reede, 31. august 2007
Dagö - Ma ei tea
Sõnad ON geniaalsed!
Vapustav.
Hmm...ma olen jälle hakkanud tegelema muusika kuulamisega...hmmmmmmm
Aga loe ise ja kujuta Saatpalu seda laulmas oma pea sees:
Ma ei tea veel pooli puid ja maid
või kuidas moosi endasse saab komm
või üledoosi pomm
mis silmapilguga võib muuta elulood
Ma ei tea, kas Shnelli pargi kojameest
ta naine "Shnellipühilaseks" kutsub veel
ja kas ka täna supi teeb
mis aurab leel kui katab lastele
Ja keset pruuni talve,
mis on nii lohutu
su naeratus on valge
heihoo heihoo...
et meenutada talle
õnne, mis tohutu
on aega leida tal veel
heihoo heihoo...
Vastu tulevad, mööda lähevad
inimesed ja hetked lähedad
suud soojad ja laulud kähedad
heihoo heihoo..
kilileiba sööb estofiil mõnuga
kõiki verbe ei tea sest ja sõnu ka
Valli baarist läeb kalli ja tänuga
heihoo heihoo...
Närviline valgus
kõlab käsk nagu lask:
üht peab uskuma - vaid üht
peab uskuma, peab uskuma, üht
uskuma mind
uskuge mind!
Ma nii tahaks, valitseja kui taob pihku
et see põhjus oleks pornokas või mingi film
mitte peeglist tema ihu ei läeks kihku
Ma ei tea, miks mantlihõlma takjatena
raamatuga pähe pekstud nägudega tädid
kõrva räägivad
ja lunastuse ristipuudest määgivad
Ma ei tea, miks need surnujumestaja tehtud
üleelusuuruses portreed
mu linna vahel vahel ripuvad
seal keskalleel, kus koerad situvad
Kuid keset pruuni talve,
mis on nii lohutu
su naeratus on valge
heihoo heihoo...
et meenutada talle
õnne, mis tohutu
on õigus leida tal veel
heihoo heihoo...
Armu palumas, koni eest tänamas
kohkun'd pilgud Seewaldi väravas
kurvad lilled Kreutzwaldi tänavas
heihoo heihoo...
Klaasist tehtud mu kodulinn Tallinn
kandiline ja mallimast mallim
elu kõigile kallimast kallim on
heihoo heihoo...
Kummaline valgus
Täna teleka ees,
õhtul kõik see mees
kui lõppen'd uudised
sest täna näidatakse vaikust!
Ma ei tea veel, mis värvi on su silmad
ma ei tea, mis värvi on su armastus
ma ei tea, miks meil nii niisked ilmad...
Ann Granger - Ütle seda mürgikeeli
Kuigi jah, esimeses raamatus nad veel armastajad pole. Mingid sellised sädeme alged ehk lendavad, kuid tegelikult on suurem osa raamatus nad ehk rohkem negatiivselt teineteisesse suhtuvad.
Varrak väidab ka, et Ann Granger annab väga hästi edasi väikelinnade ja külade meeleolu ning tema tegelased on värvikad ja usutavad. Aga siinkohal lähevad meie arvamused lahku. Esiteks ei tunnetanud ma üldse seda Inglise väikelinna olustikku selles raamatus. Jah, oli mingi küla, aga mingit "Inglise" olustikku selle raamatuga küll ei edastatud. Sama hästi oleks see võinud toimuda mis tahes teises valgete inimeste riigis. Samuti ei ole tema tegelased mitte värvikad vaid üpris mustvalged. Ma ei elanud tegelikult ühelegi tegelasele kaasa. Kuigi võibolla kõige eredamatel hetkedel natu natukene Meredithile. Alan oli minu meelest üks paras mühkam, aga võibolla peab lugema terve sarja, et aru saada, miks ta on üksik ja kergelt ülbe ja natuke totu (isegi Meredith, kes pole üldsegi politsei, jagas paremini, kuidas kriminaale jälitada).
Mina ootan ühelt healt krimkalt põnevust. Sellist kohati hinge kriipimist õuduse piiril. Huvitavat lahendust, huvitavaid tegelasi. Ja mis kõige tähtsam, ma tahan, et lõpus selgub, et ma oleksin loogilisi järeldusi pidi võinud ära arvata, kes on mõrvar. Nagu näiteks Agatha Christie puhul. Christie on oma tasemega ära hellitanud sellise žanri lugejad. Tema raamatutes on tõesti seda aja ja koha olustikutunnetust. Ja mulle meeldib kui "detektiiv" paljastab, kes on süüdi. Ehk siis Agatha puhul, Poirot räägib lahti kuidas ta lahenduseni jõudis. Mitte see ei ole nii, nagu Grangeri puhul, kus mõrvar ise ära räägib kuidas asjad olid. See on igav ja tundub nagu lugejat on petetud. Sellisel juhul oleks juba algusest peale võinud teada, kes on mõrvar ning näha tema psühholoogilist olekut selle aja vältel kui politsei jõuab tema paljastamiseni. Grangeril on pikk tee selleni, et mina tema raamatu vee kätte võtaksin. Ma ei usu, et ma seda kunagi teen. Minu jaoks oli see igav, võibolla selline vanainimeste krimka, kus kõik on rahulik ja igav. Ja noored on ikka kurja juured(see tapetud kutt) või siis taevalikud inglid (Sara). Ja raha on paha. Maailm ei ole nii üheseletuslik ja mustvalge. See raamat ei andnud mulle küll mitte midagi. Võibolla ehk see oli hea, et ta oli lühike. Lõpuks mul polnudki enam vahet kes süüdi on. See kõik lihtsalt oli nii mõtetu.
Tegelikult peaks andma hindeks ühe selle kogu jutu peale. Kuid noh, ma pidasin (vaevu) lõpuni vastu, sellest hindeks 2.
neljapäev, 30. august 2007
Ühest suvest
Kohvrid käes.
Aga Sa pole mitte jäämas vaid hüvasti ütlemas.
Pisarad põletavad südames.
Sind tahan säästa neilt. Sest ma olen alati olnud tugev
Sinu jaoks.
Su nägu ei oska peita Su naeratuses pisaraid. Näen isegi, neid pole vaja lahti seletada.
Ma ei nõua Sinult enam midagi.
Kui ma poleks tookoord jäänud vihmasajusse seisma.
Kui Sa poleks jooksnud mu juurde.
Me poleks praegu siin ning sina poleks lahkumas.
Me poleks jäänud kinni suudlustesse, me pole armastanud. Oleksime jäänud headesse üksikute unistustesse.
Kõndisime saarel ja toitsime oravaid. Jõime teed mu aia õunapuude all. Öösel mängisime kaarte ja vaataisime tähti. Kui üks neist langes - soovisime
Ennustused valetavad, pisaratesse kaovad näod. Siiski mälestus me suvest jääb ja minult ei saa seda keegi ära võtta.
Aitäh...see laul läks mul täna südamesse. 10 punkti sellele, kes teab mis lauluga on tegemist.
Owen Wilson -i enesetapuskandaal
kolmapäev, 29. august 2007
Koduigatsus ja lahkumisluuletus töökaaslasele
me harjunud ju Sinuga.
Seepärast ära kauaks
jää küla peale kondama.
Jah, me ootame Sind tagasi,
ning seda ikka tea.
Et murrad meie südame
ning segi ajad pea.
Tundub, et nagu teame,
Sind vana kolleegi, läbi ja lõhki
Kuid siis järsku suvepäevadel,
hea mees,
Sa joonistad pulli kui kunstnik...
Koos oleme käinud, jooksnud, mänginud korvpalli,
sukeldunud, ja isegi sõitnud rallit.
Kes meid nüüd spordile kannustab?
ja mäluga mängima innustab?
Kuid samas oleme ka rõõmsad, et julgelt läed Sa edasi
Sinust maha jääb küll ülisuur jälg!
Seepärast täna on meil sedasi:
üks silm naerab ja teine nutust täitsa märg...
teisipäev, 28. august 2007
Kreisiraadio Neeger
esmaspäev, 27. august 2007
Gröna Lund 2007
Slussenist läheb laev otse Djurgardenisse, kus Gröna Lund asub. Sõit maksab täiskasvanule 30 SEK-i ja kohale jõuab umbes 1o minutiga. Laevad väljuvad väga väikeste vahedega. Jala läheks meil umbes tund aega või rohkemgi...
Selline vaade avaneb laevalt just enna kohale jõudmist. Ehk Gräna Lund mere poolt vaadatuna.
Siin on Patrik koos S-iga "Armastuste tunnel"-is. Üliaeglane ja jube igav. Aga Patrik vähemalt julges sellele minna. S -i jaoks oli see "Hiina Piin". Ja kui selgus, et Patrikule eriti rohkem kohti polegi kuhu julgust jaguks minna, siis tubli vanem õde S, tegi temaga selle paadisõidu veel korra.
Veel üks koht, kuhu Patrik samuti julges minna. Kuid ainult korra. Ära tuli ta sealt pool ulgudes. Teglikult oli see üks tittedele mõeldud keerutajatest.
neljapäev, 23. august 2007
Kolmården 2007
Loomaaed sai hoo sisse siis kui Patrik tegib tiiru autoga. Esimese rennist ülesõidu üritamise järel püsis rool osavalt peos ning tiir sai liiga ruttu läbi.
Laste Zoo, saab samuti loomi näppita (loe:paitada). On nii kitsed, minisead kui muud ninnunännu loomakesed. See kits siin on Patriku tugevas haardes. Ei tea kas neil on see mägededes turnimine hinges, aga palkide otsa ronimine tundus olevat mõne kitse lemmiktegevus.
Suurim pettumus oli see, et ninasarvikute juurest olid kaelkirjakud ära viidud. Nüüd saab kaelkirjakuid näha ainult safaril :( Ninasarvikud ja Kaelkirjakud ei saanud omavahel läbi. Ma mäletan kah, et viimane kord kui käisime, siis üks ninasarvik ajas kaelkirjakuid taga. Võimsad loomad, aga mina olen kaelkirjakute fänn ja seega nende poolt.
Eelmine kord kui käisime siin, siis sai sõita hobuste, kaamlite või elevantidega. S. valis hobuse! Seekord sai viga parandatud ning kaamlisõit ette võetud. Elevantidega lõbusõitu enam ei pakutagi.
Kristin leidis ka endale meelepärase tegevuse basseinide kõrvalt. Vapralt iseseisvalt askeldas seal veerevate keerlevate värviliste rullidega.
Tagasi, kodus Stockholmis. See pilt on tehtud meie kodutänavas. Õhtul tehakse siin raha eest õhupallisõite Stockholmi kohal. Mõned neid pallidest lendasid küll vaevu-vaevu majade katuste kohal. Lahe!
Täna öösel ma ei maga
Käisime perega täna Gröna Lundis. Ostsin lastele randmepaelad, aga Patrik, jänku nagu ta on ei julgenud üldse millegiga sõita. Temas pole lihtsalt seda soolikat. Mõnes üksikus kohas, kus sai ta ära petetud proovima, tuli ta tagasi ise omamoodi vaimustuses, kuid siiski "ma-ei-lähe-sinna-enam-kunagi" attitude'iga. Ma olin millegipärast tobe ja nõme ning lapsikult solvunud, et ta ei nautinud kõike seda täie hingega. Seevastu S. sõitis täiega. Nii palju kui vähegi võimalik. Kui me pärast kella 23.-e Djurgardeni laevaga koju jõudsime oligi tal sellest karussellitamisest paha olla. Ja homme on ju koolipäev...
Täna tööl sain ma aru, kui palju rohkem ma pean lugema, õppima, pingutama ja tegema, et jõuda selle kompetentsi tasemele kus ma tahaksin olla. Praegu olen ju ikkagi alles kollanokk. Kohusetundlikult ma ka sellepoole püüdlen, kuid ikka tundub, et seda on nagu vähe. Kontorinaaber ütles, et mu eelkäijad ei teinud pooltki nii palju tööd kui mina. Aga see ehk talle ainult tundub nii. Ja mis ta tegelikult teabki minu tegemistest ja nende teiste omadest. Aga ma tõsiselt tahaksin olla hea....hmmmm.....PARIM. Samas ma tegelikult tahaksin olla Eestis ja samas tahaks saada suuremat palka...aga seda viimast tahavad ju kõik...ja see pole ka praegusel hetkel kõige olulisem.
Täna sain teada, et mul on üks sõber ("Cayo Sombero"), kes abiellus või noh registreeris end "tsiviilselt" teise mehega. Ehk A ja K leidsid teineteist ja nüüd nad on AK (aktuaalne kaamera), 2 in 1. Nii armas ja mul on siiralt hea meel nende üle. Nad on tuttavad vist mingi pool aastat või aasta, aga seal kus kaks meest saavad omavahel leivad ühte kappi pandud...siis minul on see trikk ju oma naisega siiani tegemata...ja meie tunneme teineteist juba aastast 1993... Samas mul on see plaan siin Rootsis kindlalt ette võetud. Ma teen selle ära, küll Te veel näete!
Kristin ütles täna mulle järele "mobiil". Ta on nüüd 1 aasta ja 1 kuu vanune ning ütleb juba õige mitu sõna ning teeb igasugu liigutusi järele. Taipab millal lehvitada ning see on maailma parim tunne kui ta tuleb, nõuab "opa" ning siis keerutab oma käed tihedalt mu kaela ümber ning annab musi. See tunne, mida ma siis tunnen on sõnul seletamatu...see ongi ARMASTUS.
Selliseid tundeid ei saa gay-d mitte kunagi tundma, isegi kui nad seda vägaväga ka tahaksid (nojah, mõni ju teeb ka naisega lapse, aga see ikkagi on harv nähtus nig siis tihti ei elata iga päev koos). Ja sellepärast mul on ka sõbrast K.-st kahju. Mul oleks hirmus kahju ka tema emast, aga õnneks on K.-l vennad ning tema mampsil on ikka võimalik saada vanaemaks. Aga mis ma siin ikka nukrutsen...see on siiski põhjus täiel rinnal rõõmu tunda - et sõber on leidnud oma õnne. Jah, mul on südamest hea meel selle üle. Mida rohkem armastust on maailmas, seda armsam paik see on meile kõigile.
Kell on jõudnud juba 3:22-ni ning ma lõpetan oma öised emotsionaalsed mõtterännakud aladel, kus ma tegelikult olen terve päeva lennelnud. Ma tunnen, et see ajude tossutamine on midagi seal sees nässu keeranud ja kogu tekst ei ole adekvaatne....SYNTAX ERROR...ssssssssss.......
Urmas Alender - Truu Nailonkuu
Kahtlemata vaadates kvantiteeti ja hinda, tundus, et päris kõva rahaprojekt, ehk üüratu raha vaid mõne luuletuse eest. Aga kes siis luulet rahas mõõdab. Mõtlesin, et kui juba Viidinguga võrreldakse siis küllap on hea ja rahas seda juba ei mõõda.
Tuli aga välja, et kuigi jah, luuletusi oli vähe, oli raamat siiski liiga liiga liiiiga pikk. Luuletus luuletuse järel ootasin, et nüüd kohe tuleb vähemalt see üks, mis kõlksu ära teeb hinge pihta. Ei tulnud, ei tulnud ja jäigi tulemata. Ja see "full of shit" järelsõna Jürgen Rooste poolt. Caam oon! Tõelised käkk-luuletused reas. Parimates luuletustes ulatub ta kehvade Juhan Viidingu plagiaatideni kuid suurem osa on selline koolipoisi või iga teise (minusuguse) sahtliluuletaja tase. Kogu raamat oli petukaup (tuleb välja et ikkagi rahaprojekt) ning sama võlts kui nailon. Sama pinnapealne ja mõtetu kui mingi "nailonkuu" võib olla.
Eriti nõmedad olid need Juhan Viidingu solvangud või "sõbralikud tögamised", milleks iganes neid nimetada. Kuid minu jaoks ületas see egoism hea maitse piiri ning nii mõneski mõttes kinnitas mu arvamust hr.Alendrist kui inimesest. Ma pean tunnistama ka, et Ruja pole kunagi mu lemmik olnud. Võibolla ma lihtsalt ei mõista Alendri "kunsti". Kuid kahtlemata olid Rujal head laulud need, mille muusika kirjutas Rannap või sõnad Jüri Üdi...
Mis iganes... aga seda truud nailonkuud ma ilmselt enam kunagi oma kätte ei võta. Kui ma peaksin mingil põhjusel oma sõnu sööma, luban, et kirjutan põhjustest ka siia blogisse.
Hinne 1 (polegi siin Rootsis elades ühessegi raamatusse veel niimoodi pettunud!)
kolmapäev, 22. august 2007
August - vähi söömise kuu
Selgus aga, et noored hoopis kardavad neid. Isegi suur S. läks endast välja kui surnud ning juba keedetud vähiga tema silme ees lehvitasin. Siiski kõige noorem oli roosast hõrk-lihast huvitatud. Ainuke mure selle vähja-söömisega ongi see, et koor tuleb katki murda ning siis seda liha on seal sees üpris vähe, kui arvestada töömahtu mis söömiseks läheb. Kõige maitsvam liha on just kõige kõvema koore all, ehk nendes hark-sõrgades. Vähkide söömiseks on ju ka spetsiaalsed söögiriistad, kuid meie ajasime asja ära lihtsalt mingite metallist varrastega. Korra aastas kulub üks korralik vähilõuna ära küll.
Suurem osa poes müüdavast vähist tuuakse Hiinast ja Türgist, kuid võib ka loomulikult leida Rootsi enda vähke. Kuid ka välismaalt toodud vähkide karpidel seisab, et need on keedetud Rootsi kommete kohaselt, Rootsi kroontilliga ning Rootslaste enda järelvalve all.
Naljakad need rootslased. Ei usu, et ma nendega üldse kunagi ära harjun. See tänav kus ma elan, see on neil toaletiks. Õhtul akent lahti hoides võib tunda pissi aroome, rääkimata hommikul tööle minnes kui on vaja oma jalaga seda tänavat mööda kõndida. Wöäk! Ning kogu see nädala läbi lällamine pubides see on täiesti üle mõistuse. Kuidas nad küll tööl saavad käia. Aga eks nad üldiselt vist sellised vabameelsed oma tööleminekuga on kah. Ma ise lähen tavaliselt kell 8-ks läbi kesklinna ning sellel ajal on tänavad päris surnud. Tööle ruttajaidki on vaid käputäis. Muidugi koju minnes, ehk viie ajal on turistide hordid vallutanud vanalinna ning sellest massis läbi murda on nii närvesööv ja väsitav.
Mul saab nädala pärast 3 kuud siin Rootsis elatud, aga ma ei jüua ära oodata, et saaks tagasi Eesti. Eks ta enesepiinamisena natuke tundub see siin olemine. Aga hinges on ikka väike lootusepisik, et ehk harjub ära. Samas seda on raske uskuda... koju tahan!!!! Koju Eestimaale!!!!
Sibold & Ots - Rein Purpur Eestlaste pöörane rännak Euroopas
Selline Road-raamat, kus napsu- ja naistelembestel päältkarva kolmekümnendates meestel õnnestub sattuda igasugustesse sekeldustesse, mida sellistelt inimestelt võib oodata ja ka sellistesse, mida ei või oodata mitte üheltki inimeselt. Kirjanike keelekasutus on mahlakas, tänapäevane ning situatsioonikoomikale lisaks võib ka nautida ühelauselisi paika pidavaid pärleid. Ere näide, et ettekujutlusvõimel pole piire. Samas, kui lõpp välja arvata võib suuremat osa raamatus toimuvast pidada reaalselt juhtuvaks. Selles ilmselt see kogu raamatu võlu seisnebki. Kui see maaliotsimiselugu välja jätta, siis oleks raamat olnud täiuslik. Ja mina kui raamatu lõppu erilises aus hoidev lugeja, ei saa andestada seda jama ja roosamannat, mis seal lõpus toimus. Siiski suuremas osas püsis irve näol ning ostan ja loen kindlasti ka tulevikus Reinu ja Jani seikluseid. Ja Arkadi omasid kindlasti ka...
Hinne 4+ (palju parem ja usutavam kirjandus kui näiteks romaanivõistluse võitja Tiina Laanemi Väikesed Vanamehed. Kui juba selline jama sai auhinna, siis peaks Sibold ja Ots saama Pulitzeri! Igatahes Rein Purpuri uusi raamatuid ootama jäädes. Järgmine võiks näiteks olla naisvallutustest... oops õige, Reinu blogist saab aru, et Helen ikkagi andestas...või ka muidugi Eestlaste teiste mandrite ekpeditsioonidest...ning kindlasti tahaks lugeda ka Roosi memuaare!)
teisipäev, 21. august 2007
Ronk Tallinna Linnateater
Ma ei hakka jutustama ümber etenduse sisu. See oleks muinasjutt. Lugu, mis samas värvikirev, naljakas, karakteriterohke, puudutav, lummav ja vapustavalt lavale seatud. Noh...ok...Linnateatri suveõuele.
Mõnes mõttes on see hingepuudutav. Et nüüd viimast suve istusin lavaauku vaadates. On seal ju nii mõnigi suvi nähtud vapustavaid suvetükke. Üks parem kui teine. Ning kui nüüd kõikidele nendele lavastustele tagasi vaadata, siis kõige paremaks peangi just seda viimast. Ainus, millest mul Ronk -a vaadates kahju oli, on see, et lapsi ei taibanud kaasa võtta. See oleks ka nendele ideaalselt sobinud.
Alustades lavastajast, siis muidugi taustatöö, mis on tehtud on tohutu. Käidi ju suisa alglätetel vaatamas, kuidas täpselt selliseid lavastusi peab tegema. Samuti on kogemust tegijatel Armastus Kolme Apelsini vastu etendusest... Lavastus tase on täiesti fenomenaalne. Kusjuures, käisin seda tükki vaatamas juuni alguses, kuid täna, rohkem kui kaks kuud hiljem on see etendus ehk veel kõvemini minu sees kasvanud ning see nauding mis ma seda vaadates sain on ehe ja olemas kui eilne.
Sisulises mõttes oli tegemist tõsise vastandamisega naljakale. Nagu kurja ja paha võitlus. Must ja valge. Olid tegelased, kes olidki kogu etenduse tõsises liinis, samas kui ümbritsev kilakoli oli jällegi väga naljakas, nagu need ümbritsevad tegelasedki. Kahe maailma tõsise ja naljaka vahel sahkerdas Indrek Ojari tegelaskuju. Nagu sild.
Näitlejatest tõusid minu jaoks esile kindlasti koomilised talendid, sest minu meelest on koomikat teha üpris raske. Vähemalt nii, et see minule korda läheks. Aga see millega sai hakkama Veiko Tubin....see oli midagi vapustavat. Tema triibulises kostüümes ei-tea-mis-sugu olev tegelane võttis ikka naeru nii lahti, et teistel tegelastel oli seda kanda veel kergem. Samuti Priit Võigemast, oma uue koduteatri esimene tükk.... täielik täistabamus. Ta lihtsalt on hea. Nii naise kui mehena, aga eriti naisena. See tisside liikumise stseen ning tegelikult iga kord kui need kaks lavale tulid, olid või lavalt läksid, ei saanud ma naeru pidama. Samas ka Elisabet Tamm, Alo Kõrve ning Indrek Ojari ja ka Ursula Ratassepp, kes niiöelda hoidsid seda tõsist liini. Ei saa nende kellegi kohta öelda ühtki paha sõna. Elisabet oli kohe eriti hea.
Samuti Argo Aadli, nagu alati. Tema kahvatus ainult sellepärast, et Priit Võigemast oli tema kõrval veelgi naljakam.
Uskumatu, et Carlo Gozzi kirjutas Il Corvo juba nii umbes 300 aastat tagasi...karakterid on küll tänapäevased ja seda huvitavamadki.
Veiko Tubin siin näitab milline koomiline talent temas on peidus. Müts maha!
Ja need tuvid...Tubin ja Lamp. Nii nunnud!
Ok, see kirjutis osutuski rohkem pildigaleriiks ja ega seda kogu emotsiooni polegi võimalik sõnadega edasi anda. Loodetavasti teeb Linnateater selle lava jaoks ümber ning saab lapsed ka seda vaatama viia. Lisaks oleks mõtekas reklaamida tükki kui pere-etendust. See on üks selle aasta tippe! ja üks suvetükkide tippe läbi aja.
Esimene koolipäev Stockholmi Eesti Koolis
Suurel õel on samuti esimene päev uues koolis. Tema läheb juba 6.klassi. Aktuse ajal kui direktor teatas, et kes ja mis klassis veel peale eelkoolilaste oma kooli alustavad esimest korda Stockholmi Eesti koolis, siis pärast S.-i nime teavitamist kiljusid ja plaksutasid paar S.-i tulevast klassiõde. Teiste nimede teavitamisel ei hõisanud keegi. Nii lahe, et ta kohe omaks võeti. Ehk on lahe klass ja S saab endale palju uusi sõbrantse.
Koolis anti sellised vahvad kollased nokakad, et liikulses lapsed hästi paista oleks. Nokamütsil on ka Rootsi vapp ning kiri - Koolistart 2007.
Tundus, et Patrik sai endale aktusele saatjaks 9-ndikest kõige lahedama kuti. Tema nimi on Martin ning tema tüdruksõber oli ka seltsiks ootamisel.
Kristin tahab ka juba kooli...või vähemalt proovib ta 2007. aasta koolimoodi.
Siin istub Patrik oma klassis. Pinginaabriks sai ta Lisen-i ja nende vastas istuvad Indrek ja Laureen.
Indrekuga pärast aktust. Eesti kutid Rootsi kooli astumas. Tundmatus kohas pea ees....
Pärast esimest koolipäeva nagu meie peres ikka kombeks väike restoran...kuid enne seda sattusime vanalinnas, ehk Gamla Stan-is mingile huvitavale väljakule, õigemini siseõuele, kus keskel oli purskkaev ning õnnekopikas läks sulpsti vette... Nüüd tuleb õnnelik koolitee! Ja järelkasv tihedalt järel.
neljapäev, 16. august 2007
Maria Soomets lahkus Ugalast!!!!
Repertuaaris: