neljapäev, 27. veebruar 2020

Tuulte pöörises - EMTA Lavakooli 29.lend/NUKU


August Kitzbergi "Tuulte pöörises" on varem lavastatud Eesti teatrites vähemalt 14 korda originaalpealkirja all. See tähendab, et värske lavakooli ja NUKU koostöö on 15. "Tuulte pöörises" oli ka 1906.aastal Karl Menningu poolt loodud Eesti esimese kutselise teatri avalavastuseks ning äsja oma 80ndat juubelit pidanud, 1940.aastal loodud Rakvere Teatri avalavastuseks. Väärt ja väärikas materjal, millest on ka paljud teised eesti näitekirjanikud ammutanud inspiratsiooni ning selle ümbertöötluseid ja täiesti uusi ja tunnustatudki, ent sama tüvega näidendeid on mitmeid.

Minu jaoks tegi selle materjaliga midagi väga erilist Rakvere Teatris lavastaja Andres Noormets. Tagantjärgi veelgi targemana, pean seda, 2010.aastal esietendunud versiooni üheks käesoleva teatrisajandi TOP100 suurimaks teatrielamusteks. Kuid sellest eelnev lavaversioon pärineb aastast 1979, mil seda materjali lavastas Mikk Mikiver Eesti Draamateatris. Seega ei saa just öelda, et "Tuulte pöörises" oleks just viimastel aastakümnetel ülekasutatud.

Ent Noormetsa ja Mikiveri tugevate lavastuste "pagasiga" varustatult, olin seekord teatrit vaatama asudes ühest küljest skeptiline, sest see on juba nii otseselt (Mikiver) kui kiiksudega (Noormets) lavale imeliselt hästi toodud ning Noormetsa oma neist siiski võrdlemisi hästi ka veel meeles. Teisalt jällegi seekordseteks tegijateks alles lavakooli lõpetavad, 29.lennu noored, kellel täiesti isemoodi tahe parimat anda ning kogu hing lavale valada ning tavaliselt juba ainuüksi selle arengu, särtsu ja mängumõnu tunnistajaks olemine on teatrikülastust väärt. Isikliku maitse pinnalt rääkides, siis praktiliselt kõik, kes just sellesse lavastusse mainitud lennust on sattunud, on ka kogu kursuse parimate seas (teiste hulgas ka minu arvates kursuse priimused, arvestades seniseid diplomilavastusi- Lena Barbara Luhse ja Kaarel Pogga) ning seega tuulte pöörise õhin vaataja poolel oli vähemalt sama suur kui laval. Unustamata, et NUKUst on osalemas ka paar kogenud näitlejat koos näitlejaõpilastega- Andres Roosileht ja Liivika Hanstin.

Lavastajaks noor lavastajatudeng Mihkel kohava, kelle tervikut pisut lahti monteerides võib öelda, et selle tugevamateks taladeks Rosita Raua stsenograafia, kus nii nukumaja keset lava (mille katus muutub vajadusel ka hälliks), aga ka suurem majakontuur kujundlikult toimumispaika ilmestamas. Taustal, taamal, ai(d)a äärde püsti seatud labidad, hargid ja rehad ning ka puidutunnetust sissetoov lava ühel küljel kõrgusest lavani maanduv kangas. Liiga palju? Minu arvates mitte. Just huvitalt liigendatud ja seeläbi ka põhjendatud. Laval on ka üks paksem tala, mida tegelased kasutavad nii laua kui purdena, aga mingis mõttes oleks sellele saanud rohkem ja pareminigi rakendust leida. Vahepeal kui seda kasutati, siis oli see õigustatud, aga vahepeal jäi mulje, nagu see jääb jalgu ja ette. Targo Miilimaa valguskunst on läbimõeldud ning ka lavastuselemente loov - seda näiteks nii siis kui oli vaja läbi "puitkanga" kuvada inimest kui ka eriti mõjusalt ja tabavalt verepunane, kui mängu tulid surmad. Just sellised, vaevumärgatavad, ent vägagi olemuslikud valguskujunduselemendid rikastavad lavastustervikut. Helilooja Kristjan Kannukene on kirjutanud nii rahvaliku muusikalise tausta, aga sealhulgas ka hällilaulikud laulud, mida esitavad sobiva minoorse alatooniga tüdrukud (Lena Barbara Luhse ja Maris Lüüs). Muusika kohalolu ja selle tugev stiilitaju kindlasti tõstavad lavastuse väärtust.

Lavastaja lavakasutus on mastaapsem kui oskaks NUKU väiksesse saali ette kujutada ning ka küljelt lavale liikumine laiendab seda veelgi. Lisaks on Mihkel loonud ka illusoorseid komponente, nagu tuulest laperdavad mantlihõlmad, aga neid oleks võinud isegi julgemalt veelgi lisada (kuigi jah, debüütlavastusega on tihti see oht, et minnakse ideedega liiale, siin oleks natuke veel tahtnud).

Näitlejatest särasid väga tugevalt eriti 2 meespeaosa. Oskar Punga oma (ebameeldiva, et mitte öelda vastiku) karakteriga tekitab emotsioone, ent näitleja teenib seda "Jaani", nagu ta ise usuks seda ōigust, mida mängitav tegelane taga ajab. Ainult nii saabki usutavalt mängida. Ausmeestemäng! Ja Kaarel Pogga "Kaarel", kes on loodud kogu kehaga, sealhulgas innukalt pōlevate ja isegi pungitavate silmadega, kui tegelane jälle millestki innustub. Idealist, kuigi tsipa eestlaslikult mömm ka - enne ikka töö ja ideaalide tagaajamine, kui saab selle "kosimise-asja" ära teha. Lena Barbara Luhse keris esietendusel end käima aegamisi. Alles "Leena" surmastseenis jõudis ta selleni, miks ma teda kursa priimuseks pean, aga siis andis ta ka kogu rolli eest! Kuigi see allasurutus ja kurbus, mis temast läbi rolli kuni ka selle suure finaalini aimus, oligi ju usutavasti tegelase hinges. Ka nüansid, hingerahutusega tüdruku langemishetkel iha küüsi ning pärast seda väljamängitud südamevalu - kõik just nii, nagu peab. Oskar Seeman ja Maris Lüüs saavad siin küll võrdlemisi vähe lavaaega, aga on mõlemad väärt raamistuseks.

Suurepäraselt hingestatud rollid teevad ka NUKU enda Andres Roosileht ja Liivika Hanstin. Andres on vingesse tippvormi saanud viimasel ajal- iga roll temalt on suur nauding. Siin oma möriseva häälega, Leena isa rollis. Kes tütre soove ja otsuseid au sees peab - kes siis sellist isa ei tahaks. Ja Liivika Jaani emana, kurvemast kurvemate silmadega! Ka tema tegelane, emana, tahab oma lapsele head, kuid oma nina poja poolt keelatus asja sisse pistes muudab kohu supi veelgi tulisemaks. Ning muidugi jääb veel kõigele lisaks sellega pojale vahele. See psühholoogiline tasand, kuidas kõik välja mängitakse - seda pean seekordse lavastuse ühtlasi kõige keerulisemaks, tugevamaks ja õnnestunumaks misanstseeniks. Miks emadel ikka nii läheb - tahavad head, aga läheb ikka nii nagu ikka...

Ma ei ole nimme väga selle sisu sügavustesse seekord sukeldunud, sest eks paljud teavad seda juba niigi, aga Mihkel Kohava on leidnud oma rõhuasetused, mis on vajalikud vaadates ise avastada. Vana tuttava teksti üks väheseid võlusid - kuidas see praeguses hetkes, praeguses ühiskonnas ja ajal paistab. Kuigi õigused ja õig(l)use taga ajamine, ego ja enda/teiste tähtsustamine, kompromissitus, mis võib sõgedana teha haiget nii teistele, aga ka eelkõige iseendale, inimese nõrkus ja temaga manipuleeritavus ja muidugi armastus erineval moel, see kõik seguneb siin üheks Kitzbergile siiski üsnagi truuks jäävas tervikuks.

Hinnang: 4-
See number on tervikelamuse kirjelduseks. Mihkel Kohava on vägagi lootustandev ja väärib palju kõrgemat hinnangut oma esimesele suuremale lavastustööle. Samuti nagu näitlejad ja kogu kunstiline meeskond. Eesti klassika, klassikalises teatrivormis, kus kõik on nagu paigas ja märkitabav - stsenograafia, valgus, muusika, mäng ja isegi mõned huvitavad lavastuslikud nõksud, mis näitavad ära lavastaja võimekuse julgeda süstida oma nägemust sellisesse pühasse materjali, nagu seda on "Tuulte pöörises".


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Liivamägi fotod):

Tuulte pöörises

NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL

NUKU teatri ja EMTA lavakunstikooli koostöölavastus
Ükski tuul ei teeni teda, kes seilab sihitult.
Kas küla on hulluks läinud või see ongi asjade normaalne areng? Selles loos aetakse õpetaja kotti.
Rahulolematud inimesed on leidnud oma hääle. Jaan on üks neist. On ta rumal? Aga kui kogu tema aeg kulub tööle ja elatise teenimisele, kui sooned on tööga pingule tõmmatud? On ta populismist pimestatud või tõe väljaütleja? Aga mis siis, kui see, kuidas asjad on, ongi ebaõiglane?
Ühiskondlik lõhe, mis on kasvanud liiga suureks, et seda kinni lappida. Kirg. Unistus paremast tulevikust. Taevani kisendav ülekohus. Armastus. Vana purunev kord. Selle asemele kerkiv uus. Higiga lunastatud õigus. Koht päikese all. Kiskuv torm.
Jaanilt võeti kõik: tema pärandus, tema tulevik, ja ka viimne – tema lapsepõlvearmastus. Kas inimesel on õigus armastusele? Kuidas peab ta armastama, kui teda vastu ei armastata? Kuidas on õige armastada? Ja mida hakata peale põletava ebaõiglusega?

Mängivad

Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Kaarel Pogga, Oskar Punga ja Oskar Seeman (EMTA lavakunstikooli 29. lend) ning Liivika Hanstin ja Andres Roosileht
Autor August Kitzberg
Lavastaja Mihkel Kohava (EMTA lavakunstikooli 29. lend)
Juhendaja Mart Koldits (Von Krahli teater)
Kunstnik Rosita Raud
Helilooja Kristjan Kannukene
Liikumisjuht Sylvia Köster
Valguskunstnik Targo Miilimaa
Esietendus 16. veebruaril 2020
Noortele ja täiskasvanutele (16+)
Kahes vaatuses, kestus 2 h 15 min

Kommentaare ei ole: