Mia, Konrad ja avanevad uksed - Kätlin Vainola

See, tänavuaastane Kulka kirjanduse sihtkapitali parima lasteraamatu kandidaat on tänaseks loetud viiest kandidaadist vast ehk kõige "põnevam" ning minu arvates kahe parema hulgas koos Kristiina Kassi raamatuga "Petra lood" (lugemata on veel Soans-i "Külaline vannis", mille võtame ette kohe järgmisena). Kummaliselt "tüdrukutekesksed" on suurem osa nendest kandidaatidest ja see "Mia" lugu pole ju erand. Kuigi ainult Miast see raamat ei räägigi, ikka seiklustest ning tegelikult on keskseteks tegelasteks üks "kummaline kamp", mis koosneb kokku neljast inimesest - Mia lisaks, mälu kaotanud mees -Konrad, ajalehemüüja Miralda ning lohelennutamise fanaatik "mehike".

Minu meelest oli selles raamatus ühtlasi mingit värskust nii sisulises kui stiili mõttes, samas vana head Lindgrenlikku heatahtlikku seiklust, natuke sci-fi-t (Konrad suutis soovides avada uksi ja aknaid) ning lõpus ka pisaraid välja kiskuvat headust ja rõõmu (umbes need raamatu viimased 20 lehekülge). Just sellised lasteraamatud mulle reeglina meeldivadki! Lugesin isegi õhinal ja huviga, et mis sellest linnavalitsuse mürgitamisjuhtumist saab! Hoidsin pöialt, et Mia oma vanematele vahele ei jääks ning ootasin ja lootsin, et mehike tööd jälle leiaks. Ning mis seal salata nii väga tahtsin, et Konradi ja Miralda vahele tekkiks armastus, aga see ilmselt ei oleks lasteloo sisse hästi sobinudki :) Juba niigi see suhkrune lõpp tundus minu lapse jaoks natuke "liig". Igatahes läks ta mu kõrvalt hoopis hiirte puuri vaatama :) Kuigi lõpuks tõdesime küll üheskoos, et mõlemale meeldis ja et vahepeal läks ikka päris põnevaks ka, a la "öösel laps murrab sisse linnavalitsusse" :)

Hinnang: 4 (mõned olulised asjad jäid raamatus lahtiseks, et miks ikkagi Konrad suudab neid uksi avada? Sellele hea lahendi leidmisel, oleks raamat natuke rohkem meeldinud. Nüüd oli nagu üks ots jäetud kinni sidumata. Imestama pani, et kummaliselt palju inimesi vaatab televiisorit pärast südaööd- linnavalitsusse ju tungisid nad alles südaöösel sisse. Ja see "mehike", kes elab puuotsas...kuidas ta ikkagi seal niimoodi elada saab? (pole sellist juhtumit päriselus Eestis kohanud). Kuidas need vanemad oma väiksel lapsel päevade viisi lasid üksi olla? Isa eriti vist üldse kodus ei ole ning ema, kui tuleb "varem koju" siis ka ei jõua enne kella kaheksat... mingid sellised asjad olid natuke "kahtlased", aga muidugi mitte eriti olulised. Lapsed võibolla ei pööragi sellisetele detailidele tähelepanu. Kahju ainult, et pildid ei olnud ka eriti lapsikud ning eriti raamatu kaas on selline natuke eelmaletõukav ning pooleldi mustvalgena segane. Kuigi tegelikult ise joonistused raamatu sees mulle meeldisid. Need olid mingis mõttes omapärased. Ja kogu raamat kokkuvõttes ka meeldis! Nii minule kui ka P-le.)