Eesti Laul 2013 / Eesti Eurolaul 2013

Aastast aastasse, juba alates sellest ajast kui Johnny oli Blue (või oli ta Logan? :)) ja Diggie oli Loo ja Eine bisschen oli Frieden ja soomlased olid igavest viimased, nagu ka siis kui Reggae oli OK, olen ikka ja jälle jälginud eurolaulukarusselli. Tegelikult minu esimene televiisorist nähtud Eurovisioon oligi aastal 1981, kui ülakorruse naabritädi juures sai värvitelekast soome pealt seda hilisõhtuni, ise kogu seltskonna punkte ülesmärkides, põnevusega kuulatud ja kaasa elatud. Sellel ajal oli sellel võistlusel mingi oma sära ja tähtsus. Hiljem kui Maarja-Liis hakkas Eurovisoonil käima ja süda murdus alati kui Kate või Hedvig Hanson ei võitnud (siiani minu kõigi aegade lemmik eesti eelvoorude laul on tema "If you could only hear me"... kuigi eelmise aasta Lenna "Mina jään" ei jää palju maha... Siiri Sisaski "Tagareas" ja Maia Kärmase laulud ning mõned Liisi Koiksoni, Evelin Samueli ja mõned teisedki, nagu Ines, on aastateks meelde jäänud), oli ikkagi pidevalt põnev pöidlahoidmine, et Eestil läheks hästi - justnagu spordivõistlustel. Viimastel aastatel on see kõik kuidagi kaotanud selle miski, mis Eurovisiooniga lapsepõlves kaasnes ja tegelikult ka selle teatava ootusärevuse ja põnevuse. Ei tea kas on muutunud lauluvõistlus või olen muutunud mina ise, aga on tulnud ette aastaid kui ma polegi seda võistlust enam vaadanud. Neid jamasid laule on alati nii palju ja seda üht või kaht laulu oodata, mis natukenegi midagi pakuks, tundub ajaraiskamisena. Omad lemmikud nagunii kunagi ei võida (tihti jäävad millegipärast teiseks)...

Aga ka sellel aastal võtsin ette ja kuulasin vähemalt need Eesti eelrvoorude laulud läbi. Asi polegi selles, et need nii kangesti hirmsad või kehvad oleks, aga ma ei viitsinud neid isegi lõpuni kuulata. Kõik on kuidagi tasapaksud ja ikka "same old". Isegi mingit säravalt eristuvat meloodiat pole sellel aastal, nagu eelmisel aastal oli Lenna laulul. Ok, Oti laulul polnud ka ju midagi hullemat viga (enamvähem 2 varianti võitjaks ju eelmisel aastal oligi), aga tänavu pole nagu ühelgi laulul muud viga kui see, et ükski ei lähe hinge, ükski ei mõju, üheski pole midagigi erilist - ei sõnade, esitaja ega ka meloodia mõttes. No ei näe seda suure Eurovisiooni võitjat neist üheski... Samas ega ma ei näinud Padari ja Bentoni laulus kah... Mina seda ei oskagi tavaliselt ennustada, kellel kõige paremini võiks minna. Kuigi on ka erandeid. Loreen oli vist küll eelmisel aastal selline kindel eelsoosik. Samas minule meeldis tema Rootsi eelvooru laul juba aasta või paar enne seda - My heart is refusing me... aga tookord sai ta finaali läbi teise võimaluse ning mingit korralikku kohta polnud lootagi. Rootsi eurolaulude eelvoorustik on alati grandioosne. Lisaks tõeliselt suur meedishow selle ümber - nii teles, raadios kui ka kirjutavas pressis. Eelvoorud eri linnades, kutsutud osalejad, vanad kuulsused ning verinoored üritajad. See nende lauluvõistlus ongi minu meelest kõige lähemal sellele "vanade aegade eurovisioonile". Rootslased ise võtavad ka oma Melodifestivalenit nii-nii tõsiselt, et seda on omamoodi armas kõrvalt jälgida. Ja tuleb tunnistada, et seal on ka iga aasta mõned päris head laulud olnud. Eelmisel aastal tervel 5 tükki... ja seeläbi saab avastada ka Rootsi uut muusikat.

Ent tagasi selleaastaste Eesti eelvoorude juurde.
I eelvoorust ma saadaks edasi: Elina Born; Teele ja Tuuli ja Ula; Winny Puhh; Kõrsikud ja viies võiks olla kas Grete Paia, Rosanna Lints või Marilyn Jurman - kõik on võrdselt tiba alla keskpärase, mida ma ei viitsiks muus olukorras kuulata kui Eurolaulu kontekstis.
II eelvoorust ma saadaks edasi: Põhja-Tallinn; Flank; Marie Vaigla (Flank ja Marie olid ehk ainukesed "avastused" 20st laulust) ja siis on jälle rida "võrdseid" - Liisi Koikson ja Söörömöö; Tenfold Rabbit; Liis Lemsalu ja võibolla ka Birgit Õigemeel. Nii kaua kui Rolf Roosalu falsetis laulab, ma ei suuda teda üldse kuulata. Muidu oleks laul veel kuulatav kui seda esitaks naine, mitte naishäälne mees. Rasmus Rändvee ja Facelift Deer tundus alguses huvitav, aga lõpuks kohe mitte ei jaksanud lõpuni kuulata. Ansambli Armastus pääsemist lõppvooru ma ei mõista üldse, Sarah-i laul on lihtsalt nii igav (kuigi ta lauljana on minule varem ikka meeldinud) ja Quick Starti meeste laulus pole ei huvitavaid meloodilisi käike, huvitavat häält/esitust ega ka midagi muud kuulatavat. Kuigi nad kõik seal võistlusel on kindlasti väga toredad inimesed ja võibolla ka loomingulised ja andekad. Kindlasti leiavad kõik laulud oma kuulajaskonna, aga minust läheb see ilmselt sellel aastal siiski kahjuks kaarega mööda.

Anyway, minu tänavuaastased mõlemate eelvoorude lemmikud (paremate puudumisel) on siin:





Ja kui ühe võitja peaks valima, siis oleks see Elina.