Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, veebruar 26, 2013

Karjäär - Vanemuine


Suure tõuke "Karjäär"-i vaatama minemiseks sain enne aastavahetust, osaledes Klassikaraadio teatriaastat kokkuvõtvas saates "Delta", kus teised saates osalejad pidasid seda möödunud aasta Vanemuise konkurentsitult parimaks lavastuseks. Olin küll juba varemgi täheldanud lavastuse suunal lauskiitvat arvamustevoolu, mida tegelikult tundus tulevat absoluutselt kõigilt ja kõikjalt. Tekkis tõeliselt suur huvi, kas Uusberg on tagasi "Pea vahetuse" ja "Vahepeatuse" tasemel? Minu nälg selle tüki suhtes muudkui kasvas ja kasvas kuniks, nagu näha, käisin ja vaatasin selle imelooma oma silmaga ära. Tuleb tõdeda, et lõppude lõpuks ju lausa ülepaisutatud ootustega... kas sellises olukorras saabki enam muud kui pettuda...

Kaasas 3 haritud, intelligentset ja teatrit armastavat inimest. Etteruttavalt võib öelda, et me kõik lahkusime sealt hämmingus - pettununa, isegi vihastena, et selline jura... Kusjuures Sadamateatrist väljudes oli pahameelenoote kosta nii siit kui sealt ka teistelt inimestelt... Mis siis juhtus? Kas ainult sellel korral ei läinud asi käima - lugu jooksma? Või oli seekordne publik (mina kaasa arvatud) lihtsalt rumalamad seda Uusberglikkust sulatama? Kogu see sümboolika ja seosed, mida taheti näidata, mitmed neist olid ju siililegi selged ja paljud neist vägagi nähtavad, ent lugu ise oli seejuures siiski hõredavõitu... Võibolla puudus mul ka piisav taustainfo telgitagustest?

Kokkuvõttes jäi mulje, et Vanemuine kunagi kui selle lavastuse välja kuulutas, ostis siga kotis, andis Uusbergile aega ette valmistada ja lavastada ja tuua "midagigi" välja. Uusberg suures paanikas jäi ajahätta, võttis mõned mõtted kokku, kloppis vahu ümber ja küpsetas lavastuse kokku. Kasutas oma tavalisi nõkse - natuke sümboolikat (liiv ja aeg; dekoratsioonid ja teater; poliitika ja kunst), natuke sõnademänge (liiva-karjäär ja ametialane-karjäär; Kuldar ja Silver), natuke muusikat (näiteks Air - mis meenub kunagisest intervjuust, on Uusbergi enda üks suuri lemmikuid), kasutab võimalust oma paari Vanemuisesse siirdunud teatrikooliaegsete kursakaaslasega koostööd teha, tõmbab ligi veel teatri ühe esinäitlejatest (Tommingas) ning projekt ongi peaaegu koos.

Tuleb tunnistada, et tüki vaatamisest meelelahutuslikumaks on osutunud järelkajade lugemine. Inimestel on nii palju põnevaid teooriaid, mida nad sellest tükist on välja lugenud, sõlmed enda jaoks lahti pununud, kontaktid ühendanud ja jõudnud kõikvõimalike huvitavate lahendusteni - mida tähendab see või teine sümbol, miks nii ja miks naa. Paljudeni neist jõudsin ka mina, aga need olid minu jaoks ka liiga ilmsed või siis liiga konstrueeritud või mu enda fantaasia viljad. Võiksin pakkuda veel ühe juurde - Pärast töö kaotamist - Slava, või DJ Zlava, ehk "au" plaanib ennast üles puua, peremees käib vahepeal üldse kodust ära - näib, et ta on segaduses. Linnapea, ehk "aju" toimetab kahe abilise koostööl, ehk aju kahe meele abil. Lisaks üks kõvaketas talletab kõik pidevalt (sekretär oma läpakaga). Näitlejad oma emotsioonidega - kõik see kokku on üks inimeselaps, kelle sees valitseb veel selline segadus ja tohuvabohu, mida ilmestavad lava keskele kuhjatud vanad dekoratsioonid - ja seal on tõesti kõike. Une-Freud on samuti kohal, ning söök ja muu - kõik inimesele vajalik. Kuid kõik need teooriad on minu jaoks liiga kunstlikud. Karjäär ja karjäär ja liiv ja Liiv... isegi kuni Sadamateatri lammutusteemadeni välja.. Inimeste fantaasial ei ole piire ja seda isegi siis kui näidata neile igavat liiva ja tühja välja - küll meie ise sellest loo suudame kokku panna :) Ja see on muidugi tore kui publik saab seeläbi "ahhaaa-elamuse" osaliseks ning seeläbi tunnetavad selle tüki väärtust ning mingit avastuslikku rõõmu. Minuga siiski nii ei läinud.



Kavaleht, mida vilksamisi nägin, soovitas vaadata "silmaga nähtamatut". Sümbolitest Karjääris tõesti puudu ei tule. Lisaks tuleb tunnistada, et Uku on lavastanud seda tükki tõeliselt hingega - Sadamateatrit kasutatakse täiesti enneolematul viisil, kuigi huvitavat lavakasutusvormi Sadamateatris on ka varem olnud ja seda kõike isegi peenemaltki tehtud (Eva Klemetsa "Kogutud teosed" näiteks). Uku koorib Sadamateatri ribideni paljaks. Nagu ta on üritanud teha ka inimhingega. Aga seda siiski mitte delikaatselt, kavalalt või enneolematult. See mind ilmselt häiriski.


Häiris nii, et kui ma mõtlen sellel tükile tagasi, siis ma ärritun. Saan isegi vihaseks, et ma oma aega raiskasin. Nagu viimasel ajal korduvalt Uusbergi lavastuste puhul tundub, oli ka seekord siin liiga palju liigset. On mõned mõtted, mille ümber on keerutatud palju vahtu ja sellepärast ei teki ka terviklikkuse tunnet. Võibolla kehtivad minu kohta Hamleti sõnad: "Rumala kõrv ei haaragi kõike", aga seekord ma näiteks ei mõistnud Maarja Mitti karakteri olemasolu vajalikkust? Kas tõesti sellepärast, et need mehed seal saaks öelda talle "truki, truki"... ja siis pihku itsitada? Ma ei mõistnud tüki algusest 20 minutit raisatud aega Robert Annuse tegelase mööda lava jooksmisele koos pantomiimliku tegevusega - ok, sain aru vähemastki - tegemist on "näitlejaga". Ja siis tulevad mingid ametnikud - Kuldar ja Silver ja hakkavad vestlema mingist mõttetust seebiseriaalist. Ja seda pikalt ja laialt... milleks see? Näitlejate ja teatritööga seonduvalt haltuurile viitamiseks? Igatahes selleks hetkeks olin ma juba kärult maas - sain juba selleks hetkeks aru, et midagi head pole oodata... Ma ei mõistnud miks nad seda liiva niimoodi taga ajavad (no palju ikka üks inimene karjäärist liiva varastada jõuab) ja siis selgub, et see on tolle maja pööningule peidetud? Ok, liiva ja aja voolamise ühenduse ma ju muidugi tajusin ära, aga see kuidas see oli komponeeritud ja selle muu mixi sisse pandud, see ärritas. Mis mõtet oli rõhutada seda, et linnapea on "kõige noorem linnapea"? Ja isegi kui sellel kõigel ongi teatri telgitagustega ühendus või minugipoolest ka Tartuga, siis miks eeldatakse, et publik peaks nendest teemadest teadlik olema? Eriti need, kes Tartus ei ela?

Ega ma ise muidugi targem pole... mul ei ole selle tüki kohta midagi kirjutada ja siin ma olen ja vahutan...
Elan oma pettumust välja. Võibolla on ka tüki puhul seletus lihtne - Uku elas oma frustratsioone välja "Karjääriga".


Aivar Tommingas teeb ka s*tast saia ning tema emotsioone ning lavalist väljaelamist on alati hea vaadata. Karakteriks heatahtlik ja südamega mees, kes on justkui elule jalgu jäänud. On leidnud oma koha ootamatust kohast, aga seegi äratab kaastunnet juurde, et kõik näib vaid ajutine. Maarja Mitt-i ja Martin Kõivu mängu koht ei oska midagi öelda, sest nad ei tee ei midagi uut ega silmatorkavalt erilist. Silveri karakter jääb praktiliselt loomata, on lihtsalt "mingi kuju". Sekretärineiu kohta veel tekib mingi taust - näiteks sellest kuidas ta suhtub linnapeasse - oma ülemusse. Tanel Jonase karakter on võibolla kogu trupi huvitavaim. Mingi gay-lik varjund, mis annab talle kohalolu, lisaks tema hääl, mis on loomulikult temaga koos "alati kohal". Markus Luik võtab oma linnapea rolli hoogsalt - nagu Põhjamaade (või oli see Euroopa?) nooremale linnapeale kohane. Tähtis ja ülemuslik - igati kohane kehastumine. Ka Robert Annus on hoogu täis, minule lihtsalt tema mängumaneer ei istu ja selleks oleks vaja pigem, et oleks karakter, mis on otseselt tema maneerile loodud, sest muidu lihtsalt asi (minu jaoks) ei tööta. Kuigi näha oli, et ta mängis küll kogu hingest.

Hinnang: 2 (minu jaoks kindlasti tunduvalt alla keskpärase. Uku tundus kompenseerivat seda sisu kõikvõimalike lavastajapoolsete žestidega - alustades (rõhutatult) lavakardinate langemisega kuid avardades lava nii teatrimajas sees kui ka akende ja ukse taga toimuvaga. Siiski lõpuks tundus, et tegemist oli teatritükiga, mis ajab "teatriasja"... selles mõttes just teatriinimeste karjäärile viitavalt... kuigi sisse oli jällegi otseselt mõistetamatult toodud ka liiva-karjääri mõte. Pigem selleks, et "liiv"-ale seoseid saada...
Minul seevastu hakkas isegi igav, sest üsna alguses (läbi venitamiste) oli arusaadav, et see tükk ei ole minu jaoks. Jah, olid mõned mõtted, aga veel rohkem seda liigset, mis need mõtted enda alla matsid ja kogu asi tundus liiga kokkuklopsitult, a la "see mõte, paneme selle sisse ja selle kokku tollega jne". Kogu selle jama seest torkasid õnneks postiiivselt silma Tommingas, Jonas ja Luik. Ei tea, kas on aeg hakata loobuma Uusbergi autorilavastustest...)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Karjäär

Lavastaja Uku Uusberg (Eesti Draamateater)
Kunstnik Artur Tšehhi
Valguskunstnik Siim Allas
Osades Robert Annus, Tanel Jonas, Martin Kõiv, Markus Luik, Maarja Mitt, Aivar Tommingas


Evald Liiv võttis hommikul kõik oma isiklikud asjad ja lahkus töölt.
Ta jättis enda kätte ka tänase ajalehe.
Kuigi see kuulub koolile.
See on pisivargus.
Paraku.

Tänases lehes räägiti kahel leheküljel meie arengu suundadest.
Seda oleks olnud hea ka kõigil meil teistel lugeda.
Oldi rahul.

Evaldit nähti pärastlõuna aegu juba kodunt väljumas.
Mees olevat kõndinud kindlal sammul, kaasas pildiraam, tööriistakast, natuke riideid, labidas ja termohoo-present.
Professor Liiv olevat jalutanud linnast välja.

See kõik juhtus täna.
Eesriie avaneb kaks ja pool aastat hiljem.
Esietendus 14.aprillil 2012 Sadamateatris.
Kestvus 2:20

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default