Ilma sinuta - Rakvere Teater

Kahtluseuss, kui see juba Su sisse on pugenud, siis ei anna ta enne rahu, kui oled kindel, mis ikkagi on tõde...

Nõnda juhtub ka Rakvere Teatris vastesietendunud Peeter Raudsepp'a lavastuses "Ilma Sinuta". Üks kirjanik, sureb õnnetuse läbi ning tema asjade seast leiab abikaasa näidendi käsikirja, mis on kahtlaselt sarnane päriselule. Ainult, et selle juures on üks suur küsimärk - nimelt selgub, et peategelane, kes justkui oleks kirjaniku enda alter ego, elab kaksikelu, pidades armukest...

Võib vaid ette kujutada, kuidas selline võib vaevama hakata. Kogu maailmas ja nii ka meil, suure menuga mängitav Florian Zeller, on prantsuse tippdramaturg, kelle jaoks "Kui Sa sured", mis eestindatud versioonis on saanud pealkirjaks "Ilma Sinuta" oli autorilt alles kolmas näidend (valmis aastal 2006), kuid ka selle eest on ta korjanud trobikonna auhindu. Tegelikult minu vaatamiskogemust kahtlemata mõjutas mingil määral ka see suur ootus ja kõrge latt, mille on Zelleri näidenditele nüüdseks alatiseks seadnud Theatrumis Maria Petersoni poolt lavastatud "Isa" ja Tallinna Linnateatris Hendrik Toompere lavastatud "Mineku eel" (Eestis on ka Draamateatris tulnud välja Zelleri kirjutatud "Tunnike rahu", aga see kerglase komöödiana on niiöelda "teisest puust"). Nõnda kujuneski sellest kevahooaja üks kõige oodatumaid materjale eesti teatrilavadele...

Ma ei saa öelda, et ma oleksin rahulolematu pärast etenduse vaatamist. Kuigi päris nii vaimustuses ka mitte, nagu "Isa" ja "Mineku eel" järel. Katsun lahtimõtestada, mis meeldis ja mis mitte.

Saali sisenedes ja lavale ehitatud "lava" vaadates lähevad kohe kõikvõimalikud mõttekäigud liikvele. Esimeseks muidugi see must-valge värvikombinatsioon. Sellelt saab ju väikseimgi värvivarjund selgelt välja paistma... ootasingi midagi punast terve etenduse sellesse, ent ainsad punased, mida tuvastada suutsin olid naiste huuled ja punane vein. Kuid ega siis punane pole ainus värv - ka noore naise kleit, mis oli beežikas või helepruun, mõjus "värvina" antud kontekstis. Ülimalt stiilne kunstnikutöö Lilja Blumendeldt'ilt. Tagaseinas olev lahmakas must auk, mis ühel hetkel tundus nagu suur silm, siis jälle huuled... ent mida etendus edasi, seda rohkem kujundeid ta silmadele tekitas... isegi karu võis sellest aimata, kuigi kontekstita. Ja selle "silma" sees liikus aeg-ajalt Alyona Movko videokujundus, mis mõjust nii tormise mere kui rahuliku, hüpnotiseeriva voolulise liikumisena, aga ka sürreaalse segadusena - just nii, kuidas parajasti lavalugu arenes. Lummav. Ja eriti veel kogu etenduse viimases stseenis - nagu kirss tordil. Alyona on kahtlemata üks meie teatrilavadel toimetavaid tippvideokunstnikke.

Teine eesti teatrite tippe, ehk valguskunstnik Priidu Adlas mängib valguses nii värvide kui luumeni tugevusega. Lisaks väikseid detaile, nagu ukse kohal süttiv valgus vastavalt kontekstile. Kõik see integreeritud lavastustervikusse. Samuti nagu Malle Maltise muusika, mis tekitab küll ka ärevust, aga sobib nii hästi, et peaaegu justkui ei märkaksi seda. Märkab vaid sellepärast, et see aitab võimendada laval lahvatavaid ning nendest publikule tekkivaid tundeid.

Jah, lavastuslik külg ning kogu see kunstiline kontseptsioon ja terviku raami teenistuses olemine, kasutades ka teatavaid kunstilisi misanstseene (näiteks viimane stseen, enne tulede kustumist!) teeb au lavastajale - siis on mõeldud, kuidas seda atmosfääri luua ning peegeldada sisu visuaalis. Peetril on nägemus ning ta on selle lavale toonud.

Peaosas, ehk haavatud, kahtlevat ja tõde selgitavat leske kehastab Ülle Lichtfeldt. Vaadates mõtlesin kuivõrd raske see roll tegelikult on. Esiteks juba olemuslikult - tuleb ühte inimesest väljapaistvasse plaani panna mitu kihti - kurbust, sest mees on surnud, kogu oma abielu kahtluse alla seadmisest tekkivat sisemist segadust, külma närvi arvatava armukesega otsimisel ja kohtumisel. Ehk ühekorraga nii nõrkust ja tugevust. See kõik peegeldubki Üllest. Kuigi kõige tugevamalt jääb järelkõlana helisema sellest tegelasest kurbusenoot. Ka mängu vaadates võib kergelt eksituda, et see see on vaid üks suur lein ja kurbus. Kuigi korraks isegi mõtlesin, kas temast ei viska teatavat armastusevärelust teise naise vastu- veel viimane side oma lahkunud armastatuga - olla armunud kellessegi, keda armastas Su armastatu... Kahjuks tegijad seda suunda ei liigu ja suurelt oli see minu enda mõttearendus, ehitatud vihjamatutele vihjetele. Kuna ma alusteksti pole lugenud, siis tekkis väga suur huvi seda ise lugedes läbi mõelda, sest jäi tunne, et tegijad kas ei hammustanud Zelleri sisulist asja lõpuni läbi või pigem, et see ei jõudnud selliselt vaatajani esietendusel, nagu tegelikult taheti... Võib-olla oleks ühes või teises kohas olnud vaja veelgi ilmsemat selgitust, mis ikkagi toimub...

Nõnda ka näiteks stseeniga, kus Jaune Kimmel on technoklubis dominatrixina laval... Mida sellega tegelikult taheti öelda? Ja siis kui ta hakkab esitama Anne, ehk Ülle Lichtfeldi ettekujutatud fantaasiat? Miks? Ja kas see tähendas ikka seda, mida mina kui vaataja sellest välja lugesin? Need tekitasid pisut segadust, mida lõpuni läbihammustada ei suutnud. Seevastu Jaune roll - VAIMUSTAV! Eelmisel aastal toimus tema mängus tõsine läbimurre ja nüüd on veel see vahetsoon, mil roll rolli järel ta justkui üllatab, mis temas peidus on. Seekord loodud roll on millegi argise ja psühholoogiliselt usutava tavalise tüdruku pealt üles ehitatud, mis need ajutised rollisisesed "muundumised" muudavad eriti mahlaselt kontrastseks. Tema tegelaskuju meeleolud ja väljamängitud tujud on ka laval olevast kahest naisest ja kahest mehest kõige dünaamilisemad. Just tema toob tänuväärse särtsu siia morbiidsesse ning kahtlustest vaevatud õhustikku ning see tõstab ka karakteri kõige huvitavamaks. Kusjuures küsimärk ongi ju peidus just nimelt tema tegelases.

Samas kui naiste rollid olid kuldaväärt, siis mehed on siin vaid taustategijad. Oma teatrikaaslasega (kes muide oli ka suures vaimustuses Jaune mängust), läksid meil arvamused laialt lahku lavastaja enda, ehk Peetre Raudsepp'a osas. Minule ilmselt Peetri lavakeemia sobib, aga tema ei uskunud seda tegelast. Argumendiks, et see võltsparukas ja kummalised reageerimised dialoogis vaid võimendavad, et ta vaatas tegelast, aga nägi kuidas "Peeter mängib tegelast". Tema põrmustava kriitika peale proovisin vaadata teist vaatust nimme tema silmade läbi. Tulemuseks, et mind hakkas siinses rollis häirima vaid tema rõhutatud mängimine publikusse ja sellest võib-olla ka ajutine ebaloomulikkus dialoogides, kuid lõpuks jään enda juurde - minu jaoks Peeter loob siin sellise "prantsuse teatrilavastaja kuju", kellel suur pahmakas ning teatav sisemine dilemma, kas lüüa külge oma surnud sõbra pruudile või mitte. Ja võib-olla see esimese vaatuse kahtlane mängumaneer ongi just tõlgendatav selle läbi, et ta oligi kuidagi vaevas... tema ju teadis või aimas ka ilmselt sõbra saladust... Meie vaatajatena ei tea täpselt kui palju ja kas ja mida ta tegelikult teadis ning see ongi huvitav selle karakteri juures. Minu jaoks jäi ainsana pisut plassiks vaid surnud mehe rolli mänginud Eduard Salmistu karakterisetus. Ta ei riku küll midagi ära, aga ta oma mänguga ei viska ka ühtegi konksu vette, mis selle tema rollideprismas eriliselt meelde jätaks. Oli, aga nagu ei olnud ka. Samas võib ju ollagi see just nimelt taotluslik... ta tegelane OLI, aga enam teda pole... kuigi kogu mäng käib selle ümber, et MILLINE ta ikkagi lõppude lõpuks elavana oli, kas naisepetja või mitte... Vihjete abil, nendes "tagasivaadetes", asetusin ma Ülle tegelase positsiooni ning arvan küll, et see mees oli petja...

Kuid seda saab igaüks loo käigus ise otsustada ja lõpus paljastuva tõe suunas liikuda. Selles mõttes oli tegemist mõneti isegi krimkalike kallakutega. Kuigi minu kõige suurem kriitika on seotud just nimelt teksti endaga. Jällegi pean ütlema, et ma ei ole seda teksti ei originaalis, ega ka tõlkena ühessegi keelde lugenud, kuid jäi mulje, et lavale jõudis see mingis mõttes otsetõlkena, ehk siin oli prantslaslikus mõttes inimestevaheline suhtlus, mis prantsuse keeles tundub ja mõjub täiesti normaalsena, aga eesti keelde ümberkantult võõristust tekitav. Oma kehva mälu tõttu ei suuda ma konkreetset näidet tuua, kuigi neid dialooge oli vähemalt esimeses vaatuses mitmeid. Kuid stiili mõttes, mida silmas pean, siis kuidas tundub vestlus kus üks ütleb teisele:
"Te olete siin!" ja teine vastab küsivalt "Siin?"
Minul jäi vähemalt kolmes kohas tunne, et nendel tegelastel ei ole ülakorrusel kõik kruvid lõpuni kinni keeratud.

Kuigi koos selle videokujunduse ja lavastatud liikumiste ning kohati jällegi vägagi voolava tekstiga oli ka teatropoeetiline, kui nii võib seda tunnetust nimetada.

HINNANG 3+/4-
Ma ei ole kunagi kaotanud kedagi nii lähedast ja kuigi olen ülimalt armukade, ei ole ka kunagi kahelnud oma partneri truuduses, seega ei haakunud ma lavastuse sisulise poolega sellelt tasandilt, millelt ilmselt haakuksid väga paljud. Siin ei ole ka Zelleri üllatavaid mängulisi publikuga manipuleerimisi, nagu "Isa"ga koos ka vaataja dementsuse positsiooni panemine või koos peategelasega "Mineku eel" tema surnud abikaasat nägema. Väike kahtlus on hinges, et järsku oleks ka siin pidanud olema manipuleeritud ja nägema koos peategelasega oma mehe petmist, kuid kuna Zeller kirjutas selle näitemängu enne neid mainitud lugusid, siis võib-olla ta polnud veel oma stiili jõudnu nii meisterlikuks rafineerida. Või siis oleks tulnud tegijatel see osavamalt välja joonistada? Seda ma ei oska nähtud esietenduse põhjal ja teksti mittelugenuna öelda. Võib-olla oleks ka tekstikonarused olnud lavastajale paremini silma- või siis pigem kõrvatorkavamad olnud, kui ta ise ei mängiks üht rollidest. Teisalt kogu kunstiline pool ja lavastuslikud ideed ning kahe naisnäitleja mäng teeb kõik selle kriitikapoole sellevõrra tasa, et lõppude lõpuks võib tunnistada, et see, mida "Ilma sinuta" pakub, on teatriKUNST.

PS. Järgmist Zellerit ootama jäädes... :)

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Kalev Lilleorg ja need on pärit Rakvere Teatri FB seinalt):

ILMA SINUTA

LAVASTUSMEESKOND

Autor: Florian Zeller „Si tu mourais” 

Lavastaja Peeter Raudsepp

Kunstnik Lilja Blumenfeld 

Valguskunstnik Priidu Adlas

Videokunstnik Alyona Movko

Helilooja Malle Maltis

Tõlkija Indrek Koff

Osades Ülle Lichtfeldt, Jaune Kimmel, Peeter Raudsepp, Eduard Salmistu

Autokatastroof enne Vahemere äärde jõudmist… Hukkunud kirjaniku pooleli jäänud näidend, milles paljastub saladus… Või on see ainult erootiline fantaasia?… Kired, pooltõed, mälestused… Kirjaniku naine, kes otsib tõde mehe armastuse kohta, tõde enda kohta… Öine Pariis… Meri. Teater. Mäng.

Tunnustatud prantsuse kaasaegse näitekirjaniku Florian Zelleri “Ilma sinuta” on detektiivse süžeega draama, millest kujuneb ühe naise poeetiline rännak armastuse ja vihkamise lätete juurde.

Esietendus 31. jaanuar 2020.

Lavastuses kasutatakse stroboefekti.