Lasnamäe lunastaja - Mari Saat

Tänavuaastase Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaat ilukirjandusliku proosa kategoorias - Mari Saat ja tema kirjutatud „Lasnamäe lunastaja”, mõjub väga lihtsa loona. Võibolla isegi liiga lihtsa loona, et seda nii kõrgelt tunnustada. Samas lugu jookseb väga reaalselt ja ehtsalt silme ees, nagu film. Kuna tegemist on lühiromaaniga, siis on see läbi ka nii kiiresti, et ei jõua "peaaegu" nagu käivitudagi (kuigi käivitub ju küll ning päris hoogsalt). Ja kõige tipuks jääb veel kuidagi poolikukski, kuigi selline lõpp on igati õigustatud ka. Pean hoiatama, et ma paljastan mõne sisulise "üllatuse" siin oma tekstis, ehk kui on plaanis lähiajal raamat kätte võtta ei tasu ehk edasi lugeda.

Ja ometi sissejuhatuses ära toodud arvamustest meeldis mulle see lugu. Ma tavaliselt ei hinda kokkusattumisi raamatutes. Need on justkui lugeja alahindamine minu jaoks, kuid selle raamatu puhul mõjus see väga ehtsa ning õigustatud juhtumina. See andiski kogu loole justkui selle kaalukuse. Oma täpsema lahtiseletamatuse tõttu isegi mõjus just nimelt vastupidisena, ehk siis lugejat EI alahinnata.

Lugu on tõesti iseenesest väga lihtne. Selle võiks kolme nelja lausega ära rääkida. Ütlen siiski sisu kohta ainult niipalju, et tegemist on ühe vene rahvusest naise - Nataljaga ja tema tütre Sofiaga, nende pisikese elulõiguga ühe raskel eluhetkel. Natalja jääb töötuks just valel ajal, ehk siis kui tal on vaja tütrele osta hädavajalikud ja väga kallid hambaklambrid. Üks asi viib teiseni ning ta leiab end ühest lasnamäe korterist suvalistele meestele intiimteenust pakkumast. Ja kuigi ta mõtleb need mehed enda jaoks väga vastikuks, on kirjanik jätnud mehed siiski inimesteks. Kes ühel või teisel põhjusel vajavad seda, mida Nataljal on pakkuda. Üks mees isegi loobub Nataljasse (tolle ju selget vastutahtmist) sisenemise ja nende vahele on tekkimas midagi armastuselaadset. Ja siis ...

Tegelikult ma tahtsin lugedes hirmsasti teada pidevalt, et mis edasi juhtub. Juskui mõnda põnevikku ahmides. Kuigi tegemist oli väga praeguse, realistliku maailmaga seotud tegevusega (seal olid viiteid näiteks Tarja Halosele ning mõnedele teistele asjadele, mis praeguses maailmas toimumas...kuigi sellel ajal veel majanduslangus polnud otseselt alanud, ilmus raamat justkui ka sellega seoses õigel ajal), oli mitmeid hämmastavaid vigu. Näiteks "Bill Collins"...kuna viidati tolle kiilaspäisusele, siis on raske uskuda, et kirjanik mõtles mõnda sellenimelist kuulsat sportlast või kitarristi, kes päris elus eksisteerivad. Kaldun arvama, et ta mõtles Phil Collinsit. Siin on kas korrektori tegemata töö või kirjaniku otsus panna oma tegelane valesti mõtlema. Kui see oleks ainuke viga, siis ma panekski selle viimase põhjuse alla. Aga praeguses Eestis, eriti vene koolides nii kõrges klassis, nagu Natalja tütar Sofia käis...seda on tõeliselt raske uskuda, et tema klassis oli ainult kolmel lapsel mobiiltelefon. Ja ajastuga end välja ei vabanda, sest teksti lõpus oli aastaks märgitud 2007. Samuti need muud seosed tekstis. Pisikesi ja suuremaid ebatäpsusi või mitteusutavusi oli veel.

Kuid Saat -i kirjutamise stiil on küll väga hea. Mul tekkis täiesti omapärane atmosfääritunnetus seda teksti lugedes. Kuigi väga lihtsalt ja selgelt voolas see tekst, mõjus samaga kuidagi tugevalt, et kirjanik ei ole noor inimene (muidugi tean ju milline ja kes on Mari Saat. Liiatigi ta on veel O tädi ja juba sellepärast olen ammu teadlik kes ja milline ta on). Kuid ometi mõjus see kui mõne vanema inimese kirjutatud tekst. Ainult ühes kohas peaaegu pettis ära, seal kus rotile oli nimeks pandud Johnny - Johnny Depp -i auks. See tundus, nagu "õige" ja pop ja noortepärane :) Hämmastavalt klaar ja oma lihtsuses ikkagi väga omapärane. Alguses häiris mind väga ka see, et kas ikkagi sobib ühel eestlasel kirjutada venelase hingeelust. Ta ju ikkagi lõpuni, nüanssideni ei saa olla autentne. See pole minu meelest kuidagi õigustatud. Eriti siin Eestis, kus on olemas venelasi, kes seda palju autentsemalt ja õigema tunnetusega oleksid võimelised kirjutama. Kuid mida raamat edasi, seda rohkem ma selle kirjanikule andestasin. Eriti kuna ma isegi neid venelaste sisekaumusi just samuti olen endale ette kujutanud ning need tunduvad mulle õiged. Kirjutas ju ka Mika Waltari oma Sinuhe, ise Egiptuses kunagi käimata :) Ja selliseid, mõnes mõttes võrdelisi näiteid võiks ju kirjanduse ajaloost veel tuua. Kuigi nii julgelt nagu Apollo oma raamatututvustuses ütleb: "psühholoogiline täpsus", ma siiski ei julgeks öelda. Kuigi jah, tihti kulgeb ju lugu läbi tegelaste silmade ja mõtete ning seda inimpsüühikat on seal küll ja see peamiselt kulgeb väga usutavas ja realistlikus võtmes.

Lisaks on selles raamatus nagu kaks eri kihti. Üks venelaste elu eestlaste maailmas ja teine noorte vs. vanade Eesti venelaste maailmanägemus, hirmud, võimalused ja ootused/lootused. See ehk teeb sellest raamatust nii mõneski mõttes erilise ja ma isegi mõistan seda auhinna saamist (kuigi ma pole neid teisi kandidaate lugenud ja eks see auhindade võitmine peegeldabki ju tavaliselt mingit "keskmist maitset", millega nö. kõik "valijad" nõus on. Sellepärast tihti "parimad" tegelikult võidavad väga harva - auhinnast ilma jäi ju näiteks "Seltsimees laps" oma kategoorias... või Priit Võigemast hiljuti Teatriliidu auhindade jagamisel. Kuigi need on just rahva SUURED lemmikud. Ning jäävad palju tugevamalt mälestustesse elama.)

Kuid minu jaoks selles raamatus oli ikkagi oluline see armastus. Ma naudin raamatutes seda just kui see on niimoodi delikaatselt, mitte just otseselt "armastusromaan", vaid et see eksisteerib ehtsalt kahe inimese vahel. Kujutasin ette seda lumist lasnamäge ja Nataljat ootamas oma tärkavat armastust. Üles sätitud ja mehe jaoks valmis ja küps. Kõik aga ei lähe ju ei elus ega ka armastuses just nii nagu me ise selle enda jaoks valmis mõtleme ja loodame. Ning nii nagu see raamatus läks oli kuidagi väga lasnamäelik ja muidugi kurb.

Hinnang: 4 (Väga ladus ja lihtne lugemine. Samas kuidagi hingeline ning mõnusalt kaasaelama kutsuv. Mõnede šokimomentidega - mina näiteks üllatusin isegi siis kui Vova Nataljale tema tulevast "tööd" tutvustas. Ma nagu ei osanud seda oodata. Elust võtab selle lugemine ehk mõned hetked, kuid annab kuidagi palju rohkem. Mõned mõtted ning lisaks arendab ka empaatiavõimet. Sellised inimesed ma usun liiguvad igal pool meie ümber ning kui erinevad me isegi oleksime selles olukorras? Muidugi moraalitseda võime kõik ja nina kirtsutada, et meie küll kunagi nii ei teeks. Aga tegelikult sellisesse olukorda sattudes ju ei tea. Eriti kui me ei vastuta ainult iseenda eest, vaid ka lapse või teise inimese heaolu eest. Mina küll soovitan see killuke Eesti venelaste elust üles korjata.)

Üks väike tekstinäide ka ühe elulise võrdlusega, mis mulle meeldis:

Siis hakkas Vova jälle seletama ja teda veenma: "Jaakko ütleb, et sa võid kõik, et sa võid elada, just nagu ise tahad, sa ei pea teda isegi oma koju kutsuma, ega siia tulema, et tal on ostetud ilus väike korter siin ja tal on ka Helsingis korter... Väike küll, aga päris oma..."

"Aga miks tal siis naist ei ole?" küsis Natalja ja talle tundus, et ei küsi seda mitte tõrksusest ega ka uudishimust, vaid nagu arst patsiendi kohta, justkui diagnoosi täpsustamiseks.