Kolmapäev, 12. oktoober 2022

Kolm ahvi - Ugala


Kindlasti paljud teavad jaapani pildilist maksiimi kolmest ahvist, ühel silmad kätega kaetud, teisel kõrvad ja kolmandal suu, tähendusega „ei näe halba, ei kuule halba, et räägi halba“. Mõned teavad, et nende 3 ahvi juurde tihti lisatakse ka 4.ahv, kellel on kas käed rinnal risti või veelgi tihedamalt katmas alakeha suguelundit, tähendusega „ei tee halba“. Ma ei tea, kas sellepärast just on ka Ugala uuslavastuses 3 asemel hoopis 4 „tüüpi“, kes on end nagu "vaikiva" kommuunina eraldanud muust maailmast, proovides selle maksiimi järgi elada (kui ei räägi, siis ju ei kuule ka... ja kui midagi kahtlast ongi, saab alati silmad kinni panna või kõrvale vaadata) või on siiski sellel hoopis mingi teine mõte, allegooria või tähendus taga... näiteks "ahvideks" on ainult nooremad 3? Aga kui kellelgi juhtubki mingi apsakas reeglitega, siis tehakse piiksuva asjaga naljakat heli ja saadakse kiiresti üle, et eluga jälle valitud vormis edasi minna… Natuke nagu Puhhi lause, et kui Sul on õhupall, siis ei saa kurvastada - kehtib ju sama ka piiksuva mänguasja kohta…

Lavastaja Ringo Ramul ja dramaturg Priit Põldma on seniste koostöödega teinud juba oma tandemile meie teatrimaastikul nime eriilmeliste, tähendusrikaste ja keskmisest sügavama sisu või sõnumitega lavastustega. Sellepärast on nende koostöödest saanud omaette ootamist väärt lavastused. Minu lemmik siiani on ilmselt kõiki Ugala suure lava tehnilisi võimalusi ärakasutav, kirev teekond ja komöödiaseiklus „100 aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ (on muide endiselt veel Ugala mängukavas! Ent tegelikult kõik ülejäänud meeste koostööd ka… viimati jõudis silme ette käesoleval suvel Tartu Uues Teatris„Haige mäger“, mis on üldse isikliku arvamuse kohaselt käesoleva aasta parim Eesti autorite originaaldramaturgia (olgugi, et esietendus oli ju sellel juba eelmisel aastal, ent kõik me elame ju enda mätta otsas). Vahetult enne 3 ahvi esikale sõitu, lugesin kusagilt tegijate intervjuudest välja, et seekordne on praktiliselt sõnatu lavastus. See lõi kerged alarmkellad tööle ja SUUR ootus rauges pisut… Kuigi tagaajus tagus Eesti Noorsooteatri „Sinel“ (mis sai nähtud juba aprillis, ent ka pool aastat hiljem pidevalt meelde tuleb ning mille väärtus näib elamustepagasis olevat veel ka peale nägemist muudkui edasi kasvanud), ehk saab küll sõnadeta väga head draamateatrit ka teha! Võibolla oleksin sellest siiski isegi seekord loobunud, kui oleksin teadnud kaugemale ette. Õnneks mitte, sest see napp poolteist tundi ajab üks tegijate huvitav sisuline-käsikäes-visuaalsega -idee teist taga ning igav ei hakka hetkekski. Ma ei tea, kas ma kõigile kahe käega soovitama tormaks, sest tegelikult see ei ole otseselt ka „minu teater“, ent erandid ju kinnitavad reeglit ning nõnda kannaksin tervikuna kahtlemata õnnestumiste poolele. Selliseid, heas mõttes "teistmoodi teatri" julgustükke on teatrisse vaja, mis ärgitavad tavalisest rohkem mõttetööd ka vaatajates ja nõnda töötavad ka ajude ergastajana, ehk kultuuri ühe ülesandena täidavad ühiskondlikult laiematki eesmärki.

Ent ma ei tea, kas ise mõned otsad siiski lõpuni kokku viisingi… Tänapäevases maailmas on Kolme ahvi lavaloos ühenduskohti ridamisi... on selleks siis näiteks viiruse tõttu eraldumine, fake news, mis igal poolt ligi tikub ja elu ärevamaks muudab (paljud meist on ju ka vägagi tundlikud või kergelt mõjutatavad) või lihtsalt mingi üldine vihavaen, mida õhutatakse kas nahavärvi, seksuaalse sättumuse, kliimasoojenemisse uskumise või mistahes teisitimõtlemise suunas. Olen sellele teatrielamusele nüüd paar päeva mõelnud ja no ilmselt välja ei mõtlegi, mida ikkagi tegelikult tegijate poolt öelda taheti või siis tahetigi hästi paljut ning ei suudagi just suuresti sõnadeta loo puhul vaatajana sealt kõike vastuvõtuga hõlmata... Teooriaid tekkis vähemalt kümme kui mitte rohkem. Kõige lähemale vettpidavusele vast see, et proovi, mis Sa proovid pühenduda headusele, aga varem või hiljem saab ikkagi paha Su kätte… Inimestes on nii palju kurja sees, mis isegi allasurutuna ja teadlikult hea olla püüdes, tuleb sealt sügavusest ikkagi piirsituatsioonides välja. Tihti on ju ka headus maskeeritud… võtame näiteks usu… pole ju see sugugi väheste sõdade tegelikuks põhjustajaks või siis kogu kirikuisade silmakirjalikkus, kes oma tsölibaadis segi lähevad ning ühtlasi laste kallale (nagu on teada, siis mõni haige ajuga isegi vägagi teadlikult). Kristlastel näiteks maskeeritud kümne käsu headuse olulisuse varjava turvaseina taha…. Kes sellise kuulutajaid ikka kahtlustaks, eks?! Ateistide jaoks on usk nõrkadele, ehk lihtne on kanda kõik kellelegi-millelegi teisele ette oma palvetes ja lootuses paremale teispoolsuses või andeks saada kui küsida kelleltki ettekujutatud andeksandjalt ja nõnda oma halvad teod minevikutolmu alla matta ja puhtalt edasi minna. Olen ise ka üles kasvanud usklikus ühiskonnas hommikupalvuste jms-ga, ehk tean, et see on paljudele ka vajalik ja aitab isegi õnnelikuna end tunda (ja kas see pole omamoodi elu mõte - pürgida õnnelikkuse poole?) ning loomulikult suur osa inimestest ei ole seeläbi pahad, ega ammugi mitte rumalad – igaühel on õigus enda uskumistele ja tõesti leida hoopis headus seeläbi üles. Ent selle lavastuse kontekstis ometi liikus mõte just sinna usu-suunda (korduvalt), kuigi tegelikult midagi otseselt selles suunas isegi ei vihjata ja eks hunti lambanahas leiab ka mitmetes ja mitmetes teistes kohtades, millega võib "varjatud kurjuse" ära ühendada.

Tegelikult kõige pikemalt arvasin vaadates, et Terje Pennie on ema, kes on kaotanud oma lapse või isegi lapsed ning loonud sellise fantaasiamaailma endale, kus ta on ikkagi veel lastega koos… kuigi see lugu peas sai (nende „laste“ tegutsemise tõttu) ühel hetkel põrutava löögi ning sellega selgelt siiski tegemist ei olnud.

Lavastusega seonduvalt tulid ka mitmed teised lavastused meelde… diivani sisse sukelduti samal laval „Lovesong. Ühe armastuse lugu“ lavastuses, ahvidega seoses meenus Musta Kasti Kaija M Kalveti „Prohvet“, Arthur Arula lihvib siin oma „koduste ruumide“ loomist veelgi edasi ja minu arvates oli see üks lavastuse tugevamaid komponente… koos Jakob Juhkami muusikaga… eriti viimane laul „See on minu nimi“ oli vägagi mõjuv... sõnad ka! – tekkis täiesti arusaam selle poeetilisest, ent samas negatiivsest tundest, mida öelda taheti... ning sedagi esitab Alden Kirss retsitatiivis, mis omakorda jällegi toetas seda eelmainitud usu ja kiriku ühenduslüli. Kuid ühtlasi jäi õhku, et miks siis ikkagi selline suunamuutus lavastuse lõpu eel? Kas paha lõi lõpuks temaski välja? Mul tekkis selles kohas lühis. Õigemini juba varem… ehk just see "kadunud laste"-teooria purunemise kohas, seoses nooremate suhtumisega Terje tegelasse… Mis "selles" teiste jaoks halba oli? See, et ta "tollele" luuletusi luges? See, et ta midagi vajalikku enda jaoks ette kujutas? Ma ei mõistnud nende teiste tegutsemisvormi... kas siis lõi neis järsku ahvide ootamatus ning inimest mitte-mõistmine välja? Kas lapsed/noored on nagu ahvid - ootamatud? Julmad? Mis omakorda on erilise võimendusega, sest tegemist on suuremas osas komöödiaga, mis korduvalt muigama ja naeruturtsuma ajab. Kuid põhiliseks tõuseks nagu ikkagi vägagi tõsine sõnum, et „headuses elada pole võimalik“… „paha ei maga"… vaid "saab ikkagi varem või hiljem pressib end inimesest välja ja lõhub kõik ära“? Miks SEDA on vaja meelde tuletada ja jutustada? Sellepärast jäi isegi lõpus tunne, et järsku ei saadud esietenduseks lõpuni oma mõteteseadmistega ikkagi valmis? Või pigem ikkagi, et mina sellest kõigest aru ei saanud päris nii, nagu tegijad mõtlesid. Ja võibolla nad ei tahtnudki väga konkreetsed olla, vaid just vaataja mõtete ärgitamiseks juhtnöörid kätte anda, küsimused tõstatada, ent nende vastamise jättagi iga vaataja siseilma? Küsimärk küsimärgi otsa...

Vaadates jääb ka selline tunne, et trupil on olnud palju ideesid, millest siis mõned on välja arendatud ning kõik ühe kõrre otsa lükitud ning kokku on saanud selline väikeste stseenide kollaaž või pigem "ideede paraad", üksteise järel ühes voolus ja traagelniidid on sealt vahel osavalt Priit dramaturgiliselt silinud ning Ringo sildadega varustades puhtaks lavastatud ning nõnda saavadki vaatajad ka tegelaste elu ja lavatoimetustega vaeva nägemata kaasa minna. Samas paisatakse õhku pidevalt väikeste teravate doosidega ärevust – on selleks siis ühe tegelase kogemata öeldud sõnad või kahtlane uksetagune prõmmimine, kuni vägagi kõneka sõnade (sõnumite?) majja tungimiseni välja… Ja see ärevus on vähehaaval, ent siiski aimatavalt kasvav, kuna uute ehmatuste lisandudes ei ole veel eelmiste tunne ja teatav paha aimamine veel alt ära kadunud.

Kuid tõesti see Arthuri loodud, suvilalik kodu, meeldis väga… Nagu mingi majake kusagil eristuses… näiteks metsas. Teisalt lavastuslikult ei saanud aru, et kui teisel pool olid selgelt aknad vineeri või millegagi kinni löödud (arvatavasti sellepärast, et välismaailm ka sedakaudu sinna ruumi ei tungiks), aga samas publikupoolne „neljas sein“ on kardinatega, mida tegelased siiski eest ära ja ette tõmbavad? Miks siis see pool pole nö. "kaetud-kaitstud"? Seda annab vast seletada nii, et maja asub kusagil kaljunukil ning meie, vaatajate poolelt polegi võimalik millelgi muul kui vaid turvalisel merevaatel ja päiksetõusudel majja sisse pääseda.  Ei tea… ikkagi tekkis lavastusliku apsu tunne, sest see oleks ju seletusena kuidagi liiga kaugelt otsitud? Teisalt kui kõik oli hoopis ema fantaasiamaailm, siis sellega seletab ju kõik ära… Aga see oleks jällegi liiga lihtne lahendus ning kaotaks mitmed sisulised konstruktsioonid… Ah, eks ma mõtlen ja katsun liigagi süvitsi vast seda siin mõtestada ja ega lõppude lõpuks kõiges ei peagi olema loogika sees… ent minul on ju õigus sellisel juhul ikkagi selle üle pead murda ja kas alla neelata või mitte… seekord vist ei neelanud, sest panin selle loogikata esteetika lahtrisse.

Samas need „ideed“, ehk stseenid ("maasikad kõrre otsas"), millest lavastuse sisuline pool koosneb, on mitmed tõesti vahvad ja lahedad. Minu jaoks oli tempo hästi paigas ning ükski "lõik" otseselt liiga pikaks ei veni, ent mõistan kui ka mõni teine vaataja teisiti tajub (siiski usun, et mitte rohkem kui sekundi-paari võrra). Üks enda lemmikumaid oli „kala vaibal“ :) Ja koeraomanikud saavad siin ühes lõigus kõik heldida, mis ideena omalt poolt hoopis toob sisse sürreaalse noodi ja taaskord „segab jälgi“, millega ikkagi on tegemist?… Mõttepööretele ühe olulisema toob sisse  kahe mehe "naise-tähelepanu-võistlus" läbi terve rea jõukatsumiste, ehk tõstatub küsimus, kas inimlik kadedus on paratamatu… ja armukadedus on ju ka KADEDUS… ning mis mahus sellises kommuunis ikkagi on võimalik „kõike“ jagada? Võistlus juba ise on ju võidu peale ja see tekitab tugevaid tundeid nii võitjas kui kaotajas… Ja seda ka siis kui naiselik lohutamisvajadus hoopis kaotaja poolele oma sümpaatia lükkab – kes siis ikkagi lõpuks võidab? Kas sellest võib üht või teistpidi üle olla? Kas see on inimtunnete näitlikustatud vorm, et meil on see võistleja/võitleja geenidega sisse kodeeritud, mis isegi nendel, kellel tihti kõigis eeldatavates olukordades välja ei löö, teeb seda siiski ootamatult ometi kui küsimuse all on midagi nii olulist, nagu näiteks armastus, eeldades, et just tõesti pole päris apaatne või nihilist kõige ja kõigi suhtes. Teatud olukordades oleme inimestena ikkagi võimetud oma sisemisi tundeid maha suruma... Ja kas üldse kõikehõlmavalt on inimeste vahel sellises olukorras, nagu need 4 elavad, võimalik lõpuni kõike läbi mõelda ja eelnevalt reegleid paika panna? Inimesed on nii keerulised „süsteemid“, et loomulikult ju ei ole… Kas see ongi sõrmevibutus, mida tegijad tahavad läbi lillede edastada? 

Iga selline „lõik“ tekitas ju veel omad mõtted (loe: küsimused)… Nagu täiskasvanutele mõeldud „inimeseõpetuse tund“ (lastel on ju ka selline aine koolis) Ja tegijad ei anna kätte ära midagi lihtsalt ja otse selles suhtes, mida ikkagi nemad mõtlevad… Kummalisel kombel on selline müstiline moment terviku seletuses ühtlasi nii voorus huvitavusele, aga ka vingumakutsuv, sest tahaks ju teada… Niimoodi võib jääda natuke ka mulje, et järsku jäi puudu kellegi täiesti kõrvalpilgust, kes protsessis sees ei osalenud, et kui juhtnööri kätte ei anna, siis vähemalt viitaks, kuhu suunda vaadata? Ehkki paar päeva hiljem juba mõtlen, et loodetavasti nad ei seletagi kunagi seda lahti – elagu vaatajate enda mõtted ja tõlgendused… Umbes nagu tantsu- või muude sõnadeta lavastustega – KÕIGI vaatajate KÕIK mõtted on õiged (vähemalt) nende enda jaoks 😊

Trupp on minu jaoks väga huvitav ning eelkõige Alden Kirss muudkui kasvatab teda laval vaadates tunnet oma laia ampluaa suhtes ning mingit sõnulseletamatut huvitavust on temas, mis teda laval kullipilguga jälgima paneb. Eriti just see tema pahapoisi-pool, kui see end ka vaid vargsi ilmutab, siis kohe ka kogu tema karakteriseeringule (näiliselt) väga lihtsalt ja kergelt tugeva pitseri annab. Terje Pennie on tähelepanu keskmes nagunii, kuna ka tegelasena on ta niiöelda erand noortega võrreldes (tuli meelde Marika Vaarik Von Krahli ja Ekspeditsiooni tegemistes). Ja Terje orgaanilisus ka "mängides" on see, mis temast meie „Terje Pennie“ teeb, keda kõik teatrisõbrad fännivad. Margaret Sarv’e jaoks oli see tema Ugala näitlejate ridades debüüt ning temas on juba välimuslikult palju naiselikkust, sametilikku pehmust-mahedust ja seeläbi äratuntavat headust… ning seda huvitavam järsku tajuda tema tegelast hoopis „headuse“ äärealadel... ootamatu ning tulevikus loodetavasti saab seda sõnadega rollide läbi veelgi selgemalt-teravamalt tunnetada (<-see pole mitte ka kõige vähemaski mõttes etteheide seekordse rolli suunal, vaid puhas ootusärevus tulevaste rollide suhtes). Jass Kalev Mäe energia ning kohalolu on laval sedavõrd tugev, et tundub, nagu tal ei ole palju vaja tehagi, iseenesest paneb juba end maksma tervikus. Selles mõttes ei saa siin rääkida rolliloome erinevatest kihtidest ja põnevatest mängulistest lahenditest erinevate näitlejate kohta, sest see lavastus on igas mõttes nii tugevalt just ansamblimängu-tükk ja see ansambel töötab ning võibolla just nimme sellepärast, et nad on kõik siiski vägagi erinevad, loovadki ehk just seetõttu päris huvitava terviku.

Seejuures justkui raamistusena ettearvamatule lavaloole on ka Laura Maria Mäits’i valguskaart pidevalt lavastusega kaasamängiv. Nagu live-režiiga, mis on kogu aeg muutumises ja omakorda annab elavust ja elevust juurde lavaloo-teekonnale, omade ehmatuserõhutuste, aga ka teatud stseenides fookuste (näiteks uksetagumise heli ajal) või hoopis headuse-mahendustega (isegi akvaariumi-pastellroosa…). Ja kuigi ta huvitav töö siin jääb hetkel teatriaasta TOP10st napilt välja, on see ikkagi siiani mäekõrguselt parim nais-valguskunstniku kujundus käesoleva aasta uuslavastustele!

Hinnang: 4-
Olen juba mitmeid küsimusi saanud, kas meeldis või kuidas kommenteeriksin lavastust… aga seda ei saa ilmselt hinnatagi skaalal meeldib – ei meeldi… Teistele ei saa meeldida või mitte meeldida kellegi pingutus elada õnneliku(ma)lt - see on ainult nende enda asi ja õigus valida selleks mistahes vahendid...ja proovida leida tee oma õnne juurde... isegi kui sel teel eksib. Iga üks on ju "oma saatuse sepp ja oma õnne valaja". Pigem saab hinnata hoopis, kas selle etenduse vaatamine mõjub või ei mõju. Kas lähed tegelaste tegevustikuga kaasa või mitte… Mina läksin küll ja see numbriline hinnang siin ei väljenda tegelikult otseselt seda, vaid see on laiemas plaanis aasta teatrielamustega võrdlusse pannes tekkinud number (mis võib muide ka ajas muutuda - viidates kasvõi eelmainitud "Sinel"ile). Mul on igatahes hea meel, et seda näha sain, sest pidevalt oli põnev, pidevalt ajas peas teoretiseerima, mis toimub, miks... ning kuhu see ikkagi välja võiks jõuda… Ja nagu mu tekstist ilmselt läbi kumab, siis päris kõigest mina aru ei saanud ja sellepärast nende jaoks, kes saavad paremini, nendele kindlasti meeldib see ka veelgi rohkem. Sest kui sellega midagi öelda ei tahetudki vaid lihtsalt sellist ideede-paraadi esitleda, muudaks see minu jaoks kogu asja absurdiks… ja mitte absurdi-mõttes žanriliselt vaid mõttetuks. Selles suhtes olen ka siinse hinnanguna just sellega arvestav, et mina lihtsalt ei hammustanud asja lõpuni lahti ning mõnes üleminekus oleksin tahtnud natukenegi mingit vihjet juurde, et kindlamalt oma peas saaks asju kokku sõlmida… ent teooriaid ju tekkis ning ikkagi peamine - kogu aeg oli üllatav ja huvitav!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Silver Kaljula tehtud fotod):

Kolm ahvi

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja Ringo Ramul
Dramaturg Priit Põldma
Kunstnik Arthur Arula
Helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam
Valguskujundaja Laura Maria Mäits

Laval
Terje Pennie, Margaret Sarv, Alden Kirss ja Jass Kalev Mäe

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Seda kõike on liiga palju. Ma vajan midagi head! Ükskõik kuhu ma vaatan – ainult ärevus ja äng, kurbus ja kurjus. Nii palju inimesi kannatab ja ma ei suuda nende heaks mitte midagi ära teha. Ma olen igaks õhtuks omadega täiesti läbi, väsinud sellest valust, mis mind ümbritseb. Öösel läheb kõik samamoodi edasi, üks õudusunenägu ajab teist taga. Ja kui ma hommikul ärkan ja teada saan, mis öö jooksul veel pärismaailmas on juhtunud… Ma ei taha enam nii! Ma tahan lihtsalt olla. Ja et mu ümber oleks inimesed, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Ma tahan, et kõik oleks niisama lihtne ja kerge nagu sellel ühel peol – kas see oli kellegi sünnipäev või millegi tähistamine? –, kui kõik olid kohal, lõbutsesid, laulsid, tantsisid, mängisid ja kellelgi polnud kuhugi kiiret… Keegi ei kartnud ega kahetsenud midagi, kõik said üksteisest aru ilma pikema seletamiseta. Kõik tundus võimalik. Ma tahan, et kogu aeg oleks seesama tunne. See on ju võimalik. On ju? Eks ole? 

 „Kolme ahvi” keskmes on neli inimest, kes otsustavad juhinduda jaapani rahvatarkusest: ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja. Nad eralduvad ülejäänud maailmast, lõikavad end ära igasugusest infovoost ja kolivad ühte vanasse suvilasse, et luua seal oma väike õnnelik maailm.

 „Kolm ahvi” on trupi ühisloominguna sündiv lavastus, kus kohtuvad äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad ning Terje Pennie.

Esietendus 8. oktoobril 2022 Ugala teatri väikeses saalis.

Laval suitsetatakse.
Etendus kestab 1 tund ja 20 minutit (ilma vaheajata).

Kommentaare ei ole: