Juuli 2019 - teatrikuu kokkuvõte

Juulikuu murdis suve selgroo ja pakkus ka ühe tõeliselt suviselt kuuma nädala selle auks. Paraku peamiselt "ilma" mõttes kuuma. Teatri mõttes oli minu arvates see möödunud juuli üks aasta jahedamaid. Nagu järgnevatest kuu teatritippude tabelite hõredusest võib aimata - kogu aasta lõikes lisandusid aasta kuumimate tegijate sekka vaid üksikud. Siiski 1 terve senise teatriaasta esikoht viidi juulikuus ka koju - parima muusikalise kujunduse kategoorias. Kokku jõudsin teatrisse 8 erinevat lavastust kogema.

Ühtlasi võin rahulolevalt iseendale õlale patsutada - ühe kuu jooksul jõudsin 11 teatriteemalist teksti kirjutada! Lugejate arv on samuti natuke kasvanud - juulikuus loeti siin blogis 14 076 korral. Populaarseimad tekstidest: 1. Vanemuine - Kirvetüü (siiani kogunud 933 erineva IP aadressiga lugejat), 2. Juuni 2019 - teatrikuu kokkuvõte (699 lugejat) ja 3. kohal alles mõni päev tagasi ilmunud tekst Paide Teater - Eesti jumalad (524 lugejat). Võrreldes näiteks Sirbi netis ilmunud artiklite lugejaarvudega on need mu numbrid suisa mitmekordsed. See tekitab tunde, et siinseid lugusid on ikkagi kellelegi vaja. Facebook'i jälgijate number on kohe-kohe ületamas 1100 piiri ning Instagrami jälgijate arv on tõusmas 750le. Ja eks päris palju nende seas on ka teatriinimesi, kellele tihti oma lood olen suunanudki. Kõige tihedamalt tullakse siia lugema guugeldamise teel. Teiseks tihedamalt FB viidete kaudu ja kolmandaks suurim lugejatetooja on Instagram. Neljandal kohal oli juulis Bing-otsingumootor ning kuigi arvulises mõttes kõvasti eelmainitutest väiksem, siis viiendaks suurim oli muide Teater Must Kast koduleht ja eriti sealne "Mowgli" link, mille tegelikult kirjutasin juba eelmise aasta suvel. 

Vaatajastkonnast 10 236 külastajat saabusid eesti serveritest ja täpselt kolmandik on Windows-i operatsioonisüsteemi kasutajad. Ülekaalukalt popim netibrowser on praegusel hetkel Chrome (62%), teiseks Safari (19%) ja kolmandaks Firefox (5%)... alles neljas on Explorer. 

Vahva tõdeda, et Danzumehe blogi on tänaseks üldse kokku külastatud rohkem kordi kui Eestis on inimesi! Ja ka viimase 10 aasta jooksul, mille kohta Google Analytics arvestust peab, on külastusi kokku 1 475 930 korda!

5 populaarseimat ehk tihedaimat otsigut kultuuri vallast ei ole sugugi teatriga seotud, vaid hoopis kirjandusega: 1. "Tõde ja õigus", 2. Sofi Oksanen "Puhastus", 3. "Hingede öö", 4. "Keistri hull" ja 5. "Mees, kes teadis ussisõnu"... alles 7.kohalt leiab esimese teatriga seotud: "Eesti Draamateater" ja 10.kohalt järgmise -> "NO99". Kõige populaarseim lavastuse pealkiri, millega siia kõige tihedamalt tee on leitud - "Kes kardab Virginia Woolfi".

Tõin selle info välja, sest oma esimese postituse siia blogisse Danzumehena, tegin just nimelt juulis, 13 aastat tagasi! Blogi sünnipäev on täpsemalt 20.07 :)

Mõni aasta tagasi elas blogi tegelikult varjusurmas, aga teatrid ise puhusid sellele uue elu sisse, hakates saatma kutseid. Võib-olla see ongi kõige õigem viis - teatrid ise tahavad, et seda infot siia koguneks ja nõnda jääks vähemalt praeguses ajastus toimuvast Eesti teatrimaastikust mingi laiemaltkattev portree selle blogi näol. Minul ei ole küll ju ajakirjandusväljaannete kultuuritoimetuse eelarvet, ega ka rahapada kapitaga peidus, et nii palju teatris käia kui võiks või jõuaks. See praegune võrdlemisi suur maht on siiski vaid tänu teatritele endale, kes pole pidanud paljuks kutsuda vaatama. Viisakusest nad tegelikult ei nõua ka minult kirjutamist. Olen ise võtnud selle endale eesmärgiks, et kui on saadetud kutse, siis ka kirjutan. Sellepärast küll suur tänu ka kõigile lugejatele, kes on viimasel ajal kirjutanud ja palunud Eesti Draamateatri, Endla, Tallinna Linnateatri või VAT Teatri etenduste kohta arvamusi, aga aega lihtsalt ei ole rohkemaks. Ühe teksti kirjutamiseks läheb tihti kaks korda pikem aeg kui selle tüki vaatamiseks kulub ja sellepärast kirjutangi ainult nende teatrite etenduste ja elamuste peegeldusi, kes mind ise kohale kutsuvad. Eks nad ju selle kutsumisega näitavad, et soovivad kelleltki täiesti suvaliselt publikuliikmelt ausat tagasisidet. Sellepärast üritan ka oma tekstides näidata ära, mis mõjus, kas tekitas isiklikke assotsiatsioone, kas ja kes lõid lavastuse ja kes ning kuidas seda kannavad, millised komponendid jäid meelde ja mõjusid ning kuidas ja kas oli võimalik lahtimõtestada jne jne jne (Jah, VATi kohta kirjutasin ühe jutu, aga seda kutsus mind vaatama lavastaja, soovides just teada, kuidas ja mis toimis publikupoolelt vaadates... Samas see sama väljamaalasest lavastaja kiitis ka muidu mu blogi väga ja rääkis, et Saksamaal on ka üks teatriblogi, mida kõik loevad, aga seal on kirjutajateks 4 autorit... Väga armas on saada sellist tagasisidet, aga eks see pani mõtlema, et kas peaks siingi jagama seda kirjutamist kellegagi, saaks ka erinevaid arvamusi eetrisse... aga kahtlen, et keegi jõuab või jaksab või üldsegi viitsib oma muu elu kõrvalt lihtsalt teatripileti eest nii palju oma vaba aega sellele pühendada). Seega jätkan hetkel samas vaimus. Instas olen küll pikalt ähvardanud koomale tõmmata, aga pole siiani lihtsalt raatsinud. Ka sealt on tagasiside nii positiivne ja seda nii teatritegijatelt kui igasugustelt lugejatelt. Samas selgelt olen ka ise ajaga hädas ning kusagilt lihtsalt tuleb aega juurde võita. Lisaks mul on ikkagi tekkimas tunne, et ega ju tegelikult polegi vaja nii "palju". 

Huvitav on minu enda jaoks ka see, et kui alguses kirjutasin siin iseenda ja oma lähedaste jaoks, siis kirjutasin ainult iseenda jaoks ja puhtsast teatriarmastusest, kuid see kirjutamishoog siis rauges ja taandus pikamaajooksu harrastuse kõrval, kuniks teatrite "äratuseni" ja ühtlasi võtsin Roman Baskini Lavastajaraamatu-intervjuus pakutud suuna, et kirjutan ikkagi peegelduseks ja tagasisideks teatritegijatele. Kui keegi veel sellest midagi saab, siis tore ja mitmekordne võit. Viimasel ajal tunnen vaikselt kuidas hakkab tagasi tulema ka enda pärast kirjutamise vaim ja soov. Eks seegi kõik ole mingis mõttes protsess ja teekond. Olin ju blogi alustades veerandi oma praegusest vanusest noorem :) 

Kui nüüd juba sügisesse vaadata, siis igapäeva tööd tehes, mille eest ju leiva lauale saan, on tulemas väga intensiivsed ajad. Seega sügisel tuleb eriti valida, laveerida ja leida kuupäevi teatrikülastusteks. Aasta alguses mõtlesin, et ideaalis võiks vaadata Eesti 101 sünnipäeva puhul vähemalt 101 erinevat lavastust... Arvasin, et tempostamisega olen mööda pannud kui esimese poole aasta peal saabus juba kätte 70nes... Kuid vaadates sügise töögraafikut, siis tundub, et ega väga palju mööda ei panegi... Õnneks kirjutamiseks peaks ka hotelliõhtutel aega leiduma. Elame - näeme. Siin nüüd siiski need möödunud kuu aupaistet väärivad tööd, ehk kes ja mis siiani sellel aastal nähtud 82 erineva lavastuse ja nende tegijate seas juulis nähtud kaheksast lavastusest aasta tippude sekka suutsid trügida.


SUURIM TEATRIELAMUS
Senise teatriaasta TOP30 sisse lisandus vaid 1 ainus:

Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment


Samas üks aasta huvitavaimaid teatrielamusi on vaja ka eraldi ära märkida, sest mida aeg edasi, seda mu hinnang selle elamuse suhtes kasvab... juba tõstsin ka algset hinnangut sellest kirjutatud loos:

Eesti jumalad - Paide Teater

Ma polegi tegelikult veel suutnud Paide Teatri "Eesti jumalad" paigutust kõikide teiste sellel aastal saadud teatrielamuste vahele ära otsustada. Kuid ainsana TOP30sse, kuigi üsna selle piirimaile maandus vaid see Saku külje all - Rehe küünis, eesti teatri suurte diivade + Sandra Ashilevi vanadekodu dramöödia, mille kirjutas Great British Bakeoff'ist tuttav saatejuhist naiskoomik Sandi Toksvig. Need naised, kes seal mängivad - Ines Aru, Elle Kull, Ene Järvis, Mari Lill ja Kersti Kreismann - no on alles luksus neid kõiki koos laval näha!

PARIM LAVASTAJA
Ka siin suutis juulis vaid 1 ainus aasta lõikes tippklassi tööga hakkama saada: 

Jan Teevet - Eesti jumalad - Paide Teater

Unenäolise esteetikaga teoloogiliste ja iroonilis-natsionalistlike sugemetega humoorikas folkpunkrock-vabaõhukabaree extravaganza, mis on tõukunud Tammsaare Põrgupõhja uuest vanapaganast! Jah - lugesid õigesti :)


PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA
Selles kategoorias on 2 uustulnukat aasta TOP30s:

1. Sepo Seeman - Armastuse narrid - Pärnu Suveteater
2. Jaan Rekkor - Armastuse narrid - Pärnu Suveteater

Mul polegi erilisi kommentaare.. no ei olnud selliseid suuri ja/või õnnestnud peaosasid meestel juulis... Sepo mahub (peamiselt) tänu oma kurbnaljakale "kassapidajale" mahub isegi napilt aasta TOP20sse.


PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA
Kui muidu on naispeaosadega näpud põhjas, siis see oli kategooria, mis juulis sai kobeda täienduse! Aasta TOP30sse sisenes 5 naist:

1. Elle Kull - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
2. Piret Laurimaa - Armastuse narrid - Pärnu Suveteater
3. Ene Järvis - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment

4. Haide Männamäe - Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater
5. Mari Lill - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment

Elle Kull sisenes suisa aasta TOP10sse, oma kohati koomilise ja siis jälle väga sügava ja valulise, näiliselt õnnelikus suhtes elanud vanadekoduasukana, kuid tegelikult vägagi katkise hingega naisena.


PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA
Aasta TOP30 ei saanudki juulis täiendust, seega toon ära vaid terve kuu parima:

Ursel Tilk - Eesti jumalad - Paide Teater


PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA
Aasta TOP30 sai 2 uut tipprolli juurde!

1. Leila Säälik - Kadri - Emajõe Suveteater
2. Ines Aru - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment


PARIMAD NOORED NÄITLEJAD (alla 30a. nägemise hetkel)
Vaid 1 ainuke roll suutis murda sisse aasta TOP30sse nooremalt sugupõlvelt, järgmise leiab, alles TOP60 seast. See kinnitab juba eelmisel kuul esitatud väidet, et väga tugevad noorte näitlejate rollid on juba kevadhooajast siin ees.

Ursel Tilk - Eesti jumalad - Paide Teater


PARIMAD 60+ NÄITLEJAD
Vanemate näitlejate tipprollide arv on juulikuu üks väheseid põhjuseid rõõmustamiseks! Peaaegu kolmandik selle aasta TOP30 sai täiendust ja 3 neist astusid isegi TOP10sse!

1. Elle Kull - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
2. Leila Säälik - Kadri - Emajõe Suveteater
3. Ene Järvis - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
4. Mari Lill - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
5. Ines Aru - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainement
6. Jaan Rekkor - Armastuse narrid - Pärnu Suveteater
7. Andres Lepik - Viirastuste varjupaik - Teater Karahvin
8. Külliki Saldre - Kadri - Emajõe Suveteater
9. Peeter Volkonski - Eesti jumalad - Paide Teater


PARIMAD UUED NÄITLEJAD
Uusi, ülestäheldamist väärivaid näitlejaid kohtasin möödunud kuul teatrilavadel "esimest korda" kokku 7, kellest vaid 1 jõudis aasta TOP30sse... tegelikult suisa TOP10sse!:

Sandra Ashilevi - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment

PARIM INDIE-TEATER
Aasta TOP30 seas 5 uustulnukat. Toon ära parima ja ülejäänud tähestikulises järjekorras, kuna täpsem järjestus vajab veel settimist:

1. Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
Armastuse narrid - Pärnu Suveteater
Eesti jumalad - Paide Teater
Kadri - Emajõe Suveteater
Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater


PARIM AUTORITEATER

Haide Männamäe/Toomas Tross - Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater

Ei tea, kuidas ikkagi liigitada Tiit Palu "Armastuse narrid"... minu arvates oli see vast "inspireeritud", aga siiski nagu ikkagi lavastaja enda looming.. aga kavaleht väidab, et "dramatiseering"...


PARIM KUNSTNIK
TOP30sse sisenes (napilt) vaid 1 ainus:

Arthur Arula - Kadri - Emajõe Suveteater


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK
Siin sai nii aasta TOP30 kui ka samaga TOP10 rikkamaks 1 nime võrra.

Kairi Mändla - Eesti jumalad - Paide Teater


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/MUUSIKAGA TÖÖ
Aasta TOP30sse tervelt 4 uut, aga TOP10sse neist 3, kellest 1 suisa terve aasta esimesele kohale!

1. Rauno Vaher/Kenn-Eerik Kannike/Kirill Havanski - Eesti jumalad(heliloojad, muusikalised kujundajad, mixijad, live-esitus) - Paide Teater
2. Merike Paberits & trupp - Eestlaste muistne lugu ja sugu(muusikaline kujundus ja live-esitus) - Vaba Vanker
3. Olavi Kõrre - Armastuse narrid(muusikaline kujundus ja live-esitus) - Pärnu Suveteater

4. Karoliina Kreintaal/Natali Ponetajev - Piip ja Tuut lähevad kosja(muusikaline kujundus ja live-esitus) - Piip ja Tuut Teater

PARIM HELILOOJA
2 uut ja mõlemad otse TOP10sse:

1. Rauno Vaher/Kenn-Eerik Kannike/Kirill Havanski - Eesti jumalad - Paide Teater
2. Toomas Lunge - Kadri - Emajõe Suveteater


PARIM LAUL
Siinse kategooria all hindan laule, mida pole varem eesti keeles sellises versioonis kuulnud ja tervelt 4 sellist tõusid aasta TOP20sse:

1. Killavoori saabumise laul - Eesti jumalad - Paide Teater
2. Marika Barabanštšikova tegelase laul - Kadri - Emajõe Suveteater
3. Kange odravee laul - Eestlaste muistne lugu ja sugu - Vaba Vanker
4. "Eesti ilma... on Eesti ilma aruta" - Eesti jumalad - Paide Teater


PARIM VISUAAL-/TEHNILISED LAHENDUSED/VIDEOKUNST
Nagu ka juunis, nii ka juulis jäi selles kategoorias tühjad pihud. Suveteari eripära?


PARIM VALGUSKUNSTNIK
Tippvalguskunstnikud puhkasid vist juulikuus...


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE MITTE-TANTSULAVASTUSES
Vaid 2 on väärt välja tuua:

1. Heili Lindepuu - Kadri - Emajõe Suveteater
2. ?Ursel Tilk/Jan Teevet? - Eesti jumalad - Paide Teater

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE TANTSULAVASTUSES
Oli vaid 1, aga kuna see platseerus hetkel terve aasta pronksi positsioonil, siis toon ära:

Maria Goltsman - Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet/Monet2Klimt

PARIM TANTSIJA DRAAMALAVASTUSES

Ursel Tilk - Eesti jumalad - Paide Teater

PARIM TANTSIJA MITTE-DRAAMALAVASTUSES

1. Maria Goltsman - Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet/Monet2Klimt
2. Märt Agu - Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet/Monet2Klimt
3. Eva-Maria Kangro - Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet/Monet2Klimt

SUURIM POSITIIVNE ÜLLATUS/AVASTUS

1. Elle Kull - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
2. Vaba Vanker
3. Maal, mis tantsib


PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

Haide Männamäe/Toomas Tross - Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater


PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA (esmakordselt eesti lavadel)

Sandi Toksvig - Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment


PARIM DRAMATISEERING/DRAMATURG

1. Mari Tammar - Eestlaste muistne lugu ja sugu - Vaba Vanker
2. Tiit Palu - Armastuse narrid - Pärnu Suveteater


PARIM LAVASTUSE ALUSMATERJAL

1. A.H. Tammsaare - Põrgupõhja uus vanapagan - Paide Teater
2. Silvia Rannamaa - Kadri - Emajõe Suveteater


PARIM ANSAMBLIMÄNG
Juulikuust aasta TOP30s:

1. Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainment
2. Eestlaste muistne lugu ja sugu - Vaba Vanker
3. Eesti jumalad - Paide Teater

PARIM KOMÖÖDIA (või komöödia sugemetega)

1. Armastuse narrid - Pärnu Suveteater
2. Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater
3. Lootuskiir pimeduses - Sundown Entertainement
4. Eesti jumalad - Paide Teater
5. Eestlaste muistne lugu ja sugu - Vaba Vanker


PARIM PÕNEVIK
juulis ei näinudki põnevikke


PARIM LASTE- ja NOORTETEATER

1. Kadri - Emajõe Suveteater
2. Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater


PARIM MUUSIKALINE/TANTSULINE/EKSPERIMENTAALNE LAVASTUS

1. Eesti jumalad - Paide Teater
2. Kadri - Emajõe Suveteater
3. Maal, mis tantsib - Goltsman Ballet/Monet2Klimt
4. Eestlaste muistne lugu ja sugu - Vaba Vanker
5. Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater


JUUNIKUU KÕIGE TEGIJAMAD TEATRID (vastavalt siin tippude seas mainitud kordade arvu järgi)

1.-2. PAIDE TEATER (15)
1.-2. SUNDOWN ENTERTAINMENT (15)
3. EMAJÕE SUVETEATER (11)

INSTAGRAMI KESKONNAS KOGUS ÜLE 40 SÜDAME
See "40" on nagu mingi "künnis", mida juhtub võrdlemisi harva, aga eks see näitab ka midagi. Möödunud kuul suutis südamed kokku koguda vaid 1:

Piip ja Tuut lähevad kosja - Piip ja Tuut Teater

FB SEINAL KOGUSID KÕIGE ROHKEM LUGEJAID JA NÄGIJAID

1. Eesti jumalad - Paide Teater 3164 lugejat
2. Kirvetüü - Vanemuine 980 lugejat
3. Ruth - Ugala 961 lugejat
4.-5. Juunikuu 2019 - teatrikuu kokkuvõte 940 lugejat
4.-5. Atškoo parimaid naisnäitlejaid esimesest poolaastast 940 lugejat

BLOGIS KOGUSID ÜLE 500 LUGEJA
Klikkides peakirjale avaneb tekst.

1. Kirvetüü - Vanemuine

2. Juunikuu 2019 -teatrikuu kokkuvõte

3. Eesti jumalad - Paide Teater

Augustiks on praegusel hetkel teatriplaanid tehtud 4 etenduse vaatamiseks: "Vanahunt" Põlvamaal, "Muna" Hiiumaal - nende 2 kohta kirjutan pikema teksti ka. Lisaks "Tantsutund" Pärnus ja "Vasjake" Tallinnas, aga nende kohta ma ei kirjuta. Järgmine kuukokkuvõte ilmub 1.septembril ja kasvõi vaid nende 4 elamuse põhjal... kuigi vaevalt, et see number kuu lõpus nii väikseks jääb ;-)
Näiteks huvitaks veel järgmised augustis mängitavad tükid:
Prangliranna Teater "Eestirand. Lootuse kursil", Teater Müüdud Naer "Mis Sa tont vahid/Jutuvestja lahkumine", Vene Teater "Vaenlane", Vene Teater "Kuritöö ja karistus", Vene Teater "Viis õhtut", Kellerteater "Emilie Sagee", Piip ja Tuut Teater "Me mängime armastust", Vene Teater "Sonimine kahele", Vene Teater "Charoni koor", Estonia "Operetikuningas Imre Kalman", Vene Teater "Tuli mees naise juurde" ja Theatrum/Lavakool "Godot'd oodates".
Juba nähtud - 5 suurimat soovitust augustis vaadata - kuhu hetkel veel ka pileteid on saadaval:
R.A.A.A.M. "Praegu pole aeg armastamiseks", TeMuFi "Toomas Nipernaadi", Tartu Uus Teater "Kremli ööbikud", Vaba Lava/Vene Teater "Ära imesta kui Sinu maja süütama tullakse", Endla "Kõik naistest".

Ülalkasutatud fotol on stseen juulikuu lemmikust teatrielamusest Sundown Entertainment'i "Lootuskiir pimeduses"

Kadri - Emajõe Suveteater

Alustasin oma kooliteed Tallinna 7.Keskkkooli (praegune Inglise Kolledž) 1.klassis. Meil oli 24 poissi ja 14 tüdrukut, ehk korralik "poisteklass". Sellest hoolimata, saime omavahel kõik väga hästi läbi ja hoidsime kokku. Ei pannud tähele, et kedagi oleks otseselt kiusatud. Õppida oli pidevalt nii palju ja lapsed tulid kesklinna kooli üle terve Tallinna, seega polnud selleks kiusamiseks õieti aegagi. Minul oli tunne, et olen sõber igaühega meie klassist. Eks mingeid pisemaid hõõrumisi võidolla oli kellegi vahel, aga no ei midagi suurt, ega kauakestvat. Olin 8 aastane kui vanemad lahutasid. Ja 14 kui ema abiellus soomlasega ning me kolisime Soome elama. Eestis oli siis veel nõukogude võim ja teismelise jaoks, kes oli üles kasvanud Soome TVd vaadates, tundus see ühe korraliku seiklusena. Tegelikkus sadas küll kohe Soomes, Georg Otsa -nimelise laeva randudes - terava, valusa, külma rahena krae vahele.

Kasuisa oli vanuse mõttes oma 30ndate teises pooles ja senimaani elanud poissmeheelu. Tema jaoks järsku saada 2 teismelist poega ja jagada oma elu ning kodu nendega - sai meid vennaga "kauba peale", meid otseselt tahtmata... Ühesõnaga ta ei osanud muudmoodi asjasse suhtuda kui kehtestada karmid reeglid kõige kohta. Nõnda näiteks kuni 18-aastaseks saamiseni oli meil magamamineku sundlus punkti pealt kell 22. "Voodisse ja mitte üks piuks enam!" Kujuta siis ette 17-aastast, kes peab olema hiirvaikselt kell 22 voodis (tollel ajal ei olnud ei mobiiltelefone, ega ka läpakaid. Meil oli vanemate magamistoa nurgas kasuisa floppydisce lugev arvuti, aga seda ei tohtinud keegi sõrmegagi kogematagi puudutada), mis sellest, et mõni telesari või film kestis praktiliselt igal õhtul kauem. Ja no telekat vaadates ei tohtinud tõsta jalgu diivanile, ega end mugavalt tunda, vaid kui vaatasid, siis "ilusti istudes" jalad korralikult vastu maad. Kasuisal oli ka määratud üks laud, kuhu kes iganes posti postkastist võttis, pidi selle panema. Ükskord koolist tulles tegingi seda. Ema käis millegipärast lõuna ajal kodus ja koristas kööki ning ühtlasi pani kasuisa posti selle kohal olevasse kappi. Varsti pärast seda saabus kasuisa koju (ema oli siis juba tagasi tööle läinud). Küsides, kes posti tuppa tõi, tunnistasin, et mina. Kasuisa, kes tegeles tõsiselt ka bodybuildinguga ning oli suur kui mägi. Tuli minu tuppa, haaras mul ühe käega peast ja tiris mu oma "postilaua" juurde. Hõõrus mu põsega tühja lauda ja siis virutas mu otsmiku vastu selle laua nurka (siiamaani on "Harry Potteri" arm alles - nii otsaees kui hinges). "Kus post on?" Ei osanud mina talle vastata... Õhtul kui ema koju tuli, andis kasuisale posti, aga loomulikult ei saanud mina mingit vabandust.... Eks ma väikestviisi üritasin rebel ka olla ja tema hirmuvõimust hoolimata või selle kiuste igasuguseid lollusi teha. Üks sellistest lollustest lõppes kord köögipõrandal. Mina pikali maas, tema oma 150 kiloga minu otsas, käed kägistamiseks kaela ümber. Kui ma juba kõõksuma hakkasin, hakkas ema karjuma "Lõpeta ära, Sa ju tapad ta ära!"

Kodus olid "sellised" lood... Õnneks mitte kogu aeg. Kasuisa käis mõnikord pikki nädalaid kusagil välismaal tööl ja siis sai "hingata" ja normaalselt ka olla. Oma lapsepõlvest üks tugevamaid mälestusi oligi see pidev ootamine, et millal ta juba ära läheb...

Kooliga oli nii, et kohe kui Soome kolisime... olin juba Soome TVst sellevõrra soome keele selgeks saanud, et mind pandi seda klassi jätkama, mis mul Eestis pooleli jäi (väikevend pandi klass nooremate sekka). Õppisin hästi... ikkagi 7.Keskkooli taustast tekkinud korralik "vana rasv"... Õpetajad tõstsid kogu aeg esile kui viisakas ma olen, sest seal õpilased sinatati õpetajaid ja oldi nendega üldse, nagu omasugustega. See õpetajate kiitmine ja head hinded ning isegi kirjandite ettelugemine klassi ees tekitas teistes kadedust ja ei läinud kaua aega kui nad kõik mulle selja keerasid. "Saatanan ryssä" on sellest ajast ajju graveeritud... mina tulin ju Nõukogude Liidust... Kes tahtis, see andis vastu pead... aga ma pole lööjaks loodud ja tagasi anda ei osanud... Istusin nii mõnigi kord kodus maja taga asuva Pyhäjärve ääres ja mõtlesin, kuidas end ära uputada, et sellest õudsast elust pääseda. Ei olnud hea olla ei kodus, ei koolis...  Õnneks tuli keskkool, kuhu suurem osa neist kiusajatest-narrijatest ei tulnud - nemad erilised "õppijad" ei olnud ja järsku olin ma ülekooli poiss... Kõigiga sõber ja siiamaani veel tänagi tänu Facebook'ile pole paljudega neist side kadunud.

Kui me Soome kolisime, andis vanaema mulle kaasa ühe raamatu... selleks oli juhtumisi Silvia Rannamaa "Kadri. Kasuema". Kaks raamatut ühtede kaante vahel. Meil oli ju loomulikult muidu Tallinna-kodus palju raamatuid, aga ema otsustas need jätta maha Eestisse. Nõnda ma elasingi oma ainsa eestikeelse raamatuga mõnda aega... lugesin selle läbi ja lõiguti veel uuesti siit ja sealt...  Eks muidugi lugesin rohkem siis soome keeles (meil käis kodu lähedal raamatukogubuss korra nädalas) ja keele arengule andis see jällegi võimsa hüppe (usun, et olen soome keele grammatikas siiani päris heal tasemel, kuigi võõrkeeltest pean inglise ja rootsi keelt praeguseks juba tugevamateks... olgu öeldud, et kui midagi sellest soome kolimisest üldse ka kasu oli, siis lisaks eesti koolist saadud tugevale inglise keelele ning täitsa ok vene keelele, on sealne elu toonud kätte ka koolis kohustuslikus korras õpitud rootsi, saksa ja isegi natuke prantsuse keelt. Norrakate suhtluses saan oma rootsi keele baasil ka hämmastavalt hästi hakkama). Nõuka-ajal polnud see Eestisse tagasi reisimine eriti lihtne. Eriti kuna me elasime pärapõrgus ja Helsingist kaugel. Esimest korda pärast Soome kolimist tulimegi kodumaale tagasi alles aasta pärast ning jäädavalt kolisin tagasi 1995 (kuigi pärast seda olen elanud ka 10 aastat Stockholmis ja lühikesi sutsakaid töötanud Londonis).

Vabandust, selle pika ja isikliku sissejuhatuse pärast, aga tahtsin kirjeldada tausta, miks mul on Rannamaa raamatuga eriline suhe, nii "raamatuga" kui ka selle sisuga. Kuigi mäletan, et "Kadri" oli lühike ja justkui sissejuhatus ning tegelik "teos" oli alles Kasuema... Etteruttavalt võib öelda, et lavastaja Andres Dvinjaninov on juba välja öelnud ka selle, et tulevikus on tal plaanis ka see järg lavale tuua.

Raamatuna on Kadrit hea ja lihtne lugeda, tema "päeviku"-laadse ülesehituse pärast... Minul igatahes läks neelates ja päris kiiresti. Kuidagi eriti isiklik ka - lugeda teise inimese päevikut... Sedasi saab teada kellegi kõige sügavamad mõtted ja tunded. Jah, kui Kadri (Ella Cecilia Claesson) laval kurvastab, et miks tema on just see laps, kellel pole õnne olla õnnelik... siis tulid kõik need õudused taaskord eredalt meelde, miks minu lapsepõlv rikutud sai ja kuidas ise täpselt niisamuti kunagi seal keset Soomet, Pühajärve ääres mõtlesin...

Kuna ma varem kunagi teatrilaval pole Kadri dramatiseeringuid näinud ja olen ju üksjagu palju teatris käinud, siis oma üllatuseks ei suutnud leida ka otsimise peale ühtki varasemat lavaversiooni Rannamaa armastatud kultusteosest. Hämmastav! Meil on selline kuldaväärt kirjandusteos ja keegi polegi varem selle lavaletoomisega hakkama saanud! Kasuema on ju küll, aga kuna see "Naerata ometi" filmi nii hästi sisse integreeriti, siis ilmselt pole olnud ka sellele eriti tahtjaid tegijaid. Enne Leida Laiuse ja Arvo Iho suurepärast ja mõjusat filmi on Kasuema vaid korra teatrilavale toodud. Kuid seda juba üle 50 aasta tagasi! 1966 esietendus "Kasuema (Kadri päevik)" Ugalas. Huvitav oli avastada, et Emajõe Suveteatri versioonis Kadri vanaema mänginud Leila Säälik mängis tolles esimeses Kadri lavalaudadele tulekus peategelase internaatkooliõde Anne't (see on teine Anne, kui see, kes "Kadris" peategelase parim sõbranna on).

Seekordse "Kadri" dramatiseeringu autoriks on Anni lugude ja raamatute autor Aidi Vallik. Suures osas on lavalugu sujuv ja stseenide vahetused voolavalt ilusad kõigi oma laulude ja tantsude ning massistseenidelt kammerlikumaks üleminekutega, aga seda kummalisem ja vast just seetõttu ka silmatorkavamad on need paar kohta, mis jätavad hüpliku ja konarliku mulje. Kuigi ma ei tea, kas asi oli dramatiseeringus või selles kuidas lavastaja selle oli otsustanud lavale seada. Pean siin näiteks  silmas seda kui Entu (Karl Kristjan Puusepp) oma pahandusega on hakkama saanud ja pärast tuleb teiste laste juurde tagasi. Öeldes, et ta tuli Kadri ära saatma... selles kohas oleks vaja olnud mingit nõksu või seletust, sest kuidas ta nüüd järsku Kadri saatma tuleb või miks ta üldse tuleb? Polnud ta ju ka enne kuidagi Kadriga seotud või ammugi tolle sõber... mnjah, pisut arusaamatu hetk, kuigi võib iga kell seletada seda ka sellega, et lapsed võivadki imelikult käituda ning paha poiss tahtis oma piire katsetada ja leidis lihtsalt tobeda hädavale sattudes kivi ja kõva koha vahele. Samas näitab see stseen hästi paari suurema poisi näitlemismuskleid.

Ma pean siiski siinkohal ühe väikse ülestunnistuse tegema... Kuigi jah, kogu see Kadri-lugu ja enda lapsepõlv... aga ma ei torma laste-mängitud tükke vaatama. Antud juhul on Dvinjaninov teinud siiski ainuõige otsuse, kutsudes just lapsed seda lugu mängima. Just nii mõjus see õigesti ja ehedalt! Eriti veel, kuna on nähtud vaeva ja korraldatud casting nende "õigete" laste leidmiseks. Lapsnäitlejate või üldse nendest tükkidest, kus ei mängi profid, näitlemist õppinud inimesed, on väga raske kirjutada. Ei taha ju kellegi tegemisrõõmu ära võtta või vaataja positsioonilt vinguda inimeste kallal, kes ju teevad seda oma hobikorras. Sestap tuleb isegi tavaliselt laveerida ja kõndida peent nöörimööda, et kedagi mitte solvata asjatult, sest on ju tore kui inimesed saavad (ja peavadki) tegeleda asjadega, mis neile endale rõõmu pakuvad. Antud juhul pole üldse vaja sellisele laveerimisele mõelda. Mängima kaasatud lapsed on tõesti head ning ilmselgelt annavad igas väiksemaski stseenis endast kõik, et etendus õnnestuks - ja õnnestubki. Ja kuigi siin on ju ka mõned väga head proffnäitlejad, on need ikkagi lapsed, kes selle loo üles ehitavad ning seda kannavad.

Ella Cecilia Claesson nimiosas loob tõesti hämmastavalt usutava Kadri - südamliku, allasurutud, hea lapse, kelle prillide taga aimub lugemisarmastust (Kadri unistabki kirjanikuks saamisest... kirjanik Rannamaa prototüüp? Muide ta olevaki kunagi öelnud, et ta on need lood ja mõtted elust kirjutanud). Mõnus kontrast tekib ka tema tagasihoidliku hoiakuga, kui ta on teiste lastega koos ja siis avatuse ning hoogsamaks muutumisega, kui ta publikule midagi "enda seest" seletab. Samas kogu aeg jäädes kellekski selliseks, keda lohutada ja kaitsta tahaks. Tegelikult meenub, et hoopis teine tüdruk kunagi Emajõe Suveteatri Kadriks saamise konkursi võitis, siis selles ja sellises lastekambas on lausa hämmastav, kuidas just Ella Cecilia Kadriks sobitub. Seega, mis iganes need põhjused vahetamiseks olid, tulemus kinnitab lõpliku otsuse õigusust.

Karl Kristjan Puusepp on juba tuttav lapsnäitleja nii mõnestki lavastusest (viimati ilmselt sama teatri "Tagahoovish"), aga nüüd on järsku suureks kasvanud :) Tema isetu mäng teeb talle au. Lapsnäitlejatel on ikka soov välja paista või eristuda, aga eriti just sellega, et Karl Kristjan hoidub sellistest lõksudest, kumas tema professionaalsus selgelt läbi. Ta saab tähelepanu nii ehk naa. Muide Kasuemas osalevad "Kadri" lastest minu mäletamist mööda ainult nimitegelane ja Entu. See tema pahapoiss Entu ei tundugi esialgu paha, kuniks ta ühe nõmedusega hakkama saab. Ja see kuidas Karl Kristjan teda mängib, teeb temast nagu "vaga vesi, sügav põhi"... õige pale pole võib-olla pealepoole paistagi ning avaldub väga järsku, nagu see ka tihti elus on. Laure Kiivit, oma vahvate lokkidega, mängib Kadri ainukest sõpra Annet. Anne on ainuke, kes vähemalt püüab hea olla. Laures jällegi on mingit lahedat särtsu ja sära, mida mõnikord kasutatakse kirjeldamaks neid, kes oleks kui lavale sündinud. Ja karakteriks üks vahva tüdruk, kes sõbrana kuluks iga lapse ellu ära. Robin Haga Urmasena, kellest saab Kadri boyfriend võtab oma rolli täie tõsidusega ning 9-lapselisest perest tulnud poisina ei ole ka Urmasel lihtne. Kuid Robini huvitav tüpaaž ja tarmukas ning tema loodud hakkaja teismeline, kellel on väärtushinnangud paigas, on eeskujuks mistahes-kustahes noortele. Esile tõuseb ka teistest lühem poiss Endel, keda mängib Mairo Libba, kes on ka üks nendest noortest näitlejatest, kes on ka varem, näiteks Vanemuise lavastustest meelde jäänud. Vahva, energiline ja suisa särav väike staar. Hea leid. Tüdrukute ja klassiõdedena, suure kambana küll ratastega kihutades, niisama vingudes tähelepanu nõudes, säärtele valu andes ringi joostes on igati vahvad (ja suurepäraste lauluhäältega) Marie Kiivit, Emily Susanna Knotts, Hella Niitra, Maarja-Liis Nurja, Sandra Reigo, Stella Seim, Kärt Tõnissaar ja Maaria Õun. Kõik mõnusalt omapärased ja tundub, et lauljatena täiesti arvestatavad muusikalinäitlejad. Eesti teatritel on kahtlemata järelkasvu selles žanris!

Mis siin salata, üheks suurimaks magnetiks "Kadri" vaatamisele oli ka võimalus näha ühte oma kõigi aegade lemmiknäitlejat - Leila Säälikut! Olen tema mänguga sõna otseses mõttes üles kasvanud. Lapsepõlve Ugala menulavastused, kus peaaegu kõigis minu lemmikutes mängisid Leila Säälik ja Rein Malmsten. Ning Leila duett Aarne Ükskülaga Albee "Kõik aias" kroonimas veel neid kõiki... Võiksin siin tegelikult mõnuga meenutades neid lemmikrolle temalt ülesloetlema jäädagi, aga mis ma öelda tahan on see, et ta on vähemalt sama suure kaliibriga Eesti tippnäitleja kui tema suured lavapartnerid Rein ja Aarne Ugala päevilt! Ja siin on iga minuti iga sekund kuldaväärt Leilat Kadri vanaemana jälgides. See sügavus ja armsus, ometi lapsega ju tihti ka kurjustades, kuigi vaid kasvatuslikus mõttes... no lihtsalt nii armsalt loodud karakter ja lisab muidu südamlikule tükile veel suure annuse südamlikkust juurde. Seda teeb ka Marika Barabanštšikova, kelle kirjanikust tegelase haiglapalatis Kadriga kokkusattumine on kui saatus. Kadri saab endale ühe täiskasvanust sõbranna, kes kirjanikuna on ühtlasi talle iidoliks. Eks see Kadri natuke varaküps ju ka oli... Ja Marika soojus ning tugi noorele näitlejale on kindlasti lavakeemias oluline, mis publikul jällegi omakorda südant soojendab, nagu päris elu ja mänguelu olekski üks. Külliki Saldre õpetajannana on kui päris koolist välja siia etendusse astunud ning tema pisike teine roll - Marika tegelase emana, eestiaegse, saksa juurtega(?) kõrgklassi prouana - annab karikatuurselt ägeda, aga ühtlasi ka vajaliku lõbusa noodi, sellesse muidu nii dramaatilisse ja suuremas osas kurvagi alatooniga loo sisse. Riho Kütsari "Kadri isa" on elus kolki saanud, aga nüüdseks sirge seljaga, jalad maas ning mõnus on vaatajana teada, et see mees kindlasti Kadri heaolu eest väljas on. Kütsar isa ja uhkustki allasuruva mehena on omaette vastukaaluks naistest ja lastest koosnevale trupile. Kõik on vägagi tasakaalus. Ja sedasi saavad ka isad kellegiga selles loos samastuda. Armas.

Tegemist on ju žanri mõttes nii perelavastuseha kui ka muusikaliga. Toomas Lunge on kirjutanud mitu ilusat laulu, mis oma tekstidega on igati seotud muu sisuga. Ja Heili Lindepuu seatud liikumine ja mõned tantsudki on väga lahedad. Sellised, mis on laulvatele noortele näitlejatele jõukohased, ent siiski piisavalt väljakutset pakkuvad, et need tantsud omakorda hoogu näitlejatele nagu veelgi juurde lükkaks! Heilit võiks lavastajad palju tihedamalt draama- ja muusikalilavastustes kasutada, tema tase on ikka väga kõrge ja siin just nimelt lahedalt sobivalt noortepärane!

Oma teismelise tütrega ma seda etendust vaatamas käisingi. Ääriveeri pärast etendust küsisin temaltki, et kuidas ta teatriga rahule jäi ja minu suureks üllatuseks oli ta vägagi positiivne ja rahul. Muidu ta noortekatest ja endavanuseliste tegemistest - näitelemisest ja laulmisest suurt head kunagi ei arva, aga siin meeldis see kõik ühtviisi nii temale kui minule. Pikal autoteel Tartust tagasi maamajja Kesk-Eestisse, sain nähtud etenduse varjus kuulda nii mõndagi valusat, kuidas teda koolis kiusatakse... Eks me oleme selles suhtes nii mõndagi juba ka ette võtnud ja õpetajagagi mitmeid kordi rääkinud... aga õpetaja on sama nõutu... et mitte öelda saamatu. Möödunud kooliaastal olid näiteks need kiusajad tüdrukud(!) õpetaja nimel instagrammi-konto teinud... ehk siis isegi õpetja ise on oma õpilaste kiusamise ohver... mis sõnumi see jällegi lastele välja saadab... sellisest õpetajast pole ju abi... Igal juhul saan isana teades asjadel silma peal hoida ja toeks olla kui vaja. Ka nüüd rääkisin lapsele enda kiusamise lugudest ja sellest, kuidas keskkoolis siiski kõik lahenes. Valgus on tunneliotsas. Jah, mõnikord tuleb ära kannatada, aga kunagi ei tohi lasta endast lihtsalt üle sõita! Alati tuleb küsida abi kui enda oskused ja võimalused lahenduseks ei piisa. Probleemidest vaikimine on kõige raskem tee. Õnneks on tal sõbranna ja eks need jamad käivad ka lainetena. Isana muidugi olen raevus sees ja tahaks politseid kõigile kiusajatele kallale ässitada. Olen mõelnud, et kas kiusajate kohta võiks luua interneti-lehekülje, et kui need inimesed kunagi tööd otsivad, siis need, keda on kiusatud, saaksid sellist asja kontrollida kusagilt... Samas usun ma andeksandmisse ja kahetsemisse. Kahju on tegelikult sellest, et nende kiusajate vanemad oma lapsi õigustavad või üldse ei näe, mis toimub... rikkurite lapsed, kes läbi selliste kiusamiste tähelepanu otsivad alatajus, sest kodus nad jäävad vanemate tööhulluse tõttu ilma... põhjuseid ja olukordi on mustmiljon ja sellepärast ei saa ka alati sõrmega näidata ning inimeste elu selliste registritega igaveseks ära rikkuda. Kui oleks lihtne lahendus, siis oleks see juba kasutusel. Vähim, mis me lapsevanematena siiski teha saame, on olla olemas ja toetada, kaitsta ja võtta teemad üles, kui muud lahendust ei ole.

Selles mõttes on isegi kahju natuke, et Kadri "suveteatrina" mängitakse. Minu arvates sobiks kogu lugu ja esitus ideaalselt klasside ja koolidega teatrikülastuseks, põhikooli 3ndast klassist kuni viimaseni välja. Ja isegi kui see nüüd suvel satub mõne kiusaja silme ette, kes tunneb või mõistab või vähemalt hakkab mõtlema kui nõme on teiste tundeid riivata, nõmeda nimega narrida või üldse kui see avab kellegi silmad, et see mida ütled või kuidas käitud kellegi teisega, võib omada tugevat negatiivset efekti - siis on selle loo repertuaari võtmine ja lavastamine igati korda läinud. Me ei tea kunagi, mis teine inimene läbi elab või miks tal ei ole võimalusi/oskuseid/tahet ja/või jaksu millekski, mida me eeldame, ootame või mis meie enda jaoks on iseenesest mõistetav.

"Kadri" on korralik neljatärnitükk, mis poeb hinge, annab mõtlemisainet ja mõnusa teatrielamuse. Muusikat, laule ja tantse ning muidugi laste mängurõõmu, mis kurvameelsest ja tõsisest sisust hoolimata ja muidugi ka tänu ilusale lõpule, pakub palju rõõmu ka vaatajatele. Ja seda nii väikestele kui suurtele - Kadrile ja tema sõprade sekeldustele kaasaelajatele. Nüüd asusin "Kasuema" lavale ootama :)

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit Emajõe Suveteatri FB seinalt):

KADRI

muusikaline vabaõhulavastus

LAVASTUSEST

• AINES SILVIA RANNAMAA
• DRAMATURG AIDI VALLIK
• LAVASTAJA ANDRES DVINJANINOV
• MUUSIKA TOOMAS LUNGE
• KUNSTNIK ARTHUR ARULA
• MÄNGIVAD LEILA SÄÄLIK, MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), KÜLLIKI SALDRE (VANEMUINE), RIHO KÜTSAR (VANEMUINE), ELLA CECILIA CLAESSON, ROBIN HAGA, LAURE KIIVIT, MARIE KIIVIT, EMILY SUSANNA KNOTTS, MAIRO LIBBA, HELLA NIITRA, MAARJA-LIIS NURJA, KARL KRISTJAN PUUSEPP, SANDRA REIGO, STELLA SEIM, KÄRT TÕNISSAAR, MAARIA ÕUN

ESIETENDUS 27. JUULIL STAADIONI 48 HOOVIS TARTUS

Emajõe Suveteater toob oma 23. hooajal lavale tõelise tuhkatriinuloo. Muusikaline suvelavastus „Kadri“ tähistab Silvia Rannamaa ajatu väärtusega, paljusid põlvkondi vaimustanud noortejutustuse esmailmumise 60. aastapäeva ja kirjaniku 101. sünniaastapäeva.  

Teismeline Kadri otsib väljapääsu alaväärsusest, kiusamisest, kehvadest oludest ning igatseb oma kaotatud vanemate armastust ja hoolitsust. „Kadri“ on lugu eneseleidmisest, muutumisest inetust pardipojast unistuste luigeks, hallist hiirekesest printsessiks. 
Põlvkonnad - sõjajärgne ja stagnatsiooniaegne, võitjate ja lumehelbekeste,  X, Y ja Z - kõik nad vahetuvad, kuid noore inimese armumised ja pettumused, unistused ja püüdlused, rõõmud ja mured, võidud ning kaotused on ikka endised. „Kadri“ on kauneim näide sellest, et „naerata ometi, ja maailm naeratab sulle vastu“.

Sooja huumori, erakordsete sündmuste ja tabavate karakteritega „Kadri“ etendub sel suvel Emajõe Suveteatri uues mängukohas Tartus, Staadioni tänav 48, 1878. aastal ehitatud ajaloolise hoonekompleksi pargis.

„Kadri“ lavastab Andres Dvinjaninov, kes on lavale toonud kümneid menukaid laste- ja noortelavastusi ning muusikale - „Üle linna Vinski“ ja „Hulkur Rasmus“ Emajõe Suveteatris, „Buratino“ ja „Pipi Pikksukk“ Estonias, „Grease“, „High School Musical“, „Risk“, „Kunksmoor“ NUKU teatris, „Boyband“ Endla Teatris on nendest vaid mõned näited.

„Kadri“ on dramatiseerinud ja suvelava jaoks kohandanud tunnustatud lastekirjanik ja stsenarist Aidi Vallik. Kõige enam on Vallik tuntust kogunud Anni-lugude autorina. „Kuidas elad, Ann?“, „Mis teha, Ann?“ ja „Mis sinuga juhtus, Ann?“ käsitlevad murdeealiste probleeme- suhteid eakaaslaste ja vanematega, kokkupuuteid meelemürkidega ning keerukaid identiteediotsinguid.

Eesti jumalad - Paide Teater

Vargamäel Paide Teatri "Eesti jumalate" etenduspaika jõudes (mis on muide uue mänguasukohaga nendel maadel), on laval kari hunte (või on need hoopis kurjad koerad ketis?), mõni nõksutab oma peput muusika taktis, mõni vaatab lõrisedes publiku suunas, mõni haugub teise loomaga mõni sõna juttu puhuda - palavus kindlasti murrab nende paksude vammuste all... Kaugusest (loomulikult "vasakult") saabub põrgupõhja uus vanapagan (Ursel Tilk), kaasas dokumendid, millega taevasse siseneda... "Taevakoerad" ei lase... Kuniks vanapagan nad kavala pettusega ikkagi endal jalust eest ära saab (vt. viimane foto siinse teksti lõpust) . Kuid vaevalt on koerad ulgudes neljas ilmakaares plehku pannud, kui golfiautoga saabub kohale taevaväravate valvur - Peetrus ise (Peeter Volkonski kehastuses, vt. 3.foto). Nagu ka Tammsaare "Põrgupõhja uues vanapaganas" - tuleb sarvikul minna taevasse pääsemiseks enne maapeale õndsaks saama... ja ongi sissejuhatus lavaloole, aga ka ühtlasi mõnus huumorihelistik, mis seda etendust saadab - publiku jaoks kätte antud.

Ja see, mis sellest hetkest edasi saama hakkab - no seda ei osanud ilmselt keegi ettegi kujutada! :)

Kui Vaba Lava ja Vene Teater pakkusid aasta alguses ühe terve senise teatriaasta eriskummalisema, aga ka mõjuvaima lavastuse "Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse", mis oma olemuselt on techno-teater.  Siis Paide Teatri "Eesti jumalad" on folkpunkrock-teater! Teoloogiliste sugemetega? Muidugi! Aga see on ju tõukunud Tammsaare vanapagana-loost ja pealkirjaski ju "jumal" sees, seega ei tohiks see üllatusena tulla. Igavikulised teemad on juba tõesti eos siia sisse kodeeritud. Enne kui ma veel midagi ei teadnud tüki kohta, siis mõtlesin, et kes siis on need "Eesti jumalad"... mõned Vargamäe tegelased ja järjekordne Tõe ja õiguse tegelaste ümber tants ja trall... mkmmm... Tegijad ütlevad, et need oleme meie kõik - Eestimaa rahvas. Kuigi jah, väikseid vihjeid antakse, et mõni meist on siiski rohkem jumalam kui teine, siis otseselt kellelegi sõrmega ei osutata - kõik saavad oma osa kätte. Ja kui keegi ongi paha - siis oma palga ta ka varem või hiljem kätte selle eest saab! :) Ei, ei maksa arvata, et siit mingit moraalilugemist saab... ei - kõik on lõbus. Ka moraal, kui see kusagil luurab, on nii varjatud, et selle otsa komistades või astudes ja rehaga vasta vahtimist saades, ei jaga matsu välja.

Oli see siis komöödia? No mitte tõupuhas. Narda jah, saab kahtlemata. Muiata veelgi rohkem ja tihedamalt. Et mitte öelda pihku itsitada, millesed me eestlased oleme... Aga tegelikkuses on siin segu igasugustest žanritest. Oli see siis visuaalteater? Kahtlemata mõjusid nii mõnedki kunstilised otsused ja teostused visuaalset naudingut pakkuvatena ja eelkõige just silmailu ja läbi visuaali mõtteainest andvatena. Isegi unenäolistena - näiteks redelitega naljakad mehikesed mööda avarat Vargamäe välja laiali - kui oleks olnud pilved, oleks see tekitanud kindlasti veel omalaadse fantaasiamängu juurde, aga toimib tegelikult iga ilmaga. Nemad ongi need "Eesti jumalad", kes meie taeva siniseks värvivad? Jah, nemad ka... aga samuti meie, publik... sest meie saame otsustada, kas tahame, et meid lavale ei tirita selles teatriloos? Selleks tuleb näitlejatele midagi vastu pakkuda... aga seda on lihtne teha ja see ei maksa midagi... Kes vaatama läheb, saab teada, mis hinnaks on! :)

Lavastaja Jan Teevet on rikkalikult täitnud kogu selle lavaloo kõikvõimalike põnevate leidudega. Silmad otsivad ilmatusuurelt "lavalt" kogu aeg detaile ja leiavad neid ka. Kindlasti läheb osalt "mööda" kui mõnd mõtet natuke kauaks mõtlema jääda, aga kuna siin on liikumisdistantsid tavalavadega võrreldes kordades pikemad, siis küll jääb seda aega mõtlemiseks ka. Ja kuigi süües kasvab isu, siis lavastaja tõesti ei ole kitsi, vaid toidab pidevalt oma fantaasiatega ka publiku ettekujutlusvõimet muudkui edasi ja edasi.

Dramaturgiks on Johan Elm ja kuigi Tammsaare on ju siin otsapidi sees, siis tundub, et lõike oleks ka mitmetest teistest kohtadest, seotuna suurte lahmakatega omaloomingust. Aga kas selle "oma" autor on dramaturg või lavastaja? Nojah, ehk polegi see nii oluline, sest Paide Teatri loosungistki ja nende lavastuste afiššidest aimub koostegemise powerit. Ja hoopis see on oluline! Palju olulisem. Mõnus on ju kusagile kuuluda... olla "member" :) Paide Teatriga on küll alati ja seda juba selle nende lühikese tegevusaja jooksul suudetud tekitada tunne, et siia oled sa alati teretulnud, ükskõik kes või milline Sa ise oled - siin on "omad" ees - siia kuulud Sinagi. Ja isegi Sina, kes Sa kusagile mujale ei kuulu... Siin on Eesti kokku võetud... Eks ütle ju laulusõnadki, et "keskpõrandale kokku"... ja kui Eesti kaardile vaadata, siis seal keskpõrandal asubki ei miski muu kui Paide! :)

Tinglikult võib lavastuse jagada kahte ossa. Esimene pool või natuke üle poole on tegemist selle jubamainitud vanapagana "õndsaks" saamisega... aga no kus Sa siis saad, kui siin igasugused inimesed ja tüübid kõik sahmivad küüned endapoole ringi... Kui ta oma peast ilma jääb maises ilmas ja lavaavarus vabastatakse mõnes mõttes piiravast, kuigi samaga ka multifunktsionaalsest treilerist (toimib nii lavana, "pika lauana", sõiduriistana jne), jätkuks etendus nagu kontuuridega piiritletud lugude või stseenidega, mis lõdvalt ka tervikuks põimuvad, ent siiski rohkem mõjuvad, nagu sketšilike stseenidena. Näiteks nagu üks "tüüpilise eestlase päev", mida esitatakse kaigastega justkui tantsides, kuigi liigutused on pigem hakitud ja mitte otseselt tantsuliselt voolav. Siis jälle hoopis "lavakava", millesse on põimitud bussiintsident. Või jällegi päevapoliitiline laul "Eesti ilma ..., on Eesti ilma aruta". Kõik need "lõigud" või mõttepojad tundusid publikule õigesse kohta minevat, sest need ajasid naerma ja tundis kuidas tõesti laval esinejad ja pealtvaatajad on kui üks. Tegijate eesmärk sai täidetud - saadi kokku, võeti ennast kokku ja võeti Eesti kokku! :)

Näitlejatööd on... nagu teatriliit armastab öelda... "mitte psühholoogiliselt sügavad, mida sobiks aastaauhinnale nomineerida"... No eks ta raske ju ole tõesti sellises loos karakterit luua. Lisaks toimub suurem osa mängimisest justkui karjudes... kuigi tegelikult siin ei karjuta... lihtsalt õues ja sellises mänguvormingus jääb selline mulje. Samas vähemalt 2 üsna selget karakterit ju siin igatahes loodi - vanapagan ja Peetrus. Ursel Tilk on üldse üks parimaid noori näitlejaid Eestimaal ning seal Vargamäel oli ehk õige otsus panna just tema Peeter Volkonski Peetrusega maid jagama. Paratamatult tuli Volgi kursavend (minu suur lemmik) Urmas Kibuspuu (taaskord) meelde Urseliga ühenduses. Isegi kui Ursel mängib monoloogi jutustajat, näib temas olevad nii palju sügavust, nagu kunagi Urmasel tõsistes draama-rollides. Nii tahaks teda näha klassikalises psühholoogilises draamas (tema lavakooliaegne kursavend Sander Roosimägi tegi juba ühe ime tänavu - Tallinna Linnateatris Hans Christian Andersenina... usun, et Ursel on vähemalt samasuureks šedöövriks võimeline, kui roll on vastav). Sellelt mehelt saame veel tõsiseid tipptöid nägema! Johannes Richard Sepping'ust on saanud pagana osav publikuga mängija. Iga rolliga suudab ta üha rohkem ja rohkem meeldida. Kuhu niimoodi välja jõuab? Ma ei tea, kas kõigile publikus jääb tunne, et vähemalt ühe hetke mängiks ta nagu just ainult Sinule! Siin on ta ühes stseenis nagu kogu selle kummalise kabaree konferansjee. Kuid seda vaid hetkeks, osavalt-sujuvalt taandub ta juba järgmises stseenis ning annab teatepulga üle. Kõigile laval jagub aupaistet ja omad hetked säramiseks. Nõnda sõidutab kogu vankrit vedades alfaisasena Joosep Uus võimsa habeme ja (kadestamisväärt) huvitava soenguga kogu selle killavoori eeslavale ja aeg-ajalt võtab "juhtimise" oma mehise haardega üle. Kaks jumalannat tulevad ka selle lippudega ehitud vankriga lavale - üks kuldne, valge pika kasuka ja sama valgete sirgete juustega jõulisem ja sirgjoonelisem (Ilo-Ann Saarepera) ja teine üleni hõbedases ja sätendav, palju leebema olekuga, aga seda "kahtlasem" kleopatra (Maarja Mitt'i kehastuses). Peeter Volkonski võtab muheda vabadusega noortega koos lustimist ja see kandub publikusse komöödialainena iga kord kui Volk lava kaunistab :)

Ja kõik need... tahaks öelda "sajad"... tegelikkuses natuke üle kümne noore näitleja, kes kummaliste, unenägudest või Terry Gilliami filmidest tuttavliku esteetikaga või nagu mingi kunstmultifilmilike tegelelastena seal vahel siblivad, tantsivad, jooksevad, hüppavad, müravad ja veel mida kõike lavastaja nägemuse elustamiseks ei tee! Kui Paide Teatri tegijate lavakooliaegne kursavend Ingmar Jõela teeb oma Utopia Entertainmentiga sellist Moulin Rouge- suunda kabareed, siis kursavend Jan Teevetil on täiesti omanäoline ja omalaadne "punkkabaree" Eesti jumalate näol ette näidata. Mõelda vaid kui need mehed kunagi jõud peaksid ühendama, mis eriskummaline plahvatust sellest võiks sündida! :)

Kairi Mändla kunstnikutööle aitab kõvasti kaasa mängukoht - loodus ja kogu see avarus teevad suure osa ise ära :) Kui temalt oleks saanud suurtele mustadele kõlaritornidele varjamiseks mingid samasugused lehvivad kangad, mida muidu ohtralt ja tuule käes fantastiliselt sobivalt kasutati, oleks olnud perfecto. Praegu avaldus kunstnikutöö tugevus pigem kostüümides - need olid väga fantaasiarikkad ja põnevad. Suure karvamütsiga stiilne trummar, naiste kuldne kombekas valge karvase kasukaga ja teise hõbedane, lühike ja figuuri toonitav litridega(?) pliiatskleit ja meeste kasukad ja muidu naljakad ning mängulised ja jällegi fantaasiaid ärgitavad riietekombinatsioonid (vanapaganal olid jalas roosasegused liipsud aeroobikapüksid - mänguline viide "Kultuuritreeneritele"? :)) - veel kamaluga põnevaid nüansse puistatud noppimiseks ja lisaefektideks kogu "show"-le.

Kuid ma võin otse, ausalt ja keerutamata öelda, et minule poleks see kõik pooltki nii palju meeldinud kui poleks olnud seda muusikat! Kenn-Eerik Kannike ja Kirill Havanski muusikast olen olnud ka varem iga kord vaimustuses kui neid teatrisaalides kuulnud olen. Kenn-Eeriku koostööd Pepeljejeviga, näiteks lavastustes "Mees, kes teadis ussisõnu" ja "Primavera Paunveres" ning Kirilli eriliselt vaimustav helilooming lavastusele "Richard3", mida olen pidanud vastavate nägemis/kuulmisaastate tugevaimateks teatrimuusika loominguteks. Nüüd on kutsutud veel trummar Rauno Vaher live's biiti peale tegema sellele kõrvakommile! Nii stiilne, nii äge! Sellist mussi tahaks muidu ka kuulata!

Ehk siis ühest küljest see Vargamäe avarus, teisalt kogu see punkkabaree segatuna Vanapagana ja Peetrusega, kogu see killavoor kummaliste tegelaste ning hoogsate visuaalide vahetustega, ülevalatult laheda muusikaga rokist, pungist, tümpsuni ja punktiks veel kuldväravate kaudu Vargamäelt "ülesminek" - no ütleme nii, et me kõik saime seal õndsaks! :)

Hinnang: 4- (Ma ei tea, kas see oli hea teater... pean selleks oma keskmise eestlase karuarus endamisi aru pidama. See võtab kõvasti aega. Sellepärast ei olegi mõtet seda hinnangut siin tavapäraste kriteeriumite järgi võtta. Sama hästi võib see mõne aja pärast tunduda ülepaisustatult positiivne, kui kogu etenduselt saadud virrvarr pärast maha jahtub... Või hoopis vastupidi - see number on suure tõenäosusega kõvasti alahinnatud. Kulub aeg ja ma muudkui hakkan neid mõtteid käiama peas ning saabub selgus ja jooned tõmbuvad sirgemaks.... Kogu elamus oli lihtsalt liiga kompleksne, et üheselt ja kindlalt üks number siia valida. Aga ühte asja võin küll kindlalt öelda - kahtlemata oli see HUVITAV teatrielamus! Eriline. Midagi sellist, mida kunagi varem ühelgi teatrilaval suurel, ega väiksel, näinud/kogenud ei ole. Geniaalne? Või hoopis kokkuklopsitud? Visuaalteater? Päevapoliitiline? Kõike natuke, aga mis siis ikkagi lõppkokkuvõttes? Ju see, et ma päriselt ei saanud aru, mida kõige sellega kokku öelda taheti, sellest ka esialgu selline hinnang. Kuid kindlasti-kindlasti ei  olnud igav hetkekski. Kordagi ei tekkinud isegi tunnet, et teaks või arvaks - mida veel, mida järgmiseks ja kuhu see kõik välja jõuab! Igatahes vaatamist ja antud juhul lisaks ka "kogemist" väärt teatrielamus! Eriti tsipa "teistsuguse" teatri austajatele, mis ei ole põhivoolus, ega klassikalises mõttes nö. "psühholoogiline teater". Samas "psühholoogiline" küll :) Julgemate kunstiliste otsustega ja seega ka riskantsem. Kindlasti mitte igale maitsele. Arvestades minu külastatud etenduse publiku keskmist vanust, ehk tegelikult need, kes tavaliselt sealt Vargamäe-etendustelt otsivad pesueht või vähemalt Lennuklikku Tammsaaret ja keda ka seekord nägi publiku seas arvestatava protsendina, siis eriti nemad võiksid valmis olla vägagi üllatusterohkeks teekonnaks. See siin ei ole mitte üheski mõttes "tavaline"! :))

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

PAIDE TEATER TOOB VARGAMÄEL PUBLIKU ETTE SUVELAVASTUSE „EESTI JUMALAD“

TULEVA SUVE HARIPUNKTIS – 25. JUULIL 2019 – ESIETENDUB ANTON HANSEN TAMMSAARE MUUSEUMIS VARGAMÄEL PAIDE TEATRI LAVASTUS „EESTI JUMALAD“. PAIDE TEATRI NOORED MEHED, PEETER VOLKONSKI, NÄITLEJANNAD MAARJA MITT JA ILO-ANN SAAREPERA (UGALA) TOOVAD KAHETEISTKÜMNEL SUVEÕHTUL KOKKU LIGEMALE POOL TUHAT INIMEST, OLGU NAD ORU VÕI MÄE TALUST, EESTLASED VÕI LÄTLASED, JÄRVAKAD, KIHNLASED VÕI MAAILMAKODANIKUD, AMMUSED TUTTAVAD VÕI NEED, KELLEGA POLE VEEL JÕUDNUD TUTTAVAKS SAADA. SEE KOKKU TULEMINE VARGAMÄE HEINAMAAL ON KORRAGA LIHTNE JA ÜLEV, TÄPSELT NAGU PÄIKESELOOJANG, MIS LÕPETAB PÄEVA.

SAAME KOKKU. VÕTAME ENNAST KOKKU. VÕTAME EESTI KOKKU.

LAVASTUS ETENDUB VARGAMÄEL 12 SUVEÕHTUL – SÄRAGU PÄIKE VÕI SADAGU PUSSNUGE.

ESIETENDUS 25.07.2019

ETENDUSE KESTVUS 2H

LAVAL JOOSEP UUS // JOHANNES RICHARD SEPPING // URSEL TILK // MAARJA MITT // PEETER VOLKONSKI // ILO-ANN SAAREPERA (UGALA TEATER)

LAVASTAJA JAN TEEVET

DRAMATURG JOHAN ELM

KUNSTNIK KAIRI MÄNDLA

HELIKUNSTNIKUD RAUNO VAHER // KENN-EERIK KANNIKE // KIRILL HAVANSKI

PRODUTSENT HARRI AUSMAA

ASSISTENT CAROLYN METS

LISAKS NIMETATUTELE TEEVAD LAVASTUSES KAASA NOORED VIIMSI NÄITETRUPIST EKSPERIMENT NING PAIDE TEATRI STUUDIOST.
EKSPERIMENT: EMILI KELLE, EMILY BRUUS, LIISA VESKI, EMMA LOTTA LÕHMUS, ALEX PAUL PUKK, GEORG KRIMM, HANS JOOSEP HANSON, OTT SALLA, JOONATAN KIVI.
EKSPERIMENT TRUPI JUHENDAJA KÜLLI TÄHT
PAIDE TEATRI STUUDIO: SAALE LIISBET TÕRV, MARLEEN ANDERSON, LISETTE TAUBE