Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, veebruar 19, 2013

Kirjandusaasta 2012 (Danzumehe aunimetused ja edetabelid)

Teist aastat järjest olen ma oma raamatulugemistega jännis. Aasta alguses ei saanud kuidagi vedama, suvel korraks puhkuse ajal ning aiatoimetuste vahele saabus kõrghetk ning sügisel vaibus jälle peaaegu olematuks see lugemine. Ka praegu, kui aasta teine kuu juba hakkab vaikselt otsi kokku tõmbama, olen ma alles oma teise raamatu viimastel meetritel... Ja ometi teadlikult asjale järele mõeldes, tahaksin ma palju PALJU rohkem lugeda. Ma armastan head teksti, head lugu ning faabulat, mis endaga kaasa viib, emotsioone ja mõtteid tekitab. Samuti ka avastada midagi elulist või lihtsalt midagi huvitavat ja miks mitte ka vajalikku teada saada. Mõnikord on ka lihtsalt sõnaseadmine imetlusväärne, ilma suurema loota. Mõnikord lugu paljastubki ju terviku lugemisel. Aga kahjuks palju lihtsam on arvutist käivitada mõni film, eriti pärast väsitavat tööpäeva ning sellele järgnenud trenni ja lasta kellegi teise nägemustel enda sisse voolata. Tegelikult on viimased kaks aastat ka sport hoopis teistsuguses mahus mu aja hõivanud. Samas spordi pärast sai loetud läbi üks aasta parimaid raamatuid... või kui täpsem olla, siis sportimise pärast see ühe parima raamatuna minule tunduski. Huvitav, kas sellepärast (me) sportlaseid just eriti tihti mõistusega ei hiilgagi, et meil lihtsalt läheb trennitegemise peale nii palju aega ja energiat, et raamatulugemine paratamatult jääb tahaplaanile? No eks alati on ka erandeid. Eks alati on võimalik ka oma aega paremini seada, et jõuaks rohkem lugeda. Kõik on ju lõppude lõpuks valikutes kinni.

Aga nagu targemad ütlevad - "lootus on lollide lohutus" - ning eks ma jälle loodan, et 2013. aasta saab olema efektiivsem lugemisaasta. Sellest hoolimata nopin välja oma 24 loetud raamatu seast parimad ning toon nad (loetud määra tõttu) tavapärasest väiksemas mahus esile. Lõpetuseks ka tervikedetabel kõikidest 24st loetud raamatust. Edetabelisse surusin raamatud järgnevate kriteeriumite järgi:
1. millist loeksin meelsamini uuesti
2. milline tekitas kõige sügavamaid emotsioone
3. milline tekitas kõige rohkem mõtteid
4. millisest õppisin või sain teada kõige rohkem ennast huvitavaid uusi asju
4. millise raamatu päästaksin põlevast majast esimesena
5. millist tahaksin või julgeksin teistele soovitada
6. originaalsus, osav sõnade seadmine, intelligentsus ja mõttejulgus ning -sügavus.

Eelmiste aastate parimaid saaab ka blogi vasakus tulbas olevatest aastanumbritega viidetest üle vaadata.

Arvesse lähevad seega 24 raamatut, mis esmakordselt loetud ajavahemikus 01.01.-31.12.2012.


PARIM EESTI AUTORI(TE) RAAMAT

1. Koostajad:Sinissaar, Lamp, Orro, Raudsepp - Elmo Nüganen-esimene vaatus
2. Piret Raud - Natuke napakad lood
3. Tõnu Õnnepalu - Kuidas on elada

Kui tuua välja ainult tõeliselt head asjad, siis peaksin kodumaiste raamatute all piirduma Nüganeni-raamatuga. Piret Raua lasteraamat oli küll armas ja tore, eriti see, et ta kujundab ise oma raamatud ja seejures on see tema raamatute puhul osaliselt ka eraldi mainimist väärivaks väärtuseks, aga ma millegipärast päris 100% ei haaku tema raamatutega (olen küll vaid mõnda neist lugenud). No ega ma pole ju ka otseselt sihtrühm, aga samas meeldivad minule tema ema Aino Perviku raamatud väga. Kahjuks sellel aastal ei sattunud ütki Perviku raamatut õigel hetkel kätte. Siiski "Natuke napakad lood" pakkus ju mitu lugu ning päris mitu mõnusat mõtet oli seal sees. Ma julgeks öelda, et siiani Pireti raamatutest isegi minu lemmik :) Õnnepalu viimase luuletusteraamatu sain "jõuluvanalt" ja ahmisin selle ka sama hingetõmbega enda sisse. Esialgu lugedes olin päris pettunud, aga see raamat avas ennast minule alles pärast terviku tajumist. Eraldi mingit suurepärast mõttevälgatust ma ei leidnud. Või nagu näiteks "kevad ja suvi ja" pakkus nii palju äratundmist ja sügavaid emotsioone, selliseid ma ei suutnud "Kuidas on elada" raamatust ainsatki leida. Ent tõesti, hämmastav, et just nimelt tervikuna tekitab see raamat teatud tunde. Samas ma ei tea, kas ma niipea seda uuesti riiulist haaran, pigem võtan "kevad ja suvi ja"...
Aga Nüganeni raamat on põnev juba oma ülesehituselt. Sõna saavad elavad klassikud ehk eesti teatri korüfeed, Elmo kolleegid ja õpilased ning Nüganen ise ka. On nii pühendusi, meenutusi, esseesid, intervjuusid kui ka lihtsalt artikleid. Hästi koostatud ja tegemist on ka mehega, kes tõesti raamatut väärib. Lisaks sai teada ka nii mõndagi Elmo taustast. Minule meeldis näiteks väga tema esivanemate lugu.


PARIM TÕLKERAAMAT

1. Mauno Saari - Lasse Viren
2. Märta Tikkanen - Pimeys ilon syvyys
3. Virginia Woolf - Proua Dalloway

See raamatukolmik on nagu pudru ja kapsad. Kuidas üldse hinnata ühe hingetõmbega tõsielu ja fiktsiooni :) No minu jaoks koos jooksuharrastusega mõjus Mauno Saari (kehvasti tõlgitud ja toimetamata) Lasse Vireni raamat kui piibel! See on raamat, mille peaks küll kõik jooksjad korra oma elu jooksul läbi lugema - toimib vanadele tegijatele kindlasti hea kordamisena, aga uutele - aasta, paar või isegi kolm aastat jooksmisega tegelenud inimestele hea õpikuna. Põnev oli teada tippjooksja mahtudest olümpiamängude jaoks treenimisel kui ka näiteks tema treeningtempo ja erinevate treeningute sisu kohta. Fartlekid, intervallid ja muu jooksjate igapäevaellu kuuluv tehakse selgeks ka päris algajatele. Lisaks suur annus inspiratsiooni ning sisepiiri lugusid sportlaste elust. Ise lugesin seda pidevalt neid tema jookse kas youtube-ist üle vaadates ja ka natuke taustainfot juurde lugedes. Võimas elamus!
Märta raamat on rootsi keelest soome keelde tõlgitud ja seega kvaliftseerub tõlkeraamatuna. Tegemist on ühe kurvema raamatuga, mida ma kunagi lugenud olen. Kui kirjutatakse valustatest laste-teemadest on need ikka tõeliselt, tõeliselt valusad. Tikkanen on minu meelest üks maailma suuremaid ja paremaid hetkel elavatest kirjanikest. Tema oskus emotsioone, mõtteid ja kaasaelamist äratada on minu jaoks täiesti klass omaette - elav klassik. Ja klassikute klassik on ju Virginia Woolf. See on üks vähestest raamatutest, millest jõudsin ka pikemalt aasta jooksul kirjutada, seega ei hakka pikemalt siin uuesti lahkama, miks see raamat minule meeldis, aga fenomenaalne on ka selle puhul ülesehitus - tegemist on ühe päevaga ühe naise elust. Sinna on sisse tikitud erinevaid lugusid. Huvitav, et kuigi ma pole mingi eriline elulugude armastaja, siis need kõik kolm raamatut on ühel või teisel moel võetavad ka kui elulood...


PARIM LASTERAAMAT

1. Jujja ja Tomas Wiesländer - Mamma Muu saab haiget
2. Sven Nordqvist - Pettsoni peenramaa
3. Piret Raud - Natuke napakad lood

Lastele lugemisega on ikka nii, et selleks peab olema õige hetk nii lapsel kui minul. Tihti ikka õhtul enne magamaminekut, aga on ka erandeid. Ja erandid on tavaliselt seotud Mamma Muu raamatutega. Neid tahaks ise kohe lugeda kui mõni uus ilmub :) Ometi nad on ju alati enamvähem sarnase ülesehitusega, aga oi-kui-mahlane on raamat igasuguseid hääli tehes lugedes peaaegu nagu mängida lapsele ette :) Nordqvisti Pettsoni raamatud üldjuhul ei jää Mamma Muudele alla. Piret Raua raamat läks lapsele ka hästi peale. Paremini kui minule. Tema lood ongi nagu natuke sellistele eelkooliealistele või esimestes klassides käivatele. Aga sedapuhku keskmisest naljakam ja lahedam. Minule näiteks meeldis palju rohkem kui Kivirähki Kaka ja kevad, mis sai samuti sellel aastal loetud. Suure lemmiku - Ilmar Trulli "Väike viisakas kärbes" oli ka tema senistest raamatutest nõrgim ja selles mõttes minu jaoks pettumus. Üksteise otsa loetuna ei tõusnudki sealt selliseid tippe esile, nagu varasematest näiteks "Heidi kleit" või "Kummitus kummitas kummikus" või "Mõni laps on päris siga"...


PARIM DRAAMA-RAAMAT
Mitte näitekirjandus vaid sisulise žanri mõttes.

1. Märta Tikkanen - Pimeys ilon syvyys
2. Michael Cunningham - By nightfall
3. Virginia Woolf - Proua Dalloway

Märta dramaatiline luule või pigem ballaad on nii aluliselt dramaatiline ja sügav ja valus. Cunninghami raamatust kirjutasin ka rohkem juba eelmise aasta alguses, aga see lugu ilust ja armumisest valesse inimesse ning kuidas meie armumised või väljanägemine mõjutavad elu oli päris huvitav lugemine. Ega armastus ei küsi adressaati, ta tuleb ja Sa ei või sellele midagi parata. Woolf-i sajanditagune lugu avab palju ka tolle ajastu inimestevahelist suhtumist. Ma usun, et tegelikult ma ise olen kusagilt sealt ajastust pärit. Woolf tabab oma raamatus ühte olulist meeste põhiolemust hämmastavalt täpselt.


PARIM PÕNEVUS/KRIMKA-RAAMAT

1. Donna Leon - Veneetsia maskeraad
2. Agatha Christie - Surnud mehe temp

Ei saagi rohkem krimkasid esile tuua, sest kolmas raamat ei vääri esiletõstmist. Ega needki kaks millegi erilisega hiilanud, aga no need olid vähemalt loetavad. Donna Leon on ju tegelikult päris huvitavalt tugeva atmosfääritunnetusega - tegevus toimub Veneetsias, aga sedapuhku siiski mitte nii tugev lugu. Agatha on ikka Agatha ja sedapuhku polnud ju ka erand. Sobivalt kerge suvelugemine, aga "Sunud mehe temp" pole tema tugevamate raamatute seast.


PARIM RAAMAT, KUS SAAB KA NALJA
Ei pruugi olla otseselt naljaraamat, piisab kui on ka lihtsalt natuke head sooja huumorit

1. Yann Martel - Pii elu
2. Tove Jansson - Suveraamat
3. Jujja ja Tomas Wiesländer - Mamma Muu saab haiget

Marteli raamatu huumor on rohkem raamatu esimeses kolmandikus, kui tegevus ei toimu veel merel. Tove raamat on lihtsalt tervikuna nii soe. Ja Mamma Muu oma varesega ajab mind küll naerma, eriti kui suhtuda sellesse vastavalt :)


PARIM LUULERAAMAT

1. Märta Tikkanen - Pimeys ilon syvyys
2. Tõnu Õnnepalu - Kuidas on elada

Mõni võiks vastu vaielda, et kas üldse Tikkaneni raamatud on luule? Mina pean seda "Pimedus on rõõmu sügavus" raamatut samalaadseks nö. luuleks nagu tema (vast ehk kuulsaim) teos "Sajandi armastuslugu". Tundub, et riimita luule on tihti sügavam ja mõjusam. Samas kui luuletaja suudab riimis luuletusega midagi väga tabavalt öelda (Kareva saab sellega ehk kõige tihedamalt hakkama), siis võib see olla vähemalt sama mõjus kui mitte mõjusamgi. Riim siiski pole enam minu jaoks nii tähtis nagu nooremana. Kummastki raamatust ei saaks välja tuua lemmikluuletust. Tikkaneni raamatust saaks tuua hulgaliselt mõjusamaid ja lemmikuid "kohti", Õnnepalu raamatust ei saaks sedagi. Tikkaneni raamat tasub kindlasti elu jooksul läbi lugeda. Eriti kui meeldis tema "Sajandi armastuslugu".


PARIM DOKK-KIRJANDUS

1. Mauno Saari - Lasse Viren
2. Märta Tikkanen - Pimeys ilon syvyys
3. Koostajad:Sinissaar, Lamp, Orro, Raudsepp - Elmo Nüganen-esimene vaatus

Kõigist kolmest juba kirjutasin. Tikkaneni raamatut võibolla esimese hooga ei peakski dokumentaalseks, aga kuna tegemist on päris elus aset leidnud sündmustega, millele lihtsalt on antud dramaatiline balladluulelik vorming, siis kvalifitseerub see minu jaoks tõsieluliste raamatute sekka. Samas ühtlasi peaks ehk Nüganeni raamatu asemel sellisel juhul olema Tove Janssoni Suveraamat... aga Janssoni raamatu puhul on tegemist siiski rohkem memuaaridega, kuhu ma kaldun arvama on pool lugu juurde mõeldud :) Saari raamat põhjanaabrite mitmekordsest olümpisangarist oli siiski minu jaoks krooniks sellele raamatuaastale.


PARIM VÕÕRKEELNE KIRJANDUS

1. Märta Tikkanen - Pimeys ilon syvyys
2. Michael Cunningham - By nightfall
3. Andrew Kaufman - All my friends are superheros

Tegelikult ma Kaufmani raamatut nii julgelt soovitada ei tahakski, aga teatud reservatsioonidega, oli tegemist lihtsa, ladusa ja lühikese, sümbolitest kubiseva looga, mille võib ühe õhtuga alla neelata. Eriliselt sügavat mälupilti ei jäta kui just ei tunne samasugust represseeritust paarisuhtes, kus Su partner lihtsalt ei märka sind ja ei pea sind ega sinu arvamust oluliseks. Võibolla juhtub mõnikord, et teine pool ei kuule paarisuhtes teist inimest, aga päris nii hulluks vast siiski läheb olukord harva, ilma, et see suhe puruneks juba mõnes varasemas faasis. Ja tegemist on ju ikkagi lõppude lõpuks koomilise vaatenurgaga... samas see koomuski väljapigistamine oli mõnedes kohtades liiga ilmne. Rootslastele tundus raamat küll väga meeldivat, sest Pocket Shop-i poed kiitsid seda oma soovitatavate raamatute riiulitel väga agaralt... aga ka osavalt - mina läksin näiteks õnge :) Tikkaneni, nagu juba mainisin, lihtsalt PEAB lugema. Avastasin ta tänu K-le, kes luges Loomingu Raamatukogust tema põhiteose. Selleaastase soomekeelse raamatu leidsin Helsingi antikvariaadist... "leidsin" on natuke vale termin. Uurisin enne Helsingisse minekut, millises antikvariaadis on Tikkaneni raamatuid saadaval. Broneerisin selle ja nii tõingi selle koju... kusjuures koju tõin ta juba loetuna. Nimelt kohe kui raamatu kätte sain, neelasin selle samal õhtul tervikuna (tegemist ei ole eriti pika raamatuga). Cunninghami raamatut piidlesin juba pikalt. Jeanette Winterson oma blogis soovitas, ta kirjutas sellest isegi pika artikli New York Times-ile. Ilu ja armastus on huvitav teema, eriti paarisuhtes, kui ollakse juba aastaid koos elatud... see kompott tundus ahvatlev. Cunninghami sõnaseadmine on aga tõesti maailmaklass (hoiatan, et natuke kehvema keeleoskusega ehk ei suuda siiski sealt ridade vahelt mõningaid asju välja lugeda) ja tahaks kindlasti kõik tema raamatud läbi lugeda (Eestis tuntakse teda eelkõige vist "Tunnid" raamatu järgi, mis oli aluseks ka Meryl Streepi, Nicole Kidmani ja Julianne Moore-i filmile).


KULDNE PORIKÄRBES
(Kõige suuremad "pettumused")

1. Harlan Coben - Ära räägi kellelegi
2. Martin Widmark/Helena Willis - Teemandimõistatus. LasseMaia Detektiivibüroo
3. Ilmar Trull - Väike viisakas kärbes

Sellel aastal õnnestus lugemiseks raamatute valimine keskmisest paremini. Pettumusi sattus sekka vähe. Coben-i raamat on vigadest kubisev ameerika tüüpiline põnevik. Palju on elulises mõttes üleloomulikku, mis on tahetud esitada loomulikuna. Tõesti ainuke tõsiselt tobe raamat eelmisel aastal. LasseMaia detektiivibüroo lood on Rootsis ülimalt populaarsed. Isegi ootasin ja lootsin, et see eesti keelde ka tõlgitaks, aga pettusin siiski, sest asi oli liigagi lihtsakoeline (võibolla oleks vaja osavat tõlki, nagu Pipi puhul, mil ka tõlkija suutis asja õigesse suunda tõlkida). Võibolla tekib õige tunnetus selle sarja raamatutega alles siis kui neid juba mitu saab loetud. Igatahes on teinegi osa kodus lugemist ootamas. Trulli raamat oli tõesti pettumus sõna otseses mõttes. Trulli luuletused on varem olnud palju lahedamad. Oli ju ka seekord nö. Trullikku loomset koomikat, aga need ei mõjunud nagu varasemad kogumikud. Võibolla peaksid ta raamatud olema värvilised, võibolla ma ka lihtsalt ahmisin ja ei osanud seda naudingut üles leida, mis varasematega. Mingis mõttes pettusin ka Kivirähki Kakas ja kevades, kuigi seal olid mõned lood ka päris head (lastele meeldis küll). Pettusin oma suure lemmiku Jeanette Wintersoni raamatus "Kirg" ning kahtlemata ka mingil määral Õnnepalu luuleraamatus. Tekkis mõte, et kas Õnnepalu on leidnud mingi rahu oma ellu, et see vajalik valu või hing sealt puudu oli... aga võibolla ma ise ootasin ja otsisin sealt midagi, mida seal ei pidanudki olema.

Terve aasta jooksul loetud raamatute edetabel. Mida kõrgemal kohal on raamat, seda tõenäolisemalt kannan ma seda enda peas ja südames sügavamal ja kauem endaga kaasas:

24. Harlan Coben - Ära räägi kellelegi (2)
23. Martin Widmark/Helena Willis - Teemandimõistatus. LasseMaia Detektiivibüroo (2+)
22. Ilmar Trull - Väike viisakas kärbes (3)
21. Andrus Kivirähk - Kaka ja kevad (3)
20. Daniel Vaarik - Praktikaaruanne (3)
19. Jeanette Winterson - Kirg (3)
18. Tõnu Õnnepalu - Kuidas on elada (3+)
17. Andrew Kaufman - All my friends are superheros (3+)
16. Agatha Christie - Surnud mehe temp (3+)
15. Donna Leon - Veneetsia maskeraad (3+)
14. W. Somerset Maugham - Elumõnud (3+)
13. Frederic Beigbeder - Armastus kestab kolm aastat (4-)
12. Piret Raud - Natuke napakad lood (4-)
11. Sven Nordqvist - Pettsoni peenramaa (4-)
-----------
10. Jujja ja Tomas Wiesländer - Mamma Muu saab haiget (4)
09. Richard Brautigan - Et tuul seda kõike ära ei puhuks (4)
08. John Steinbeck - Karbitänav (4+)
07. Koostajad: Sinissaar, Lamp, Orro ja Raudsepp - Elmo Nüganen-esimene vaatus (4+)
06. Tove Jansson - Suveraamat (4+)
05. Yann Martel - Pii elu (5-)
04. Virginia Woolf - Proua Dalloway (5)
03. Michael Cunningham - By nightfall (5)
02. Märta Tikkanen - Pimeys ilon syvyys (5)
01. Mauno Saari - Lasse Viren (5)

Sildid: ,

2 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Üldiselt loen Teie blogi huviga, aga see kirjandusaasta ülevaade ei tabanud küll päris märki, sest Teil on ju peaaegu kõik oluline lugemata. Sealhulgas vist enam-vähem kõik kirjandusauhindadele ja riiklikule preemiale esitatud teosed. Loodan, et jõuate kunagi ka uue versiooni koostada.

22 veebruar, 2013 08:25  
Blogger Tiina said...

Lahe kommentaar küll. Loe ikka edasi seda, mis ennast huvitab! :)

06 märts, 2013 13:25  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default