal valminud Aleksander Eelmaa lavastusele (tervikteks loetav selle lingi kaudu). Olin tookordse lavastuse ja lavaloogi suhtes üsna rahulolematu ning nagu ka selles toonases tekstis kirjutasin, lootsin "unustada kogu etenduse võimalikult kiiresti". Olingi unustanud... vähemalt veel siis kui kuulsin Karlova Teatri "Tädi" lavastuse plaanidest esimest korda ning isegi veel siis kui seda juba Tartusse vaatama sõitsin, ei viinud üldse kokku, et tegemist võiks olla sama asjaga... Ent isegi kui materjal ongi sama, siis ju uue "lavastusena" ongi tegemist hoopis millegi muuga... pealkirigi natuke teistsugune... Muide, usun, et kui oleksin teadnud, siis ma oleksin ehk isegi loobunud uusversiooni vaatamisest. Lõpuks tuli hoopis välja, et ÕNNEKS sain asjast aru alles vaadates... Ja muide isegi siis mitte kohe! 
Kuid "õnneks" selles mõttes, et seekordse teatrielamuse kirjutan kindlasti "positiivsele" poolele!

Jah, ka siis oli lavastusvormis palju tuled kustu-tuled põlema tehnikat...ilmselt see näidend ise kutsub seda esile, aga seal kus Eelmaa lavastuses hakkas see häirima, tundus, et Peep Maasik on kogu tehnika omamoodi kunstiks keeranud ning sisuga väga mõnusalt integreerinud, sest iga tulede süttimisega toimus nagu pisuke ehmatus... isegi nii kaugele, et esimeses reas seda vaadates tekkis korraks isegi hirm, et mis siis kui tegelane järgmise "süttimise" ajal otse mulle silmadesse vaatab, üle lava mu ees jalgu üle ääre kõigutab või hoopis üle selle pimedas alla kukub :)

Esialgu lugesin Peepsi kohta, et ta on selle "lavale seadnud", ehk kuidagi vähendatud vormis "lavastanud", aga nüüdseks on selline sõnastus õigusega kodulehel vahetatud ikka "Lavastaja" vastu, sest vaadates nautisin päris mitmeid just temapoolseid otsuseid ja leidlikkusi. Ega see polegi selline materjal, millega eiteamis-trikitamisi teha, aga ühtkomateist on lavastajal siingi siiski varuks. On see siis voodi ja (neljanda) seina vahel trügimine või erinevad "tädi (või iseenda) teise ilma saatmise" -mängudele vunkide lisamised. Selge see, et ka üldse kogu loo kammerlikkus vajabki natuke fokusseerimist karakteritele ja tekstile ning mingeid vahvaid leiutisi, a la  samas saalis mängitavas "Baskervillide koera"s see kuidas lavastaja oli muutnud sisesaali "õues" toimumise kohaks, siit ei leia ning neid polegi siia vaja. See tekst ning näitlejad kannavad kogu süsimusta lavalugu igati piisavalt jõudsalt.

Pärast etenduse lõppu, teatrisaalist lahkudes, sai ümberolevatelt inimestelt kuulda õhkamisi, et "seda lõppu küll ei osanud oodata". Kuna minu jaoks see üllatus jäi juba varem nägemise tõttu saamata, siis ometi tuleb tõdeda, et niivõrd erinev on see ikkagi Linnateatri lavastusest, et mul oli kahtlus, kas lõpuks juhtub ikka SEE või hoopis viib lugu hoopis üllatuseni, et selles loos mitte tädi ei sure, vaid hoopis mees ise! :)

Tegelikult on huvitav selle kallal pead murda, et milles selline vahe siis ikkagi seisneb (olid ju ka Helene Vannari ja Andres Raag nendes rollides omal ajal "oodatud"), et seekordne lugu kõnetas, aga 13-aasta tagune kogemus mitte, ehkki tegemist on SAMA näidendiga. Lavastuslikult kunagi Linnateatri väikses saalis oli ka ju "väike" saal.... aga seal oli see isegi kõle (vähemasti selline on mälupilt), laiusesse pigem avatud, Karlovas pole ju saal palju väiksem, aga lava on vajalikult hubastatud, kuigi päriselt sellel kujundusel siin muud kaasamängurolli või mingit arusaama tema justkui troopilisele või aiamajakesele viitamisega nagu polegi (kunstnik Karmo Mende), aga valgustus ka muidu siiski pigem hämaravõitu... selline nö.kodusoe. Ehk kõnetab see lugu ka keskealist ja vanemat inimest rohkem kui nooremat(?) samas ei saa see ka päris tõde olla, sest lavastaja, kes on ise noor - teda ju ennast kõnetas ka... Kindlasti on teema selline - ehk mustale komöödiale omaselt - visatakse siin ju surma üle nalja ja see ei pruugi sugugi kõigi jaoks olla vastuvõetav... eriti teatud eluhetkedel, aga kõik see vanainimese kallal ilkumine eelmises versioonis millegipärast ärritas (võib ju olla, et lihtsalt minu nähtud etenduskorral oli mingi sisekeemia paigast ära, sest mõlemad toonased näitlejad võitsid aasta kolleegipreemiad), siis seekord sain sellest igati aru... see oli esitatudki pilge nii silma- kui suunurgas. Transvestiidi-teemat on Peeps silunud, ehkki dramaatilised aktsendid mõjuvad tavaliselt teatrilaval asjakohaselt teatraalsena, aga siin pole mindud selle erilise rõhutamise rada... Lauri Kink ei kanna otseselt vastavas lõigus naiste riideidki, vaid ka mehele sobivat pikka öösärki... Tõlgendan seda teatavaks austuseks kogu materjali vastu. Üldse kumab sellist hella loo hoidmist nii lavastajalt kui ka näitlejatelt. Suurt armastust ka siin sisalduvate kiiksude ja pöörete vastu, mida tegijate enda naudingulise muheda huumoriga edasi antakse. Ja see peegeldubki saali.

Pean siinkohal veel ühe vahelepõike tegema saalist vaheajal kuuldud inimeste kommentaaridele, sest need kujutavad just seda, mida minugi kogetu endas sisaldab - naljakas, aga sügava ja vägagi valuliku teema läbi jutustatud. Tõesti, vanainimese eest hoolitsemine võib olla tihti väga raske. Eriti kui nende inimeste vahelises suhtes pole kuni vanaduseni olnud hoolivust ja armastust. Seega kogu noorema sugulase kraaklemine ongi vaatet õigustatudki... Nii tõlgendan seda enda vaatenurgast... oleksin ma (ütleme 30-40 aastat) vanem, võiksin täiesti hukkamõistvalt jällegi vaadata kogu sellisele lähenemisele. Samas ju ei taha, et ise jääks kunagi kellegi valvata... Eriti veel kellegi, kes pikisilmi Su surma ootab. Teisalt õpetab see teater, et ehk tulekski siis oma elu elada nii, et olla olemas ka teiste jaoks. Ise huvituda teiste käekäikudest, et Sinust tagasi huvitutaks. Kuidas küla koerale... eksju?!

Ei saa varjata, et üks peamisi põhjuseid etenduse vaatama mineku isutekitajaks isiklikust lähtekohast, oli näha Marje Metsurit üle pikema aja jälle laval mängimas. Olen tema "Rästiku pihtimuse" ja teiste omaaegsete Noorsooteatri lavastustega üles kasvanud... ka teleteatritega nagu "Kriminaaltango"... ja kõik need Lõuna-Eesti suuremad ja väiksemad mõne aasta tagused rollid ja rollikesed... ning nüüdseks oli kogunenud juba (liiga) suur igatsus teda jälle laval näha... Kuigi, ega ta ju praegu ei peagi enam üldse pingutama, et laval taas mõnd uut rolli teha, ehk annan endale aru, et see ongi meile puhas kingitus. Ja kuigi ta selles tükis palju sõna ei saa (max 6-7 lauset)... ehk isegi tema karedalt helisevat häält ei saa siin kuulda, ega ka oma nakatavalt ägeda naeruga ta meid seekord ei võlu (vaiksema häälega muigamisi küll... ja nii mõnigi kord), aga ta on VÄGAGI kohal... praktiliselt terve etenduse laval... Mängimas (suure M-iga) ka sõnatult... ja selles mõttes on ju tegemist veel eriti nõudva rolliga, et oma tegelane ka niimoodi maksma panna, niimoodi oluliseks mängida - ja ta teebki seda! Maestra! Täisväärtusliku vastumängu, ehk partnerlusega ainsaks partnerika oleva Lauri bravuurikale, 2 tundi praktiliselt monona "eetris" olekule. See tasakaal ehk ongi peenelt lavastajal ja näitlejatel tabatud, sest jah, "hääles" on Lauri, aga Marje oma kogemuste ja laval oleku... ja mitte lihtsalt oleku, vaid MÄNGUga kannab lavastust täiesti võrdväärselt!

Ent ka Lauri... viimasel ajal järjest õnnestumisi pakkudes (millegipärast on ta leidnud endast täiesti uue ja avara mängumaa minu arvates tegelikult alles peale Endlast lahkumist). Justkui näitlejana "valmis saanud". Siin hoiab ta oma karakteris mitut tasandit peidus... on selleks siis tüdinud mees, kes tahaks juba eluga edasi minna või sügaval südamepõhjas armast hinge, kes ju tegelikult ei taha paha... siis jälle nostalgitsemas - oma perekonnasaagale mõtlemas-meenutamas-jagamas, mis omakorda võib anda vihjeid, miks see "tädi" oli nendest üldse eemale hoidnud... või oma identiteedikriisidest ja seda nii lapsepõlve kiiksudest kuni tänapäevani üksinduseni (ekstravagantsuseni?) välja. See "väike" lugu on selles mõttes isegi uskumatult rikkalik ja seda mitte pingutades või ülekoormates, vaid just peenelt neid killukesi õhku visates, et siis vaadates-kuulates iga vaataja saaks kokku tervikuks siduda. Lauri hoog ei rauge, algusest kuni lõpuni hoiab ta stiilipuhtalt seda omapärast inimest oma kehas. Kuigi mitte trafaretsustesse laskudes... isegi oleks võinud neid selle tegelase "kiikse" kuidagi ju ka tugevamalt mängus esile tuua... ent siis oleks jällegi võinud omakorda sellega maksta lõivu tänapäevase tavalise inimese suhestumisvõimele (sest kui paljud meist pole ka pidanud "hooldama" vanemast generatsioonist sugulast, kellega kogu selle vaeva tõttu või juba varemgi on emotsionaalne side kas kadunud või seda pole kunagi olnudki!) Kui tema mängus millegi kallal üldse norida, siis "purjusoleku" misanstseenis (õige pisut), aga vaatasin alles lavastuse teist etenduskorda, mis iga mänguga ilmselt siit veelgi paremini realistlikumaks paigale loksub (minugi tähelepanek on tehtud vaid esireast luupi kasutades ning olen tihti selle keerulise seisundi mängu suhtes natuke allergiline, ehk ülitundlik). Kuid tema koomikunärv teeb näitlejale au. Lausa karakteriseeringu endaga, ehk mitte ainult tekstiga, mängib ta muiged vaatajate huulile. 

Samas on kogu näidend ehitatud nagu üles elulistele (ja nagu juba korduvalt mainitud, siis mustemast mustematele) anekdootidele. Üks eriline lemmik, mida teatrikaaslasega meelde jäänud nalju teineteisega jagades naersime veel pikalt peale etendust koduteelgi, oli Lauri tegelase isa "surm" :) Mis ühtlasi tõestab, et seega rahule teatrielamusega ei jäänud mitte ainult mina, vaid teised ka...

Eraldi on vaja esile tuua muusikaline kujundus, mille Martin Aulis on ehitanud selgroona üles oma enda heliloomingule... ja see muusikaline kellatiksumise imiteering oli nagu täpp i-peale sisule viidates!

Hinnang: 4
See pole selline teatrielamus, mille kohta suure hurraaga kõiki teatrisse kamandaks. Tegelikult peab "Tädi" vaatamiseks (loe: küllaminekuks) olema omamoodi "küps". Kammerlik, puäntiderikas must komöödia, kõigest 2 näitlejaga, kellest praktiliselt on "hääles" ainult 1. Mõnusalt võimendatud karakteriseeringute ja sarkastilise, kohati britilikult kuivagi huumori (kuigi autor on pärit Kanadast) alla on peidetud valusamgi lugu kui see, mis silmade-kõrvadeni jõuab. "Üksindus" on vägagi meie tänapäeva üks suurimaid ühiskonna "sümptomeid". Olgu selleks siis egoism, mille läbi kaugenemine sugulastest või kasvõi massiline arvutimaailma uppumiste tulemus. Kas sellisel lavastusel võib olla isegi "raviv" efekt, selles ma sügavalt kahtlen... kuid kindlasti "lohutav" - jah on teisigi sellises olukorras. Samas pingutamata mõtlemapanev, ent mitte koormav ja näpuganäitav, vaid pigem just sõbralik õlalepatsutus, et Sina vaataja võid oma elu teisiti elada või ka paralleelitõmme, et sellises olukorras võime me tegelikult olla igaüks... nii "tädi" kui talle külla saabunud "sugulase" rollis. Kavala pilkega silmanurgas, et see "oma inimene" võib leiduda kõige kummalisematest kohtadest. Ja see tasapisi kohalejõudev sõnum on tegelikult siinse loo kõrvaltõdemus... ent sellest hoolimata südantsoojendav. Suhkruna põhjal korralik lõpus kättejõudev põhiüllatus!
 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt):

TÄDI

sarkastiline komöödia kahes vaatuses

LAVASTUSEST

AUTOR                MORRIS PANYCH
TÕLKIJA             JUHAN TEPPART
LAVASTAJA        PEEP MAASIK (TEMUFI)
KUNSTNIK         KARMO MENDE
HELILOOJA-MUUSIKALINE KUJUNDAJA MARTIN AULIS

LAVAL                 MARJE METSUR JA LAURI KINK

ETENDUS ON KAHES VAATUSES KESTUSEGA KAKS TUNDI

„Tädi” on kaasaegse kanada näitekirjaniku Morris Panychi  tragikomöödia kahest üksildasest inimesest, kellel tuleb eneselegi ootamatult teineteise elus määratult olulist rolli mängida. Tädi on saatnud oma vennapojale Kempile kirja, et on suremas. Mees pole sugulast küll aastakümneid näinud, aga otsustab siiski kõik oma tegemised sinnapaika jätta ja tädi lõpu tunnistajaks sõita. Olgu öeldud, et Kempi tegevust ei juhi esiti sugugi ligimesearmastus ja soov vana tädi eest hoolitseda, vaid puhas huvi päranduse vastu. Peagi ilmneb aga, et tädi ei kavatsegi niipea teise ilma minna ja päevadest saavad nädalad ning nädalatest kuud…

„Tädi” on musta huumori ja üllatavate keerdkäikudega üle ujutatud komöödia üksindusest, keerulistest peresuhetest ja elusaatustest, lähedusest ja selle puudumisest.