Mulle piisas Irene Nemirovsky "Suite Francaise"-i lugemisest, et aru saada - selle kirjaniku raamatud tuleb kõik läbi lugeda! Ja kuna mu prantsuse keele oskus on täiesti olematuks ununenud, siis õnneks inglased on ka neid juba mitu tükki jõudnud ära tõlkida. Tegemist on koonduslaagris 1942. aastal surnud Kiievist pärit kirjanikuna, kes juba lapsena Prantsusmaale kolis. Aga tema taustast kirjutasin juba eelmine kord rohkem. Ning juba tookord kui "SF"-i ostsin märkasin poes ka teist tema raamatut, mis jäi mulle hingele niikauaks kuni selle ka koju ära tõin :)Raamatus on tegelikult kaks 50 lehekülje pikkust novelli - "Le Bal" ja "Snow in autumn". Esimene lugudest viib 1930ndate Prantsusmaale. Kus Saksa immigrandist juut Alfred Kampf on saanud äsja rikkaks. Ta on abielus võimuka Rosine -ga ning neil on 14 aastane tütar Antoinette. Rosine vtab seisuseteemat väga tõsiselt ning saab naudingut teiste naiste mustamisest. Kuigi nagu elus tihti ongi, need kõige suuremad teiste üle kohut mõistjad on ise kõige mädama sisuga. Eriti hästi ja detailirikkalt väljendub see ema ja tütre suhetes. Ema on tõeline madam kodus ning ei salli mingit vastuvaidlemist ega kõige vähematki, mis tema silma häirib.
Siin on raamatu algusread:
“Madame Kampf walked into the study and slammed the door behind her with such force that a gust of air made the crystal beads on the chandelier jingle with the pure, light sound of small bells. But Antoinette didn’t stop reading; she was bent so far forward over her desk that her hair brushed the pages of her book. For a moment, Madame Kampf watched her daughter without saying anything; then she went to stand in front of her, arms crossed over her chest.”
Kas pole lugemakutsuv?!
Oma seisuse tähtsustamiseks ning nö. rikkustega eputamiseks otsustab ta korraldada balli. Kutsuda korraga kõik, kes on "kõrgemas klassis". Laps muidugi topitakse kuhugi riidekappi tehtud asemele, et ta ei häiriks pidu. Ainult et kõik ei lähegi nii nagu peab. Tütrel tekib vaimustav võimalus kättemaksuks ja oi kui magus see on. Ka lugeja saab talle kaasa elada! Kusjuures eriti magus on loo lõpp, sest süüdlane... (ma jätan siiski paljastamata, sest soovitan see igal ühel ise lugeda!)
Teine lugu "Snow in Autumn" viib lugeja revolutsiooniaegsesse Moskvasse. Ja räägib ühes väga oma perekonda armastavast ammest (njanja -st). 51 aastat Tatjana Ivanovna hoolitseb Karine perekonna laste eest (kolm põlvkonda). Kui viimase põlvkonna kaks vanemat poega sõidavad kodust ära sõtta ning perekond samuti põgeneb bolševike eest, jääb vana naine koduvalvesse. Mõne kuu pärast saabub sinna ka vanglast põgenenud sõtta läinud perepoeg. Kuid tema sabas saabuvad ka jäljekütid. Kõige hirmsam on muidugi see, et endistel aegadel olnud sõprused ei loe ja hunt võib tulla tihti ka lambanahka maskeeritult. Tatjana võtab perekonna kalliskivid ning järgneb neile Pariisi.
Immigrantidel oli sellel ajal raske kuid kuidagi pidi ju elama. Isegi kui oldi harjutud luksusliku eluga. Tatjanal tekkis aga Tšehhovlik ootus koju tagasi mineku suhtes. Mingis mõttes ootas ta lund sügisel, et see kataks Pariisi ning ta saaks oma ettekujutusteski tunda end kui kodus. Ja kui see külm lõpuks saabub läheb ta teekonnale, millel ei saagi olla muud kui traagiline lõpp vana naise jaoks. Kogu selle käigus muidugi lugu ei keskendu ainult Tatjanale vaid kogu perekonnale. Kuid lihtsalt see vana lastehoidja lugu on justkui selgrooks.
Kahel novellil pole midagi ühest tegelikult, ainult et mõlemad näitavad ära kui terava silma ning oskusliku kirjeldusoskusega on Nemirovsky. Kuid samas esindavad need kaks lugu ilmselgelt tema lemmikteemasid. Esimene lapse ja vanemate suhet (Nemirovsky enda ema vihkas teda) ja teine vene immigrantide elu (kirjanik ise kolis ju ka oma vanematega Pariisi). Kusjuures võrdlused Tšehhovi või miks ka mitte Turgenjeviga on minu meeles täiesti õigustatud. Tegemist on tõelise pärliga, mis on olnud inglise (ja ka eestikeelse) maailma eest aastakümneid peidus.
Hinnang: 5- (väga soovitatav lugemine. Mõlemad lood on kui klassika. Eriti meeldis mulle isiklikult see esimene lugu, sest ma tean mis tähendab kellegi hirmuvalitsemise all elamine ning assotsiatsioon oma eluga tõmbab ju loo sisse väga lihtsalt ja kogu naha ning karvadega. Kuid see kättemaksu tunne on ka justkui magus. Aga ka teine lugu on väga väga hea, kuigi mitu tooni kurvem veel. Mõlemast õhkub seda eelmise sajandi algusaastate tunnet ning Pariisi ja teisest loost ka Venemaad. Kuid just sellist romantilist, kergelt isegi gooti värvides muinasjutulist, kuigi täiesti realistlikuks jäävat elu. Tänapäeval ju selliseid balle enam ei korraldata ning ei peeta ka lapsehoidjaid perekondades aastakümneid. Mitte et mul kahju oleks, aga lihtsalt see kõik on kuidagi muinasjutuline kuid samas ju vanasti nii oligi.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar