esmaspäev, 22. veebruar 2021

TEATRIAASTA 2020 - Suur teatriaasta kokkuvõte - 1.osa - TOP40 suurimad teatrielamused



2020. (teatri)aasta oli nii mitmeski mõttes eriline. Esiteks muidugi pandeemiast tulenev, mil märtsi keskpaigast kuni juuni alguseni olid teatrid suletud ja siis veel aasta viimastel päevadel ka Harjumaal ja Ida-Virumaal taas teatrisse enam ei lubatud. See kevadine teatripaus vallandas sügise hakul võimsa esietenduste laviini, kuna kõik esietenduma pidanud lavastused ning veel mitmed juba sügisesse planeeritud esietendused õnneks siiski tee lavalaudadele jõudsid. Huvitavaid tendentse oli kogu teatriaastale järele vaates märgata mitmeid, näiteks ruum kui selline, sai olulise tähenduse mitmetes lavastustes. Palju oli põhialuseks olevate draamalavastustega seonduvalt märgata sümbiooslavastusi, ehk neisse oli põimitud kas muusikat või tantsu või muid vorme. Harrastusteatrite kõrge tase lõikas jõuliselt sisse professionaalsete teatrite vahele või pigem eelkõige just nende proffidega segunedes - need piirid on üldse muutunud ähmasemaks kui kunagi varem. Pisut on märgata autoriteatri tagasitulekut (vahepealsest vaikelust) ja veelgi jõulisemalt naislavastajate rohkem ja rohkem tippude sekka sisenemisest (see on muide globaalne trend, sest ka näiteks filmikunstis pole kõrgelt hinnatud filmide seas varem nii palju naisrežissööride töid kui 2020.aastal).

Isiklikus plaanis oli see üks ütlemata hea ja tugev teatriaasta! Kõigist piirangutest hoolimata jõudsin näha 152 erinevat lavastust (lisaks neile veel ka mõned kordusvaatamised). Ja miks seda just "heaks" teatriaastaks pean, on eelkõige mitmete väga heade elamuste pärast. Üle pikema aja (viimati 2017 "Eesti praktiline ajalugu" ja "Ivanov") õnnestus kogeda ka kõrgeima hinnanguga teatrielamus! Selline, millel on "teatrisajandi" tippude sekka asja. Täpsemalt oli 5 tärni teatrielamusi kokku tervelt 6 (neist 152st), lisaks veel 12 hinnaguga 4+, mis mõne aja kuludes võivad ka (tegelikult) osutuda 5-tärni väärilisteks. Versus täielikke pettumusi, ehk 1-tärni teatrielamusi oli kokku 23. Ja selleks, et ülevaade oleks veelgi täpsem mainin ära, et 2-tärni andsin samuti 23-le ning 3 tärni 45-le. Hinnangu 4 ja 4-, ehk pisut 4+ tasemest nõrgemaid 4-tärni teatrielamusi oli kokku 43. Kõik on tasakaalus, nagu igal aastal - tippe ja põhja vähe ning keskmisi ja keskmiselt häid kõige rohkem.

Otsustasin sellel aastal oma teatrikokkuvõtted jagada 3 ossa. Siin esimeses toon ära TOP40 parimad ja mõjuvaimad teatrielamused. Seega selleks, et järgnevas tabelis figureerida, tuli olla parem vähemalt 112st, mis paraku jäid "joone alla". Ka nende joonealuste seas on tegelikult mitmeid mainimisväärseid ja mitmed neist saavadki tähelepanu teatriaasta kokkuvõtte järgnevates osades oma heade näitlejatööde, kunstiliste lahenduste või mingite muude oluliste teatrikomponentide tõttu. Teater on ju (tavaliselt) kollektiivne kunst ning seega võib mõne lavastuse headus ilmneda hoopis tänu mõnele selle osisele, ent tervikelamuse loojana jäi ühel või teisel põhjusel teistele alla. Seega ilmuvad kokkuvõtte 2.osas teatriTEGIJATE paremikud ning 3.osas TOP100 meeldejäävaimat teatriime möödunud teatriaastast. Ja lõpetuseks kõikide tippude kokkuvõte, ehk 4.osa - kus saavad ritta seatud ka erinevate žanrite tipud. 


EESTI TEATRIAASTA 2020 TOP40 SUURIMAT TEATRIELAMUST


40. KUNI ARMASTUS PEALE TULEB - Teater Ruum-Raam-Ring (lavastaja Jaanika Juhanson)
Näitlejad: Liia Kanemägi, Külli Reinumägi, Jekaterina Kordas
Igas naises on peidus 1000 naist. Jaanika Juhanson on ühe Veronika kolm mina toonud lavale, pannud nad selle naise poeetilist argipäevateekonda kõndima, vahepeal kohtudes teiste inimestega, keda siis ka mõni neist minadest korraks Veronika nahast välja astudes esitab. Milline poeesia juba mõttena on selleski peidus, sest kas me mitte ei peegelda endas meid ümbritsevaidki?! Lavastaja on Veronika Kivisilla raamatu dramatiseerinud luues pisikestest elupiltidest suurema, naiseliku ja luulelise paleti tema kulgemistest igapäeva käänulistel radadel. Heatujuteater. Praegugi kuulen kuidas väiksed südamed põksudes... Vaatamiskuupäev 11.12.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


39. EVOLUTSIOONI REVOLUTSIOON - Must Kast (lavastaja Birgit Landberg)
Näitlejad: Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, Kristjan Lüüs
Kuidas kirjeldada Musta Kasti Birgit Landbergi lavastust “Evolutsiooni revolutsioon” 3 lausega?
- Hea tuju vitamiinilaks!
- Revüüliku ülesehitusega, ehk laulude ja (kobedate!) tantsuliigutuste, sketšilike naljade ja müramisega actionmuusikal.
- Natuke, nagu Peks mõisatallis 2, aga mitte nii erilise lava ja selgepiiriliselt konstrueeritud ajaloojadapidi liikuv lavalugu, vaid üks mõnus ja segane pop-pillerkaar, kus teemadeks nii sōprus, manipuleerimine, sugupooltevaheline sõda, seks ja... no kõik kokku oligi nagu üks suur pidupanemine :) Ei mingit moraalilugemist, igaüks nopib siit üles, mida tahab vōi laseb lihtsalt oma meelt lahutada selle ala meistritel. Vaatamiskuupäev 9.02.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


38. SA OLED TÄNA ILUSAM KUI HOMME - Von Krahli Teater (lavastaja Lauri Lagle)
Näitlejad: Marika Vaarik, Markus Truup, Katariina Tamm, Mari Abel, Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik
Lauri Lagle autoriteater. Oleme sattunud ühe sõpruskonna kokkutulekule, ümber pidulaua. Nagu Da Vinci “Püha õhtusöömaaaeg”, ainult söögi asemel tarbitakse siin luulet- Püha õhtuluuleaeg. Pisikeste avantüüridega ka lauast kaugemale. Seda võiks peaaegu pidada feel-good-teatriks, kui see punt inimesi pidevalt ja kordamööda ei tõmbaks saagi kellegi teise peale käima. Nagu ikka kui erinevad inimesed kokku saavad. Miski-keski ikka ärritab vahepeal. Normaalne. Kuid iga kord võetakse mõni luuletus huulile ja ka raskematest olukordadest saadakse hämmastavalt üle. Luule parandab haavad, toob kokku ja see on hingele palsam. Lauri on selle lavastanud nii, et mina vaatajana tundsin end täiesti kokkutuleku osalisena. Hea ansamblimäng. Vaatamiskuupäev 17.09.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


37. TUULTE PÖÖRISES - Eesti Noorsooteater / Tallinna lavakool (lavastaja Mihkel Kohava)
Näitlejad: Oskar Punga, Kaarel Pogga, Andres Roosileht, Liivika Hanstin, Lena Barbara Luhse, Oskar Seeman, Maris Lüüs
Kitzbergi “Tuulte pöörises” lavastamisega sai alguse Eesti professionaalne teater (Vanemuises, aastal 1906). Nüüd 114 a hiljem on see jõudnud NUKU ja EMTA lavakooli 29.lennu jõududega taas publiku ette. Viimati vaid 10 aastat tagasi, tõi selle väga erilise lavastusena välja Andres Noormets Rakveres (üks käesoleva sajandi TOP100 lavastustest!) Noore lavastajatudengi Mihkel Kohava lavastuse tugevaimad talad on Rosita Raua stsenograafia, kus nii nukumaja keset lava, aga mille katus muutub vajadusel ka hälliks ja suurem majakontuur kujundlikult toimumispaika ilmestamas. Taustal ai(d)a äärde püsti seatud labidad, hargid ja rehad ning ka puidutunnetust sissetoov kangas küljel. Liiga palju? Minu arvates mitte. Targo Miilimaa valguskunst on läbimõeldud ning ka lavastuselemente loov. Helilooja Kristjan Kannukene on kirjutanud nii rahvaliku muusikalise tausta, sh. hällilaulud. Lavastaja on loonud ka illusoorseid komponente, nagu tuulest laperdavad mantlihõlmad, aga neid oleks võinud isegi julgemalt veelgi lisada (kuigi jah, debüütlavastusega on see oht, et minnakse ideedega liiale, siin oleks natuke veel tahtnud). Näitlejatest särasid väga tugevalt eriti 2 meespeaosa. Oskar Punga oma (vastiku) karakteriga tekitab emotsioone, ent näitleja teenib Jaani, nagu ta ise usuks seda ōigust, mida tegelane taga ajab. Ainult nii saabki usutavalt mängida. Aus. Ja Kaarel Pogga Kaarel, kes on loodud kogu kehaga, sealhulgas innukalt pōlevate ja isegi pungitavate silmadega, kui tegelane jälle millestki innustub. Idealist, aga tsipa mömm. Lena Barbara Luhse, kes on minu lemmik kogu kursuselt, keris esietendusel end käima aegamisi. Alles Leena surmastseenis jõudis ta selleni, miks ma teda kursa priimuseks pean, aga siis sai ka kogu rolli eest! Oskar Seeman ja Maris Lüüs saavad vähe lavaaega, aga on mõlemad väärt raamistuseks. Kuid suurepäraselt hingestatud rollid teevad ka NUKU enda Andres Roosileht ja Liivika Hanstin. Andres on vingesse tippvormi saanud viimasel ajal- iga roll temalt on suur nauding. Siin oma möriseva häälega, Leena isa rollis. Ja Liivika Jaani emana, kurvemast kurvemate silmadega! Mihkel, oma esimese suure lavastuse kohta, on päris lootustandev! Vaatamiskuupäev 16.02. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/02/tuulte-poorises-emta-lavakooli.html


36. KUI ANIJA MEHED TALLINNAS KÄISID - Piibe Teater (lavastaja Jaanus Nuutre)
Meeldejäävaimad näitlejad: Mihkel Tikerpalu, Liis Haab, Margus Illi-Illik, Siret Tuula, Inge Kaseleht, Kristjan Arunurm, Heidi Pähn
Millest tunneb ära hea teatri? Igal vaatajal on omad eelistused ja prioriteedid, mida teatrist otsib. Mõned hea teatri mõõdupuud on ka risti vastupidised, nagu näiteks toimiv uus lähenemine ja mõjuv klassikaline teater. Piibe Teater tõi klassikalises vormingus välja eesti klassika- Vilde “Kui Anija mehed Tallinnas käisid”. Kohe esimestest helidest-piitsalöögid ja naise karjed hämaras-viivad lainele. Tekitavad ühtlasi nii atmosfääri kui emotsioone. Tegemist on suvelavastusega, mis suure publikumenu tõttu sai ka ÕNNEKS mõned sügisesed mängukorrad. Ma ei imestaks, kui järgmisel suvel see uuesti ei tuleks, sest sõna alles liigub, et tegemist on väärt vaatamisega. Ka minuni on jōudnud soovitused mitmetelt ning nõnda end Anija Mõisast leidsingi. Kuigi peamiselt tegevus toimub Tallinnas, on peategelane ikkagi Anijalt pärit ning selline sidusus mängukohaga on juba omaette väärtus. Vilde raamat on mul lugemata ja teatriski tehti seda viimati 1940ndatel, seega tuttav olin materjaliga vaid lōiguti. Eks me ju ka teame teiste selle ajastu teoste järgi, kuidas need asjad toona käisid. Seisuste vahed ja inimeste julmus. Mis juba eoses on väga dramaatiline ja teatrisaali sobiv. Loo keskmes on noor mees, kes läheb linna selliks, sihiga silme ees rikkaks meistriks saamine. Seal paneb ta oma meistri tütrel silma särama, ent ise armub hoopis vaesesse külatüdrukusse, kes ka kurja mõisniku eest ära põgenenud. Mõneti klassikaline “mõistus ja tunded” teema...ja teadagi ju inimeste värk- kes siis mōistuse häält kuulata saab kui süda karjub? Varem või hiljem, ja parem siis juba varem- tuleb valida. Dramaturg ja teatrijuht Arlet Palmistel on see romaanidramatiseering päris ambitsioonikas, proovides võimalikult palju ja ehedalt sisse saada. Saabki, kuigi siin on mõni konarus ka, aga terviku mõttes vähetähtis. Lavastaja Jaanus Nuutre on teinud vapustavat näitejuhtimise tööd, sest nii palju ja tõeliselt kõrgetasemelisi rolliavastusi on harva ühes tükis. Režii ise on mõningate nõksudega, mida lõpuni ei sulatanud(tuled kustu-pōlema), aga jah need ROLLID! Eriti tõstaks esile (vastiku mõisniku) Margus Illi-Illiku ja (südantlõhestava) Siret Tuula! Bravo! Vaatamiskuupäev 28.09. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/10/kui-anija-mehed-tallinnas-kaisid-piibe.html


35. ELEVANDI KÕRTS - Vana Baskini Teater (lavastaja Gerda Kordemets)
Näitlejad: Terje Pennie, Tõnu Oja, Katariina Ratasepp, Märt Koik
3-tunnine, ajalooline, draamaoopus, milles mõned naerud, aga palju hoogsat näitlejameisterlikkust. Etenduse lõppedes mõned inimesed saalis aplodeerisid ka seistes (tegemist ei olnud esikaga ja ma ise ei seisnud). Lugu, mis rändab tänapäevast tagasi hüpetega aastasse 1702 ja siis maandub turvaliselt siia aega tagasi (minu lemmik oli eelviimane, ehk 1900, mil üks surija otsustas suremise ajaks ise õigel ajal pööningu 6nda tala alla enda ettevalmistatud surivoodisse heita). See “Elevandi kõrts”, milles tegevus eri ajastutel käib, on nimelt selline kiiksuga koht, mis ei pea vastu, kui seal mõni Antsu-nimeline mees parajasti ei toimeta... Eks need “ajad” olid autor-lavastaja Gerdal valitud ka sellised “pöördelised”. Teine maailmasõda, esimese maailmasõja eelne, sajandivahetus ning ka hüpe 1700ndate algusse, mil toimus lahing Eestimaa pinnal Rootsi ja Vene vägede vahel. Mõnus vanakooli teater. Gerda kohe oskab. Tema oma materjali lavastustes on alati maitsekus ja väärtus. Vaatamiskuupäev 4.07.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


34. TRILLER - Ugala (lavastaja Taago Tubin)
Näitlejad: Mirtel Pohla, Kadri Lepp, Tarvo Vridolin, Janek Vadi
Lola ja Elisabeth on sõbrannad... või kas ikka on? Kui üks magab teise abikaasaga... Hmm, ei tea, miks ma arvasin, et tegemist saab olema trilleriga? Võib-olla seepärast, et selle Ugala ja Taago Tubin’i värskeima lavastuse pealkiri on “Triller”?! Tegelikult oli see pesueht melodraama...krimkalike sugemetega ja ühe tegelase, ehk Elisabethi(Kadri Lepp) jaoks triller, sedand küll. Ka oli mul probleem, et selliseid kassi-hiire mänge, mis on tõesti täis üllatavaid pöördeid ning noagalõigatavat paksu õhku, on mitmeid ja mitmeid palju paremaid (kasvõi näiteks kunagi Ugalas ja praegu Linnateatris mängitav “Enigma variatsioonid”). Ja eriti rahulolematuks tegi lõpp, mis oma suhtumisega “unustame kōik selle ära” on küll inimlikult armas, aga teeb ju kogu loo nulliks! Sellest hoolimata jäin teatrikülastusega rahule. Ilmselgelt sellepärast, et üht peaosadest mängis Mirtel Pohla ning Mirtel tõesti mängis 110ga! Petetud naist, kes siiski on kindel, et mees teda maha ei jäta. Aga lisaks andis ta mingi uue hingamise ka oma partneritele. Kadri Lepp, kes mängib “sõbrannat”, kes on pakkunud tolle mehele midagi, mida ta oma naiselt ei saa(?) ning on veendunud, et mees jätab oma naise ning alustab uut elu temaga... Kadri laseb Mirtelil bravuuritseda, ent kui korraks saabki sõna vahele, siis on see huvitava duaalsusega, ühest küljest tahab ta end selgitada ja olla teisest üle, teisalt jällegi peab ta anuma oma elu pärast... Ja mehed selles supis -Janek Vadi (kelle kohta mu teatrikaaslane ütles, et ta oli nagu teisest ooperist), oli minu arvates väga tasemel, sellise kahe naise vahel valijana. Mahlakalt lahendatud ülihoogne roll. Ja Tarvo Vridolin peab siin ühe monoloogi ning see “kuidas” ta seda teeb, toob kananaha ihule! Vinge kui näitleja suudab nii endast välja minna laval (proovides samaga säilitada närvi). Meeldis ka parukate kasutamine, tegi teatraalse olukorra teatraalsemaks. Mirtel on Ugalas külas ja see on Mirteli kanda-vedada...no kuniks Tarvo võtab üle :) Kahtlemata mu ootused olid kõrgele aetud, aga isegi kui neid ei ületatud, siis kui poleks näinud, vaevaks ikka kuni ära saaks nähtud. Tegelikult oli täitsa okei teatriõhtu. Vaatamiskuupäev 14.02. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/02/triller-ugala.html


33. PÄIKESE LAPSED - Eesti Draamateater / Tallinna lavakool (lavastaja Uku Uusberg)
Meeldejäävaimad näitlejad: Lena Barbara Luhse, Jan Erik Ehrenberg, Maarja Johanna Mägi, Kristiin Räägel, Ita Ever, Aleksander Eelmaa, Martin Kork, Oskar Seeman, Ken Rüütel, Ekke Hekles, Kaarel Pogga
Gorki “Päikese lapsed” Uku Uusbergi lavastusena EMTA lavakooli 29.lennu näitlejate diplomitööna, tõi noored näitlejad Eesti Draamateatri suurele lavale koos Aleksander Eelmaa ja Ita Everiga. See tekst oma paljukihilisuses on sellise lavastusena ka etteantud raamide tõttu mõningate apsudega, aga vaadates muutuvad need teisejärguliseks. See suhterägastikke täis kostüümidraama siin on eelkõige näitlejatibudele proovikiviks ja seda eelkõige võikski võtta vaid sellisena, mis sest, et see üksindustraagika avaldub ju veel eriti valusana arvestades tegelaste vanust. Vaatamiskuupäev 12.01.(esietendus toimus juba 2019) Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/

32. TABAMATA IME - Theatrum / Tallinna lavakool (lavastaja Lembit Peterson)
Meeldejäävaimad näitlejad: Jaan Tristan Kolberg, Maria Teresa Kalmet, Margaret Sarv, Kalju Karl Kivi, Mark Erik Savi, Karel Käos, Hardo Adamson, Marta Aliide Jakovski (nägin ainult ühe rollijaotusega, aga seda mängiti kahes)
Vana Vilde klassika kunstniku elust ja sellest kellel on õigus kritiseerida kunsti ning kuidas. Theatrumi laval on Tallinna lavakooli 30.lennu näitlejatibud ja elavad läbi Vilde-ajastulikus vaimus (ja keeles) ajatuid inimsuhte ja -psüühikaprobleeme. Eelkõige pianist Leo Saalep(Jan Tristan Kolberg) 2 naise vahel, kellest üks on abikaasa Lilli Ellert(Maria Teresa Kalmet) ja teine ex-pruut (kuigi kustumatu armastus) Eeva Marland(Margaret Sarv). Lembit Peterson on selle lavastanud 4h15min pikkuseks ja 4 vaatusesse, ent see pikkus ei häiri kõige vähematki! Iga inimene, kes on elus armastanud, pettunud vōi oodanud- need tunnevad siin ära igasugust- Lilli Leo “nartsuks” kutsumine ja sinna otsa (suurim viga) põlvili maas enda alandamine(ent see olukord teebki jalad nõrgaks) on eriti Maria Teresa poolt ideaalselt lahendatud! Või looja, kellele kuljustega narrimüts ülekantud tähenduses pähe surutakse, kui ta ise oma kunsti suurusesse usub, aga keegi ta mulli lōhki torkab...seejuures, mis tunne see on, kui selleks torkajaks on see, keda kōige rohkem tegelikult armastad? Kas abielu on armastuse pühamu ning kas see paneb ka kohustused pimesilmi teist poolt tõsta? Ja mis siis saab kui armastus saab otsa, kas siis on moraalne ōigus koos pühamu hävitamisega ka teisest inimesest üle trampida? Nii palju elulisi paralleele... Vaatamiskuupäev 02.12. 
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


31. CHARLOTTE LÖWENSKÖLD - Rakvere Teater (lavastaja Urmas Lennuk)
Meeldejäävaimad näitlejad: Natali Väli, Imre Õunapuu, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Grete Jürgenson, Madis Mäeorg
Selma Lagerlöfi romaanitriloogia keskmine osa “Charlotte Löwensköld” esietendus Rakvere Teatris juba mõni päev tagasi, aga selle kohta on kuidagi raske sõnu seada. Mitte sellepärast, et poleks, mida arutleda, pigem on see kuidagi siiruviiruline. Eelkõige pean ütlema, et minule meeldis. Aga... jah see “aga”... Kuidas sõnastad peegeldust loost armastusest, kus tegelikult see “armastus” on vaid näiline. Jah, meespeategelane armastab ilmselt jumalat... Charlotte ilmselt armastas seda meest, oma kihlatut... Ka organistiproua armastas sama meest... kuigi siin võib juba piir himustamise ja armastamise vahel olla hägune. Ema ilmselt armastas ka teda, Karli(mõneti uutmoodi Imre Õunapuu), oma poega... Jah, just Ülle (ema) monoloog oli see, kus tõesti kostus läbi armastus “KUI INIMENE ARMASTAB...”-see on selle lavaloo kvintessents. See oli ka kogu etenduse tipphetk minu jaoks. Tulid isegi külmavärinad. Külmavärinad tulid ka tema ja Charlotte-Natali Väli dialoogi peale, kus pandi paika ema ja miniast nö.tütreks saamise vahekord. Tõeliselt vaimustas Silja Miks’i loodud ebameeldiva naise roll. Lömitav, ent omakasu peale väljas. Humoorikas väljapoole, aga maduuss seest. See on psühholoogilise mängu tase, olgugi, et tegemist on karakterrolliga. Samuti Ülle. Alguses üldsegi mitte eriline, tegi ta rolli teises vaatuses dramaatilisemaks (roll kasvas) ja see monoloog tõesti lõikas sügavale. Grete Jürgensoni vahva koomiline Dalakulla andis veel erilise naerupahvaku koostöös Liina Unt’i kostüümivalikuga-ta nimelt oli riietatud, nagu Dala-hobune!😄 Dramaturgiliselt olid mõned imelikud üleminekud(eks romaani teatrivormi treimisel on see oht), aga selle eest on Urmas niipalju lahedat huumorit sisse toonud, mida Selma loost ei ootakski! Lõpuks jäigi koomilise draama tunne, mitte melodraama, nagu oleks arvanud. Vaatamiskuupäev 5.09. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/09/charlotte-lowenskold-rakvere-teater.html


30. VIHANEMEES.COM - Kinoteater (lavastaja Paavo Piik)
Näitleja: Ivo Uukkivi
Valge, keskealine mees tunneb, et lisaks naisõiguslastele peaks maamunal olema ka meesōiguslased... sest kes meid-nõrgemat sugupoolt muidu kaitseks? :) Oleksin pidanud sellega põhimõtteliselt haakuma, aga läks päris pikk aeg (kogu see me2 mõnitamine ja girlfriendi teema jne), enne kui... Aga siis täiega. Mu hinnang kummaliselt liikus etenduse edenedes 6-5-4-5-6, aga siis tuli Pärnusse sõit pojaga ja järsku muutus loo väärtus palju kõrgemaks. Ivo mängib nii mõnusalt omamehelikult, vahepeal peenelt, siis jämedamalt, aga hea meel oli tõdeda, et tegelikult tema pole siin see “vihanemees” (kogu aeg), kuigi eks ta lõpus natuke endast välja läheb. Vahvad olid need hetked kui ta silmad suureks ja ümmarguseks kui tōllarattad ajas. Kuigi teema keerab tõsiseks ära, on see suures osas ka komöödia. Eriti naiste naerupahvakuid oli saalis palju kuulda...ilmselt nad tundsid siit rohkemgi ära kui mehed (mind ennast siiski naerma eriti ei ajanud, mõni muie siiski-eriti kui ta oma poja fotoga mööda saali uhkelt jooksis). Esietendus oli juba 2019. Vaatamiskuupäev 11.01. 
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


29. MILLEST TEKIVAD TRIIBUD - Eesti Draamateater (lavastaja Urmas Vadi)
Näitlejad: Inga Salurand, Kristo Viiding, Indrek Sammul
Vahvalt Vadilik farsi elementidega absurdi kalduv, humoorikas, ent lõpu eel korraks ka sügavaks kiskuv, 2 (vaheaja tõttu ka poole) tunnine ülelend Eduard Vilde elust... Vast päris mitte nii vaimustav kui ootasin. “Üle”ootamisel on pahatihti see efekt. Kuigi naersin korduvalt laginal, eriti kui midagi Vilde loomingust ära tundsin(pidevalt!). Aga Vadi segab siia ka Bornhöhet, Lutsu, Underit, Adsonit ja Juhan Liivi (kohal on ka Päts) ja kõikvõimalikke tegelasi nii Vilde kui teiste kirjanike loomingust. Tammsaarele küll viidatakse(naabrimehena), aga tema vist seekord jäeti muus osas rahule🙂 Vaatamiskuupäev 18.10. Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


28. NAGU SÜLDIKEEDUVESI - Endla (lavastaja Kaili Viidas)
Meeldejäävaimad näitlejad: Tambet Seling, Ireen Kennik, Peeter Tammearu, Fatme Helge Leevald, Karin Tammaru, Priit Loog, Kleer Maibaum, Nils Mattias Steinberg
Kui tegutsemas on lavastaja Kaili Viidas ja dramaturg/autor Ott Kilusk, siis vōib üsna kindla peale teatrisse minna ja saada midagi head. Endla “Nagu süldikeeduvesi” pole erand. Jah, kreftine tekst ning keskmisest rohkem pissi/kaka-jutte, aga seal on selline kontingent tegelasi, kelle suus vastavad jutud ongi! Ja antud juhul päriselt naljakad😀Tegelikult kogu see värk on ohtralt nalju täis, nagu teatraliseeritud anekdootide paraad- irvitamisaluseks mingid tagahoovi-tüübid, kes on küll lihtsameelsemapoolsest otsast, aga igapäevasekeldused ja unistused neilgi. Kõik tahame õnne ja rõõme leida, olgu see siis väikestest või suurtest asjadest ja kõik vajame armastust ning teisi inimesi...Süüa ka! Ja kui paremat pole, siis võivad maailma maitsvamad olla ka vürtsikilud, pannipätsukesed vōi kasvōi keedetud rupskid! Vaatamiskuupäev 18.12. 
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


27. DAAMID - Endla (lavastaja Enn Keerd)
Näitlejad: Lii Tedre, Karin Tammaru, Jane Napp 
Enn Keerd on lätlanna Justine Klava auhinnatud näidendi “Daamid” lavastusega toonud Endlas lavale koos 3 suurepärast “Pärnu pärli” - Lii Tedre, Karin Tammaru ja Jane Napp. Milline trio! 3 eri generatsioon naised- keskkoolitüdruk, tema ema ja vanaema. Kolm eri vanuses naist ühe katuse all, ega see ju kerge ei ole. Vanaema tahab, et nii tütar kui lapselaps elaksid tema juures. Teha kõik teiste eest ära, aga ka oma nina pista kõikjale ning kõige kohta oma arvamusest teada anda. Tütar tahab eemale, enda isiklikku elu elama koos oma tütrega. Lapselapsel on vanaemaga omad saladused ning vanaema laseb tal ka teha mida lapselaps soovib. Vanaema poputab veel ka... Kōigil oma arvamus kuidas elama peab ja kuidas kodus asjad peavad olema. Alguses tekitab ausa ja otsekohese peresisese suhtlemisega nalja ja äratuntavaid olukordi ning seoseid. Kuid tasapisi paistavad selle huumoripinna alt sügavamad ja valusamad seosed. Esietendus oli juba 2019. Vaatamiskuupäev 01.02. 
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


26. LAUL ÕNNEST - Vanemuine / Tallinna lavakool (lavastaja Elise Metsanurk)
Näitlejad: Maarja Johanna Mägi, Ekke Hekles, Kristiin Räägel, Ken Rüütel, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre, Martin Kork
EMTA lavakooli 29.lennu noored vallutasid Sadamateatri Oskar Luts’u “Laul õnnest” lavastusega. Punti olid haaratud ka Külliki Saldre ja Marika Barabanštšikova ning lisaks ka kunstilise tausta loomisel mitmed vanemad tegijad. Lutsu lugu on kuidagi tänamatult kasutamata viimasel sajal aastal, aga õnneks see leiti taaskord üles, sest tegemist on vägagi kōnetava ja elulise looga. Arvestades, millal see kirjutati, siis võis see omal ajal olla üpris skandaalne, ent on olulise sõnumiga ka tänapäeva kontekstis. Nimelt, kas on vaja abielluda ja kas on vaja abielluda armastusest? Kui kiiresti? Ja kas tõesti terveks eluks? Noor lavastaja Elise Metsanurk on koostöös dramaturg Priit Põldmaga andnud vanale loole isikupärase stiili Teatrikaaslane oli vaimustuses Ekke Hekles’i liikumisest ja tõesti selline kergete hüpete, mõneti varasematest teistsugune ja paljasjalgne roll oli ka minu meelest hea. Ta on laval nii huvitav. Minu lemmikuks kujunes seekord hoopis Marika Barabanštšikova karikatuurne karakter- rikka poisi ema. Kristiin Räägel meeldib üha enam, ta nagu areneks lausa silme all! Seekord meenutas tugevalt Elisabet Reinsalu. Maarja Johanna Mägi sai sedapuhku rolli, kus tal tuleb olla praktiliselt ühes meeleseisundis- pahur ja rahulolematu. Ken Rüütel on väga hea häälega, ent roll vast veel kõige ebameeldivam, suisa "pahalane". Külliki on tasemel, nagu alati- ema rollis, kes näeb kõrvalt, kuidas minia tasapisi tema pojast eemale triivib, kuid ei suuda olla nina toppimata noorte asjadesse. Emade uhkustamise stseen oli loo üks naljakamaid, kuigi mida lugu edasi, seda tõsisemaks ja kurvemaks see keris, kuni paratamatu tragöödiani.


25. VANA KLAVER ehk SUUSABAASIS ON TANTSUPIDU - Thors Production (lavastaja Ain Mäeots)
Meeldejäävaimad näitlejad: Liina Tennosaar, Sepo Seeman, Ingrid Margus, Saara Nüganen, Peeter Oja, Priit Strandberg, Kalle Sepp, Veikko Täär, Inga Lunge,
Kiidjärve “omast poisist”- Kalmer Tennosaarest - teater, nagu rock-kontsert :) Mikrofonidega ja suurele rahvamassile, hoogsate pildivahetustega, kõigile eestlastele tuttava muusika ja ohtrate naljadega (tõesti hea huumor!). Ain Mäeots on meister lavastama selliseid suuri mänge ning kõik töötab, nagu valatult ja viimistletult. Mõni tegelene on “nagu õhust võetud”- tuleb ja laulab vastava tunde tekitamiseks ja otseselt sisu või karakterina ei ole loo osa, aga lõppude lõpuks ikkagi terviku teenistuses. Istusin 26.reas ja sellepärast lavastustöö detailide jälgimine ja näitlejate töö jäi natuke fragmentaarseks, aga isegi nii kaugele paistis (ja loomulikult kuulis) ära Sepo Seemani sobivus Kalmeriks! (Natuke oli kahju, et Mart Sander, kes minu arvates ideaalselt oleks ka rolli sobinud, siin siiski kaasa ei tee). Palju pisikesi karaktereid mängiti ka teatrimällu- Liina Tennosaar iseenda vanaemana (vōibolla see on isiklik kiiks murret rääkivate naiste vastu🙂, aga tõesti oli mahlakalt mõnus ja mõjuv roll), Saara Nüganeni Valentina Tereškova (ja milline lauluhääl!!!) ning Reet Linna, Ingrid Margus Kalmeri abikaasana pakkus kõige dramaatilisemalt sügavaima stseeni, Peeter Oja Artur Rinnena, Inga Lunge laulab ühe etenduse ilusaimatest lauludest ja eriti-eriti Priit Strandbergi Hardi Tiidus! Ott Kilusk on kirjutanud ühe väga vahva teksti, sidudes nii Kalmeri elu kui ETV ajalugu ja just vana hõbeda karakteri tekst kubiseb paroolidest ja headest kildudest. Britt Kõrsmaa tantsud ja kogu seatud liikumine oli tasemel ja samuti Siim Aimla oma bändiga! Vägev! Vaatamiskuupäev 31.07. 


24. NAD TULID KESKÖÖL - Tallinna Linnateater (lavastaja Diana Leesalu)
Meeldejäävaimad näitlejad: Anu Lamp, Priit Pius, Kalju Orro, Egon Nuter, Indrek Ojari, Argo Aadli
Plussid ja miinused:
- Diana Leesalu ei suutnud vältida näidendisse sissekirjutatud karisid tuled kustu-pōlema režiid silmas pidades. See tekitab pika tõsise teksti puhul unisust
- tempo tõmbab vahepeal täiesti paigalseisvaks
- jõhkrad füüsilised toorused toimuvad peamiselt lava taga (va mahalaskmine & poomine)
- lava oli ehitatud esimeste ridade peale, oleks võinud rohkem ka ette äärde mängu tuua.
+ mitmed näitlejad teevad imelised rollid. Eeskätt ema ja poja rollides Anu Lamp (ta nagu armastaks iga sōna, mille suust lendu laseb-milline diktsioon ja teksti mõtestatuse tase!) ja Priit Pius(meeldis teravama s-i läbi stiilipuhas karakteri-mäng), aga ka kõrvalosadest eriti vanameistrid Kalju Orro ja Egon Nuter. Isa-ema stseenid ja keemia oli vägagi eluline! Vangide omavaheline koomika heaks tasakaaluks.
+ teksti ja kogu loo olulisus. Kui seda üle aasta tagasi lugesin, oli juba palju ekrele viitavaid natsiretoorikaga seotud otseseid ühendusi, nüüd oli neid veelgi lisandunud (“klouni vōiks saata Inglismaale, oleks seal neid rohkem”)
+ võimas suurlavastus, vapustav ja dünaamiline lavakujundus Jaagup Roometilt. Diana oskus ruumiga mängida. Rene Liivamägi valguslahendused tegid mõnedest stseenidest silmadele tõelise elamuse(näiteks 3 vangi kättpidi rippumas, 3 kohtvalgustust nende kohal) ja üldse teatav matemaatilisus valguskujunduses on üks teatriaasta tippe.
+ natsilipu oma svastikaga vastik võimsus, isegi kui see on hämaras kōige kohal või kaugel laual. Mõjub!
+ suurel, avaral laval muutub inimene väikseks, milline eluline kontrast ja kunstiline tabavus! Ainult Hitleri hääl oli tähenduslikult lavatäitev.
+ võimas video&helikasutamine, kuigi trummipõrinalik lõik oleks toiminud pisut vähemas mahus veelgi šokeerivamalt.
Tervik mõjus.
Vaatamiskuupäev 29.10. Loe pikemalt siit, kuidas seda enne nägemist ette kujutasin: http://danzumees.blogspot.com/2019/09/tallinna-linnateatri-55hooaja-avamine.html


23. LÕPPMÄNG - Rakvere Teater (lavastaja Peeter Raudsepp)
Näitlejad: Margus Grosnõi, Märten Matsu, Volli Käro, Helgi Annast
Võtan mütsi maha Rakvere Teatri ees. Julgus võtta Beckett’i “Lõppmäng” väikelinna mängukavva on risk. Isegi mõtlesin, et kas lähen või mitte, sest ainus Beckett, mis minule "peaaegu" meeldib on Godot. Kuid Raudsepp on lavastajana heas vormis ning võimalus näha oma suure lemmiku Volli Käro uut rolli...no sellepärast näed ka seda fotot siin🙂 Oi kuis ma loodan, et see risk ära tasub, sest tegemist on absurdi- ja mõtlemist/seoste/teooriate loomist armastavate teatrisōprade maiuspalaga. Beckett seda ise pole lahti seletanud ja seega on kõigi vaatajate enda teooriad õiged. Eks vihjeid, millest apokalüptiline lugu räägib vōib ammutada nii ajast, millal see kirjutati(10aastat peale Hiroshimat/Nagasakit, ehk 2.maailmasõda) kui ka Becketti enda elust, mis olukorda ta sōja ajal sattus, aga ka mis olukorras ta oma naisega oli...Kirjutasin blogis nendest teemadest natuke rohkem, kes tahavad võtmeid. Ja ka seekordne Lõppmäng oli tõesti allegooriate tulevärk! Tegin nii mitmeid kihte oma mõtetes. 1 näide- lahtimõtestatus teatri endaga seonduvalt-siin on keskmes lavastaja/autor Hamm(Margus Grosnõi), kes kamandab, lükkab ja tõmbab näitlejat Clovi(Märten Matsu) ja too peab tegema orjana nii, nagu pime ja ise seista mittesuutev Hamm käsib. Clov jällegi ei saa istuda...Ja mida rohkem “roll” valmis saab(rolli rollis üks koer, mida Clov Hammile “ehitab”), seda vähem tahab ta Hammi sõna kuulata. Hamm jällegi tunneb kuidas teda on vähem ja vähem vaja. Laval üldse “jalutud”-vana teatrijuht(Volli Käro), keda tuleb “piletituluga toita” ja administratsioon(Helgi Annast), kes esimesena otsad annab, kui peaks teater pōhja vajuma. Ja selliseid erinevaid teooriaid tõesti tekkis veel mitmeid! Ja millist tulevärki pakuvad siin veel näitlejad! Nad oleks nagu saanud mingi eriti maitsva asja kätte ja võtavad sellest kōik, mis vōtta annab. Eriti mehed ja eriti Margus ja Märten! Eks Beckett on palju ette kirjutanud, a saatan on ju detailides ning Lõppmängu puhul, et tööle hakkaks on vaja aeglast tempot ja liha luudele just näitlejamänguga! Lisaks kogu eraldatuse teema praeguses pandeemiaajas. Mitte kōigile, a minule küll! Vaatamiskuupäev 17.10. Loe siit pikemalt: http://danzumees.blogspot.com/2020/10/loppmang-rakvere-teater.html


22. KAHEKESI - Kinoteater (lavastaja Paavo Piik)
Näitlejad: Karolin Jürise, Ursula Ratasepp, Liisa Saaremäel, Tõnis Niinemets, Sander Rebane, Henrik Kalmet
Auteur Paavo Piik tõi Kinoteatris välja “Kahekesi”. Väga tugev trupp ja palju äratundmist ning mõtlemisainest pakkuvad tüübid, mõtted ja paarisuhte erinevad vormid ja ajajärgud. Lavastuslikult on siin huvitavalt ja omapäraselt seotud “pildid”, ehk suhete üleminekud ja segatuna sellega, kuidas need tegelased ning teemad justkui voolaks üle järgmiseks, mis muudab terviku eriliseks siksakiks, milles siiski on väga tugev kokkuhoidev sidusus. Põnev kui loojal on nägemust. Karolin Jürise esimese suhte esimene karakter võlub oma terve näo, keha ja olemusega. Mängib, aga on ehe. See on nii võluv, kuidas. Sander Rebane temaga koos on nagu päris ning see kuidas ta enda tugevast kohalolust hoolimata annab Karolinil särada, see muudab nad kahekesi seal nii nunnuks, kuigi suhe väga roosiliselt ei lähegi. Mängu astub Ursula Rataseppa mängitud naine ning Sandrist saab tema armuke. Ursula vastupidi, mängib esimese suhtega end soojaks ja võlub juba täiega teise tegelasega, mil partneriks Henrik Kalmeti mängitav mees. Selline mees, kes on otsustanud olla tsölibaadis, kuigi naine võrgutab, mis jaksab. Henriku mängulisus pääseb siin igati valla ning kui Ursula kaob voodite vahele ära ja mängu siseneb Liisa Saaremäel’i “naine”, on dünaamika sujuvalt läinud üle uueks reaalsuseks. On see vast elutants, mis siis neil seal “kahekesi” saab toimuma ja plõksti vahetub Henrik Tõnis Niinemetsa vastu. Tõnis on täiesti uutmoodi siinsetes rollides. Eriti tema teine “mees”, kelle mõttemaailmast tundsin ära enda oma. Mõnikord on mõnus saada kinnitust, et ka mõned teised on sinu moodi. Sellega saab teha kontroll-linnukese, et kuigi ülakorrusel on mõni tuba sassis, siis teistel on ka.
Jah, lugu suhetest, kus iga suhe on erisugune ja eri faasis, ent ometi tunneb need ära ja elab kaasa. Hea vaatamine. 1h20min, just sobiv. Kammerlik, suhte ühest hetkest üle lendav ja selle sügavusse sukelduv ja siis nagu maagiliselt järgmisse hüpates. Vaatamiskuupäev 02.03.
Endalegi üllatuseks sain palju tagasisidet, et inimesed olla just selle teksti peale seda tükki vaatama läinud. Jääb vaid loota, et antud ootused enda ka õigustasid. Ainult, et ei teagi, kas tekst blogis või instagrammis. Igatahes tänud tänud eest!


21. POEG - Theatrum (lavastaja Ott Aardam)
Näitlejad: Andri Luup, Laura Peterson, Jass Kalev Mäe, 
Olin pikalt “Poeg” etendusest läbi raputatud. Florian Zelleri triloogias hüpatakse “Isa”lt “Pojale”, jättes “Ema” vahele. Aga see “Ema” ei ole ka niivõrd Isa ja Poja sugulane... Tegelikult ei ole ka Poeg otseselt... Pigem on teatavat sidususe tunnet Isa ja praegu Linnateatri kavas olevate “Mineku eel” vahel. “Isa” neist kõigist vast kōige tugevam. Aga nagu öeldud, ka Poeg mõjus. Ja VÄGA sügavalt. 3 korda nägin suurt vaeva, et pisaraid tagasi hoida. Ühest küljest (3 lapse) isana tundsin, mida see isa läbi elas, teisalt pojana, tuli meelde kuidas ise istusin teismelisena Soomes elades järve rannal ja mōtlesin kuidas end ära uputada... Nagu kavalehel lavastaja tabavalt ütleb, lapsed on meie elu kõige tähtsam armastus! Lõikab ka valusalt teise veeni- meie enda ego kipub lapsekasvatusel vahele segama, ka olukordades, kus peaks lapse kõige tähtsamaks tõstma, eriti kuna see on seotud kolmandate inimeste ees kohustustega. Siin isa on isegi tugev selles osas, aga ikkagi. Ja see lõpu Zellerlik trikitamine, on nagu täpp i-peal... Ja milline tour de force on Andri Luup siin isana! Bravo! Teatriliidu aastaauhinna nominatsiooni vääriline roll! Kodus pärast küsisin lastelt, mida nemad teeksid sellises olukorras... sain vastuseks, et kuna neil endal lapsi pole, on raske öelda... nad ei suutnudki end sellesse olukorda kujutada. Pinnisin siiski lōpuks välja...poeg ütles, et ta kuulaks arste, tüdrukud, et usaldaksid poega... Tagantjärgi tark on lihtne olla, aga arvan, et isegi seda lugu hoiatusena vōttes, teeksin ikkagi nii nagu Zelleri isa ja ema. Üldse tundsin selles isas liiga palju iseennast ära ja see ei meeldinud mulle(=ma ise ei meeldi isendale?) Vahepeal on selline peegel eriti hea, tahab ju kohe parem isa olla...
Vaatamiskuupäev 24.09. Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


20.  DOKTOR ESPERANTO - Teatri- ja Muusikamuuseumi projekt (lavastajad Piret Simson ja Liina Vahtrik)
Näitlejad: Liina Vahtrik ja Piret Simson
Õekesed Helmi ja Hilda Dresen’ite vaimud, kes kummitavad Teatri- ja Muusikamuusemi Assauwe tornis. Tõelised esperantofanaatikud, millele autorid-lavastajad-kunstnikud Liina Vahtrik ja Piret Simson on eluvaimu sisse puhunud ja lavastuses “Doktor Esperanto” lavale toonud. Ma ei saa arugi, et mida ma sellelt ootasin, aga igatahes üllatusin, et see tekst ja tegutsemine nii koomiliseks osutus!
Biograafiliste sugemetega lugu on üles ehitatud vähestele faktidele, mida neist teada on- eelkõige see esperantofanatism (mille ümber on punutud keele looja “palvetamine”), mängud esperanto keelega, millesse kaasatakse ka publikut (muide väga-väga mõnusalt kammerlik ja publikulähedane on kogu etendus). Kaasatud on õdede luuletõlkeid ja see annab aimu, et keel on tõesti lihtne ja lihtne omandada. Piret ja Liina teevad siin “oma” asja ja see hingestatus ning panustamine ja silmade sära ning rolli nautimine on ka vastaval tasemel. Minul oli lõbus, hariv ja armas seal saalis olla. Muide pealkiri tulenebki esperanto keele looja hüüdnimest. Indie-teatri hõnguga. Vaatamiskuupäev 15.02. Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


19. HEAD INIMESED - Vanemuine (lavastaja Ain Mäeots)
Näitlejad: Karol Kuntsel, Marika Barabanštšikova, Lena Barbara Luhse, Külliki Saldre, Jüri Lumiste, Ragne Pekarev, Andres Mähar, Margus Jaanovits, Maarja Johanna Mägi
Nōukaaja 80ndate ja verivärske vabariigi 90ndate, pöördeliste aegade kired- Ain Mäeotsa lavastuses “Head inimesed”. Peamiselt läbi ühe perekonna ja selle lähituttavate ning eelkōige sellesse perekonda kuuluva ühe mehe teekonnast Rahvaluule Peavalitsuse peadirektorist Kultuuriministriks. Kuidas ühed oskavad elada, teised on vaid nupud vōi kõrvaltegelased sellel teel. Kuid lisaks ka armastusest ja ihast, sest ka tugevad mehed on naiste võlude ees nõrgad. Iga meie otsus mõjutab elu, ent ka teiste omasid. Liblika tiivaripsutus vōib tekitada lumelaviini. Kuid inimsuhetes tuleb alati hoida kuklas teadmine, et igal teisel on tegelikult enda huvid kōige tähtsamad (vaid tōeline armastus vōib muuta seda teoreemi). Suhted töö saamiseks mängisid siis olulist rolli ja eks nad mängi ka praegu. Aga kui “saatus” luurab Sind nurga taga, siis ole Sa kes tahes ja ükskōik kui suure vōi väikse karmavōlaga, pakku Sa selle eest ei pääse. Autor Mart Kadastik on küll välja andnud mitu romaani, aga see on tema debüütnäidend. Puhtalt tekstilises mōttes aasta tugevamaid originaale! Dialoogides on kuldaväärt sōnaseadeid ja üldse kogu tekst kirjanduslik. Selline näidend, mida tahaks lugeda, et need head ütlemised sealt üksipulgi välja noppida. Vaatamiskuupäev 29.11. 
Loe edasi instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


18. MÄNGU ILU - Tartu Uus Teater (lavastaja Andreas Aadel)
Näitlejad: Elise Metsanurk, Jan Erik Ehrenberg
Mõnikord teatrit vaadates kohe tunned, et see on “Sinu jaoks”...minu puhul tekkis see tunne “Mängu ilu” ajal! Kollaaž vastu vahtimist tükikestega, mis näitavad inimlikku, ent samas ka ebatervet konkurentsijanu. Kõik on vaja keerata “võistluseks” ja tegelikult isegi kui ei keera, siis võib miski hoomamatu klikk ajusagarate vahel ise muuta täiesti mõttetu tegevuse kas võidu peale minekuks või vähemalt “teisele ärategemiseks”. Sellised naljakad loomad me inimesed oleme...ja nagu tegijad rõhutada sobivalt vihjega näisid tahtvat-“loomastume” selles võistlusjanus. Nii vinged, näljased, uued, noored teatritegijad teevad no lihtsalt ülimalt suurt rõõmu! See on kahtlemata minu lemmik viimase lavakalennu lõpetajate esimestest suurte teatrite tegemistest! Tõeline nauding igaühele, kes trenni teeb ja spordiga tegeleb või on tegelenud. Esimest korda elus nägin teatrit Uue Teatri väikses saalis-kui mõnus kammerlik atmosfäär! Ja sporditeater kui žanr on nii harvakasutatav ja huvitav juba tänu oma olemusele! Väga hea, stiilne, valge ja steriilne, koolivõimlalik stsenograafia Kristjan Suitsult-tema selle aasta vast parim töö minu arvates. Andreas Aadel lavastajana näitas juba VATis kammerliku vormi huvitavaks tegemise muskelid (kuigi toona Pinter polnud lihtsalt “minu teater”) ja nüüd veel “oma asjaga” tõstab lati väga kõrgele. Ja milline "partnermängu ilu" Elise Metsanurgalt ja Jan Erik Ehrenbergilt! Vau! Elise murraks nagu ennast mõnuga-avades, painutades barjääre, neist üleronides! Ja Jan Eriku süvenemine, sisseminek, tõesti nagu loomaliku jõuga rollisaavutus!Bravo! Kōik need sulg-ja rahvastepallid, pimesikud ja kitseküpped, isegi iluvõimlemine...Kahtlemata on võidupeale minekus “mängu ilu” või kas selles see “ilu” ikkagi seisneb? Sest tegelikult see võib ikka ka kole olla🙂 Vaatamiskuupäev 16.10. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/10/mangu-ilu-tartu-uus-teater.html


17. TANGO - Endla (lavastaja Ingomar Vihmar)
Näitlejad: Ott Raidmets, Saara Nüganen, Nils Mattias Steinberg, Peeter Tammearu, Jaan Rekkor, Kleer Maibaum, Lii Tedre.
Mis me saame kui paneme iroonia groteskiga filosoofiakeksu mängima? Ingomar Vihmari Mrožeki “Tango”! Poleks unes ka uskunud, et Mrožek on see autor, kelles minu ja Vihmari humoorimeeled kohtuvad! Olin kuulnud igasuguseid hirmulugusid lavastuse kohta, et seda olla raske tõlgendada ja no ka minu nähtud etendusel hõredad read hõrenesid pärast vaheaega veelgi. A vot minule meeldis! Mis meeldis...ahmisin seda endasse paljaste kätega ning lakkusin sõrmed ka veel puhtaks! Kui Eesti teatris jagataks ansamblimängu oscareid, siis see trupp oleks kindlasti vähemalt nominentide seas. Neile, kes teatrit vaadates oma peas teooriaid armastavad punuda, neile veel eriline maiuspala. Tead filosoofiat, et olen ainult mina ning kōik ümbritsev on tegelikult ainult minu välja mõeldud..alguses läksin sellega liikvele, ent siis hüppasin teise vagunisse üle-kujutasin ette ühe inimese sisemaailma, kus idealisti(Ott Raidmets) ja lihtsameelse lapsiku otsekohesuse(Saara Nüganen) pulmalaua ümber on kogunenud primitiivne metsik robustsus (Nils Mattias Steinberg), kultuuriloome, aga ka raskuste ees silmasulgemine(Peeter Tammearu), tahe/vastutahtsi tegutsemine ning käsutäitmine(Jaan Rekkor), petmine ja labiilsus (Kleer Maibaum) ning mängurlus ja peksukott (Lii Tedre). Kõik peavad pidevalt võimuvõitlust. Vaatamiskuupäev 14.12 
Loe edasi instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


16. TALLINNVILLE - VAT Teater (lavastaja Helen Rekkor)
Näitlejad: Henessi Schmidt, Piret Krumm, Ago Soots, Margo Teder
Auteur Helen Rekkori “Tallinnville” on nagu “stseenid ühest linnast”. Ja täpsemalt “targast linnast” (smart city), oma tarkade majade ja oluliste vōitlustega tänapäeva ühiskonnas...versus vana maailm ja ka piltlikult-selle vee alla vajumine. Nagu maailma matemaatiline saatusevortex. Armusin seal VATi saalis..armusin teise lõigu ajal kui 2 tüdrukut liftis kokku saavad..nad on kunagi peaaegu date’ima hakanud, aga saatus sekkus ning suhe jäi sündimata...ent kui miski on “määratud”, siis toimub see varem või hiljem. Ma armusin sellesse paari, sellesse noorte inimeste elumängu..tuli isu jälle vaadata üht oma lemmikfilmidest “Sinine on kõige kurvem värv”...Kõik need u.10 lugu on omavahel läbi tegelaste seotud. See muudab kogu stseenistiku üheks toimivaks tervikuks-väiksed ja kohati isegi omade puäntidega novellid, üheks suuremaks romaaniks. See teekond on muhe, üllatav, pisut isegi futuristlik, aga samas ka inimhingede peidetud tubadesse piiluv, inimeste suhetest teistesse, aga ka masinatesse ja personifitseeritud AIsse. Õppides praegu robootika doktorantuuris, ei ole siin midagi sellist, mida juba praegu maailmas poleks või poleks võimalik teostada, ent ometi mõjub ka pisut nagu ulme. 4 näitlejat oma mitmetes rollides on nii-nii head. Suurim kriitika seisneb selles, et oleks tahtnud eraldi mõndadest lugudest pikka täit lavastusversiooni! Mis siis ikkagi Emmast ja Allissonist saab? Mis sellest lapsesaamise mängust sõprade vahel? AI-Richardist ja Mirjamist? Vaatamiskuupäev 12.11.
Loe pikemalt instragrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


15. PROZOROVITE MAJA. 40 AASTAT HILJEM - Vene Teater (lavastaja Filipp Loss)
Meeldejäävaimad näitlejad: Liilia Šinkarjova, Liidia Golovataja, Jelena Jakovleva, Aleksandr Okunjev, Tatjana Jegoruškina
Mäletate veel Tšehhovi 3 õde, kuidas nad Moskvasse tahtsid ja kuidas nende maja oli pidevalt täis külalisi... See oli eelmise sajandivahetuse aegu, 1900ndate algus... Vene teatri lavastajal, Filipp Loss’il tuli suurepärane idee, vaadata, mis Olgast, Irinast ja Mašast edasi sai ja nõnda sündiski “Prozorovite maja. 40 aastat hiljem”. Kaasates 3 suurepärases mänguvormis olevat (70ndates) Vene Teatri daami. Neist Liidia Golovataja on mul juba ammune lemmik, aga Jelena Jakovleva ja Liilia Šinkarjova avastused (ei mäleta, kas lapsepõlves nägin neid mängimas). Vene Teatri külastused, kuna taasavastan seda teatrit, on igal külastusel minu jaoks, nagu maailma ja eesti teatrimaastiku avardamine. Antud juhul veel tõeline nauding, sest tegelased on tuttavad ning käib huvitav fantaasiamäng, mis viib põnevasse ajastusse- aastasse 1941. Sõda on alanud, Stalini kord ja represseerimine on käimas (millest ei jää puutumata ka 3 õe kodu), ”nõukogude liit” tõstab ühe suuremalt pead... Minu jaoks oli veel kōige suurem avastus seekord oli Liilia Šinkarjova... tema Maša, see noorim, on luuleline ja unistab endistest aegadest, kuigi praeguseks ju ollakse leppinud... Esimese vaatuse lõpp, mil ta peaaegu rongile astub, et ära sōita, kuid rongitoss siiski ilma temata perroonile vuhiseb- see pilt oli nii ilus, täis igatsust, täis saatust... Peresuhted ja sidemed ning noorema põlvkonna armastused... need kõik on siin õdede argipäevas sees. Teises vaatuses peetakse jõule... Aga jõulud olid ju keelatud... Vaatamiskuupäev 18.02. (esietendus toimus juba 2019) Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


14. ROMEO JA JULIA - VAT Teater (lavastaja Aare Toikka)
Näitlejad: Henessi Schmidt, Karmo Nigula, Karolin Jürise, Elina Reinold, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar, Meelis Põdersoo
Hetkel on võimalik 3s eri versioonis seda Eesti lavadel (ballett&ooper Estonias, ballett Vanemuises) näha ja võiks tekkida küsimus, kas tõesti on vaja ka Toikka ja VAT Teatri pea 3 ja pooletunnist Shakespeare’i draamaversioonis oopust “Romeo ja Julia” just praegu meile juurde? Rääkimata sellest, et Nüganen on selle juba korra ideaalselt Eestis lavastanud ja muidu on ka seda käesolevalgi sajandil vähemalt kolmel korral draamateatrina juba tehtud? Aga vot on!
Esiteks on VATikad toonud Capulettide ja Montecchide vihavaenu tänapäeva, sest ka praegu on meie aeg liigestest lahti, nagu kunagi Veronas ja rääkimata Taanimaast, ajal kui üks prints nimega Hamlet seal oli või ei olnud... Jah, kuigi Aare on vähegi üleliigse Romeost ja Juliast kärpinud, on ta seda ka põnevalt (ja väga sobivalt) rikastanud teiste Shakespeare’i näidenditest tuntumate kildudega. Lisaks Hamletile näiteks ka “Nagu teile meeldib”- kogu maailm on lava ja meie vaid näitlejad seal sees...
Vau millised rollid ja milline mõnus huumor siin seda värskendatud, ent olulisema edasi andev lavalugu endas sisaldab. Rikastatud ka videot kasutades ning erilise lavaülesehitusega, kus näitlejad mängivad nii publiku ees kui vahel, nii ühes kui teises otsas, vahesoppides, kõrgustes, kirstus ja isegi postiotsas ronides. Henessi Schmidt murrab oma tavalist lakoonilisemat stiili, lastes kire endast välja ja oi-kui-hea seda on saada tunda. Karmo Nigula hääl on vōimas. Lisaks vinget särtsu Elina Reinoldilt ja Margo Tederilt ja niiniihea on Ago Soots, kes küll peamiselt jutustajaks. Karolin Jürise on ILMUTUS. See tüdruk jõuab veel kaugele teatrimaailmas. Meelis Põdersoo lausa üllatab(positiivselt) ning Tanel Saar ju alati hea, nii ka siin. Suur annus võlu peitub just nimelt seekordse R&J mängulisuses. Näiteks kui tulemas on maskiball, siis vend Lorenzo(Ago) jagab publikule (praegusel ajal tuttavaid rohekassiniseid) maske. Tubini muss ja Põllu valgus on imelised! Vaatamiskuupäev 03.09.


13. MUL OLI NÕBU - Vaba Lava (lavastaja Valters Silis)
Näitlejad: Rea Lest, Henrik Kalmet
Vaba Lava ”Mul oli nõbu” tuli Baltoscandil õnneks päeva lõpuks, sest tegemist oli tollel päeval peajagu üle looga kahe varasemaga võrreldes. Lugu päris elust, mis “omalaadne Balti-kett”- autor/1 tegelastest lätlanna, 2. tegelane leedukas, kelle omakorda tapsid eestlased. Maffia ja elusaatused. Rea Lest & Henrik Kalmet 👍 Hea lavastus ka Siliselt. Kaameratega rikastatud. Seal oli üks kogu saali kahisema pannud lavastuslik-videokujundislik lahendus, kui tegelased läbi pargi jalutasid- väga lahe leid. Lisaks tundis tugevalt ära teatava helinduse, visuaali ja olustikuga sügavöise, pea varahommikuse, ööpäevläbi lahtiolevas pizzabaaris istumise õhustiku-olustiku. Lisaks veel mitmeid lahendusi, mis mõjusid tugevalt ja jäävad kauaks meelde. Pani mõtlema, et kui see poiss 18 aastaselt juba 50se elu elas, siis oligi kõige ehedam “live fast, die young”. On ikka saatuslik iga samm, mida teed. Ja meie saatust võivad määrata ka teised inimesed, ent see on ikkagi lõpuks enda otsustest ja tegudest kinni, sest muu maailm peegeldab Sulle Su enda otsuseid tagasi. Mida kaugemal moraalsest, seda suuremas kõverpeeglis. Vaatamiskuupäev 3.07. 


12. ALICE IMEDEMAAL - Estonia (lavastaja Gianluca Schiavoni)
Meeldejäävaimad esitajad: Laura Maya, Marika Muiste, Jevgeni Grib, Sergei Upkin
Kogu teatriaasta sai Rahvusooperis selle etendusega suurepärase avapaugu! Gianluca Schiavoni taaslavastas Estonias originaalis Naapoli Teatro di San Carlos lavastatud ja koreografeeritud “Alice Imedemaal”. Vaimustavalt videopilti ärakasutades luuakse kunstiline raam, aga eriliselt vinged on veel need kostüümid! Ka nüüdseks veel need pikkade kaeltega flamingopead või laternatega jaanimardikapepud pole meelest läinud - kogu kunstiline taust on tõeliselt esmaklassiline! Ja Estonia orkester-❤️! Aga ka koreograafia on imeline, kasutades ära iga tegelase tüpaažist inspireeritud liigutusi ja ideaalse dünaamilisusega vahelduvad soolod, duod ja suuremate ning väiksemate koosluste tantsud. Alguses nagu teekond, ehk Alice avastamas Imedemaal elavaid “tegelasi”, kuni siis ärtude ōukonnas nii soldatid kui hobused teevad igasuguseid drille. Nii palju mōnusaid detaile suurte piltide sees. Koreograafiliselt nautisin eriti kōikvōimalikke pöördeid. Näiteks Alice’i põgenemisel, kui terve joru tagaajajaid liiguvad reas risti üle saali ja hobuste sähvakalt kiired pöörded mõjuvad nõelteravalt. Üldse selline lavastus on ju ideaalne pisikestele tüdrukutele- kindlasti süstib kavalalt soovi saada suureks kasvades ka baleriiniks! :) Isegi kõige karmim teatrikriitik, keda tunnen, ehk mu enda noorim (14-aastane) tütar, kes iga etenduse peale viimasel ajal annab hinnangu “igav!”, ütles seekord, et see oli VÄGA HEA! Vaatamiskuupäev 10.01.(esietendus toimus juba 2019)
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


11. ABORT - Endla (lavastaja Kaili Viidas)
Näitlejad: Carmen Mikiver, Jane Napp, Nils Mattias Steinberg, Sten Karpov, Ago Anderson
Nii äge, et meil on olemas Kaili Viidas! Koos Heleni, Kaija, Eili, Gerda, Birgiti, Marina, Elise, Cristini/Tiina, Teele/Sandra, Maili, Kadri, teise Tiina, Diana, teise Kadri, Haide, Mari-Liisi ja Üüve-Lydiaga hoidmas naislavastajate lippu ka sellel aastal kõrgel! Tegelikult kohe kui kuulsin, et ta tandemis dramaturg Ott Kiluskiga plaanib Brautigani “Abort” välja tuua, olin kindel, et see saab midagi eriliselt head olema! Oligi!!! Nii lavastuslikult kui ka dramaturgiliselt! Näitlejate trupp ka nii-nii põnev- peaosades noorte armastajatena Nils Mattias Steinberg ja Jane Napp, ühes kõrvalosas Ago Anderson ja mitmetes-mitmetes kõrvalosades Carmen Mikiver ja Sten Karpov! Kaili lavastuses on nii palju peidetud viiteid, mille noppimine kogu teekonnal on nii põnev, et ei hakka siin reetmagi, ütlen ainult nii palju, et laval kohtame ka Brautigani ennast ning noorpaar teel aborti tegema satub ka Hitchcocki Psycho hotelli...aga see on vaid jäämäe tipp. Lisaks üldse kogu lavastuslik produktsioon-mäng mitmel tasandil(lava on jagatud mitmeks, kontuuritatud, nagu von Trieri Dogville, lisaks mängud nii üleval kui isegi lava all! Ja kirsina tipul, lõpus tekkiv ja langev “lavakardin”! No lihtsalt VAU kuubis!!! 
Lugu ise on natuke sürr, absurd, maagiline realism, scifi või mis iganes see nüüd oligi, aga abort ise väga ehtne seal vahel... Vaatamiskuupäev 24.10. 
Loe edasi instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


TOP10


10. SUUR SIBERIMAA - Eesti Draamateater (lavastaja Hendrik Toopere)
Meeldejäävaimad näitlejad: Tambet Tuisk, Merle Palmiste, Viire Valdma, Britta Soll, Tõnu Kark, Taavi Teplenkov, Jüri Tiidus, Marta Laan
Kui ma ühena esimestest Draamateatri garderoobi jõudsin, pärast “Suur Siberimaa” etendust, oli seal minu ees üks häälekas daam, kes õhkas “Oi kui hea teater see oli! Minule kohe väga-väga-väga meeldis!” Tõesti, Hendrik Toompere lavastus voolab nii ilusasti, nagu Jenissei jõgi läbi Krasnojarski krai. Orgaaniliselt ning kergestisulatatavalt. Mõningate ohoo-elementidega, mis pidevalt hoiavad õhus pildikeelelist ootust. Seda loomulikult väga heas koostöös Ervin Õunapuu stsenograafiaga. Isiklik lemmik oli “paduvihma”-lahendus ja “korterid”, mis toodud lava ette äärde. Esimene vaatus Siberis, teine Tallinnas. Jaan Unduski tekst on nii kirjanduslik ja kubiseb loosunglikest lausetest ning keelemängudest. Tahaks need sealt üksipulgi üles noppida ja nagu maasikad kõrreotsa lükkida, a la “Emapiim ja head raamatud on elu alus”, ”armeenia konjakiga ei hakka kunagi igav” jne :) Jah, minu jaoks oli tervik nauding. Vanakooli teater. Ilus austusavaldus Krossi 100ndaks sünniaastapäevaks (segatuna sobivalt ka Georg Otsa omaga). Vaatamiskuupäev 12.03 
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


09. Charoni koor / Хор Харона - Vene Teater (lavastaja Artjom Garejev)
Meeldejäävaimad näitlejad: Marika Otsa, Ilja Nartov, Marina Malova, Dmitri Kordas
Vene Teatris mängitakse midagi õige magusat psühholoogilise draama austajatele-Artjom Garejevi lavastatud “Charoni koor”! Loo keskmes on lapsepōlves suure potentsiaaliga, ent täiskasvanuna lihtsalt üks keskmiselt hea lauljatar Nastja. Kogu tähelepanu, mille ta lapsena sai, ajas tüdruku ajud segi ja täiskasvanuna ei saa ta enam kusagilt “piisavalt” armastust ja tähelepanu. Sellel on omad, väga hirmsad tagajärjed. Ülimalt hästi kirjutatud, näitlikustatud lugu sellisest olukorrast. Ühtlasi ka ühe manipulaatori valede võrgu punumisest, selleks, et saada mida ta tahab. Uus tutvus-noor näitlejanna Marika Otsa tekitab alguses kaastunnet- manipuleerib osavalt ka vaatajaga. Tema hingestatud mäng paistab pinna pealt üha sügavamale ja sügavamale, sedamööda kui tema tegelase tegelik pale sealt välja paistma hakkab. Kuniks lõpus on temast kahju tunda juba raske. Kuigi inimlikul tasandil ju ikka- ta on selgelt oma kasvatuse ohver. Lapsena allasurutud, aga naisena juba ise vastutav oma tegude eest.
Garejev on lavastajana tõsine “nähtus” meie teatripildis! Niisama lihtsalt see mees lavale midagi ei pane. Publik istub lavasügavuses ja vaatab saali suunas seda (elu)teatrit. Siin on mitmeid vapustavaid ja ehmatavaid ideesid ja momente. Lisaks Marikale teeb siin väga hea rolli ka teda armukesena pidanud tegelase rollis Ilja Nartov ja taaskord üllatab positiivselt Dmitri Kordas, peategelase õemehena, kes on üdini teadlane ja kes tahab ikka head... Peategelasel seevastu ei tule midagi välja, temasse oleks nagu kurivaim sisse pugenud. Ja kuna iseloom on mäda, siis vajub ta üha sügavamale. Olin kindel, et ta teeb lõpuks enesetapu, aga asi läheb siiski teisiti. Laval siiski toimub surm ja saab näha isegi kirstu. Žedeljovi muusika on mõjuv ja Charoni koor pahaendeline ja võimas. Olga Privise liikumine & Andrejuki valgus-wow! Kindel soovitus! Sünkroontōlge ka tasemel(loeb sametise häälega Mari Torga). Esietendus oli juba 2019 ning ilmselt jäi väga napilt teatriliidu parima lavastuse nominatsioonist ilma. Minu arvates oleks võinud see küll mõne teise asemel seal nimekirjas figureerida. Vaatamiskuupäev 28.01.


08. SÕSARA SÕRMELUUD - Teatriühendus Misanzen (lavastaja Helen Rekkor)
Näitlejad: Maarja Tammemägi, Sandra Lange, Rauno Kaibiainen, Ajjar Ausma, Kristian Põldma, Kat Sun
Visuaalteatri-võlur Helen Rekkor paitab meie silmi ja seekord ka tõstab pisut õõva jõul kulkakarvu, rahvapärimuste põhjal lavastaja enda dramatiseeritud “Sõsara sõrmeluud”ega. Kogu lavastus sisaldab endas 5 karmi muinaslugu, aga teatritehnikaid vähemalt 2 korda nii palju: draama-, füüsilise-, varjuteatrist objekti- ja nukuteatrini välja. Nii fantaasiarikas režii, nagu need reaalsusega vabalt ringi käivad lood ise! Iga lugu eraldi, aga tervikuna ikka täiesti pahvikslööv visuaal. Ja ma ei ütle seda erapoolikuna, kuigi trupis laval on mu enda “tütar Dekameronist” Maarja Tammemägi, Rauno Kaibiaineni fänklubi liige olen ta esimesest lavalnägemise hetkest peale; Ajjar Ausma, kelle x-faktor purskub iga kord kui ta vaid valguse kätte lastakse, Kristian Põldma iga uue rolli järgi janunen ning laast, aga kaugeltki mitte liist-“Eesti oma Tuhkatriinu” Sandra Lange, kes tuli etenduse keskel ja ütles mulle silma sisse, kui “kaunis mees ma olen” (ei saanud muige peale aru, kas ma aru sain ja küsis veel, et kas eesti keelt ikka mõistan)😉 Lisaks uus lavatutvus/avastus Kat Sun, kes proffidele näitlejatele sugugi alla ei jää! See on tegelikult ansamblimänguvõidukäik ning eelkõige ikkagi lavastajateater (Heleni puhul tihti kipub nii olema). Auteur’iliku tugeva nägemusega. Tema tiim töötab selle nägemuse hüvanguks 101%. Priidu Adlas loob ühe senise teatriaasta parima valguskujunduse. See on siin nii oluline, et praktiliselt aitab luua ja käib käsikäes kogu režiiga. Ja MUUSIKA! Tantsisin istudes terve etenduse.Helilooja ja muusikakunstnik Villem Rootalu segab moodsat technot ja pärimuslikku. Kinkides ühe aasta parima ja mōjusaima teatrilaulugi ”Ema mu ära tappis, isa liha ära sõi”! Maarja Pabuneni kostüümid ning Joanna Juhkami whitebox peidus üllatustega, Kristjan Rohioja kõikvõimalikud liikumisseaded ning Mikk Mengeli tehnilised trikid-vaimustav! Eks nii hilja on meeled ka teistmoodi vastuvōtlikud, nimelt etendus algas kell 22 ja lõppes alles 0:45! Kui pärast autosse istusin, kuulsin, kuis tagaistmel keegi ühest otsast teise nihkus, a kui peeglisse vaatasin, polnud seal kedagi. Järsku oli madu?! Vaatamiskuupäev 14.08. 


07. ANNE LAHKUB ANNELINNAST - Tartu Uus Teater (lavastaja Ivar Põllu)
Näitlejad: Maarja Mitt-Pichen, Märt Avandi
Mahlane suutäis väga head eesti uut dramaturgiat! Auteur Ivar Põllu kirjutatud/lavastatud “Anne lahkub Annelinnast”. Oi seda on saanud oodata, sest Ivar on juba mõnda aega pühendunud teatrimaja rahakogumisele ja no kus Sa siis lood, kui tuleb tegeleda kōige muuga... Aga see ootus tasutakse ühe suhte anatoomiaga. Trikk ongi selles, millise suhte?! Nagu sibul lahatakse seda siin kiht kihi haaval, enne kui jõutakse tuumani. Prantslastel vōib ju olla oma Zeller, sakslastel oma von Mayenburg ja leedukatel Ivaškevičius, aga meil on PÕLLU, kes ei jää eelmainitutele alla! Kristiina Põllu on kunstnikuks ning see lava äratab kamaluga kõiksuguseid assotsiatsioone, millest peatselt blogis pikemalt kirjutan. Rene Liivamägi loodud valguskujundus on huvitavalt sümmeetriline või siis hoopis lavaruumiloov(näiteks ühes nurgas avatud uksele viitav valgus) ja see võimendab kogu atmosfääri kliinilisust, sest see suhe on siin tõesti nagu preparaadi vahel mikroskoobi all. Märt Avandi teeb senise teatriaasta parima meespeaosa ja ega Maarja Mitt-Pichen talle alla jää, aga väga häid naispeaosasid on see aasta tulnud juba mitmeid. Soovitaksin siiski hoiduda lugemast selle lavastuse kohta midagi enne kui endal vaadatud, sest siis on kindlam, et ohhoo-efekti keegi ära ei riku! Juba mina kardan, et olen siin liialt paljastanud. Väga hea ja tabava isutekitaja pakuvad kammerliku lavastuse 2 näitlejat ise ERRi kultuuriuudistes (ERR kodulehel Teatriuudiste-rubriigis järelvaadatav). Kellest see lavastus ikkagi on? Naisest, kes on mahajäetud või mehest, kes justkui naudib oma poissmehepōli, kuigi üksi olla ka ei soovi? Mnjaa, siin tuuakse nii mitmedki naiste ja meeste olemuslikud eripärad ja erinevused välja. Pakutakse inimpsüühika ära-, häbi- ja kaasatundmist. Ja kes või hoopis mis(?) on pealkirjas viidatud “ANNE”? :) Vaatamiskuupäev 22.02. Loe pikemalt siit: http://danzumees.blogspot.com/2020/03/anne-lahkub-annelinnast-tartu-uus-teater.html


06. FELICITAS - Theatrum (lavastaja Andri Luup)
Meeldejäävaimad näitlejad: Riina Maidre, Liina Olmaru, Jan Uuspõld, Maria Peterson, Külli Reinumägi, Helvin Kaljula
Vau! “Felicitas” on parim asi, mis on Theatrumis lavale toodud pärast Florian Zelleri “Isa”! Ja tegemist on Andri Luup’i autoriteatriga! Ühtlasi nii mõtlemapanev kui ka naljakas, heade näitlejatöödega (eriti Riina Maidrelt ja Liina Olmarult, aga tegelikult tervelt trupilt) ja mis eriti mõnus, siis vahvalt mänguline. Siin oli sees mitmeid kuldaväärt väikseid mõtteteri. Näiteks, nagu muuseas õhku visatud lause, et tehisintellekt hakkas plahvatusliku hooga arenema alates sellest, kui hakati laskma tehisintellektil endal arendama AI-d. (Ehk siis murti inimkonna üks suurimaid tabusid-usaldati kaotada kontroll). Kui oled näinud rootsi telesarja “Äkta människor”, siis on see lugu mitmeski mõttes juba tuttav. Tegemist ühe koduga, kuhu võetakse inimkujuline robot. Naisrobot, eelkõige majapidamistöödeks- tabava nimega Felicitas (Riina Maidre). Tal on “robotina” muidugi kõikvōimalikke huvitavaid digitaalseid omadusi, “kasutusvõimalusi”. Perre, kus naine oma sõbrannadega kompavad iseenda ja roboti piire, aga mees temasse armub... Tõstatuvad mitmed moraalidilemmad ja inimlikud küsimused, nagu näiteks mida tahavad mehed ja mida tahavad naised.... Lahe ja üllatav. Kahtlemata soovitatav! Vaatamise kuupäev 13.02


05. CARMEN - Paide Teater + Must Kast (lavastaja Peeter Volkonski)
Näitlejad: Laura Niils, Jaanika Tammaru, Birgit Landberg, Kaija M Kalvet, Kaarel Targo, Joosep Uus, Karl Robert Saaremäe, Karl Edgar Tammi, Johannes Richard Sepping, Kirill Havanski
Grandioosne! Pompoosne! Tsirkuseextravanagaza, kus kõlavad kōik kuulsad Bizet’ Carmeni aariad ja rohkem veel! Lisaks kōik olulisemad tsirkuseelemendid on esindatud-akrobaatika ja ōhuakrobaatika, nugadeloopimine inimesepihta🙂, hobuste seljas trikid😀, klounaad ja ohtralt (minu lemmikut) mustkunsti! Vau-vau-vau! Siin on küll 2 teatrit- Must Kast ja Paide Teater ühendanud jõud Vürst Volkonskiga, ent tunne on, nagu produktsioonis osaleks veel rida teisi teatreid! Ele Sonn on kōik suisa superhästi laulma pannud ja kui hääl kusagil värahtaski, siis see andis ainult karakterit&särtsu juurde! Kaarel Kuusk on imemees, kuidas ta kõik on kokku mixinud+lisaks teeb veel live’s nii klahv-kui löökpillidega ja udupasunaga mussi ja heli juurde! Ja no liikumine on siin muusikaga samavõrdse kaaluga ning Jaanika Tammarust on saanud ikka täiesti selle seadmise meister! Need vapustavalt ilusad jōu&ilu numbrid, mis päädisid silmipaitavate kombinatsioonidega-vot on tase! Iir Hermeliini kunstiline taust ruudulise lauamängu ja mängulise tsirkuse/hispaania elemente mixiva kostüümistikuga, kōike kroonimas 1 võimas visuaalne komm lõpus! Esmaklassiline tervet lava ja tegelt kogu saali täitev ansamblimäng! Aga milline leid on Laura Niils Carmeniks! Ta mäng liikumisest ja laulust hoolimata mõjus ka psühholoogilise karakteriloomena. Ja kōigi teiste omavaheline kokkumäng ja igaühe oma mäng-bravo! Kuulates kaaspublikut vaheajal, siis arutati palju Toreadoori(Joosep Uus) ilmumist ja kuivõrd hea on ikka don Jose(Kaarel Targo)! Ma oli pöördes kōigi 4 plixi peale(Laura lisaks Jaanika Tammaru, Birgit Landberg ja Kaija M Kalvet)+ 1 hüpe, millega Karl Robert Saaremäe lavalt hüppab, Karl Edgar Tammi kasukalehvitus, 1 pööre, mille teeb Kirill Havanski ja 1 stseeni uimased silmad Johannes Seppingult-vaid detailid, aga annavad rollidele ja tervikule nii palju! Juba vaheaega ei tahtnud, sest oleks tahtnud veel ja veel ning lõpus olin 1 esimesi, kes aplodeerides jala sirgu lükkas. Sügishooaja teised seisvad ovatsioonid minult (Lehman brothersi järel)! Äge tantsuline muusikalitsirkus kus ei puudu postitants ega ka mõnus huumor, tragöödiast rääkimata! Vaatamiskuupäev 26.11.


04. KURITÖÖ JA KARISTUS - Eesti Draamateater (lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo)
Meeldejäävaimad näitlejad: Ursel Tilk, Priit Võigemast, Hendrik Toompere, Hilje Murel, Taavi Teplenkov, Uku Uusberg, Markus Luik, Helena Lotman
Kui “Lehmanis” oli selle aasta trio ja “Pigem ei”s selle aasta teatrikvartett (Kuldari vastu), siis Ojasoo/Semperi lavastuses on meie teatriaasta “duett”- Ursel Tilk ja Priit Vōigemast- vapustav, vaimustav, bravo! Ojasoo-Semper tandem pole Eestis lavastanud juba aastaid. Viimati NO-luigelaulu Kihnu Jõnni näol...aga see uuslavastus (ja milline vaimustav kunstnikutöö!) on minu arvates nende viimase 10 aasta parim (kerisin NO99 kodulehel lavastusi tagasi ja leidsin, et viimati olin NO-isa/ema tööst samaväärses vaimustuses 2009, mil nad tõid lavale “Kes kardab Virginia Woolfi”). Koju jõudes pidin hakkama vaatama Ungari tânavuaastast “parimat filmi”(Preparations to be together for an unknown period of time), mille alguses oli lõik Sylvia Plathi luuletusest..mis omakorda liigutas midagi kusagil seal kōige sügavamal (guugelda “Mad girl’s love song”) Urseli Raskolnikov on nii tundlik ja habras ning hullumeelsuse äärel..nagu Sylvia luule. Kuigi sellest tundlikkusest voolab välja jõud. Jōud, millele vastandudes Priidu mäng omakorda lööb leekidesse ja plahvatab! Vägev oli selle tunnistajaks olla. Dostojevski on siin küll tänapäevastatud, aga seal on kogu loo põhijoon sees. Tervikelamusena meisterlik! Vaatamiskuupäev 15.12.
Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


03. PIGEM EI - Von Krahli Teater (lavastaja Juhan Ulfsak)
Näitlejad: Marika Vaarik, Mari Abel, Jörgen Liik, Ingmar Jõela, Lauri Lagle
Mis toimub? Juba teine Von Krahli Teatri tükk järjest, mis minule meeldib! Kas olen mina kasvanud vōi on vonkrahlikad liikunud minule lähemale, selles on küsimus... Milline vahvalt ootamatu kontorimuusikal! Allegooriline, irooniline, sümbolistlik irve meie kinnistunud tööeluhierarhia ja oodatavate käitumisvormide ja -normide üle. Nii mōnusalt värske võrreldes viimaseaja trafaretsete komöödiatega, mis nagu sunnitud naerukohtadega ju kisuvad muige parimal juhul hetketi näole, aga siin ei saanud vist terve etenduse irvitust maha suruda. Vaadates oleks nagu ise Boss-Marika Vaariku alluvuses, koos Dandy-Ingmar Jõela, Wanamun-Jörgen Liigi ja Küpsis-Mari Abeliga lolli lambana, segunenud tundega imetlusest, erutusest ja ehmatusest, kuidas Kuldar-Lauri Lagle julgeb, ent samaga viisakalt, rafineeritult ja väga peenelt on leidnud ilusa lihtsa lause, millega oma sotsiaalset võimu kehtestada ning ühtlasi vastu hakata millelegi, mida ta ei taha- “Pigem ei!” Selle võtsin ka ise kasutusse! JA SEE TOIMIB! 🙂 Inspireeriv, õpetlik ja nii-nii meelelahutuslik. Juhan on nagu rebel, nagu see, millest ka see lugu räägib- konventsionaalse vastane. Ja kergitan austusest mütsi sellele! Taavi Eelmaa tekst tõukub Herman Melville’i loost, ent on siiski peaaegu originaalnäidend. Ja MILLINE dramatiseering - üks teatriaasta tippe! Mul oli väga lõbus, nii elu äratundmise kihis, iseenda ja ümberkondsete üle naerdes kui ka lihtsalt selles hoogsas, teatraliseeritud, tegelaste “Kuldariga” kohtumise kirjelduses kaasategemises. 
Vaatamiskuupäev 01.10. Loe pikemalt instagrammist: https://www.instagram.com/danzumees/


02. ÕITSEV MERI - Kuressaare Teater (lavastaja Madis Kalmet)
Meeldejäävaimad näitlejad: Elar Vahter, Arvi Mägi, Jaune Kimmel, Grete Jürgenson, Loviise Kapper, Piret Rauk, Jürgen Gansen, Andres Raag, Kiiri Tamm
Iga aasta mais teen oma suveteatri ootuste tabeli. Seekord möistagi selgus alles juunis nii mönigi “ootamisväärne lavastusplaan”, a selle maikuu edetabeli tippu kroonisid: 1.Ugala“Katkuhaud”
2. #kuressaareteater “Öitsev meri”, 3.Endla“Nagu süldikeeduvesi”.
Suve löppedes ei pruugi see ”elamuste” järjestus üldse selline olla, a seda naljakam & tobedam see “mäng” on 🙂 Nii osutuski hoopis see Madis Kalmeti lavastatud ja August Mälgu romaani järgi dramatiseeritud “Öitsev meri” terve 2020 teatrisuve suurimaks teatrielamuseks. Kalmet on lavastajana VAIMUSTAVALT heas vormis. Ikka leiab ta omad nöksud, kuidas tervik eriliseks muuta. Ja mis peamine, kuidas emotsioonid välja pigistada vaatajast. Köikse viimane stseen töi isegi pisara silmanurka! Ei tea, kas see oli siis see isa-poja vaheline vöi siis kogu see saare pere suure saaga elutraagika oma töusude ja möönadega tolles kalurikülas vöi lihtne eestlaste jonn, mis ka sellest loost mitutpidi välja joonistus, a no pisar sinna silma tekkis. Ja üldse, tegemist nagu ühe eestlaste tüvitekstiga. Hannespoiss (suurepärase häälematerjaliga ja siin veel eriti niinii usutava ja eheda) Elar Vahter’i kehastuses- mees 3 pruudiga, nagu kits kolme heinakuhja vahel- üks üleaedne, asjalik ja omasugune (Grete Jürgenson), teine, rikka pere plika (Jaune Kimmel) ja kolmas, päevatee kaugusel asuvast Pöidest (Loviise Kapper). 3 erinevat noorte naisnäitlejannade rolli, nagu pärlid reas, köik 3 täiesti isesugused ja imetlusväärsed! Arvi Mägi isana lausa imekspandavalt kasutas nii miimikat kui füüsilist kui muidugi sönalist mängu. Ja ta silmad! See on tase, kui (ja veel õues mängitavas lavastuses) näitleja suudab silmadega ka mängida! Piret Rauk, aastaauhinda vääriva koomilise karakterrolliga, täis pisikesi nauditavaid nüansse. Jah, see on “minu” teater- terav dialoog, saab naerda ja saab kurbust tunda, TUNDA, autentne atmosfäär, hea ansambel, aga säravad eraldi rollid. Leelotajadki tuli kord röömsama, kord kurvema leeloga. No mis Sa hing veel ihkad! Seisvad ovatsioonid tervelt publikult! Seisin ka, üle pika aja.


01. LEHMAN BROTHERS - Eesti Draamateater (lavastaja Hendrik Toompere jr)
Näitlejad: Guido Kangur, Mait Malmsten, Priit Võigemast
Eesti Draamateatri juubeli- e. 100.hooaja 1. esietenduse, Stefano Massini kirjutatud(hetkel maailma 1 kuumimaid dramaturgiaid, mängitakse nii West Endis kui Broadwayl!), Hendrik Toompere jr lavastatud, 3 eesti tippmeesnäitleja ja 3 vinge muusiku poolt mängitud “Lehman Brothers”iga püstitati eesti teatriaasta TIPPMARK! VA-PUS-TAV!!! Viis korda tulid näitlejad kummardama, sest seisev publik ei väsinud aplodeerimast ja braavo-karjumast, nagu meisternäitlejad ei väsinud seda 4-tunni pikkust Lehmani 3 põlvkonna perekonna-, ajastu-, maailma majandusajaloo- ja juudikultuuri saagat esitamast! Sellised lavastused ja lood ja mängud on need kõige-kõigemad! Oma olemuslikult jutustav teater ja seega nōuab vaatajalt fantaasiat, ehk ettekujutlusvõimet, samas mõnusalt mänguline ka näitlejate rolle silmas pidades. Tekst nii terav, palju naudingulisi detaile, aga ka oma massiivsuses ja mastaapsuses võimas ning teadmisiavardav. 3 näitlejat saavad igaüks mängida üht Lehmani venda, aga kuna lugu kestab läbi 3 generatsiooni, siis veel ka last või lapselast + nende abikaasasid ja äripartnereid. No lihtsalt vaimustav, millised näitlejad! Guido näitab karakteriloome kõrgeimat klassi, tema Henry nii saalitäitva kohaloluga, Philip maksmapanev (samastusin, aga võibolla lihtsalt tahan samastuda) ja kübaraga Ruth Lamar-imetlusväärne! Lisaks kississilmne rabi ja veel ja veel ja veel!!! Mait Malmsteni psühholoogiline sügavus, väikeste muudatustega Emanuel ja vend Meyeri poeg Herbert (ka beebina!) ning energiast pakatav Priit Võigemast noorima venna Meyerina + Philipi poja-väsimatust twistijast ja suguvõsa viimase, 1969.aastal surnud pankuri Robertina. Milline trio!!! Ja kogu loo lavastuslik läbikomponeeritus muusikaga! Tekkiski tunne teatavast jazzi kehastusest teatri vormingus. Alates esimese vaatuse juudimuusikahõngulisusest, näiteks Hava Nagila töötlused, läbi jazzi tippajastu kuni atmosfääri-meeleolumuusikani välja, kogu aeg käsikäes sisuga. Alyona Movko mustvalge silmipaitav videokujundus veel taustal! Võimas ja nii-nii stiilne! Ei saa jätta lisamata, et Üüve-Lydia Toompere liikumisseaded ja üldse kogu kolmiku liikumine, žestid, ilmed ja valikud nii mõnusad, vaimukad ja naudingut pakkuvad. Priidu Adlase valgukujundus, Laura Pählapuu minimalistlik, ent sellise lavaloo jaoks piisav ning Kärt Ojavee 1800ndate stiilis kolmeosalised ülikonnad stiilsed, stiilsed, stiilsed. Just “stiilne” on see adjektiiv, mis esimesena tuleb keelele seda kõike kirjeldamaks. Esika-saal oli täis kultuuritegelasi ja nii endiseid kui praeguseid pankureid ja majandusinimesi. Sest eks Lehmani vendade panka peetakse üheks 2008ndal aastal alanud maailma majanduskriisi põhjustajaks. See lugu valgustab, kuidas tegelikult immigrantidest Lehmanid ise olid tõelised ärihaid ja suutsid üle elada, tänu oma targale tegutsemisele ka selle vaatet veelgi hullema 1930ndate majanduskrahhi. Aga 2008 olid Lehmanite panga eesotsas hoopis teise verega mehed. Ja kui vingelt veel Toompere jr need krahhiaegsed enesetapud lavastas. Erilised lemmikud olid ka kosimised ning üldse meeste karakteritevahetused ja täiesti hoomamatud, silmeall mustkunstina toimuvad üleminekud. No täitsa lõpp mis tase!

laupäev, 20. veebruar 2021

Tiit ja Tõnu - Von Glehni Teater


Sellest on nüüd juba 24 aastat kui esimest korda Mart Kivastiku näidend "Peeter ja Erik" lavale jõudis. Ühtlasi on tegemist autori esimese näidendiga. Alles peale seda tulid kõik need Eesti kultuuritegelastest suured hitid, mis Viinistul lavale jõudsid. Tegelikult pidi lugu lavale jõudma juba 25 aastat tagasi ja Peeter Volkonski ning Erik Ruusi mängituna - neile see tegelikult kirjutatud oligi, aga Erik kukkus mängust välja (elas tükis oleva "veinijoomise" stseeni liiga eluliselt sisse?) ning asemele astus Tõnu Oja. Esikas lükkus ühtlasi järgmisse aastasse ja nõnda jõudiski Hendrik Toompere (toona nimes veel jr lisandiga) lavastus Von Krahli Teatris hoopis "Peeter ja Tõnu" nimega vaatajate ette. Ühtlasi sai Tõnu Ojast üks Kivastiku näitemängude püsimängijatest. Omal ajal Tõnu kiitis ka Kivastikku kõvasti, tuues esile tema eestlaslikkuse vastandades tema materjali Hollywoodi filmide kärtsule ja klantsile. 

Nüüd on generatsiooni võrra uusi teatrivaatajaid peale kasvanud, Peetri käest on teatepulga üle võtnud Tiit Sukk ja autor ise tõi Nõmmel tegutseva Von Glehni Teatri (saatuslik, et Von Krahliga nii sarnase nimega?) lavale näitemängu sedapuhku pealkirjaga "Tiit ja Tõnu". Kas saatuslik seegi, et ka seekord ei läinud esietendusega täpselt nii, nagu plaaniti - sedapuhku astus vahele pandeemia ja sellepärast toimus esietendus hoopis Tartus Karlova Teatris, kus muidu planeeriti juba eelnevalt mängida esimesed külalisetendused. Kuid lavale see jõudis ja nüüd said esimesed mängud tehtud ka Von Glehni laval.

Seal nautis ka siinkirjutaja eesti tippnäitlejate kammerlikku ja koomilist sehkendamist. Von Glehni teatris on sellist mõnusat indie-hinge ja kuigi tavapärane lava on vähemalt esimeste ridade jaoks pisut kõrge, siis selles lavastuses on päris lava ette ehitatud madalam ning nõnda on kogu mäng toodud vaatajatele veelgi lähemale (seda nõksu kasutatakse täiesti õigustatult Von Glehnis tihti, andes sellega ühtlasi teise mängutasandi taamal-kõrgemal). Selles otsuses peitub  ka lavastuse üks suurimaid võlusid - Tiit ja Tõnu on toodud nii ligidale, et tekib tunne, nagu ise oleksid ka nende kahe mehega seal väikses ühistoas otsimas juustu, praadimas muna, Tiidu kitarrimängu kuulamas, tooli kokku klopsimas, plikasid aknast piilumas, veini joomas ning raamatuid lugemas ja nende üle arutlemas.

See teatrielamus on natuke nagu pühapäevased pannkoogid - ühekorraga tavaline, armas ja mõnusalt kodune. Tiitu ja Tõnu on ju näinud nii palju, et tekib peaaegu nagu tunne, et tunnekski neid päriselt. Seda semulikumad nad seal ka laval tunduvad ja seda rohkem neile ka kaasa elab. Vaadates mõtlesin, et ise küll kummagi mehega tuba/kodu jagada päriselt ei tahaks, Tõnu Oja "Tõnu" on vanem ja end tähtsaks tegev, nooremat kantseldamas-kamandamas, mis tegelikult ju hakkaks häirima varem või hiljem. Tiit Suka "Tiit" jällegi põeb lobapidamatust ning pole just kõige teravam pliiats. Kui peaks, siis ilmselt selle Tiiduga saaks hakkama. Mõtlesin veel ka seda, et ehk näitab see enda vanuseklassi - oled vanem, siis ilmselt sobiks Tõnuga toajagamine paremini. Üldse jäi tunne, et eelkõige on see lavastus vaatamiseks sobivam keskealistele ja vanematele. Siin pole mingeid erilisi trikke ja materjal ka selline psühholoogilisrealistlik, kuigi lähtekoht ongi müstiline. Tõnu Oja teeb siin sellise rolli, mida ilmselt oskavad hinnata eelkõige näitlejad ise, sest ta nagu ei mängikski, vaid "on". Ehedalt eluline, samas mängulises mõttes ei tee oma tegelast karikatuurseks, kuigi karakteri loob küll. Tiit Sukk jällegi teeb oma Tiidu mängulisemaks, kasutades nägude-tegemist ja mängutehniliste võtetega energilisemaks muutumiste ja pausidega-taandumistega. See läheb jällegi publikule ehk rohkem peale - tema "mängu" on "vahvam" vaadata. Minu teatrikaaslane näiteks ütles, et Tõnu ei mänginudki üldse...vaidleksin sellele vastu - see oli ka mäng.

Mind jäi häirima ehk vaid üks asi - miks need mehed seal koos elama olid sunnitud? Miks Tiit tuli? Mängisin selle mõttega ja proovides ehitada oma teooriaid, nagu ikka kui kõik ei ole ette ära seletatud. Võib-olla on autor sellele oma seletuse andnud, aga loodan, et mitte. Üks minu teooriatest, mis kuni lõpuni jäigi vett pidama on see, et Tõnu, jõudes teatud ikka, kolis tema juurde sisse mehe "noorem mina". Üksindudest ettekujutatud keegi teine - nõnda on ju seltsim. Nooremana loed teatud sorti raamatuid, hiljem muutuvad need lugemised filosoofilisemateks. Vanemana oled laisem ja paiksem, lased noorematel toimetada (tooliklopsimine, poes käimine jne), kuigi teatud asjus usaldad ainult iseennast (munapraadimine, otsustamine mida poest tuua jne). Üks teema, mis veel selles loos tõstatub on mälestused - nooremana neid on rohkem, vanemana mäletadki vähem. Kuigi kui siin astuda kogu "teooriast" korraks välja, siis tekib hoopis teine mõtlemist ergutav ja äratundmist pakkuv teema - kui Sul endal ei ole eriti mälestusi, siis ei taha või pigem ei huvita ka teise inimese mälestused. Minul näiteks on sama lugu unenägudega. Kuna ise magan vähe ja ju seetõttu näen und aastas umbes vaid 5 korda, siis absoluutselt ei huvita teiste inimeste unenäod. Olgu need ettenägelikud või muudpidi seletuslikud - vahet pole. Sama näis olevat nende mälestuste jutustamiste ja kuulamistega Tõnul ja Tiidul.

Pille Jänes on loonud sellise pisut räämas, ent ometi puhta toa koos kesksel kohal oleva aknaga. Palju isiklikke äratundmisi pakkusid ka mitmed detailid - National Geographic'u vanad ajakirjad vanamehe voodiääre all või katkised sokid, tuhvlid ja isegi rätikud kraanikausi küljel asuvates nagides ja muu. Palju sinna pisikese lava ümber ja sisse mahutada polekski võimalik, et mitte kaotada realismi. Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus on siin selline, et see ei kriibi millegagi kõrva, ega jää ka millegagi meelde - tagantjärgi võiks imestada, kas seal üldse muusikat oligi peale selle, mida Tiit kitarriga laval esitab (muide see väike lõik oli väga huvitav tõlgendus ja mõnus kuulamine!). Sellist muusikalist kujundust peetaksegi kõige õigemaks, kuigi mina tahaksin ikkagi ilusaid või muul moel mõjuvaid meloodiaid või meeldejäävaid hetki lavastusliku muusikakasutamisena. Ka valgus mängib mõnes stseenis rolli - eriti lõpupoole, seega Petri Parriku töö on tuntav.

Hinnang: 3+
See seletamatu olukord, miks need kaks meest on siin kokku saanud on ühtviisi nii pluss kui miinus. Pluss, sest ergutab fantaasiat, miinus, sest ei saa aru, miks üldse kõik see. Plussipoolele kirjutaks kindlasti kogu eheduse, teisalt igapäevalisus-tavapärasus on ka miinuseks. Need 2 näitlejat on ka sellised, et neid on alati laval mõnus vaadata. Saalis oli pidevalt kuulda just naisterahvaste naeruturtsatusi, aga ka mina (ja ilmselt ka teised mehed) vaikselt muhelesin praktiliselt algusest kuni lõpuni. Äratundmist tuttavate tüüpide näol on siin kahtlemata, teisalt minu teatrikaaslane oli näiteks Tiidu tegelase peale nii ärritunud ja tundis end nagu Tõnu tegelane, et ta ka ei saa sealt ruumist ära kui tahaks. Tema oli ka tunduvalt kriitilisem kogu tüki suhtes, pidades seda ajaraiskamiseks ja mõttetuks teatriks, nurisedes, et see polnud tema jaoks huvitav. Samas kuulsin kuidas temagi oma maski taga korduvalt itsitas. Ma leian, et mõnikord ei peagi huvitav olema, piisab sellest kui saad naerda ja ära tunda mingeid elulisi asju. Näiteks kogu tooliehitamine oli huumorikuld oma pilkude-ilmete mänguga ja eestlastele ikka meeldib alkoholijoomine - seegi ilmselt paljudele äratuntav :) Lõppkokkuvõttes pretensioonitu muhe huumor, millega ei lööda kellegi pihta peale iseenda, millest omakorda saab kokku selline lihtne ja tore teatriõhtu. Võibolla tõesti oleks natuke veelgi parem olnud, kui see ka millegagi hinge oleks pugenud. Tõnu jutustab ühe kurva mälestuse ning tema loetud tekst raamatust toovad natuke kurbust sisse, aga ilmselt oleks (enda maitse järgi) tahtnud seda rohkem. Oleks ehk tekkinud rohkem teatriski hästi toimivat "pisarad läbi naeru" tunnet. Teistele seevastu võib just meeldida, et ei minda pikemalt liiga tõsiseks.


Tekst lavastuse kodulehelt:

Von Glehni Teater esitleb
“TIIT JA TÕNU”
Autor: Mart Kivastik
Lavastaja: Mart Kivastik
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Kunstnik: Pille Jänes
Heli ja valgus: Petri Parrik
Osades: Tõnu Oja ja Tiit Sukk
Toetab Eesti Kultuurkapital
Kestus ühes vaatuses u 1h 30min
Esietendus 22.jaanuar 2021 Karlova Teatris

Mart Kivastiku esimese näidendi "Peeter ja Erik" taaslavastus "Tiit ja Tõnu". Uues kuues, uute osatäitjatega! Mängivad suurepärased näitlejad Tõnu Oja ja Tiit Sukk, kes kohtuvad Mart Kivastiku halenaljakas ja vaimukustest kubisevas lavastuses, saatuse tahtel ühes pisikeses ühiselamu toas, kuhu nende universumi mõõtu egod, kaks kušetti ja kraanikauss peavad ära mahtuma. Mart Kivastik ise on öelnud, et näidend räägib kaduma läinud ajast, mida tagasi ei saa. "Kui juustu võid sa kapi tagant üles leida, siis kaotatud aega leida on juba raskem.." Nendel meestel pole kusagile kiiret. Võibolla istuvadki isolatsioonis ja püüavad mitte hulluks minna. TIIT ja TÕNU  on kahekesi ühetoalises korteris, praevad koos muna ja parandavad tooli, filosofeerivad ja teevad sporti, mängivad pilli ja libistavad veini. Ja seda kõike nakatava huumori ja südamliku siirusega. Näitlejad on lavastuslikult toodud rahvale võimalikult lähedale, et publik saaks nautida tippnäitlejate mängu igat väiksemat detaili ja näoilmet. Lavastusele on teinud muusikalise kujunduse helilooja ja näitleja Ardo Ran Varres. Originaalse lavakujunduse on loonud Pille Jänes.

esmaspäev, 15. veebruar 2021

TOP20 teatrisoovitust MÄRTSIKS + teatrikuu esietendused


Märtsikuu on TEATRIKUU! Märtsis on nii palju mõnusat - siis hakkab ju lumi sulama, teatriliit jagab oma auhindu ning teatrirahvas on elevust täis, draamat ja rõõme jagub küllaga, aasta on juba hoo sisse saanud, aga suvi on veel kaugel, seega täiega töörügamine käib, et puhkust välja teenida. (Siinkirjutajal on märtsikuus sünnipäev ka - kunstnikele omaselt see kõikse kunstnikerohkem tähemärk - kalad... kuigi jah, ega horoskoopidesse ikkagi suuremat usku siiski pole).

Märts on ka ideaalne kuu teatrikülastusteks - veel saab külma õhtu eest varju salongitulede valguses ja müstilise hõnguga teatrimajadest. Toredad piletöörid ja publikuteenindajad alati naeratamas ja abivalmilt juhendamas kuhu ja kuidas. Puhvetitest saab kartulisalatit ja mõnedes isegi jäätisekokteili või pavlovat... Kodune, samas pidulik - kõik üheaegselt. Teatrimaja ning selle atmosfäär ise ongi vaatet see suurim teatriime! :)

Mida siis märtsis teatrisaalidest otsida? Käisin mängukavad läbi ning kirjutasin 20 enda lemmikut märtsi mängukavadest üles. Nendest, millele veel tänase päeva seisuga pileteid on saada. Kuna praegu on need 50% piirangud ka veel peal, siis paraku on saalid üsna täis ning pilet tulebki võtta kohe kui selleks võimalus on... Ise näiteks proovisin Von Krahli "Aed" piletit osta... Fienta müügisüsteem näitab küll a la 4 viimast piletit saadava, ehk ruumi peaks nagu olema, aga ometi ühtegi kohta valida internetis ei lase. Seega oleks olnud parem ikka pigem varem juba see pilet ära hankida. Vanarahvaski teadis rääkida, et parem varblane peos kui kümme katusel :)  Linnateater kolis küll Salmesse, aga Balti tragöödiast tuli ikkagi sõrmed puhtaks limpsida - kõik saalid on välja müüdud! Õnneks on siiski piisavalt ka neid, millele pileteid siiski veel leidub... ka nende seast, mis minulgi veel nägemata.

Siit leiab seekord lisaks 20-le soovitusele eestikeelsest teatrist ka 3 soovitust märtsis Vene Teatris (eestikeelse sünkroontõlkega) etendustele. 1 ballett, kui tipptantsuteatrinälg peale peaks tulema. Valisin välja ka 6 lasteteatri etendust, mis ka minule kui "igavesele poisikesele" väga meeldisid ning ära loetletud saavad ka kõik 16 esietendust, mis suutsin välja peilida (muide kuuel neist on esietenduse ühel ja samal päeval - 26.03!). Lisaks on märtsis ka üks teatrifestival! Nimelt NAKS - teater noorele vaatajale! 
Ja veel tuleb ära märkida, et eriliselt palju head on saadavad Tallinnast väljaspool - eriti Tartus, Viljandis, Rakveres ja Pärnus!

Ahjaa... pööran tähelepanu ka sellele, et kuigi näiteks "Etturid" oli Piletimaailmast välja müüdud, siis "Piletilevis" veel pileteid oli... sama lugu võib ka mõne teise etendusega olla!

20 KINDLAT TEATRISOOVITUST MÄRTSIKUUKS:

ABORT - Endla
Lavastus on ühtlasi nagu huvitav homaaž filmikunstipärlitele, aga sisu annab sellele võtmed. Nimelt Richard Brautigani raamatul põhinev lugu räägib ühest raamatukogust, kuhu tuuakse keelatud/hüljatud raamatud. Seikluslik, täis armastust ja kohati ka groteski. Puudu pole ka huumor ja õud. Megakõva trupp! 


ANNE LAHKUB ANNELINNAST - Tartu Uus Teater
Üks eelmise aasta tugevamaid eesti algupärandeid. Üllatav, nagu kiht kihilt paljastuv sugupoolte sõda naisest, kes tunneb end hüljatuna, mehest, kes on egoist. Kes nad on ja mis neid seob või ei seo? Seejuures kogu see lavastuslikult nii visuaalselt kui sisuliselt eriline teekond üllatava lõpppuändini.


APELSINITÜDRUK - Eesti Noorsooteater
Liigutav ja armas lugu lastest ja nende vanematest. Armastusest ja unistustest. Edasiandmisest ja hoolimisest. Keerulisest teekonnast iseendani ja oma lähedaste tegeliku minani.


BEATRICE - Vanemuine
Eesti oma science fiction ehk ulme... lähitulevikust, mil inimese teadvust on võimalik digitaliseerida ja seeläbi ka säilitada ning siirdada teistesse kehadesse. Mõtlemapanev ja üllatav, lavastuslikult vapustavalt huvitavalt tehniline!


CARMEN - Paide Teater/Must Kast
Kes siis Carmenit ei teaks - see sigaretitehase plika, kes kõigil poistel silmad krõlli ajab... aga nagu kakuke lipsab ühe haardest, teise haardesse ja sealt edasi... keda ja mida Carmen tahab? Muusikaline, tantsuline, täis lahedaid lavastajatrikke ja ägedat mängu kuldaväärt trupilt, kes kõik selle vaimustavalt ette kannavad! Saab naerda ja ahhetada-ohhetada algusest kuni viimase stseenini välja!


ETTURID - Ugala
Eno Raua metsavendade lugu mõjub ja oi kui tugevalt! Suurepärane trupp ja huvitav lavastus - nagu teekond. Läbi aastate. Sõda on teatrilaval harva, kuigi see tekitab juba eoses emotsioone. Stalin kummitab kogu etenduse ja üllatavad pöörded ehmatavad ning kurb alatoon liigutab.


HEAD INIMESED - Vanemuine
Nõuka-aeg ja sellest siirdumine iseseisvusaega ühe perekonna näitel. Ajastud muutuvad, aga kas ka inimesed? Ja kui, siis kui palju... mis on tähtis kellelegi. Oleme erinevad, aga ka sarnased. Huvitav vaatamine ja mingite asjade äratundmine, teiste, ka igapäevastele loo keerdkäikudele kaasaelamine. Ajastu-sotsiaalrealism.


HULLEMAST HULLEM - Rakvere Teater
Ülimalt lõbus ja meelelahutuslik teatriõhtu, kus ühest küljest läheb kõik nässu, aga teisest küljest pole ju inimestel täbarates olukordades leidlikkusel piire... mis aga juhtub siis, kui see "leidlikkus" lööb asjad veelgi rohkem nässu :)


KAHEKESI - Kinoteater
Erilise ülesehitusega erinevate suhete mänguline filosofeerimine, kus tegelased sõna otses mõttes pöörlevad ühest suhtest välja ja teise suhtesse sisse. Kõik inimesed, kellega me suhtleme mõjutavad meid ja seda niimoodi kontsentreeritult vaadata on kord lõbus, kord äratundmispakkuv, kord lihtsalt huvitav, et kuidas just nendel inimestel läheb...


KALEVIPOEG - Vanemuine
Meie rahvuseepos on jõudnud lavale sellisel fantaasiarikkal moel. Võimas, aga ka meelelahutuslik, tundlik, aga jõuline, meisterlik lavastus ja kogu olulisem osa loost mängitakse ette läbi huvitavate karakteriseeringute.


KUIDAS MINUST SAI HAKOMAH - Ugala/Viljandi lavakool
Noorte näitlejaõpilaste mängupower ning tõsine teema, ehk kuivõrd kerge on jääda narkootikumide lõks, end kui raske sellest on välja tulla, kui oled süsteemi osa... kui oled juba nendes ringkondades, siis need tõmbavad sind üha rohkem sisse... kuni upud... või lausa ime läbi pääsed... Kes pääseb, kes mitte? Tõsieluline ja väga mõjuv.


LINNADE PÕLETAMINE - Eesti Draamateater
Lugu lapsepõlvest ja ühest ajastust, mis polegi ju kaugel, aga ometi nagu teises maailmas. Mõnekümne aasta tagune Tartu, mida ühest küljest ei tahakski tagasi, aga samas see nostalgiline soojus ning perekonnasuhted hoiavad selle mälestustes ikka armsana. Suurepärased näitlejatööd kõigilt!


MONUMENT - Kinoteater
Inimesed oma egodega. Lõbus, segades kunstimaailma, samas hirmus, sest lihtsustatuna näeb meie maailma kõverpeeglist - kas me olemegi sellised? Fantastiliselt hea trupp ja vingemast vinged rollid. Tipptasemel meelelahutus, ent samas ka tõsine.


NAISTE KOOL - Vanemuine
Vana klassika, mis tegelikult töötab igas ajastus ja nii ka just praegu. Eriliselt lavastatud, kus peategelane on nagu publiku oma semu, kuigi näed tema vigu ja lollust, siis ometi sekkuda ja aidata teda ei saa - iga inimene peab oma vitsad ikka ise kätte saama.


ONCE - Ugala
Muusikal muusika tegemisest ja inimsuhetest. Armastusest! Ilusad laulud ja ilus suhte-teekond, millele saab kaasa elada. Iiri lugu, ja iirlased teadagi on eestlastega kuidagi hingelt sarnased, sellepärast mõjub emotsioonidele oodatust tugevamalt. Laulud on ka väga head.


ROMEO JA JULIA - VAT Teater
Tänapäevastatud maailma kuulsaim armastuslugu toimib hämmastavalt hästi ka praeguses ajas. Toikka on siia lausa meisterlikult mixinud sisse ka lauseid-teemasid teistest Shakespeare'i näidenditest, nii meisterlikult, et pool aastat pärast nägemist ikka vahepeal mõtlen nendele leidlikele lahendustele tagasi.


SAJA-AASTANE, KES HÜPPAS AKNAST VÄLJA JA KADUS - Ugala
Jonas Jonassoni rootslaste üks läbi aegade müüdumaid raamatuid on siinses dramatiseeringus toodud üle kodusesse Eestisse ja täpsemalt Viljandisse. Allan on ikka oma teekonnal nii rahaga põgenedes kui ka läbi oma pika ja põneva elujutustustes. Vingelt kõikvõimalikke lavavõimalusi kasutav igavesti vahva seiklus kõikidele vanustele - lastest kuni vanuriteni!


SURMKINDLAD ASJAD SIIN ELUS - Ugala
Liigutav, tänapäevane perekonnalugu, mis tõesti ajabki nutma, sest nende inimeste mured, probleemid, unistused ja suhted on meile kõigile tuttavad. Samas ka erilised, sest iga inimene ongi eriline. Sügav ja ajastu närvi õigetesse kohtadesse tabav - näiteks nii naise positsiooni ühiskonnas laiemalt kui ka seksuaalsuse või mistahes isikliku omapäraga kaasnevad sisemised heitlused ja teekonna otsimine võimalikult õnnetunde lähedale või isegi suisa õnneni välja. Üks asi ongi need teemad ühiskonnas laiemalt, teine asi perekonnasiseselt...


SUUR SIBERIMAA - Eesti Draamateater
Jaan Krossi noorusaastad Siberist Tallinnasse tulek - tema inimsuhted ja üldse ajastulikud teemad. Suurepärane nii mäng kui ka lavastusena ja erinevad selle komponendid, näiteks kunstnikutöö.


TALLINNVILLE - VAT Teater
Tänapäevane, isegi väga... Tulevik, mis juba praegu on käes. Kümmekond lugu, mis omavahel läbi tegelaste risti-rästi põimuvad... ühes suurlinnas, kus puutume kokku paljudega, riivamisi ja ei tea, mis teiste eludes toimub, sest enda omas juhtub kogu aeg nii palju põnevat. Siit siis võimalus teiste eludesse piiluda... Kaasa elada ka tänu tänapäeva uutmoodi suhete tekkimise võimalustele ja suhetele endale.


VIIULDAJA KATUSEL (mängitakse TARTUS!) - Estonia
Viimane Malviuse tõeliselt suurepäraselt õnnestunud muusikal Eestis, kus on hea nii lavastus, näitlejad/lauljad, lugu, aga ka koreograafia on lausa tipptasemel. Laulud on kuulsad ja kõik kokku külmavärinateni liigutav!


ÜKSSARVIKUTE FARM - Rakvere teater
Urmas Lennuki lennukas fantaasiamäng, kus ühe mehe vanaema kappides elavad eesti kirjanduse naiste suurkujud... elavad nii kaua, kui neid mäletatakse. Väga lahe ja naljakas ning väga ägedad naised mängivad (Peeter muidugi ka seal nende vahel). Lavastus ja lugu, mis on hämmastavalt tabavalt sossu ja mõnna, umbes just nii, nagu ikka "vanaemade juures" :)


7 SOOVITUST LASTETEATRIST:

ERNESTO KÜÜLIKUD - Must Kast
Seiklus, mis toimub tsirkusetelgis, üks huvitav ja karikatuurne karakter teise järel satub Ernesto teele ja seda on ühtviisi lahe vaadata nii lastel kui ka täiskasvanutel! Üks viimaste aastate parimaid laste/pereteatri lavastusi! 4-104 aastastele


KASSID - Piip ja Tuut Teater
Kõik me teame neid erinevaid kiisutüüpe... aga siin on nad kõik kodutud ja otsivad oma kohta maailmas... Muusikaline ja värvikas, lõbus, aga kurba alatooni ka - just nagu need kõige paremad lood ikka! Pigem lasteaia ja esimeste klasside lastele, aga ka vanemad leiavad siit oma üles. Mina lustisin täiega kaasa.


POLLYANNA - Eesti Noorsooteater
Liigutav lugu orvuks jäänud tüdrukust ja tädi juurde elama asudes leitud uuest sõbrast. Kõik need väivikad tegelased ka seal ümber... aga jah... tõesti südamlik, armas ja ilus oli see! Klassika!


PIRUKA MAGUS PÕHI - Ugala
Lastekrimka (mis sobib ideaalselt ka täiskasvanutele) toimub huvitavalt kahes vaatuses nii, et esimeses on see, mis oli ja teises see, mis sealt edasi hakkab juhtuma. Tark ja täpne tüdruk on siin avastamas hämaraid asjaolusid ühe kahtlase mehe mõrva kohta, kes oma otsa tema koduaias leiab. Raamat, millel lavastus põhineb on osutunud ümber maakera nii populaarseks, et sellele on kirjutatud ka järjed. See siis on siiski see kõige esimene ja täiesti iseseisvalt võetav osa. 


TAGURPIDI - Eesti Noorsooteater
Visuaalteater, aga ka vana hea koomiksi elustumine lavalaudadel. Kõik on siin tagurpidi, peale seikluse, mis liigub ikka edasi, sisaldades ka omad õpetlikud nõksud, ent ometi mitte moraali lugedes. Lahedalt leidlik nii sisulises kui lavastuslikus mõttes.


TIMM THALER EHK MÜÜDUD NAER - Eesti Noorsooteater
Mõni aasta tagasi, kui mu oma noorim tütar oli umbes 10, siis oli see tema aasta lemmiklavastus. Klassika ja armastatud raamat on saanud väga väärilise lavastuse, mis on kui põnev seiklus, aga ühtviisi lugu perekonnasidemetest ja sellega suhestuvad ju kõik, nii tüdrukud kui poisid, tädid ja onud, ise ja Sinu noorem või vanem mina.


ÕUDUSTE KOOL - Kellerteater
Jutustav teater, omade ägedate efektidega. Õudusjutud, mis on kohati ka naljakad, aga just selles õdusas ja hämaras Kellerteatri erilises majas ka kindlasti kuklapeal judinaid tekitavad. Mänguline ja  kuna lugusid on mitu, siis üks on lahedam kui teine ja kõik kokku... no tahaks öelda, et vahva.. a kus Sa siis õuduka kohta nii ütled... ütlen siis hoopis - hirmvahva :)


3 SOOVITUST TALLINNA VENE TEATRIS:

CHARONI KOOR
Inimestega manipuleerimisest, lootusetustuse tundest armastusest ja milliste meeleheitlike tegudeni see viia võib! Harukordselt huvitav lavastuslikult ja väga eriline... intiimne ja seetõttu veel omakorda mõjuvam. Külmavärinad tulevad peale isegi tagasimõtlemise peale. Milline vapustav kunstiline sümbioos koos muusika ja valguslahenduste ning selle valusa ja hästikirjutatud sisuga. Olen täiesti hämmingus, et teatriliit selle eelmisel aastal parima lavastuse nominatsioonist ilma jättis! See oleks olnud seda väärt - kahtlemata! Lisan, et ise läksin seda vaatama sõbra soovitusel ning kõik, kellele seda edasi olen soovitanud, on olnud väga tänulikud.

PROZOROVITE MAJA. 40 AASTAT HILJEM
Mis on saanud Tšehhovi kolmes õest 40 aastat hiljem? Kas nad ikka igatsevad veel Moskvasse? Kas nad ikka elavad veel koos? Kuidas on järeltulevate põlvedega? Stalini-aeg on käes ja see mõjutab õekeste elu. Aega on kulunud palju ja nende loomujooned oleks nagu veelgi süvenenud. Imeliselt ilusti lavastatud mitmete väga emotsionaalsete kohtadega. Lõpumuusika ainult oleks peaaegu kõik ära rikkunud. Võibolla lihtsalt provokatiivsusetaotlus... sest sellele plaksutada oli võimatu, olgugi, et siin on tegemist lausa imeliselt hea näitelejate trupiga - nii noored, aga eriti vanemad...

ÄRA IMESTA KUI SINU MAJA SÜÜTAMA TULLAKSE
Oi sellist ägedat lavastust ei osanud oodata. Sisuliselt on see nagu krimka, kus noor naine läheb uurima, miks tema mees tehases suri... Teisalt vaatajad teavad, et see on kapitalismi tõttu, aga kuidas ja mis ja kes täpselt... Iga tegelane on siin isemoodi karakter, kellega publik tutvub ka eraldi - omavahel... Kuid see kuidas see kõik lavastatud on - sellist asja pole teatris kunagi varem näinud! Harukordselt hea. Samas võibolla ei soovitaks vanemale generatsioonile, sest tegemist on techno-lavastusega, seda nii sisulises mõttes kui ka muusikavalikuna. Seega see on kõvahäälne, läbivalt muusikaga, tantsides, karm ja niii-niii ägedalt eriline!



1 SOOVITUS BALLETITEATRIST:

ROMEO JA JULIA - Vanemuine
Prokofjevi vapustavalt hea muusika ja kogu see armastajate lugu ka... ent siin on lähenetud hoopis uuest vaatevinklist - hea ja paha võitlusena - kusjuures värvid on hoopis vahetusse läinud... ja kas ja kes ikkagi paha on? Jumalikult head tantsijad kõigis neljas(!) peaosas.

Kui kõik need nähtud, siis lisan "igaks juhuks" veel 11 nimetust, mis olid minu jaoks ka igati väärt vaatamised: Charlotte Löwnsköld/Rakvere Teater, Daamid/Endla, Emadepäev/Ugala, Evolutsiooni revolutsioon/Must Kast, Kuni ta suri/Rakvere Teater, Kõik naistest/Endla, Lõppmäng/Rakvere Teater, Noored hinged/Eesti Noorsooteater, Nukumaja osa 2/Eesti Draamateater, Sa oled täna ilusam kui homme/Von Krahli Teater, Tantsutund/Endla.


MÄRTSIKUU 15 ESIETENDUST:

JUUDIT - VAT Teater (1.03) lavastaja Aare Toikka, autor Andrus Kivirähk
mängivad: Henessi Schmidt, Ingrid Margus, Gert Raudsep, Margo Teder, Tanel Saar
Kes on tänapäeva Juudit? Noor naine, kes läheb ja teeb seda, mida tarvis? Teeb seda, mida mehed teha ei julge? Ning päästab seeläbi - kelle? Iseenda? Oma kodulinna? Või terve inimkonna, sest vähemaga
Juuditi taoline idealist ei lepi? Sada aastat pärast Tammsaare Juuditi sündi on Petuuliat päästma asunud Andrus Kivirähki Juudit. Mille poolest tänapäeva Juudit teistsugune on? Kas Petuuliat on veel võimalik päästa? Selge on igatahes see, et endiselt on Juuditi ümber neetult palju vanamehi.


U-TUBE - TeMuFi (4.03) lavastaja Peep Maasik, 
mängivad: Kaarel Targo, Tanel Ting
Kelleks tahad sa saada, kui suureks kasvad? Küsis Friedebert Tuglas väikeselt Illimarilt. Youtuberiks! 21.sajandi kõige populaarsem tuleviku töökoht. Kes on siis youtuber? Unistuste amet, justkui režissöör, operaator, valgustaja ja osatäitja samal ajal. Kõike seda vastavalt enda oskustele ja vajadustele.
Noortelavastus “U-TUBE” räägib loo ühest teismelisest poisist nimega Illimar, kelle suureks unistuseks on saada samuti youtuberiks. Omandada mikrokuulsus. Mis selle kõigega kaasneb? Kuulsus, raha, glamuur, tasuta riided, vitamiinijoogid. Pealtnäha lillelise elu kõrvale kuuluvad ka küberkiusamine, interneti pedofiilia, sotsialiseerumise probleemid ja depressioon. Lavastus avab probleemid läbi suurte ideedega teismelise poisi küsimuse “Kelleks tahan ma saada, kui suureks kasvan?”


PARIM ENNE - Ajateater (4.03) lavastaja Anne Velt, autor Andra Teede
mängivad: Katrin Valkna ja Tarvo Krall
Karla on turvamees ühes suures Tallinna kaubanduskeskuses. Ta on olnud turvamees terve elu, ta kohe oskab seda tööd. Pätte ja pisivargaid on tänapäeval nii palju, et pane ainult tähele ja püüa.
Ühel päeval jääb Karlale vahele aga Hanna. Hanna on töötab juba aastaid Soomes ja käib igal võimalusel Tallinnas pere juures. Hanna ja Karla lähevad kohe tülli, kuid sellest tülist sünnib üks väike säde … Aga kas siis sellest piisab, kui sa kohtad täiesti juhuslikult kedagi, kes su südame varastab? Lähed pärast tööd poodi ja väljud sealt hoopis uue inimesena? Kas nii saab, et otsustad lihtsalt ühel päeval oma elu muuta isegi siis, kui sa ei ole enam noor ja uljas, vaid vana ja ettevaatlik? Või on inimesel nagu sooduspakkumistelgi parim enne kuupäev, mille kukkudes saab pannakse tuled kustu ja muusika kinni.


MINA! - Tartu Mänguasjamuuseumi teatriprojekt (7.03) autor ja lavastaja Maria Usk
mängivad: Maria Annus ja Karol Kuntsel
Laulude ja nukkudega fantaasiamäng "MINA!" on lõbus oma mina avastamise lugu kõige pisemale teatrisõbrale. Väikesed vaatajad saavad näha, kuidas sünnivad Kuu ja Päike, millega tegelevad erinevad toredad loomad ning milliseid enneolematuid asju võib sündida läbi mängu ja maailma märkamise. „MINA!” lugu tegeleb välimise ja sisemise mina tundmaõppimisega. Välimise mina puhul uuritakse nähtavat, sisemise mina puhul seda, kas mina on suur või väike, hea või halb, lahke või sootuks kade. Teatrilava on seekord lavalt alla vaatajate juurde kolinud, et lapsed saaksid võimalikult lähedalt kogeda teatri võlumaailma.


KATK.EST.USED - Rakvere Teater (12.03) autor ja lavastaja Karl Koppelmaa
mängivad: Liisa Aibel, Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Peeter Rästas, Elar Vahter, Silja Miks, Imre Õunapuu
Kaeti laud, nugade-kahvlite kõlin, taldriku-paari klirin, kartulisalati plekid laualinal, mineviku meenutused ja tuleviku plaanid -- ilus perekondlik koosviibimine. Aga kuskil, kõigi nende laulude, helide, maitsete ja lõhnade, plekkide ja kildude all on mingi ärevus. Ja asi pole katkus.  See on mingi tohutu mineviku paine. Ajast, mida nooremad ei mäleta, mine tea, kas vanemadki. Nutavad päritud pisaraid, vanu pisaraid ajast, milles pole nad kunagi elanud. Ühisel kalmistukülastusel tol päeval, lillede ja küünaldega, näen kirju vanadel hauakividel: “Elu lõpeb, töö ei lõpe eal.” ja “Elu üürike, töö igavene” ja “Elu jääb alati poolikuks, töö ei valmi eal”. Ja ma ei suuda mõelda muust, kui… kuhu on maetud… koer.”


PIIP JA TUUT TEEVEES VÄIKESE SUHKRUGA - Piip ja Tuut Teater (12.03) lavastajad, autorid ja mängivad: Haide Männamäe ja Toomas Tross
Nagu džinn teekannust ilmub lavale Piip ja Tuut TV-st hooaja jooksul läbi vilksatanud kirju galerii koomilisi tegelasi: naerukoolitajad Helga ja Helmut, ilmatüdruk Ilma ja tema austaja Imelik, telefonitüdruk, taksojuht, räppar Sipsik ning väikese suhkruna teevees on kohal ka Piip ja Tuut iseendana, sest kahekesi nad panevadki veerema karakterite karusselli, millist pole selles teatris varem nähtud. Noh, jääb vaid kohale tulla ja ulpida koos teevees.


ARKTILISED MÄNGUD - Endla (13.03) lavastaja: Ingomar Vihmar, autorid: Leea ja Klaus Klemola
mängivad: Andrus Vaarik, Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Priit Loog, Carita Vaikjärv, Kadri Rämmeld
Marja-Terttu ja Piano on tagasi! Viimati kohtus Endla publik nendega 11 aasta eest Gröönimaal, kuid nüüd on 75-aastane talveveteran Marja-Terttu Zeppelin põhjamaise grilliputka kinni pannud ja elab Soomes oma keskealise tütre Maura Zeppelini mereäärses kodus. Just siin, Kokkola lahesopis, kus ka detsember on korralik paadisõidukuu, kohtub Marja-Terttu taas Martti Piano Larssoniga – mehega, kelles mitte keegi pole mitte kunagi pettuma pidanud ja kelle peamiselt jotade varjupaigana toiminud äri on arenenud tõeliselt edukaks filmikompaniiks. Leea ja Klaus Klemola Kokkola-triloogia neljas (ja ilmselt viimane) osa „Arktilised mängud“ ongi lugu nende kahe taaskohtumisest, ühest saatuslikust jahiõnnetusest, Šveitserite Vennaskonnast, muusikabisnisesse minekust ning Vili Tiipanaise ja Intijani Mikkola radikaliseerumisest. Aga see on ka lugu edukuse raskest taagast, meeste aust, iseenda saatuse üle otsustamisest, alkoholismist, kliimasoojenemisest, elu kaduvusest ja sellest, milline väljakutse on armastada Soome rahvast. Või siis hoopiski tõsilugu mängust, mis võidab surma ja uurib, mis juhtub põhjamaise identiteediga siis, kui külma enam ei ole.


KÕIGE ALL JA KOHAL ON... - Tallinna lavakool/Eesti Noorsooteater (16.03)
EMTA lavakunstikooli 30. lennu diplomilavastus. Kuidas armastada, kui me armastame nii erinevalt? 
EMTA lavakunstikooli 30. lennu lühilavastuste kassett noortele ja täiskasvanutele koosneb neljast muinasjuttude põhjal sündinud loost, mis on valminud lavastaja-, dramaturgia- ja näitlejatudengite koostöös. Kunstnikena teevad kaasa Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiatudengid. 
- „Koit ja Hämarik”- „Me ei tahtnud mõelda Koidust ja Hämarikust kui juba eos jumalikest olevustest, vaid kui inimestest, kes otsustades üksteist armastada, puudutavad midagi jumalikku.” – lavastaja Margaret Sarv, mängivad Maarja Mõts, Alden Marcus Mayfield, Mark Erik Savi, Karel Käos ja Merlin Kivi
- „Alice” „Meid huvitas, kas kunstnikul on õigus oma loomingu inspiratsioonina kasutada teise inimese kannatust.” – lavastaja Kalju Karl Kivi, mängivad Maria Teresa Kalmet, Hardi Möller, Jaan Tristan Kolberg ja Hardo Adamson
- „Naljakas aastapäev ehk vaikimise mäng” „Mind kummitab üks laulufraas: tõmbas ennast uhkust täis ja karplauhti lõhki käis.” – lavastaja Erik Richard Salumäe, mängivad Jass Kalev Mäe, Tuuli Maarja Põldma, Maarja Mõts ja Merlin Kivi
- „Mos-naine ja kakk” „Käivitavaks teguriks olid ühe väikerahva valupunktid ja see maailm, mida nad endas kannavad, nende suhtedünaamika arktilise looduse ja ühiskonnaga.” – lavastaja Marta Aliide Jakovski, mängivad Maria Ehrenberg, Jass Kalev Mäe, Alden Marcus Mayfield ja Hardi Möller


TARKPEA - Vene Teater (19.03) lavastaja: Georgi Kutlis, autor: Aleksandr Ostrovki
mängivad: Aleksandr Žilenko, Tatjana Manevskaja, Dmitri Kosjakov, Natalja Dõmtšenko, Aleksandr Okunev, Sergei Furmanjuk, Anna Markova, Karin Lamson, Daniil Zandberg, Alexandr Domowoy
Maskeraadi komöödia. Sünkroontõlkega eesti keelde. Lavastuse eskiis tunnistati 2019. aasta režissuuri laboratooriumi parimaks tööks. "Pärast tarku palju, ette ei ühtegi" on üks tuntuim A. Ostrovski näidend. XIX sajandil kirjutatud komöödiat on lavastatud pea lugematu arv kordi. Selle poole on pöördunud erinevate aegade kuulsamad lavastajad: V. Nemirovitš-Dantšenko, P. Sadovski, I. Ilinski, M. Zahharov, O. Tabakov jt. Eesti Vene Teatris on seda mängitud kahel korral: 1966. aastal tõi näidendi lavale S. Tikov ja 1990. aastal A. Suhatšov. Noor, sümpaatne avantürist Jegor Glumov otsustab iga hinna eest edu saavutada ja võidelda endale välja ühiskonna kõrge positsioon. Kasutades kõikvõimalikke vahendeid ja manipulatsioone, liigub ta eesmärgi suunas, kirjutades oma päevikusse üles ausad mõtted ja arutlused, kuid ühel hetkel väljub olukord siiski tema kontrolli alt... Lavastus "Tarkpea" on noore kreeka lavastaja Georgi Kutlise (lõpetanud lavastaja erialal GITIS-e D. Krõmovi ja J. Kamenkovitši kursuse) kaasaegne versioon kuulsast klassika näidendist. "Näidend jättis mulle kustumatu mulje.  Ostrovski tekst kõlab ülimalt kaasaegselt ja esilekerkivad küsimused on otseselt seotud meie tänase päevaga.  Millised on moraali piirid? Millisteks sammudeks on inimene võimeline edu nimel? Mida me tegelikkuses saame nimetada "eduks?" – jagab lavastaja G. Kutlis oma nägemust näidendist.Lavastuse žanr on määratletud kui "maskeraadi stiilis anti manifest" Sellesse ebatavalisse kooslusesse lisab lavastaja oma arusaamad teekonnast, mida mööda Glumov liigub. Iseenda reetmise viisid. Otsused, millega kaasnevad allakäik, künism ja amoraalsus. "Maskeraadil" on siin ühest küljest metafoorne tähendus, kuna kõik näidendi tegelased on kahepalgelised ja valelikud. Teisest küljest on žanrilisel määratlusel ka otsene tähendus, sest igal tegelasel on, lähtuvalt tema seesmisest olemusest, oma mask, ja kogu tegevus toimub kostüümipeol. Lavastus balansseerib rütmiliselt realismi ja groteski piiril, võludes oma kerguse ja hullusega. "Tarkpea" tegelased on äratuntavad, naljakad ja kaasaegsed. Nali naljaks, aga kõige selle taustal peitub peamine küsimus: Ostrovski näidendi kirjutamisest on möödas üle 150 aasta, ajad on arusaadavalt muutunud, aga moraal?


ISSID - Kuressaare Teater (25.03) lavastaja: Arvi Mägi, autor: Douglas Gower
mängivad: Tarvo Krall ja Jürgen Gansen
GEORGE: Eks ju imelik, et me oleme koos.
CARL: On jah.
GEORGE: Kaks inimest, kes poleks kunagi minutitki veetnud teineteise seltskonnas, kui ei oleks mingi kolmanda jõu jumalikku sekkumist.
CARL: Jah, aga pagana pihta, siin me oleme.
Nii räägivad teineteisele jõululaupäeval kaks meest, kes kohtuvad esimest korda ja selleks kolmandaks, jumalikuks jõuks, on üks naine ja tema kaks last. Carl on laste isa, George kasuisa. Carl saabub kaugelt külla oma lastele aga naist ning lapsi pole hetkel kodus. Nii peavad mehed omavahel hakkama saama ja selle paari tunni jooksul juhtub nendega nii mõndagi...


KUNINGAS SUREB - Theatrum (26.03) lavastaja: Maria Peterson, autor: Eugene Ionesco
mängivad: Lembit Peterson, Liina Olmaru,  Sandra Uusberg, Laura Peterson, Marius Peterson või Ott Aardam, Tarmo Song või Andri Luup
1962. aastal kirjutatud „Kuningas sureb" on Rumeenia päritolu ja Prantsusmaal elanud kirjaniku Eugène Ionesco maailmas enimmängitud näidendeid.
Kuningas Bérenger I on 400-aastane. Tal on kaks naist – noorem ja vanem – ihuarst, valvur ja teenijanna. Kuningriik ent on materiaalselt lagunemas... Maa väriseb, loss praguneb, viirused ründavad, planeedid põrkuvad, lehmad ei anna piima. Päike ja muud loodusnähtused on muutunud kuningale allumatuks... Kuningakojas levib sõnum, millest on teadlikud kõik peale valitseja, kes on lavale astudes heas tervises: „Kuningas sureb 1 tunni 30 minuti pärast.“


ÜKSIK - Endla (26.03) lavastaja: Enn Keerd, autor: Laura Ruohonen
mängivad: Carmen Mikiver, Jane Napp, Nils Mattias Steinberg
Kaks naist – noor arhitekt Juulia ja endine tuntud silmaarst Hilpi – sõidavad vaatama üksikut saart Läänemeres, kuhu Hilpi soovib ehitada oma unistuste maja. Tagasiteele asudes selgub, et paadimootor ei käivitu ja nad ei pääse enam saarelt minema. Järgnevast ööpäevast sel suurest veest ümbritsetud maalapil, kus kunagi leidsid viimse varjupaiga leeprahaiged ning kust veel varem viis mööda viikingite meretee, saab ellujäämisvõitlus, milles loodus mõõdab naisi ja naised üksteist. Ja siis ilmub pimedusest ja udust tundmatu, elust väsinud noor mees … Üksiku saare karmides ja igavikulistes tingimustes põrkuvad nii tegelaste erinevad maailmavaated kui eluhinnangud ning seda viisil, mis ergutab vaatajate naerunärve ja paneb mõtlema inimeste piiratusele, sarnasustele ja erinevustele ning sellele, kuidas ja kas üldse saab mõõta inimelu väärtust. Ruohoneni poeetilise, intelligentse ja terava huumoriga näidendi emotsionaalsed laengud tekivad ja muutuvad nii kiirelt nagu see on võimalik vaid teatris või ekstreemsetes oludes.


SIIL FELIX TEEB BÄNDI - Piip ja Tuut Teatri noorteprojekt (26.03) lavastaja Oliver Reimann, autorid Leelo Tungal/Mari Amor
mängivad: Franz Malmsten, Emma Tross, Märten Männiste, Melissa Mariel Korjus, Ruben Zaštšerinski
Leelo Tungla lasteraamatutest tuttava Siil Felixi uued seiklused, kaaslasteks Jänes Ines, Dogi Doora, Põrsas Pamp ja Mäger Willi. Soovitatav vanusele 6-100. Etendus on ühes vaatuses ning kestab 1 tund ja 10 minutit


METAMORFOOSID - Vanemuine (26.03)
Oleme me siin ja praegu omal valikul või on see ettemääratus? Miks me kõik nii erinevad oleme? Oleme me üldse oma valikutes vabad? Kas küsimused, mis meid siin ja praegu painavad, on saatnud inimkonda aegade algusest saadik või muutuvad need ajas? Üks on kindel: inimese otsiv vaim ei väsi küsimast igavikulisi küsimusi ka tänapäeva järjest enam lõhestuvas maailmas. Balletiõhtu „Metamorfoosid“ koondab endasse kolme andeka noore koreograafi eriilmelised mõttemaailmad. See on nagu näituse külastus, kus ühel korrusel näeme pop art’i, teisel kaasaegset ja kolmandal hoopis klassikalist kunsti. Vaataja otsustada on, mis talle rohkem meeldib. 2018. aastal Vanemuise teatri korraldatud noorte koreograafide konkursi võitnud Jack Traylen, stepptantsust inspireeritud Matthew James Jordan ning Eesti Teatriauhindade mitmekordne laureaat Jevgeni Grib otsivad vastuseid läbi neile omase kehakeele.
LITTLE CLAWS Koreograaf-lavastaja Jack Traylen (Austraalia)
Me kõik sünnime siia maailma eriliste ja ainulaadsetena. Millal õpime aga sulanduma ja teistega sarnanema? Miks me seguneme ja mis selle muutuse esile kutsub? On ehk põhjuseks meie endi hirm, ükskõiksus, teiste arvamused või hoopis ühiskondlikud mõjud? Tillukesed küünised satuvad meie naha alla, muutes meid järk-järgult üksteise teisikuteks …
RHYTHM & FLAIR Koreograaf-lavastaja Matthew James Jordan (Vanemuine)
Stepptantsu rütmist ja muusikast ideid ammutavas lavastuses segunevad erinevad tantsu- ja muusikastiilid. Loo keskmes on kaks tantsijat ning nende unistused ja eneseotsingud tantsumaailmas.
METAMORPHOSES Koregraaf-lavastaja ja kunstnik Jevgeni Grib (RO Estonia)
Lavastus on saanud inspiratsiooni Vana-Rooma kirjaniku Publius Ovidius Naso antiikmütoloogial põhinevast luuleteosest “Metamorfoosid” ja toob vaatajani lood Pygmalionist ja Galatheast, Orpheusest ning Eurydikest, Narkissosest, Erosest ja Psychest ning Cyparissusest ning hirvest.
Osaleb terve Vanemuise balletitrupp


RAVEL: RAVEL - Estonia (26.03)
Etendused toimuvad eesti või prantsuse keeles, eesti ja ingliskeelsete subtiitritega. Maurice Raveli lühiteoste õhtu. Ettekandele tulevad Raveli kaks teost: lüüriline fantaasia „Laps ja lummutised“ ning tantsulavastus „Hane-ema“ (ühe vaheajaga).
Laps ja lummutised“ Maurice Raveli lüüriline fantaasia ühes vaatuses, Colette’i libreto, Lavastaja: Mart Kampus
Kes meist poleks tülli läinud tugitooliga? Või jonnaka seinakellaga? Oleme kõik armastanud printsesse ja neid katki rebinud - et näha, mis sees on. Kas portselantass läks praegu meelega ise katki? Teeb ikka tigedaks küll! Mis aga peitub ahvatlevalt nurgast lahti rullunud tapeedi sees …? 
Rääkivad oravad, uinuvad kaunitarid, koorilauljatest konnad, hirmuäratavad arvud, varvastel kardinad, turistist teetassid ja kriiskavad tuleleegid – omavahel põimuvad nii unenäolised ilmutused kui killukesed päris elust, nii ooper kui ballett, nii rambivalgus kui kulissidetagused sahinad.
Aga Hane-ema? Kas temal õnnestub end pressida lavale või hoopis teie unenäkku? 
Hane-ema“ Lavastaja-koreograaf-kunstnik: Renate Keerd 
Hane-ema on vabakutselise lavastaja ja koreograafi Renate Keerdi vaba tõlgendus Maurice Raveli loodud balletile. Vana prantsuse kombe järgi nimetatakse hane-emaks lastele muinaslugusid pajatavat hoidjat. Keerd pöörab balleti klassikalise libreto aga pea peale, võttes lavastuse loomisel aluseks Raveli muusikalise orkestreeringu, kuid loob sellele algupärase dramaturgia. Oma lavastuses keskendub Keerd meie elu saatvatele paradoksidele talle omaselt absurdimaigulises, fantaasiaküllases ja teravmeelses võtmes. 
„Ravel:Ravel“ on mäng, kus ilu nimel võib sohki teha ning kus Raveli armuafäär muusikaga suubub pöörasesse vaatemängu, millest väike unistab ja mida suur taga nutab.


BALTI TRAGÖÖDIA - Tallinna Linnateater (26.03) lavastaja: Karl Laumets, autorid: Siegfried von Vegesack, Kertu Moppel ja Karl Laumets
mängivad: Kaspar Velberg, Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Egon Nuter, Märt Pius, Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Helene Vannari, Anu Lamp, Ursula Ratasepp, Allan Noormets, Rain Simmul, Tõnn Lamp, Andres Raag, Kalju Orro või Andero Ermel, Andero Ermel või Peeter Tammearu
„Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.
„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.

teisipäev, 9. veebruar 2021

Göteborg Film Festival 2021 (selle aasta "saak", ehk TOP13)

Göteborgi festival toimub Sundance'i filmifestivaliga suures osas samaaegselt, vaid mõni päev pikemalt. Otsustasin USA esilinastuste-festivalile suurema rõhu ja eelistuse panna, seega jäi Göteborg vaeslapserolli, millest peamiselt tahtsin haarata viimaseaja põhjamaist filmitoodangut. Tagantjärgi pean tunnistama, et kui Sundance'i festivalil ahmisin kõike ning jäi tunne, et palju jäi veel nägemata (seal linastus 73 filmi ja jõudsin neist vaadata 23), siis Göteborgi festivalil oli küll filme peaaegu sama palju, siis vaatasin neist tervikuna vaid 13, millest pooled eriti ei meeldinudki. Lisaks mitu filmi jätsin ka pooleli, sest lihtsalt ei huvitanud (Hiina filmi "Mama" hakkasin vaatama alles festivali lõpus, ehk eile öösel ning uinusin suurest väsimusest ja filmi stiilist - seal palju ei räägita, nagu need aasia filmid mõnikord on, aga seda olulisemaks muutub iga väiksemgi detail...  Ja oleksin selle tahtnud küll lõpuni vaadata, aga ega väga suurt kahjutunnet ka ei tunne, et pooleli jäi). 

Teen siin väikse "ülelennu" nendest mis nähtud said, ehk saab inspiratsiooni või vastupidi :)

13 Göteborgi Filmifestivalil nähtud filmid (28.01 - 08.02):

TÄIELIK JAMA:

13. In i dimman / In the fog (2021 Maciej Kalymon) Malmö, Rootsi... ei saanudki aru, kas dokfilm või mängufilm.
Teekond hämaras ja pimedas Rootsi linnas, kus igasugused (inim)elukad oma urgudest on linnapeale välja roninud ning kakerdavad seal oma eluradapidi. Minu jaoks ei andnud see film mitte kui midagi. See on teatud filmistiil, milliseid esindavad tänaseks juba mitmed, aga ma soovitaksin pigem näiteks islandlaste "Echo"t või Ukraina "Atlantis" (kuigi kumbki neist ka ei kuulu minu lemmikfilmide sekka, aga vähemalt on paremad kui see "udusolek"), millest esimene ka tegelikult just linnainimeste tegemistest, aga huvitav, et seal on umbestäpselt 56 stseeni, mis on 0,5-1,5 minutit lühikesed ja tihti löövad ning mõni segi oma pisikese puändiga.

12. Le Sorelle Macaluso / Macaluso sisters (2020 Emma Dante) Itaalia draama
See linastus juba ka Pöffil, ent minul jäi teiste filmide taha peitu. Olekski pidanud jääma, sest kuigi ülesehituselt huvitavalt kahes ajas - õdedest, kelle seast lapsena üks sureb, aga keskealistena on see ikka veel omal moel mõjutamas teisi. Film ise siiski ei köida ja vanemana on nad kuidagi ebameeldivad ning ei tahagi elada nendele naistele kaasa.


IDEE HEA, AGA KOKKUVÕTTES IKKAGI EI MEELDINUD:

11. La boda de Rosa / Rosa's wedding (2020 Icíar Bollaín) Hispaania dramöödia
Candela Pena, Sergi Lopez jt.
Idee ju huvitav - naine otsustab iseendaga pulmad korraldada ja paneb selleks peo püsti ning ajab kogu pere ja sõpruskonna ärevusse, et kellega ta abielluma hakkab? Ent film takerdub tobedatesse klišeedesse ning on lõppkokkuvõttes tühipäevane. Olgugi, et on tänavune mitmete Hispaania filmiauhindade nominent, sh. parim film. Möga.

10. Gagarine (2020 Fanny LiatardJérémy Trouilh) Prantsusmaa unenäoline draama
See film võiks meeldida palju rohkem filmikriitikutele kui minule kui tavavaatajale. Algus on paljulubav - Pariisis, suure elumaja hoovis käis kunagi Juri Gagarin ja kohtus sealse rahvaga. Film hakkab tutvustama majaelanikke ja keskendub ühel noormehel, kes muuseas ka ühe mustlastüdrukuga suhet alustab. Siis, aga hakatakse seda maja lammutama - kõigil tuleb välja kolida... Kõik kolivadki, peale peategelase, kes endale majja omaette elamise korraldab. Siis läheb kõik natuke unenäoliseks ja maagiliseks realismiks - polnud minu jaoks huvitav.

9. Dating Amber (2020 David Freyne) Iiri LGBT dramöödia
Ülepaisutatud stiiliga lugu klassiõest, kes on lesbi ja klassivennast, kes on homo. Klassikaaslased narrivad ning nood otsustavad hakata mängima boyfriendi-girlfriendi, et kõlakaid summutada. Muidugi saavad neist sõbrad ja ette võetakse nii mõndagi, et oma seksuaalsust ka päriselt avastada. Tüdruk on tarmukam ja julgem, poisil on see kapist väljatulek eriti raske. Eks pere taust ka kõige selle juures... Aga kahjuks kõike proovitakse keerata natuke üle vindi, ka näitlemist... Tegemist on ka ajastufilmiga (80ndad), mille taha on natuke võimalik peituda, aga tegelikult siiski mitte.


SIIN JUBA MIDAGI ON, KUIGI SOOVITADA EI JULGE:

8. O ultimo banho / The last bath (2020 David Bonneville) Portugali draama
Noormehe isa sureb ja ema on juba ammu teise mehega läinud eiteakuhu. Matustele tuleb tädi ja ühtlasi hakkab ka poisi eest hoolitsema. Mingi haiglane seksuaalne pinge luuakse ka seejuures. Tädi nimelt on nunn ja ju neid selleteemalisi frustratsioone oli tal kirikuseinte vahel lihtsam alla suruda. Ühel hetkel tuleb ema ka tagasi ja poiss jällegi alustab suhet ühe klassiõega... No ei juleta siiski minna eriti kuhugile välja, kõik jäetakse pinna alla. Tädi muudkui peseb oma vannis seisvat mehemüraka suurust paljast sugulaspoissi... no tobe, mis tobe, nagu too ise ei saaks sellega hakkama...

7. Knackningar / Knocking (2021 Frida Kempff) Rootsi põnevik/triller
Cecilia Milocco, Ville Virtanen
Film sai maailma-esilinastuse Sundance'i festivalil vaid nädalapäevad tagasi, aga nüüd siis ka oma kodumaal - Rootsis. Film saab alguse justkui ühe lesbi-naise lamamisega rannas, samas kui tema girlfriend ujuma läheb... edasi hüpatakse looga tulevikku ja aega, mil rannale jäänud naine hullumajast on vabanemas. Film hüppab pidevalt ajas tagasi sinna randa, et teada anda vaatajatele, mis seal tollel päeval toimus, aga ühtlasi kolib naine ühte korterelamusse ja alustab seal haiglajärgset elu. Peatselt hakkab laest kostuma koputust. Asi tundub kahtlane, sest majas ei näi ülakorrusel elavatest meestest keegi teadvad midagi mingist koputamisest. Kuid koputamised jätkuvad, kuni hakkab kostuma ka kaeblikku, piinatavat naisehäält... Psühholoogiline põnevusfilm on üles ehitatud kahele jalale - üks seisneb selles, kas hull inimene on ka hullumast väljaspool elades hulluks pööranud ja "kuuleb hääli"? Või mis tegelikult toimub? Kogu film ongi selle ootamine - mis siis ikkagi selle koputamisega on?


ÜLLATAVALT HEAD (SIIT EDASI FILMID, MIS MEELDISID):

6. A l'abordage! / All hands on deck (2020 Guillaume Brac) Prantsusmaa dramöödia
Umbes 30-aastased sõbrad sõidavad ühte Prantsusmaa väikelinna, kus elab üks punapäine tüdruk, kes ühel neist sõpradest pea oli segi ajanud. Üllatavalt tüdrukule selline üllatus ei meeldigi ja ta hakkab pipardama. Meestega lööb kampa ka autojuhiks olnud kolmas mees ja samal ajal kui üks suhe kusagil õhus on rippumas, toimub ka teistel meestel selles linnakeses nii mõndagi. Nii jälgimegi nende huvitavaid sekeldusi ja muidugi inimsuhteid ja -suhtumisi.

5. Liborio (2021 Nino Martínez Sosa) Dominikaani draama
Kultuurifilm metsas elavast rahvast, õigemini ühest nö. külast, kus on liider nimega Liborio ja kes just on saanud isaks. Liborio on ravitseja-mees, kes parima tahtmise juures saab olla ühenduses surnutega ja mõnikord isegi neid tagasi tuua. Ka tema ise on surnust tagasi tulnud. Ühel päeval tulevad külla valged mehed ja tahavad Liborio ära viia. Huvitav kultuuriõpetus omapärase külahierarhia ning suhtumistega, väga kauge maailma inimestest ja ometi on nad siin samal maamunal. Justkui tundub, nagu tegemist oleks ajaloolise ajaga, kuigi päris kindel ei saa ka olla, mis ajas see kõik toimub... äkki hoopis tänapäevas? Film on jagatud peatükkideks.


OOTASIN KAUA JA NÜÜD KUI NÄGIN, SIIS OLID OOTUSED KÜLL KÕRGEMAD, AGA IKKAGI HEA:

4. Killing of two lovers (2020 Robert Machoian) USA indie-draama
Clayne Crawford
Üks lastega paar ühes väikelinnas on otsustanud proovida lahkuminekut, sellise klausliga, et see on siiski vaid "proov". Naine siiski leiab teise mehe, kellega proovida uut suhet... Väikelinnas põrkuvad inimesed paratamatu kokku. Liiatigi on asjasse segatud ju ka lapsed, kellest vanim on teismeline tütar, kes pole üldse nõus vanemate lahusolekuga. Meespeaosa näitleja tõusis kohe selle filmiga kellekski, kelle järgmisi rolle tahaks väga näha. Usun, et paljud, kes on lahku läinud või kelle vanemad on lahku läinud, võivad siin nii mõndagi valusat ära tunda. Mõni, kes plaanib ka "proovilahutust" proovida, saab ärahirmutatud. Filmis on atmosfääritunnet, millele aitab kaasa filmimise asukoht ning valitud külm värvigamma.


TOP3 - KÕIK PÕHJAMAA-FILMID, KÕNETAVAD ERI TASANDITEL:

3. Hvor kragerne verder / Persona non grata (2021 Lisa Jespersen) Taani (perekonna)draama
Film vastandab maakad ja linnainimesed läbi ühe naise, kes on maalt linna kolinud, kuid tal tuleb olude sunnil maale vanematekoju tagasi minna - venna pulma... Naine on linnas kirjanikuks saanud ning elab avatud suhtes ühe läbinisti linnavurle-kunstiinimesega. Maal olles põrkub ta lisaks maailmakäsitlusega, mille pärast ta suures osas linna koliski, veel ka inimestega, kes temast maale maha jäid - muidugi ema-isa, aga ka ex-peikaga, kellele jäi omal ajal isegi hüvasti ütlemata. Tuleb ka välja, et see, kellega vend abiellub, on tüdruk tema klassist, kes meie peategelast täiega kiusas ja narris. Lapsena neelad alla või varjad ennast, aga täiskasvanuna ja seda kõike juba pikalt endas kandes, lisaks täiskasvanuks olemisest tulenev enda õiguste eest seismise ülearenenud olek, annab jõu kõigega ühe korraga võidelda - alati võib ju lihtsalt jälle selja keerata ning saba jalge vahel linnakorterisse tagasi minna ja mitte kunagi enam tagasi vaadata. Aga mis siis kui see vana veri taas kodukohas keema läheb? Ja seda veel keset venna pulmi!

2. Tigrar / Tigers (2020 Ronnie Sandahl) Rootsi (Spordi) noortedraama
Erik Enge, Alfred Enoch, Liv Mjönes, Frida Gustavsson
Harukordne võimalus näha liigataseme tippjalgpallurite elu kulisside taga. Peategelane on kõigest 16-aastane, kellel tuleb ema juurest Itaaliasse kolida ning elada teiste mängijatega koos. Ise kohalikku keelt oskamata. Õnneks leidub üks tore ameeriklasest sõber (Alfred Enoch - tuttav Harry Potteri filmidest) - vähemalt keegi, kellega jagada. Kogu see teekond on raske, aga ometi on tegemist "unistuse täitumisega"...Film on läbinisti huvitav, aga lõpp lausa šokeerib, ja see, et kogu lugu põhineb tõsielul, annab veel omakorda filmile väärtust juurde. Loodetavasti tuuakse sügisel ka PÖFFile - siinsetele nii jalka-fännidele kui ka lihtsalt noorte-filmina võiks paljudele meeldida!

1. Pleasure (2021 Ninja Thyberg) Rootsi (porno)draama
Sofia Kappel
Film sai maailmaesilinastuse Sundance'i festivalil. Tegemist on provokatiivse linateosega - Los Angeles'i pornotööstusest. Noor, 20-aastane rootsi tüdruk ütles emale, et läheb kohvikusse tööle, lõi ukse seljataga kinni ning teatas, et kodukandirahvas on kõik idioodid ja tema neid välja ei kannata. LAsse saabub ta siiski ainult 1 mõte kuklas - saada maailma parimaks pornostaariks! See tööstus on karm. Võid ju kökutada madalamal tasemel - teha tavalisi poiss-tüdruk seksifilme, aga siis sind ei hinnata ka. Mida rängema vägivallaga oled nõus ja mida pervomate pornostiilidega, seda hinnatum näitleja oled. Teadagi tipus on tuuline ning tegelikult kõik tunnevad seal teineteist, mis omakorda teeb oluliseks suust-suhu info liikumise - kes ikkagi päriselt ka karmimate stseenidega hakkama saab? Kuigi film näitab palju - nii meeste kui naiste suguelundeid, siis otseselt "pornot", ehk ekraanil kellegi kellessegi "sisenemist" siiski mitte. Sellest hoolimata annab peaaegu pornofilmi mõõdu välja ning seetõttu pole kaugeltki mitte kõigile vastuvõetav. See, et need noored naised nende vanade meestega seal nendes filmides toimetavad on ju teada, aga film viib vaataja tõesti rohujuure tasandile ning saab väga lähedase ja selge pildi, mida sellist asja tehes ette tuleb ja tulla võib ning millised on inimese enda võimalused. Jõhker vägivald, et seda eheduse jaoks tõesti niimoodi tehakse, see oli siiski üllatus - filmis annab ju "mängida" ning ei peaks vaja olema selline haiget tegemine (tegemist polnud ju masohhisti ega sadistidega). Kuid kumab ka läbi, milline pead olema, et seal maailmas kaugele jõuda - läbi lüüa. Hoiatusfilm... kuigi mõnele võib mõjuda ka just vastupidi. Ja millegipärast väga huvitav - pool filmi läks nii, et ei saanud ajakulust arugi. Julge film, julged näitlejad. Vastik ja vapustav samaaegselt. Kahju on ka, aga miks, ei saagi aru.

esmaspäev, 8. veebruar 2021

refleksioon - Carolyn Veensalu projektiteater



Refleksioon kui sõna tõi kõigepealt meelde Chritstina Aguilera laulu Mulanis, mille sõnad lähevad umbes nii "When will my reflection shows, who I am inside?..." Teiseks selle, et ise siin peegeldan tihedalt teatrielamuste kohta, mida kogenud, mida avastanud, milliseid mõtteid teatrivaatamised äratavad. Kolmandaks ütluse: "kuidas küla koerale..." Kolm väga erineva sisuga "refleksiooni". Kas ühest neist räägib noorte teatritegijate lavastus nimega "refleksioon"?

Jah ja ei... 

Jäi tunne, et räägib kõigist neist ja lisaks veel mitmest ja mitmel tasandil. Selles mõttes kogu tantsulavastuse vast kõige nõrgemaks küljeks ongi selle dramaturgia. Võin teha liiga ning võib-olla on tegijatel tõesti oma sõnastatudki mõttelõng, mida öelda tahti kõikides nendes lõikudes, kuid sellisel juhul oli neid mõttehüppeid liiga palju, sest vaadates lahtimõtestamisel vähemalt mina ei suutnud kõigest aru saada. Ega ju aru saama ei peagi, aga siis oleks vaja saada niidiotsi, millest oma mõttelõng vaadatu suhtes kokku kerida. Muidugi suure tõenäosusega ongi see just nimelt minu piiratus, aga ka mina tahtsin vaadates aru saada, mida ma vaatan. Eks ju vahelduva eduga sain ka, aga siis jälle kukkusin kärult ja kui sellele tagasi suutsin ronida, toimus sõit juba uues suunas... (kui mõistad, mida öelda tahan). Teisalt ei pea ka iga liigutusega midagi "ütlemagi", ka silmailu, emotsioonide või atmosfääritunnetuse loomine võib olla eesmärk omaette ning seda sai siit küll igal hetkel. 

Sellega mu kriitika piirdubki. Mõtlen ise ennast tagasi 20ndate vanuse eelsesse ja algusesse - kas mul oleks olnud julgust korraldada avalik üritus ja selles ise oma loominguga üles astuda? Vaevalt. Okei, ma sain isaks 22-aastaselt ning kirjutasin äriplaani, mille peale osteti miljoneid maksev laev ning pandigi see minu arvutuste alusel Eesti ja Rootsi vahele liikuma... aga see oli kontoriroti töö. Ma poleks julgenud teatrisaali kasutusele võtta, iseendana lavale astuda, luua lavastust ning pileteid sellele müüa. Olgugi, et tegelesin tantsuga... mina tantsisin ainult kui keegi mind kaasas... Ja sellepärast tahaksin võtta mütsi peast ning avaldada oma imetlust! See on paras julgustükk panna end vaatajate meelevalda ja lisaks iga "kriitik-reflektori" puretavaks. Vaimustav enesekindlus... kuigi tagantjärgi, ehk etendust näinuna enam just nende inimeste puhul ei imestagi - kui Sul on oskused ja vahendid, mõtted ja vajadus neid jagada, mõttekaaslased-tegijad ning tung luua ja seda loodut teistega jagada + kunstiliselt kõrged ambitsioonid, siis tulebki teha! Tulebki luua ja näidata. 

Puhtalt isiklikust maitsest lähtudes (ma ei ole lühivormide austaja ja etendus kestis napp 45 minutit), jäi soov saada midagi enamat. Kuigi kuna tegijatel selgelt selle etendusega otseselt polegi eesmärk jutustada üht pikemat "lugu", vaid pigem esitada "mõtteid", siis enama puhul oleks võinud tekkida punnitatuse või pliiatsist imemise tunne. Niimoodi ja sellise pikkusega jällegi oli kõik maitsekas ning pigem see "soov enama järele" näitas, et suudeti "isu" tekitada.  

Laval on 2 nais-  (Carolyn Veensalu ja Karmen Teesi Pregel) ja 1 meestantsija (Mark Monak), klaver oma pianistiga (Tähe-Lee Liiv), taimed (mida elegantne klaverimängija emalikult enne etenduse algust kastab ja samaga neilt justkui kiviseinte vahel looduse jõudu ammutab), mõned taimede alla ja vahele peidetud peeglid, mängukaardid ja "sini-heleroheline" valgus. Taimed annavad tuntava loodusliku tausta, kuigi neid polegi seal eriti.. Samas nende vajadust (peale ühe huvitava lavastusliku efekti) laiemas kontekstis ei suutnud siduda tervikuga. Kui, siis muusikaga, mille noodistik viis küll grüünesse ja taimed ning valguskujundus oli sellele teejuhiks. 

Ilusad, noored tantsijad, riietatud samast sahisevast kangast disainitud riietesse on ühtsed, keegi ei soleeri, kui selleks pole just ettenähtud tema kord seda teha. Just "maitsekus" on omadussõna, mis etendust kirjeldades esimesena keelele kipub. Kui audio mõttes läks etendus käima kohe esimestest nootidest - vapustav Raveli muusika... kes siis ei teaks tema Bolero't, mis jäigi helilooja viimaseks kompositsiooniks ning tema enda sõnul tema "ainsaks meistriteoseks"... kuid need, ka lavastusele ilmselt inspiratsiooniks ning pealkirjalegi nime laenanud "Peegeldused" tsükli pentaptühhon oleks nagu hoopis teiselt helimaastikult - otsingulisemad, samas mitmekülgsemad ning mitmetõlgenduslikumad - peegeldused, mis virvendavad rohkem kui Bolero selge - edasimarssiv ning jõuline (ka siis kui on vaikne) geniaalne lihtsus. Nende palade imelisus avaldub pigem hoopis keerukuses ning kui "Bolero" on üks konkreetne piiritletud maal siis "Peegeldused" on kõik 5 nagu omaette lühifilmid ühe terviku sees. Ja Tähe-Lee Liiv'i esitus on hingetukstegev - tundlik ja tormine, vahutav ja sillerdavsile, nii kuidas parajasti noodid noort maestrat kannavad. 

Visuaalselt käivitus minu jaoks nautlemine alles siis kui kõik kolm tantsijat ühes lõigus korraks sünkroonis tantsivad. Sünkroon ka kui peegeldus - ühtsusetunne. Kuigi loomulikult "peegeldus" ei tähenda alati just sarnaselt liikumist ja "peegelpilti". Seda näidatakse siin ka mitmel moel - on peegeldusi, mis järgivadki teist, aga on ka peegeldusi, mis on ühe tegutsemisele vastav. Kui Sa hoolid, siis Sa ei lase teisel kukkuda... sa peegeldad teise nõutusele vastu oma armastuse-hoolivusega. Või hoopis vastupidi, oma rahulolematust võime ju peegeldada hoopis kummaliselt. Kaardimäng on lavastuses väga tabavalt leitud peegeldus-allegooria. Mina käin oma kaardi - sina käid vastu. Kuigi on ka kaardimänge, nagu näiteks "52 kaarti" - mina viskan need laiali - sina kogud kokku ja korjad üles :) Ent kas mitte seegi pole mitte just "peegeldus"...

Koreograafilises mõttes võis aduda poptantsulike liigutuste mõju, liikudes kohati ka lüürise moderntantsu radadel (eriti Mark), pannes rõhku pigem ilusale ja silmi siidiselt paitavale voolavusele, selle asemel, et efektitseda või proovides millegi originaalsega lüüa. Oh kuidas näiteks meeldis ühes stseenis lihtsalt Karmen Teesi näitlemine - see kuidas ta Carolyni ja Marki vaatas, oma tundeid peegeldas - selleski oli vajalikku ja õiget tunnetust, mis ju vaid vaataja märgata ning oma ammutatud tervikpilti sisestada ning elamus ongi juba korraliku nõksu võrra suurem. Minu jaoks oli (vähemalt teadlikult) kõigi kolme tantsijaga esmakordne kohtumine, kuid kohe oli aru saada, tunda ja eelkõige muidugi näha, et Carolyn on lavale sündinud. Tema eestantsijalik x-faktor on ütlematagi kohe esimesest hetkest selge. Jah, tantsija kehahoiaku mõttes võiks nokkida mõnes kohas tõstetud õlgade ja vajamatu kukla vabaks laskmise ehk selja sirgutõmbamise kallal. Ei tea tema tausta kohta mitte midagi, aga see näib olevat just eelkõige poptantsijatele omane (tean seda enda käest ja võibolla sellepärast kipun ka teistes seda märkama). Aga see on vaid professionaalne kretinism ning detailide kallal urgitsemine - Carolyn on uskumatu kohaloleku ja tähelepanutirimisoskusega väga võimekas ning hämmastava süvenemisvõimega. See lavastus siin on just eelkõige tema "beebi". Kui konstruktiivset kriitikat veel jagada, siis mõnedele detailidele võiks ikkagi lisada natukenegi märkamatut efekti. Vaataja on selle eest alati tänulik. Näiteks Mark kui tuli tagant istest üle ette toengusse, oli tal üks jalg sirge, aga teine keha all konksus - oleks tulnud üle harkspagaadi - väike ja lihtne asi, aga ometi oleks mõjunud veelgi ägedamalt. Kuid sellised pisidetailid on vaid märkamatud komponendid, mis tegelikult ei oma tähtsust kellelegi teisele, peale koreograafide ja tantsijate, sest lavastusele on sisestatud igasuguseid koreograafilisi mänge ja mängulist režiid. 

Eriti meeldis, et ringiga jõuti lõpus nagu algusesse tagasi. Umbes nagu peegli ette astudes - alguses tekib sinna Su refleksioon, aga lõpuks kui peegli eest lahkud, see ka kaob ja taastub salapärane peeglimaailm, mille sisse enam "mitte-vaataja" ei näegi. Kas selle etenduse sisu võiski olla hoopis "see"?

Hinnang...
Ei taha sedapuhku hinnangut anda, mis ei tähenda, et see oleks madal. Loodan, et tegijatel jätkub motivatsiooni luua uusi huvitavaid lavastusi. Seekordnegi kooslus koos elava klaverimuusikaga, mil naudingut said nii silmad kui kõrvad samaaegselt, oli vägagi eriline.


Tekst lavastuse kodu- ja kavalehelt:

refleksioon

"Ma vahetan iga päev. Mina annan osa endast ja mulle antakse vastu. Aga kui tihti on see, mida mina annan, võrdväärne sellega, mida mina tagasi saan? Või vastupidi, kas annan liiga palju? Ja hoolimata sellest vahetan ma veel. See on saanud normaalsuseks. Vahetan veel, et olla justkui kaitstud. Selleks, et olla tahetud. Või on see tahe olla kellegi moodi? Märkamatu sõltuvus olla sobiv ning seeläbi peegeldada vastu vaid seda, mida arvan, et teine näha soovib. Kui ahneks võivad minna vahetused? Kui palju on võimalik end kohandada ja kas seeläbi jääb mulle ausus alles?”

refleksioon
Maurice Raveli klaveritsükliga „Peegeldused“ füüsilise teatri lavastus ühes vaatuses.

autor, lavastaja, kunstnik: Carolyn Veensalu
helilooja: Maurice Ravel
tantsijad: Karmen Teesi Pregel, Mark Monak, Carolyn Veensalu
pianist: Tähe-Lee Liiv
produtsent, valguskunstnik: Oliver Reimann
häälestaja: Anti Rallmann
valgustaja: Toomas Liiv
abilised: Piip ja Tuut Teater, Coco Rõõmusaar, Madlen-Inara Heinsaar, Diana Liiv, Teele Koppel, Anna Liis Põder

Lavastuses kõlab Maurice Raveli viiest klaveripalast koosnev tsükkel "Peegeldused", mille iga osa pühendas autor ühele rühmituse Les Apache liikmele. 1900.aastate algul liitus Ravel innovaatilise noorte kunstiviljelejate grupeeringuga.
I osa Noctuelles (Ööliblikas)
II osa Oiseaux tristes (Kurvad linnud)
III osa Une barque sur l'ocean (Paat ookeanil)
IV osa Alborada del graciosos (Narri hommikune armastuse laul)
V osa La vallee des cloches (Kellade org)
Maurice Ravel on öelnud, et see tsükkel tähistab tema harmoonia tähelepanuväärset murrangut, mis võib hämmeldada tema senise stiiliga harjunud muusikuid. Võrreldes Raveli eelneva loominguga on tsükkel tõepoolest harmoonialt ja värvipaletilt rikkalikum, meeleolud nüansirohkemad ning stiil impovisatsioonilisem.