Laupäev, 27. veebruar 2021

Jooks - EMTA lavakunstikooli 30.lend


Pole ilmselt sellist inimest, kes kuidagi ei suhestuks jooksu. Ise sõna otseses mõttes vihkasin jooksmist kooli ajal. Paljuski ilmselt seetõttu, et olin oma klassis kiiruselt eelviimane, natuke paksuke nagu ma toona olin. Soome kolides puutusin esimest korda kokku cooperi-testiga (kui pika maa suudab joosta 12 minutiga), sest keskkooli kehalise kasvatuse üks hinne tuli vastavalt selle tulemusele. Selleks ajaks olin pikkust visanud ja kõhnaks saanud ning jookski muutunud kergemaks. Ja kuigi oma 2,4km tulemusega venitasin viie (Soomes oli hindeskaala 4st 10ni, ehk siis 10ne) välja, ent jooksmine polnud ikkagi midagi sellist, mida "mõnuga võtta". Aastad läksid - tantsimine oli minu ala ja jooks oma monotoonsuse ja ilge pingutamisega ei tulnud pähegi. Olin juba 30ndates kui naine, kes oli noore(ma)na jooksuga tegelenud ala uuesti käsile võttis. Ühel märtsikuisel imeilusal päeval läks tema oma hommikujooksule ning mina mõtlesin, et jalutan nii kaugele vastu, kuni ta mulle vastu jookseb ja siis ümberpöörd ning koju tagasi. Päike paistis, soojendas... ja sulav lumi sillerdas nii, et pane silmad kissi. Veed juba vulisesid - kahe sõnaga - kevadine idüll. Mõtlesin, et teen siis kah mõned jooksuliigutused... kui mõnus see oli! Jooksin, jooksin. jooksin, kuigi tundsin nagu lendaksin! Kõik jooksjad teavad sellisest erilisest tundest, nagu "runners high" - tagantjärgi targana just seda ma toona tundsingi. Igatahes saigi järsku jooksust "minu ala". Kirjutasin kõigest sellest üksipulki ning ühtlasi ka oma esimesest maratonist siin: http://danzumees.blogspot.com/2011/09/elu-esimene-maraton-422km-seb-tallinna.html

Nüüdseks, mil joostud juba 13 maratoni (kes võrrelda soovib, siis rekord on nö. "harju keskmine", ehk 3:32) ning 3 ultramaratoni (kõige pikem 136km), oleme jooksuga juba nii sinapeal ja teineteisele armsaks saanud, et kui kuulsin kusagilt, et lavakooli noored just sellest teemast lavastust loovad, siis teadsin kohe, et seda tuleb vaatama minna! Jooksmine on ju selline ala, millega päris paljud tegelevad ning kui 2 jooksuharrastajat kusagil kokku saavad, siis ei jää neil kunagi omavahelistest juttudest puudu. Eestis muide on päris korralik harrastusjooksjate kogukond, kellest paljud teineteist kas nime või nägupidi ka tunnevad. Ise olen leidnud nii sõpru kui mõttekaaslaseid läbi jooksu palju ja isegi näiteks komandeeringusse minnes on alati kõige tähtsam see, et tossud oleks kaasas, ükskõik, kas siis sellepärast, et kellegi teisega seal hommikul enne tööpäeva algust üks jooksuring teha või ka omapäi võõrast linna joostes avastada (niimoodi sai sobivalt kohe pärast Haruki Murakami raamatut "What I talk about, when I talk about running" näiteks Bostonis joostud samadel radadel, kus kirjanik oma raamatus või ka Madriidis kogemata kõige popim jooksukoht, ehk Retiro park üles leitud... Milanos, Expo-suvel, kui oli üle 30 kraadi sooja - tuli ju ikka üks jooks ka teha läbi Duomo eest ning Oslos poleks muidu Vigelandi parki sattunudki ja seal üldse käinudki, kui poleks kogemata sinna "hommikujooksul" juhtunud). Olgu lisatud, et Murakami raamatust kirjutasin pikemalt siin: http://danzumees.blogspot.com/2010/12/what-i-talk-about-when-i-talk-about.html ja väga soovitaksin ka Lasse Vireni raamatut, mis leidub eesti keeles, ükskõik kas algajale või kogenud jooksjale (http://danzumees.blogspot.com/2013/02/kirjandusaasta-2012-danzumehe.html). Jah, "jooks" tõesti on teema, millest võiks rääkida lõpmatuseni, kui sellepeale ei tuleks selline vastupandamatu jooksuisu, et vaja jälle tossud jalga siduda ning minna...

...kuid katsun seekord selle maha suruda ning oma siinse tekstiga lavakooli noorte näitlejatibude teemakohase tegemiseni ka ikka jõuda! :) 

Nende lavaka-lendudega kipub nii olema, et nad kas saavad Sulle südamelähedasteks või pead nägema vaeva selleks. Eelmise lennuga tegin "tööd". Mõned üksikud jah - kohe tekkis klapp ja huvi, kuidas nad kasvavad-arenevad näitlejateks, aga pooled jäidki kuni lõpuni kaugeks. Seevastu Viljandi lavakad, kes eelmise lõpetanud lennuga päris näitlejateks koolist välja lendasid - nad olid kõik nagu omad lapsed - nii tahtsin näha kooliajal neid kõiki, aga ka praegu hoian tihedalt silma peal ja ootan, kus neid jälle näha saaks. Selle uue, ehk järjekorranumbriga juba 30nda Tallinna lavakooli lennu näitlejatibude-bande suhtes tekkisid soojad tunded kohe nende esimese avaliku tegemisega, ehk Theatrumis välja tulnud Vilde "Tabamata ime"ga. Kuna seda mängiti kahes koosseisus, siis kõigiga neist veel esimese kokkupuutega päriselt (lava)tuttavaks ei saanudki, kuigi "tunne" on hea. Selle "teise" tulemise, ehk "Jooksuga" on ka veel pilt alles tugevalt kujunemisjärgus. Kujunemas ja arenemas on ju ka näitlejaõpilased. Enne kui ma nende juurde lähemalt liigun, siis mõni sõna lavastusest endast ka.

Ehk siis JOOKS... Nagu kusagil lavastajad Tiina Mölder ja Helen Reitsnik vist ka mainisid, on jooks oma rütmiga kuidagi tantsuline. Muide häid jooksjaidki on tantsijatest saanud. Lausa Eesti tipud... Võtame või õed Luiged, kes just tantsuga ju enne tippjooksjateks saamist tegelesidki. Ka Evelin Talts, kes Londoni Olümpiamängudel Eestit maratonijooksus esindas oli muuhulgas aeroobikatreener (minul oli rõõm samal Rotterdami maratonil joosta, kus ta oma rekordi 2:39 jooksis ning ühtlasi olümpianormi täitis). Ent see pole muidugi eelduseks. Jooks lihtsalt parandab nii hästi võhma ja tantsus on võhma väga vaja... sama ka vastupidi... Ja jälle hakkan teelt eksima ning jooksust rääkima... Okei... lavastus...

...mängitakse seda EMTA Tatari tänava suures majas. Päris mõnus saal oma "tasanditega"... ja mustaks värvituna toob kõik seal oleva esile, mis on vähegi heledam. Nõnda ka mõnusalt näitlejad lausa kiirgasid taustast. Olgu öeldud, et must-valge esteetika ning muidugi spordiriided - lisavad stiilsust (kunstnik Keili Retter). Ent siis hakkavad need riided tasapisi vahetuma glämmiks. Sätendavaks. Õhtukleitideks ja pintsakuteks... Milleks? Mis selle mõte on? See oli ühtlasi mitte ainult suurim, vaid minu jaoks ka ainuke arusaamatu otsus, mis lihtsalt ei sobinud konteksti. Okei, jooks on siin sisuliselt seotud unistamise ja unistustega, aga see ei anna vähemalt kontekstuaalset suuremat ja põhjendatumat sidusust loomata ikkagi õigustust - milleks rikkuda stiilipuhtust? 

Kuid ega riided "lavastust" tee. Need võivad mõnikord aidata mõjutada ja nii need spordiriided esimeses pooles, ehk alguses ka tegid. Viisid niiöelda "lainele". Siin joostakse ja räägitakse jooksust... räägitakse ka unistustest, sest kõik ju ei unista jooksmisest, ega jooksuga seonduvalt. Mõni võibolla ei salligi jooksmist silmaotsaski. Teeb seda ainult olude sunnil... On saanud "haamri" bussile joostes ning arvab, et jooksmine seda tähendabki... et see järsk ja karm pulsitõus ilmestabki jooksmist kui kogu tegevust ja seda kui raske see on... nonii... jälle hakkan eksima jooksmisest rääkimise suunas...

See musta värvi ümbrus annab ka hea valgusega mängimise lähtekoha. Kuigi jah, saal ise väga palju vist valguskunstnikule kohe kätte ei anna. Ent selline valgusvõlur, nagu Oliver Kulpsoo loob siis ise oma valgustsenaariumi. Kustutades, hämardades, vaid näitlejate kontuure andes, siis jälle väga teravalt ja heledalt kogu trupi fookusesse valgustades. Sisuga seonduvalt näiteks unistustele omaselt ka siin seal värvidega mängides - kõik valge ja heledam võtab ju valitud valguses just valgusvärvi tooni. 

Ja kuigi siin on palju teksti ka, ehk poleks ka mingi mure tervikut siiski draamalavastuseks nimetada, siis siiski praktiliselt kogu etenduse aja ühe või enama tegelase katkematu pidev jooksmine nii kohapeal kui liikudes ja sinna vahele tantsuga flirtides (näiteks keppidega võitluslikuks - capoeira suunda) ja isegi õhuakrobaatikat pakkudes, on selge, et tegemist on ikkagi (ka) füüsilise teatriga.

Sisuliselt (ma tahaks loota) jutustavad siin kõik iseenda lugusid, iseenda nägemusi. Seda nii jooksust, oma suhtumisest jooksu, aga ka unistustest, suhtumisest teatrisse ja kõikvõimalikke vihjeid veel nende noorte enda kohta. Lavakooli-tükiks ideaalne - niimoodi tutvuvad ka vaatajad varsti näitlejateks valmistuvate inimestega natuke paremini, natuke rohkem kui lihtsalt see, kuidas nad tegelasteks-karakteriteks kehastuda oskavad-suudavad. Eks publikut on ka igasugust ja mõned tahavadki näha valmis näitlejaid, viimistletud klassikalist teatrit... aga minule on juba "aastakümneid" pakkunud huvi inimeste areng. Ja näitlejaõpilaste puhul on seda ju võimalik teha täiesti legitiimselt ja lausa rambivalguses.

Noored näitavad siin igasuguseid võimeid - ilusast jooksust (mida siiski, nagu Karel Käos oma tekstis tabavalt vihjab, teevad laval vähesed), tantsu, pillimängu ja muidugi näitlejameisterlikkuseni välja.
 
Me inimesed-sotsiaalsed loomad ei või ju midagi parata iseendale, et paratamatult tekivad omad sümpaatiad, seda nii elus, suheldes, võistlustel pöidlahoidmiseks kui ka kultuuris. Kujutavas kunstis näiteks vaatad mõnda maali ja see ei meeldi Sinule, aga kui saad teada autori kohta, lood seosed ning maalilgi võib tekkida hoopis teine või pigem sügavam tähendus. Isegi seos Sinu endaga. Nõnda näiteks tõusid mu kursa-lemmikuteks esimeses kätluses Vilde-mängu põhjal hoopis lavastajaõpilased Margaret Sarv ja Kalju-Karl Kivi. Kuid seekordne "avastusretk" lõi peaaegu kõik kaardid segi. Esiteks lavastajaõpilasi seekord polnudki laval. Ja kuna mu siinsest eelnevast tekstist ja viidete all olevatest tekstidest aimata võib, siis jooksmine on oluline minu jaoks, siis paitasid mu kõrvu kõige rohkem jutud, mida rääkisid Karel Käos ja Merlin Kivi. Kareli enda jooksustiil oli ka (eriti võrreldes teistega) eeskujulik ning soov kunagi maratoni joosta - need tõstsid ta pärast "Ime" kusagil keskmiste seast üheks lemmikuks. Merlinit sai Vildes näha vaid "pika laua ääres" ja alles nüüd ka "päriselt" ja see jutt tema 7st kilomeetrist ning veel Järvevana teel, kus minagi käin mõnikord sörkimas... ühesõnaga "sedajuttukassid(jooksjad)ostaksid" :) Minu jaoks tõusis ta sellega "kaardile" ja vägagi nähtavaks. Sealjuures oma kohalt vaadates huvitav tähelepanek, et kui ta tuli lähemale oli ta teist nägu ja teise olemisega kui see kuidas ta kaugemalt paistis. Lisaks veel klaverimäng... Jah, tema suunal on silmad lahti ning ootamas, mis nägu ta siis päriselt on... Karelil jällegi on modellimõõtu nägu, tuleb kasuks teatris töötades - nii "hea näoga pahade poiste/meeste" rollid kui "esimesed armastajad" kui ilmselt mis iganes. Kusjuures millegipärast ei ootaks, et tal nii kõlav ja selge hääl on. See üllatas nüüd juba teist korda järjest.

Kui veel üllatustest rääkida, siis veel vast kõige suurima pakkus Hardo Adamson. See lihtsalt ei ole sama mees, kes Vildes Gustavit mängis! :) Kusjuures näitlejameisterlikkuse juures üldisemas plaanis hindangi kõige kõrgemalt just nimelt kameelonlikkust - oskust ennast muuta, ehk näidata erinevatest külgedest, luues niimoodi ühe ja sama antud kehaga mitmeid ja mitmeid teisi inimesi/tegelasi. Ma veel (natuke) imestasin selle tema Gustavi pisukese ülemängimisega, et miks just temale anti Panso-preemia, kuigi tajusin, et vast selline roll oligi teadlik otsus... aga no nüüd pärast "Jooksu" (kus muide Hardo tegelikult on üks tagasihoidlikumaid ja võrreldes mitmete teistega saab tunduvalt vähem sõna) enam ei imesta! Kui nad tõesti kõik siin "Jooksus" peamiselt on sellised, nagu nad päriselt, siis Hardo tundub olevat lavastajatele üks mõnus toormaterjal, kes suudab end tundmatuseni teiseks muuta. Vaatet sama suure üllatuse pakkus Maria Ehrenberg. Vau - ta on kusagile jõudnud või jõudmas... Rääkimata sellest, et pakkus oma trapetsitikkidega tõesti ahhetamapanevaid vau-momente, aga väiksest Maria Koffist on kasvamas keegi, keda mina kohe seal ei näinudki olemas olevat. Veel sõrme peale panna ei oska, aga esimest korda hakkas huvitama. Teda on saanud jälgida ka mõnevõrra pikemalt - VHK koolist alates ja vahepeal nii filmides kui ühes Vaba Lava tükis vilksatades. Väiksemal on oht suuremate varju jääda, aga tundub, et tema enam küll ei jää. 

Mingit sarnasust ja ka sarnast lavalist kohalolu on tal oma kursaõe Maria Liivega. Ka Mariaga olen saanud juba mõnevõrra rohkem (lava)tuttavaks kui teistega. Mis mind seekord tema mängus võlus oli "näitlemise" lisamine muidu ju siiski iseenda pealt tehtud "tegelasele", sest kõik nad seal ongi omaenda nimedega laval, aga ühe teise kursaõega koos ja kordamööda laval joostes oma jooksulugu jutustades, tegi teine lihtsalt paigaljooksu, mis vahepeal vaheldus ka jalatõstejooksuks, kuid oli kuidagi lihtne ja mugav variant, aga Maria muutis füüsilise etüüdi jooksu jäljendavamaks. Ei tea muidugi, kas see oli noorte näitlejate enda valik või lavastajate suunis. Igatahes Maria poolt hea otsus - aitas (võrreldes kõrvaljooksjaga) luua ka pisut karakterit ning tõstis huvi just tema räägitu suunal - teisest sai taust - "kõrval"tegelane.

Üks huvitavamaid duette ning üldsegi mitte jooksu, vaid pigem samm tantsulisemas suunas toimus kahe juba eelnevalt oma häid mängumuskleid näidanud noorelt - Jass Kalev Mäe ja Maria Teresa Kalmet vahel. Maria Teresa sai Vilde loos ühe suurema ning ka emotsionaalsema (ja vingeima/õnnestunuma!) rolliga hakkama, kuid siin jääb peaaegu, et teiste varju. Kuigi varjata ta ennast ei suuda, sest pilk paratamatult otsiks nagu ise teda laval. Teda kellegagi juba segi ei aja ning see erilisus mängib talle kasuks. Jass Kalev üllatas oma tantsulisuse, ehk rütmitunnetuse ja keha liigutamise oskustega... ausalt öelda ainuke, kes jäi väga hea tantsimisega meelde (mõnedel tüdrukutel pikkade kleitidega oli küll raskem vabamalt liikuda ka). Kuid nüüd, pärast kaht ja poolt tõsist rolli, tahaks näha ka tema lõbusamat poolt. Tõsisega näib kõik korras olevat ja kursa kindlasti üks mängupriimuseid. 

Alden Marcus Mayfield'i ja Tuuli Maarja Põldma duett kujunes üheks sisuliselt huvitavamaks. Nemad said pikemalt ja sügavamalt just seda unistuste poolt endast avada. Tõi elavalt meelde 28. Tallinna lavakooli-lennu, kes Von Krahlis kahes erinevas lavastuses endast neid niiöelda tutvustavaid isiklikke tahke avasid. Alden Marcus (keda samuti juba enne lavakooli on õnnestunud teatrilaval näha) on küll suure arenguhüppe teinud sellest ajast. Baasi baas - huvitav välimus ja võimas häälematerjal on olemas ning teatristiilid, mille tegemisest ta siin unistustena välja toob haakuvad minu maitsega, aga mainides ka tõetaotlust (vms), siis neid oma unistusi seal ette loetledes tundus see pisut psühholoogilisest täpsusest kaugel. Rohkem nagu päheõpitud teksti ettemängimine jättes kõrvale mõttepausid ja rõhutused... Ehk nõuaks see ka pisut kelmikust - unistused on ju ikkagi poolsalajased või vähemalt tulevad need sügavalt, et neid lihtsalt jutti deklameerida? Ehk kui tahta ka selles väga huvitavas enese avamises "tõelisust" mängulises mõttes taga ajada... Tuuli Maarja unistused kasvuhoonest ja paljudest, eriti naistele omastest andsid talle huvitava naiseliku, mitte ainult duaalsuse, vaid veelgi mitmekihilisema oleku - ta laseb naisena mehel, kes kõvema häälega hoogu satub oma mõtete väljatoomisega, eetri üle võtta, ise sätendavas õhtukleidis... aga ühtlasi maas püherdamas kusagil "tooli all" (mõtlesin selles stseenis, kas "tooli all" on nagu "tuhvli all" - jutt unistustest, mida justkui ei saa "teiste soovide varjus olles" teostada... aga selle alt on vaja välja saada - siis saab ka tegusid hakata tegema... aga see võis ka ainult siinse vaataja veelgi omade kihtide näha tahtmise allegooria olla). Ja siis veel see kõige viimasena, juba nagu ainult iseendale ja vaiksemalt öeldud, vast kõige kõnekam ja olulisem unistus, mis meist paljudel elus on olnud või on... see just seal, just sellisena ja sellisel hetkel, kuigi ju väga armas unistus, tõi kurva noodi sisse... umbes nagu "kes siis minu suurimast unistusest ikka huvitatud on"... (tekkis kaitserefleks - meie, ehk publik, oleme! :))

Üldiselt tundus, nagu need, kes said kursuse esimeses lavastuses suuremad rollid, olid siin natuke vähem esil, sestap ka Vildes Saalepit mänginud Jaan Tristan Kolberg, kes oma pisut ehk suurema fookusega lõigus on peamiselt füüsiliselt seda loomas ja praegu sellega väga palju rohkem temast kui näitlejast tekkinud aimdustele juurde ei saa. Ka "Tabamata ime"s üheks kursa lemmikuks tõusnud Mark Erik Savi siin väga palju oma teistsuguseid kaarte (veel) ei ava. Ta on hea ja trummarina takti või ehk oleks õigemgi öelda, et rütmi andmas sellele "jooksule" igati õiges kohas - laval! Muusikaliselt sai teada ka seda, et Hardi Möller on puhkpillimeister ning Hardo Adamson oskab kidraga vist veel ühtkomateist kui sellele lavale jäeti. Hardiga sain (lava)tuttavaks Moliere'i abil, kunagise VHK teatriklassi lõputöös. Paraku ei saanud ei Vildes, ega ka nüüd Jooksus veel eriti palju rohkem lisa ("Väga haige"s omal ajal oli tal isegi rohkem mängumaterjali kui neis kahes lavakooli rollis). Näitlejaõpilastega koos oli laval ka Elo Tuule Järv, kes õpib dramaturgiks ning ka temale palju sõna ei anta, aga füüsiliselt on tal oma "lõik" siin olemas ning jooks kui spordiala tundus, et pole talle ka päris võõras. Laast, aga mitte liist - Maarja Mõts, kellest ma "Imes" üldse aru ei saanud, tema diktsioon on s-i tõttu pisut halvatud ning kas ta ka ise päriselt sai aru, keda ja miks ta seal selles loos mängib... kuid siin, ehk mõni kuu hiljem, oli juba näha arengut. S on saanud sujuvamaks ja kuigi ma ikka veel päriselt tema kelgule ei istunud, siis omapära on tal olemas, nüüd on vaja see tal endal ka üles leida ja seda rohkem usaldada ning julgemalt käiku lükata. Omapärasus on trump kui osata seda ära kasutada. Polegi vaja end formaati suruda. 

Tegelikult ei pea jooksust midagi teadma, ega sellega isegi suhestuma "Jooks"u vaatama minekuks, see lavastus töötab väga hästi ka lihtsalt kursuse füüsilisema poolega tutvumiseks ning paljudega neist ka kui inimestega lähedasemaks saamiseks. Sest eks usaldame ju ikka oma unistused just oma sõpradele ja kallimatele ja nende näitlejate/inimeste jaoks siin, kellele teater ja teatritegemine on oluline, nendele on ilmselgelt tähtis ka nende publik... miks siis mitte ka meile oma mõtteid ja unistusi usaldada. Igatahes väga sümpaatsed inimesed (ja näitlejad) tunduvad sellelt kursuselt sirguvat... praegu ju ikka veel alles "tibud", aga paljudel neist juba on, mida (ja kuidas) näidata! Selge, et kõik nad on alles "teel" ja praeguse seisuga igatahes näib, nagu kõigil oleks ka veelgi rohkem potentsiaali ja kuhjaga. Mõni lihtsalt peab selle veel ise üles leidma ning julgema seda uhkemalt näidata. Ansamblimägu-tunnetus on küll kõigil hea, sest keegi ei soleerinud, pigem mitmed tõmbusid tagasi ja hoidsidki end sellel ajal fookusest, kui oli teiste aeg keskmes olla, kõik tõusid ja taandusid vaheldumisi. Partneritunnetus tulebki mängides ning siin saab ka selle arengu jälgimisele veel eriti hästi jälile.

Hinnang: 4-
Pluss poolele paneksin kindlasti ja eelkõige noorte näitlejaõpilastega tutvumisvõimaluse - see muudab juba lähtekohana iga misanstseeni huvitavaks. Pluss poolele ka eheduse, sest jääb tõesti tunne, nagu tegijad teevad seda kõike armastusega - nende isiklikkus muudab suurest trupist hoolimata kõik kuidagi intiimseks. Iga näitlejaga tekiks justkui sina-mina tutvus...olgugi, et ühepoolne. Jah, siin-seal on veel toorest mängu. ent seda ehedam see arenguprotsessi jälgimine siin on. Kaugemaleulatuvaid järeldusi on veel kellegi kohta neist ja veel eriti siinsete rollide põhjal võimatu teha - siit saab siiski vaid ühe killu igaühe kohta. Mõne kohta suurema, aga mõne kohta väga tillukese. Miinuse poolele asetan ainult selle arusaamatu lavastusliku otsuse liikuda jooksult glamuursema poolele... miks või kellele seda vaja oli, kui isegi jooksu ja unistuste vahele prooviti siiski osaliselt tekitada midagi võrdusmärgitaolist. Võibolla ka dramaturgiliselt sidumist või mingi joone sissetoomisega oleks aidanud seda paremini raamistada. Või kui mitte, sest jooks ongi "vaba", siis minna ikkagi stiilipuhtuse peale välja... Kuid see miinuspool tegelikult sellises lavakooliõpilastele füüsilise teatri ja ühisloome õppimisvõimaluse ning publikule nendega tutvumise kõrval kaotab õnneks oma olulisuse. 

Edasi, edasi, go, go, go, vamos, venga, venga, vamos! 


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Jana Mätas'e tehtud fotod):

JOOKS
EMTA lavakunstikooli 30.lennu lavastus
Jooksmine on aja võitmine selleks, et oleks aega unistada.

Lavastajad: Tiina Mölder, Helen Reitsnik
Kunstnik: Keili Retter
Muusikaline kujundus: Lauri-Dag Tüür
Valguskujundus: Oliver Kulpsoo
Koreograafia ja tekstid: ühisloome koos kõigi 30. lennu üliõpilastega
Dramaturgiline tugi: Elo Tuule Järv (dramaturgi õppesuuna üliõpilane)

Laval EMTA lavakunstikooli 30. lennu tudengid:
Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Elo Tuule Järv, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Alden Marcus Mayfield, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma, Mark Erik Savi

Koreograafid Tiina Mölder ja Helen Reitsnik loovad EMTA lavakunstikooli 30. lennuga lavastuse, mis põhineb tudengite mõtetel jooksmisest ja unistustest. Protsessis on olulised olnud aeg, tempo ja koosloomine.

Mulle meeldib joosta. Kui jooksen, siis tunnen, et olen vaba. Õhk ja tuul ja mina. Kiiresti ja kaugele ja väga kaua. Sageli on see lihtsalt vajalik. Näiteks avastan kõndides, et mul on kehas midagi ülearu: kurbust, hirmu, segadust… Ja siis… ma lihtsalt pistan jooksu. See tuhisemise ja õnne tunne! Ma jooksen kõigist mööda: koolilastest, ärimeestest, kulleritest, müügimeestest, koertest, lindudest. Ka trammist jooksen mööda! Lisan kiirust. Higi nõrgub laubalt, aga mis mul sellest. Mina jooksen.

Esietendus 22. veebruaril. Etendused toimuvad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia black box’is (Tatari 13, sissepääs Sakala tänavalt).

Kommentaare ei ole: