Oi jah... Ibsen... Kummitused... Järgneva lugemisel tuleb arvestada, et siinkirjutajal on üldse probleeme Ibseni sulatamisega. On olnud, ka Eesti teatrites "täitsa okei" tõlgendusi, kuid ei mäleta kordagi ainsatki täit vaimustust ühegi tema näidendi lavaversiooniga. On küll põhjamaa autor, on küll inimpsüühikaid lahkav, on küll valuline, ehk justkui kõik eeldused on olemas, ent ometi lihtsalt ei haaku Ibseni maailmaga. Teatav äng ja jahedus ning inimesed, kellel oleks nagu mitu kihti peal, aga paraku need alumised kihid ei paista, isegi mitte vilksamisi sealt altpoolt ja nõnda jääb neist üks või äärmisel juhul kaks, ent siis ka väga mustvalge plaan.
Kuid kuna sünnilinna teater, ehk Elvast LendTeater, on Tallinnas sedavõrd harv külaline ning kaasatud üks lemmiknäitlejaid - Peeter Jürgens - siis huvi ja põnevus just selle lavastuse suunal oli piisavalt suur, et võimalust kaugelt lõunast külaliste loodut vaatama minna, ei raatsinud mitte mööda lasta.
Olen LendTeatri lavastusi alles väheseid näinud, et teha üldistavaid järeldusi või anda neile sügavamaid hinnanguid, ent seotus Jaan Toomingaga ning proffide kaasamine, on tõstnud nad üheks Eestimaa huvitamaks praegu tegutsevaks harrastusteatriks (mh. Salme, Vilde ja Tammsaare Teatrite kõrval). Nii mitmedki teatris mängivad põhijõud on täiesti professionaalide tasemel (Airé Pajur, Kaidi Koppel...) ja ju see on ka need head lavastajad teatrile ligemale meelitanud.
Kuna ma ei tahaks mingi hinna eest tublide ja endast parimat andvate harrastajate särtsu ja tarmu teatritegemisel kõige vähematki kustutada, siis palun järgnevat võtta ainult konstruktiivse kriitikana. Mingi ärapanemist ma ei salli ise ka ja sellepärast ei taha seda ka siin viljeleda.
Kuid kriitiline ma selle lavastuse suhtes paratamatult olen. Eelkõige juba lähtekoht, ehk lavastuse aluseks olev dramatiseering on minu jaoks vastuvõetamatu. Saan aru, et Väino Uibo, kes on siin nii dramatiseerijaks kui ka lavastajaks, on tahtnud muuta vana iganenud teksti tänapäeva kiiretarbijalike kommetega inimeste jaoks seeditavaks, ehk muutes "Kummitused" vaid 1 tund kestvaks läbikappamislavalooks, aga antud juhul minu arvates see ei õigusta end. On ju tegelikult ikka just "Kummitusi" lavastades armastatud välja tuua seda, et lugu võiks natuke siit ja sealt otsast kokku tõmmata ja kärpida ebaoluline, kuid siin on võetud põhiliin, ning kõik kõrvaline pressitud täiesti kihitult kokku. Seeläbi ei jõua ei tekst ning selles sisalduvad liinid üldse mõjule, jäävad ära kõikvõimalikud suhte- ja tegevuste- ning tundearengud. Ja mis kõige kurvem - näitlejatel ei jää aega ja mahtu oma karaktereid arendada. On ju küll tekste, kus karikatuurid või visandlikud tegelased on nii tugevad või ei vajagi väljajoonistumist ning saab isegi lühema ajaga nad luua, aga Ibseni "kummitused" ei kuulu nende hulka. Sellise versioonina ei andnud see isegi "illustreeritud ja lühendatud klassika" mõõtu välja.
Kuid nagu mainitud, siis Ugalast on peaosaliseks - pastor Mandersi rollis - Peeter Jürgens. Tema kaalukus, mis tuleneb mängu sügavusest on vajava hõlmavusega, ent teksti kiire edasiandmine ei lase otseselt teadlikult tema poolt valida. Jah, kuna teine pool on üldse kahtlase ajalooga, siis paratamatult langed tema poolele, ent see on ebaausalt tulnud. Sellest tekstiga kiirustamisest tekib ühest küljest see, et tekstiedastus ei ole viperusteta, vaid isegi sellin proff, nagu Peeter komistab pidevalt sõnade otsa, aga lisaks vaid nädal pärast tüki nägemist ei suuda meenutada ainsatki tegelase lauset. Jooksvalt vaadates pidi pinevalt kuulama, et püsida järje peal, millest ta üldse räägib. Seetõttu ei saanud (vähemalt mina) ka üldse kontakti. Teine, kes niiöelda peaosas - Helene Alvingu rollis - Airé Pajur. Siuh ja sauh tuuakse kõik luukered kapist välja. Ta jõuab küll peaaegu luua selle ebameeldiva maadami rolli, ent ometi ei teki tema nõmeda suhtumise ja minevikus sünnitatud vaimudega, kes teda nüüd "kummitustena" kummitama on saabunud mingitki tegelikku emotsionaalset seost või avastuslikku teekonda. Ei tunneta seda orbudekodu avamisest tekkivat uue alguse ootust-lootust, ei saa aru selle tegelase muudest tunnetest, kui enesekaitse pastori ees, kes ei lase puhtalt lehelt tal alustada. Mis ma räägin, et saa isegi tema nõmedast minevikust aru. Jah, kas siin paljastuvad peresuhte tegelikud sidused, aga sellest minnakse nagu muuseas kiiruga üle. "Kummituste" nägemine ja sellest tingitud neurootilisus oli üks lemmikuid kohti, sest vähemalt paariks sekundiks siis asi tahenes ja selle segaduse ning hirmu jõudis kiire hoo pealt Airé vaatajani tuua.
Isa ja tütre liin jääbki täiesti arusaamatuks. Kaidi Koppel toob eheda viha ja rahulolematusega vähemalt tütre tunded välja, aga isa rollis Aare Sepp suudab veenda vaid hetketi. Liiga "mängitult" ja ebausutavalt toob ta need tunded välja - tahab olla tütrele hea, aga ei suuda seda suhet arendada. Väga eluline ja võiks olla üks kogu loo kandvamaid ning tänapäeva peresuhete paralleelide tõmbamiseks puudutav, ent ometi nii ebasümpaatsest(loe: mitte usutavast mängustiilist) kui ka sellest kiirusest, millega tal tuleb sužeeliin luua ja kanda - need ei jõua mõjule pääseda.
Huvitavalt mõjus Alvingu poja rollis Mikk Sügis, kes oleks nagu tõesti kunstnikuhing, aga see kunstnikuks olemine j aema uhkus selle üle - seda siin välja ei mängita, ega tekstis rõhku ei panda. Seda peab vaataja ise teadma Ibseni täispikast tekstist. Kuid Mikk, eriti tagantjärgi targana teeb oma rolli auga ära. Kahju ainult, et ka tema puhul ei saanud kogu selle tegelase siseilmale kaasa elada tänu kiiruga ülelendamisele. Nõnda jäävad ära ka omaaegsete skandaalide põhjustajateks olevad sisulised dilemmad.
Lõpuks jäigi sellest kõigest mällu kui ükds suur surin, millest ei hammusta ka lahti seda pealmist - sugupoolte suhted abielus ja selle väliselt ning kõige mõju lastele. Jah, kas siin tuleb ilmsiks see, kes on kelle laps, ent seda täiesti õhku paisates, kuna puudub toetav ülesehitus ning eelkõige selles tegelikus loos sisalduv ajastu- ja üldine ühiskondlik kõlbelisusnormide tasand, veel vähem allhoovused, mis olid ju tuntavad naiste ja meeste erinevatest ühiskonnapositsioonidest.
Kuid ilmselgelt on Peeter Jürgens sütitanud oma kaastruppi. Tema pastor Manders on armas ning partnerid temaga mängides põlevad, mis vaatet olulisim laval. Meeldis ka Väino Uibo oskuslik Grieg'i muusika integreerimine lavasusega. On hetki, kui taustal on vaid üks noot, ühelt pillilt, väga vaikne, aga see on seal ja kannab koos tegevusega. Üldse see muusika olekski nagu loodud lavastusega kokku. Väga huvitav lavastuslik võte, mis on ilmselt leitud koos kunstnikuga, ehk tegelased ilmuvad lavale istudes pöörlevatel toolidel, mille seljatugedele on kinnitatud uksed. Nõnda oleks nagu "keegi alati uksetaga" kuulamas. Ja kas mitte "kummitusedki" ei luura suurtes lossides uksetaga... on need siis vaimu vormis kummitused või lihast ja verest kummitused. Näitlejate ilmumine uste tagant ja pärast jälle kadumine nende taha on teostatud ka vastava kiirusega ning see annab niigi hoogsalt kappamisele veelgi hoogu juurde... kuigi see hoog sobib hästi lavastuslikult.
Kokkuvõttes ma jätan seekord hinnangu panemata nimme, sest see ei oleks antud juhul aus. Kuigi aus ei olnud ka "Kummitusi" niiiiii palju kärpida, sest selles loos näitlejatel on vaja seda "õhku", et luua kandvaid pause, karakteriarenduseks maad ja ruumi, aga ka sisuliselt peab andma taustsüsteemi ja sidemete-suhete arenguks aega, liikumist ja sõnu.
Kuigi lõppude lõpuks võib ju olla, et palju inimesi naudib ka seda, et saab kiiresti, kähku ja kontsentreeritult vaid kõige olulisema Ibseni "Kummitustest" kätte. Sellisel juhul on see versioon just Sinu jaoks!
Tekst lavastuse kodulehelt (fotode autor Marko Hõrak):
HENRIK IBSEN
KUMMITUSED
Adapteerinud VÄINO UIBO
Lavastaja VÄINO UIBO
Kunstnik MARGUS MÖLL
Lavakujundus ja muusikaline kujundus VÄINO UIBO
Lavakujunduse valmistamine ja tehnikaspetsialist MARGUS MÖLL
Heli-ja valgusmeister MARGUS MÖLL
Meis kõigis on lapsepõlvest ja vanematelt pärit arusaamu ja uskumusi, mis meid kammitsevad. Ehk ka neelavad elurõõmu, kui me ei suuda neist vabaneda? Pidevalt meenutame möödunud mälestusi, langeme samadesse mõttemustritesse ja avastame end olevat sarnastest olukordadest – justkui meie enda valikud kummitaks meid. Milline on pääsetee?
Lavastuses on kasutatud Edvard Griegi muusikat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar