Kui öelda väga lihtsustatult, millest Uku Uusbergi uusim tükk räägib, võiks öelda, et teatrist ja armastusest. Ka teatriarmastusest, aga veelgi rohkem armastusest teatris. Õukei? Õukei.
Keegi siinse blogi FB lehel soovitas seda vaatama minna, kuigi ma olen juba loobunud Uusbergi autoriteatri iga hinna eest vaatamisest. Liiatigi kui seda mängitakse Tartus ning teadagi lisandub teatriõhtule Tallinnast edasi-tagasi sõidu näol kohe 5 tundi ja poole kütusepaagi võrra bensiiniraha. Ent kui kiitmist kostus juba mitmelt inimeselt ja selgus, et korraga on võimalik ühes tükis näha nii mitmeid "Vanemuise lemmikuid", nagu näiteks Tommingas, Saldre, Sepp, Maria Annus, Jaanovits, Lumiste ning kõigele lisaks ka veel eelviimase lavaka lennu kaks huvitavamat noort naisnäitlejat - Kolde ja Arum, siis sai see Tartu teatrikülastus rataste alla võetud. Ja ma ei kahetse!
Tausta teadmata oleks Uusberg selle tüki ja rolli justkui Aivar Tommingasele kirjutanudki, peategelane on teatrikorüfee, kes on tulnud teatrisse proovi tegema oma 60nda juubelipidustuse kõne esitamiseks. Ainult, et tüki tegelane, Leofred Luuk, on näitlemisest mingite kõhkluste tõttu loobunud. Loobus tegelikult päeva pealt ja keset Hamleti etendust. Juba neljakümnendates eluaastates ning praegu noorem põlvkond peab teda juba surnuks. Minemata eriti rohkem sisusse, tahaksin siiski mainida veel, et loosse on segatud ka Leofredi ex, kes teatris inspitsendina töötab ja kellega lahkuminekut Leo on hakanud kahetsema. Proovi satub ta (oma endisesse) teatrisse tegema hetkel kui oma proove teeb seal välismaine külalislavastaja ning käsil on just nimelt Hamleti uusversiooni lavastamine. Ehk värvi lisavate kõrvaltegelastena tegutsevad tükis nii näitlejad kui ka teatri tehniline personal - heli, valgus, rekvisiitor, lavamehed...
Uusberg on selle lavastanud nii põnevalt, kaasates lavaks ka saalist 2 esimest rida, mida prooviperioodil kasutavad nii lavastaja ise kui ka näitlejad ja proovide külastajad. See pani ka publiku justkui proovi külastaja rolli ning kavala nõksuna tõmbas selline lavastuslik nipp nii lihtsalt ja tugevalt tüki sisusse kaasa. Eriti kui heli ja valguse mehed kusagilt kõrgelt rõdul asuvate prožektorite vahelt või puldist ja kogu loole kaasa mängivad.
Tegemist oli peamiselt siiski nö. action-draamaga, kus palju põnevaid üllatusi ja näiteks prožektorite allkukkumisi jms, aga allhoovustena lugu peategelastevahelisest armastusest ja sellest, mis ühe 60-aastase jaoks armastus tähendab või mida ootab-loodab üks naine oma elukaaslaselt, kellega ta juba pikemat aega nii kodus kui tööl on peaaegu kogu aeg koos. Just nimelt Külliki Saldre tegelase, ehk Leofredi ex-i suhu on Uusberg kirjutanud minu jaoks kõige sügavama ja kõige rohkem samastumist pakkuva teksti. Võibolla ma ise pole veel nii vana, et pidada armastuses olulisimaks "mitte-üksi-suremist" ja see isegi ei tundu õigena. Samas võib-olla paarikümne aasta pärast ongi sellel ühes paarisuhtes kõige olulisem väärtus? Seda saab juba varsti (20 aasta pärast) näha :)
Samas tegeleb Uku oma tekstis ka näitleja tunnetega, ehk sellega, kuidas näitleja vajab oma näitlemistöös tunda-näha mõttekust. Seegi on ju universaalne, sest olenemata ametist tahame ju kõik tunda seda, et see, mis me teeme, sellel oleks mõte ja kasumlikkus sees ja ma ei pea siin silmas rahalist kasu, vaid iseendale ja/või teistele olulisust ja mõttekust. Samas teatris on tihti tavalisematest ametitest kõik natuke dramaatilisem, konkurents rollide üle on tuntav ja tekitab inimestevahelisi hõõrumisi või vastupidi tugevaid tundeid. Nii ma kujutan ette ja seda ettekujutust toidab ka Uusberg oma looga.
Tegelikult on "Üritus"el päris tugev seos mõni aasta tagasi Draamateatris nähtud "Valgustaja"ga. Selle nägemine ja tajumine muutis Uusbergi minu jaoks justkui kunstnikumaks, kirjanikumaks, kui nii võib öelda. Tekkis sidus näiteks Tolkieniga, kes samuti oma maailma on loonud. Uusbergi maailm on lihtsalt teatrimaailma sisse paigutatud. Ta ise elustab oma "Valgustaja"st tuttava välismaise lavastaja rolli. Kusjuures kui võrrelda neid kahte tükki ja lavastust, siis "Üritus"e näol on tegemist palju viimistletuma, terviklikuma ja seega ka parema teatriga. "Vagustaja"t juhtusin küll ka nägema ühest esimestest mängukordadest kui mitte päris esietendust ja seega ei tea kui tugevaks ta hiljem kinnistus, aga alguses oli see ikka väga rabe. "Üritus" seevastu oli lahe! Naljakas ja tõsine, magus ja soolane, heade näitlejatöödega ja ägedalt lavastatud.
Aivar Tommingas ja Külliki Saldre on minu jaoks Vanemuise esinäitlejad (termin, mida kunagi lapsepõlves vanemate inimeste suust sai pidevalt kuulda, aga ma siiani ei tea, kas "esinäitleja" staatus on vaid ühel mees- ja ühel naisnäitlejal igas teatris, nagu see termin justkui eeldaks... minule meeldib siiski mõelda, et neid esinäitlejaid on mitmeid... Kahandamata siiski nüüd äsja nimetatud staatust just Küllikile ja Aivarile antuna, täpsustan, et minu meelest nad on need kõigekõige esinäitlejamad Vanemuises). Tommingas teeb järjekordselt nii mitmekihilise, mitmepalgelise, hoogsa, samaaegselt koomilise kui ka kurva rolli. Olin nii õnnelik, et stseenis kus ta Ott Sepaga pikalt tõtt vahtis, sattus ta näoga minu suunas vaatama, sest juba ainult selle näo pärast oli minu jaoks see roll tal niiöelda teatrilukku kirjutatud. Külliki mängus viskas minu jaoks sisse teisi näitlejaid, eriti Ülle Kaljustet. Kusjuures mitmete näitlejatega, õigemini pigem nende karakteritega tekkis assotsiatsioone hoopis teiste näitlejatega. Kõige tugevamalt vist Maria Annuse "teatrikriitiku/teatrikrati/Leofredi viirastuse" roll tõi meelde Marje Metsuri. Mustad juukse ja see kuidas Leofred teda isegi paaril korral "rästikuks" nimetas (viidates "Rästiku pihtimusele") - no Marje, mis Marje. Noored Ofeliad jällegi tõid meelde Anne Reemanni ja Piret Kalda kunagises Noorsooteatri etenduses "Väikses häärberis". Jüri Lumiste meenutas Gunnar Grapsi ja kauboimütsiga Markus Dvinjaninov oma isa Andrest, kes Endlas kauboimuusikali kunagi lavastas... Uku Uusberg ise mulle otseselt Georg Malviust ei meenutanud, aga sidusus tekkis just temaga, sest tegemist oli ju välislavastajaga ja Malvius käib meil siin kõige tihedamalt lavastamas... nii palju tobedaid mõttemänge :)
Aga tulles tagasi Külliki juurde, siis ma arvan, et olen nõus temaga mistahes tükki vaatama ka litsalt tema pärast. Ta lihtsalt on alati nii hea. Nii tundlik, aga samas üldsegi mitte nõrk. Kurb nägu, ka läbi kogu oma kiirete tegevuste ja inspitsendina sagimise, mis ei kao isegi ka rõõmsamatel hetkedel. Väga selgepiiriline, kuigi mitte mustvalge, vaid justnimelt usutav karakter. Teistel võibolla oligi mõnuga ülemängimist, aga Külliki sellele tasandile ei lasku. Nimelt ta mängib üle ka usutavalt, harukordne oskus. Ja seda tegelikult ainsana terves trupis.
Maria Annust sai natuke vähe, aga eraldi tuleks ära mainida tema liikumine laval, mis oli justkui mittetähtis stseen, aga nii huvitav nüanss kogu selles tulevärkidega lavastuses. Ott Seppa vaadates süvenes tunne, et tahaks teda näha mingis täiesti teistlaadses rollis. Ta on hea, isegi väga hea sellisena nagu ta on, aga see on väga ühes suunas ja karakteriloomelt sarnane tema teiste rollidega. Seda ju rahvas tahabki ja seda ta ka siit saab. Ja sain ka mina. Aga lihtsalt tahaks teda näha hoopis kellegi teisena korra vahelduseks.
Uku Uusberg ise on nii väviline ja põnev lavastajana. Ülepaisutatud, üle mängitud just sobivasti koomilisemaks, aga nii mahlaselt ja mõnusalt. Tema "Okei? Okei." on nüüdsest minu tavaelu repertaari sügavalt kinnistunud :) Noored näitlejad vanade meistrite vahel veel väga ei hiilga, kuigi midagi ette ka ei heida. Kui Jaanika Arum meeldis mulle juba kohe siis kui ta teatrikooli lõpetas, siis Linda Kolde on tõusnud tema kõrvale täiesti võrseks lemmikuks. Need rollid iseenesest ei lase neil näidata end eriti mitmetelt tahkudelt, puhtalt karakterrollid, mille olemasolu tervikus on marginaalne. Markus Dvinjaninovit ma polegi pärast lavakooli tükke näinud ja see roll ei loonud ka temast veel arvamust. Seevastu Jüri Lumiste oli rokkarist lavamehena lahe ning Margus Jaanovits laskis kõige rohkem kõigist üle võlli oma mänguga. Kohati võõrastavalt, kuigi ju nii see oligi talle ette nähtud mängida.
Lavastuslikus mõttes oli nii palju fantaasiarikkust, et kui Tommingas ja Saldre ei teeks nii tugevaid karaktereid ja kogu lugu poleks nii tugevalt seotud Tommingase 60-aasta juubeliga, siis võikski seda pidada puhtalt lavastajateatriks. Kusjuures kuidagi tugevalt vähenenud on viimasel ajal see auteur-ide teatripilt Eesti teatrimaastikul. Tegelikult on sellistes tükkides oma teistsugune jõud sees mille on kirjutanud sama inimene kui see, kes selle lavale toob (Kordemets, Põllu, Palu... mõnikord Kivirähk ka no kui meenutama hakata, siis tuleb neid veel, aga ikkagi on see trend justkui üle läinud.. kahju). Õnneks Uku ikka veel teeb :)
Toon mälestuseks mõned seekordsed lavastuslikud õnnestunumad "saluudid" ära, et hijem kunagi nende abil mälestust "Üritusest" elustada: Sae-Erki etteaste "Hamlet ja tema jalad", CD-plaatide sadu, "Amastuse valgus" saabub oma "kostüümis" lavale, šampaga vastu pead, rokkarist lavatehnik ripub maa ja taeva vahel ja juba mainitud-prožektorid, Tommingase/Sepa jõllitus, Okei?Okei., Maria "tants" ja see, et 2 esimest rida on näitemängu osa :)
Lõpetuseks tahaks veel öelda, et mulle meeldis, et Uku selle (minu jaoks umbes paarkümmend aastat tagasi) eriti poleemiliseks muudetud sõnakõlksu Üritus on luhtaläinud katse ja jälle rambivalgusse tõstis. Ja just selle külje pealt, mis mingi on alati häirinud. Esiteks on minu jaoks "üritus" kui sõna "sündmusega" peaaegu võrdne. See on justkui tagasihoidlikum sündmus. "Sündmus" sõnana on liiga uhkeldav või võimas ja seda iga "ürituse" kohta öelda ei sobigi. Minu jaoks, agu ka Uku välja tõi, ei ole "üritus" alati just "luhtaläinud". See kaldub minu meelest juba natuke esoteerika valdkonda, et sündmust ette ära sõnudes "ürituseks", sellest "sündmust" ei sünnigi, vaid on niiöelda ebaõnnestunud katse... Ja miks just "luhtaläinud"? Sellel teemal ilmselt võibki vaidlema jääda, sest see on keel ja keel on tunnetuslik. Ja nii lahe, et Uusberg ikka nende eesti keele mängudega tegeleb. Poludki näiteks kuulnud lahedat sõna - Idupidu, ehk idufirma pidu. Lahe ja koomilise kõlaga. Ja "pubin" oli üldse minu jaoks üks uudissõna, mille Uusberg nüüd eesti keelde tõi... Eesti keeles seletav sõnaraamat sellist sõna igatahes ei tunnista, aga no kes seda teab... võibolla see on Rapla murre :)
Hinnang: 4 (väga põnev teatrielamus. Tõeline action käis algusest lõpuni. Elust suuremad tunded lahvatasid ka ning aeti intiimsemat inimsuhte juttu, mis andis selle veel ühe filosoofilise kihi juurde. Igatahes tasub Tartusse seda vaatama minna, sest tükk ise on natuke kohatundlik ka ja sobis Vanemuise väiksesse majja valatult. Lisaks kõik need head näitlejatööd. Jääb igatahes meelde ning soovitan ka julgelt. Uusbergi mõnedes viimates tükkides on natuke liiga palju vahtu olnud, seekord on ta selle ilusti ära korjanud ning saanud sellega igati korralik eesti teatriloo - samaaegselt nii komöödiat kui draamat, naljakat ja tõsist, Avandi oli ka tükki vaatamas ja vaevalt, et Sepp teda kehva asja kutsukski vaatama :) Ära märkimata ei saa ka jätta seda, et "teatrikriitikut" näritakse tükis õige mõnuga paaril korral just selliste sõnadega, mis isegi minule kui nö. "hobikriitikule" kohale jõudsid :) Aga ausamba alla jäi ikkagi näitleja :) )
--------------------------
Tekst lavastuse kodulehelt:
Üritus
- DRAAMA
- VÄIKESES MAJAS
- KESTUS: 02:55
1 kommentaar:
http://kn.eki.ee/?Q=Nurjunud%20katse
Postita kommentaar