Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, jaanuar 30, 2013

Prints ja kerjus - Estonia


Kõigepealt tahan ma tänada oma uut ja head kolleegi, tänu kellele ma üldse sattusin „Prints ja kerjus“-e esietendusele. Nimelt pärast tutvustava materjali nägemist otsustas ta, et tema 4-aastase jaoks on natuke vara minna „maharaiutud päid“ vaatama. Ja olles nüüd ise seda etendust näinud, siis ei jää mul üle muud kui nõustuda. Kuigi tegemist on ju muinasjutuga ja samas kui palju nüüd seal sellest verisest ajaloost otseselt sotti sai (peale muidugi otseselt "pea maharaimise" - mis "peaaegu" aset leiab), aga ka muidu kaldun arvama, et paaritunnine ooper võib siiski nii väikese lapse jaoks jääda segaseks ja pigem mõjuks kannatamise kui naudinguna. Otse minu taga istunud 5-6 aastane hädaldas (häälekalt) pool etendust, et tal on igav. Lisaks oli enamus publikust täiskasvanud või igatahes pikemakasvulised ning isegi istmepatjade abil ei suutnud need vaesed tagumiste ridade lapsed lavale näha. Samas eks lapsi ole ju ka erinevaid. Kasvuteema kõrvale jättes usun, et mõne puhul võiks juba 7-8-9 aastasel seal põnevust piisavalt olla, mõne teise jaoks sobiks, aga alles 10-11 aastasest alates.

Igatahes algas Estonia esietendus juba teatrimaja ees – punase vaibaga. Uhke ja ilus algus põnevale loole ja lavastusele. Põnevale just eriti sellepärast, et Linnateatri Piusi-kaksikud on kutsutud peaosadesse (nende esimesed ooperirollid :)). Lisaks on tegemist esimese Andres Puustusmaa ooperilavastusega, esimese Priit Pajusaare kirjutatud ooperiga ja tagatipuks ka esimese Aapo Ilvese ooperilibretoga. Kuigi Piusid ju tuntud näitlejad juba, Puustusmaa ju tuntud (filmi)lavastaja, Pajusaar ju tuntud helilooja ja Ilveski kirjutanud juba palju laulusõnu.
Minule isiklikult valmistas heameelt teadmine, et Jassi Zahharovit saab üle pika aja jälle laval näha ning ETV-st nähtud videomaterjali põhjal oli oodata ka suurepärast kunstnikutööd. Rääkimata sellest, et Estoniasse minek on alati keskmisest pidulikum teatrikülastus - sellel päeval kui on sinna majja asja, on täiesti isemoodi aura.


Millegipärast ma ikka ja jälle imestan Estonias, et see lava polegi nii suur kui ma seda alati mäletan (ei tea, kas on sissejuurdunud tunnetus lapsepõlvest, ehk - lapsena tundus see suurem?). Samas eks muusikalis, ooperis ja balletis on tavaliselt ka palju rohkem rahvast laval kui draamalavastustes ja kui lava on inimesi täis, siis see mõjubki väiksemana. Igatahes on terve tükk rahvarohke ning selliseid stseene kui laval oleks ainult 1, 2 või 3 inimest, need võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Kõik on (peaaegu) nagu ühele ooperile kohane - ülepaisutatud tunnetega ooperilauljad, uhked kostüümid, taevani ulatuvad dekoratsioonid ja lauluhääled, mis on elust suuremad. Panin sinna sulgudes "peaaegu", sest ega draamanäitlejatest mõne kuuga ooperilauljaid ei tee. Piusi vendade laulmine ei jätaks ka Russel Crowe-d häbisse (Les Miserable filmiversioonis). Probleeme on nii tempo- kui helistikupidamisega. Teravat kõrva häiriks kindlasti sada häda, aga minusuguse jaoks, kes tegelikult hindab näiteks Jassi Z laulmise juures tema selget diktsiooni (JZ laulmise juures jumaldan ma kõike) ning seda, et saab aru ka libreto sõnadest, siis oli see lausa kingitus, et kaasatud olid ooperi mõttes mitte-professionaalidest peaosalised. Tühja sellest lauluhäälest - ongi seda teatud vajalikku dramaatilisust juures kui hääl väriseb või liigub emotsioonide kütkes kõrvalhelistikes :) Piusi vennad on laval põnevad jälgida ning kaasaelamine on garanteeritud! Kusjuures tämbri ja lauluhääle poolest on nad täiesti eristatavad (no eks välimuse poolest nüüdseks ikka ka juba). Tabasin juba enne etenduse algust end oma peas vendade vahel rolle jagamast, aga huvitav, et Märt ongi rohkem kuningapojalikum ja Priit sobivam just sinna nö.tagahoovide printsiks... neil on selline olemuslik vahe täiesti olemas.

Muusikalises mõttes on Pajusaar kirjutanud emotsionaalse ning muinasjutulise helimaastiku. Tüki kõige tugevaim (ilusaim) hetk saabus minu jaoks teise vaatuse alguses. Inglihäälne Janne Ševtšenko laulmas sellest kuidas "võib elu minna vahetusse muinasjutuga". Imeilus ballaad ja Janne hääl sulandus muusikaga ühte tõesti "muinasjutuliselt". Lisaks Jassile ja Jannele hiilgas oma lauluhäälega eriliselt veel ka Aare Saal kerjuseriietes printsi ihukaitsva saatjana - tagahoovidest tagasi lossi. Ja tõelise üllatuse pakkus Ingel Marlen Mikk, kes on ka üks Estonia Pipidest (minu nähtud Pipi oli Nele-Liis Vaiksoo). Minu jaoks oli see temaga esmakohtumine, aga tema hääl lausa helises nende ooperihäälte vahel ja sobis metsaneiuks kui valatud. Selline, kerge kahinaga hääl ja ometi nii klaar ja ilus. Tõeline nauding! Ja peaaegu oleksin unustanud Triin Ella - ema rollis... nii armas esitus, lisaks laulmisele ka näitlemise mõttes ("ema tunneb ju oma lapse ikka ära"). Kuigi roll ise on üpris pisike, oli see meeldejääv. Ja kõigele lisaks - täiesti hämmastav, aga ma oleks nagu kuulnud Gurjevi häält sealt rahva seast... aga kas tõesti ta pojal Georgil on nii sarnane hääl isa Rostislaviga?

Tantse on vähe, kuid koreograafia on tasemel. Esimene pikem tants, kui käed huvitavalt ripuvad tantsijatel, mõjus visuaalselt põnevalt. Mitmes kohas tekkis küll kahtlus, et kas tantsijad üldse on piisavalt head sellisele koreograafiale. Need lihtsalt ei saanud olla professionaalid või siis nad polnud veel jõudnud neid tantse piisavalt treenida ja sisse tantsida (eriti häiris üks lühemat kasvu esitantsija). Näiteks pärast pöördeid oli pooltel raske positsiooni hoida. Kui muusikakõrv pole mul veel nii arenenud, siis tantsimise seisukohalt oli see paras põnts Estonia tasemele. Samas, balletis ma sellist (madalat) taset varem näinud pole ja sellepärast tekkiski kahtlus, et ju need ikka harrastustantsijad olid. Vähemalt suurem osa neist.


Loo seisukohalt ei ole vist pikemalt seda mõtet lahti seletada, sest kõik ju teavad ja tunnevad printsi ja kerjuspoisi kohtadevahetamise lugu. Seiklusjutte maalt ja merelt legendaarne raamat ja minuvanused ehk mäletavad ka vana head vene lastefilmi, mida sai lapsena pühapäevahommikuti ikka ja jälle oodatud. See oli kindlasti üks lemmikuid toona, mida õnneks näidati ka korduvalt. Mark Twain olevat kirjutanud selle tagamõttega, pannes mahlakalt kõrgeima klassi esindaja tundma enda nahal kõiki neid jõhkrusi, mida 16.sajandi Inglismaa aadlikud oma alamatele pakkusid. Henry VIII aeg on minu jaoks alati olnud üldse üks briti kuningliku ajaloo põnevamaid etappe. Alates tema 6st naisest lõpetades tema tütarde saatustega. Printsi ja kerjuse "prints" on Edward VI, ehk Henry ja tema kolmanda naise, Jane Seymore-i poeg. Edwardi ristiemaks muideks sai Henry tütar Mary (tema esimesest abielust), samuti tuntud kui "Bloody Mary". Edwardi ema Jane teadupärast suri paar päeva pärast sünnitust, seega Edward pidi palju lapsena üksi olema ja ju see igavus teda seal kummitada ka võis, nagu Twain selle raamatusse kirjutas. Kindlasti oleks printsil olnud põnev sellises olukorras maailma näha. Aga nagu ikka - ole ettevaatlik oma soovidega - võid saada kõik ja rohkem veel...ka seda mida ei soovi... Eks ta selline natuke naiivne on, aga muinasjutud ju peavadki olema. See ongi nende võlu :)

Hinnang: 4 (hea lavastus ja ka muusikaliselt õnnestunud ooper. Pajusaare käekirja on tunda ja sellise taseme äratuntavus on tõelise kunstniku tunnus. Ilvese sõnad on väga lauldavad ja lugu tuleb üldjoontes väga hästi tekstitihedast ooperist välja. Kohe mõnus, et see lugu ja "teekond" seal tõesti olemas on, ooperites on ju tihti vaid üks oluline nüanss, mille ümber kogu tegevus pöörleb. Puustusmaa lavastus on võimas ja näiteks pearaiumise koht võttis lapsed saalis ahhetama küll. Päid oli ju ka siin ja seal mööda lava. Ühe seest isegi joodi ja ka teatrimaja ees oli üks vardasse lükatud :) Kõik liikumine oli sujuv ning loogiline. Ingrid Proosi kunstnikutöö pääses eriliselt mõjule kostüümides ja karakterite kujunduses- näiteks põnevad mustad "oinalikud" või "kitselikud"sarved olid õukonnadaamide valgetel parukatel pead ehtimas. Lavakujundus oli pigem lihtsamat sorti, kuid mängis hästi mitmeski mõttes kaasa. Küll tegevuskoha vahetusena - ribiseina tausta muutes liikus tegevus tagahoovi või kuningakotta - kui ka metsapuustikuna kui seinad üldse eemaldati. Minu meelest igati õnnestunud lavastus ja Jassi öeldud sõnu võib täiesti ette kujutada, ehk seda kuidas Piusid Estonia maja tavapärast elu natuke elavdavad. Igatahes usun, et nad elavdavad ka tavapärast Eesti publikut liikuma meie armsa ooperimaja suunas. Ja ma olen veendunud, et selle etenduse vaatajad ei kahetse. Minule igatahes väga meeldis!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Prints ja kerjus
Muusika Priit Pajusaar
Tekst Aapo Ilves / Mark Twaini jutustuse ainetel

Maailmaesietendus Rahvusooper Estonias 26. jaanuaril 2013
Vaata blogist, kuidas lavastus sünnib!
Mark Twaini põneva noortejutustuse ainetel loodud ooper räägib kahe poisi uskumatutest seiklustest. Ühel ja samal päeval sündinud Walesi troonipärija Edward Tudor ja Londoni kerjuspoiss Tom Canty on sarnased nagu kaks tilka vett! Edward unistab vaheldusrikkast elust vabaduses, kus keegi teda ei käsuta ning Tom tahaks üle kõige maailmas nautida külluslikku eluviisi, kus pole puudust maiustustest ega kuninglikust meelelahutusest.
Nad kohtuvad juhuslikult ja vahetavad riided ning… ka elud? Karmis tegelikkuses, kus ähvardavad Londoni pimedatel tänavatel varitsevad mõrtsukad ja keerubid ning lossis, kus petturite pea kohal ripub halastamatult timuka kirves, õpitakse tundma üksteise elude pahupoolt. Pöörased seiklused, milles kummagi poisi elu ripub sageli juuksekarva otsas, viivad Tomi ja Edwardi taas kokku ning nende saatuse otsustab küsimus, mille vastust võib teada ainult päris prints…
Osades Märt Pius (Tallinna Linnateater), Priit Pius (Tallinna Linnateater), René Soom, Jassi Zahharov, Rauno Elp, Aare Saal, Rosanna Lints, Janne Ševtšenko jt.

Lavastusmeeskond

  • Lavastaja: Andres Puustusmaa
  • Dirigendid: Mihhail Gerts, Risto Joost
  • Kunstnik: Ingrid Proos
  • Valguskunstnik: Anton Kulagin
  • Koreograaf: Elo Unt (Eesti Tantsuagentuur)
  • Koreograafi assistent: Üüve-Lydia Toompere
  • Orkestreering: Tõnis Kõrvits, Rasmus Puur

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


Sildid: ,

1 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

On jah Geoirgil samasugune tämber:)

06 veebruar, 2013 18:33  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default