Põletus - Endla

Endla teatri "Põletus" on lavastus, mida ma juba selle esietendusest peale olen näha tahtnud. Alates sellest, et tegemist on kaasaaegse populaarse maailmadramaturgiaga, mida on ikka põnev omakeelsena siin koduteatrites näha. Kriitika Endla tüki kohta on olnud valdavalt positiivne ning mu soov seda näha üha kasvas. Siis selgus, et aasta parim Kanada film ("Incendies") on tehtud just sama loo põhjal ning see on esitatud ka Oscarite akadeemiale. Film pääses isegi 5 finalisti sekka "parima võõrkeelse filmi" kategoorias. Kui ma oma sünnipäevaeelsel päeval Endla uksest sisse astusin (napilt enne tüki algust, sest ei saanud töö juurest kuidagi õigel ajal minema - reedeõhtune värk, kõik peab ju enne nädalavahetust saama veel tehtud - töö on ju jänes... kuigi kõik jäi ikka tegemata...), ütlesin oma teatrikaaslasele: "No sellest tuleb veel üks aasta tipptükke!"

"Küünis" nummerdatud kohte polnud, sest publikutoolid olid asetatud selle lavastuse vaatamiseks teismoodi - pikuti saali. Lava oli seega kui lai panoraam (filmilikule teatrile hästi sobiv!). Kuigi tükk oli praktiliselt välja müüdud, saime nii viimasel hetkel kohale jõudes õnneks siiski päris normaalse vaatega kohad - ääres küll, aga seal neid ridu ju polnudki palju.

Algus oli paljulubav. On advokaat, kes loeb päranduskirja emalt oma kaksikutest lastele - ehitatakse üles intriig - ema, keda lapsed "millegipärast" vihkavad, on jätnud päranduseks ümbrikud, mis tuleb toimetada nende isale ja vennale. Ainult, et kumbki lastest polnud teadlik, et neil vend on. Ja isa kohta on nad alati arvanud, et too on surnud!

Mõjub kui huvitav detektiivikas?!
EI! See tükk on kõike muud kui põnevuslugu või müsteerium (kuigi pidevalt korrutataksegi "nuga kõris, nuga kõris" - seda siiski hoopis teises ühenduses kui põnevust tekitavana - "Lapsepõlv on kui nuga kõris"). Jah, eks mõnda aega võib ju end lõbustada mõttega, et kes see isa on ja kuidas nad sellises olukorras üldse võiksid leida oma venna. Kuid tükk vajub kahjuks väga kiiresti ära. Esialgu tõesti hakkavad lood huvitavalt, teatavas mõttes kirjandusliku vormiguga, hargnema kahes ajastus - kahes eri kohas, eri tegelaste vahel. Lisaks laste dilemma, kas üldse see teekond ette võtta... kuigi ka see on etteaimatav - loomulikult nad võtavad oma esialgsest vastumeelsusest hoolimata ülesande lahendamise käsile ja loomulikult leiavad selle tüki lõpuks - paralleelselt hakkab hargnema ema lugu alates laste sünnitamisest, nendest loobumisest, vanglas istumisest, sealse piinamise talumisest ja muidugi lõppedes surmaga ehk niiöelda jõudes kogu lavastuse algusesse välja.


Miks ma siin siis vingun ja oma rahulolematust välja näitan?

Esiteks - kogu see jahumine selle ümber, et emalt võeti väevõimuga tema lapsed. Ei võetud. Lavastuses see küll välja ei tule. Ise andis ära. Noh, võibolla sellega taheti anda õigustus lastele oma ema peale pahane olla ja selles suhtes võiks see veel suurte mööndustega olla okei. Kuid minu jaoks küll mitte.

Teiseks - see lõpplahendus lörtsis kogu tüki ära. Paljastamata liiga palju sisu, võib öelda, et tegemist on tõelise "mehhiko seebiga". Lisaks sisule üldisemalt mõeldes, tulid mulle meelde mõned Sinisuka kirjastuse "Valge sarja" kurbadest naiste saatustest jutustavad raamatud, mille kirjanduslik väärtus on nullilähedane (erandina "Geiša memuaarid", "Punane asalea" ja veel mõned üksikud sellesse sarja ära eksinud teosed, mis on päris ja isegi väga head).

Kolmandaks - lavastuslikus mõttes hakkas pärast mõnda korda, kui "ajastu" vahetus edasi-tagasi, tõsiselt häirima see tegelaste lavale ja lavalt ära kõndimine. A la - hakkab uus pilt - ühed lahkuvad, teised tulevad asemele, siis minnakse ajastus jälle nö. tänapäeva tagasi, lava pimeneb-valgeneb ning teised tegelased lahkuvad lavalt ning teised tulevad asemele. Ja nii ikka ja jälle uuesti ja uuesti.

Neljandaks - näitlejate tase on ikka väga kõikuv Endlas.

Mulle meeldis muidugi Sten Karpovi pingestatud vihase ja segaduses poja mäng - tundsin selles palju iseennast ning oma tundeid ära. Kui ta närvi läks ja laamendas juristi juures, tagus ta vihaselt käega vastu lauda ning mõjus isegi "hirmuäratavalt". Just selline nolk, kes poksimisega tegeleb ja on ülivihane. Kaili Viidas, võibolla isegi kõige peategelasem tegelane selles lavastuses, oli selles rollis minu jaoks võõras. Ent see on ju positiivne selles mõttes, et näitleja ei tohikski rollist rolli mõjuda samasugusena. Tegelikult esimese stseeni ajal ma pikalt vaatasin, et kas see on ikka tema. Hääl isegi alguses tundus natuke võõras. Kui ta liikuma hakkas ja tagaseina äärest püsti tõusis ning publikule lähemale tuli, siis sai muidugi aru.

Jaan Rekkor tundub mängivat kas hoogsalt ning ise justkui rolli nautides (hiljuti nähtud "Hirmus veretöö Läänemaal") või väsinult ja rollis igavledes ("Piparkoogimehike"). Seekordne "jurist" kukkus kahjuks sinna teise kategooriasse. Carmen Mikiver oli küll sirge seljaga ning vajalikult aldihäälne, sellele regioonile kuidagi hästi iseloomulike omadustega naisterahvas, kuid ometi ei saanud ma särtsu temalt kätte, et oleksin tahtud tema tegelasele kaasa tunda või ausalt öeldes huvitudagi tema käekäigust. Hoopis hull oli aga tema reisikaaslasest tegelasega. Karin Tammaru on näitleja, kelle karakteriloome oskuseid olen näinud ainult koomilise võtmega tükkides ("Revident" - kui nüüd täpsemalt mõtlema hakata, siis vist ainult selles tükis.) Eriti häiris, et tema "vana ema" roll oli ka täpselt samasugune kui noor "lauljanaine" - või kes neist lõppude lõpuks see lauljanaine oli? :)) või tegelikult ka suurem osa ülejäänud tema rollidest, mida mina näinud olen. Ja miks üldse see tegelane ennast kaasa pookis, ei mäleta ega saa ka aru... Tambet Seling on Põletuses hea, nagu alati, kuigi seekord ei midagi spetsiaalselt mainimisväärset. Tema rollid on ka kõige vähesema kaaluga selles tükis. Priit Loog on samuti mitmes rollis (viies, kui täpne olla), sh. typecastitud päikseprillidega tapamasina rolli. Kuid selles mehes on midagi esinäitlejalikku. Endiselt põnevusega neid suurrolle ootama jäädes...

Mainimata ei saa jätta, et Karpov mängib ühe stseeni ka sõnadeta ja seljaga nii, et see mõjub. Hetkel on käimas Endlas ka "aasta tegijate" hääletus. Ma täitsin ankeedi kiiruga ning kogemata tuli viga sisse. Sest tegelikult tundub just Karpov olevat hetkel Endla parim meesnäitleja.

Märkimist väärib ka tõlkija, kelleks on Tõnu Õnnepalu. Kuigi mingit erilist luulelisust või muus mõttes "imeliselt erilist" tõlke suhtes kõrva ei jäänudki. Tema nimi jäi silma alles vaheajal kavalehte lugedes (üsna huvitav ja hea kava oli!). Kunstnik Silver Vahtre on loonud kuidagi aafrikapäraseks selle nö.Lähis-Ida. Võibolla see tiigrimustriline põrand? Kuigi eks aasias ole ka tiigreid, aga pigem vist mitte Lähis-Idas vaid rohkem Kesk-Aasias? Lae alla oli pandud suur klaaskaadervärk, mille läbi oli muuhulgas võimalik vaadata Carmen Mikiver-i tegelase - Nawal Marwani - piinamist, mis polnudki niiväga "piinamine", pigem lihtsalt "piinlemine"?!

Mis jama huvitav Endla koduleht ajab etenduse kohta. Kas keegi tõesti on seda tükki kunagi pidanud "absurdikomöödiaks"? Minu jaoks on absurdikomöödia ikka hoopis midagi muud... või viidatakse sellega lõpplahendusele - "kes on isa, kes on vend" teemale? Sellisel juhul lubage tõesti kogu tükk välja naerda.

Hinnang: 2- (Tõeline pettumus! Võibolla seda suurem, sest olin nii palju positiivset tüki kohta lugenud. Võimalik, et just tollel õhtul olid mingid rõhuasetused paigast ära ja/või midagi liimist lahti, kuid kahtlemata ei saa ma ka sellest sisust üle ega ümber. See lihtsalt oli tobe minu jaoks. Sõna otseses mõttes. Kahtlemata on võimalik, et ma ei suutnud ka seda "absurdi" sellest lahti hammustada. Miks selle tüki nimi on "Põletus", selleni ma ei jõudnudki. Midagi "põletavat" ju polnudki. Vaheaajal kohvikus tanted tundusid küll olevat vaimustuses ning õhinal ootamas, mis saab. Mina seevastu teadsin suures plaanis kohe algusest peale, kuhu tükk lõpuks jõuab. Kogu see värk tundus nii kangesti "tüüpiline"... aga võibolla tõesti ma olen liiga palju selliseid telefilme ja D-kategooria raamatuid lugenud, et see lihtsalt ei mõju mulle enam. Ei soovita üldse! Samas tasub tõesti arvestada, et mina ei olegi sihtrühm. Pakuksin sihtrühmaks sellist inimest, kes laseb end mõnuga manipuleerida sellistel lugudel. Mina esimese vaatuse põhjal pidin oma teatrikaaslase palvele lahkuda vastama negatiivselt, kuid teise vaatuse ajal sain aru, et oleksime tema soovi järgi pidanud tegutsema. Aga kui juba oled Pärnusse läinud - siis peab ju ikka lõpuni pingutama... tobe, tobe, tobe!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

PÕLETUS
Draama

Tegijad
Autor Wajdi Mouawad
Tõlkija Tõnu Õnnepalu
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskunstnik Rene Liivamägi (külalisena)
Muusikaline kujundaja Janek Kivi

Osades Carmen Mikiver, Kaili Viidas, Karin Tammaru, Sten Karpov, Jaan Rekkor, Priit Loog ja Tambet Seling

Tutvustus
Nawal Marwan on viimased viis eluaastat veetnud vaikides. Nüüd on ta surnud ning tema testament nõuab, et kaksikud Jeanne ja Simon otsiksid üles oma isa, keda nad on siiamaani surnuks pidanud ja venna, kelle olemasolust nad varem teadlikud ei olnud. Lapsed lahkuvad vastu tahtmist kodusest Kanadast, et teha reis ema minevikku, tema kodukülla Lähis-Idas, mis asub kodusõjast laastatud maal, kus ei saja kunagi vihma. Sellel teekonnal avastavad lapsed samm-sammult ema vaikusesse kätketud suure saladuse ning saavad ühtlasi oma sünniloo jälile.
“Põletus” on jõudnud maailmas rohkem kui sajale lavale. On see põnevuslugu, tragöödia, absurdikomöödia või perekonna-draama? Ükski vastus pole vale. Eeskätt on see aga lugu kojujõudmisest ja andestamise puudutavast jõust.

Esietendus 21.oktoobril 2010 Endla teatri Küünis.
Etendus kestab 2h 30min