Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, jaanuar 20, 2013

Kui tuvid kadusid - Sofi Oksanen

Sofi uut romaani sai oodata justkui terve igaviku. "Stalini lehmad" ja "Puhastus", mis on Eesti lähiajaloo -tetraloogia kaks esimest osa ning "Baby Jane" on tekitanud piisavalt suure huvi mistahes tema loomingu vastu.

Ja nüüd on see siis ilmunud, olemas, loetud ja võib hakata järgmist ootama...

Stiili mõttes on "Tuvid" ülesehituselt sarnane "Lehmadele" ja "Puhastusele" - tegevus toimub samade tegelastega samaaegselt mitmes ajas. Ühel hetkel muidugi vanemas ajas toimuvad tegevused saavad oma tagajärjed uuemas ajas kätte. Kuid süžeega hüpatakse mitu korda edasi-tagasi. Elu võib ju visata tegelasi siia ja sinna ja selles mõttes on tuleviku ja mineviku kooslugemisel justkui mingi eriline võlu ja omapära.

Üldisemas plaanis on seekordne raamat rohkem nagu tegevustel rajanev (vs.tunded). Mõnevõrra rohkem "actionit" kui psühholoogilist sügavust, nagu eelmistes. Usun, et see pigem avardab lugejatemäära. Kuigi minu jaoks mõjus "Tuvid" just kergema ja lihtsama tekstina kui varasemad. Ühtlasi sellest hoolimata, et tegemist oli huvitava, ladusa ja põneva lugemisega, oli see ka minu jaoks senistest Sofi raamatutest nõrgim. "Nõrk" on ehk ülepaisutatult dramaatiline hinnang ja annab tegelikult vale kuvandi. Ma lugesin selle läbi paari päevaga, sest lihtsalt ei suutnud raamatut käest panna - seegi ju annab tõestust, et tegelikult raamat ikka väga meeldis (lihtsalt mitte niiiiii palju kui varasemad).

Proloogis minnakse looga liikvele aastas 1948. Mees ja naine lähevad (on sunnitud) teineteisest lahku mehe abikaasa haual. Järgmiseks hüpatakse aastasse 1941, teise maailmasõja pommiderahe alla. Sealt saabki tegelik sündmusteahel alguse. On Roland ja tema tädipoeg Edgar, kes naasevad sõjast tagasi koju. Rolandit ootab ees tema abikaasa Rosalie ja Edgarit Juudit. Roland armastab oma naist ning ei jõua ära oodata, millal ta tema juurde tagasi jõuab. Edgar pigem ei tahagi Juuditit näha - igatahes on selles suhtes midagi "kahtlast", sest Juudit ootab Edgarit väga. Aastast 1942 hüpatakse 21 aastat edasi. Ja nii see pendeldamine aastate vahel pihta hakkab, kuni lõpuks liigutakse 1963st aastast 1966ndani välja.

Nagu ajaloost teame, jõudsid nendel aastatel olla Eestis võimul kaks erinevat võõrvõimu - nii sakslased kui venelased. Lisaks pidev põrandaalune tegevus iseseisvumise nimel. (Tunnetuslik mix filmidest Surma hinda küsi surnutelt, Kaks päeva Viktor Kingissepa elust, Saja aasta pärast mais, Võõra nime all, Reekviem, Pimedad aknad jne). Inimesed jagunesid samuti võõrvõimude austajateks ja neid põlgavateks. Nõnda ka raamatutegelased (mh. ka mõned mõlemate võõrvõimude esindajad astuvad kõrvalrollides üles). Sugulased võisid end leida vastaspooltelt ja inimesed armumas võõrvõimu esindajatesse. Nii üht kui teist varianti saab lugeda ka mainitud nelja peategelase kohta. Kusjuures kohati on Roland mina-jutustaja, kohati kirjeldatab kirjanik kõiki tegelasi kõrvaltvaates.

See järelmaitse, mis raamatust jäi, see on udune (suitsune? Tallinn), sõjajärgne, natuke räämas kuvand. Milles tegutsevad inimesed jagunevad välimuselt kaheks - ühelt poolt mundrites võimu-esindajad ja nende ilusates riietes, uhkete soengute ning kübaratega kaunid naised (sukatripid ja juuksevõrgud), teisalt maainimeste riietes vaesed kohalikud (puhvaikad, jalarätid saabastes ja pearätikud). Valdav värvigamma on hall-pruun-must.

Žanrimääratlusega läheb raskeks, sest selles ajaloolises romaanis on romantikat ja armastust, on põnevust ja psühholoogilist trillerit kui ka sõda ja ajastuolmet ning -draamat. Ka pealkiri viitab sellele, et toona sõid inimesed tuviliha (umbes nagu praegu süüakse grillkana). Selliste pisidetailidega pole Sofi kunagi kitsi olnud ning atmosfääritunnetuse loomisel teenivad need teda hästi. Ja nende selliste detailide järele, vähemasti mina, lausa janunen (see oli "Stalini lehmade" üks suurimaid võlusid).

Kirjanduslikus mõttes on Sofi tugevaimaks küljeks luua nii mitmeplaanilisi kui mustvalgeid inimesi. Sama on ju ka päris elus. Kõik ei ole nii keerulise sisemaailmaga nagu näiteks käesoleva raamatu Juudit, palju (võibolla rohkemgi) on selliseid mustvalgeid tüüpe, nagu Edgar. Kes teab, võibolla see on Sofi kui naiskirjaniku võime või soov näidata naisi natuke mitmekihilistemana. Samas võibolla naised ongi keerulisema sisemaailmaga kui mehed, kes seda kindlalt väita saakski :) Kuid kõik need tema tegelased tegutsevad mingi oma agendaga. Edgar Parts, kes ajakirjanduses on juba tituleeritud üheks jäledaimaks inimloomaks (oleme ausad - on ju ka hullemaid - nii elus kui kirjanduses :)), liigub vastavalt võimule ühest leerist teise. Ajaloost võib tuua mitmeid näiteid, et eestlased on olnud sellised põhimõteteta võimukummardajad (meenub näiteks, et Eesti kuulutas ennast esimeseda juudivabaks, et olla Saksamaale meele järgi). Ehk on see koputus meie kõikide hingedele, et anda meile ajalooga vastu vahtimist ning tõstatada meis lugejates rahvusidentiteedi enesekindlust? Samas ma ei hakkaks siin võrdlusena soomlaste argpükslust ja näiteks Koivisto aja venelastele pugemist üldse teemaks toomagi, muidu liiguksin raamatust liiga kaugele. Edgari jaoks pole miski püha - ta on valmis minema üle laipade, pugema kellele vaja, müüma maha kelle tahes, mängima elude, saatuste ja kõige ümbritsevaga, sest küüned on tal igal hetkel ainult enda poole. Mind mingis mõttes hämmastas Sofi (kui teatavasti homo- või biseksuaalse inimese) soov Edgari karakterile kui "paha kehastusele" lüüa külge ka gay-tempel (nagu see veel puuduks ühest korralikust kurjusest). Samas oli see mingi intrigeeriv nüanss ja seletus Juuditi meheigatsuse täitumatusele (õigustus sakslase sülle joosta abielu ajal), sest sellest saab aimu ridade vahelt ning kõike pole otse välja nämmutatud. Üks põnevamaid, kui mitte kõige põnevam raamatutegevustiku stseen leiab aset Juuditi ja tema saksa ohvitserist armukese korteris. Edgar on saabunud sinna koosviibimisele. Ja kuuldes juba koridorist oma naise häält toast, saab ta aru, et ta ei saa oma nägu siiski seal näidata. Ja kui osavalt ja huvitavalt loob kirjanik selle situatsiooni kuidas tegelased nii lähedalt, näost-näkku siiski kohtumata teineteisest mööda liiguvad (filmilik, nagu terve lugu). Samas point on tegelikult selles, et Edgar ei olegi eriti pahane või solvunud naise peale, et too teda sakslasega petab, vaid ridade vahele on pigem kirjutatud Edgari kadedus, et ta naine on temast justkui kaugemale ja kõrgemale jõudnud, olles nii kõrge auastmega sakslase naine... Kuigi samas oli Edgar Juuditiga ikka üks paar parajaid...

Mõnusalt ebaameerikalik oli jätta paha ilma palgata. Lõpp ei ole küll õnnelik, ent pinge säilib lõpuni. Pikalt alguses oli selline puslekoostamise tunne, kus iga uus killuke avas suuremat pilti juurde ja juurde. Kuna nimedega oli samuti "mängitud" (ka Edgar võttis vahepeal saksa nime) siis seda põnevamaks see tervikpildi koostamine muutus. Nimedest rääkides, siis "Edgar Parts" mõjus minule kui sümbioos nimedest Edgar Savisaar ja Juhan Parts. Ilmselt siiski polnud see kirjaniku jaoks taotlus omaette, kuid mingis mõttes lõi see karakterile teatud olemuse. Minu jaoks oli lugedes selle tegelase nägu ja olemus midagi sellist nagu raamatu kaanel oleval mehel (kuigi ka seal on ta justkui kollaažina kahest inimesest - väga tabav kujundus ja mitmeti sisuga seonduv), ent ometi nägin teda kohati ka Savisaare ja Partsi näoga või siis nende seguna. Tegelikkuses pidavat olema Edgari prototüübiks Edgar Siegfried Meos - endine KGB-lane, kellel oli kombeks rääkida oma seiklustest lendurina ja sellest, milliseid kuulsusi ta olevat lennutanud. Kuigi tegelikkuses ei osanud ta isegi lennukit juhtida ega olnud ka kunagi sooritanud ühtki lendu... Raamatu Edgar ei ole lendur, kuigi mingil hetkel sellest ametist unistab. Raamatu Edgar kirjutab nõuka-aegset propagandateost, kus ise oma elu ja ümbritsevaid sisse kirjutab - tema enda naine näiteks saab vastava "halva tegelase" staatuse Edgari kirjutatud ja Eesti Raamatu poolt 1966.aastal välja antud romaanis "Keset Hitlerlikku okupatsiooni". Lõigud sellest raamatust on toodud ära mõnede peatükkide alguses ja nii saab raamat endale veelgi ühe kihi juurde.

Hinnang: 4+ (Viiest tärnist jäi minu jaoks puudu see mingi sügavuse aste, mis oli eelnevates raamatutes. Võibolla on tegelikult tegemist 5-tärni raamatuga, lihtsalt Sofi enda standardina jääb väike nõks sellest puudu. Sellest hoolimata soovitan kõhklusteta seda põnevat armastus-sõja/külmasõja draamat lugeda. Skeptikutele, kes hirmsasti Puhastusest ajaloolist tõde taga otsisid, soovitaksei sedapuhku võtta juba lähtekohana lihtsalt seda raamatut tegevustiku ja karakterite järgimisena, ehk nö. tegevuspiltidest koosneva inimsaatuste mosaiigina. Ka lihtsalt sellelt tasandilt töötas romaan minu jaoks väga hästi. Lisaks tundsin lugedes justkui "sõjajärgse Tallinna", "eesti aja", "saksa aja" kui ka "nõukogude aja" hinge (võrdle "Tartu vaim"). Just nimelt "tundsin", sest lehekülgedel on atmosfääritunnetus väga tugev - värvid, lõhnad, maitsed, mood, suhtluskombed - kõik on olemas. Üldisemas plaanis puudu ei ole ka metsavendluse-teema, Siberi-küüditamised ning põrandaalune revolutsiooniks valmistumine. Raamat on loetav ka täiesti varasematest tetraloogia osadest eraldiseisvana. Päris huvitav saab olema see tervik, milline pilt tekib siis kui ka neljas osa kunagi ilmub ja loetud saab. Justkui uue-aja "Tõde ja Õigus", kuigi Tammsaare sarjal oli 5 osa ning seal olid läbivad karakterid. Eriti just see eri aegadevaheliste seoste, ajas edasi-tagasi hüppamiste ja karakterite ning inimsaatuste muutused selles ajakeerises muudab romaani mitmekihiliseks ja väga nauditavaks ajastupildiks. Valiku"võimalused" ja valiku"vabadused" ning nendes piirides tehtavad valikud teevad meist ju need, kes me inimestena oleme ning millise saatuse osaliseks me saame ja samuti on ka raamatutegelastega. Palju me suudame ja tahame seejuures säilitada inimlikkust? Eriti kui tilgakegi võimu magusat mürki meil mööda keha verega laiali voolab? Eks paljuski nende valikute tegemisel meid juhivad vabaduse-iha, armastuse-iha ja turvalisuse-iha ning see on ka "Kui tuvid kadusid" karakterite argipäev. Ainult, et argipäeva kui sellist, tolles ajastus ja sellistel tegelastel polnudki... Lõppude lõpuks paneb jällegi mõtlema, et kas sõjas (ka külmas sõjas) on üldse "pahad" ja "head" inimesed- kui ise oleks seal olnud sellel ajal, siis ilmselt number 1 missioon oleks "elus püsimine". Ja seda me inimesed teeme ju tavaliselt mis-hinnaga-iganes. Ja eesmärk pidavat abinõud pühitsema... Nüüd tahaks juba järgmist Sofi Oksanen-i raamatut lugeda!)

Sildid:

3 Comments:

Blogger Kadi said...

Pärast sinu arvustuse lugemist tahan seda raamatut veel rohkem lugeda :)

21 jaanuar, 2013 19:16  
OpenID sehkendaja said...

Sa kirjutad, et "sest Juudit ootab Edgarit väga." - minu arvates see oli ainus koht, mis langes raamatu tagakaane tutvustusega kokku: Juudit ei tahtnud, et Edgar tagasi tuleks, ta kartis seda kuni lõpuni. Ta lootis, et Edgar on surma saanud - samas ei kinnitanud seda kunagi hiired (keda ta romaani lõpuni usaldas).

Edgarist mustvalgemaid... ei usu, et olemas on. Ma usun, et isegi nii mustvalget kui Edgar, ei ole olemas.

Mulle meeldis raamatu komponeeritus.

22 jaanuar, 2013 10:16  
Blogger Elina A. said...

Mina ootasin seda raamatut samuti meeleheitlikult ja juhtusin viibima just pealinnas päeval pärast seda, kui raamat müügile tuli - teiste tegemiste vahepeal jooksin ühte raamatupoodi, et see kindlasti esimesel võimalusel ära osta, Lõuna-Eestisse polnud raamat veel jõudnud.
Olen samuti Oksase suur austaja ning pean tunnistama, et ka mulle "Tuvid" tohutut vaimustust ei tekitanud. "Puhastus" meeldis palju rohkem. "Tuvid" oli justkui liiga konstrueeritud, kohati tekkis lausa mulje, et detaile on raamatus kuidagi liiga palju ja see justkui vähendas loo naturaalsust. Üleüldse jäi mulje, et raamat on kuidagi liiga konstrueeritud. Siinkohal tundub, et karuteene selle raamatu teostuses tegi just meie enda ühiskond, kes pärast "Puhastuse" ilmumist üritas pidevalt leida raamatust fakti- või tõlgendusvigu. Miskipärast on tunne, et ajaloolaste kaasamine "Tuvide" kirjutamisse oli liiast - detailirohkus on omakorda teinud raamatust kuiva ajalooraamatu - minu jaoks.
Võib-olla võttis natuke raamatu meeldimist alla ka see, et raamatus oli vähe soojust. "Puhastuses" oli vähemalt suurt ja sügavat armastust.
Kuid lõppkokkuvõttes ma ei kahetse, et selle raamatu ostsin ja kindlasti loen selle teatud aja möödudes uuesti läbi. Viimasel ajal valin väga hoolikalt, milliseid raamatuid koju ostan - riiulid on paraku üle koormatud.
"Tuvide" karakterid tundusid mulle igati usutavad ja Edgarit ma mustvalgeks kujuks ei peaks. Kõige huvitavam on see, et Edgar ju tegelikult ei tahtnud otseselt kellelegi halba, teda kannustas tegudele hoopis egoistlik seismine iseenda eest.
Pärast "Tuvisid" sattus mulle kätte "Baby Jane" - ausalt öeldes lugesin seda isegi suurema mõnuga kui "Tuvisid", naturaalsust-siirust oli selles justkui rohkem.

24 jaanuar, 2013 10:31  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default