kolmapäev, 24. veebruar 2021

Kaks garaaži - Vaba Lava

 

Sveiki! Lätlased on meil külas! Suisa ehitanud garaaži otse meie omade kõrvale! Mussi teevad ka ja laulavad läti keeles miskit, mille viis on nagu mõni vana midi-fail, aga sõnad sügavad ja elulised. Ehei, ega ma rohkem läti keelt oskagi kui see tervitus ja Igaunija, saldejums, iela, labas rokas, laba diena, apelsinu sula ja mõned numbrid ühe ja kümne vahel (onul oli kunagi läti pruut, Anita, tema õpetas... õpetas rohkemgi, aga kui ei kasuta, siis ju ununeb) :) Ei tea, miks eestlastel lätlastega seoses ikka see va läti keel keelele kipub? Ju "saldejums"i pärast - on kohe sellele nunnu sõna :)

Ja nunnud on ka need kahe garaaži 4 meest. Garaaž, kui selline olemas, on ju mehe "teine kodu". Ei tea kuidas teistel, aga minul olid just vanaisadel garaažid. Araski vanaisal oli garaaž oma õue peal ja seal sellist seltsimist polnud, kuna kedagi lähedal ei elanud. Garaaž ise koosnes ka mitmest ruumist ja kui vanaisa seal askeldas, siis tihedamalt pigem töötoas, kus asusid igasugused väiksemad tööriistad. Seevastu Elva vanaisal oli lausa 2 garaaži. Üks Abimäel kohe maja taga. Selles olid nii vanaisa kui onu mootorrattad. Mehed eriti tihti seal ei hänginud, ikkagi otse oma kodu (sh. oma naiste) akende all. Kuid kaugem, ehk garaaž kus hoiti autot oli sellises garaažide blokis, kus oli kümneid garaaže! Sinna mindi transistorraadio, kohvitermose ja võileibadega terveks päevaks. Ja seal mehed putitasid ja pikalt ja kõikvõimalikke masinaid ja värke. 

Just selline garaažielu, nagu Vaba Lava Elmars Senkovs'i lavastuses... võib-olla mitte nii naljakas, ega ka teatraalne, aga teatavad kontsentreeritud mõttes nii äratuntav kui ka oma tõsiduses pisut kohtlaselt naljakas ka.

Teatrilugu tõukub natuke nagu nendest Chuck Norrise -naljadest. Tead neid lugusid, kus Chuck Norris ikka kõigega hakkama saab? Umbes nagu Imemees MacGyver. Ikka üleelusuuruselt. Näiteks: Kui jumal ütleb: "Saagu valgus!", siis Chuck Norris vastu "Agu kuhu jääb - Palun?" või "Chuck Norrise pisarad parandavad vähki. Kahju, et ta kunagi nutnud ei ole" või "Poisid mõnikord proovivad lumme oma nime pissida. Chuck Norris pissib oma nime asfalti" jne... Lisaks tulid meelde kõikvõimalikud sotsiaalmeedia videod, kus näiteks meeste aluspükstest meisterdatakse mugav naiste top või corn flakes'i karpidest "sossud" toasussid. Siin mehed, kasutades garaažis leiduvaid tööriistasid ja muid vahendeid, aga ka näiteks plastpudelitest teevad ühe "ägeda" leiutise teise järel! "Äge" on siin meelega jutumärkides, sest no fantaasial ei ole ju piire ning ühe mehe prügi mõnikord võibki päriselt olla teise mehe varandus. Lisaks oma peaga leiutatud ja oma kätega tehtud asjadel ongi kordades kõrgem väärtus iseenda jaoks kui võibolla mõne teise inimese hinnangul. Kuid seejuures on see kõik nii pööraselt naljakas!

Naljakas nii sellepärast, et tunned need "tüübid" ära, aga seejuures ka tänu valitud mängumaneerile, sest nad ise võtavad seda surmtõsiselt! :) Teatud mõttes on tegemist suisa uue või vähemasti omalaadse "teatrikeelega", sest esiteks koosnebki kogu etendus anekdootlikest õpetustest, aga selle liimiks on siiski ka tegelaste omavaheline keemia - pilgud ja žestid, mis on suunatud publikule, ent samas suhtumine oma garaažikaaslastesse. Nõnda tõusevad kahe garaaži "bossideks" Simeoni Sundja eestlaste omas ja Matiss Budovskis lätlaste omas. Ja kui lätlaste garaažis saab ka Agris Krapivnickis üsna palju sõna, siis Simeoni hoiab Karl Robert Saaremäe sõnatult, aga raudselt "taustal"... Kuigi ega ka Karl Robert seal jõude istu... tema näib nagu veel kõige rohkem askeldavat ja lõpuks tuleb ka "omavalmistatud" üllatusega välja, mida justkui kõik 3 ülejäänud kadedusega piidlevad :)

Ühtlasi saavad ka Matiss ja Simeoni rohkem oma karakterit üles ehitada. Kui minu lemmikuks tõusiski Matiss kogu kambast, siis näis publikule absoluutselt iga Simeoni pilk või liigutus üüratult nalja valmistavat :) Ja kui Su ümber itsitatakse, siis see nakatab ja märkamatult oled ise ka karvupidi seal garaažides nende nelja mehega õltsi libistamas (isegi kui õlu absoluutselt ei maitse, siis no Simeoni kambas ei julgeks seda tunnistadagi :)). 

Ei tahaks oma lemmikuid leiutisi siin reeta, sest igaüht neist oli väga lahe avastada. Küll, aga üks meeldejäävamaid lõike oli Simeoni keha iseärasusega seotud - ta nimelt on "magnetmees"! Ja Matissi õlleavamine ehmatas korralikult :) Täitsa huvitav, kas tegemist oli alkoholivabaga või kui mitte, siis pidi ta päris kobeda laksu sellest kiiruga joomisest kätte saama :) Teatriimesid selles mõttes ridamisi... üks lahe leiutis ajas teist taga, mitte, et neist mõnda prooviks järele teha... või kui siis seda Karl Roberti oma :)))

Mingis mõttes võiks ju pidada pesuehtsaks "meestekaks", aga kahtlemata olid need hoopis naised, kes eriti häälekalt saalis naersid - ju neil veelgi mõnusam meie -meeste- üle naerda. Kusjuures mõni õpetus oli ju täitsa asjalik ka - näiteks see esimene- pudelite ja vööga!

Eks tänapäeval ju kogu "garaaži" mõiste märksa laiem ka. Lisaks sellele, et seda sõiduriistade pidamiseks peetakse, on ju näiteks garaažibändid, ehk need sobivad suurepäraselt ansamblitele harjutuskohaks. Siis veel Silicon Valley garaažid on ju maailmakuulsad. Seal leiutatakse kõikvõimalikku ning nii mõnestki sellisest leiutisest on saanud startup, millest on kasvanud välja globaalne ettevõte. Ise sattusin 2019 aasta lõpus ühte sellisesse Menlo Parkis (3.foto siin):  https://www.instagram.com/p/B4jrAv3pc0PXXoRdwNh7bzpoGhdUsR2pxbTV3E0/ Mis oligi Mercedes Benz'ile kuuluv "garaaž" ainult täis kõikvõimalikku IT träni ning progejad tegelesid hoopis tehisintellekti arendamisega... Aga mõned peavadki ju garaaže lihtsalt kolikambriks ja kohaks kus askeldada mehiste majapidamisteemadega. Selles mõttes olid need "Kaks garaaži" kombinatsioon kolmest viimasest. Palju need ülikoolidegi laborid sellest erinevad - sealgi "leiutatakse" olemasolevate vahenditega igasugust. Oles ise just ülikoolimaastikul tegev, siis on tulnud ette, et teadlased on näiteks munakarbist mugandanud mingi asjade hoidja ja tahtnud sellele patenti... Mõni teinekord jälle tuleb selliseid leiutisi, millega võidetakse auhindu ning on tervele inimkonnale kasulikud. Kes teab, võibolla ka nendel neljal mehel õnnestub mõnest "lõigatud pudelist" luua globaalselt tervet inimsugu mõjutav leiutis... selles mõttes naerda ju võib, aga kes viimasena naerab, naerab paremini! :)))

Tahaks lõpetuseks veel öelda paar sõna näitlejate kohta. Kiire guugelduse tulemusena sain teada, et Matiss näiteks oli nomineeritud viimastel Läti teatriauhindadel kui üks vingeimatest uutest näitlejatest. Ja põhjuseid selleks oli ka garaaži-laval näha. Tema oskus balansseerida karikatuurse ja tõsiseltvõetava vahel oli näitlejal täpselt komponeeritud ja nõnda just huvitav ning vast ka maksimaalselt naljakas vaatajatele. Tema tegelase suhtumine kaasgaraažlasse oli ignoreeriv, aga samas ka kuidagi ükskõikne. Teatavat huvi tundus eestlaste garaaži suunal, aga ehk rohkem siis kui seal õllejagamiseks läks. Muidu näisid lätlased rohkem soleerivat. Sest ka Agris oli kuidagi omas elemendis ja pidevalt nagu omaette, kuigi Matissist rohkem ikka taustal. Aga kui muusikategemiseks läks, siis mees puhkes õide, kuigi "õde puhkemist" siin ju loomulikult ei toimunud, sest kõik neli vuntsi olid tüüpilised "eesti" (võibolla ka "läti"?) mehed - tõsised, mokaotsast midagi mühatavad ja pisut kohmetult asju seletavad. Muidugi võimalikult lühilausetega. Kuid Agrise kohta kiire taustauuring andiski infot, et ta on muusikaga seotud ja see seletab nii mõndagi. Muide laulud siin etenduses olid lätikeelsed, aga eesti ja venekeelsete subtiitritega (heliloojaks Edgars Makens). Muidu teksti rääkisid lätlased inglise keeles ja eestlased eesti keeles (ilma supakateta). See tekitas omakorda teatavat ehedust juurde. justnagu polekski neil etteantid teksti, vaid kõik tuleks otse ja ehedalt ning kuidas parajasti leiutusmõtted õhust tekivadki :)

Simeoni alguses tundus ka suuresti ignoreerivat Karl Robertit, aga siis teatavate nõksudega sai aimu, kes selles garaažis boss on ja kes on ehk sõbra garaažis(?) Simeoni oma vuntsidega mõjus kuidagi kõige üllatuslikumalt ja ühtlasi kõige tugevamalt ja piiritletud kontuuridega äratuntava loodud karakterina. Oma vestikese, vuntside ning mõned harvad (aga seda oodatumad) korrad ka lahedalt üllatusest ümmarguste silmadega ja oma leiutiste üle vast uhkemgi kui teised. Karl Robertil oli teistest teksti vähem ning ta nagu hoidis ka muidu Simeoni selja taha, ei teagi, kas sellepärast just, et tekitada seda keemiat ja karakteriseeritud sõprade vahelist suhet või kujunes see nõnda just selle teksti väheduse tõttu. Igatahes kõik oli orgaaniline ja just sellepärast ka naljakam kui muidu oleks olnud kui seda ehedust poleks tunnetanud. Omamoodi lahe ka, et nad kõik ju veel võrdlemisi noored - 2 ja 3kümnendates, kuigi selline olek justkui vanemate meeste pärusmaa ja selline kakofoonia omakorda pull - nagu tegemist poleks ikkagi linna- vaid pigem maameestega... -poistega... Niiöelda varavanad.

Emil Kallase valguskujundus oli kaartele asetatud valgusnööridega piisav, aga sees on ka pimendustega dünaamikat... Ja muidugi on taamal seinal ka Baywatchi Pamela ning võin küll eksida, aga kas ka mitte Samantha Fox... või vähemasti sama kobeda rinnapartiiga piigad - see ju ikkagit "meeste teine kodu" ideaalsete naistega - sõna otses mõttes "pilt"ilusad ja alati oma vaikusega mehega nõusolekut kinnitavad - isegi kui mees ei räägigi midagi :)

Hinnang: 4
Väiksed lood koduste vahenditega leiutistest ja muidu eluks vajalikke õpetusi, nagu anekdoodid reas. Pole eneseabiõpikuid vajagi - sellisest lavastusest saab neid 10 tükki korraga ammutatud. Lätlased ja eestlased koos, kordamööda ja läbisegi oma "kiiret ja aeglast mõtlemist" presenteerimas. Tõsised mehed garaažis, kes oma tõsiduses on väga naljakad. Teatri mõttes teatavas mõttes isegi omapärane, aga seda ka ühtlasi positiivses mõttes. Ja, et kasutada veelkord sõna "mõttes", siis mõttes olid vaadates Chuck Norrise naljad - ja siin laval neid balti-Norriseid suisa 4 tükki korraga! :)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Ilja Smirnovi tehtud fotod):

Kaks garaaži

OSALISED
lavastaja Elmārs Seņkovs (Läti)
dramaturgid Mihkel Seeder ja Rasa Bugavičute-Pēce (Läti)
kunstnik Illimar Vihmar
valguskunstnik Emil Kallas
helilooja Edgars Makens (Läti)
etenduse juht Kätlin Kukebal
produtsent Kaia Unas
Laval: Simeoni Sundja ja Karl Robert Saaremäe Eestist. Matīss Budovskis ja Agris Krapivņickis Lätist

Minu isal oli garaaž.
Minu isa parandas pesumasinaid.
Minu isa kakles räkitimeestega.
Minu isa jõi.
Minu isa laulis valjusti. Kui jõi. Vahel ka siis, kui ei joonud.
Kui ma leidsin isa taskust preservatiivi ja küsisin, mis see on, vaikis ta kaua ja ütles siis, et peavalurohi.
Minu isa õpetas, kuidas vastu lõugu anda, kui sulle liiga tehakse.
Minu isa ei mänginud minuga, kui ma seda tahtsin, vaid viis mu tsirkusesse. Talle meeldisid klounid.
Minu isa andis mulle raha, kui mul vaja oli. Kui tal hetkel oli, mida anda.
Minu isa käis kord Eesti-reisil ja tõi mulle külmkapimagneti. Mul on see magnet veel alles.
Mu isa garaaž oli täis plastmasspudeleid, ja mul ei ole aimugi, miks ta neid kogus.
Minu isa kõditas. Nii väljendas ta armastust. Siis lõpetas ta kõditamise, seevastu hakkas suitsupakitrikke näitama.
Minu isa kadus… ja tuli tagasi, kui keegi teda enam ei oodanud.
Minu isa läks minu emast lahku.
Minu isa kogus ka õllepurke… Ma ei tea, miks.
Minu isa suitsetas alati, ka kodus. Sigaretilõhn tuletab mulle endiselt lapsepõlve meelde.
Minu isa ei õpetanud mind autoga sõitma, sest tal ei olnud lube. Ja vahest oli see hea, sest ta jõi tõesti palju.
Ma ei tea, mida ta mõtles. Ma ei tea, millest ta unistas.
Varem oli mul tema pärast häbi. Praegu ütlen ma, et mul on ükskõik, aga… vist ikka ei ole.
Minu isa ei ole selline, kellest võiks näidendit lavastada. Ta ei ole kangelane, kuigi ta võitles. Endaga. Ajaga. Kogu aeg.
Mina?
Ka minul on garaaž. Selleks on teater.

NB! Laval suitsetatakse

Kestab tund ja 50 minutit ilma vaheajata.


Kommentaare ei ole: