Esmaspäev, 3. juuni 2019

Loojanguekspress - Rakvere Teater


Sedapuhku Rakvere Teatrisse minnes, tuli vahetult enne teatrit hoopis keerata "vasakule ära"... Rakvere raudtee "getosse"... Seal on üks grafitiga "kaunistatud" ladu või miks ka mitte endist raudteejaama meenutav maja, mis oleks justkui mahajäetud...

Kuigi päris mahajäetud see polnudki, sest tagumises otsas elab oma rahulikku elu üks mustanahaline mees (Tarmo Tagamets). Endine vang, aga praeguseks süvausklik ja ilmselt jaamamaja ontlik koristajaonkel. Siis kui publik kohale jõuab, jõuab koju ka peremees. Aga ta pole sugugi üksi. Temaga on kaasas üks valgenahaline, halli pea ja halli habemega professorihärra (Toomas Suuman), kes tegelikult näib üsna kõbus ja elujõuline välja... Millegipärast hoiab mustanahaline teda kinni ja justkui talutab teda majja sisse ning sisenedes seljataga kiiremas korras sulgeb tabalukuga ukse...

Nii saab alguse Rakvere Teatri tänavuaastane - esimene kahest suvelavastusest - Cormac "Ei ole teed vanadele meestele" ja "Tee" McCarthy kirjutatud ja Peeter Raudsepa lavastatud kammerlik kahemehetükk - "Loojanguekspress".

Päris tabav pealkiri, mitmetähenduslik. See "loojanguekspress" viib vahepeatusteta looja juurde... nimelt ühel meestest on plaanis kiiremas korras sinna "ülakorrusele" kolida... rongi abiga... Hispaanlased tõlkisid selle pealkirja näiteks "Enesetapu piiril", mis on palju otsesem ja üldsegi mitte nii kaval. Eesti versiooni tõlgiks on (muide minu 7.keskkooli aegne paralleelklassitüdruk) Triin Tael.
Kogu tüki sisu ja olemusega on leitud väga tabav mängukoht!

Oluline nüanss on kahe mehe juures ka see, et valgenahaline on suitsiidne ja ateist. Usklik tahab ateisti "päästa". Aga kuidas Sa päästad kui teine päästmist ei taha.? Otse vastupidi - on suisa pahane, et tal rahulikult minna ei lastud...

Cormac on ju maailmakuulus nii oma raamatute kui nende raamatute järgi tehtud filmide pärast. "No country for old men" võitis suisa aasta parima filmi Oscari ja jooksis ka meie kinodes. Javier Bardem, Josh Brolin, Woody Harrelson ja muidugi Tommy Lee Jones. Aasta pärast seda tuli "The Road" Viggo Mortenseniga peaosas. Apolkalüptiline rännak ja ellujäämisvõitlus. Ja paar aastat sellest edasi ilmus telefilmina ka see sama "Sunset limited", kus Tarmo ja Toomase rolle mängisid ameerikamaa kolleegid - vastavalt siis Samuel L. Jackson ja Tommy Lee Jones.

Minul on nende usuteemaliste lugudega väike isiklik tõrge sees kui neid teatris või filmides lahatakse. Millegipärast raamatutega see nii ei ole, aga võib-olla raamatutes näeb asju enda vaimusilmaga ning filmides-etendustes on need kellegi teise rõhuasetuste ja väljalavastamiste-mängimistega kuidagi raskem seedida. Eks ma kartsin natuke ka ette juba "Loojanguekspress"i vaatama minnes, et ka sellest etendusest võib jääda vaadates tunne, et usklik tahab ateistile oma usku pähe määrida ja ateist ei saa seda vastu võtta, sest keegi ei saa ju kedagi usklikuks "muuta". Selle "ärkamise" peab igaüks ise läbi tegema. Muudmoodi see lihtsalt ei toimi. Lavastuse usumees küll tunnetas, et just see "kõrgem jõud" ongi tema kogu ülesande peale suunanud ja seega ega tal pole ka teatavas mõttes valikut. Ei saa ju "oma loojaga" vastuollu minna kui seda kõike nii tugevalt usud... Tuleb teine inimene proovida päästa!

Kahjuks suures osas lugu oligi just selline - oma seisukohtade õigustamine. Usklik oma usku ja ateist oma uskmatust. Lool on ka palju allhoovuseid, kuigi ka need pigem teoloogiliste ja filosoofiliste kalduvustega, mis on huvitavamad sellest nö.vastasseisust. Aga need ei pääse väga palju sealt esile. Alles üsna lõpu eel. Tegelikult loo kokkusidumine oligi minu jaoks selle tugevaim osa.
Pani natuke mõtlema ja tõstatas ühe põneva teoloogilise dilemma. Kuid sinna jõudmine väsitas igatahes minu ära. Dialoogis oli palju iirilikku "lugude jutustamist" ja osalt neistki mõjusid igavalt. 

Peeter Rästas on tüki kustnikuks ning selle koha atmosfääritunnetus aitab Peetril vastavat põrgu eestoa või siis mahajäetud inimhingede kohviku tunnetust luua. Lavastaja Peeter Raudsepp ei anna ka alguses väga lihtsalt võtmeid kätte, et mis olukord see üldse on. Miks uksele on lukku vaja ning miks need jõupositsioonid sellised on. Lisaks mustanahalise kahtlased irvitused - kas keegi on siin ikkagi paha peale väljas? See selgub alles loo käigus ja nii on mõnus lasta oma ajul natuke tööd teha ning märke lugeda. Kunstnik (ja meikar?) on muutnud Tarmo Tagametsa ägedalt mustanahaliseks. Ja Tarmo mängib küll kõikvõimalike näoilmete, ekspressiivsete kehahoiakute (see kuidas ta istub diivanil!) ning kogu oma olemusega ja see oleks kokku üks väga huvitav roll, aga komistuskiviks sai see, et hetkekski ei teki tunnet nagu tegemist oleks mustanahalisega. Ja selle väikse, kuid üliolulise nüansi tõttu muutub kogu Tarmo pingutus ja hoogsus ebausutavaks. See ei tööta selles rollis ning nõnda on "mäng" kui selline mitte orgaaniline vaid hoopis just nimelt "pingutav" ehk mitteusutav. Kahtlemata mustanahalist ongi väga raske. Olen ise ka kunagi proovid, aga see oli nii lühike sutsakas, et keegi pole kunagi kommenteerinud - kohapeal küll kiideti, aga ennast kõrvalt vaadanud pole, seega võib liigituda ka viisakusteks. Kuid kui ma nüüd peast läbi lasen, kes ja kas valgenahaline oleks mustanahalist varem mänginud nii, et see tõeliselt oleks õnnestunud... Okei, nii Wells kui Olivier mängisid ju filmis Othellot... aga teatris ei meenu küll ühtki sellist suurepärast juhtumit... Hannes Võrno Kreisiraadio sketši ei sobi vist siinkohal võrdselt esile tõsta... Kunagi Sepo Seeman mängis Laanemetsa lavastatud "Salaaed" tükis ja tema näojooned juba sobivad ning võib pidada küll üsna õnnestunuks mustanahaliseks, aga see polnud jällegi nii suur roll ja mitte ka kammerlikult lähedalt vaadatav, nagu Tarmo oma. NO99 tegi "Onu Tommi onnikest", aga seal oli valitud teine võti mustanahaliste kujutamiseks - maskid (meelde on jäänud ka mustade laste pisikesed nokud :)).

Seevastu Toomas Suumani hingestatud roll, kes siin endise vangi "vangiks" kehastub on vaatet kohe eriliselt hea. Võib-olla annab teatav alatajuline võrdlus partneriga veel omakorda rollile kaalu ja vaimustavat psühholoogilist tabamustunnetust. Eks see roll selles mõttes oli muidugi kergem ka kui partneri oma, kuna temal ei tulnud mingit kolmandat tasandit vaja tuua oma mängu, nagu Tarmol, aga samas ka see roll polnud sugigi "kerge". Ütleks, et päris valus roll, aga eks see oleneb juba näitlejanatuurist kui sügavale naha alla ta selle tegelase endale laseb seal laval. Vaadates jäi küll mulje, et Toomas läheb nii sügavale, et tema hingepiina on vaatajal läbi tema tunda ning seetõttu ka kogu inimene mõjub usutav. Piisab ju vaid ühest või mõnest hetkest ning just see "üks hetk" oligi võimas tunnistada esietendusel. Eks tema tegelase murega on ka lihtsam suhestuda, teise inimese mure mõjub mitteusklikele vast naeruväärnegi, sest seegi vähemalt McCormaci teksti põhjal lähtub egost. Sellel jällegi on omakorda vastuolu heategevusliku aspektiga. Usutav on ka kogu olukord, ehk see kuidas musta mehe jutt ja püüdlused vastu valget põrkuvad ning tollele teflonina enam midagi ei haaku. Selles eas ja selline otsus- kui see juba nii risti-põiki läbi on mõeldud, et tegudeni on jõutud, siis ei aita enam kellegi teise jutt ja "päästmine"... Inimesena loomulikult püüad ju ikka aidata, proovid ju vähemalt ikka... aga mida muud sellises olukorras meil on peale sõnade? Lukutaha panemine? Mõni noor veel... teeb tähelepanu saamiseks või hetkelise madalseisu tõttu, aga vanemas eas... Mkmm... 

Hinnang: 3 (Üle 2 ja poole tunni oli sellele loole minu arvates kaugelt liiga pikk aeg. Oleks tulnud kuidagi intensiivistada... Film kestis koos subtiitritega 1 ja pool tundi. Võib-olla oleks muutnud puudutavamaks kui oleks toodud Eesti konteksti? Kindlasti oleks ära jäänud võõristustunne, kui mõlemad tegelased oleksid olnud valged või siis musta mehe rollis oleks olnud keegi teine, kes musta inimese välja mängiks või veel parem - oleks ise musta- või pruuninahaline... kuigi ma arvan, et suurem mõjutaja hinnangule oli lihtsalt selle looga haakumise teema. See usu ja ateismi vastasseis lihtsalt ei kõnetanud. Inimese päästmise teema küll ja psühholoogilised lõksud meie eludes - need on ühed põnevaimad teatrilavadele vaatamise põhjused... Samas usun, et teoloogiliste ja filosoofiliste vaidluste austajad saavad siit just kätte, mida nemad otsivad. Ise naudin ka teatud olukorras seliseid vestluseid, aga ainult juhul kui saan oma sõna sekka öelda. Teiste jagelemine nendel teemadel ei pakkunud seekord naudingut. Sellest hoolimata tunnustan eriti Suumani head rollilahendust ja hästi valitud mängukohta.)   


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinset Peeter Rästas'e fotod):

LOOJANGUEKSPRESS

Rakvere Teatri suvelavastus

AVASTUSMEESKOND

Autor Cormac McCarthy "The Sunset Limited"
Tõlkija Triin Tael
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Peeter Rästas
Valgus Roomet Villau
Osades Toomas Suuman, Tarmo Tagamets

Rong kihutab. Teine rong kihutab. Rongides on inimesed. Nad kihutavad läbi elu. Üks mees otsustab kihutamise peatada ja hüpata rongi ette. Teine mees on jaamas koristaja ja takistab teda. Ta viib mehe oma koju. Tühja koju. Päraperse. Kodus pole midagi, ainult Piibel laual ja ühepajatoit pliidil. 
Korteris laua taga istuvad vastamisi sügavalt jumalasse uskuv endine vang ja elus pettunud ateistist filosoofiaprofessor. Valge ja must. Aga elu ise on harva mustvalge. Nad vestlevad – usust, elust ja maailmast. Pinev kaikavedu, kus kahe vastandliku mehe vaated põrkuvad. Kui palju on vaja selleks, et enda vaated läbi suruda? Ning kellel üldse on õigus öelda, kuidas tuleb elada ja mida uskuda? 
„Loojanguekspress” on filmi „Ei ole maad vanadele meestele” stsenaristi ja paljude üleilmselt tuntud romaanide autori Cormac McCarthy näidend kahele mehele.
Esietendus 24. mail 2019 Rakvere raudteegetos aadressil Näituse 4a.

Kommentaare ei ole: