Kuidas seletada pilte surnud jänesele - NO99

Siin on mu mõtete nimekiri, mis tekkisid NO teatri viimast etendust vaadates (nii palju kui mul neid meelde tuleb):

- Ma ei taha enam ühtki NO-teatri tükki mööda lasta - siiani põen seda, et "Hirvekütt" on nägemata. Isegi kui need on jamad (mis pole selle etenduse "case"), on need alati "sündmused"... (kuigi ka "Macbeth"-i lasin mööda...aga seda ma vist ei olekski vaadata tahtnud...seega peab oma lauset korrigeerima...) Ma ei taha enam ühtki Ojasoo lavastust mööda lasta!

- Astudes saali võtab vastu kuidagi võimsalt mõjuv (peaegu) tühi ruum ja kuldse näoga mees, kellel on süles surnud jänes...kes vist on Gert Raudsep(?) :) Tema noorem venna, on ka tulnud tükki vaatama... nii armas :) Tegelikult on terve saal viimse kohani välja müüdud ning igasuguseid tuttavaid nägusid nii teatrist kui telerist on saal täis.

- Pisikestest performance-stseenidest kokku tekitas tekitas tükk huvitava terviku. Ühelt poolt on see justkui vastuseks kavas ära toodud Mati Unt -i "Kiri teatri kohta" tekstile, mis pärineb aastast 1968. Teisalt on see justkui kultuuriministri pilamine või õigemini karikaturiseerimine... isegi tema naljakate maneeride mõnitamine (vapustav roll Marika Vaarikult!). Samas ka teatrietüüdide tegemine. Kuid ka stiilis "10 näitlejat (9, sest Marika Vaarik-ut ei saa vist nende hulka lugeda) otsivad autorit"...või täpsemalt öeldes "9 näitlejat otsivad ideed". Kuid samas on see kui suur performance-show, ning mitte ehk nii väga "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" vaid pigem "Pildid surnud jänesele":) Lisaks peaaegu et proovitakse ärgitada ka interaktiivsust, kuid seda siiski mitte "tõsiselt" - Tambet Tuisk laseb nö. korraks "neljanda seina alla". Tegelikult mõjuvad osalt stseenidest ka imporvisatsiooni tulemusena leitud huvitavate leidudena (aga eks kõik looming on ju mingis mõttes algselt "improvisatsioon":)). Ja oi kuidas mulle meeldis see ütlus, mis on ära toodud kavalehe tagalehel! See on justkui täpselt õige ja õiges kohas!

- Jänesed olid nii nunnud! Pehmed ja karvased ja omamoodi võimsad ka. Ja õnneks ikka "elusad" :) - väike viide kunstisaali stseenile.

- Osalt improvisatsioone olid päris vingelt füüsilist ja miks ka mitte psühholoogilist keskendumist ja pingutust vajavad. Kummardus sellegi pärast! Nii Mähar kui Kaljujärv olid mingil hetkel näod punnitamisest punased :)

- Marika Vaarik on selline varandus mistahes teatrile!!! Ja No-sse sobib ka kui valatud :)

- Risto Kübar paljalt laval - see ei meeldinud mulle üldse...ilma selleta etenduse väärtus minu jaoks kasvaks.

- Ropendamine "sünnipäevaks" tehtud kingituste -etüüdide juures mõjus tobedalt ja seda polnud minu meelest vaja. Samas huvitav, mida etendust vaadanud Marko Reikop (ning teised gayd) mõtlesid kui laval tehti vihjeid "selles" suunas... kas nad tunnevad ennast puudutatuna? On see nende jaoks nõme või naeravad nad kaasa?

- Samas näiteks see "liblika " tegemine selles eelmainitud stseenis ja mõned veel, olid väga lahedad!

- Jäi mulje, et näitlejatel oli seda tõeliselt fun mängida. Selline mulje jäi nagu kunagi poisikesena algklassides klassikaaslaste sünnipäevadel sai pulli tehtud. Sellised natuke tobedad müramised, mis täiskasvanuid vaadates mõjuvad kummaliselt koomilistena. Samuti oli koomiline minu jaoks see, kui "tähtis" inimene pannakse kentsakasse olukorda. Lisaks kentsakale olukorrale on ka "Kappa kusemise" -võistlus juba nimena kuidagi kummaline :) Siinkohal hoiatus - esimeses kahes reas saab "pissiseks" :) Mitte küll "märjaks" vaid piiskadega pihta :)

- Minu jaoks oli täiest mõttetu näidata publikule, kuidas rekvisiite kokku pakitakse. Kasutasingi selle aja sobivalt kava lugemiseks. Mis osutus tegelikult päris oluliseks ning pakkus palju huvitavat ning kobedalt palju fotosid ka.

- Spordi-etüüdid olid kohati lahedad, kuid oleks võinud ka midagi nagu "veel" olla või ainult "head" etüüdid välja valida. Aga seal oli lahedaid leide.

- Huvitav, et ma arvasin lugematagi ära, et tegemist on Kangro koreograafiaga :)

- Kaka- ja pissijutud lavale ikka hästi ei sobi (erandiks "Vääärviid" VAT-is) :) Müramist oli ka nagu tsipa liiga palju.

- Eha Komissaroviga tehtud intervjuu-filmilõigud olid väga lahedad! Äge mutt on... kiiksuga!


Näitlejad:

-Andres Mähar - tema sünnipäevakingituse etüüdid olid head. Igal pool oli ka kõvasti kaasa müramas, kuid sellist "eredat kohta" hetkel ei meenu.

-Gert Raudsep - Tema on vist selles lavastuses kõige rohkem nö. tagaplaanil. Aga ega kõik ei peagi ju kogu aeg kõikides tükkides, kõikides stseenides osalema eesrinnas. Ka selles tükis on ta ikkagi oluline taustajõud :)

-Inga Salurand - Ilus tüdruk....muidugi poisid tahavad temalt n****... (õudne ikka mis teksti viimasel ajal mu blogis on... aga see kõik on "teatrite süü" :))Tegelikult oli ta kogu aeg kambas, kuigi jälle mingit eredat asja kohe ei meenugi...

-Jaak Prints - Konferansjee osa tuleb tal lausa ideaalselt välja (ikka selles kappa kusemise võistluses)! Kuid tegelikult muutub kõik kullaks, mida ta puudutab. Kui midagi parajasti laval ei toimu, siis võib lihtsalt Prints-i jälgida...ta lihtsalt on nii lahe ja omapärane ja muhe! Väga meeldis see, kui ta lambist hakkas arvama, et teda vihatakse :)

-Marika Vaarik - Vapustav "Laine Jänes"! Tõeline staar-näitleja! Minu jaoks on NO teater veelgi parem nüüd kui seal on Marika! Ma tahaks teda igas tükis näha :) Eks ta kuidagi selline ema-figuur seal nende vahel on, aga mis siis - kõik nad musitasid teda, mis jaksasid... Nüüd peaksid nad veel napsama Aarne Üksküla või siis hoopis mõne Marika eakaaslase, polegi vahet kas mehe või naise... Nii saaks teater kuidagi kaalukust veelgi juurde (imho).

-Mirtel Pohla - kummaliselt hästi mõjus tema hambapesu stseen. Kummaliselt suureks läheb ta suu lahti...võibolla kõigil läheb, aga ma pole otseselt vaadanud kunagi kedagi nii pikalt suud lahti hoidmas. Asi töötas. Aga pisikesel ja piprasel plikal on rammu kah....või kas ongi rammu vaja, et Risto Kübar lavalt seljas minema tassida :)

-Rasmus Kaljujärv - täiesti kadestamisväärses füüsilises vormis! Millegipärast jäi mulje, et tema pidi kuidagi mitu füüsiliselt raskemat asja tegema - seinal laua otsas kookus rippuma, kätel kõndima jne jne :)

-Risto Kübar - Ta vaeseke vist ei saa Rambo pärast oma juukseid ära lõigata. Need mõjuvad tõeliselt friigina (suured juuksed - väike keha). Need tema alastistseenid olid küll sellised, et siis ei tahtnud nagu lavale vaadatagi. Tema rolli selles tükis vaadates tekkis küll õnnelik tunne, et ise näitleja ei ole. Mida kõike nad ei pea tegema (kunsti nimel). Aga tegelikult oli ta kuidagi tõsine. Tema argumenteeritud laused ühel hetkel, kui tegelased on jälle arutamas, et mida nad teha võiksid olid huvitavad, aga ma ei suutnud keskenduda, et kas nendes oli ka point sees. See sügavus mõjus kontrastina, kuna etenduses eriti muidu polnud vaja "teksti" jälgida :)

-Sergo Vares - Hmmm...tundsin end puudutatuna tema "lindistamise" stseeni pärast... olen ka ise sisemiselt niimoodi tundnud... mitte küll naise suunal... tema on alati nii tubli ja paneb alati lindistama kui vaja :)... aga iseenda peale, kui olen unustanud... :) Aga kui ma oma naist öösel imetlen, siis temale ma seda küll ei ütle :) See oli kahtlemata üks lemmikstseen kogu etenduses! Sergo on üldse ka üks mu suuri "No teatri lemmikuid".

-Tambet Tuisk - Koos Mähariga tegid neid sünnipäeva etüüde. Jämmis ja müras teistega kaasa, kui ühtki sellist eredamat kohta hetkel ei meenugi :)


Hinnang: 4 (kuigi tegemist oli ka kandvate ideedega, oli siiski tükk väga konkreetselt jaotatud selgepiirilisteks stseenideks. Ja need stseenid olid väga erineva tasemega, oli asju, mis minu jaoks tundusid mõttetud, samas oli asju, mis olid täiesti geniaalsed! Seega kokku selline hinnang, mis näitab ära, et see tükk küll tervikuna mulle meeldis. Kuid tõesti mõningate asjade kohalt oleks võinud ka nö. "kääre" kasutada! Väga suur pluss oli see, et vaheaega ei tehtud!!! Teatris on vaheaeg minu meelest küll täiesti mõttetu, kui just tükk ei ole 4-5 tunnine. Geniaalsus avaldus aga just selles ideede sidumises - see töötas minu jaoks. Huvitav kui sügava mõttetöö tulemus see oli, ehk kui teadlik see lavastuse ülesehitamine tegelikult oli ja kui palju mängis rolli juhuslikkus? Samas arvestades Ojasoo ja Semperi eelmisi lavastusi, võib neid täiesti omaette fenomeniks pidada. Isegi kui neil midagi konkreetset öelda pole, suudavad nad sellest hoolimata öelda ja palju (kui nüüd seda ministri pilamist ei pea eesmärgina omaette) :) Mina küll soovitaksin vaatama minna. Kuigi peab arvestama, et palju on justkui selliseid "teatrikooli" etüüdidelaadseid stseenikesi, mis tihti mõjuvad kunstina või performance-kunstina. Kindel lugu on selline rohkem enda tõlgitsemise asi. Pakub küll kaasamõtlemist, kuid järelemõtlemist küll mitte... vähemalt mina küll pärast seda tükki pole järele midagi mõelnud.)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt ja Postimehest on pärit ka need fotod):

Kuidas seletada pilte surnud jänesele

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi Lavastuse Kuidas seletada pilte surnud jänesele idee sai alguse siis, kui – kasutades Märt Väljataga sõnu – oli selgeks saanud, et kultuur on kaotanud pühapaiste riismedki ning Eesti asi peab otsima endale lisaargumente. Kuid asi ei ole kunstnike ühiskondlikus positsioonis, uues loomeliitude pleenumis või kaasaegse kunsti väheses mõistmises. Asi on kunstis eneses. Selles, mis eristab head kunsti halvast, kirglikku kiretust, ilusat ilutsevast.

Mitmed on juba pikemat aega oodanud, et Teater NO99 pöörduks tagasi populaarse sotsiaalkriitilise teatri poole. Seda eriti praegu, mil ajad on rasked ning tööpuudus, majandusäng ja avaliku sektori palgakärbe peaksid olema iga tundliku kunstniku südames. Ent võib-olla on just praegu õige aeg rääkida hoopis sellest, mis on mittetootlik – sellest, mis on puhas kulutus.

Kuidas seletada pilte surnud jänesele on lavastus kunsti tegemisest ja vastuvõtmisest. Improviseeritakse, tantsitakse, tsiteeritakse performance’eid, ehitatakse installatsioone ning hoitakse kõrgel kunsti lippu, kui barrikaadidele tõusevad vürtspoodnikud. Jah, see on lavastus sellest, kuidas maailma paremaks muuta. Värskus ja väsimine, tegemine ja ootamine, rõõm ja meeleheide, usk ja kannatus.

Lavastuse pealkiri tsiteerib Saksa tegevuskunstniku Joseph Beuysi samanimelist aktsiooni 1965. aastast. Lisaks on lavastuses John Adamsi, Marie Underi, Peter Handke, Taavi Eelmaa, Pablo Neruda, Eha Komissarovi, Anton Tšehhovi jpt mõtted ja teod. Lavastuse idee, kontseptsioon ja lavastus Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semper. Tantsustseen Mart Kangrolt. Osades Teater NO99 trupp Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Gert Raudsep, Inga Salurand, Tambet Tuisk, Marika Vaarik ja Sergo Vares.

Lonkur läheb mööda, käekõrval laps.

Kas hakkan nüüd lugema André Bretoni?

Esietendus 10.märtsil 2009.

Vääärviid - VAT Teater

Selline kärts ja mürts - sex, drugs & rock'n'roll Rumeenia flavour-iga! Ma ei mäleta, millal ma viimati midagi nii "poppi ja noortepärast" teatris vaatasin! Sain päris paugu vastu vahtimist! Ja "värvid" vilguvad siiani silmade ees, täpselt nagu korralikule vopsule kohane (lavastuses on see "arvatavasti" viide narkouimas silmade eest vilkuvatele värvidele)! VAT Teater on tulnud, et jääda! Tundub, et see teater on saanud järjekordselt hakkama ühe tükiga, millest hakatakse veel PALJU rääkima!

Sattusin selle tüki esietendusele ja ma siiralt loodan, et kõik see mis toimus, ei ole ainult esikale ehtsalt elevusega tehtud vaid sellise vapustuse osaliseks saab ka igal rea-etendusel. Saali sisenedes on uksel silt: "Viimane hoiatus! Lavastuses kasutatakse ebaviisakaid väljendeid ja pannakse toime ebaviisakaid tegusid!" Tõesti üks ropumaid asju, kui mitte kõige ropum, mida ma olen oma elus teatris näinud ja mina...tavaliselt kes jälestab ropendamist ning peab seda odavaks variandiks publikult emotsioonide välja kiskumiseks. Aga selles tükis keeratakse see vint ikka veel korralikult üle võlli ning kummalisel kombel see ropendamine töötab tükile kaasa. Nimelt need tegelased lihtsalt ongi sellised... kui nende keelekasutus poleks olnud selline, poleks see kõik olnud pooltki nii usutav! Täielik actionfilmiga võrdne põnevus tekib eriti veel teises vaatuses ning muidugi ei puudu ka läbiv huumor. Kohati tekkis küll tunne, et neil oli selle tüki tegemise ehk prooviperioodiga selline fun, et näitlejad ei suutnud vahepeal ka ise naeru pidada. Kuigi otseselt komöödia see selles tavapärases mõttes ju polegi.

Lugu saab alguses sellest, kuidas kaks sõpra vaatavad telekast balletti, teised kaks on kõrvaldiivanil kustunud. Tegelikult kaks ärkvel olijat arvavad, et üks neist on surnud. "Surnud" kutist jäi maha päris kopsakas kotitäis narkootikume. Ühel hetkel saabub koju korteriomaniku paps, kes haistab selle koti näol raha lõhna. Ja kuna tal on projekt käimas - saada oma poja ema ning endine abikaasa tagasi koju, võtab ta poja ning tolle kaks kamraadi ning lendab Rumeeniasse tollele järgi. Sellest reisist saab selline vinge action, sest asjasse on segatud ise näitekirjanik Peca (kes muideks oli esietenduseks Tallinnasse kohale tulnud!); surnud sõber, kes tahab saada stand-up koomikuks; nümfomaanist ex-naine ning muidugi relvad, narkoss & alko ja "hmmmhmmmised" püksid :) Näritakse s*tta ja imetakse m***i (uskumatu, et ma oma blogis seda sõna kasutan!) Gay-teema, kaklemised, kuulid keres ja mis kõik veel on selle tüki sisse mahutatud! Lisaks palju roppu eestikeelset räppi ja vastavat liikumist selle taktis :)

Esimese vaatuse lõpetab ka üks paras üllatus, kuigi teises vaatuses alles kõik lahti lähebki! :) Ma ei hakka siin neid nalju ning lavastuslikke trikke ära toomagi, sest mida vähem teab selle tüki kohta enne selle nägemist, seda parem!

Tegemist on uskumatult küpse lavalooga esmalavastajalt. Võibolla esmalavastuses ongi tihti ideede rohkus kuidagi eriti mahlane. Sest Ago Soots, kes selle lavastas on sinna tõesti palju põnevat suutnud sisse panna. Ja sellises väikses saalis, nagu seda on Rahvusraamatukogu teatrisaal, tekitab see tõesti tunde, nagu ise oleks selles kõiges osaline :) Igatahes on see lavastaja, kelle tegemistel peab tulevikus silma kõvasti peal hoidma! Kahjuks aga sama huvitav ja hea kui Soots on lavastajana oli ta tõeliselt kõige nõrgem lüli näitlejana. Temas puudus selline (eriti just selle tüki jaoks) vajalik särts...kuigi selge see, et tegemist oligi kõige reaalsema ja südamlikuma tegelasega...aga isegi need tantsu kohad seal vahel ja üldine lavaline sarm ja sära puudub noorel näitlejal. Midagi ei ole parata. Lisaks on ta tugevalt oma maneerides kinni ja ei suuda kuidagi vabalt ennast laval tunda. See kõik muidugi võib ajaga ja rohkem mängides alles tulla. Tegelikult näiteks Misantroobis ma ei täheldanud seda tema juures ning arvasin, et tal hakkabki juba tulema.... Aga jah, lavastajana on poiss väga lahe. Ja kui ta selles liinis jätkab, siis tal on helge tulevik Eesti teatris! Esimene lavastus CV-s on igatahes suur õnnestumine!

Kuid kõik teised näitlejad panevad ikka täiega oma parimat! Ennekõike pean mainima, et ma ei saanud silmi Tõnu Oja-lt kui ta laval oli. See mees on saavutanud oma kõrgvormi! Roll rolli järel olen ma täiesti vaimustuses (sama efekt on hetkel Endlas Piret Laurimaaga). Ta kohe leiab veidike omapärased kiiksud igasse oma rolli ning mängib ennast vaatajatele ehtsaks (mul tuleb muie näole ka kohe, kui mõtlen tema eelmisele "uuele" rollile Vombatis). Siin on ta justkui juhtpingviin "Madagaskari" multifilmis või Tony Soprano, kes oma jüngreid juhendab :) No ikka selline roll, et hoia piip ja prillid, sõna otseses mõttes, kui esimeses reas või keskmistel kohtadel istud :) Tema mängimine on nagu ilutulestiku vaatamine, ainult et see kestab kõvasti pikemalt (terve selle aja kui ta laval on) ja sellest ei tüdine hetkekski ära! Tal on ka selline kurbadest silmadest tingitud kontrastlik olek, ehk ei saa aru, kas peaks talle kaasa tundma, kaasa naerma või tema peale naerma :) Täiesti fenomenaalne, sest selline tunne on nii originaalne! Ja tema karakter on samuti väga originaalne :) Samuti külalisena osaleb Draamateatrist Merle Palmiste. Tema "ema ja samas ex-abikaasa"- kes on seksinud kõikide oma poja sõprade ning ka kõikide teiste meestega nii USAs kui ka Rumeenias ja kellele kõik mehed on "munnukesed" :))) Laitmatu meigiga ja ideaalselt sätitud juustega on ta nagu kontrast kõikedele teistele tegelaste - ikkagi ainuke naine selles meestekambas. Kuid ta võtab sellest hullust sahmimisest täiega osa ning annab vajaliku ja olulise panuse. Kolmandaks pean mainima Margo Teder-it, kes on juba olemuselt selline kelmikas ning siin tükis ning eriti need stseenid koos Tanel Saar-ega - nad on nagu vanad head sõbrad tõesti! Ja eks nad vist on seda ka päris elus :) Aga need stseenid seal teises vaatuses, kui isegi vana kala Tõnu Oja ei suuda oma naeru neid vaadates pidada...no see on ikka tase! Kusjuures ma tundsin talle ka mingil teisel tasandil kaasa...selliste vanematega tõesti kerge ei ole :)

Kolmas külalisnäitelja - Tarmo Tagamets Võru Linnateatrist on oma välimuselt kui rusikas silmaauku selles tükis. Ta sobis nii ehtsalt sellesse rolli, et seda võib pidada selle lavastuse väärtuseks omaette! Ja vaeseke... uimas unustas alati ka potile minemata :) Tanel Saar-t juba mainisin. Ka tema pani parimat ning on oma häälematerjaliga märkamatult "päris näitlejaks" muutunud! Meelis Põdersoo alustas oma "mängimist" peamiselt alles teise vaatuse alguses, kuid pälvis oma monoloogile kohe ka impulsiivse aplausi (vähemalt mu kõrval istunud Kristo Viidingult:)) Kuid tegelikult oligi see väga vinge! Kogu tähelepanu oli ju detailideni ainult temal ning tundus et ta sai sellest sellise suraka sisse ka kogu ülejäänud tüki mängimiseks, et sõna otseses mõttes ta käed värisesid alati kui ta stseenis osales. Nii hingega ägedalt oli ta asja juures!

Kunstnikutöö oli märkamatu, ehk seda ei pannud palju tähele...kuidagi liiga lihtne, aga kuna silma ei häirinud, siis pole ka hullu. Selline kreisi tükk ju... Kostüümikunstnik oli millegipärast need tegelased, kes Ameerikast Rumeeniasse sõidavad juba algselt "rumeenlasteks" kujundanud :) Võibolla oli see tagamõttega, millest ma aru ei saanud. Ameeriklased nad küll ei olnud :) Samas oli ju ka peategelaste perekonnanimi selline "poolakatele" viitav... Ajale, millal see kõik toimub ma hästi pihta ei saanud. Mingil hetkel viidati, et kunagi ammu oli 90ndate algus. Samas mobiiltelefon, mida kasutati oli just selline, mida kasutati kusagil 90ndate esimesel poolel. Ja see riietus viitas ka kusagile 80ndate lõpu 90ndate alguse grunge ajastule... Aga see muss, mida nad vaatasid MTV-st...see oli ikkagi hoopis käesoleva sajandi muusika. Kuigi see kunstnikutöö kogu selle tüki kontekstis polegi see kõige olulisem point. Mulle meeldis ka muusikaline kujundus, ehk just eestikeelsed ropud räppijad. Ja muidugi see viimane laul. See oli just "õige"!!! :)

Hinnang: 4+ (kelle kõrvad ei hakka ropendustest valutama...kusjuures minu meelest oli see roppus sellise sisuga tüki juures õigustatud ja kes tahavad vaadata sellist ägedat ja lahedat tõelist poweriga mängitud action-teatrit, see leiab siit mingit omapärast mängulisust, mida ehk leiab mõnest NO teatri tükist või Von Krahli tükkidest, aga on siiski väga harv nähtus Eesis. Eriti sellisel pisikesel laval ja nii nina all! Minule igatahes meeldis ja loodan, et seda roppust ei võeta sellest kontekstist välja ning ei hakata eraldi sellele tähelepanu pöörama, sest see kuulub just nende tegelaste juurde! Kusjuures ma leian, et need rollid võivad tunduda väga lihtsad, mõne jaoks ehk isegi labased ja nõmedad, kuid näiteks ei Tõnu Oja, ega ka Margo Teder -i kuid ka kõigi ülejäänute rollid polnud üldsegi kergete killast. Samas jäi mulje, et tegijatel on endal ka lahe seda asja teha. Mina küll soovitaks vaatama minna, just selle originaalsuse ning mängijate poweri pärast.)

Isiklikud märkused: Kogu saal oli poliitikuid ja muidugi eriti Soots-i kursakaaslaseid, VAT-i rahvast ja teisi kultuuriinimesi täis. Kohal ka Pille-Riin :) ja varsti saab ehk ka Karulini kommentaare selle tüki kohta kuulda :) Rahvast oli nii palju, et kõik ei mahtunud toolidele äragi :) Vaheajal kommentaare kuuldes, siis rahvas jagunes oma arvamustes (segastest positiivseteni...kuigi ma arvan, et need kes esimese vaatuse järel veel kahtlesid oma hinnangus, jõudsid siiski vähemalt natukenegi positiivsema poolele etenduse lõpuks...kuigi eks kindlasti ole ka igasuguseid arvamusi:)) Kõik tundusid olevat igatahes väga ärevuses. Eriti sellised nooremad 16-28 aastased inimesed olid vist küll väga vaimustuses! Kusjuures K ei saanud ka aru, et tavaliselt tekitavad roppused temas eemaletõukavust, kuid selles tükis tõesti - ilma lihtsalt poleks asi ehe... Aaaaaah....ei jõua Sootsi järgmist lavastust ära oodata! Loodetavasti tuleb see sama "värske"!

---

Etenduse treiler:

---
Tekst lavastuse kodulehelt:
VÄÄÄRVIID
Autor: Peca Stefan (Rumeenia)
Tõlkija: Laur Lomper
Lavastaja: Ago Soots
Kunstnik: Mihkel Ehala
Kostüümikunstnik: Liisa Soolepp
Osades: Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Margo Teder, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Merle Palmiste (Eesti Draamateater) ja Tõnu Oja (Eesti Draamateater)

„Elus on hetki, mida tuleb kasutada, poiss. Praegu on meie hetk. Meil on võimalus asi enda kasuks pöörata! Niiet, Frank... sina ja George panete otsemat teed lennujaama. Mina ja Dame tegeleme ülejäänud staffiga mul on mõned sõbrad, saame osa kraamist täna öösel lahti, teenime pisut reisiraha!“
Lugu heaoluühiskonna noortest jõudikutest, kes pole veel oma eluga suurt midagi peale hakanud ja nad ei tule ka selle peale, et võiks midagi teha, sest nad pole kunagi mitte midagi teinudki... Nende „tegemised“ on kulgenud teleka, narkootikumide ja alkoholi seltsis, nautides elumõnusid ja otsides lihtsaid rahateenimisvõimalusi.Aga see ei tähenda, et neil puuduksid unistused, siirad tunded ja ihad. Oma labasuse ja roppuse juures vajavad nemadki perekonda, sõpru, armastust...Vahest on ikkagi õigem kõik ausalt ära rääkida... küll siis tuleb ka armastus!??

Etendus on kahes vaatuses.
Sihtgrupp: noored ja täiskasvanud. Alla 16. eluaasta ei soovita, lavastuses kasutatakse ebaviisakaid väljendeid ja pannakse toime ebaviisakaid tegusid!
Planeeritud esietendus: 13. aprill 2009 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis

Küünlad põlevad lõpuni - Ugala

See lavastus on ikka nö. üks paras pähkel teatrilaval! Mul õnnestus näha esietendust Ugala väikses saalis ning olen seda endas nüüd juba natuke aega kandnud ning mõnusalt mõtisklenud tüki teema ja tegelikult kõikide selle komponentide üle. Eelkõige sellepärast, et selle sisu annab ennast minu meelest üpris raskelt kätte ja kuigi ma jälgisin kogu teksti väga mõttega, on seal peidus ehk rohkem kui sellest on võimalik nö. jooksvalt vastu võtta. Õigemini võibolla tavalises olukorras on ehk lihtsamgi, aga sellel „esietendusel“ oli see kuidagi raskendatud. Toon siia loetelu (ehk ainult näited), miks?!:

1) Esiteks ostsin piletid Ugala suurde saali varakult. Esimesse ritta ja keskele, sest mu nägemine pole kõige parem ning olen harjunud vaatama etendusi lähedalt ning häireteta. Vahest muidugi see esireas istumine ei õnnestu, eriti Linnateatris. Samas saali siseneda pole vaja ju liiga vara, eriti kui kindlad kohad olemas... Jõudsime Viljandisse varakult ning ootasin autos, et parajal ajal enne etendust siseneda, ehk umbes 15 minutit enne algust. Üllatus, üllatus – etendus oli tõstetud väiksesse saali ning kõik normaalsed istekohad olid juba muidugi hõivatud (minu piletile trükitud 1.rida kohad 11 ja 12 väikses saalis ei kehtinud). Pettusin ja ronisin teises reas olevatele tühjadele kohtadele. Ära peab vist märkima, et teine rida on samal tasandil kui esimene, aga tagumistes ja esimeses reas enam kohti polnud. Ainult mõned üksikud ühe inimese jaoks (aga meie olime ju kahekesi) või täiesti äärte peal. Aga Ugala väikese saali lava on ju lai.
2) Kolmandas reas, peaagu minu taga, istus mingi mees, kes oli esietendusele tulnud teksastes ja dressipluusi moodi riietuses. Ilmselgelt oli naine ta kaasa tassinud vägisi :) Igatahes kui etendus algas ja oli tähelepanuväärne vaikus, otsustas mu „teksades“ kangelane hakata oma pileteid sõrmede vahel hõõruma. Ja hõõrus ja hõõrus ja hõõrus. Kui ta vaheajale läks, pani ta need neetud piletid oma toolile. Ma mõtlesin, et viskan need vaikselt tema tooli alla, et nagu „need oleks ise kukkunud kogemata sinna“ ja muidugi lootma jäädes, et äkki ta siis unustab oma krõbistamise üldse. Aga mul ei olnud julgust teise inimese asju puutuda. Kahju! Sest teine vaatus läks jälle edasi „sama muusika saatel“. Kusjuures see mees oli umbes 45 aastane, ehk arvata võib, et mitte esimest korda teatris. Aga kes seda muidugi teab.
3) Nagu ikka öeldakse teatris enne etendust, et kõik oma mobiilid välja lülitaksid. Ega seda ilma asjata ei öelda. See on mõeldud just eriti neile, kes panevad oma telefoni värina peale või kellel „vaikne režiim“ tähendabki „värinat“. Muidugi hakkas ühel teises reas istunud tädikesel kotis mobiil plärisema. Ja mitte lühidalt ja mitte üldse tähtsusetus kohas. Ja plärises...ja plärises...ja plärises. Krt, ta oleks võinud vastata ja öelda, et on teatris! See oleks ka vähem häirinud!
4) Teises reas istus mingi mees, kes teise vaatuse teises pooles otsustas väga häälekalt hakata kirjutama mingeid märkmeid. Kuna ta kirjutas paberile süles, siis see paber muudkui pragises. Ilmselt mingi ajakirjanik või siis keegi fanaatik, kes kõik ütlused tahtis üles kirjutada (üht või teistpidi täielik debiilik). Pagan küll, kas tõesti nii palju mälu pole, et oodata paarkümmend minutit ja alles siis need jutud üles kirjutada. Nii vihaseks tegi see ragistamine paberiga ning mitu korda ja just dramaatilisematel hetkedel. Ok, ma võibolla ka oleksin tahtnud mõned mõtted kohe üles kirjutada, aga mis õigusega ma segaksin ja häiriksin teisi inimesi. Elementaarne viisakus peaks ikka olema teiste suhtes.
5) Ja üks tädike kusagil paaris viimases reas...ok, ega köhale ei või ju midagi parata, aga köhida terve esimese vaatuse! Kui inimesel on köha, siis ta võtab kaasa vastavad meetmed, et vähemalt mitte nii palju köhida... Kasvõi tavaline köharohi või lutsukomm aitab ka ära hoida sellise köha määra.
6) Esimeses vaatuses on selles tükis oluline koht, kus „elekter läheb ära“. Kogu saal muutub pimedaks. Muidugi teises reas istus üks naisterahvas, kes sellel „pimedal hetkel“ otsustas siis kõikidele oma mobiiliga saali „valgemaks“ teha. Kui siis see mobiil kustus ning Kaljujärv veel alles süütas „küünlaid“, siis ta pani igaks juhuks veel korraks „valguse sisse“. Uskumatu!!!

Sellistele inimestele peaks andma teatrikeelu! Õnneks siiski, lausa ime kombel justkui trotsist, suutsin ikkagi jälgida kohe erilise huviga ning üritasin kõik asjad enda sisse võtta. Kuigi:

7. punktina häiris mind ka see, et lavastaja tuli lavale etenduse lõpus väga töises välimuses. Ehk tema jaoks esietendus nagu polekski midagi erilist. Kuigi isegi piletite kontrollija oli nii kenasti ülikonnas! Aga noh, see on iga inimese siseasi...see oligi ju tema jaoks tööpäev :)
8. punktina tahan veel viimaseks öelda, et etendust vaatamas olnud kultuuriminister vestles suure häälega pärast etendust vestibüülis, kuid see matslik tekst mida ta samas nii oma kaaskonna kui kõikide teistega, kes neist just parajasti möödusid nö. jagas, hämmastas mind tõsiselt. Ministril minu meelest ei sobi rääkida sellest, kuidas ta „ei viitsi“ minna „esietenduse järel lava taha“. Teised pidid siis kannustama, et pole midagi...oh, ma ei hakka seda kogu näotut lugu siin edastama. Igatahes ei uskunud ma oma kõrvu, kusjuures ma EI TAHTNUD neid kuulda, nad lihtsalt rääkisid nii kõvasti! Ja sellist teksti! HÄBI!!!!

Kogu see nö. "teater teatris" oli täiesti sürr kogemus! Ma ilmselt olen pärit mingist teisest ajast ja ruumist! Ma tahaksin uskuda, et „tsipa“ kultuursemast :)


Igatahes nagu öeldud, vaatasin tükki huviga ning jälgisin ja usun, et vähemalt enda jaoks mõtestasin asja lahti küll. Kuigi mitmed asjad jäid ju ka tükis lahti seletamata. Siinkohale tahan hoiatada, et kui keegi on siia seda teksti sattunud kogemata lugema ja plaanib seda tükki minna vaatama ning tahab enda tõlgendusi teha, siis edasisist lugeda ei tasu. See tekst on siin rohkem sellistele inimestele nagu näiteks see mees, kes väljus teatrist minuga samal ajal ning oma naisele teatas, et ta ei saanud millestki aru. Kusjuures ega ta nainegi osanud talle midagi lahti seletada :) Samas ma kaldun arvama, et kõik kes „hingega“ asja juures polnud ning kes ei süüvinud sisusse ja muidugi need, kes ei otsi teatritükkidest seoseid ja mõtet, neile ei saanud see tükk kohe kindlasti kuidagi meeldida. Aga ma võin lahkelt küll lahti seletada selle, kuidas mina sellest kõigest aru sain. Mis muidugi ei pretendeerigi absoluutsele tõele, lihtsalt nii nägin seda mina...

Etenduses kohtuvad kaks meest, kes kunagi olid sõbrad, kuid tänaseks pole nad kohtunud juba 41 aastat. Päris alguses üks meestest ootab teist külla. Tähendusrikkalt vana amm hoiatab teda, et too ei ärrituks „liiga“. Sellepeale paneb mees revolvri lauasahtlisse. „Sõber“ saabub ning algab psühholoogiline mäng, mille reegleid tegelikult paljastas „lossiomanik“ oma jutuga juba enne külalise saabumist, kuid avab neid veelgi vestluse käigus nö.„endise sõbraga“. Psühholoogiliselt mõjuv oli see, et ta on neid oma küsimusi kõik need aastakümned enda sees kaasas kandnud. Kuna küsimustesse on segatud ka naine, ehk täpsemalt öeldes tänaseks juba „surnud naine“, ehk temalt enam vastuseid ei ole võimalik saada, ongi see sõber ainukeseks juhtniidiks...


Õhus rippuvad küsimused, mis puudutavad seda naist on loomulikult seotud ühelt poolt armastusega, samas ka armukadedusega kui ka hämaratema seikadega. Teisalt on küsimused seotud külla tulnud sõbraga. Need muidugi on seotud nende omavahelise sõprusega, kuid samuti mõnede hämarate tagamaadega, eriti ühe intsidendiga nooruspõlves ning sõbra ootamatu lahkumisega. Kas naine pettis meest „sõbraga“, kas sõber tahtis kunagi jahil oma sõpra maha lasta, kas inimene tegelikult võib muutuda? Nendele kõikidele küsimustele saab tüki jooksul vastused ning vastuse saab just kõige paremal kombel. Ehk iga mõistusega inimene saab vastused kätte tänu sellele, kuidas peategelane õpetab publikut inimeste käitumist ja samas ka nende tegutsemise põhjuseid lugema. Nii intellektuaalne lugu! Eriti kui vaadata seda tervikuna. Sellised tekstid on igale teatrile justkui suur varandus ja mõttega vaatajale tõeline kingitus! Kahju, et inimesed, kes otsivad lõbusat lusti ning kes ei viitsi kaasa mõelda, ei saagi aru saada sellest kõigest ning mõista kui hea see tegelikult on! Lisaks meeldis mulle see esmalt vähetähtsana tundunud „teine küsimus“, mille peategelane esitab...see oli veel eriline maiuspala, sest tegelikult see näitabki, et inimesed ei muutu, igatahes mitte enam selles eas ja oma loomuse põhimõtetelt. Mõlemad mehed olid loomult uhked, kuid samas arad ja alati olnud ning selliseks nad ka jäävad. Sest ka peategelane ise, jättes oma sõbra ellu, justkui andestaks oma „endisele sõbrale“ sellega, et „jätab ta ellu“. Kuigi tema jaoks oli see väga raske, aga minu meelest näitas see kuidagi ka tema „argust“?!

Tõeliselt palju mõtlemisainet pakkuv ning kindlasti mõistusega vaatajat nõudev etendus. Kuigi minule ka meeldib vahest, kui asjad ära räägitakse, kui asi on liiga segane. Aga selle tüki puhul oli küll lõpuks lahti seletamatagi kõik selgemast selgem! Ehk kui puust ja punaseks teha – siis sõber sellega, et ta ei vastanud „esimesele küsimusele“, vastas tegelikult palju selgemalt kui ta seda sõnadega olekski suutnud teha. Jäetakse ju ka naise kiri lugemata...

Ka lavastajat peab kiitma, sest see kuidas ta laseb soleerida peategelasel ning kogu see seatud liikumine oli täpne ja väga hea. Ka kõik valgustusega mängimised ning kogu etenduse tehniline pool oli ju kulda väärt. Ja eriliselt tuleb kiita kunstnikku! Nii esteetiliselt ilusat lavakujundust pole juba tõeliselt pikka aega mitte ainult Ugalas vaid üldse kusagil Eesti teatrites näinud! Jaanus Laagriküll on geenius (saab ka andeks selle "Kolme õe" neoonoranžide kleepekatega metalltellingud)! Kogu see häärberi või lossi-terass või veranda. Sügiseste lehtedega ja plaadistatud põrandaga. Ning muidugi need sambad! Selline KUNST!!!! Ning see linnupuur justkui täpina i peal! Isegi need inimesed, kes etendusest aru ei saa, need saavad siis lihtsalt vaadata seda ilu!

Näitlejatest väga palju rääkida ei saagi, sest tegemist on praktiliselt monoetendusega. Hannes Kaljujärv häärberi-omanikuna peab pikki monolooge, kuid väga hästi mängib välja oma tegelase ning loob tugevalt oma karakteri, mis on väga usutav - sisemiselt kõvasti raevutsev kuid endas seda raevu alla suruv - armukade ja aastakümneid teda vaevanud küsimuste käes siplenud mees. Samas ei saa kiita ka taevani, sest ma ei tea, kas see on lavastaja tegemata töö või lihtsalt ma olen erand, et mind tõsiselt häiris see, et pea iga Kaljujärve 3.-4. repliiki alustas ta suuga matsuvat häälitsust tehes. Kas talle keegi pole seda öelnud. Sellist raevutsevat inimest, kes ennast on rahulikuks sundinud, ma saan aru...sellisele see sobib see nõks väga hästi, kuid selle oleks ka vähemate matsuvate häälitsustega suutnud teha. Kuigi teises vaatuses läks juba paremaks (võibolla keegi ütles talle või lihtsalt see raev nagu hakkas rohkem ka temast välja paistma ning see matsumine oli seotud just nimelt selle raevu alla surumisega?). Esimeses vaatuses lõbustasin end sellega, et lugesin umbes 20 matsuvat repliigialgust kokku, rohkem enam lihtsalt ei viitsinud (ei, ma arvan, et ma pole neurootiline, see lihtsalt oli nii tähelepanuväärne :)) :) Arvi Mägi on selles etenduses rohkem kuulaja rollis. Oma kepiga istub, uhkelt lõug üles suunatud. Silutud ja kergelt libeda moega. Tal ongi ju natuke ebameeldiv karakter tegelikult (minu meelest)... Ühes kohas kui Kaljujärve tegelane ütleb Mägi tegelasele, et „ma märkan Sulle ei meeldi (või "ärritab"...enam täpselt ei mäleta) mu sõna“...siis ma just parajasti jälgisin Mägi, ning ta istus täiesti liikumatult, tema näos ei muutunud ega liikunud ükski lihas...aga mille järgi Kaljujärv oleks pidanud aru saama, et mõni tema sõna partnerit ärritas? See jäi mulle müsteeriumiks. Võibolla on see sissemängimisest kinni. Samas Kaljujärve karakter oli peensusteni valmis ning tema vähesed kontrolli kaotamised mõjusid väga ehtsalt! Vilma Luik on tehtud umbes 30 aastat vanemaks ning teda ei tunneks äragi. Kuigi tema osa on väga väike, on siiski hea, et üks „vana naine“ on justkui seljatoeks peategelasele. See annab kuidagi kaalu peategelasele juurde.

Mu lemmikstseen lisaks sellele, et selgub tõde, on kindlasti see kui Hannes Kaljujärv püssiga oma sõbra selja taga seisab. Ja kuidas just õigel hetkel Arvi Mägi tegelane end ümber keerab. Selles on nii palju vaatajale tõlgitsemisruumi jättev oluline koht. Ma usun, et kogu selle Kaljujärve teksti ajal Mägi tegelane tundis seda relva oma kuklal (nagu kunagi tundis Kaljujärv oma sõbra püssi). See oli justkui peategelase „kättemaks“. Ülimalt hästi välja mängitud ning vaatajat mitte tilkagi alahindav!

Oleksin ehk tahtnud, et peategelane ka selle sahtlisse pandud püstoliga oleks midagi teinud või et sellel elektri kadumisel oleks ka hiljem mingi olulisem roll lavastuses mängida. Või et Arvi Mägi tegelane oleks saanud karmima kättemaksu (appi, kas ma olen tõesti nii julm?), sest ta oli seda väärt! Samas ka tema (Mägi karakter) oli oma armastatud naisest ilma jäänud ning nagu ta teatas, plaanib ta oma surmani jäävad päevad lihtsalt maha istuda. Seega mõnes mõttes ta oligi juba „surnud mees“

.Mulle nii meeldib, kui just sellised värsked maailma teatrite dramatiseeringud jõuavad ka Eestis kiiresti lavale. Maailmaesietenduse sai ju tükk alles 2006.aastal Londonis, kuigi Marai kirjutas romaani juba 1940ndatel. Tekkis huvi küll selle raamatu järgi. See ju ka Varrakul eesti keeles ilmunud!

Hinnang: 4 (kui ma teatrist lahkusin oli see 3, ja niimoodi pisikeste sammude haaval on see muudkui tõusnud. 3; 3+; 4-ja nüüdseks juba 4... võibolla kasvab see tükk muudkui edasi minu sees. Ja pole välistatud, et hinnang tõuseb veelgi. Ma julgen seda tükki soovitada kõigle, kuid eriti neile, kes tahavad ja suudavad tüki sisusse sukelduda ning panna end ühe vanainimese asemele ning kujutada ette, mis tähendab elada 40 aastat elutähtsate küsimustega ning siis saada võimalus küsimusteks või ka kättemaksuks...ning kuidas siis tegelikult keegi sellises olukorras käituks.... Väga tugevalt tekstipõhine tükk ja väga intrigeeriv just mõtlemiseks mõeldud teatrilavastus!)

----

Tekst lavastuse kodulehelt:

Sándor Márai

KÜÜNLAD PÕLEVAD LÕPUNI

Sa sead oma elus kõik korda, et mitte kellelegi võlgu jääda, kui peaksid duellil langema. Sa harjutad iga päev, nelikümmend üks aastat, kasutades relvadena mälestusi, kuni need on teravamad kui mõõk.

Ja lõpuks on see hetk käes...

Hannes Kaljujärv (külalisena Vanemuisest), Arvi Mägi ja Vilma Luik

Christopher Hamptoni dramatiseering samanimelise romaani põhjal

Tõlkija: Triin Sinissaar

Lavastaja: Indrek Sammul

Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

Esietendus 11. aprillil 2009 Ugala väikeses saalis

Elud - Tartu Uus Teater

Austades tegijatega sõlmitud lepingut, jätan oma kommentaarid "luku taha", ehk siis oma "pereblogisse".

Hinnang: 3 (kommentaarid "miks? kes? kuidas?" - nagu öeldud pereblogis - küll alles mõne hetke pärast, ilmselt ei jõua enne hilisõhtut. Ütlen siin ainult nii palju, et mina ei julge soovitada - kuidas "sellist tükki" üldse "soovitada"? "Omad" saavad teada, miks... teised peavad kas vaatama minema ja tegema omad järeldused või siis lugema (enamasti positiivseid) arvamusartikleid linkide alt, mis "tegijad" on ise välja valinud. Leiate need siit, ehk teatri kodulehelt.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Lavastus põhineb ausatel ning adekvaatsetel prostituutide intervjuudel raamatust "Vaikijate hääled 2" ning Jekaterina Novosjolova, Elina Pähklimägi ja Andres Keili ausatel ja adekvaatsetel elulugudel.

Lavastaja Andres Keil lubab, et tegemist ei ole šokiteraapia või enesepaljastusega enesepaljastuse pärast. "See on aus jutt ajal, mil aus jutt ei ole igapäevane. Kokkuvõttes on see üksiti inimlik ja üllatav, võibolla isegi ehmatav lugu."

Etenduse eel sõlmitakse vaatajatega kofidentsiaalsusleping, millega sätestatakse, et kõik, millest räägitakse, jääb saali ning ei kuulu kolmandate isikutega arutlemisele.

Lavastaja: Andres Keil

Kunstnikud ja esitajad:

Jekaterina Novosjolova

Elina Pähklimägi

Andres Keil

Saja-aastane laps - Endla Teater

Andres Noormets on lavastanud ühe vahva kontserdi koos pisikeste lugudega näitlejate lapsepõlvest. Selles on palju komponente, mis peaksid igas lastelavastuses olema - värvi, muusikat, põnevust, lusti ja nalja. Kõike (peale värvikuse, laulude ja muusika) küll pisikestes kogustes, aga lapsedki ju väiksed, kellele see tükk on mõeldud :)

Viisin oma käbid kõik kolm kohale - 13 aastane küll ütles, et see polnud tema jaoks, aga selle eest 8 ja 2 aastane jäid küll rahule. Pärast teatrit sõitsime ka Terviseparadiisi veepark-i ja tagasi maale sõites õhkas poeg, et oli see alles hea ja põnev päev :)

Lugu kui sellist väga hästi otseselt polegi. Lihtsalt üks tüdruk leiab ühe lauliku ning koos selle avamisega hüppavad sealt ka laulud välja. Ühes lauludega 5 sõpra, kellega koos lustida ning neid laule laulda. Ja muidugi ka musitseerida. Laulude vahele jutustatakse lugusid oma lapsepõlvest ja lapsepõlve kodukandist. Ikka natuke lapselikus ja tsipa isegi koomilises võtmes.

Laulud olid peaaaegu kõik juba väga hästi pähe kulunud ning lausa kiskusid kaasa laulma. Kuigi näitlejad selleks lavalt julgustasid vaid korra või paar. Ja korra vist kutsuti ka rütmi kaasa plaksutama. Selline interaktiivsus tegelikult on lastetükkides nii vahva ja oleks võinud julgemaltki seda selles tükis kasutada. Nagunii kõik vanemad vähemalt ümisesid kui mitte valjusti siis mõttes kaasa :)

Kui nüüd mõne sõnaga rääkida neist lustijatest, siis minu meelest silmatorkavalt teistest enam lustisid Kaili Viidas, Jaanus Mehikas ja Tambet Seling :) Neis oli kuidagi nagu rohkem särtsu. "Väike Kaili" on nii kena kah veel kõige lisaks :) Kohati lustis ka Liis Laigna teistega sama võrdselt. Aga Kaili Närep oli kuidagi tagasihoidlikum ja tsipa tõsisem. Ning Märt Avandi kohe kuidagi päris tõsine. Oli hetki, kui tundus, et ta kuidagi ei haaku selle ülejäänud kambaga. Samas tema laulud olidki natuke sellised tõsisemad. Kuid näiteks mu 2 aastase ilmselge lemmik oli just nimelt Kaili Närep! Alati kui "suur Kaili" midagi tegi või ütles, siis minu tüdruk naeris kõige rohkem ja vaatas mulle otsa justkui kinnitust otsides, et kas ma ikka ka naeran :) Justkui suur Kaili oleks vajutanud nendele kõige õigematele 2 aastaste "naerunuppudele" :) Mulle meeldis, et Tambet Seling nagu üritas mängida ehk siis näidelda. Ja Jaanus Mehikas oma kiilaka peaga ja muheda olemisega mõjus kui äge-poiss selles kambas, kes ei jää ka pillimängus alla neile, kes on "Laste muusikakoolis" käinud:) Tegelikult pean tunnistama, et üks neist laulis ikka päris originaalse ja väga huvitava häälega! Nimelt Liis Laigna. Tema hääles oli nagu midagi erilist. Kuigi kui palju neist lühikestest lastelauludest seda ikka aru saab, aga lihtsalt see kuidagi jäi kõrva :) Tegelikult nad ju kõik laulsid väga toredasti ning eks neid sellepärast sinna tükki ongi võetud. Ja kõik olid hästi vahvad ning mingis mõttes isegi teineteisest erinevad tüübid.

Ja mis omamoodi imeline, et nad kõik mängisid ka pille ja mitte ainult üht vaid läbisegi erinevaid! Täiesti uskumatu ja lahe! Kõige eredamalt jäid meelde "Sügiselaul"...sest seal kutsuti kaasa laulma :) Siis veel Hirmud - seal nad mängisid onni ja taskulampidega tegid "prožektorit" :) Ja paar rokilugu võtsid jala niimoodi tatsuma, et oleks tahtnud nendega laval koos lapsemoodi hullata :) Jah, neis rokilugudes tuli tõeline särts sisse.

Vahva oli ka "Teele-teele kurekesed" ajal näitlejate lapsepõlve-fotosid vaadata (mõnda oli päris raske ära tunda:), aga see oligi ehk rohkem täiskasvanutele kui lastele mõeldud :) Jah, ega vanematelegi oli mõeldud. Tegelikult vahepeal ringi vaadates tunduski, et eks need vanemad olidki põhiliselt need kes "kaasa laulsid" ja oma jalgadega takti kaasa lõid!

Hea tuju garanteeritud ning kaasa laulmist ja hiljemgi "järellaulmist" pakkus küllaga :)

Hinnang: 3 (kui võrrelda lasteetendustega, siis hindaks umbes 4+, kui hindaks kontserdina, siis umbes 4-, aga kuna minu hinnangusüsteem asetab kõik teatrietendused ühele pulgale ja teatrit ju väga palju selles tükis polnud, selle eest aga head tuju küllaga ja rohkem veel, siis selline keskmine hinne, mis ehk ei ilmest selle tüki tegelikku väärtust, eriti just lastele. Sest selle järgi peaks ikka võtma hinnanguks 4+. Igatahes kõik meeldis...oleks rohkem tahtnud :) Ja muuseas ametlikult on öeldud, et sobib alates 3 aastasest, aga minu 2 ja poolene oli meist küll minu meelest kõige rohkem rahul ja õnnelik selle "teatritüki" üle!!! Igal juhul soovitan kõikidele - nii lastele kui nende vanematele - kõik saavad väga hea tuju ning palju-palju rõõmu!)

---

Ametlik tekst:

Muusikaline lavastus lastest ja lastelauludest viimase saja aasta jooksul: alates regilaulust, entel-tenteli ja kaasaegsete lastelauludeni. Laulude vahele ja ajal räägitakse ja mängitakse väikesi lugusid ja kutsutakse pisikesi ja suuri vaatajaid kaasa laulma. Truppi on kogutud näitlejad, kes ei oska üksnes teatrit teha, vaid ka pille mängida – sellest tuleb kokku üks tore ansamblimäng!Lavastus on mõeldud kõigile alates 3. eluaastast. Etendus on vaheajaga ja kestab umbes poolteist tundi.
Kunstnik: Andres Noormets

Osades: Märt Avandi, Tambet Seling, Kaili Närep, Kaili Viidas, Liis Laigna, Jaanus Mehikas

Hingede öö - Endla Teater

Ma ei olnud just suurim Ristikivi "Hingede öö" raamatu austaja, kuid mulle meeldis küll päris mitmeid fragmente raamatu teises osas, kus toimus nö. kohus "seitsme surmapatu" järgi. See nagu andis sellist mõtlemisainet ning justkui mingit pointi selles sürrealismis. Endla etenduses on kogu teist osa praktiliselt ignoreeritud. Lavastus keskendub ainult sellele rännakule. Kuid puudu on ka dekadentsed surnuga kohtumised, paksud mammid, mis igal pool peategelase kõrvale satuvad, kogu see tossune ja hämar mahajäetud maja on Endla teatri küünis hoopis midagi muud, kui mina seda lugedes ette kujutasin.

Raamatu dramatiseering on taandatud ainult mingiks üksiku inimese otsinguteks ja rännakuteks redelitest üles ja alla ning peamiselt kahe naise sabas. Tegemist peaks olema justkui intellektuaaliga, kuid laval mõjub ta kui viimane jobu ning vähemalt emotsionaalselt küünimatu (ei oska ta ju ka naerda mitte). Madis Kalmet mängib peategelase ka nii ebameeldivaks, et ei teki tunnet isegi huvituda tema rännakutest. Ja kui vahet pole, et millist naist ta tegelikult tahab, vahet pole kuhu ta lõpuks välja jõuab (mis just raamatut pani ikkagi nö. "lõpuni lugema"), siis ei teki nagu huvi üldse kogu etenduse vastu. Eriti kuna lavastaja pole ka arvestanud sellega, et kogu saalist tervet tükki üldse NÄHA OLEKS!!!

Olen sügavalt pettunud! Kuhugi kõrgustesse kõõritamisest ning samas kogu sellel jamal polnudki nagu mingit tagapõhja. Pean ära märkima, et ma ei mäleta millal viimane kord, kui üldse, nägin ma, et inimesed lahkusid saalist keset vaatust (!)

Ok, ega mu ootused eriti kõrged ka polnud, seega arvasin, et oleksin ainult saanud positiivselt üllatuda. Eriti kuna lubati ka põnevat lahendust Hesse Stepihundiga miximist. Mul on hetkel Stepihundi raamat pooleli, seega ma ei tea tegelikult kui palju tükis seda Stepihunti muidu oli, kui see, et naised peategelast vahepeal Stephundiks kutsusid ning kogu see naiste järele jooksmine...mis tundus kuidagi nii mõttetu. See rikkus ära ka Ristikivi Hingede öö eksistentsiaalse üksindustunde, ehk see nö. "salaühiskonnaga" liitumise dilemma. Tegelane oli "võõras" kuid samas "oma". Ja tegelane ise ka ei teadnud, kumba ta tahaks. Selles tükis see eriti hästi välja ei tule. Tegelikult tekkis sarnane tunne, nagu mõni päev tagasi Draamateatris vaadates Vanemuise külalisetendust "Loss", et mõned raamatud võiksid jääda raamatuteks ning pole neid vaja nö. vägisi katsuda dramatiseerida. Eriti selliseid raskeid pähkleid, nagu "Hingede öö". See pole kohe üldse õnnestunud teatriversioonina. Ja minulegi torkas silma Ristikivi romaanis viide Hesse-le, kuid alati ainult heast lähteideest ei piisa. Peab olema ka sisu, mida selle raami sisse panna.

Lisaks on dramaturgias selged apsud. Eeldatakse, et vaataja on lugenud alusteksti. Sest mõned dialoogid algavad juba eeldustega, mis raamatus on küll kirjas, kuid etenduses veel nö. mainimata (näiteks Carmen Mikiveri ja Madis Kalmeti esimene ja tegelikult ka ainuke kahekesi peetav dialoog).

Raamatus kuidagi oluliselt taustal jooksev tunnetus "pagulasena võõras riigis ja linnas" - eriti läbi teadmise, et autor on ise pagulane Rootsis, ka see "tunnetus" on etendusest puudu. See kogu lugu ongi tõesti ainult ja lihtsalt "rännak läbi kahe vaatuse". Hirmsa kriginaga (helindusega võimendatud) langevate ja tõusvate treppide abil liigutakse üles ja alla, lisaks sillad ja lauad toolidega kahel tasandil.

Ahjaa, kas etenduses kõlava tekstiga üritati ka sürreaalselt kuidagi mõjuda, ma ei saanud hästi aru, kui erinevates stseenides nii Carmen Mikiver kui ka Helle Kuningas ütlevad, et nad kannavad musta, kuigi ühel oli seljas punane ja teisel lilla kleit... ma ilmselt ei saanud mitte mõhkugi aru, kuid minu jaoks mõjus see kõik kuidagi punnitatult.

Kui nüüd otsida seda, mis selles solgis meeldis, siis esmalt peab muidugi mainima Aime Unt-i ja tema kunstnikutööd. Ausalt öeldes pettis see alguses ära, sest mulle näis esmalt kõik kuidagi stiilne ning seeläbi tekkis isegi hetkeks huvi (kohe alguses). Kõik need soengud ja riided! Kogu lavamonstrum oleks ehk töötanud kusagil suuremas saalis, aga väikeses saalis jättis ta osaliselt tüki nägemise puudulikuks.

Näitlejatest lähevad mu kiidusõnad kindlasti noortele! Eriti Priit Loog ja Jaanus Mehikas. See nende vahestseen, kus nad näitlejaid mängivad. See homoerootiline stseen mõjub kuidagi kontekstiväliselt (kuigi võibolla ka mitte, kui lavastaja on tahtnud viidata kõlakatele Ristikivi enda seksuaalsete suundumuste ümber), kuid osavalt "läheb kõvaks" Loog-il... julge detail (ma ei pannudki seda tähele, et kuidas ta seda tegi) :) Erootikat on veel, sest ka Kaili Viidas näitab paljast ülakeha läbi kardinate, kuid ka see on kuidagi kontekstiväline - vanamees ähib niigi ta järele või õigemini kõigi naiste järele. Justkui sobimatu (minu meelest) - või on sellega üritatud mingitki elu tükki sisestada, ma ei tea? Ja K väidab, et ka Karpov on alasti, aga ma ei tshtnud sellel hetkel üles vaadata

Tundub, et mulle meeldivad mistahes rollides Piret Laurimaa, Carmen Mikiver ja Helle Kuningas, sest olenemata sellest jamast, mida nad mängima peavad, veavad nad oma rollid siiski auga välja. Kusjuures minu meelest on Helle Kuninga näo välimuses midagi Karl Ristikivile sarnast (justkui sugulased) :) Samuti meeldib mulle alati Sten Karpov. Nende laulu-duett koos Kaili Viidasega mõjus väga mõnusalt (selline 60ndate Eesti tunne tekkis - kuigi mis ma ka tean, mind ju sellel ajal veel polnud:)) Sepo Seeman on tükis võimas - hallide juuste ja vinge häälematerjaliga (see usklik, kes raamatus ka oli, Seeman oli ehk oma raamatukarakterile kõige lähemal minu meelest. Kuigi oluline komponent, ehk tema vend ja ema ning see, et ta ajas inimesi pattudele - kui just see suitsu pakkumine ei sümboliseerinud seda, aga kõik seegi jäi tekstis kuidagi puudulikuks lavastuses... imho).

Tegelikult näitlejatest ainsana ei meeldinudki peategalt mänginud Madis Kalmet (kes mulle tavaliselt ikka meeldinud on - näiteks "Karges meres" on ta väga vinge monoloog) ja väga "laisalt" mängib Ago Anderson. Andersoni tekstis pole üldse pinget. Ta vahetas paaris kohas tähe ära, et lause muutus grammatilises mõttes valeks ning korra oli ka sõnakääne vale niiet kriipis valusalt kõrva. Kuigi ka tema soeng oli ju vinge ning mingil hetkel punnitas vingelt silmi. Kuid kokkuvõttes tekst oli lohakas ja selle edastus vajaliku pingeta. Kalmeti puhul ma ei saagi aru, kas lihtsalt see karakter oli nii ebameeldivaks tal mängitud meelega või ta ise mängis nii ebameeldivalt. Kuid tema valuline naeratus peegli ees ja pidev pikeleveninud nägu mõjus kuidagi nii, nagu ta oleks väsinud näitlemisest, vähemalt selliste rollide näitlemisest. Kuigi jah, tema puhul olen ma ise kerges segaduses - kas ma süüdistan teda ehk selles, et mu huvi kogu etenduse vastu ei ärganud, kuigi samas võis ta roll nimme olla ka selliseks kirjutatud. Igatahes oli see midagi muud, kui "Hingede öö" minategelane.

Hinnang: 1+ (pluss tuleb taha kunstnikutöö eest. Eriti mis puudutab kostüüme ja soenguid. Lisaks ka Loog ja Mehikas ja Laurimaa aitasid natukenehi kaasa, et see 2 ja poole tunnine etendus mõjus ainult 4 tunnisena, mitte 8 tunnisena:) Võibolla oleks pidanud vaheajal lahkuma, kuid ma olen otsustanud nagu raamatutegi puhul, et ma "kui vähegi võimalik" siis pingutan lõpuni. Ei soovita küll kellelegi seda tükki vaatama minna, sest isegi raamatust ei saa selle tüki põhjal aimu. Muidu oleks ju ehk keskkooliõpilastelegi kasulik seda klasside kaupa vaadata, aga see on ikka väga hale vari raamatu kehvematest kohtadest. Huhh...ma tunnen kuidas ma lähen jälle käima - isegi selle "pildistseeni", mis mulle raamatus meeldis, solkisid nad laval ära. Seda raamatut lihtsalt pole võimalik lavale panna...see pole draamaks mõeldud. Ursäkta! Vilken besvikelse! <- oleks ehk need Ristikivi maja tegelased selle tüki kohta öelnud, kui see oleks etendatud nende "kogukonnas"... kuigi selles tükis puudus täiesti see tunnetus, et see maja olekski kusagil "mujal" asunud... jah pettusin. Alles eile nähtud Boulgakoff Draamateatri väikeses saalis, mille on ka Kasterpalu lavastanud, oli kordi parem ning huvitavam ja täiesti õnnestunud lavastus!)

Tekst lavastuse kodulehelt:
HINGEDE ÖÖ

Rännak kahes vaatuses.
Tegijad
Autor Karl Ristikivi

Loominguline meeskond (Eesti Teatri Festival):

Lavastaja Margus Kasterpalu

Kunstnik Aime Unt

Helilooja Liisa Hirsch

Režissöör Kaupo Kruusiauk

Liikumisjuht Jarmo Karing

Valguskunstnik Margus Vaigur

Helikujundaja Feliks Kütt

Videomeister Argo Valdmaa

Osades Madis Kalmet, Sten Karpov, Piret Laurimaa, Carmen Mikiver, Helle Kuningas, Kaili Viidas, Sepo Seeman, Ago Anderson, Priit Loog ja Jaanus Mehikas
Tutvustus
Hilisõhtusel tänaval kõnnib mees, kes, kui mitte just teadlikult, siis poolteadlikult ometi otsib ümbritsevast mõnd sõbralikkuse märki, mõnd osavõtvat naeratust või mida iganes, et kasvõi hetkeks tunda ennast ühena ülejäänuist, omana. Midagi säärast ei juhtu. Uksed paremal ja vasakul on suletud, kohvikute aknaklaasid eraldavad ta kindlalt seespool toimuvast rõõmsast melust. Ta on võõras.
Siis kostub kusagilt vaikset muusikat. Tänava lõpus langeb poikvel majauksest tänavakividele terav valgusvihk. Mees läheb lähemale – tõsi, muusika, tuleb sealt. Mees saab võitu halvavast hirmutundest, rebib ukse pärani. Valguse ja helidevoog pimestab ta hetkeks.
Mees: Miks ma olen siin?

Vergilius: Ja kus oleks see teine koht, kus te võiksite olla?

Mees: Ma ei tea. Ükskõik kus – mitte siin.

Vergilius: Ükskõik kus – see ongi siin.

etendus kestab 2t 40min

Esietendus 14. märtsil 2009 Endla teatri Küünis.

Boulgakoff - Eesti Draamateater

Bulgakov -i "Meister ja Margarita" on üks minu kõigi aegade lemmikraamatutest, võibolla isegi see kõige lemmikum. Kunagi käisin ka Kiievis nö."oma käega katsumas" seda tema sünnikodu. Kummaline tunne valdas mind seal "kiriku all" oleva maja vanal tänaval. Must kass jooksis üle tee kui ma seal seda mäge alla kõndisin ning ma hetkeks tundsin kus kohast Bulgakov oma suurima loo on ammutanud - just nimelt sealt samast!

Ka etenduse ajal oli Bulgakovi vaim kohal. Seda nii metafüüsileses olekus - ajas mingi elektrijuhtme kolksuga maha kui ka kehastatuna Hendrik Toompere poolt, kes tõesti hingega püüdis sellele võrratule kirjanikule anda elus vorm. Ja muideks see õnnestus väga võimsalt ja detailideni läbimõeldult. Tänaseks päevaks juba korralikult ilmselt kõik stseenid korduvalt läbinämmutatutena on see roll lihvitud lausa väga peensusteni. Nii peenete peensusteni, et ma nautisin vahepeal lihtsalt tema tähtedeni välja hääldatud sõnu - justnagu kirjanik, kes täht haaval oma teksti kirjutab. Kuigi väga palju oli selles karakteris ära tunda ka Konrad Mägi. Kuid niimoodi pikkade vahedega vaadates Toomperet mängimas, on see varasem karakter sellevõrra kaugeks jäänud, et need sarnasused viinistu tükkide tegelastega ei häiri mitte kõige vähematki.

Kuid nüüd ruttasin ma oma tekstiga natuke ette. Nimelt oli minu meelest eriline selle lavastuse puhul see, et ühtlasi oli näha tugevat lavastajakätt, samas tegid näitlejad väga tugevad rollid (eesotsas peaosalisega) ning kõigele lisaks oli see ka tugeva ja originaalse autoritekstiga. Kunstnikku, ehk Pille Jänest ei saa samuti unustada. Ei puudu tema nö."kaubamärgiks" saanud kardinad (viitan näitena "Adolf Rühkale" ja "Tšapajev ja Pustotale"...kuigi näiteks "Vombatis" neid polnud :)). Kogu etendus justkui toimukski lavakardinate teisel poolel. Lava ilmestab suur lambilühter, millel peategelased ka kiiguvad (!) Ja see lisab omakorda võimsust juurde! Lisaks elusate küünalde kasutamine muudab hetkega lava intiimseks Bulgakovi magamistoaks.

Lavastaja on loonud sellele ühele lavale nii mitu tegevuskohta, pannud näitlejad liikuma nii elavas möllus kui ka voodis vallatlema. Kõik selle väikese lava täitnud just sobivalt kogu Bulgakovi tillukese maailmaga. Tänaval käia ta ju "kartis" :) Kuid isegi tänava-stseeni on ta suutnud etendusse sisse tuua. Selles tänava-stseenis ma justkui oleksin ise tundnud Moskva hõngu. Kui nad rääkisid avatud akendest ja taustal kostus trammikolin ja "tänavamuusika", olin ma justkui ise seal nendega Moskva tänavatel. Väga nostalgiline. Rääkides muideks helikujundusest, siis ka Toomas Lunge tehtut ei saa unustada kiitmast. Harva kasutatakse viimasel ajal taustamuusikat, mis kostub teksti tagant. Ja tegelikult loob see minu meelest väga hästi sellist atmosfääri või aitab kaasa emotsioonide tekkimisele. Ja siin oli seda just mõnusalt. Ja peale selle meeldis mulle see motiiv mida kasutati läbi etenduse. Selline piisavalt venelik kuid kurva alatooniga. Hämmastav, et eelmise aasta alguses esietendunud lavastuses kasutati Akvaarium -i "Kuldne linn" laulu. Ning on trükitus selle eestindus isegi kavalehel ära. Ja eelmise aasta lõpus Pärnu Endlas esietendunud "Revident"-is kasutatakse seda ka ning kui ma ei eksi, siis ka seal oli see kavale trükitud. Ei tea, kas Palu võttis Kasterpalu -lt šnitti? Sobis see ju tegelikult mõlemasse lavastusse hästi.

Etenduse sisu on tegelikult ju fiktsioon Bulgakovi elust. Kavalehel autor Undusk nii vahvalt toob ka välja, kuidas ta reaalsust on väänanud. See annab justkui õigustuse sellele, mida ta muutnud on. Ja see on ju nii vahva "kunstiline vabadus". Eriti draamateksti puhul. Paratamatult meenuvad Kivastiku Viinistu tükid kunstnikest ja Loone Otsa Koidula ning mõned muud sellised sarnased ajaloo väänajad :) Võibolla mulle lihtsalt meeldib reaalselt eksisteerinud inimesi vaadata teatrikontekstis, aga minu meelest oli see üdini intrigeeriv. Kuid lisaks liba-ajaloole on Undusk kirjutanud ka väga hea teksti. See sobib inimeste suhu nii kui valatult. Lisaks sellised fantastilised loosungiomased ütlused nagu näiteks "Teatris on see kõik olemas, mida me elus soovime"... need panevad mõtlema ja mütsi austusest kergitama. Ma oleksin mitu lauset siia tahtnud kirjutada kui kahjuks pole need täpselt sõna-sõnalt meeles, ning Loomingu raamatukogus ilmunud näidendit pole ka parajasti käepärast võtta (see on Rootsis). Unduski näidend võitis ka tänavu minu meelest täiesti õigustatult Teatriliidu "Algupärase dramaturgia auhinna".

Lugu ise vältab alates kusagilt 1930-ndast aastast edasi 10 aastat, kuni Bulgakovi surmani aastal 1940. Aga nagu ka autor mainib "suri" Bulgakov hoopis teisiti kui lavastuses. Aga seda põneva minu meelest! Samuti on aja ning tema naistega võetud vabadused. Samuti muude daatumitega. Kuid kõik ikka suure kunsti nimel (samuti need tagasihoidlikud ja vähesed ropendamised, millest viimasel ajal tihti räägitakse...need lihtsalt ju kuuluvad vene elu juurde:) ning on sellisena ja sellises tükis minu meelest õigustatud.) Oli "Stalini aeg" (Stalin muideks suri minu sünnipäeval, ainult et 20 aastat enne minu sündi) :) Ja Stalin on ka selles etenduses väga "tuntavalt kohal", kuigi mitte otseselt kehastatud tegelasena vaid nö. "õhus" ja "läbi telefoni". Unduski mõte, et Stalin ei lubanud Bulgakovit avaldada sellepärast, et ta oli "armukade" või siis kade jagamaks Bulgakovi talenti Vene ja ka ülejäänud maailma rahvaga, oli minu meelest nii naljakas. Kuid kui see kirjanikul laskis uskuda ning selles "avaldamatuses" edasi elada ning edasi luua ja kirjutada, siis miks ka mitte? Lisaks lahkab ju ka "Boulgakoff" Bulgakovi "Moliere"-i etendust, mis lubati lavale "pärast 4 aastat kestnud proove" ja kuidas "negatiivne" kriitika oli juba enne esietendust valmis kirjutatud. Samas meeldib mulle edasi ka see mõttearendus, mille Undusk oma näidendisse sisse on kirjutanud, et sellepärast Bulgakov kirjutaski nii eba-venelikku kirjandust. Sest kus otsast ka näiteks "Meister ja Margarita" venelikuna tunduks? Ikka sellepärast, et kuna teda nagunii ei avaldatud, siis ta kirjutamisel ei saanud ka arvesse võtta kriitikat ega ka teiste inimeste tundeid, arvamusi ja miks ka mitte neid hirme, mida kõik "loovad" iskikud endas tollel ajal kandsid.

Mõne sõnaga ka näitlejatest, sest kuigi mulle meeldisid nad kõik, oli muidugi suureks etenduse kandjaks juba alguses ülistatud Hendrik Toompere jr. Tema energiline mängustiil ja huvitavad, kuid samas ka kindlasti isikupärased maneerid sobisid nii rahulikesse hetkedesse, kui ka tänavahirmudesse kuid kindlasti ka Pariiisi unenäo rahutusse suitsusesse kabareesse. Teistest torkasid silma Merle Palmiste toetava ja alati positiivsust ülevalhoidva (kolmanda) abikaasana. Tema oli ju ka "Margarita" prototüübiks. Ja millegipärast ma usun, et päriselus mõni Palmiste-ga sarnane naine see olla võiski :) Lisaks alles eile laval nähtud Raimo Pass ja Guido Kangur. Tugevad ja kindlad toetavad näitlejad, nagu alati. Guido hääl on ikka imestamisväärne. Tema Tolstoi, kes purjutas ning oma üleolekuga lava rikastas mõjus värskendava tuuleõhuna selle tossu sees :) Eriti tore oli jälle näha Mait Malmsteni laval, kuigi tema roll oli väga väike ning ta saab tegelikult tõesliselt mängida ainult selles lühikeses lõigus kui ta Palmistega nö. telefonis räägib. Jan Uuspõld on ikka Jan Uuspõld, kuigi selles tükis väga rahulik ning vaoshoitud. Külli Reinumägi roll jäi väga väikeseks, minule tema isikupärane stiil meeldib (ikka meenutan vahest tema Sagadi mõisa Kolme õe rolli või seda Ristikivi alusel tehtud telelavastust, kus ta endale boyfriendi välja mõtleb, et tema mahajätnud mehele kuidagi uhkena näida) ning loodan, et teda ka tihedamalt ja suuremates rollides kasutataks.

Meeldejäävaimateks stseenideks ongi see, kuidas Bulgakov oma naisega seal lõpus võimsal lambilühtril kiiguvad. Kuid lisaks sellele ka paadisõit ning lasud. Fadejevi ja Bulgakovi naise telefonikõne, Stalini kõne, Moliere-i esietenduse aplaus. Kindlasti ka väga osavalt helindatud piljardimäng ja see kuidas Toompere vastu seina visatud kii jättis väikse saali seinale täkse :)
Stseen tänaval ja suitsetamine koos "kuradile saadetava" kirjanikuga ja loomulikult ka "Pariisi" unenägu. Meenutamist kui palju! Kuid samuti nendes õrnades hetkedes, kui põlesid ainult küünlad, siis on väike saal justkui see kõige õigem koht terves maailmas... oh tõeline teatrinarkomaani maiuspala... sest teatriteemad teatris on ju justnagu rusikas silmaauku!
Hmmm, meenud ka väike detail, kuid minu jaoks mõjuv- nimelt see valge ratsu malend, millegia Bulgakov vahepeal mängib, ning mis etenduse jooksul paar korda läbi "kappab", kord Bulgakov i peas, kord läbi tuleleegi, mõnus sümbolistika :)

Hinnang: 4+ (treppidel oli küll kuulda nurinat, et "liiga pikaks on venitatud". Mõne meelest, see "Pariisi unenägu", K meelest kogu etendus. Minu jaoks hakkaski ta toimima sellepärast, et oli nii võimas ja korraliku pikkusega. Ma poleks küll ühtki kompnenti sealt ära jätnud. Ka mitte "unenägu", kuigi mulle tavaliselt unenäod ei meeldi, ega meeldi neist kuulda ja ammugi mitte näha teatris :) Kuid see kõik kokku oli väga intrigeeriv ja huvitav. Otseselt sisulisi mõtteid see minus rohkem ei ärgitanud kui see, et küll võib see loova kunstniku või kirjaniku jaoks valus olla, kui tema teosed on "keelatud" ning muidugi see "nõuka-aja nostalgia". Kuid hea oli lihtsalt vaadata huvitavat lavastust ning head mängu.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Boulgakoff
Jaan Undusk

Jaan Undusk – algupärase dramaturgia auhind 2008

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi.

Lavastaja Margus Kasterpalu

Kunstnik Pille Jänes

Muusikaline kujundaja Toomas Lunge(kõik külalisena)

Osades: Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Raimo Pass, Jan Uuspõld, Mait Malmsten, Guido Kangur, Külli Reinumägi (külalisena).

Näidend “Boulgakoff” on fantaasia kirjanik Mihhail Bulgakovi mõningate eluseikade ainetel. Tegevus toimub 1930. aastate Moskvas, suve palavatel päevadel. Selles loos on kirjanik ja tema loomistung, unistus vabast maailmast, nõukogude tegelikkus, kõikemärkava isevalitseja Stalini kapriisid ja tema telefonikõned, avaldamiskeelud, üleöö kaduvad inimesed, öine paadisõit Moskva jõel, siseringi puhastused, valge vein ja rusikasse pigistatud käes voolav kalamari, kihutamine päikeseloojangusse... Moskva sovetskaja, zhizn ta zhe russkaja, pesn solo-vji-na-ja moja...
Lisaks kirjanik Boulgakoffile tegutsevad näidendis tema naine Sidonija Sergejevna, sünge parteikirjanik Faddejev, lõbus filosoof Pasha Popov, kirjanik Tolstoi, kirjanik Fock, tundmatu Blondiin. Tegelaskonda kuulub ka Stalin – veenvalt mõjuva telefonihäälena, kuigi sõnum pole arusaadav.

BOULGAKOFF: Mind ei avaldata, mind ei lavastata, mind ei loeta ega kuulda. Aga ma kirjutan, Faddei. See on minu isiklik, imperaatori antud privileeg. Mul on luba kirjutada ausat teksti. Vastutasuks ma ei avalda midagi.

“Boulgakoff” võitis Eesti Näitemänguagentuuri 2005. a näidendivõistlusel II preemia (nagu ka Jim Ashilevi „Nagu poisid vihma käes” ja Jakob Karu “Vanaema juures”). Näidend kannab pühendust “Mati Undi mälestuseks”.

Esietendus 13. jaanuaril 2008 väikses saalis.

Vombat - Eesti Draamateater

Minu jaoks on märkamatult tekkinud teatud näitekirjanikud või õigemini kirjanikud, kelle kirjutatud või kelle kirjatöödel dramatiseeritud tükke ma lähen alati vaatama. Olenemata kes lavastab, kes mängivad või millises teatris see parajasti välja tuleb. Välismaistest võiks näitena ära tuua Ingmar Bergman, Martin McDonagh, Donald Margulies, Edward Albee, Tennessee Williams ja neid on veel ja veel. Eestimaistest on kindlad Tammsaare, Tätte ning Ojasoo ja Nüganeni töötlused, kuid kindlasti ka Kivirähk. Millegipärast tükk tüki järel need meeldivad mulle, tegelikult ei olema vist, ühe erandiga, kunagi otseselt tema kirjutatud näidendeid keskmisest kehvemaks pidanud (erandiks on "Jalutuskäik vikerkaarel", mis mulle tõesti kohe absoluutselt ei meeldinud). Pigem on need ikka kõvasti üle keskmise. Ning "Vombat" läheb kindlasti nende mõnusate ja kindlate õnnestumiste ridadesse (muidugi kellele Kivirähk ei meeldi ning kes tema huumorist lugu ei pea, see vaidleb mulle vastu ja ma mõistan).

Vombatiga on tegemist minu meelest sellise sooja ja armsa huumoriga. Kivirähk irvitab vaikselt ja viisakalt rumalate ja teiste inimeste eludes tuhnivate inimeste üle. Ühelt poolt on kogu näidend justkui üks pikendatud osa ameerika komöödiasarjast, mille tegevus toimub ühe perekonna elutoa diivani ümber, kuid samas on see kõik "Vombat"-is märksa elulisem ning eestilikum. Natuke on ka selle komöödia vastukaaluks toodud selliseid tõsisemaid toone metsavendade ja peresuhete näol, kuid need pole üldse olulised muus mõttes kui ainult selleks, et hoida koomikat natukene balansis (see kurb-naljakas toon on isegi naljakam kui lihtsalt laus-"naljakas"). Enne kui täpsemalt selle tüki sisse sukeldun mõtlesin koostada pisikese "edetabeli"...ma ei suuda lihtsalt pisikestele tabelitele vastu seista, kui nad just parajasti minust välja tahavad tulla :))) Ehk siis minu TOP 10 Kivirähk -i tekstide põhjal lavastatud etendused (kui täpsemalt järele mõelda, siis ma polegi näinud "Aabitsa kukk" -e, kuigi see kuuldemäng on mul CD-l olemas. Usun, et see platseeruks ka üpris kõrgetel kohtadel)...alates 10.-st kohast:

10. Teatriparadiis (Mäeots-Vanemuine)
9. Eesti matus (Pedajas-Draamateater)
8. Voldemar (Karusoo-Draamateater)
7. Adolf Rühka lühikene elu (Vihmar-Draamateater)
6. Vombat (Karusoo-Draamateater)
5. Vanamehed seitsmendalt (Tammearu-Ugala)
4. Helesinine vagun (Tubin-Ugala)
3. Keiserlik kokk (Vihmar-RAAAM)
2. Syrrealistid (Toompere jr-Draamateater)
1. Ingel, ingel, vii mind taeva (Toikka-VAT teater)




Selles tükis tegelikult pole midagi üleloomulikku, ega ka Kivirähkile omaseid "ettekujutlus-vimkasid". Tegelasedki on kõik eranditult sellised tavalised stereotüübid. Ema (Viire Valdma)-karjäärinaine, moefirma omanik, töörabaja, pidevalt komandeeringus. Isa (Jaan Rekkor)-kergelt lõnguse suunda kalduv, teeb tööd kodus-joonistab koomikseid, kuid armastab oma naist, pere ja kodu ning muidugi vahest ka sõpradega viina võtta. Poeg (Uku Uusberg)-üliõpilane, õppis Inglismaal ning leidis sealt endale hiinlannast pruudi, armastab Tolkien-i ning rollimänge ja vanaema tehtud praetud vorsti. Vanaema (Ita Ever) - praeb pidevalt vorsti ning küpsetab pannkooke, mäluga probleemid, armastab oma pere, ilmub alati "õigel hetkel", justkui nupust vajutamise peale. Kerge kiiksuga sugulane (Kaie Mihkelson) -koostab perekonnauuringut, on pealetükkiv ning pinnuks silmas, maalt ja kergeusklik. Naabrimees (Tõnu Oja) - ajab ligi pereemale, uhkeldab oma maamaja ning jahimehe- ja muude mehiste huvidega (eriti teades, milline on naise enda mees), "hea jumega" :))) Pereisa sõbrad (Guido Kangur ja Raimo Pass) - alati valmis viina koos võtma, eriti kui naine on kodust ära. Lisaks on kodus ka pereema venna poolt sinna "sauna elama" jäetud Austraaliast pärit kukkurloom - Vombat.


Pindmiselt tundub, et see lugu on selline lihtsake ning naljadki üpris lihtsad. Kuid minule nad millegipärast mõjusid. Võtsin oma 13-aastase tütre ka kaasa seda vaatama, sest temavanustele sobib minu meelest vabalt Kivirähki vaadata. Ja õieti tegin! Ka tema oli rahul ning naeris palju. Samas võib sealt ka sügavamaid teemasid üles kaevata, nagu näiteks "selektiivne mälu" olukorras, mis on ebasoodne. Metsavendlus. Või see kuidas me suhtume oma vanematesse ja kuidas peaksime suhtuma (mulle meeldis Rekkori lause...umbes läks nii...Minu emu on minu ema, selline halli peage vana naine, mitte reetur ega valetaja.) Samuti kuidas vanemad suhtuvad oma lastesse ning millise pagasi nad endaga kaasa lastele annavad (kommunistist isa). Ja kui oluline see ikkagi on igapäevaelu kontekstis, mis kunagi ammu või hoopis inimeste vanenemate mitte nende endiga on juhtunud. Kas lapsi võib üldse hukka mõista vanemate "pattude" pärast. Kui need lapsedki on juba täiskasvanud, suisa keskealised ning ennast juba ise elus tõestanud. Kas vana info on oluline kellelegi muule, peale selle inimese enda, keda see otseselt huvitab ning kes selle on välja kaevanud? Kas sellel on vahet, kui me oleme elanud vales teadmises oma lähedaste kohta kogu elu? Ning sõnumina on oluline ka see, et pole alati vaja kõike uskuda, mida teised kokku räägivad. Eriti kui see jutt tuleb 85 aastase suust.


Mul oli kohati mingis mõttes ka kahju nendest inimestest selles tükis. Nad kõik olid kuidagi natukene kurvad (aga eks kõik inimesed on ju mingis mõttes - ka see on eluline). Samas oli neil selline vahva Ita Everi kehastatud vanamemm, kes oli iga kell valmis valmistama pannkooke või vorsti praadima (muideks see pole üldse ainult "vana või nostalgiline komme" nagu Kivirähk seda serveeris...ka tänapäeval praetakse vorsti ja ma ei mõtle selle all grillimist. Eriti on see Rootsis "Falukorv"-i näol lausa igapäevane - kuigi mitte meie peres.). Küll kuluks hästi endalegi selline memm koju ära :) Eks igaüks seal neist otsis ja leidis ka neid õnnekillukesi oma argipäeva ja see kõik kokku mõjus nii mõnusalt elulisena. Justnagu see kõik võikski päriselt nii sündida.

Lavastaja Karusoo on loonud kuidagi lihtsa ning sirgjoonelise tüki. Jutkui toonud teksti lavale nii nagu see on ja mingeid erilisi lavastuslikke trikke näha pole. Ja ega polegi vaja. Ma küll mõtlesin, et ehk lõpuks Uusberg tuleb sealt saunast välja ka Vombati kostüüm seljas, aga ei tulnud (Ugala Vanamehed seitsmendalt hai küll käis seitsmenda korruse aknas sisse :)) Ka Pille Jänes -e kunstnikutöö oli üpris konkreetne, ei mingeid trikitamisi, ega midagigi erilist. Suur valge monstrum - euriremonditud korter. Ainukesed nõksud - suur ümmargune kell, mis projektoriga lasti seinale, selle alt "paljastuv" üllatus ning välisuks, mida tegelikult polnud - oli ainult uksekell ja nö. avatud uksel sisenemist ootavad inimesed, kuniks keegi tuli vaatama "kes tuli". Kuid see tükk nagu ei nõudnudki mingeid erilisi lahendeid. Kõik töötas ka niisama lihtsalt.


Näitlejatööd meeldisid mulle kõik, eranditult. Kui igaühe kohta midagi mõne sõnaga öelda, siis: Rekkor ja Uusberg on nii lahedalt sarnased kräsupead. Rekkori mäng on alati tugev ja intensiivne. Isegi kui ta on selline lötade säärpükstega ja paljajalu T-särgis diivanil lamav paps, on ta ikkagi kuidagi liikumises ja hoiab elu etenduses sees. Kuigi selles tükis pidevalt stseenid vahetusid ning stseenides ka näitlejad. Karusoo on selles suhtes väga mõnusa voolavuse saavutanud sketšilike stseenide vahele. Kõik on orgaaniline. Viire Valdma on tõeliselt kena ja heas vormis naine! Sobis sellesse rolli "moedisaini firma bossiks" nii ehtsalt! Ta on laval kuidagi võimas ning tähelepanuväärne. Ta olemus justkui nõuab endale tähelepanu. Tõnu Oja meenutas hirmsasti oma habe või ka muidu olekuga Colin Farrell-it! Uskumatu, kui arvestada nende vanusevahet :) ! Tegelikult ootasin ma selles etenduses tema stseene kõige rohkem. Alati kui ta tuli (kohe kui Viire kusagilt koju jõudis), hakkas kuidagi eriliselt etendus elama. See tema "neegristseen" oli üks kogu tüki paremaid. Ka see tema närvi minek ning "näpistamine" oli justkui täpp i peale :))) Teine lemmikstseen oli see "pikkade aluspükste jutt", mis toimus Valdma ja Rekkoriga....hmmm ja unustada ei või muidugi ka kõiki neid Tõnu Oja ehk Rulling -u riiete-tellimusi - "pääsukesesulgedega jahimehekübar" näiteks :)))...neid lemmikstseene oli ju veel kui nüüd järele mõelda. Kuid ka nende riietetellimuste kõrvale kuulunud Viire Valdma läheduse otsimine...see kuidas diivanil vaikselt käsi ikka Viirele lähemale lükkus. Märkamatu detail kuid nii oluline vaataja jaoks, et kõike seda uskuda (samuti kui Viire korraks ise oma pinges kaelalihaseid mudib, siis krapsti on andunud armunu ta selja taga talle massaaži tegemas :)). Ita Ever oma pisikeses rollis jõub ikkagi demonstreerida oma tippnäitleja oskusi ning eelkõige oma vapustavalt head häält! Kuid eriti torkas mulle silma tema näitlemine stseenis, kui saabub Mihkelson, ehk "hull sugulane" ja kuidas ta ehmub kui ta poeg teatab, et tema peab sellele hullule mingeid vastuseid hakkama andma. Liigutuste ja ilmega annab oma sees toimuvat edasi! Ta tahaks justkui sekkuda juttu poja ja hullu sugulase vahel, kuid ühel hetkel ongi juba liiga hilja ning ta peab selle piinava naisterahva pihtide vahele minema. Mul hakkas temast kohe tõeliselt hale ning oleksin tahtnud mõned parajad sõnad ise sellele hullule "nuhile" öelda :) Kaie Mihkelson on suutnud teha sellise ebameeldiva, oma nina igale poole toppiva, vanatüdrukuliku rolli. Oma sussidega alati :) Uku Uusberg oli täpselt selline rollimängude mängijast üliõpilane, kes ju tegelikult on hea poiss oma vanematele ning kindlasti ka sügava hingega. See on muidugi juba kulunud nali kui ta oma isaga lollitab, et tema käes olev vibu on traktor, kuid ometi isegi kui see ju naerma ei aja, tekitas sellise ehtsa isa-poja vahelise tögamise tunde. Guido Kangur säras ka oma rõõmsameelse olemise ning vapustavalt, terves saalis kõlava häälega. Tema oma pruutidega ja kadunud telefoniga oli ehk kõige kurvem tegelane (hull sugulane välja arvata) :) Ja Raimo Pass -i habeme ning kõhuga ei tahtnud "välimuse järgi" äragi tunda (tal on tükis lause kus on sees sõna "passima"...huvitav kas Kivirähk juba kirjutades kujutas teda ja teisi nendes rollides ette?). Ometi mängis sama mees alles üleeile Grönholmi meetodis hoopis teistsugust rolli.

Hinnang: 4 (mõnus, nunnu ja lahe...kui Kivirähk-i stiil ja huumor meeldib, siis meeldib ka kindlasti see tükk. Pole vaja sealt otsida mingeid sügavaid mõtteid. Kõik on väga lihtne ja armas. Mõnus laupäeva- või pühapäevaõhtuseks meelelahutuseks. Kuid kuna pole vaja ka midagi sügavamat mõelda, siis miks ka mitte pärast otse pärast tööd sellist tükki vaadata. Täiesti pretensioonitu tekst. Ei midagi vapustavat küll, ega isegi ka mitte originaalset, kuid pidevalt muigama ja naerma ajav. Lisaks näitlejad ka mõnusad. No mis Sa ühelt komöödialt veel tahad - hea tuju garanteeritud :))

Lõpumärkusena peab mainima, et see lõpp oli ka lahe! Ning kavaleht samuti. Seal ju ehtsast Vombatist ka foto. Lisaks infot sugupuu uurimise kohta. Nüüd on veel üks koht kus kohast saab järele vaadata, kes on "nääl" ja kes on "nadu" ja kes on "langud". Lisaks sain ma esimest korda teada, kes on "kõuk" :) Nii vanaks elanud ja polnudki varem kuulnud...võibolla kuulnud olengi, aga ei mäleta küll - häbi-häbi :)

---

Tekst lavastuse kodulehelt:

Vombat
Andrus Kivirähk

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 25 minutit.

Lavastaja Merle Karusoo

Kunstnik Pille Jänes (külalisena)

Muusikaline kujundaja Tauno Makke

Osades: Jaan Rekkor, Viire Valdma, Uku Uusberg, Ita Ever, Kaie Mihkelson, Tõnu Oja, Guido Kangur, Raimo Pass

Andrus Kivirähki uue näidendi “Vombat” nimitegelane on haruldane austraalia kukkurloom – kadumisohus asi justkui mõni suguvõsa või sündmus, millest üha vähem mäletatakse. Näidend räägib aga sellest, kuidas minevikusündmused meie tänast elu mõjutavad, kuidas me ise vastavalt oma soovidele ja vajadustele neist sündmustest valiku teeme või neid teatud valguses välja paista laseme. Aga mis siis saab, kui mingi mälestusekilluke, millele oma tänase tõe ja minapildi rajame, osutub valeks või väljamõeldiseks? Kas mäletamise kõrval on omamoodi tähtis ka võime unustada? „Vombat” räägibki – kivirähulikult naljakas ja nukras toonis – mäletamise, unustamise ja väljamõeldise vahekorrast.

Eesti Draamateatri repertuaaris püsib ka eelmine Andrus Kivirähki näidendi põhjal sündinud Merle Karusoo lavastus “Voldemar”.

Esietendus 29. märtsil 2009 suures saalis.