Kevad ja suvi ja - Rakvere Teater

Õnnepalu luulepäeviku alusel tehtud lavastuse raamiks on Tiina Mälbergi täpne diktsioon, selle värvideks on Taavo Remmeli kontrabassihelid ning atmosfääriks Peeter Nahko mustvalged loodusfotod.

Saabusin Vihulasse läbi paksu lumesaju - Talv mis talv... Aga Vihula mõisas sees ootas "kevad ja suvi ja"...

Etenduse algust nihutati natuke edasi, sest kõik polnud veel läbi hullu ilma kohale jõudnud.

Kontrabass loob nii palju tunnet. Oleneb kui kõvasti kui vaikselt kui kiiresti kui aeglaselt kui tundega kui robustselt seda mängida. Poognaga annab teha ehtsat tuulevihinat ja teisigi loodushääli. Võimas ja hell, tormine ja tagasihoidlik - Remmeli kätes kahtlemata emotsionaalne... Üks lavastuse alustalasid ja minu jaoks isiklikult selle suurimaid väärtuseid.

Fotod, mis hakkavad vahetuma tagaseinal, on hallide varjunditega mustvalged... puhas loodus - taimed, veekogud, kivid, loomad, linnud... inimene on looduse kroon ja fotodel neid ei kohta - laval vaid...

Oli hetki kus ma ei jälginud Tiina liikumist, vaid lasksin fotodel ja helidel ennast kanda kaasa sinna kuhu viisid sõnad.

Tiina liikumise jälgimine polnud sugugi igav, ometi midagi ju otseselt ei "juhtunud". (Etendus kestab natuke üle 2 tunni.)

Kahju, et vaheaeg on. Kuigi kuud vahetuvad uute lehepakkidega ja vahetuvad ja aastaajad, mõjus see lõigatud paus pisut vägivaldsena.

Milline mõnus mõte - kasutada "luuletuseta päevade" kohta tühje lehti... lehtede langemise kahin oli kui sügis... Sügis mingis mõttes vältas terve etenduse, sest ka teiste aastaaegade luuletused on kurva alatooniga ning justkui sügisese tunnetusega... suurem osa fotodest jättis oma värvideta olekus samuti samasuguse tunde - jällegi milline ideaalne kokkukõla.

Kõiki luuletusi raamatust siiski ette ei kantud. Ei pannud tähele näiteks Gruusia sõja ja Lembit Petersoni külaskäigu luuletusi ja mõned lemmikkohadki jäid nagu tulemata.... võibolla need olid liiga maised ja kaugel otseselt "loodusest ja aastaaegadest"? Kindlalt ei suuda seda ka väita, kas nad ikkagi esitati, sest vahepeal jäin mõne mõttega eelmisse luuletusse kinni, kuigi juba järgmine oli õhus. Samas tempo oli igati perfektne. Nii (päeviku)päevade vahed kui ka lugemiskiirus.

Esitus oli perfektne.

Muusikaline kujundus oli perfektne.

Fotod oli perfektsed.

Ja ometi see tükk ei meeldinud minule. Miks?

Need on Tõnu Õnnepalu luuletused. Need on mu peas kinnistunud kuvandina Tõnu tegemistest ja tunnetest. Päevik on ju väga isiklik ning LUULEpäevik justkui kahekordselt isiklik.  Olen seda raamatut lugenud mitmeid kordi. Algusest lõpuni ja lõpust algusesse - sõna otseses mõttes. Ma ei uskunud neid (seda?) "lugu(sid)" naise esitatatuna. Lihtsalt ei suutnud kokku panna Tiinat nendega. Kuigi nii mõndagi neist tunnestas ta läbi oma sõnade ideaalselt. Nii mõnigi neist oleks võinud pigem sobida naiselikku melanhooliasse oma tunnetuselt. Samas need on ikkagi väga tugevalt ühe MEHE luuletused. Mehe maailm. Ka õrnad, kurvad, isegi valusad... Ja luule on õrn. Liiga õrn, et sellega tunnetuste maastikul tabada õigeid noote kui midagi on nihkes. Kummaline, et alguses kui Tiina tuli lavale, olin ma vaimustuses tema teatraalsusest - uhke ja imeilus soeng, haldjalik kuid samas sobivalt tumedavärviline kleit, loomulikult on Tiina paljajalu jne jne jne... Ja kui ma vaikselt hakkasin aru saama, et täna ma seda vajalikku kontakti ei saa tema kui luuletuste esitajaga - ta justkui peaks esitama oma tegelaskuju päevikut, mõtestama või mõtteid koondama justkui laval, siis vaikselt hakkasid mind häirima ka muud detailid, peale selle, et ta vale sugupoolt on selleks "rolliks" - näiteks see, et tema uhkel kleidil olid lukud - mõne hetke pärast mõjus Tiina pigem kui "rokk-printsess". Lisaks kleit kahises liikudes, see tuli sobimatult sisse lehtede langemise kahinale, õigemini vähendas paberilehtede tekitatud heli sümboolsust. Samas pole mitte kui midagi esitusele, ega ka sellele kolmepoolsele kooslusele - luule-muusika-fotod mitte kui midagi ette heita. Seega ilmselgelt on see minu isiklik probleem, et ma ei suutnud haakuda tervikuga. Võtsin siiski need head komponendid sealt endaga ja ei kahetse teatrikülastust kõige vähematki.

Etenduse ajal Tiinat ka seljataha jälgides märkasin, et mitmetel inimestel olid silmad kinni - ilmselt nad kandusid luuletuste loodavasse maailma. Näiliselt kuidagi nii lihtsalt on Õnnepalu loonud need pildikesed, mis on ju tegelikult igatsusest ja üksindusest, ehk elust ja armastusest, ent vahendatud läbi aastaegade prisma. See tähendab neid "pildikesi" on kuidagi nii lihtne endale ette kujutada. Eriti veel suletud silmadega.

Minust paar inimest uksepoole istus üks tütarlaps (kes oli seal oma mehega) ja helistas vaheajal koju, et kontrollida kas lapsega on kõik ok. Tahtmatult kuulsin, mida ta rääkis ja etenduse kohta ütles ta, et tegemist on tükiga, mis on väga sügav ja seda peab pidevalt hoolega jälgima. Minu jaoks oli see just vastupidi - väga lihtsalt jälgitav tükk. Tunded on nendes luuletuses nii tugevad, et need tõmbavad Su iseenesest enda sisse. Luule loob nii selged pildid, et selleks ei olegi vaja süveneda, need manatakse mängleva kegusega silme ette. Kohtki selleks on ideaalselt sobivalt intiimne ja ilus.

Hinnang: 2+ (Ka ühe näitleja poolt esitatud luule võib olla "lavastus". Selles lavastuses oli lavastuslikke ideid rohkem kui mõnes keskmises draamalavastuses. Mul on omad reservatsioonid, mida püüdsin lahtimõtestada ja sellepärast ja minul sisuline oodatud elamus saamata. Ilmselt minu jaoks olid just "need" luuletused sellised, mis mõjusid kordades tugevamalt oma pea sees neid lugedes ning niimoodi ettekujutades ja läbitunnetades. Samas elamuse sealt kahtlemata saab ning sellepärast ma ei saa kuidagi sellise hinnangu valguses jätta mainimata, et tasub seda etendust minna vaatama. Luule puhul on ikka tegemist väga isikliku tunnetamisega ja sellepärast ei saa siin kellegi teise arvamust usaldada.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Tõnu Õnnepalu, Tiina Mälberg, Taavo Remmel, Peeter Nahko
 Kevad ja suvi ja     

Lavastaja Tiina Mälberg
Kunstnik Krista Aren
Kostüümikunstnik Ketlin Bachmann-Põldroos
Fotod Peeter Nahko
Mängivad Tiina Mälberg, Taavo Remmel

Siidine õhk üle siidise vee,
vee all must miljon siidjat meduusi,
roosa õiega südamikus, hõljumas igale poole.
Kui selle elu aastate mandala
ükskord saab valmis,
äigab kerge käisega munk
selle värvid kõik kokku halliks,
õrnalt punakas halliks,
ja kallab need ojasse. Merre.
Nad kaovad kui kala vari.
Ja teistes eludes saarel on jälle sügis:
siidine õhk üle siidise vee,
vee all must miljon siidjat meduusi
roosaka õiega südames hõljuvad igale poole.
(Tõnu Õnnepalu, 19. septembril 2008 Vilsandil)

Mõned mõtted saavad teoks. Kuidas? See on umbes nii nagu kevadel nurmenukuõisi korjata, kuivatada ja sügisel neist teed teha või suvel õuntest talveks moosi keeta - teed kaane lahti ja kõik suved tulevad meelde ja soe hakkab ja tervis tuleb tagasi ja lõpp lähemale, elu läheb edasi.

Aastal 2008 pidas luuletaja Tõnu Õnnepalu päevikut. Samal aastal, aga ka eelneval ja järgnevatel käis loodusfotograaf Peeter Nahko Eesti metsades, rabades, mere ääres ja saartel ning pildistas. 2011. aasta oktoobris sattus Tiina Mälberg ühes Londoni klubis kuulama Taavo Remmeli kontrabassimängu.
Ja nüüd ootavad nad Sind Vihulasse ja tuleb "kevad ja suvi ja"

Esietendus 12. jaanuaril 2013 Vihula mõisa viinaköögis.

Etenduste vaheajal on müügil Vihula mõisa kokkade valmistatud ja Tõnu Õnnepalu luulest inspireeritud suupisted.