teisipäev, 27. oktoober 2009

Sekstett a la carte - Vanemuine

Harva, aga vahest siiski tekib teatris kahjutunne, et raha on ära visatud. Ei tohiks, aga paratamatult tekib, eriti kui on tegemist mingi näruse komöödiaga, mis pole grammigi naljakas. Mis lihtsalt on sisutu ning tobe ja undab justkui sama koha peal.

Keegi on kutsunud 3 ex-abikaasade paari õhtusöögile. Karakterid saabuvad ükshaaval, aga kõik need karakterid on nii mustvalged, et absoluutselt ei suuda huvituda, kes või miks või milleks. Kusjuures kuulasin seda teksti ja rahvas naeris mu ümber. Kuulasin siis meelega hästi täpselt, et mille peale nad naeravad - no täiesti nõme, aga naerdakse täiesti mõttetute lausete peale, mis pole absoluutselt naljakad. Õigemini need on umbes sellised naljad, mida ma lastele kodus teen. Teades, et ise olen paras tola, aga nemad naeravad. Ehk siis naljad vastavalt teatud intellektuaalsele tasemele. Nojah, ei tea kuidas tänapäeval on Vana Baskini teatris (plaanin sinna peatselt teha mingi treti, et uurida, kas asi on paranenud), aga tekkis selline assotsiatsioon nende tükkidega, mida olen VBT repertuaaris nägema. Sellised tobedad naljad vanainimestele ja lastele, kes eriti tihti teatris ei käi.

Ma lihtsalt ei suutnud lisaks raha ära viskamisele ka oma aega rohkem ära visata kui esimene vaatus juba mu elust ära lõikas ning ma lahkusin vaheajal, Pole ju võimalik, et järsku teises vaatuses see asi oleks paranenud või mingi huumoritase ole muutunud.

Näitlejatest rääkides, siis Helena Merzin-Tamm -e tükke pean hakkama tulevikus tugevamalt vältima. See on hämmastav kuidas ta roll rolli järel suudab ikka teha täpselt sama karakterit. Samade intonatsioonidega, samasuguse olekuga. Kaljujärv ning Lumiste on mulle ikka vahest meeldinud ja ega neil siingi midagi häda polnud, kuigi ega nende mängus ka mingit pinget polnud. Lihtsalt teevad seda mida alati. Miks annet tõesti raisata sellise ridakomöödia peale. Pingutust mängus oli näha Indrek Taalmaalt ja kõige rohkem Külliki Saldrelt, kes oli lausa karaterit suutnnud hakata looma, selles tobedusest. Lõbustasin end sellise mõttega, et äkki ta tahab, et teda ära ei tunta, et ta sellises jamas osalemas, et siis mängib teises võtmes :) Aga tõesti no ei ole võimalik, et isegi näitlejad sellise sopa mängimist naudiksid. Neil ju mõistust peas rohkem kui keskmisel massil, kes teatris harva käib ning headest raamatutest midagi ei tea... Liina Tennosaar liitub kambaga alles esimese vaatuse lõpuks ja sellepärast ei oskagi tema mängu kommenteerida. Kuid see kuidas ta siseneb sinna vaatuse lõpus, see oli omakorda tõukeks, et ega teisest vaatusest maksa midagi "paremat" loota.

Tegemist ju ikkagi nö. komöödiaklassikuga - Neil Simon-i "Dinner party"... ei tea, kas läks tõlkes kaduma või lihtsalt on Simon-i tekst sellisena iganenud.

Hinnang: 1 (tüüpiline möga komöödia, mis pole minusuguste jaoks. Aga eks kindlasti mõni just selliseid vaatabki. Kavaleht oma naiste ja meeste vaheliste naljadega tõotas natuke rohkemat. Aga võibolla see tekst ongi iganenud ning seda peaks tänapäevastama vms. Igatahes tekkis küll mõte, et milleks selline materjal kui maailmas on niiiiii palju huvitavaid näitemänge? Vanemuine oli eelmisel aastal päris hea - Kogutud teosed, Ruja, Koidula veri... ja sellel aastal on küll selline tunne, et sellest majast peaks kaarega ringi minema... igatahes oleks pidanud arvama, et see pole minu rida, aga üks töökaaslane ütles, et talle meeldis. Sellepärast mõtlesin ka, et minul tekkis vale eelaimdus selle tüki suhtes ja et peaks ikka vaatama minema. Igatahes kahtlustan, et see nende "Sviit" on midagi samasse klassi ja sedapuhku usaldan rohkem oma eelarvamust. Minu maitsega inimestel tasub küll heaga sellest tükist loobuda, aga neile, kellele meeldisid näiteks Roman Baskini "Täiskuu" ja "Augustikuu teemaja" või Vana Baskini teatri "Hotel California" ja seda tüüpi tükid... need ehk leiavad ka siit naermismaterjali...)

Tekst lavastuse kodulehelt:
Sekstett a la carte
Pariisi luksusrestoranis õhtusöögil kohtuvad kuus mitte enam verinoort inimest. Kolm meest ja kolm naist. Põnevust lisab asjaolu, et keegi neist ei tea, kes on õhtusöögi korraldaja.
Autor Neil Simon Tõlkija Hannes Villemson Lavastaja Jüri Lumiste Kunstnik Marge Martin Kostüümikunstnik Ene-Liis Semper
Osatäitjad: Hannes Kaljujärv, Indrek Taalmaa (Pärnu Endla), Jüri Lumiste, Külliki Saldre, Liina Tennosaar, Helena Merzin-Tamm
Kestvus 2:25

3 kommentaari:

Kristiina ütles ...

Mh, tahan nuriseda. :) Selle üle, et teed minu arvates meile võrdlusega liiga...
Sest "Sekstett..." oli tõepoolest täiesti nüri komöödia, aga seda oleks võinud juba autorist, pealkirjast ja sisututvustusest eeldada. Ma ei mäletagi enam, kes mind seda vaatama vedas, sest ma punnisin täiega vastu, teades ette, et mulle ei meeldi. Ja mul oli 100% õigus, no mitte muigama ka ei ajanud.
Sellepärast teeb kurvaks, et sa meid samasse patta paned, aga noh, kui ei meeldi, ei meeldi, ega ei peagi siis vahet tegema, kui enda jaoks kõik üks suur sarnane möga tundub.

Danzumees ütles ...

Vabanda, Kristiina! Mulle tuli Teie tükk meelde selles kontekstis sellepärast, et ma tundsin umbes samuti seal, et miks ma seda vaatan kui see mulle üldse korda ei lähe ja naerma ei aja, kuigi kõik mu ümber naeravad....

Kristiina ütles ...

Vabandused vastu võetud. :) Objektiivselt võttes ma saan muidugi aru, aga tead, ikkagi olen kole tundlik igasuguste ütlemiste suhtes. Ega teatrilavale vist tundetud tüübid ei satugi :D

Aga vähemalt leidus jälle lavastus, mille osas meil arvamused kattuvad ;)