Uus lavastaja on sündinud! Ja Rakvere Teatri hooaja esimene uuslavastus oli ühtlasi tema ristsed ja pühitsemine eesti teatrimaastikule!
Jaune Kimmel, oma kahe noore kolleegiga, ehk noored omavahel on toonud Rakvere teatripargi teises otsas asuvas piiritustehase ühes plaadistatud seintega tühjas, räämas olekuga toas ("pärmisaal") välja enda loodud alusmaterjalil põhineva psühholoogilise trilleri. See on ühtlasi nii autori-, lavastaja-, näitleja-, loojutustamise-, põnevus-, etenduskunsti-, uurimuslik-, kammerlik-, kohaspetsiifiline-, šoki- ja ma-ei-tea-mis-veel teater - ühe korraga!
Lavaloo lähtekohas tegutsemas 2 sõpra - Rainer “Lauri” Elhi ja Märten “Mattias” Matsu - üks aitab teisel kraami mingisse urkasse tassida, sõpsid omavahel, abivalmidus, mõnus sisustamis- ja hilisem õlledetegemise plaanide pidamine, hea tuju, šallallaa… kui järsku ilmutab end psühhopaat! Ma pidin toolipealt maha kukkuma! Vaataja jahmub ning atmosfäär ja loo sisu suund teeb hüppe tundmatusse… Mida pekki noh?! Meelega ei ütle, kumb või kes. Soovitan hoiduda ka ise uurimast, sest seda üllatuslikum vaadates on. Tegelikult teadsin lavastajaga intervjuust ette, et miskit sellist saab tulema ja põnev oli isegi mõistatada ning ette kujutada, et kummale nendest 2 näitlejast see sobib paremini (tegelikult ju mõlemale) ja kuidas nad võiksid seda mängida, aga enne ju ei tea kui päriselt ka näed ja koged...
Kusjuures huvitavalt tuleb see psühh olukorrast ka alguses välja…isegi kui tunduski natuke kahtlane, siis nagu hakkadki mõtlema, et järsku tõesti hoopis kasvõi vaid lavastuslikult mängiti lihtsalt asi nii, nagu peast nikastanud (või hingest murtud?) tüüp seda selgitab…kuniks saabub järgmine šokk - Pabahhh!
Ent teisel mehel on ka oma saladus varuks…kõik see seal selgubki, miks ja mis värk ikkagi on…ja tõesti - on nii "kiivid", aga on ka "kivi" südamel, sestap ka selline isemoodi pealkiri - Ki(i)vi südamel.
Pidin isegi järele uurima, aga tõesti kiivisid süüaksegi koortega ka. Koored pidavat isegi väga tervislikud olema…ometi kui laval neid söödi, tuli suisa tülgastav tunne😀 Aga mitte ainult - sellele lisaks tekitavad nad seal emotsioone põrandast laeni ja seinast-seina. Karm ja kiire tunneteskaalal kõikumine - nagu ameerika mäed!
Ja pagana pihta kui ehedalt need kutid oma karaktereid kehastavad. Ütlen nimme just “kehastavad”, sest “mängimise” kõrvu ei paistnud kusagilt ja ometi oli see ka neil tüüpidel omavahel üks füüsilis-psühholoogiline mäng, kuniks valu välja tuli, milles omakorda ka puhast suhtedraamat. Natuke lastakse läbivalt endal ka mõtetes lapata, mis valem ikkagi kingapigistuseks on... Ja ongi hea…mina jõudsin mõelda juba näiteks, et üks on teisesse armunud; võiet ta tahab hakata midagi välja pressima; võiet ta on üksik ja tahab teiselt vägisi seltsi…või hoopis oma orja teha? Seletus ise vilksatas ka 1 variandina, ent see oli muidugi palju nüansirikkam... Päris lõpu eel jäin mingitesse mõtetesse kinni ning ei saanudki aru, et mida see siis ikkagi tähendas? Või oligi neil plaan jätta lahti vaatajate tõlgitsustele? Aga õnneks pärast teatrit läbi pimeda, ehk Rakvere linna tänavavalgustite jalutades, ehitasin igasuguseid teooriaid veel, sest see endale asja seletamine on nagu osa teatrielamusest... (kes on näinud võib peale siinse teksti sees oleva 3 foto järel lugeda, milline minu teooriatest võidutsema jäi - mis minu jaoks ainsana ka lõpu ideaalselt ära seletab, ehkki näiliselt see seal võib mitte-kaasamõtlejale lahtiseks jääda. Kui alles lähed vaatama - vaata ise ja tule alles siis võrdlema, kas Sinu mõtted jooksid samas suunas?!)
Kukkusin tegelikult korra ka varem kärult ja ei saanud aru, et kui see norm kutt oli juba jalul ja ta elu oli ohus, miks ta teisele kallale ei läinud, sest olukordi ju oli? Kas ta oli hoopis ülekantud tähenduses seal ikkagi kuidagi “kinni”? (Muide ka seda seletab seal allpool olev teooria!)
Nipetnäpet veel, mis silma-kõrva jäi, puhtalt heasoovlikult tegijatele- Naatriumkloriid on söögisool, aga soolalahus ei ole inimesele mürgine. See on surmavalt ohtlik alles alates üle 0,5kg kehakaalu kohta…see väike pudel võibolla ajaks vaid pisut öökima, aga oleks tegelikult hea keha soolade tasakaalule (muidugi kui polnud veel kuidagi töödeldud). Kui Rainer-Lauri seal suitsetab, siis sellises väikses saalis on kummaline kui ta ei istu oma vastastegelase suunas…kui ta raputaks tuhka prügiämbrisse või laual tuhatoosi või oleks nii lähedal, et suits teisele näkku ulatuks, siis veel mõistaks. Kuigi kogu tegelikult selline teatav toorus, oli natuke ka voorus. Andis äratuntava indie-teatri maigu kogu ettevõtmisele ja mängukoht omakorda võimendab seda eriti. Pisut ja ammugi täitsa närvis inimesed käituvadki tihti ebaratsionaalselt, seega ei saagi siin nende detailide kallal väga tõsiselt norida ja ega inimesed ju tavaliselt ei vaata teatrit luubiga ka, mitte nagu minusugune. Aga seevastu ma loodan, et seda suurem tunnustus võimsalt ägedale atmosfääritunnetuse tekitamisele. Nii tugevale, et vaadates oled ka tõesti “häiritud” ja ses mõttes ehe hirmujudin ühe kuti pärast istutatakse siin sisse... ja korduvalt. + Depeche Mode’i kasutamine mistahes lavastuses ainuüks tõstab selle koguväärtust ❤️ Siin veel nii mahlaselt tabavalt-sobivalt sisuga käsikäes!
Kogu külm ja kõle interjöörikontrast loob omakorda keemilise reaktsiooni kirgliku sisuga, milles lõõmavad lisaks hirmule ka suured valuleegid. Tund ja veerand on läbi nigu tsiuhh, isegi kui seal sees oli ka üksjagu olustikule vajalikku sekeldamist…aga igav ei hakka hetkekski, sest kordamööda oleksid nagu ühe või teise tegelase nahas kaasas…kord selles kehas, mida lohistatakse mööda põrandat nii, et nägu peaaegu puudutab ka konarlikku plaadistikku, siis jälle söömas kiivikoori, et koorteta kiivisid “sõbrale” koorida või hoopis roomates ukse suunas, et järsku saab kuidagi põgenema või ettekujutades tundes, mis ühel neist ajud krussi on ajanud…sest tegelikult ju "nii" ikka ei tehta…samas on asju ja olukordi, millele ei saagi kätt ette panna…need mõnikord juhtuvad ise ja siis ollaksegi kusagil mahajäetud tehasehoones, niiöelda-sõbra nuga kõril (tean, sest ise olen suutnud napilt vastavast olukorras korra hoiduda, ehkki kangesti tüüris juba sinna suunda, aga sellest hoolimata tolle sõbraga kadus ühtlasi ka side ja suhtlemine)…ei taha täpsemalt paljastada, et mitte ära võtta vaatama minejal sisulist avastamist.
See oli just selline lavastus, mis nii lihtsalt ei unune ja endast kergelt ka peale kogemist lahti ei lase. Sellised just lõikavadki natuke sügavamalt… Ma miskipärast arvasin, et see saab olema nö. "noortekas"... kuid absoluutselt mitte. Isegi kui tegelased ongi noored… ja muide “näitlejaid-partnereid” ei olnud sellest loos sugugi vaid 2, sest lisaks Elhile ja Matsule on veel üks näitleja, ehk siis tegelane, ehkki vaid häälena ning kolmele inimesele ju lisaks veel tõesti see ruum ise neljandana. Mõlemad mehed on siin kohe erilises sõiduvees! Kuivõrd kiivalt sisse nad nende tegelaste nahka suudavad pugeda! Hull läbi vaikse ja alalhoidliku tegutsemise, ent seda karmimad tunduvad need “pursked”, teine jällegi justkui kaotanud täiesti alalhoidlikkuse ja mitu korda vaadates krigistad hambaid, et mees hoia end! Seda valusam ja (vast ka mõnedele tuttav) jällegi tundub valukeskme väljatulek ning tema nahka end asetades polegi nii raske sellist hullumeelset tegutsemist õigustada. Tavaline inimene (eriti eestlaste temperamendiga) ongi lihtsalt nii mömm, et neelab sellise paratamatult alla…aga mõni (eriti eestlane) läheb ju veel hoopis iseenda elu kallale, aga mõni…
Kuigi väärt vaatamist-kogemist, siis kõik kokku ju otseselt siiski (veel) mitte šedööver, Jaune ju eelkõige näitlejahariduse saanud, aga temas on nii mõnusalt äratuntavat loomejanu, sest tühja neil noortel koroona-ajal oli nõue teatrilt hakata midagi lavastama-looma, aga nad tegid seda! Ei istunud lihtsalt ja oodanud rolle... neid ju vähemalt kahel neist juba küll…seevastu Rainerile polegi veel siiani teater tegelikult jõudnud anda talle väärilist materjali mängida…Nii vägev, et siin see Hapkomahi mängumuskel ilmutab end jälle kogu hiilguses ning veel millises! Ja Märten ju ei jää alla, see ongi nagu 2 mehe kukevõitlus, ometi aimub (eriti just järelmaitsena) ülihead partneritunnetust (kohapeal lihtsalt on vaadates nii intensiivne, et ei jõua sellisele tasandile mõeldagi), kuigi kumbki tegelikult ei mängi alla teisele aga ei varja ka ära…mõlemale jagub nii süütenöörisurinat kui plahvatusi. Miskit erilist oli see teater kahtlemata…Nii tugev debüüt (oma atmosfääriloome ning kaasakiskuvusega), et nüüd tahaks juba Jaune järgmisi lavastusi näha! Latt on kõrgel, aga ka mitte ületamatu.
Hinnang: 4-
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Jaune Kimmeli tehtud fotod):
KI(I)VI SÜDAMEL
Autor ja lavastaja Jaune Kimmel
Kunstnik elu ise!
Osades Rainer Elhi ja Märten Matsu
Mis tahad? Miks sa kardad? Keda sa vihkad? Kas jõuad? Miks sa oled? Milleks karta? Millest sa ei loobu? Keda tahad? Kellest loobud? Mida sa kardad? Mis sul hingel on?
Kaua sa jaksad?
Milleks sa valmis oled?
Mis sul kaotada on?
Teater ei soovita lavastust alla 15-aastastele.
Seal on niikuinii külm, pane soojalt riidesse. Ühes vaatuses kestvusega kuni 1 tund 20 minutit.
Esietendus 16. septembril 2022 Rakvere Piiritusetehases
Sissepääs etendusele Vabriku tänava rehvitöökoja kõrvalt (Vabriku 12/1)
Oli tõesti vaadates tunne, nagu oleks ise kogu aeg 1 neist kahest... Ja kuigi saalist lahkudes mõtlesin, et miks siis ei võinud nad kokku seda siduda ka kuidagi konkreetsemalt - võimalusi selleks oleks ju mitmeid, ent juba Piirusetehase väravast välja jõudes vahetasin oma arvamust, sest väga hea, et lõpp jäi lahtiseks, andiski vaatajale võimaluse igasuguseid põhjendusi psühhopaadi käitumisele välja mõelda - nii õigustavaid kui süüdistavaid (juba see on huvitav paradoks, et tahad siiski, aga kes näinud, see saab aru miks). Minule meeldis enda teooriatest kõige rohkem see, et kogu asi oligi vaid hullu ettekujutus a la "mida ta teeks teisele" ning tegelikult seda teist meest seal tegelikult polnudki... ja sellepärast too ka lõpus lihtsalt "haihtus". Võibolla oli see hull hullumajas? Kogu noore, kooliskäiva inimese kodust välja kolimine ning justkui eneseõigustuslikud seletused viitaks sellele. Ehk võibolla ta elas enda sees kõike seda läbi, mis selles ruumis välja mängiti ja mida vaatajad nägid... Mis omakorda annab veel eriti tugeva atmosfääriga kooskõla - katkine hing, nagu oli ka justkui katkine see mänguruum... ja mistahes haiglapalatile viitavad valged seinad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar