Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

laupäev, veebruar 09, 2013

Näha roosat elevanti - PolygonTeater


Piret Jaaksi auhinnatud näidend jõudis lõpuks lavalaudadele... Juba sellest alates kui ma kuulsin, et üks uus vinge puändiga draamalugu on olemas, olen oodanud, et keegi selle ometi üles nopiks ja liha luudele paneks. Puändimaias lugudefanaatik, nagu ma olen...

Ja nüüd - lõpuks ometi - võttis Tamur Tohver ja tegigi selle ära! Võttis Vanemuisest Liisa ja Ugalast Meelise, ei-tea-kus-kohast Kadri, pani Nymani mängima ja päästis selle suure üksinduse (ja loomulikult ka puändi) tekstiraamatust teatriruumi.

Enne järgneva teksti lugemist tahan hoiatada, et kuigi ma suurt saladust ei paljasta, siis paratamatult sisu üle mõtiskledes toon välja mõned nüansid. Samas minu jaoks oli üks elamuse naudinguid just nimelt see, et ma ei teadnud, ega osanud ka arvata mitte vähimatki, kuhu see lugu edasi liigub. Selles mõttes oli tegemist nagu puzzle kokkupanemisega. Isegi teatritüki reklaamtekst on minu meelest liiga paljastav (ma õnneks ei lugenud seda ise enne). Ja sellepärast soovitan seda siinset lugeda pigem alles pärast tüki nägemist. Kuigi luban, et puänti ei paljasta :)

Just nagu mõnes heas krimkas on vaja mõelda kaasa, kes on süüdi - ootasin ma muidugi seda suurt üllatust ja üritasin pidevalt nuputada, mis värk võiks olla... Minu analüüsi esimene vili, kui nad seal alguses kõva häält teineteise peale tegid, viis mõtted hullumajja. Need tegelased "ei ole päris normaalsed", mitte nagu päris elust ja võibolla hiljem selgub, et kogu tegevustik toimub suures roosas hullumajas (kuhu ka keegi "vargile"ei tihka tulla)... ei, nii lihtne see "suur puänt" olla ei saa... hmmm, Liisa Pulk, kes mängib Simonat, on imeliku liikumisega, justnagu varblane, kelleks teda ka nimetatakse või tegelikult justnagu robot - äkki tuleb välja, et ta on mingi robot-koduperenaine? Ühel hetkel lähevad kogu selle sugupooltevahelise sõja peale patareid tühjaks või programmi tuleb viirus? See tundus juba päris loogiline ( :) ) lahend... Siis tuuakse, aga mängu teinegi naine - Katriin, keda mängib Kadri Adamson. Üks naine laseb oma mehel teise naisega magada, sest ta ise ei saa (või ei taha saada?) last ja veel justkui lükkaks hoogu sisse... hmmm, kas äkki "Hitchcock esitab"-sarja moodi tuleb välja, et naised peavad hoopis mingit omavahelist plaani? See oleks juba päris korralik pauk väikekodanlikku ühiskonda - lesbid tahavad last saada ja kasutavad selleks mingit pedantlikku meest, kes tegelikult kumbagi naist ei huvita. Mees on kordaarmastav ja sellevõrra nutikas, et on suutnud päris korraliku teenimise endale saavutada. Järglase geenide mõttes ju oluline... See teooria võiks küll vett pidada.... Samas kuklas häiris Tohveri PolygonTeatri Facebook-i lehel väljahõigatud soovitus - vaadata ära Haneke viimane film Amour... Minul see juba eelmise aasta Pöffil vaadatud... ehk on siis ikkagi tegemist tapmiseni jõudmisega... Kas siis lõpuks läheb asi nii karmiks, et mees armub sellesse naisesse, kellega ta last teeb ja pärast on vaja vana naine kõrvaldada?

Loomulikult ei hakka ma seda õiget varianti siin paljastama, ütlen vaid niipalju, et see on väärt ootamist... õigemini kui järele mõelda, siis ma oleksin vist isegi tahtnud mitte teada, et selline üllatus on lõpus tulemas... ehk oleks see üllatusmoment olnud siis veelgi suurem? Igatahes on näidend tõesti hästi kirjutatud ja oma esimest kohta ning aupaistet väärt. Isegi mitte ainult selle puändi pärast, vaid ka karakterite ning eelkõige lihtsalt teksti enda poolest. Vabalt võiks pidada seda mingiks välismaalasest tippdramaturgi näidendiks, kus igal sõnal on oma roll ja olulisus. Samas minule meeldis ikkagi mõelda, et see tegevustik toimub siin Eestis... need tegelased on küll natuke rahvusvaheliste nimedega, no peale Katriini, mis on ehk siiski eestipärane, mitte nagu Levi ja Simona. Aga eks need nimed ongi tänapäeval nii segunenud, et selle järgi ei või kunagi otsustada, mis riigist keegi pärit on. Lugu ise tegelikult ei pruugigi üldse Eestis toimuda (kuigi kinnisvaraga raha kokkuajamine ja üldse raha kokku ajamine tundub ikka pagana tuttav teema koduselt maastikult)... ja isegi meie reaalsuseski mitte...
 

Tahaks seda näidendi teksti ka lugeda, sest kaldun arvama, et lavastaja on suutnud imehästi luua sellele loole vajaliku pingsa atmosfääri oma loometehnikatega. Samas oleks seda lugu võinud väänata ka kuhugi Rudolfi ja Irmaliku armuafääri suunda või siis mitte nii palju füüsilist sisse tuua - mis on ju selgelt lavastaja otsus ja ettekujutatud vorm. Kuigi selliste asjadega tekib alati küsimus, et kui palju näitlejad ise välja pakuvad kuidas täpselt teha ja kui palju see kõik on lavastaja ainuisikuline otsustamine? Ilmselt oleneb palju lavastaja enda karakterist ja näitlejate tugevast nägemusest oma karaktereid kujundada.

Liisa Pulk teeb tõeliselt "julge" rolli. Tema hoog ja särtsakus ja silmade sära sobivad ideaalselt Simonale. Meelis Rämmeldis on mingi sõnulseletamatu kurbuse toon - temale on lihtne kaasa tunda. Mõlemad on hoogu täis oma George'i ja Marthaliku sõnasõjaga. Mäng käib vahepeal päris teravate relvadega. Ja Kadri Adamson oma rahuliku ja rahustava olekuga ning vaikse ja allaheitliku rääkimismaneeriga, mille ta on otsustanud Katriinile anda, on justkui tasakaaluks teistele kahele igiliikurile. Justkui üks normaalne inimene ka selles kogu valemis. Minule pakkus just tema mäng kõige suurema üllatuse. Ma ei mäletagi, kas olen üldse siiani juhtunud Adamsoni varem teatrilaval nägema. Telesarjades on ta kaasa löönud, aga ma pole olnud nende eriline jälgija (Kättemaksukontorist olen näinud kahjuks ainult esimest osa, ehkki seda tahaks küll vaadata ja Kodu keset linna läks minust peaaegu tervikuna mööda) ja minu jaoks pole ta kunagi olnud justkui lavaka ja VKA "koolitatud näitlejad", kelle pärast näiteks mõnda tükki minna nimme vaatama (samas on ju küllalt erandeid nii Pedast, õppestuudiotest kui loomuliku talendiga tippnäitlejatest - Marika Vaarik, Tõnu Kark ja Ülle Lichtfeldt  meenuvad esimestena). Aga tema Katriin oli väga peenelt tehtud ja emotsioonideskaala oli ka kõige varjundirikkam neist karakteritest. Liisa rolli nimetasin julgeks eelkõige väheste riiete, huvitavate mänguliste liikumiste kasutamise ja keskmisest rohkem kõva hääle tegemise pärast (olgu öeldud, et päris alasti ei ole laval keegi). Ja see hoog näib tal terve tüki ajal olevat raugematu... Täpselt nagu Rämmeldil. Samas ma kujutan täiesti ette, et ongi selliseid paare, kes omavahel kodus pidevalt sõdivad... eriti kui nad nii vastandlikud on oma kommete ja käitumisega. Ise küll ei jaksaks sellist elu...

Muusikavalik on (juba teksti kirjutatuna) täiesti jumalik - Nyman, kellelt küll kahjuks pole otsustatud kasutada seda kõige dramaatilisemat "Piano-lugu", aga see, mida on kasutatud, seegi on hea. Muidugi Mozartist rääkimata... tuli kohe isu Mozartit rohkem kuulata ja uuesti ka Amadeusi näha...

Ahjaa, ka see oli minu üks teooriatest, et Simona on nagu Holly Hunteri karakter Pianost - naine, kes peab varsti mõnest oma kehaosast loobuma... Kusjuures pidevalt terve etenduse liikus tunne naise ja mehe vahel, et kumb see neist see paha ja kumb hea on... kumb on hull ja kumb normaalne.. kuigi vahepeal tundusid mõlemad hullud ja siis jälle mõlemad normaalsed - tänapäeva karm igapäevaeluvõitlus, kus koduvälised pinged võivad lihtsalt ka koduseinte vahele kaasa kanduda ja negatiivsed tunded võivadki jääda põrkuma inimeste vahele, lumepalliefektina pidevalt suurenedes. Kuni lõpuks näkku plahvatab ja üks ühiselt rongilt maha astub.


Pealkirjas äratoodud "roosa elevant" on ühtlasi nii kinnivara nimeks, kus Levi ja Simona elavad kui ka "elevant", kes pidevalt kodus kohal on, kes võtab kogu ruumi ära ja lämmatab kooselu, aga teda ei ole kuidagi võimalik ka välja viia ilma maja lõhkumata... ja kõigele lisaks on ta veel "roosa", ehk tema konstantset olemasolu ei ole võimalik ignoreerida. Päris hea sisuline mõttemäng!

Garderoobijärjekorras, seisis minu taga mees, kes teadis oma kaaslastele rääkida, et ehk on tulevikus oodata-loota PolygonTeatrist ka oma pisikese kindla (5 näitlejaga) trupiga kooslust. Nüüdseks juba päris mitme hea lavastusega ja huvitavate näitlejakooslustega välja tulnud teater pidas ka hiljuti oma 5.sünnipäeva. Ma näeks küll ülimalt meeleldi Tallinnas veel ühte sellist, näiteks VAT Teatriga võrdset, kõrge kunstilise tasemega väiketeatrit, mis tegelikult võiks ka üpris palju olla just oma peanäitejuhi nägu. Aga kui on ju trupp, siis peavad tulema ka lavastused... loodetavasti igatahes ei pea ootama jälle terve aasta järgmist PolygonTeatri uuslavastust...

Hinnang: 4+/5- (jätan täpsema otsustamise hiljemaks, vaadates ära veel mõned tükid ja lastes sellel elamusel natuke settida sisesüsteemis. Pean eraldi ära märkima, et minu "karmist kriitikust" teatrikaaslane, kellele väga harva tükid minust rohkem meeldivad, oli "elevandist" minust veelgi rohkem vaimustuses. Võibolla see ongi rohkem "naiste tükk"? Naise kirjutatud... naised on ju ka tegelastena ülekaalus, kuigi tegevus siiski rohkem keerleb mehe ümber? Ei, tegelikult see on sama palju meeste kui naiste tükk. Mees on ju ka lavastanud... Huvitav, kas tegelaste sugupooled võiksid olla vahetuses... et see kes lapsi ei saa oleks mees ja naine saab loa magada teise mehega, et oma unistus lapsesaamisest ellu viia? Kas mõni mees lubaks seda lihtsamalt kui mõni naine? Kaldun arvama, et naised on selles suhtes vähem armukadedad ja lõppude lõpuks kannaks perekonna väline inimene seda last, ehk mõlemad võtavad selle oma perre kolmandalt inimeselt. Kuidas see ikkagi reaalses elus ka toimiks (selliseid olukordi ju kindlasti on päriselt olemas) - eriti kui laps aasta aasta järel muutub selle kolmanda inimese moodi? Võibolla oleks sellises olukorras siiski õigem lapsendada lastekodust? Ma ise oleks ilmselt seda masti mees. Igatahes mõtteid äratas lugu ka nendel tasanditel. Ja üksindus oli tegelikult see, mis nendest tegelastest ja sellest loost lõppude lõpuks maitsena suhu jäi. Kurvad inimesed, kurb lugu ja kurbadel lugudel on kombeks hinge minna, aga ühtlasi ka küsimusi õhku jätta...)

 
Tekst lavastuse kodulehelt:
 
piret jaaks : näha roosat elevanti
”Levi ja Simona elavad “Roosas elevandis”. Arhitektuuriline kurioosum, ütlevad selle maja kohta need, kes näevad. Levi ja Simona elavad koos – veidrus seegi. Aga elatakse, kakeldakse porijälgede pärast kallil vaibal, narkoosidega kustunud mälestuste üle, lapse üle, keda ei saada. Katriin saaks. Ja saabki. Ometigi on see lugu kaugel olmerealismist, hõljudes kujutluse, ideaalide ja varjatud tegelikkuse kohal, luues mänguliselt painava maailma. Tõelisusel on “Roosas elevandis” teistsugused reeglid – omamoodi kurioossed needki.” – Ott Karulin, Eesti Teatri Agentuur.
Piret Jaaksi näidend “Näha roosat elevanti” võitis 2011 aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse. Žürii esimehe Urmas Lennuki sõnul nähti väärtusena olme ja kujutluse sünteesi ning võimast puänti. Seda on pehmelt öeldes vähe öeldud. See on lugu ebatavalistest inimestest tavalises Eestis 2013. See on lugu inimestest, kes soovivad muuta unistused tõeluseks. Naistest ja meestest, kes ei lepi pealesurutud üksindusega. Aeg ei tiksu vaid naistel peatselt läheneva “neljakümnenda” ees, ka meestel on sisemine kell ja vajadus soojuse järele. Küllap me teame kõik seda Katriini ja Levit, kes teineteisele loodud on, kuid kuidagi kokku ei jõua… Kaks suurepärast naist ja üks mees nende vahel- hirmud ja lootused, hõõguv janu ning usk… Kas ikka teame? Väga omapärased ja äratuntavalt elulised rollilahendused!
Käed on kõril ja käed on ümber kaela- kuid valus on ühtviisi nii Levil, Katriinil kui Simonal. Olla doonorema või elada doonorelu? Peeglisse vaatamise lugu- ja sealt edasi muutumiste. Jättes ametid, soo, rolli ja vanuse kõrvale on igal meist oma kapseldumiste ja klammerdumiste lugu võtta. Ehk ka võitude ja vabanemiste? Piano”st on “Roosasse Elevanti” kandunud Michael Nyman, hääletu karje, kriipiv üksindus ja mustad sõstrasilmad voodi all. “Fight Clubi” Ikead ja Volvod asendunud Villeroy ja Bochiga või hoopis Hironymus Boschiga ning soov teha midagi päriselt, muuta- …Kõlab Mozart ja Marju Länik, maja ei lagune, sest Roosa Elevant on parim kinnisvara ja juristid juba teavad- kuid vastu lõugu tahaks anda ometi, aga kellele? Löögid jäävad löömata, ometigi pole mõtet seda lugu vaatama tulla lastel- noortel alates 14. a. aga küll!
mängivad: kadri adamson / meelis rämmeld / liisa pulk
lavastaja: tamur tohver : kujundus: mae kivilo / tamur tohver : valgus: triin hook
tootmine: marja leisk / tamur tohver
esietendus: 2. veebruar 2013 kell 19 Polygoni Amfiteatris, Rävala 8
järgnevad etendused 13 / 19 / 22 / 23.2 küsimuste korral 5150076 Marja
Lavastuse valmimisest viitelt Päevaraamat lehe paremas servas →, tegijad lavastusest ERR Teatrisse! 6.10 min / Delta // KUKU Raadio Publikumärk 29. minut
pileti saad osta SIIT
you’re not your job/you’re not the car you drive/you’re not your iPhone 5/ you’re the all-singing,all-dancing crap of the world/love does not end/ lost and found
 

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default