Dagö - Ma ei tea

Seda Dagö laulu ma jaksan ikka ja jälle... tõsiselt hea, nii viis kui sõnad.
Sõnad ON geniaalsed!
Vapustav.
Hmm...ma olen jälle hakkanud tegelema muusika kuulamisega...hmmmmmmm

Aga loe ise ja kujuta Saatpalu seda laulmas oma pea sees:

Ma ei tea veel pooli puid ja maid
või kuidas moosi endasse saab komm
või üledoosi pomm
mis silmapilguga võib muuta elulood

Ma ei tea, kas Shnelli pargi kojameest
ta naine "Shnellipühilaseks" kutsub veel
ja kas ka täna supi teeb
mis aurab leel kui katab lastele

Ja keset pruuni talve,
mis on nii lohutu
su naeratus on valge
heihoo heihoo...
et meenutada talle
õnne, mis tohutu
on aega leida tal veel
heihoo heihoo...
Vastu tulevad, mööda lähevad
inimesed ja hetked lähedad
suud soojad ja laulud kähedad
heihoo heihoo..
kilileiba sööb estofiil mõnuga
kõiki verbe ei tea sest ja sõnu ka
Valli baarist läeb kalli ja tänuga
heihoo heihoo...

Närviline valgus
kõlab käsk nagu lask:
üht peab uskuma - vaid üht
peab uskuma, peab uskuma, üht
uskuma mind
uskuge mind!

Ma nii tahaks, valitseja kui taob pihku
et see põhjus oleks pornokas või mingi film
mitte peeglist tema ihu ei läeks kihku

Ma ei tea, miks mantlihõlma takjatena
raamatuga pähe pekstud nägudega tädid
kõrva räägivad
ja lunastuse ristipuudest määgivad

Ma ei tea, miks need surnujumestaja tehtud
üleelusuuruses portreed
mu linna vahel vahel ripuvad
seal keskalleel, kus koerad situvad

Kuid keset pruuni talve,
mis on nii lohutu
su naeratus on valge
heihoo heihoo...
et meenutada talle
õnne, mis tohutu
on õigus leida tal veel
heihoo heihoo...
Armu palumas, koni eest tänamas
kohkun'd pilgud Seewaldi väravas
kurvad lilled Kreutzwaldi tänavas
heihoo heihoo...
Klaasist tehtud mu kodulinn Tallinn
kandiline ja mallimast mallim
elu kõigile kallimast kallim on
heihoo heihoo...

Kummaline valgus
Täna teleka ees,
õhtul kõik see mees
kui lõppen'd uudised
sest täna näidatakse vaikust!

Ma ei tea veel, mis värvi on su silmad
ma ei tea, mis värvi on su armastus
ma ei tea, miks meil nii niisked ilmad...

Ann Granger - Ütle seda mürgikeeli

Oh milline krimka isu tuli peale. Või on see kuidagi selline suvine himu, et peaks ikka mõned krimkad suve jooksul läbi lugema, ei tea. Minu ametlik lemmikkirjastus Varrak (kuigi Tänapäev, Eesti Raamat ja Pegasus tulevad tihedalt kannul) on siin hakanud viimasel ajal välja andma uut "inglise väikeküla mõrvaseeriate" sarja. Ehk siis nagu nad isegi ütlevad on tegemist esimese raamatuga uues raamatusarjas, mis meenutab mõneski mõttes Caroline Grahami romaane. Tegevus toimub maalilises Oxforshire’s ning kuritegusid uurivad politseiinspektor Alan Markby ja tema armastatu Meredith Mitchell.

Kuigi jah, esimeses raamatus nad veel armastajad pole. Mingid sellised sädeme alged ehk lendavad, kuid tegelikult on suurem osa raamatus nad ehk rohkem negatiivselt teineteisesse suhtuvad.

Varrak väidab ka, et Ann Granger annab väga hästi edasi väikelinnade ja külade meeleolu ning tema tegelased on värvikad ja usutavad. Aga siinkohal lähevad meie arvamused lahku. Esiteks ei tunnetanud ma üldse seda Inglise väikelinna olustikku selles raamatus. Jah, oli mingi küla, aga mingit "Inglise" olustikku selle raamatuga küll ei edastatud. Sama hästi oleks see võinud toimuda mis tahes teises valgete inimeste riigis. Samuti ei ole tema tegelased mitte värvikad vaid üpris mustvalged. Ma ei elanud tegelikult ühelegi tegelasele kaasa. Kuigi võibolla kõige eredamatel hetkedel natu natukene Meredithile. Alan oli minu meelest üks paras mühkam, aga võibolla peab lugema terve sarja, et aru saada, miks ta on üksik ja kergelt ülbe ja natuke totu (isegi Meredith, kes pole üldsegi politsei, jagas paremini, kuidas kriminaale jälitada).

Mina ootan ühelt healt krimkalt põnevust. Sellist kohati hinge kriipimist õuduse piiril. Huvitavat lahendust, huvitavaid tegelasi. Ja mis kõige tähtsam, ma tahan, et lõpus selgub, et ma oleksin loogilisi järeldusi pidi võinud ära arvata, kes on mõrvar. Nagu näiteks Agatha Christie puhul. Christie on oma tasemega ära hellitanud sellise žanri lugejad. Tema raamatutes on tõesti seda aja ja koha olustikutunnetust. Ja mulle meeldib kui "detektiiv" paljastab, kes on süüdi. Ehk siis Agatha puhul, Poirot räägib lahti kuidas ta lahenduseni jõudis. Mitte see ei ole nii, nagu Grangeri puhul, kus mõrvar ise ära räägib kuidas asjad olid. See on igav ja tundub nagu lugejat on petetud. Sellisel juhul oleks juba algusest peale võinud teada, kes on mõrvar ning näha tema psühholoogilist olekut selle aja vältel kui politsei jõuab tema paljastamiseni. Grangeril on pikk tee selleni, et mina tema raamatu vee kätte võtaksin. Ma ei usu, et ma seda kunagi teen. Minu jaoks oli see igav, võibolla selline vanainimeste krimka, kus kõik on rahulik ja igav. Ja noored on ikka kurja juured(see tapetud kutt) või siis taevalikud inglid (Sara). Ja raha on paha. Maailm ei ole nii üheseletuslik ja mustvalge. See raamat ei andnud mulle küll mitte midagi. Võibolla ehk see oli hea, et ta oli lühike. Lõpuks mul polnudki enam vahet kes süüdi on. See kõik lihtsalt oli nii mõtetu.

Tegelikult peaks andma hindeks ühe selle kogu jutu peale. Kuid noh, ma pidasin (vaevu) lõpuni vastu, sellest hindeks 2.

Ühest suvest

Seisad seal, mu ukse peal.
Kohvrid käes.
Aga Sa pole mitte jäämas vaid hüvasti ütlemas.
Pisarad põletavad südames.
Sind tahan säästa neilt. Sest ma olen alati olnud tugev
Sinu jaoks.
Su nägu ei oska peita Su naeratuses pisaraid. Näen isegi, neid pole vaja lahti seletada.
Ma ei nõua Sinult enam midagi.

Kui ma poleks tookoord jäänud vihmasajusse seisma.
Kui Sa poleks jooksnud mu juurde.
Me poleks praegu siin ning sina poleks lahkumas.
Me poleks jäänud kinni suudlustesse, me pole armastanud. Oleksime jäänud headesse üksikute unistustesse.
Kõndisime saarel ja toitsime oravaid. Jõime teed mu aia õunapuude all. Öösel mängisime kaarte ja vaataisime tähti. Kui üks neist langes - soovisime
Ennustused valetavad, pisaratesse kaovad näod. Siiski mälestus me suvest jääb ja minult ei saa seda keegi ära võtta.

Aitäh...see laul läks mul täna südamesse. 10 punkti sellele, kes teab mis lauluga on tegemist.

Owen Wilson -i enesetapuskandaal

Selle postituse pealkiri oleks ehk pidanud olema "Ka rikkad nutavad" või midagi sellist.

Kui ma esmaspäeval lugesin Owen Wilsoni enesetapu üritamisest, vajus mul suu lahti. Selline naljanägu, näitleb iga teises komöödias. Raha voolab sisse jugadena. Naised, karjäär jne jne... See lihtsalt pole võimalik.

Järgmisel päeval tuli politseiraport, mis kinnitas, et Wilson tõesti üritas endalt elu võtta. See pani küll mõtlema, et mis jamasse ta küll sattunud oli või mis üldse inimese viib nii kaugele. Ma ise ei tunne palju inimesi, kes oleksid enesatapu teinud. Kuid üks ja seda lähedasem juhtum leidis mu lapsepõlves aset. Nimelt mu enda kallis vanaema. Kogu see asi toob mulle siiani kananaha peale. Lapsena mulle seletati igasuguseid asju, et miks see nii läks. Et miks ta ennast ühel hommikul üles poos. Ütles veel vanaisale, et puhtad sokid leiab ta saunast... Ma tean nii mõndagi, kuid need sõnad on liiga valusad sõrmeotstele kirjutamiseks. Aga mis peamine, ma tean, et ta elas kõik enda sees väga valusalt läbi. Ma mäletan paari hetke, üht eriti tugevasti, kus ta avanes mulle. Ta laskis mind sisse oma valusasse maailma läbi selle, et tahtis mind kaitsta kui mu vanemad omavahel tülitsesid. Ma tunnen siiani seda pehmed valget inglitiiba, mille ta mulle peale pani, et mind hoida sellest. Inglitiiba jah, kuigi ta ise oli siis veel täiesti elusalt minu kõrval. Seda kirjutades tunnen ma süümepiinu, et ma temast nii vähe mõtlen. Ta on küll pidevalt olemas, siin südames. Ilusate ja heade mälestustega. Ta on ja jääb üheks armsaimaks inimeseks mulle igavesti. Ja kui ma kunagi suren, siis tema on kindlasti üks neist, keda ma kõige rohkem jälle näha tahaksin. Ma tean ja tunnen nüüd täiskasvanuna palju paremini seda selle aja maailma ja elu ning olu, milles me kõik toona olime. Lapsena ei saanud ma ikka midagi aru. Kahju. K. arvab, et ma olen tema nägu...nii kummaline, keegi teine, mitte kunagi pole mulle seda öelnud. Mul tuleb tema arvamusele mõeldes soojus südamesse.

Aga tema oli juba vana, tal oli nii mõnigi haigus, mõni päris ravimatu. Kuid mis küll ajab sellise inimese nagu Owen Wilson nii kaugele.

Täna see saaga jätkub. Selgub, et asjasse on segatud ka Steve Coogan, kellega koos nad mängisid filmis Night at the museum, ehk Öö muuseumis. Coogan olevat tutvustanud Wilsonile "kõvasid ravimeid". Owen igal juhul tundub süüdistavat oma allakäigus Cooganit. Nagu ma aru sain, oli see viinud Oweni sellisesse masendusse, et tahtis endale otsa peale teha. Coogani endine girlfriend Courtney Love oli Owenit ka hoiatanud selle mehe eest. "I tried to warn Owen... I hope from the bottom of my heart that Owen stays the hell away from that guy."

Aga kõik läks ikkagi nii nagu läks. Õnneks on Owen ikka elus. Kuigi ma ei kujuta ette kui jube tal on nüüd olla. Kogu see info mis mööda maailma levib kulutulena...mul on temast nii kahju. Järjekordne õppetund kõigile. Ei tohi nende ravimite ja nakootikumidega isegi katsetada. See on nagu siin Rootsis öösel välja minemisega. Suurlinn, pole vaja riskidagi mingite pättide otsa sattumisega. K ja S käivad igal õhtul kella 9 ajal jooksmas ja mul on alati selline hirm. Miks nad küll varem ei või käia? Ma ei saa ise kaasa ka minna, sest keegi peab Kristinit valvama. Õudne!

Koduigatsus ja lahkumisluuletus töökaaslasele

Fotol on Kristin, umbes siis kui me "päriseks" Rootsi kolisime... nii rõõmus. Sama rõõmsad on ju Patrik ja S. ka... See Estniska Skolan Stockholmis pidavat küll olema üks karmimaid ja paremaid koole siis Rootsis, kuid sellest hoolimata on tunne, nagu lastel oleks suvepuhkus edasi. S-il on kodus nii vähe õppida ja ta käib juba 6.klassis. Õpikuid koju kaasa ei võeta, ei saa sundida kah, et vaataks ja uuriks neid omal vabal ajal. Näiteks rootsi keeltki. Me ju teda sellega kodus aidata ei saa eriti. Küll aga hoiame matemaatikal ja inglise keelel silma peal, sest ühel päeval peab ta ehk Inglise Kolledžisse tagasi pöörduma ja siis peab olema tasemel.

Patrik on leidnud endale mõned sõbrad ja see on muidugi ülitore. Ja kindlasti teeb tal koolis käimise toredaks. See on hea kui algusest peale jääb selline mõnus ja soe suhtumine kooli. Talle seal meeldib! Siin paar päeva tagasi panin tähele, et tema mängudesse on tekkinud sellised tegelased nagu "mamma" ja "pappa". Ning ta vahest viskab selliseid sõnu nagu "snälla" ja "mjölk". See on keele enese külge jäämise algus! Ehk siis laste pärast peamegi pingutama ja siin ikka edasi olema...

Muideks Patrik oli ka eilses Stockholmi Eesti Päevalehes. Kaanel on tema rahva seas nagu kogemata fotole jäänud. Aga sees on suurelt tema pilt...lahe! S on ka ära mainitud.

Kuid eile oli esimest korda siin oleku jooksul kui nägin K-d nutmas koduigatsusest. Pisarad voolasid ja silmad olid punased. Jah, eks me anname ju aru, et laste pärast...nii me vähemasti lohutame teineteist kordamööda. Kaks suurt koduigatuse pühjustajat siin on kindlasti see, et Kanter võitis kergejõustiku MM-il kulla. Ning sügisel on maal nii ilus. K.-le meeldib lehti riisuda ja mulle liha suitsetada sellest värvilises maailmas. Ja õues raamatuid K.-le ette lugeda...suure vana, paksu, sinise "Tallink"-i jopega

Kodus, Eestis on üks töökaaslane lahkumas ja Riina tellis luuletuse. Mul tuli kuidagi viie minutiga peaaegu terve luuletus ja sellepärast ehk saigi sellest liiga pikk. Siin ta on:

Ooo Indrek, kuhu lähed Sa
me harjunud ju Sinuga.
Seepärast ära kauaks
jää küla peale kondama.

Jah, me ootame Sind tagasi,
ning seda ikka tea.
Et murrad meie südame
ning segi ajad pea.

Tundub, et nagu teame,
Sind vana kolleegi, läbi ja lõhki
Kuid siis järsku suvepäevadel,
hea mees,
Sa joonistad pulli kui kunstnik...

Koos oleme käinud, jooksnud, mänginud korvpalli,
sukeldunud, ja isegi sõitnud rallit.
Kes meid nüüd spordile kannustab?
ja mäluga mängima innustab?

Kuid samas oleme ka rõõmsad, et julgelt läed Sa edasi
Sinust maha jääb küll ülisuur jälg!
Seepärast täna on meil sedasi:
üks silm naerab ja teine nutust täitsa märg...

Kreisiraadio Neeger

Mulle just meenus, et ma kasutasin seda sama parukat Georg-i filmis, mida Võrno siin Neegri sketš -is. Minul topiti ainult need tilpnevad lokid paruka ääre alla, tuli selline rohkem aftro-stiilis soeng. Yeee, esilinastus muudkui läheneb. 5.oktoobril, ehk napilt üle kuu aja veel oodata. (tuli meelde seoses tänase Kaisa kirjaga. Kunagi kui filmimine toimus, siis oli veel aasta esilinastuseni ja see tundus uskumatult kättesaamatus kauguses. Aga aeg tiksub...tic tac tic tac ...boom!)

Gröna Lund 2007

Siin on pisike pildialbum meie lõbustuspargi külastusest eelmisel nädalal. Tahtsime väga minna esimesel koolipäeval, ehk 20.augustil, aga siis "uskumatu aga tõsi" oli lõbukas suletud. Samuti järgmisel päeval ning alles kolmapäeval tehti lahti. Ja kuna Gröna Lundi randmepael maksab alates kell 19.00-st 190,-SEKi (enne seda 260), siis alustasimegi oma teekonda alles õhtul.
Slussenist läheb laev otse Djurgardenisse, kus Gröna Lund asub. Sõit maksab täiskasvanule 30 SEK-i ja kohale jõuab umbes 1o minutiga. Laevad väljuvad väga väikeste vahedega. Jala läheks meil umbes tund aega või rohkemgi...

Selline vaade avaneb merelt Gamla Stani, ehk vanalinna ja Slusseni suunas. Kella seitsme ajal on augusti lõpus päike juba üpris madalal...

Selline vaade avaneb laevalt just enna kohale jõudmist. Ehk Gräna Lund mere poolt vaadatuna.

Esimene attraktsioon oli rammimisautod. S ei julgend minna, aga Patrik oli täitsamees ja tormas pea eest tundmatus kohas. Ja sai vist paraja šoki, sest ega ta rohkem eriti nii meelsasti kuhugi ei julgenudki minna. Samas autorammimises oli ta tubli. Sõitis ilusti ringi. Pisike rallimees.

Kus on Patrik ----siin ta on. Kui suur õde käis suurel Viikingilaeval kiikumas, siis Patrikule istus selline väiksem variant rohkem...Paar kolmandiku võrra pikemat tüdrukut tulid ka peale. Gentleman, ikkagi -naistega koos lõbusõidule.

Siin on Patrik koos S-iga "Armastuste tunnel"-is. Üliaeglane ja jube igav. Aga Patrik vähemalt julges sellele minna. S -i jaoks oli see "Hiina Piin". Ja kui selgus, et Patrikule eriti rohkem kohti polegi kuhu julgust jaguks minna, siis tubli vanem õde S, tegi temaga selle paadisõidu veel korra.

Lustimaja osutuks üpris hirmsaks. Eriti vist see liug seal lõpus. Aga ka siin käidi kaks tiiru. Meie omad muidugi ronisid trepist üles, kui kõik, päris titedki läksid neid liikuvaid renne-pidi.

Kristin elas omadele kaasa ja itsitas mis jaksas. taustal sõidab keegi hiiglakõrgel rattal tsirkuseartist. Neid seal liikus ikka ringi.

Veel üks koht, kuhu Patrik samuti julges minna. Kuid ainult korra. Ära tuli ta sealt pool ulgudes. Teglikult oli see üks tittedele mõeldud keerutajatest.

Kristin tahab ka mere-eluka keerutajale.

Fotokast lõppes aku otsa pärast seda pilti. See rägastik on tegelikult kahe eri "Ameerika Mäed"-attraktsiooni raamistiku segu. Seal oli tegelikult vist neli või viis erinevat, kuid siin on koos sellised traditsionaalsed. Üks kus sõideti pika rongiga ja teine kus käidi kahe kaupa. Veel oli seal kaks "kukkumistorni" Üks kõrgem ja õudsam kui teine. Aga meie omad ei julgenud kummassegi minna. Noh, Patrikut ilmselt poleks ka pikkuse pärast veel lubatud.

Läksime alles natuke enne sulgemist, ehk kell 23.00-i sealt ära. Ja lapsed said sõita ka...täpselt nii palju kui kumbki julges ja jaksas. Kristin veel ei sõitnud kusagil ja meie K-ga ka vaatasime pealt ja elasime kaasa. Sõime friikaid mingi hämmastavalt hea mangost tehtud india stiilis kastmega ja nautisime laste nautimist. Tore õhtu oli kokkuvõttes. Suve kohustuslikud - loomaaed ja lõbukas - tehtud ja tehtud!

Kolmården 2007

Paar nädalat tagasi, ehk siis kui S. oli juba Eestist tagasi Rootsis ning koolid polnud veel alanud, käisime terve perega loomaaias. Meie nö. lemmikloomaaias - Kolmårdenis. Oli imeilus ja palav suvepäev. Alustasime varakult sõitu, et avamisajaks, ehk kella 10-ks kohal olla. Siit Stockholmist on sinna ümmarguselt 150 km, seega natuke üle tunnine sõit. Kohale jõudsimegi täpselt avamisajaks, kuid parkimisplats oli siis juba üpris täis. Jama, et see parkla seal maksuline on. Aga terve päeva eest maksta 30 SEK-i, ega see tükki ka küljest ei võta. Ja kuna safaris me olema varem käinud, võtsime seekord ainult loomaaia sissepääsud. See läks tervele perele maksma 700 SEK-i. Ehk mitte nii nagu Tallinna Loomaaias, kus terve perega saad ära käia a la 150 krooniga...
Loomaaed sai hoo sisse siis kui Patrik tegib tiiru autoga. Esimese rennist ülesõidu üritamise järel püsis rool osavalt peos ning tiir sai liiga ruttu läbi.

Esimesed loomad, keda loomaaias nägime olid need suslikulaadsed närilised. Tegelikult pidi pika maa enne ära kõmpima kui alles loomi sai näha. Me juba jõudsime K-ga paar pilku teineteisele visata, et kas oleme lihtsalt metsaalla jalutama tulnud...150 km kaugusele kodust.

Laste Zoo, saab samuti loomi näppita (loe:paitada). On nii kitsed, minisead kui muud ninnunännu loomakesed. See kits siin on Patriku tugevas haardes. Ei tea kas neil on see mägededes turnimine hinges, aga palkide otsa ronimine tundus olevat mõne kitse lemmiktegevus.

Selle suve suurim uudis lisaks Tiigri Maailmale, oli esimese gorillapoisi sünd Rootsi Loomaaias. Nimeks on tal Enzo. Millegipärast tulid need pildid pisikesest Enzost nii udused ja ega sellest tema isastki tehtud pilt ei ole just õnnestunud, kuid showd rahvale tegi ta kõvasti. Me oleksimegi võinud jääda passima gorillapere tegmisi. Nad olid nii armsad ja lõbusad ja ägedad!

Sebrapoiss üritab niigi pügatud murust maitset saada.

Suurim pettumus oli see, et ninasarvikute juurest olid kaelkirjakud ära viidud. Nüüd saab kaelkirjakuid näha ainult safaril :( Ninasarvikud ja Kaelkirjakud ei saanud omavahel läbi. Ma mäletan kah, et viimane kord kui käisime, siis üks ninasarvik ajas kaelkirjakuid taga. Võimsad loomad, aga mina olen kaelkirjakute fänn ja seega nende poolt.

Mõni tüüp väsis vahepeal suures süles istumisest ära.

Suurematel oli suur janu! S. on Eestist tagasi tulekust alates olnud dieedil. Tema jõi ka seal vett. Tubli tüdruk!

Elevandid on pesemisjärjekorras.

Patrik korjas meile kohalikust metsast mustikaid. Siin Rootsis on mustikate korjamisega lihtne. Lähed mistahes suvalisse metsa ja kõik mustendab mustikatest... Sellest saime ka inspiratsiooni ning käisime nädal hiljem mustikal. Ma korjasin tunni pooleteisega üle liitri!

Eelmine kord kui käisime siin, siis sai sõita hobuste, kaamlite või elevantidega. S. valis hobuse! Seekord sai viga parandatud ning kaamlisõit ette võetud. Elevantidega lõbusõitu enam ei pakutagi.

Loomaaia lõpuks traditsiooniline, kuni sulgemiseni basseinis ujumine. Patrik ei saanud algul kuidagi end märjaks tehtud. S. järjekindlalt ei jätnud jonni... Lõpuks oligi nii nagu vanad head eestlased - algul ei saa minema pärast ei saa pidama... lillade huultega oli lõpuks lihsalt kohustus need lapsed sealt välja kamandada.

Kristin leidis ka endale meelepärase tegevuse basseinide kõrvalt. Vapralt iseseisvalt askeldas seal veerevate keerlevate värviliste rullidega.

Tagasi, kodus Stockholmis. See pilt on tehtud meie kodutänavas. Õhtul tehakse siin raha eest õhupallisõite Stockholmi kohal. Mõned neid pallidest lendasid küll vaevu-vaevu majade katuste kohal. Lahe!

Loomaaia Top 3:

1. Delfinaarium

2. Enzo ja teised Gorillad

3. Lindude lennutamise show

Top 3 soovitust loomaaiapidajatele:

1. Tooge kaelkirjakud tagasi

2. Tooge pingviinid lähemale

3. Pange Troopikamaja muu Loomaaiaga kokku

Täna öösel ma ei maga

Kell on 2:54 istun, õigemini laman läpakas rinnal voodis ning und lihtsalt ei tule. Mõtted voolavad läbi pea...

Käisime perega täna Gröna Lundis. Ostsin lastele randmepaelad, aga Patrik, jänku nagu ta on ei julgenud üldse millegiga sõita. Temas pole lihtsalt seda soolikat. Mõnes üksikus kohas, kus sai ta ära petetud proovima, tuli ta tagasi ise omamoodi vaimustuses, kuid siiski "ma-ei-lähe-sinna-enam-kunagi" attitude'iga. Ma olin millegipärast tobe ja nõme ning lapsikult solvunud, et ta ei nautinud kõike seda täie hingega. Seevastu S. sõitis täiega. Nii palju kui vähegi võimalik. Kui me pärast kella 23.-e Djurgardeni laevaga koju jõudsime oligi tal sellest karussellitamisest paha olla. Ja homme on ju koolipäev...

Täna tööl sain ma aru, kui palju rohkem ma pean lugema, õppima, pingutama ja tegema, et jõuda selle kompetentsi tasemele kus ma tahaksin olla. Praegu olen ju ikkagi alles kollanokk. Kohusetundlikult ma ka sellepoole püüdlen, kuid ikka tundub, et seda on nagu vähe. Kontorinaaber ütles, et mu eelkäijad ei teinud pooltki nii palju tööd kui mina. Aga see ehk talle ainult tundub nii. Ja mis ta tegelikult teabki minu tegemistest ja nende teiste omadest. Aga ma tõsiselt tahaksin olla hea....hmmmm.....PARIM. Samas ma tegelikult tahaksin olla Eestis ja samas tahaks saada suuremat palka...aga seda viimast tahavad ju kõik...ja see pole ka praegusel hetkel kõige olulisem.

Täna sain teada, et mul on üks sõber ("Cayo Sombero"), kes abiellus või noh registreeris end "tsiviilselt" teise mehega. Ehk A ja K leidsid teineteist ja nüüd nad on AK (aktuaalne kaamera), 2 in 1. Nii armas ja mul on siiralt hea meel nende üle. Nad on tuttavad vist mingi pool aastat või aasta, aga seal kus kaks meest saavad omavahel leivad ühte kappi pandud...siis minul on see trikk ju oma naisega siiani tegemata...ja meie tunneme teineteist juba aastast 1993... Samas mul on see plaan siin Rootsis kindlalt ette võetud. Ma teen selle ära, küll Te veel näete!

Kristin ütles täna mulle järele "mobiil". Ta on nüüd 1 aasta ja 1 kuu vanune ning ütleb juba õige mitu sõna ning teeb igasugu liigutusi järele. Taipab millal lehvitada ning see on maailma parim tunne kui ta tuleb, nõuab "opa" ning siis keerutab oma käed tihedalt mu kaela ümber ning annab musi. See tunne, mida ma siis tunnen on sõnul seletamatu...see ongi ARMASTUS.

Selliseid tundeid ei saa gay-d mitte kunagi tundma, isegi kui nad seda vägaväga ka tahaksid (nojah, mõni ju teeb ka naisega lapse, aga see ikkagi on harv nähtus nig siis tihti ei elata iga päev koos). Ja sellepärast mul on ka sõbrast K.-st kahju. Mul oleks hirmus kahju ka tema emast, aga õnneks on K.-l vennad ning tema mampsil on ikka võimalik saada vanaemaks. Aga mis ma siin ikka nukrutsen...see on siiski põhjus täiel rinnal rõõmu tunda - et sõber on leidnud oma õnne. Jah, mul on südamest hea meel selle üle. Mida rohkem armastust on maailmas, seda armsam paik see on meile kõigile.

Kell on jõudnud juba 3:22-ni ning ma lõpetan oma öised emotsionaalsed mõtterännakud aladel, kus ma tegelikult olen terve päeva lennelnud. Ma tunnen, et see ajude tossutamine on midagi seal sees nässu keeranud ja kogu tekst ei ole adekvaatne....SYNTAX ERROR...ssssssssss.......

Urmas Alender - Truu Nailonkuu

Ma ei tea, mis ajendas mind seda luulekogu ostma. Karl Martin Sinijärv, kes raamatu koostas tegi sellele kusagil reklaami ning kusagilt jäi kõrvu nimi Juhan Viiding. Võibolla see kombinatsioon mulle mingi illusiooni tekitaski või täpsemalt öelda kinnisidee, et ma pean selle raamatu saama.

Kahtlemata vaadates kvantiteeti ja hinda, tundus, et päris kõva rahaprojekt, ehk üüratu raha vaid mõne luuletuse eest. Aga kes siis luulet rahas mõõdab. Mõtlesin, et kui juba Viidinguga võrreldakse siis küllap on hea ja rahas seda juba ei mõõda.

Tuli aga välja, et kuigi jah, luuletusi oli vähe, oli raamat siiski liiga liiga liiiiga pikk. Luuletus luuletuse järel ootasin, et nüüd kohe tuleb vähemalt see üks, mis kõlksu ära teeb hinge pihta. Ei tulnud, ei tulnud ja jäigi tulemata. Ja see "full of shit" järelsõna Jürgen Rooste poolt. Caam oon! Tõelised käkk-luuletused reas. Parimates luuletustes ulatub ta kehvade Juhan Viidingu plagiaatideni kuid suurem osa on selline koolipoisi või iga teise (minusuguse) sahtliluuletaja tase. Kogu raamat oli petukaup (tuleb välja et ikkagi rahaprojekt) ning sama võlts kui nailon. Sama pinnapealne ja mõtetu kui mingi "nailonkuu" võib olla.

Eriti nõmedad olid need Juhan Viidingu solvangud või "sõbralikud tögamised", milleks iganes neid nimetada. Kuid minu jaoks ületas see egoism hea maitse piiri ning nii mõneski mõttes kinnitas mu arvamust hr.Alendrist kui inimesest. Ma pean tunnistama ka, et Ruja pole kunagi mu lemmik olnud. Võibolla ma lihtsalt ei mõista Alendri "kunsti". Kuid kahtlemata olid Rujal head laulud need, mille muusika kirjutas Rannap või sõnad Jüri Üdi...

Mis iganes... aga seda truud nailonkuud ma ilmselt enam kunagi oma kätte ei võta. Kui ma peaksin mingil põhjusel oma sõnu sööma, luban, et kirjutan põhjustest ka siia blogisse.

Hinne 1 (polegi siin Rootsis elades ühessegi raamatusse veel niimoodi pettunud!)

August - vähi söömise kuu

Rootsis juba traditsionaalselt peetakse augustis "vähi" kuud. Ehk siis süüakse palju koorikloomade toite. Minagi käisin vähijahil Consumis ning panin oma perele lauale terve kilo sõralisi, punaseid, tilliga keedetud elukaid. Nämmm!

Selgus aga, et noored hoopis kardavad neid. Isegi suur S. läks endast välja kui surnud ning juba keedetud vähiga tema silme ees lehvitasin. Siiski kõige noorem oli roosast hõrk-lihast huvitatud. Ainuke mure selle vähja-söömisega ongi see, et koor tuleb katki murda ning siis seda liha on seal sees üpris vähe, kui arvestada töömahtu mis söömiseks läheb. Kõige maitsvam liha on just kõige kõvema koore all, ehk nendes hark-sõrgades. Vähkide söömiseks on ju ka spetsiaalsed söögiriistad, kuid meie ajasime asja ära lihtsalt mingite metallist varrastega. Korra aastas kulub üks korralik vähilõuna ära küll.

Suurem osa poes müüdavast vähist tuuakse Hiinast ja Türgist, kuid võib ka loomulikult leida Rootsi enda vähke. Kuid ka välismaalt toodud vähkide karpidel seisab, et need on keedetud Rootsi kommete kohaselt, Rootsi kroontilliga ning Rootslaste enda järelvalve all.

Naljakad need rootslased. Ei usu, et ma nendega üldse kunagi ära harjun. See tänav kus ma elan, see on neil toaletiks. Õhtul akent lahti hoides võib tunda pissi aroome, rääkimata hommikul tööle minnes kui on vaja oma jalaga seda tänavat mööda kõndida. Wöäk! Ning kogu see nädala läbi lällamine pubides see on täiesti üle mõistuse. Kuidas nad küll tööl saavad käia. Aga eks nad üldiselt vist sellised vabameelsed oma tööleminekuga on kah. Ma ise lähen tavaliselt kell 8-ks läbi kesklinna ning sellel ajal on tänavad päris surnud. Tööle ruttajaidki on vaid käputäis. Muidugi koju minnes, ehk viie ajal on turistide hordid vallutanud vanalinna ning sellest massis läbi murda on nii närvesööv ja väsitav.

Mul saab nädala pärast 3 kuud siin Rootsis elatud, aga ma ei jüua ära oodata, et saaks tagasi Eesti. Eks ta enesepiinamisena natuke tundub see siin olemine. Aga hinges on ikka väike lootusepisik, et ehk harjub ära. Samas seda on raske uskuda... koju tahan!!!! Koju Eestimaale!!!!

Sibold & Ots - Rein Purpur Eestlaste pöörane rännak Euroopas

Laur Sibold ja Jaano Martin Ots on saanud hakkama millegi harukordsega. Nimelt tõsiselt naljaka maiuspalaga huumorisõpradele. Ehk nagu pealkiri ütleb Eestlaste pöörane rännak Euroopas sõprade Rein ja Jan eestvedamisel. Vahepeal osaleb ka Arkadi, kuid ei Rein ja Jan, ega ka Arkadi ise lase häirida end sellest, et kas kuhugi minnakse koos või mitte, kui vaja sõidab üks mees Moskvasse ning teine Viini ja kolmas hoopis Kiievisse matsakale mammile titte meisterdama. Oleneb kuidas tuju on ning ka sellest, et kas kõigile jagub Türkmenistani viisasid. Kuid sellest hoolimata pole Jan Arkadiga nõus samas voodis magama või oli see nüüd vastupidi?!

Selline Road-raamat, kus napsu- ja naistelembestel päältkarva kolmekümnendates meestel õnnestub sattuda igasugustesse sekeldustesse, mida sellistelt inimestelt võib oodata ja ka sellistesse, mida ei või oodata mitte üheltki inimeselt. Kirjanike keelekasutus on mahlakas, tänapäevane ning situatsioonikoomikale lisaks võib ka nautida ühelauselisi paika pidavaid pärleid. Ere näide, et ettekujutlusvõimel pole piire. Samas, kui lõpp välja arvata võib suuremat osa raamatus toimuvast pidada reaalselt juhtuvaks. Selles ilmselt see kogu raamatu võlu seisnebki. Kui see maaliotsimiselugu välja jätta, siis oleks raamat olnud täiuslik. Ja mina kui raamatu lõppu erilises aus hoidev lugeja, ei saa andestada seda jama ja roosamannat, mis seal lõpus toimus. Siiski suuremas osas püsis irve näol ning ostan ja loen kindlasti ka tulevikus Reinu ja Jani seikluseid. Ja Arkadi omasid kindlasti ka...

Hinne 4+ (palju parem ja usutavam kirjandus kui näiteks romaanivõistluse võitja Tiina Laanemi Väikesed Vanamehed. Kui juba selline jama sai auhinna, siis peaks Sibold ja Ots saama Pulitzeri! Igatahes Rein Purpuri uusi raamatuid ootama jäädes. Järgmine võiks näiteks olla naisvallutustest... oops õige, Reinu blogist saab aru, et Helen ikkagi andestas...või ka muidugi Eestlaste teiste mandrite ekpeditsioonidest...ning kindlasti tahaks lugeda ka Roosi memuaare!)

Ronk Tallinna Linnateater

Ma ei hakka jutustama ümber etenduse sisu. See oleks muinasjutt. Lugu, mis samas värvikirev, naljakas, karakteriterohke, puudutav, lummav ja vapustavalt lavale seatud. Noh...ok...Linnateatri suveõuele.

Mõnes mõttes on see hingepuudutav. Et nüüd viimast suve istusin lavaauku vaadates. On seal ju nii mõnigi suvi nähtud vapustavaid suvetükke. Üks parem kui teine. Ning kui nüüd kõikidele nendele lavastustele tagasi vaadata, siis kõige paremaks peangi just seda viimast. Ainus, millest mul Ronk -a vaadates kahju oli, on see, et lapsi ei taibanud kaasa võtta. See oleks ka nendele ideaalselt sobinud.

Alustades lavastajast, siis muidugi taustatöö, mis on tehtud on tohutu. Käidi ju suisa alglätetel vaatamas, kuidas täpselt selliseid lavastusi peab tegema. Samuti on kogemust tegijatel Armastus Kolme Apelsini vastu etendusest... Lavastus tase on täiesti fenomenaalne. Kusjuures, käisin seda tükki vaatamas juuni alguses, kuid täna, rohkem kui kaks kuud hiljem on see etendus ehk veel kõvemini minu sees kasvanud ning see nauding mis ma seda vaadates sain on ehe ja olemas kui eilne.

Sisulises mõttes oli tegemist tõsise vastandamisega naljakale. Nagu kurja ja paha võitlus. Must ja valge. Olid tegelased, kes olidki kogu etenduse tõsises liinis, samas kui ümbritsev kilakoli oli jällegi väga naljakas, nagu need ümbritsevad tegelasedki. Kahe maailma tõsise ja naljaka vahel sahkerdas Indrek Ojari tegelaskuju. Nagu sild.


















Näitlejatest tõusid minu jaoks esile kindlasti koomilised talendid, sest minu meelest on koomikat teha üpris raske. Vähemalt nii, et see minule korda läheks. Aga see millega sai hakkama Veiko Tubin....see oli midagi vapustavat. Tema triibulises kostüümes ei-tea-mis-sugu olev tegelane võttis ikka naeru nii lahti, et teistel tegelastel oli seda kanda veel kergem. Samuti Priit Võigemast, oma uue koduteatri esimene tükk.... täielik täistabamus. Ta lihtsalt on hea. Nii naise kui mehena, aga eriti naisena. See tisside liikumise stseen ning tegelikult iga kord kui need kaks lavale tulid, olid või lavalt läksid, ei saanud ma naeru pidama. Samas ka Elisabet Tamm, Alo Kõrve ning Indrek Ojari ja ka Ursula Ratassepp, kes niiöelda hoidsid seda tõsist liini. Ei saa nende kellegi kohta öelda ühtki paha sõna. Elisabet oli kohe eriti hea.

Samuti Argo Aadli, nagu alati. Tema kahvatus ainult sellepärast, et Priit Võigemast oli tema kõrval veelgi naljakam.

Uskumatu, et Carlo Gozzi kirjutas Il Corvo juba nii umbes 300 aastat tagasi...karakterid on küll tänapäevased ja seda huvitavamadki.

Kunstnikule viis pluss. Võimas laev, uhked kostüümid ja kõiks see värviküllus, see on just see, mis ühe korraliku muinasjutu juurde käib.

Veiko Tubin siin näitab milline koomiline talent temas on peidus. Müts maha!

Priit Võigemast...üpris füüsiline roll, aga seda lennukam! Nojah, tegelikult oli tal seal rolle ju rohkem kui paar...Seltsidaam, kappav hobu ja kuningapoja kloun...ja võibolla veel keegi...kogu see kostüümide, maskide ja tegelaste virrvarr oli vägev!!!

Ja need tuvid...Tubin ja Lamp. Nii nunnud!

Ok, see kirjutis osutuski rohkem pildigaleriiks ja ega seda kogu emotsiooni polegi võimalik sõnadega edasi anda. Loodetavasti teeb Linnateater selle lava jaoks ümber ning saab lapsed ka seda vaatama viia. Lisaks oleks mõtekas reklaamida tükki kui pere-etendust. See on üks selle aasta tippe! ja üks suvetükkide tippe läbi aja.

Esimene koolipäev Stockholmi Eesti Koolis

Patriku esimene koolipäev sai alguse 20.augusti hommikul kell 09.00 Stockholmi Eesti koolis. Tähtis vanamees on kooli värava ees, kuid tegelikult nii eelkooliklass kui kolm esimest klassi käib ta hoopis teistes majades vanalinnas. Seda väravat hakkab väisama suur õde S. Sama värava kaudu lähevad sisse ka naaberkooli, ehk päris Rootsi kooli lapsed.

Suurel õel on samuti esimene päev uues koolis. Tema läheb juba 6.klassi. Aktuse ajal kui direktor teatas, et kes ja mis klassis veel peale eelkoolilaste oma kooli alustavad esimest korda Stockholmi Eesti koolis, siis pärast S.-i nime teavitamist kiljusid ja plaksutasid paar S.-i tulevast klassiõde. Teiste nimede teavitamisel ei hõisanud keegi. Nii lahe, et ta kohe omaks võeti. Ehk on lahe klass ja S saab endale palju uusi sõbrantse.

Mitu inimest siin ilmas võivad väita, et nende kooli avaaktus toimus Kuningalossi ees!!! Nimelt Patriku kooli avaaktus oli Kuningalossi ees asuvas Finska Kyrkanis, ehk Soome kirikus. Siin 9. klassi omad said endale kollanokkadest paarilised, enne kui neid kirikusse lubati.

Koolis anti sellised vahvad kollased nokakad, et liikulses lapsed hästi paista oleks. Nokamütsil on ka Rootsi vapp ning kiri - Koolistart 2007.

Patrik siin oma kahe "esimese" klassisõbraga. Armin, kellega ta jõudis juba nii mõnegi jooksuringi ja tagaajamise ära pidada ning Indrek, kes istub Patrikuga samas lauas. Ees on näha ka Mimmi-t, kes on Patriku esimene klassijuhataja. Üliarmas Rootsi õpetajaneiu, kelle päris nimi on Eha Kask, aga kõik kutsuvad teda Mimmiks.

Patriku klassikaaslaste nimed on: Aksel, Tiffany, Linda, Milvi, Elliot, David, Laureen, Joonatan, Wilma Isabel, Lisen, Maria, Martin, Kristiina, Indrek, Aksel, Hampus, Armin, Ann Kristiin ja Luisa. Ehk siis tähelepanu... Vilma, Milvi ja Linda!!!

Tundus, et Patrik sai endale aktusele saatjaks 9-ndikest kõige lahedama kuti. Tema nimi on Martin ning tema tüdruksõber oli ka seltsiks ootamisel.

Kristin tahab ka juba kooli...või vähemalt proovib ta 2007. aasta koolimoodi.

Siin istub Patrik oma klassis. Pinginaabriks sai ta Lisen-i ja nende vastas istuvad Indrek ja Laureen.



Indrekuga pärast aktust. Eesti kutid Rootsi kooli astumas. Tundmatus kohas pea ees....

Pärast esimest koolipäeva nagu meie peres ikka kombeks väike restoran...kuid enne seda sattusime vanalinnas, ehk Gamla Stan-is mingile huvitavale väljakule, õigemini siseõuele, kus keskel oli purskkaev ning õnnekopikas läks sulpsti vette... Nüüd tuleb õnnelik koolitee! Ja järelkasv tihedalt järel.

Maria Soomets lahkus Ugalast!!!!

Appi. Kus meie pere üks lemmikutest - Maria Soomets - nüüd hakkab näitlema? Mis värk on? Miks ta Linnateatrisse siis ei läinud kui Elmo teda kutsus...mis ta sinna Ugalasse üldse ronis? Kuigi ma saan aru, et tahtis ehk Karoli, Kadri ja Priiduga koos alustada teatriteed. Või võlus teda Peeter Tammearu ära? Või siis vapustav võimalus teha Koturnijaid?

Igal juhul mõistan ma tema otsust selles suhtes, et mängida talle seal tõesti ei antud viimasel ajal. Come on...Marilyn oleks ju olnud kui loodud temale (ei mõista mina seda Hilje ülistamist selles rollis...ilmselt keegi ei mõtlegi sellele kui palju parem oleks olnud Maria Marilynina...ta oleks viinud selle teisele tasemele)!!! Ja kus ta siis nii väga neid korralikke rolle viimasel ajal saanud on? Kõik on läinud Hilje Murelile või Triinu Meristele. Kahtlemata on ka nemad head näitlejannad. Eriti on seda tõestanud viimase aja rollidega TM....

kuid Maria on nii hea ja hoida teda nii peidus või pisirollides, see on ju lausa kuritegu. Hr. Tammearu, kus on Teie silmad? Priit ja Maria on nüüd läinud. Piisab veel Kadri Lepa lahkumisest ning Leila Sääliku, Luule Komissarovi ja Peeter Jürgensi lahkumisest ning ma kardan, et isegi sellised eredad vapustused nagu Anna Karenina jäävad sündimata. See ei ole ainult lavastaja andekuses kinni. Maria andis oma pisikeste killukestega nii palju juurde ka näiteks Anna Karenina täiuslikusele. Rääkimata Priidust... ja ma ei hakka üldse rääkima "Onu Vanja" -st, "Jalta mäng"-st või "Niskamäe kired" -st.... kui sellised etendused kaovad...siis on oodata ja karta taaskordset Ugala madalseisu. Mis see Ugala üldse tegi selles vahemikus, kui Rein Malmsten lahkus ja Nüganen oma kursuslastega tuli....ning siis jälle kui Nüganen läks ja Maria Soometsa kursuslased tulid...ei oska midagi eredat nimetada...kahjuks. See, et Maria ning Priit lähevad võib olla ühe teatri langemise algus...eks näis.

Oh, ma nii kardan nüüd Maria pärast. Sest ma nii väga tahaksin teda tihti teatris näha. Ja noorele näitlejale on vaja koduteatrit! Seal saab tiivad tugevaks kasvatada (võrdle:Veikko Täär...kus ta nüüd on...kogu viimase aasta ainuke tükk, mis temaga tean on Jumalaema kiriku kellamees ja seal sai ta ka ainult ulguda ja rögiseda maski taga). Palun Linnateater või Draamateater...noppige see lilleke, enne kui hilja!!!!!!!!!! Või No99 või mõni muu....pliis, pliis, pliis!!!

Info Ugala näitlejaportreest:

Näitleja Maria Soomets

Sündinud 21.02.1979

2002. aastal lõpetas EMA Kõrgema Lavakunstikooli 20. lennu.

Aastail 2002 - 2007 Ugala teatri näitleja.

Pälvis aastal 2003 Kristallkingakese auhinna.

Draama 2003 laureaat - pisiasjadeni ulatuva andumuse eest.

Publikupreemia Kuldõun 2004 laureaat (Nele roll lavastuses «Thijl Ulenspiegel»: «Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi» lavastajatöö).

Rollid lavastustes
Repertuaaris:

"Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi" - Autor (suure algustähega), Bursitis (leiduri abi), Koor

"Anna Karenina" - vürstitar Kitty Shtsherbatskaja

"Saateviga" - Saci

"Väike Tjorven Soolavareselt" - Väikesaare Kerstin

"Marilyn" - The Monroe Sisters, laulutrio liige

"Opera Comique" - Viviane

"Börs ja Börsitar" - Tuuli; Paula; Vint,

"Naabri Mari" - Naabri Mari, peretütar

Arhiivis:

"Ullike Ootamatuste Saarelt",

"Deemon ja ingel" - Jentl,

"Toomas Nipernaadi" - Maret Vaa,

"Thijl Ulenspiegel" - Nele,

"Suvi" - Raja Teele,

"Jalta-mäng" - Anna Sergejevna ja Sonja Serebrjakova,

"Niskamäe kired" - Heta, Aliina,

"Orkester" - Leona, flööt,

"Kolm klaasikest kirsiviina",

"Onu Vanja" - Sonja,

"Naise võtmine" - toatüdruk Dunja,

"Lõõmav pimedus" - Esperanza

Lavastused Repertuaaris:

"Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi"

Arhiivis:

"Kaevame vanaema üles!"

Töid väljaspool Ugalat:

Mänginud filmis "Liivakellade parandaja" (2004).

Mängis 2004. aasta suvel muusikalis "Chicago" (Roxie).

Osales lastesaates "Buratino tegutseb jälle" (Malviina).

Lastesaates "Tommi juures" (Anni)