Thijl Ulenspiegel - TÜVKA ja Rakvere Teater

Uusi ja peatselt Eesti teatrilavadel mängimahakkavaid noori näitlejaid on ikka põnev näha. Palju avastamist ning leide, samas ka huvitav näha inimeste arenemist ajas ja ka seda kas kellelgi on loomulik näitlejasoon juba nii varakult olemas või kellel on olemas x-faktor, mis lihtsalt naelutab pilgu lavale ja tekitab tunde, et tema tegemistega tahaks kindlasti kursis olla.

Just seda ma "Thijl Ulenspiegel"-it vaatama minnes Rakvere Teatrisse otsima läksingi. Lisaks võtsin kaasa oma 2 nooremat last (10- ja 16-aastased), sest kelmilugu ja ajaloos toimuv tegevustik, lisaks veel klassika, ehk lugu, mis kuulub niiöelda üldhariduse juurde kulub ka neile marjaks ära. Ehk kõik vajalikud panused kultuursete inimeste kasvatamisel :)

Seekord tegemist Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejaõppe eesti-vene segakursusega, ehk tulevase 11.lennuga. Ja etteruttavalt võib ära öelda, et head näitlejamaterjali selles kursuses on küllaga.

Kuid enne kui minna nende noorte näitlejate juurde, siis mõne sõnaga lavastusest endast ehk raamistikust ning tehnilistest külgedest. Lugu viib meid 16.sajandi Flandriasse, kus sünnib Hispaania prints Felipega samal päeval ühte vaesemasse perre poiss, kellele ennustajanaine ennustab, et temast saab rändur, kes armastab ilu ja lõbu ning kes irvitab rumaluse üle. Ja tema naiseks saab ennustajamoori enda tütar Nele. Ja eks see kõik ju nii lähebki ja lisaks veel kamaluga seiklusi sinna vahele ja peale.

Thijl Ulenspiegel, kes ju oli niiöelda flaamlaste sangar, baseerub tegelikult Alam-Saksi 14nda sajandi tegelasel, kelle nimeks Till Ulenspiegel. Flaamlased armastavad oma Thijli. Ta võitles rumalate rikkuritest aadlike ja Hispaania vallutajate vastu kavalusega. Kõikidesse kunstivormidesse on see kelm andnud ainest inspiratsiooniks, kirjandusest, maalikunstist muusikani ja muidugi ka kinno ja teatrisse. Lapsepõlvest on meeles üks vene film kus Thijli rollis oli meie oma Lembit Ulfsak. Minu esimene teatrikokkupuude Ulenspiegeliga oli Noorsooteatris, ent sellest ma eriti palju midagi ei mäleta. Küll, aga mäletan Ugala lavastust, kus Ulespiegeli rollis oli Ott Aardam ja Nelet mängis Maria Soomets. Lisaks osalesid ka näiteks Priit Võigemast, Tõnis Mägi ja Leila Säälik. Seekordne "Thijl" on samuti Priit Aimla tõlkele ehitatud ning Olav Ehala muusikaga.
Huvitav on ka see, et Ulenspiegelit peetakse Bulgakovi "Meister ja Margarita" kass Peemoti prototüübiks.

Üllar Saaremäe lavastus on pisut fantaasiavaene (seda just konkreetselt "lavastuslikust küljest" hinnates, mitte sisulises ega mängulisuse mõttes). Võibolla lavastuslik rõhk on läinud töö peale noorte näitlejatega, sest neid on ju palju - tervelt 19! Kõik kursavennad-õed on rollidesse ära jagatud. Võitjate üle kohut ju ei mõisteta ja selles mõttes ei tahaks otseselt nuriseda Thijli näitlejavaliku üle, aga millegipärast läksid mõtted sellele, et oleks tahtnud mõnda pisemat poissi selles rollis näha. Kelmid ja sellised kehkenpüksid, nagu Thijl, lihtsalt tunduvad usutavamana kui nad on teatud tüüpi. Samas Karl Roberti hoog ja energia oli just selle Thijli tegelasele sobiv (ja selles mõttes võib seda pidada rolli õnnestumist tema plussiks, ehk ta rollidediapasoon saab olema lai). Tegemist on ju praktiliselt pideva rändamisega ja sellele lavastaja erilist rõhku pole pannud, kõik toimub enamvähem tühjal laval, mille taga on multifunktsionaalne sild. Seda peangi silmas, et nii kelmikas lugu vajaks justkui enamat lavastajatrikitamist ja lavale seadmise loomingut. Kuid mõned hetked siiski on ka lavastatud natuke suurema fookusega, näiteks kõrgusse asetatud peegliga antakse edasi silla all "vanglas" toimuv ja kogu tüki kõige paremini lavastatud stseen - "Thijli tants 2 naisega" - korraga ja kordamööda. Tantsudest rääkides, siis Oleg Titovi koreograafia on ilus ja ehib ka lavastuse tipphetki. Eraldi äramärkimist vajavad ka kunstnik Kristi Leppiku kostüümid, mis on lahedalt kelmikad ja pakuvad omaette huumorit :)

Kui neid noori näitlejaid lavastuse algusest üksteise järel esile hakkas tulema, siis mõjus lausa imelisena nende oskus laval kõnet edastada. Diktsioonid selged, hääled kõlavad. Päris head tööd on nendega tehtud. Lavastuse kodulehelt jäi silma, et lavakõnet on juhendanud Tiina Mälberg.. .wow! Noored näitlejad võivad päris tänulikud olla, sest harva kui ühel kursal kõik nii hea häälematerjaliga on.

Ma ei taha ühtki noort näitlejat maha teha, kõik järgnev ma loodan on võetav konstruktiivse kriitikana, sest tõesti praegusel hetkel näis, et neis kõigis on olemas "see miski". Mõned lihtsalt on valmimad kui teised, aga kõigil on veel arenemisruumi ja tegelikult tahakski soovitada neil noortel näitlejatel see tükk linti võtta ja vaadata ja õppida oma mängu pealt, mis ja kuidas nad laval mõjuvad (ilmselt seda TÜVKAs ka tehakse). Näiteks peategelast mänginud Karl Robert Saaremäe paljastas hambad igat lauset öeldes, ma ei tea, kas kõva hääle tegemiseks või on lavastaja tal oma kelmikuse rõhutamiseks palunud nii teha, aga see oli mingist hetkest silmatorkav (võibolla pikk habe rõhutas seda?). Getter Meresmaal oli ehk parukas peas, aga ta kandis seda ka kui parukat ning kuidagi väga ühenäolise rollijoonisega (karakterisse oleks tahtnud rohkem elavat inimest, kui sellest nüüd aru saab, mis ma öelda tahan), Lammet mänginud Märten Matsu saaks oma suurt kogu palju koomilisemalt ära kasutada ning "täiskasvanu tõsisemate rollide" mängimiseks tuleb tal veel tööd teha (ma kutsun seda Ott Sepa ja Martin Milli fenomeniks, sest ka nemad olid selles olukorras oma tüpaaži tõttu kui nad lavaka lõpetasid, aga praegu on nende mängupõld lai), Saksa palgaohvitseri mänginud Aleksandr Domowoy kõnes oli küll rohkem vene aktsenti kui saksa oma, vene noortel oli eranditult kõigil aktsent (mõnel tugevam teisel väiksem) ja seda tavalises eestikeelse teatri tükis oleks raske alla neelata, ehk siis see häiriks nende tegelaste karakteriloomes (kui poleks tegemist just venelasest karakteriga), aga antud olukorras võib muidugi silma selle koha pealt kinni pigistada. Ja seda tehes, meeldisid vene noortest teistest enam bordellipidajat mänginud Jekaterina Burdjugova. Ta mõjus tugevaloomulise naisena, ehk karakter täiesti olemas sellise lühikese lava-ajaga. Poistest meeldiski kõige rohkem just Aleksandr Domowoy. Temast kiirgas mängutahet, koomilisi jooni ja intensiivsust. Kui see sakslase osa kõrvale jätta, siis inkvisiitorina oli ta palju parem. Eesti poistest säras jällegi just oma tunduvalt tugevama kohaolekuga ja just nimelt mingi laval vajamineva x-faktoriga Tanel Ting. Kui tema oli laval, siis oli ka kogu lava tähelepanu temal ja seda eriti mungana (mis võibolla on ka kogu tüki kõige raskem roll, minu meelest), printsi kallal võiks natuke norida - ta oleks võinud seda rolli viia kuhugi suunda veel kaugemale, ehk teha sellest karakterist "Karakteri", nagu mungastki. Tüdrukutest meeldisid ühtviisi palju nii Getter Meresmaa Nele rollis kui ka Liisu Krass mõõgavõitlejast aadlipreilina. Getter hakkas mõjuma alles siis kui ta teksti hakkas rääkima. Selline huvitav hääl on juba materjalina kasutada, edasi miimika ja muu juurde ning võib kursa parima tiitel olla täiesti käeulatuses. Liisu Krass mängis end teistest palju kogenumaks. Ta liikumine laval oli huvitav ja huvitav häälematerjal, millega ta selle rolli lahendas - naine, kes meest ihkab kuid kes targa naisena teab, et seda meest, keda ta tahab, seda ta ei saa.. Ent ta ei loobu sellest ka lihtsalt. Selle kõik suudab ta jällegi välja mängida, üsna vähese ajaga, mis ühele karakteriterikka tüki kõrvalkarakterile on määratud (tema ja Tanel Ting ongi praegusel hetkel minu selle kursa lemmikud). Ja see stseen, mis on Thijli ja kahe naise vahel, üks naine kes on kohal kehas ja teine vaimus, sellele lisaks stseeni ilmestamas veel lavastuse ilusaim laul Getter Meresmaa esituses - Aasta esimesed külmavärinad teatris sain kätte - see stseen oli tõesti nii-niiiiiiii hea! Aitäh!

Teistest olid silmatorkavamad - Jaune Kimmel ennustajamoorina ja Nele emana. Ma ei oska öelda, kas see, mis ta tegi oma rolliga meeldis minule või mitte. Ta kahtlemata mängis hingega, aga tahaks näha kuidas ta muid rolle lahendab. Praegune oli selline natuke kooliteatrilikult must-valge. Nii nagu üks näitlemisest huvitatud tüdruk ilmselt sellise rolli teeks. Hoogsalt justkui karakterisse süüvides, et tahaks näha kiikse ja mingeid teisi nõkse, mitte üks-ühele oodatavat rollitegemist. Mitmeski mõttes meenutas ta mulle Rakvere Teatri põhikoosseisus mängivat Silja Miks-i. Samas midagi huvitavat temas justkui on ja seda on põnev järgmisest tükist minna edasi avastama. Peategelast mänginud Karl Robert Saaremäed on mul varem õnnestunud näha Vendades Lõvisüdametes (tuleb välja, et tal oli roll ka Täismängus, aga sealt ma teda ei mäleta). Lisaks juhtumisi sattusin ise osalema "Siberi võmm" nimelises sarjas, kus ta ka mängis. Ja sealtki jäi vaid positiivne mulje. Temalt on oodata veel palju huvitavat. Üks tema tugevusi ongi ehk mitmekülgsus, ehk sobimine igasse žanri mistahes rolli. Hea energia ja peaosa raske töö kandis ta loorberitega välja. Päris ebameeldivaks oskas enda tegelase mängida Mihkel Vendel. Oleks tahtnud temalt ehk nõksu võrra veelgi vabamat lendu selle pahalase radadel. Julgemalt-julgemalt, aga materjal on olemas (kuigi temast on vist hoopis saamas lavastaja). Martin Tikk mängis selle rolli hea hooga, milles ta kesksemas osas on, aga siis kui taustal, siis teda enam ei märganud. Ja ma ei oska täpselt sõrme peale panna põhjusele, aga millepärast oli huvitav jälgida laval Karl Sakritsat. Võib-olla sellepärast, et mind kummitas terve tüki aja üks kõrvalmõte, et ta võiks vabalt mängida vendasid Lavaka eelviimasest lennust Veiko Porkaneniga. Millegipärast mõjusid nad välimuseltki sarnastena.
Kusjuures nüüd meenub, et mitmed neist noortest osalesid paar suve tagasi ka "Maailma parim küla" tükis. Ja kusagil jäi ette foto, et Sakrits osales filmis "Klass"....

Kui veel teistest selle kursuse noortest näitlejatest lennata linnulennul üle, siis võiks veel öelda, et Dan Jeršovis oli head koomilist annet, Ringo Ramul meenutas mulle Mait Jooritsat oma mängumaneerilt ja/või olemuselt ning üks parimaid diktsioone sellel kursusel, Helena Kesonen (kavalehe järgi õpib lavastajaks) ja Grete Jürgenson meeldisid hetketi väga. Eks see mängimine ja enesest väljakäimise nüansside leidmine võib teha neist kunagi päris head, Grete ehk oli pisut nüansirikkam, aga Helena lihtsalt mõjus laval hästi. Märten Matsu kohta on raske anda paikapidavamat hinnangut, oleksin tahtnud, et ta oma rolli oleks teisiti lahendanud, aga see oli ainult minu maitse. Minu lastele ja tundus, et ka ülejäänud publikule meeldis reaktsioonide järgi just tema karakter kõige rohkem (ta oli ka selgelt koomilisema olekuga oma suure kõhuga). Mina oleksin tahtnud temasse palju rohkem särtsu... no vähemalt sama palju kui tema kursakaaslastes. (Võib ju vabalt olla, et just sellel korral oli tal midagi liimist lahti kui mina sattusin tükki nägema.) Eduard Tee oli justkui noor Raivo Trass Viimses reliikvias (pole minu avastus, vaid keegi kusagil viitas sellele sarnasusele tabavalt), selle vahega, et Trass lõi oma karakteri, Eduardil on veel vaja natuke õppida selle lõplikuks õnnestunud vormistamiseks. Samas jällegi huvitavalt omapärane tüpaaž. Karin Lamson oli ülejäänud kursusega võrreldes päris omapärane kõige paremas mõttes. Oleksin ainult tahtnud teda rohkem näha, et mingi konkreetsem arvamus oleks saanud tekkida. Katrin Sutt üllataval kombel rääkis ka vene aktsendiga, aga võibolla ta on Maardust või Narvast või vene perekonnast või avaldas partnerite kõne talle mõju.. Massistseenides suutis ta küll ennast tähelepandavaks mängida, aga see väike osa kus ta kesksemas rollis oli, seal ta mõjus kuidagi ebakindlamana. Dajana Zagorskajal on ilus lauluhääl ning tema tüpaaž on üks kursuse huvitavamaid. Praegu mõjus siiski veel natuke ebaküpsena, kuigi väga lahedalt hoogne. Üks lõbutüdrukutest eristus teistest ja ma ei oska öelda, kes see neist oli, aga see, mis ta tegi, ehk oli natuke "ummamuudu" seal teiste vahel, see igatahes mõjus lahedalt. Ei teagi, kas kiita selles lavastajat või noort näitlejat, aga sellised väiksed detailid annavad tükile nii palju juurde.

Paar soovitust veel siia lõppu. Just avastasin TV3s eesti sarja nimega "Vabad mehed", mis on päris hästi kirjutatud ja pärast Thijl-i oli päris lahe taaskohtumine mitmete selle kursuse näitlejatega. Nüüd hakkab neist juba edasi pilt arenema. Näiteks Aleksandr Domowsky meeldib mulle nüüd näitlejana veelgi rohkem kui Thijli vaadates. Ja tegelikult kõik need, kes sarjas sellest kursusest osalevad.
Teiseks soovituseks on seda tükki vaatama minnes mõttekas osta ka kavaleht. Seal saavad kõik 19 värsket näitlejatibu sõna. Neilt kõigilt küsitakse 2 küsimust: 1. Mis paelub Sind elus, mis teatris? ja 2. Kus/kes oled seitsme aasta pärast? Sellised arvamused aitavad ka kujundada näitlejast pilti - kui sisukas, kui küps, kui huvitav ta mõttekäik on, see kummalisel kombel võib kanduda temasse kui karakteriteloojasse arvamusena üle. Kuigi võib-olla eelarvamuse tekitaja, aga hea eelarvamus on ju vaid positiivne ja selles mõttes said nad kõik kavalehel võrdselt sõna endast jälje jätmiseks (iseasi kui palju keegi neist seda kasutas).
Tekkis nende vastuseid mitmega mõtteline vestlus ja tahe esitada lisaküsimusi või vestluse edasiarendusi nende arvamuste põhjenduste saamiseks.
Näiteks:
Jekaterina Burdjugova-
Teater on küll osa elust, samuti kirjandus kunst ja mistahes muud kunstivormid, aga sellepärast ei kehti ju neis eluga samad reeglid... elu on palju rohkem reeglitega raamistatud kui kunst. Kunstis on palju rohkem võimalik, nii ka teatris... See, mis Sind teatris paelub, see vastus on nii hea!
Aleksandr Domowoy-
Lahe jutuvestja oled! Aga ära kunagi ütle "ei kunagi". See võib kummitama ja vaevama hakata. Samas ma loodan ja usun ka, et oled õigel teel :)
Grete Jürgenson-
Elus ja teatris paeluvad Sind ainult erinevat tüüpi inimesed või? Aga inimestevaheline? Keemia? Välk ja pauk? Ajalugu? Inimestevahelised psühholoogilised mehhanismid? Milleks asjad juhtuvad? Põhjus ja tagajärg? Kuidas endast viimane välja pigistada nii, et tegelikult see on lapsemäng? Inimeste ümber, nende ülene ja neist kauge võib olla vajalik selleks, et inimeseni jõuda...
Helena Kesonen-
Ma mõtlesin ka kunagi, et see lõpmatu rahu oleks üks hea asi. Lisaks ka hingeline tasakaal. Paraku ei sünni sellelt pinnalt ka loomingut. Selleks, et midagi erilist luua, selleks on vaha tasakaalutust, valu, elamusi, üleelamisi, üllatusi, head ja halba ja värve... küll sa näed kui elu natuke rohkem näed...
Jaune Kimmel-
Kui Su esimest lauset lugeda, tekib kohe vastureaktsioon ja tahaks susata - Oi kui piiratud... selleks, et teatris häid karaktereid luua, tuleb elus oma nabast palju laiemat vaatevälja avastada kui teatrit ennast.
Liisu Krass-
Vaevalt, et Sa seitsme aasta pärast selle viimase sõlme juures juba oled ja vaevalt, et sa tahadki olla, aga ilus luuleline vastus :)
Getter Meresmaa-
Nii palju lahtisi otsi, millest vestlust edasi arendada :) Lahe fantaasialend ja mõnus jutuvool. Kui endale sõpra valida sellelt kursuselt, siis teaks kellest austada...
Karl Sakrits-
Hehh kui lahe! Just ühe sellise hetke pakkus ka Thijl Ulenspiegel :)
Eduard Tee-
Hmmm, Sind paelub elus naise olemus("oskus tekitada mitte millestki pseudoprobleemi") :) Ma olen üritanud seda juba aastakümneid uurida, ütleme nii, et olen selle ajaga jõudnud..... no mitte just eriti stardiruudust kaugemale :)
Tanel Ting-
Jube lahe tüüp oled. Ma loodan siiski, et Sa nüüd nii pettunud ka teatris pole ja jaksad selles ikka rõõmu ja avastamist ja leiutamist leida... proovi lavastamist? Pagan, oleks ma ka nii noorelt nii targalt osanud mõelda... Aga seda võin enda kogemusest kinnitada, et isaroll on maailma kõige parem roll (kolmekordne veel eriti äge)! :)

Okei, aeg lõpetada see plära... ma mõjun juba iseendalegi sellise teatrifriigina. Tuult tiibadesse noored näitlejatibud! Avastamisrõõme ja tegemisetahet, huvitavaid rolle ja head teatrit!


Hinnang: 3+ (Positiivse poole peale kirjutaks huvitavate uute näitlejatega kohtumise, eriti tõstes esile Karl Robert Saaremäed, Getter Meresmaad, Tanel Tingi ja Liisu Krassi. Suurepärast muusikat ja ägedat säravate silmadega ansamblimängu, ilusat liikumist ja seda suurepärast stseeni, mis hetkel kroonib tervet jaanuari teatrielamuste virrvarri. Lugu ise oli ka seikluslik ja pakkus mõned huvitavad mängulised lausetekombinatsioonid. Ajastu oli tekitatud kostüümidega ja need oli lahedad. Igatahes väärt vaatamist, avastamist ja kaasalustimist!)

---------------------
Tekst lavastuse kodulehelt (üleval foto on ka sealt):

Grigori Gorin

THIJL ULENSPIEGEL

Narrieepos

Lavastaja Üllar Saaremäe
Kunstnik Kristi Leppik
Koreograaf Oleg Titov (TÜVKA; Ugala)
Helilooja Olav Ehala
Helikujundaja Vootele Ruusmaa
Muusikajuht Peeter Konovalov (TÜVKA; Ugala)
Lavavõitlus Hellar Bergmann
Tõlkija ja laulusõnade autor Priit Aimla

Charles de Costeri “Legend Thijl Ulenspiegelist” motiividel

Osades TÜVKA teatrikunsti 11. lend – Jekaterina Burdjugova, Aleksandr Domowoy, Dan Jeršov, Grete Jürgenson, Helena Kesonen, Jaune Kimmel, Liisu Krass, Karin Lamson, Märten Matsu, Getter Meresmaa, Ringo Ramul, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Katrin Sutt, Dajana Zagorskaja, Eduard Tee, Martin Tikk, Tanel Ting, Mihkel Vendel

Lavastus valmib koostöös Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga.

Gilgameš, Ilias, Odüsseia, Beowulf, Don Quijote... ja Thijl Ulenspiegel. 1868. aastal ilmunud Charles de Costeri romaaniga „Legend Thijl Ulenspiegelist” sai alguse belgia kirjandus. Vaid viisteist aastat tagasi oli ilmunud Kreutzwaldi „Kalevipoeg”.

Thijl Ulenspiegel on müütiline keskaegne tegelaskuju, narr, ringihulkuv kangelane ja vembumees, kes seisab kirglikult oma rahva õiguste eest, kuid ei pelga näidata neile nende endi rumalust. Thijl Ulenspiegel – see on nimi, mis ühendab endas öökulli ja peegli, tarkuse ja jandi.

Kogu Ulenspiegeli elu on kangelaslaul üheteistkümnenda käsu põhjal, mis talle on esimene:
Sõna „elu” mu valikul on mu deviis
sest kadugu mured mu verest.

Esietendus 30. septembril 2016 suures saalis.