Kosmonaut Lotte - Vanemuine

 

Vanemuisest on saanud Eesti muusikaliteatri lipulaev. Kahjuks on möödas need armsad "Linnahalli" ajad, mil iga uut muusikali lihtsalt pidi vaatama, sest neid tehti nii harva (aastas 1-2). Kuid Eestist pole muusikalihullus kadunud ja ilmselt ei kao ka veel niipea, sest juba lapsest peale on võimalik sellesse žanri endale pesa teha. Nii armas mälestus jääb ju igale lapsele, sellest kui ta vanemaga koos on käinud teatris - saanud oodata etenduse algust, kuulata orkestri häälestamist, vaikselt kustuvate tulede saatel särasilmil elevuses oodata, mis toimuma hakkab. Vaheajal muidugi kohvikust midagigi osta ning kava lugeda või kasvõi lihtsalt seda tähtsat tööd teha - kava enda käes seda hoida. Ja eriti tähtis ju veel see, et koos on vaatama tuldud "laste"-teatrit - seega lapsevanem on võtnud samuti aja, et pühendada paar tundi või rohkemgi puhtalt oma lapse huvile, varjatult muidugi kaasaaidates ka tema kultuurilisele harimisele ja emotsionaalse intelligentsuse arendamisele.

 

Ja kui lihtne seda on teha kui eestimaiselt kodust "Lotte"-t tehakse korralikult ja pingutustega, nagu Vanemuise muusikalide puhul ikka (isegi siis kui need ei peaks meeldima, ei saadeta seal kunagi poolikut või praaki toodet lavale). Eks ta "toode" selles mõttes ju ongi, et kogu see Lotte-brand on juba saavutanud mingisuguse tootelise taseme. Ka minul õnnestus kunagi oma näpp sellele kaasaaitamiseks asjasse segada, nimelt Mitsubishi Stockholmi esinduses töötas kunagi juhina üks Jaapani härra, kes sattus Lottest vaimustusse ning viis selle esimese multifilmi ka Jaapani kinodesse.

 

Vanemuise Kosmonaut Lotte ongi eelkõige mõeldud just lastele. Mina täiskasvanuna sealt endale eriti mida noppida ei saanud peale rõõmu oma lapse vaatamisrõõmust. Selle eest oli mu 6-aastane meie mõlema eest vaimustuses. Minu, kes ma tegelikult siiski juba sihtrühmast olen väljunud(? :)), teadsin ainult võibolla ühe targa küsimuse esitada - Kus on Bruno? Ka lapsel tekkis kohe sellepärast mure, aga natukese aja pärast leidis siiski lahenduse - "ju neil polnud võtta kedagi Brunot näitlema". Mina pole "Lotte ja Kuukivi saladus" multifilmi näinud, millel ilmselt see muusikal ka baseerub, aga jällegi mu targem teatrikaaslane teadis öelda, et multifilmis oli Bruno olemas.

 

Etendus oli üdini heatahtlik ja positiivne ja see on sellisel kärtsul-mürtsul ajastul lausa hädavajalik. Lugu jutustab Lotte reisist kuule, kus on ühel tema sõbral sünnipäev. Kuul elavad kolme kõrvaga jänesed ja koos mängitakse, lauldakse ning süüakse Lotte kaasatoodud pannkooke. Külla saabuvad ka professorid (minu lemmikosa etendusest) ning juhtumisi on kuule tulnud ka Lotte pere naabrimees - jänesehärra Adalbert, kes on isemoodi mõtlemisega ning satub igasugustesse sekeldustesse. Lõpus kui maale tagasi minnakse toimub ka igaaastase leiutamisvõistluse finaal.

 

Seda pole vist vaja eraldi mainidagi, et 6-aastase jaoks oli see üks põnev elamus. Tema vaatas suure huviga ning kui ma temalt pärast kodupoole jalutades küsisin, et mis talle kõige rohkem meeldis, sain vastuseks - kolme-kõrvaga jänesed. Lotte muidugi ka. Paar korda etenduse ajal lõkerdas korralikult naerda, aga naeru jagus tal tegelikult heldelt läbi terve etenduse. Ja no plaksutamist ei saanud jätta kasutamata ainsalgi vähegi sinnapoole võimalusel...

 

Minul, praktiliselt otse 2 tunniselt jooksult tulnud "vanamehel" oli siiski tükk tegemist selle põnevuse ülesotsimisega. Alguses olin tõeliselt Lotte-vaatamiseks ennast meelestanud ja ootasin põnevusega, mis toimuma hakkab. Uhke Leiutajateküla-kardin ja selle tagant avanev mõnusalt kujundatud lava... kuid üsna pea sain aru, et see pole siiski selline tükk, kus oleks mõeldud mingite varjatud naljadega ka lapsevanematele - ei - see on puhas "lastekas". Ja hea ongi. Lavastajaks Ain Mäeots, kelle lavastused on tavaliselt ja nõnda ka seekord viimse detailini paigas, jääb mulje, et isegi liiga paigas ja rõhutab seda "toote" tunnet. Samas süda ja hing on ju Lottel ja sealsetel tegelastel õiges kohas ning need tegelased, Lottega eesotsas, on hingeks ka kogu lavastusele.

 

Ok, ega see polegi ju minusugustele mõeldud. Ja siis hakkasingi rohkem tehnilistele asjadele tähelepanu pöörama. Esiteks muidugi Lotte. Minu "Lotte"-kujutelm on tugevalt Gerli Padari näo ja häälega. Ei võtnud ma Luisa Värk-i Lottena kohe kuidagi omaks. See pole üldse Luisa süü. Laulda ta oskab ja väga hästi (ta oli isegi minu superstaari-lemmik, too ainus hooaeg, kui ma seda saadet vaatasin), aga näitlemiseni on ikka veel pikk tee käia. Ja mis see siis ära ei ole - mingit koeraplikat üdini postiivse energiaga teha, eks? Aga vat on - ma üritasin ühest ja teisest otsast leida neid varjundeid, et ta kuidagigi "mängiks" üht või teist asja, aga ei - ta pidevalt "esitas" teksti. Terve tükk ühe tonaalsusega, alati üdini positiivselt, innukalt ja justkui kooliteaterlikku lauseintonatsiooni kasutades. Õnneks siiski lauludes pääses ta sellest välja ja neid oli väga hea kuulata. Leian, et lavastuse suurimaks miinuseks tegelikult oligi see, et Lotte-karakteril ei olnud sellist "Bruno"-t või kedagi kõrval. Lotte-l ei tekkinud neid natukenegi sügavamaid ja sisukuse mõttes vajalikke dialooge kellegagi. Ta oli justkui vastavalt siis kas maal või kuupeal kas lepatriinude või jänesepere salgajuht ja kõik. Kui näitlejatest veel midagi eraldi välja tuua, siis tahaks öelda, et ega päevad pole vennad - reedel nägin esmakordselt Simo Breede-t laval (Cabaret) ja pettusin, aga Lottes tema suslik oli väga mõnusa karikatuurse liikumisega. Ja sellistes detailides peitubki selliste karakterite lahedus. Lotte kuupeal elava sõbrana ta hajus siiski massi ära ja sealt ei suuda ma millestki tema mängus kinni haarata.

 

Uskumatu, aga ma ei tundunud Tõnu Kilgast ära! Käisin vaheajal spetsiaalselt kavast vaatamas, et kes see Adalberti rollis on, aga isegi kui ma tema nime olin lugenud ja vaatasin selle teadmisega teda (21.reast) II vaatuses, ei uskunud ma seda, et see kes on laval, on tema. Justkui oleks kavas olnud trükiviga... (aga dublant Jüri Lumiste oli ta veelgi vähem...) Igatahes on Adalbert üks värvikamaid kujusid kogu etenduses. Ja mida etendus edasi, seda ägedamaks ta muutus. Kuni lõpus oli Kilgas juba täitsa hoos.

 

Minu lemmikuteks kujunesid "professorid" - Veikko Täär ja Juss Haasma. Tekkis kohe huvi, et kui palju on lavastaja sekkunud ja muutnud nende mängu teineteisest erinevaks või neil ongi nii erinev mängustiil? Kas nad on taotluslikult mänginud, üks sellist justkui tagasihoidlikumalt ja teine bravuursemalt ning näiteks ka kätega palju rohkem vehkides - mis tema karakteri elavamaks tegi? Juba nimed - Aadu ja Peedu olid sellistele tegelastele suurepärased! Ikka ja jälle päris Eesti värk :) Olgugi, et "kuu peal"... Ja mis te arvate, kumb näitlejatest oli selline energilisem ja liikuvam ja kumb tagasihoidlikum ja oma liigutustes justkui vähemate emotsioonidega.... --> Vastus - Täär oli see ägedam ja Haasma niiölda sirgema selja ja vähemate emotsioonidega. Aga see oligi hea, et nad nii erinevad olid. Inimesed ongi erinevad... Ja liskas ka Tääri mängitud Theodor ja Haasma mängitud Oskar olid hoopis teistsugused karakterid. Kuid need mõlemad siiski mitte nii esilekerkivalt lahedad, nagu professorid.

 

 

Minu kõige suurem aplaus kuulub kunstnikele. Iir Hermeliin, Rosita Raud ja valguskunstnik Palle Palmé on teinud just lastetükile vajaliku värvilise maailma. Nii roheline Leiutajateküla kui sinine (eriti hea ja huvitav, et mitte "kollane") - kuu, kus jäneste urg-kodumaja huvitavalt kokku ja lahti liikus. Ja muidugi kõik need kolme kõrvaga jänesed ja muud elukad ka. Ainult Karu oli kuidagi mitte-karu. Lisaks lahe lepatriinude kamp, kelle värvikuses ja kujudes saab ilmselt hoopis tänada Lotte-multikate autoreid (ehk siis eriti kunstnik Heiki Ernitsat) :) Aga ka sellised pisidetailid, nagu näiteks see lepatriinu, mida laval omavahel liigutati ja mille tiivad liikusid motoorselt veeretades üles alla. Nii armas! Ja kes 6-aastane endale ei tahaks sellist suurt lepatriinu-nukku :)

 

Hinnang: 2+/4+ (Raske on sellisele lastetükile hinnangut anda. See 2+ minu tasandilt pole lihtsalt lõpuni aus, sest seda tükki ei olnudki ju tehtud minuvanustele. Samas ei saa ma ka öelda, et see tükk oleks olnud eriliselt hea lastetükk, sest ka selliseid on jäänud siin viimastel aastatel päris tihti ette. Samas minu lapsele meeldis kõik ikka kohe VÄGA. Ta oli veel õhtul kodus oma nukkudega mängides tükis sees ja viimased sõnad enne uinumist olid samuti seotud teatriga. Järelikult liigutas see teda ikka korralikult. Sellepärast ka tema silmade läbi - minu arvatud tema hinnang 4+ Lisaks meie mõlemapoolne soovitus - viige oma lapsed teatrisse! Uus, oma, eestimaine Lotte sobib selleks igal juhul ning veel eriti hästi lastele vanuses 3-8.)

 

Tekst lavastuse kodulehelt:

KOSMONAUT LOTTE
Lastemuusikal kahes vaatuses

Autorid Janno Põldma, Heiki Ernits, Priit Pajusaar
Laulusõnad Leelo Tungal
Lavastaja Ain Mäeots
Muusikaline juht ja dirigent Tarmo Leinatamm
Dirigent Lauri Sirp
Kunstnikud Iir Hermeliin ja Rosita Raud
Koreograaf Janek Savolainen
Valguskunstnik Palle Palmé

Peaosas Gerli Padar või Luisa Värk
Osades Aivar Tommingas või Juss Haasma, Robert Annus või Simo Breede, Jaan Willem Sibul või Märt Jakobson, Tõnu Kilgas või Jüri Lumiste, Pirjo Püvi või Maria Kallaste, Veikko Täär või Tanel Jonas, Risto Orav, Krista Kotselainen jt
Putukad ja kuujänesed Susi Ann Kaljas, Laura Danilas, Kristiina Raahel Uiga, Linda Lukas, Karoliine Pärlin, Sigrid Tomson, Krista Kotselainen, Viktoria Soodla, Helen Värno, Gertrud Tomson, Sonja Liis Kaara, Merly Teder, Diana Lodeikin, Meriliis Tepper, Kaspar Kiisk, Kristo Saarna

Vanemuise ooperikoori vokaalansambel Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Siiri Koodres, Endel Kroon, Aime Roosileht, Ivar Saks, Mehis Tiits, Margus Toode, Marika Villemson, Anne Vilt, Liina Tordik

Bänd Riho Lilje (kitarr), Jürmo Eespere (klahvpillid), Alari Piispea (basskitarr), Tiit Kevad (trummid)
Kaasa teeb Vanemuise Sümfooniaorkester

Lotte ärkab hommikul oma kodus ning õhtuks on ta jõudnud juba Kuu peal ära käia! Tegusa Lotte jaoks on see tavaline tore seiklus ning nagu ikka, on tal päeva lõpuks jälle mõni uus sõber ja hulk uusi teadmisi. Kuu peal käib ära ka jänes Adalbert – mida tema seal teeb, saate teada, kui tulete teatrisse!
Kestab 2h15min
Esietendus 5. mail 2012 Vanemuise suures majas
Tähelepanu! Kuni 3-aastased lapsed saavad etendusele sülepiletiga (hind 3,6 €, võimalik osta enne etendust kassast).
Fotod: Alan Proosa