Kui tuvid kadusid - Sofi Oksanen

Sofi uut romaani sai oodata justkui terve igaviku. "Stalini lehmad" ja "Puhastus", mis on Eesti lähiajaloo -tetraloogia kaks esimest osa ning "Baby Jane" on tekitanud piisavalt suure huvi mistahes tema loomingu vastu.

Ja nüüd on see siis ilmunud, olemas, loetud ja võib hakata järgmist ootama...

Stiili mõttes on "Tuvid" ülesehituselt sarnane "Lehmadele" ja "Puhastusele" - tegevus toimub samade tegelastega samaaegselt mitmes ajas. Ühel hetkel muidugi vanemas ajas toimuvad tegevused saavad oma tagajärjed uuemas ajas kätte. Kuid süžeega hüpatakse mitu korda edasi-tagasi. Elu võib ju visata tegelasi siia ja sinna ja selles mõttes on tuleviku ja mineviku kooslugemisel justkui mingi eriline võlu ja omapära.

Üldisemas plaanis on seekordne raamat rohkem nagu tegevustel rajanev (vs.tunded). Mõnevõrra rohkem "actionit" kui psühholoogilist sügavust, nagu eelmistes. Usun, et see pigem avardab lugejatemäära. Kuigi minu jaoks mõjus "Tuvid" just kergema ja lihtsama tekstina kui varasemad. Ühtlasi sellest hoolimata, et tegemist oli huvitava, ladusa ja põneva lugemisega, oli see ka minu jaoks senistest Sofi raamatutest nõrgim. "Nõrk" on ehk ülepaisutatult dramaatiline hinnang ja annab tegelikult vale kuvandi. Ma lugesin selle läbi paari päevaga, sest lihtsalt ei suutnud raamatut käest panna - seegi ju annab tõestust, et tegelikult raamat ikka väga meeldis (lihtsalt mitte niiiiii palju kui varasemad).

Proloogis minnakse looga liikvele aastas 1948. Mees ja naine lähevad (on sunnitud) teineteisest lahku mehe abikaasa haual. Järgmiseks hüpatakse aastasse 1941, teise maailmasõja pommiderahe alla. Sealt saabki tegelik sündmusteahel alguse. On Roland ja tema tädipoeg Edgar, kes naasevad sõjast tagasi koju. Rolandit ootab ees tema abikaasa Rosalie ja Edgarit Juudit. Roland armastab oma naist ning ei jõua ära oodata, millal ta tema juurde tagasi jõuab. Edgar pigem ei tahagi Juuditit näha - igatahes on selles suhtes midagi "kahtlast", sest Juudit ootab Edgarit väga. Aastast 1942 hüpatakse 21 aastat edasi. Ja nii see pendeldamine aastate vahel pihta hakkab, kuni lõpuks liigutakse 1963st aastast 1966ndani välja.

Nagu ajaloost teame, jõudsid nendel aastatel olla Eestis võimul kaks erinevat võõrvõimu - nii sakslased kui venelased. Lisaks pidev põrandaalune tegevus iseseisvumise nimel. (Tunnetuslik mix filmidest Surma hinda küsi surnutelt, Kaks päeva Viktor Kingissepa elust, Saja aasta pärast mais, Võõra nime all, Reekviem, Pimedad aknad jne). Inimesed jagunesid samuti võõrvõimude austajateks ja neid põlgavateks. Nõnda ka raamatutegelased (mh. ka mõned mõlemate võõrvõimude esindajad astuvad kõrvalrollides üles). Sugulased võisid end leida vastaspooltelt ja inimesed armumas võõrvõimu esindajatesse. Nii üht kui teist varianti saab lugeda ka mainitud nelja peategelase kohta. Kusjuures kohati on Roland mina-jutustaja, kohati kirjeldatab kirjanik kõiki tegelasi kõrvaltvaates.

See järelmaitse, mis raamatust jäi, see on udune (suitsune? Tallinn), sõjajärgne, natuke räämas kuvand. Milles tegutsevad inimesed jagunevad välimuselt kaheks - ühelt poolt mundrites võimu-esindajad ja nende ilusates riietes, uhkete soengute ning kübaratega kaunid naised (sukatripid ja juuksevõrgud), teisalt maainimeste riietes vaesed kohalikud (puhvaikad, jalarätid saabastes ja pearätikud). Valdav värvigamma on hall-pruun-must.

Žanrimääratlusega läheb raskeks, sest selles ajaloolises romaanis on romantikat ja armastust, on põnevust ja psühholoogilist trillerit kui ka sõda ja ajastuolmet ning -draamat. Ka pealkiri viitab sellele, et toona sõid inimesed tuviliha (umbes nagu praegu süüakse grillkana). Selliste pisidetailidega pole Sofi kunagi kitsi olnud ning atmosfääritunnetuse loomisel teenivad need teda hästi. Ja nende selliste detailide järele, vähemasti mina, lausa janunen (see oli "Stalini lehmade" üks suurimaid võlusid).

Kirjanduslikus mõttes on Sofi tugevaimaks küljeks luua nii mitmeplaanilisi kui mustvalgeid inimesi. Sama on ju ka päris elus. Kõik ei ole nii keerulise sisemaailmaga nagu näiteks käesoleva raamatu Juudit, palju (võibolla rohkemgi) on selliseid mustvalgeid tüüpe, nagu Edgar. Kes teab, võibolla see on Sofi kui naiskirjaniku võime või soov näidata naisi natuke mitmekihilistemana. Samas võibolla naised ongi keerulisema sisemaailmaga kui mehed, kes seda kindlalt väita saakski :) Kuid kõik need tema tegelased tegutsevad mingi oma agendaga. Edgar Parts, kes ajakirjanduses on juba tituleeritud üheks jäledaimaks inimloomaks (oleme ausad - on ju ka hullemaid - nii elus kui kirjanduses :)), liigub vastavalt võimule ühest leerist teise. Ajaloost võib tuua mitmeid näiteid, et eestlased on olnud sellised põhimõteteta võimukummardajad (meenub näiteks, et Eesti kuulutas ennast esimeseda juudivabaks, et olla Saksamaale meele järgi). Ehk on see koputus meie kõikide hingedele, et anda meile ajalooga vastu vahtimist ning tõstatada meis lugejates rahvusidentiteedi enesekindlust? Samas ma ei hakkaks siin võrdlusena soomlaste argpükslust ja näiteks Koivisto aja venelastele pugemist üldse teemaks toomagi, muidu liiguksin raamatust liiga kaugele. Edgari jaoks pole miski püha - ta on valmis minema üle laipade, pugema kellele vaja, müüma maha kelle tahes, mängima elude, saatuste ja kõige ümbritsevaga, sest küüned on tal igal hetkel ainult enda poole. Mind mingis mõttes hämmastas Sofi (kui teatavasti homo- või biseksuaalse inimese) soov Edgari karakterile kui "paha kehastusele" lüüa külge ka gay-tempel (nagu see veel puuduks ühest korralikust kurjusest). Samas oli see mingi intrigeeriv nüanss ja seletus Juuditi meheigatsuse täitumatusele (õigustus sakslase sülle joosta abielu ajal), sest sellest saab aimu ridade vahelt ning kõike pole otse välja nämmutatud. Üks põnevamaid, kui mitte kõige põnevam raamatutegevustiku stseen leiab aset Juuditi ja tema saksa ohvitserist armukese korteris. Edgar on saabunud sinna koosviibimisele. Ja kuuldes juba koridorist oma naise häält toast, saab ta aru, et ta ei saa oma nägu siiski seal näidata. Ja kui osavalt ja huvitavalt loob kirjanik selle situatsiooni kuidas tegelased nii lähedalt, näost-näkku siiski kohtumata teineteisest mööda liiguvad (filmilik, nagu terve lugu). Samas point on tegelikult selles, et Edgar ei olegi eriti pahane või solvunud naise peale, et too teda sakslasega petab, vaid ridade vahele on pigem kirjutatud Edgari kadedus, et ta naine on temast justkui kaugemale ja kõrgemale jõudnud, olles nii kõrge auastmega sakslase naine... Kuigi samas oli Edgar Juuditiga ikka üks paar parajaid...

Mõnusalt ebaameerikalik oli jätta paha ilma palgata. Lõpp ei ole küll õnnelik, ent pinge säilib lõpuni. Pikalt alguses oli selline puslekoostamise tunne, kus iga uus killuke avas suuremat pilti juurde ja juurde. Kuna nimedega oli samuti "mängitud" (ka Edgar võttis vahepeal saksa nime) siis seda põnevamaks see tervikpildi koostamine muutus. Nimedest rääkides, siis "Edgar Parts" mõjus minule kui sümbioos nimedest Edgar Savisaar ja Juhan Parts. Ilmselt siiski polnud see kirjaniku jaoks taotlus omaette, kuid mingis mõttes lõi see karakterile teatud olemuse. Minu jaoks oli lugedes selle tegelase nägu ja olemus midagi sellist nagu raamatu kaanel oleval mehel (kuigi ka seal on ta justkui kollaažina kahest inimesest - väga tabav kujundus ja mitmeti sisuga seonduv), ent ometi nägin teda kohati ka Savisaare ja Partsi näoga või siis nende seguna. Tegelikkuses pidavat olema Edgari prototüübiks Edgar Siegfried Meos - endine KGB-lane, kellel oli kombeks rääkida oma seiklustest lendurina ja sellest, milliseid kuulsusi ta olevat lennutanud. Kuigi tegelikkuses ei osanud ta isegi lennukit juhtida ega olnud ka kunagi sooritanud ühtki lendu... Raamatu Edgar ei ole lendur, kuigi mingil hetkel sellest ametist unistab. Raamatu Edgar kirjutab nõuka-aegset propagandateost, kus ise oma elu ja ümbritsevaid sisse kirjutab - tema enda naine näiteks saab vastava "halva tegelase" staatuse Edgari kirjutatud ja Eesti Raamatu poolt 1966.aastal välja antud romaanis "Keset Hitlerlikku okupatsiooni". Lõigud sellest raamatust on toodud ära mõnede peatükkide alguses ja nii saab raamat endale veelgi ühe kihi juurde.

Hinnang: 4+ (Viiest tärnist jäi minu jaoks puudu see mingi sügavuse aste, mis oli eelnevates raamatutes. Võibolla on tegelikult tegemist 5-tärni raamatuga, lihtsalt Sofi enda standardina jääb väike nõks sellest puudu. Sellest hoolimata soovitan kõhklusteta seda põnevat armastus-sõja/külmasõja draamat lugeda. Skeptikutele, kes hirmsasti Puhastusest ajaloolist tõde taga otsisid, soovitaksei sedapuhku võtta juba lähtekohana lihtsalt seda raamatut tegevustiku ja karakterite järgimisena, ehk nö. tegevuspiltidest koosneva inimsaatuste mosaiigina. Ka lihtsalt sellelt tasandilt töötas romaan minu jaoks väga hästi. Lisaks tundsin lugedes justkui "sõjajärgse Tallinna", "eesti aja", "saksa aja" kui ka "nõukogude aja" hinge (võrdle "Tartu vaim"). Just nimelt "tundsin", sest lehekülgedel on atmosfääritunnetus väga tugev - värvid, lõhnad, maitsed, mood, suhtluskombed - kõik on olemas. Üldisemas plaanis puudu ei ole ka metsavendluse-teema, Siberi-küüditamised ning põrandaalune revolutsiooniks valmistumine. Raamat on loetav ka täiesti varasematest tetraloogia osadest eraldiseisvana. Päris huvitav saab olema see tervik, milline pilt tekib siis kui ka neljas osa kunagi ilmub ja loetud saab. Justkui uue-aja "Tõde ja Õigus", kuigi Tammsaare sarjal oli 5 osa ning seal olid läbivad karakterid. Eriti just see eri aegadevaheliste seoste, ajas edasi-tagasi hüppamiste ja karakterite ning inimsaatuste muutused selles ajakeerises muudab romaani mitmekihiliseks ja väga nauditavaks ajastupildiks. Valiku"võimalused" ja valiku"vabadused" ning nendes piirides tehtavad valikud teevad meist ju need, kes me inimestena oleme ning millise saatuse osaliseks me saame ja samuti on ka raamatutegelastega. Palju me suudame ja tahame seejuures säilitada inimlikkust? Eriti kui tilgakegi võimu magusat mürki meil mööda keha verega laiali voolab? Eks paljuski nende valikute tegemisel meid juhivad vabaduse-iha, armastuse-iha ja turvalisuse-iha ning see on ka "Kui tuvid kadusid" karakterite argipäev. Ainult, et argipäeva kui sellist, tolles ajastus ja sellistel tegelastel polnudki... Lõppude lõpuks paneb jällegi mõtlema, et kas sõjas (ka külmas sõjas) on üldse "pahad" ja "head" inimesed- kui ise oleks seal olnud sellel ajal, siis ilmselt number 1 missioon oleks "elus püsimine". Ja seda me inimesed teeme ju tavaliselt mis-hinnaga-iganes. Ja eesmärk pidavat abinõud pühitsema... Nüüd tahaks juba järgmist Sofi Oksanen-i raamatut lugeda!)

Remondimees - Vanemuine

 



 Mõnikord, üliharva, tuleb mõni raamat või film või miks ka mitte teatritükk Su ellu just sellel kõige õigemal ajal. Sinul endal, sinu ümber ja ümbritsevate elus on just üleval need samad teemad ja mõtted, mida vaatad või kuuled ja Sa justkui tunned ära, et jah, selles kohas ja hetkes ja elamuses ma olen justkui omas kodus. Täpselt nii juhtus minuga Sadamateatris.

 

 Mõnikord, üliharva, ei pea teatritüki sisu olema eriliselt sügav ega ammugi mitte keeruline, et sügavalt hinge minna. Piisab, et vajutatakse õigetele klahvidele ning tekib see harmooniline muusika, mis avab hingekeeled ja lugu hüppab sinna sisse ning teeb hinge pesa ja tal on seal soe, sest ta oma soojusega soojendab hinge soojaks. Täpselt nii juhtus minuga Remondimeest vaadates.

 

 Mõnikord, üliharva, kuulad ja vaatad ühte teatritükki ja kuigi tegemist on kurbade nootidega, ent siiski elujaatava, ja armsa tükiga, mis pakub ka sooja huumorit ning mille juures lavastus ei mängingi suuremat rolli, sest kõik rollid mängivad ideaalselt ära väga head näitlejad ning kõige olulisemaks tõusebki see lihtne lugu, siis märkad märkamatult, et terve etenduse ajal on su suunurgad ülespoole ja aja kulg kaotab oma tähelepanuväärsuse ja sa lihtsalt naudid. Täpselt nii juhtus minuga Külliki, Maria ja Taneli mängu jälgides ja nende tegelastele kaasaelades.

 

 Mõnikord, üliharva, ei saagi aru, et sa jälgid teiste inimeste armastust ja armastuse otsimist ja leidmist ja sa justkui tunned, et oled ise otsinud ja leidnud midagi. Midagi, mis samahästi võib olla armastus. Armastus elu ja headuse ja armastuse enda vastu. Täpselt nii juhtus minuga kuulates seda lugu, mille auteur Urmas Lennuk on ise lavale seadnud.

 

 

 Kammerlikult, vaid kolme näitlejaga etendatud lugu emast ja tütrest. Ja muidugi ka remondimehest, kes tuleb ei-tea-kus-kohast (no tegelikult remondifirmast "Ingli tiivul" - ja see ei ole midagi "üleloomulikku", nagu võiks arvata... õnneks :)) ning lisaks kodumasinatele ja muule tühjale-tähjale kodustele asjadele näib remontivat ka midagi palju olulisemat - inimesi ja nende suhteid ja suhtumist ka iseendasse...

 

 Ema, kes tahab leida teed tütre igapäevaellu toetava, hooliva ja mõistva emana, aga tahtmine on taevariik... Usaldus ja sellise tasandi austus tuleb ka emal välja teenida. Ja õige ongi... miski oluline siin ilmas ei ole iseenesest mõistetav. Keegi, ka isegi ema mitte, ei saa eeldada selliseid asju teiselt inimeselt. Tütar, kes juba kolmekümnendates, pole ikka leidnud endale elukaaslast. Ühest küljest on mingi bioloogiline kell kusagil tiksuma hakanud ning teisalt ei taha ta ka ema jälgedes minna... Emal justkui on olnud kunagi mingi mees... kunagi... sest tõestuseks on tütar ise (ja midagi veel, millega publikule kohe tüki alguses mõista antakse)... aga ema on siiski üksik ja üksinda. Olgu öeldud, et ema üksindust ei tunne, sest tütar elab tema juures ja näib nagu rohkem tal enam selles eas vaja ei olegi, aga tütar ihkab eemale ema tiiva alt... või pealt... Ja siis see remondimees... kellest justkui alguses tundub tekkivat lootusesäde tütre jaoks... kuid üllatus-üllatus... ei lähegi see asi päris nii... Edasi ei tahakski sisuliini enamat avada, sest see tuleb endal avastada :)

 

 Külliki Saldre emana on justkui kergelt labiilne, natuke kehv valetama ja varjama, kuigi tal on õnnestunud saladuses hoida tütre eest see isa-teema. Omamoodi ehk isegi natuke ebausutav, sest ta näib seda jagavat kõigi teistega - ka kellegi võõra remondimehega ja samas tütre eest on suutnud selle üle 30 aasta saladuses hoida... See, et ta kõik ära lõhub, see sobib küll hästi pilti. Tüüpiline keskea ülemise otsa naine, kes vaatab mingeid tühipäevaseid seebikaid, ise nentides, et "jälle see sama jama läheb lahti"... ent ometi vaatab seda sama vana jama uuesti ja uuesti erinevatest seepidest... Ju see pakub mingit aseainet parajasti omaenda elamata tunnetele... aga selliseid inimesi on ju niiii palju. Ka mina tunnen mõngingaid...

 

 Maria Soomets tütrena on alguses ärritav oma ema-kirumisega... muudkui vinguva häälega "ema" ja "ema"... Kuid see on muidugi rollile ja tekitatavale tundele vajalik. Ühest küljest ei teagi nagu kelle poolt olla, kellele rohkem kaasa tunda? Kas lapsele, kes peab kannatama vanaks saava emaga kooselu või emale, kes tahab, et tütar leiaks endale kedagi, ent samas tahab ka tütrega koos olla ja tema jaoks olemas olla... oskamata just selle kõige tähtsama jaoks meelejärgi olla... kuigi ilmselgelt seda siiski tahtes...Tütar on siiski tubli ja teeb eesmärgi nimel tööd. Tõesti, kui lihtsalt kodus kössitada ja oodata, et keegi prints kusagilt telekaekraanilt kohale ilmub, siis võib ootama jäädagi. Tuleb minna välja ja kohtadesse kus tõesti võib tekkida mingi suhe teise inimesega. Ja kui sellest ei piisa tuleb hoogu anda ka suhteportaalide või muude tänapäevaste võimalustega. Tütre karakter muutub siiski tüki edenedes ja tema tegutsemistele ja tema üksindusele kaasaelades kasvavalt sümpaatsemaks. Ühel hetkel taipasin. et tahaks tõesti, et tal hästi läheks. Üks terve tüki lemmikuid stseene oli Maria väike monoloog, kus ta loetles pika nimekirja põhjuseid, mida ta oma elust partneriga ootab... neid muudkui tuli ja tuli ja tuli... tegelikult oleks võinud veelgi tulla :) Ja see sära ja ihkamishelk, mis Mariale silmadesse tuli sellel ajal, see oli kuidagi nii läbitunnetatud, justkui ta oligi sellel hetkel see tüdruk.

 

 Tanel Jonas, a.k.a. "The Hääl"... laseb oma ainsal tüki mees-, kuid selle eest Missugusel häälel naispartnerite võimsate ja selgediktsiooniliste häälte vahel heliseda. Tema roll alati ja kõikjalt headleidva ja armastust otsiva mehena on just nii südamlik, nagu ta selle imelise kergusega suudab luua (see on nii ehe, et jääb mulje, nagu näitleja näitleks iseennast). Tundub, et selliseid mehi pole olemas, aga ma tahaks arvata, et ma isegi sellesarnane olen (vähemalt püüan) - hmmm - "klassikaline samastumine" :) Natuke mehe kohta emotsionaalne, kuid ikka headuse poole pürgiv ja teistele seda selle kõrvalt samuti jagav. Justkui "kõrval" ta seal suurema osa ajast ongi... ja kõrvalt näeb teinekord asju palju paremini ja selgemalt. Olles ise "sees" ei pruugi aduda seda, mis Sul olemas on. Pigem võib see tunduda hoopis ahistava ja lämmatavana. Kõrvaltvaatajale, kellel see oma elust puudu, võib valuga näha, kuidas teised seda ei taju, aga mida tema just endale ihkab...

 

 

 Lavastuslikus mõttes eriti palju ei saagi nagu aru, mis on otseselt "lavastatud". Lugu on pigem lavale seatud-sobitatud. Kuid ega selline igapäeveluline lugu vajagi mingeid suuremaid trikke. Piisab mõnest väiksest nõksust... nagu näiteks Meelis Kompuse kasutamine uudistelugejana... Täpselt nii ongi muide, et need, kes uudiseid loevad AKs, nende hääl omab mingit sisestusjõudu... et justkui iseenesest kuulad, et mis uudistelugejal "olulist" öelda on ja usud seda... ja kui see tekst, mis siis uudistelugeja teadustab... no ütleme, et need "uudised" olid palju olulisemad - mõnda võiks isegi kasutada "paroolina" igapäevaelus - näiteks "Hommikul on oodata udu postkastis" :) Või see uudis 30-aastasest naisest, kes on kadunud, kuid kelle kohta mõni aeg hiljem teatatakse, et ta on koju jõudnud ja "vanemad on õnnelikud"... ei tea, kas autori peidetud iroonia ja ajastutempel selle kohta, et üha vanemad "lapsed" elavad endiselt oma vanema(te) juures... aga tegelikult töötas ka lihtsalt hea kontekstuaalse naljana :)

 

 Lisaks terve rida elulisi lõigukesi, mida just Lennuk tundub kõige paremini oskavat teatritekstiks muuta (hea paariline minu meelest on sellele tükile näiteks "Rongid siin enam ei..." - kui see meeldis, siis usun, et suure tõenäosusega meeldib ka "Remondimees"... minu jaoks oli "Rongid..." viietärnitükk ja nö.modernne klassika). Näiteks see "Päikest" oma kirjadele allakirjutamise teema... kui ma hakkasin mõtlema, et kes minu tutvusringkonnast seda kasutavad, siis täpselt Laura-sugused naised... kuigi jah, eks ma isegi olen kunagi seda mõned korrad vist kasutanud :) Kuigi ma ei mäleta, aga võibolla ka hetkedel, kus minu päeva tipphetk oli "voodipesu kokkulappimine" :) Või siis seegi teema, et kui oluline on teada, et ma ei ole absoluutselt kõigi meelest kole. Et on keegi, kellele just mina meeldin... keegi, kelle jaoks just mina olen ilus. Ja kui see inimene on veel oluline, kelle meelest Sa oled ilus, seda olulisem... kasvatab ju enesekindlust küll... isegi nii palju, et endal natist kinni võtta ja anda kütet eluvaimu mootorile. Miks ka mitte tunde, et elu on veel ees ja see võib igasuguseid pöördeid ja näiteks huvitavaid inimesi su ette visata kui sa ainuüksi kodus telekaees ei passi.

 

 Ja mis kõige armsam, et see lõpp oli just selline (üleval esimesel fotol)... suhkrumagus ühel poolt, aga samas kõik ei läinud ka päris nii, nagu ameerika filmides...

 

Hinnang: 4+/5- (Aasta esimene draamatükk oli jälle peaaegu täistabamus! 2012 oli selleks Ugala Duetid, mis püsis mul mingis mõttes läbi aasta nö. "kaasas". Remondimees on samuti kuidagi lihtne lugu, aga tihti just lihtsuses peitubki geniaalsus. Südamlik - saab naerda, saab nutta - oh jah, vahepeal pidi minusugune isegi pisaraid tagasi hoidma... no tõesti läks hinge! Palju arutlusemisainet ega ka mõtlemisteemasid küll ei pakkunud, pigem ikka kaasaelamist ja mõjus just oma siiruse ning äratuntavate karakterite ja olukordadega. Kuna Urmas on minust vaid paar aastat vanem, siis sai ka vaheajal arutatud, eks miks ta teemad ja isegi mingid sõnakõlksud, nagu näiteks M.O.T.T. ja mõtted, mis ta teksti sisse on peitnud, tunduvad nii tuttavad, selgestimõistetavad ja arusaadavad. Mitmed situatsioonid ma usun, et just "eriti" meievanustele tuttavad, aga ehk just nimelt see samaealisus... Olen sama pannud tähele ka teiste omavanuseliste näitekirjanike ja lavastajatega, nagu näiteks Ivar Põllu... aga ju me kõik tuleme mingis mõttes sarnasest lapsepõlvest, me nägime samu nõukaaegseid multikaid, kuulasime samasugust Vikerraadiot, nägime ainult ühte eesti telekanalit, lugesime samu raamatuid, kasvasime üles samasuguste lähiajaloo keeristormide sees jne... võibolla sellepärast ongi päris palju äratuntavat ning "kodusolemist" just selliste autorite lavastusi vaadates... mina igatahes soovitan julgelt seda tükki just eriti 67-76 sündinud inimestele, aga tegelikult on sellised pereteemad ja armastusteemad ja inimsuhteteemad universaalsed ja huvitavad pea kõikidele vanustele :) Ja kuigi minul oli seal seekord ka muud tegemist, siis ka lihtsalt selle tüki pärast tasub Tartusse sõita kahtlemata!)

 

 

Tekst lavastuse kodulehelt:

REMONDIMEES

Tekst/lavastus/pilt Urmas Lennuk
Heli Taavi Toom
Valguskunstnik Andres Sarv
Osades Külliki Saldre, Maria Soomets, Tanel Jonas
Kestab 2h05'

Tänapäev. Eesti väikelinn. Ema ja tütar. Üks armastab oma kirju lõpetada sooviga: „Päikest!“ Teine vihkab seda. Mõnikord on võimatu aru saada, mis just kellelegi täpselt närvidele käib, kuid pinge on õhus. Pinge ja armastus. Hoolimine – isegi piirini, kus see võib haiget teha. Kuni juhtub, et tuppa astub remondimees.

Kui palju muutub meie elu uue põrandavaiba pärast? Või seinatapeedist? Suudab meie elu sisuliselt teiseks muuta vaid uus suhtumine? Kui oleme terve elu teadnud, et oleme koledad ja ei saa mitte kunagi millegi erilisega hakkama, aga ühel päeval tuleb keegi ja ütleb: "Sa oled ilus, Laura. Sa oled pööraselt ilus. Kui ma sind vaatan, Laura, siis ma tean – elu on alles ees!"

Esietendus 24. novembril 2012 Sadamateatris

Talvkevadisest mängukavast...

Hetkeseisuga on mu kevadine teatrikava järgmine:
Vanemuises:
"Grease" (üle pika aja saab jälle Malviuse lavastust näha! Kunagine Linnahallis nähtud muusikal oli küll päris hea. Head tuttavad laulud ka. Kuigi Jaani ja Suviste fännide sekka ma ei kuulu. Pigem ongi põnev, kes Betty Rizzo rolli saab. Linnahallis jättis Evelin Võigemast küll kustumatu mälestuse),
"Karjäär" (üks eelmise aasta kiidetumaid tükke! Uusbergi autoriteater. Loodetavasti rohkem "Pea vahetuse"/"Vahepeatuse" suunda kui "Kuni inglid sekkuvad" või "Jõu" kanti),
"Musta pori näkku" (peaks ehk raamatu enne läbi lugema? Olen igatahes valmis roppusteks. Aga eelkõige ootan jälle Mähari rolle),
"Nagu paplid tuules" (uuema aja maailma hit-näitekirjandus - lisaks laval Tommingas, Kaljujärv, Lumiste),
"Remondimees" (Üle pika aja näeb Küllikit ja Mariat suuremates rollides. Urmas Lennuki autoriteater),
"Tagasi Eestisse" (Vadi autoriteater. Raamatut kiidetakse, aga tüki kohta on vastakaid arvamusi.),
"Üks asi" (põnev salajane projekt),
"Üksildane lääs" (Martin McDonagh).

Linnateatris:
"Hamlet" (Võigemasti lavastuse kallal on noritud palju, aga tuleb see siiski oma silmaga üle vaadata)

Draamateatris:
"Hävituse ingel" (Polanski film oli tippnäitlejatega ja väga hea, aga see tundubki pigem teatritükiks sobima),
"Kevadine Luts" (Uusbergi lavastus, mida on kiidetud, kuigi ka liiga pikaks kirutud. Uusbergi tegemised on minu jaoks nagunii huvitavad, isegi kui nad ei tule alati minu maitse järgi, on tal alati Pea vahetus ja Vahepeatus tagataskus enda kaitseks olemas),
"Laevahukk" (Nüganeni uus lavastus, kus on Linnateatri ja Draamateatri näitlejad segamini).

Tartu Uues Teatris:
"Tund aega et hinge minna" (ehk läheb hinge? Monotükk ja Viire Valdma minule meeldib, ma isegi kujutan teda üksi laval ette, kuigi pole varem näinud.)

Von Krahli Teatris:
"Von Krahli muinasjutud" (lahe, saab lastega teatrisse! Liina Vahtriku mängu lähen ka alati ülima hea meelega vaatama, rääkimata VKA tibudest.)

Endlas:
"Pühamatest pühamad" (Õunapuu kirjutatud, seega suurte eelarvamustega lähen vaatama. Tahan lihtsalt nendest eelarvamustest jagu saada ja annan veel ühe võimaluse (endale), ehk pettuda polegi võimalik)

Rakvere Teatris:
"kevad ja suvi ja" (Õnnepalu ja Mälberg - mmmmmmm selles valemis on kõik komponendid suussulavad... ja raamat oli ju ülimalt hea!),
"Meresõitja" (meestekas ja Rakvere Teatris on mitu vinget meest. McPherson oma iirilikkuses on tavaliselt hea materjal ka)

Kuressaare Linnateatris:
"OTMA-Nikolai 2.tütred" (kauaoodatud, ometi saab seda näha! Kogu see Nikolai II ümbritsev ajalugu on põnev. Olgugi, et sedapuhku on tegemist väljamõeldud ajalooga, on siiski huvitav. Huvitav näitlejateansamber ka.)

----

Hingel on eriti kõvasti kevadistest mängukavadest mitmed tükid veel -

Linnateater:
"Kolm vihmast päeva" (kaasaegne maailmadramaturgia, mis on palju laineid löönud),
"Teekond" (Pedajas lavastab Linnakas ja Draamateatri näitlejad on segatud Linnateatri omadega),

Vanemuine:
"Tappa laulurästast" (no lihtsalt peab ühel päeval ära nägema, mida erilist Pulk ja Soomets seal teevad, et kõik kahisevad sellest),
"Oblomov" (olen reklaamteksti ohver - see lihtsalt tundub midagi just minule... lisaks Rein Pakk peaosas),
"Inimese parimad sõbrad" (Rein Paku vaimusünnitused on minule tavaliselt ikka meeltmööda olnud, vaevalt et see oleks erand, lisaks hea näitlejate kamp).

Ugala:
"Minu oma" (Karusoo lavastus - huvitav sisu, sotsiaalne),
"Ladu" (Raivo E.Tamm ja Aarne Soro on kokku lastud, lisaks teised lahedad Ugala mehed),
"Idioot" (räägitakse, et noortel on see väga hästi välja tulnud - Viljandisse ei sõida, aga kui Tallinnasse toovad, olen kohal),
"Minu isa 20 aastat hiljem" (Pille-Riin Purje kiitis kunagi ja ma usun, et see ongi nii hea).

Vat Teater:
"Faust" (no kõik järjest kiidavad. Tundub midagi erilist ja seega põnevat olema. Kuigi ma esimese hooga praakisin selle oma plaanidest välja. Mul on silme ees kui Madli Pesti Klassikaraadio Delta saates ütles mulle, et "seda peab nägema" ja teised kui ühest suust... või pigem "peast" :) nookusid kaasa),
"Rekvisiitori tähetund" (sisu lihtsalt tundub nii magushapu, et see ei saa muud olla kui kurbnaljakas ja see on hea!).

No99:
"NO60" (you had me on "Juhan Liiv").

Nukuteater:
"Shrek" (lahe multikas, usun, et kindlasti ka mõnus lastemuusikal),
"20000 ljööd vee all" (erilised projektid on ikka põnevad.),

Tartu Uus Teater:
"2013" (ei teagi ju sellest veel midagi, aga mul on usku tegijasse :)),
"Keskea rõõmud" (kultusklassika-miks ka mitte).

Estonia:
"Prints ja kerjus" (vennad Piusid!)

PolygonTeater:
"Näha roosat elevanti" (pidavat olema väga hea materjal, puäntidega ja puha!)

Rakvere Teater:
"8 armastavat naist" (Ozon-i film on nähtud, kunagine Endla lavastus 70ndate lõpust ka nähtud ja isegi lindil olemas... Rakvere naised on ägedad - see saab olema midagi imelist),
"Leegionärid" (LRis ilmunud näidend - Aleksejev on üks Eesti tippe hetkel),
"Suvi ja suits" (Mait Jooritsa debüütlavastus oma koduteatrus. Tennessee Williams - ei saa jätta vaatamata).

Kuressaare Linnateater/Ugala:
"Vana õngitseja" (armsad Ugala näitlejad, kes kõik eriliselt hea komöödianärviga),

Endla:
"Heinrich IV" (Pirandello, kui ma ei eksi. Usun, et Rekkor teeb kindlasti hea rolli ja kogu see "mäng" oleks huvitav näha),
"Viimane kauboi" (yess, ometi Eestis üks countrymuusikal!),
"Vaikus".

Kell10:
"Hukkamõistu koor"(Matvere comeback teatrisse... ja ta pole laval üksi - vähemalt Raivo E.Tamm on sekundeerimas),

RAAAM:
"Tahame luua näitemängu..."(nii palju vastakaid arvamusi pole juba kaua kuulnud - ühed kiidavad taevani, teised teevad täiesti maha- minu tütar k.a. Nad mängivad seda sobivasti minu sünnipäeval...)

---

Andsin uusaastalubaduse kirjutada vähemalt nendest tükkidest, mida mind on kutsutud vaatama. Lisaks katsun kirjutada kohe paari päeva jooksul, et emotsioonid oleks värsked. Kolm mälestuste põhjal teksti on veel eelmisest aastast ka kirjutamisel ("Suveunistused", "Naised valitsevad maailma" ja "Pokude aastaring" - kõik ühel või teisel põhjusel armsad ja head).

Peale teatri:
Palju mõtteid äratas film "Jiro unistab sushist". Ühtlasi tahaks kirjutada Pii elu raamatust ja filmist ja mida andis üks või teine. Oksaneni "Kui tuvid kadusid" eriti mõtteid ei äratanud, aga oli lihtsalt põnev lugemine... hetkel on öökapil Kareva viimane luuletusteraamat.

Kohe kui tööl saavad eelarved kinnitatud ja võib vähemalt öisel ajal muule ka mõelda kui tööle, on ka aastakokkuvõtted tulekul. No ja muidugi on ka sport see, mis piirab kirjutamist, kuigi hetkel on tõesti tööd liiga palju - ka seal on eelmise aasta kokkuvõtete aeg ning ühtlasi uue aasta plaanide seadmise aeg.

Ei julgegi enam hõisata, sest viimastel kordadel on see hoog kiiresti raugend, kuid tee blogisse ja kirjutamishimu olen ka vähemalt praeguseks tagasi saanud :) Isegi spordist võiks mõnikord midagi kirjutada...

Kosmonaut Lotte - Vanemuine

 

Vanemuisest on saanud Eesti muusikaliteatri lipulaev. Kahjuks on möödas need armsad "Linnahalli" ajad, mil iga uut muusikali lihtsalt pidi vaatama, sest neid tehti nii harva (aastas 1-2). Kuid Eestist pole muusikalihullus kadunud ja ilmselt ei kao ka veel niipea, sest juba lapsest peale on võimalik sellesse žanri endale pesa teha. Nii armas mälestus jääb ju igale lapsele, sellest kui ta vanemaga koos on käinud teatris - saanud oodata etenduse algust, kuulata orkestri häälestamist, vaikselt kustuvate tulede saatel särasilmil elevuses oodata, mis toimuma hakkab. Vaheajal muidugi kohvikust midagigi osta ning kava lugeda või kasvõi lihtsalt seda tähtsat tööd teha - kava enda käes seda hoida. Ja eriti tähtis ju veel see, et koos on vaatama tuldud "laste"-teatrit - seega lapsevanem on võtnud samuti aja, et pühendada paar tundi või rohkemgi puhtalt oma lapse huvile, varjatult muidugi kaasaaidates ka tema kultuurilisele harimisele ja emotsionaalse intelligentsuse arendamisele.

 

Ja kui lihtne seda on teha kui eestimaiselt kodust "Lotte"-t tehakse korralikult ja pingutustega, nagu Vanemuise muusikalide puhul ikka (isegi siis kui need ei peaks meeldima, ei saadeta seal kunagi poolikut või praaki toodet lavale). Eks ta "toode" selles mõttes ju ongi, et kogu see Lotte-brand on juba saavutanud mingisuguse tootelise taseme. Ka minul õnnestus kunagi oma näpp sellele kaasaaitamiseks asjasse segada, nimelt Mitsubishi Stockholmi esinduses töötas kunagi juhina üks Jaapani härra, kes sattus Lottest vaimustusse ning viis selle esimese multifilmi ka Jaapani kinodesse.

 

Vanemuise Kosmonaut Lotte ongi eelkõige mõeldud just lastele. Mina täiskasvanuna sealt endale eriti mida noppida ei saanud peale rõõmu oma lapse vaatamisrõõmust. Selle eest oli mu 6-aastane meie mõlema eest vaimustuses. Minu, kes ma tegelikult siiski juba sihtrühmast olen väljunud(? :)), teadsin ainult võibolla ühe targa küsimuse esitada - Kus on Bruno? Ka lapsel tekkis kohe sellepärast mure, aga natukese aja pärast leidis siiski lahenduse - "ju neil polnud võtta kedagi Brunot näitlema". Mina pole "Lotte ja Kuukivi saladus" multifilmi näinud, millel ilmselt see muusikal ka baseerub, aga jällegi mu targem teatrikaaslane teadis öelda, et multifilmis oli Bruno olemas.

 

Etendus oli üdini heatahtlik ja positiivne ja see on sellisel kärtsul-mürtsul ajastul lausa hädavajalik. Lugu jutustab Lotte reisist kuule, kus on ühel tema sõbral sünnipäev. Kuul elavad kolme kõrvaga jänesed ja koos mängitakse, lauldakse ning süüakse Lotte kaasatoodud pannkooke. Külla saabuvad ka professorid (minu lemmikosa etendusest) ning juhtumisi on kuule tulnud ka Lotte pere naabrimees - jänesehärra Adalbert, kes on isemoodi mõtlemisega ning satub igasugustesse sekeldustesse. Lõpus kui maale tagasi minnakse toimub ka igaaastase leiutamisvõistluse finaal.

 

Seda pole vist vaja eraldi mainidagi, et 6-aastase jaoks oli see üks põnev elamus. Tema vaatas suure huviga ning kui ma temalt pärast kodupoole jalutades küsisin, et mis talle kõige rohkem meeldis, sain vastuseks - kolme-kõrvaga jänesed. Lotte muidugi ka. Paar korda etenduse ajal lõkerdas korralikult naerda, aga naeru jagus tal tegelikult heldelt läbi terve etenduse. Ja no plaksutamist ei saanud jätta kasutamata ainsalgi vähegi sinnapoole võimalusel...

 

Minul, praktiliselt otse 2 tunniselt jooksult tulnud "vanamehel" oli siiski tükk tegemist selle põnevuse ülesotsimisega. Alguses olin tõeliselt Lotte-vaatamiseks ennast meelestanud ja ootasin põnevusega, mis toimuma hakkab. Uhke Leiutajateküla-kardin ja selle tagant avanev mõnusalt kujundatud lava... kuid üsna pea sain aru, et see pole siiski selline tükk, kus oleks mõeldud mingite varjatud naljadega ka lapsevanematele - ei - see on puhas "lastekas". Ja hea ongi. Lavastajaks Ain Mäeots, kelle lavastused on tavaliselt ja nõnda ka seekord viimse detailini paigas, jääb mulje, et isegi liiga paigas ja rõhutab seda "toote" tunnet. Samas süda ja hing on ju Lottel ja sealsetel tegelastel õiges kohas ning need tegelased, Lottega eesotsas, on hingeks ka kogu lavastusele.

 

Ok, ega see polegi ju minusugustele mõeldud. Ja siis hakkasingi rohkem tehnilistele asjadele tähelepanu pöörama. Esiteks muidugi Lotte. Minu "Lotte"-kujutelm on tugevalt Gerli Padari näo ja häälega. Ei võtnud ma Luisa Värk-i Lottena kohe kuidagi omaks. See pole üldse Luisa süü. Laulda ta oskab ja väga hästi (ta oli isegi minu superstaari-lemmik, too ainus hooaeg, kui ma seda saadet vaatasin), aga näitlemiseni on ikka veel pikk tee käia. Ja mis see siis ära ei ole - mingit koeraplikat üdini postiivse energiaga teha, eks? Aga vat on - ma üritasin ühest ja teisest otsast leida neid varjundeid, et ta kuidagigi "mängiks" üht või teist asja, aga ei - ta pidevalt "esitas" teksti. Terve tükk ühe tonaalsusega, alati üdini positiivselt, innukalt ja justkui kooliteaterlikku lauseintonatsiooni kasutades. Õnneks siiski lauludes pääses ta sellest välja ja neid oli väga hea kuulata. Leian, et lavastuse suurimaks miinuseks tegelikult oligi see, et Lotte-karakteril ei olnud sellist "Bruno"-t või kedagi kõrval. Lotte-l ei tekkinud neid natukenegi sügavamaid ja sisukuse mõttes vajalikke dialooge kellegagi. Ta oli justkui vastavalt siis kas maal või kuupeal kas lepatriinude või jänesepere salgajuht ja kõik. Kui näitlejatest veel midagi eraldi välja tuua, siis tahaks öelda, et ega päevad pole vennad - reedel nägin esmakordselt Simo Breede-t laval (Cabaret) ja pettusin, aga Lottes tema suslik oli väga mõnusa karikatuurse liikumisega. Ja sellistes detailides peitubki selliste karakterite lahedus. Lotte kuupeal elava sõbrana ta hajus siiski massi ära ja sealt ei suuda ma millestki tema mängus kinni haarata.

 

Uskumatu, aga ma ei tundunud Tõnu Kilgast ära! Käisin vaheajal spetsiaalselt kavast vaatamas, et kes see Adalberti rollis on, aga isegi kui ma tema nime olin lugenud ja vaatasin selle teadmisega teda (21.reast) II vaatuses, ei uskunud ma seda, et see kes on laval, on tema. Justkui oleks kavas olnud trükiviga... (aga dublant Jüri Lumiste oli ta veelgi vähem...) Igatahes on Adalbert üks värvikamaid kujusid kogu etenduses. Ja mida etendus edasi, seda ägedamaks ta muutus. Kuni lõpus oli Kilgas juba täitsa hoos.

 

Minu lemmikuteks kujunesid "professorid" - Veikko Täär ja Juss Haasma. Tekkis kohe huvi, et kui palju on lavastaja sekkunud ja muutnud nende mängu teineteisest erinevaks või neil ongi nii erinev mängustiil? Kas nad on taotluslikult mänginud, üks sellist justkui tagasihoidlikumalt ja teine bravuursemalt ning näiteks ka kätega palju rohkem vehkides - mis tema karakteri elavamaks tegi? Juba nimed - Aadu ja Peedu olid sellistele tegelastele suurepärased! Ikka ja jälle päris Eesti värk :) Olgugi, et "kuu peal"... Ja mis te arvate, kumb näitlejatest oli selline energilisem ja liikuvam ja kumb tagasihoidlikum ja oma liigutustes justkui vähemate emotsioonidega.... --> Vastus - Täär oli see ägedam ja Haasma niiölda sirgema selja ja vähemate emotsioonidega. Aga see oligi hea, et nad nii erinevad olid. Inimesed ongi erinevad... Ja liskas ka Tääri mängitud Theodor ja Haasma mängitud Oskar olid hoopis teistsugused karakterid. Kuid need mõlemad siiski mitte nii esilekerkivalt lahedad, nagu professorid.

 

 

Minu kõige suurem aplaus kuulub kunstnikele. Iir Hermeliin, Rosita Raud ja valguskunstnik Palle Palmé on teinud just lastetükile vajaliku värvilise maailma. Nii roheline Leiutajateküla kui sinine (eriti hea ja huvitav, et mitte "kollane") - kuu, kus jäneste urg-kodumaja huvitavalt kokku ja lahti liikus. Ja muidugi kõik need kolme kõrvaga jänesed ja muud elukad ka. Ainult Karu oli kuidagi mitte-karu. Lisaks lahe lepatriinude kamp, kelle värvikuses ja kujudes saab ilmselt hoopis tänada Lotte-multikate autoreid (ehk siis eriti kunstnik Heiki Ernitsat) :) Aga ka sellised pisidetailid, nagu näiteks see lepatriinu, mida laval omavahel liigutati ja mille tiivad liikusid motoorselt veeretades üles alla. Nii armas! Ja kes 6-aastane endale ei tahaks sellist suurt lepatriinu-nukku :)

 

Hinnang: 2+/4+ (Raske on sellisele lastetükile hinnangut anda. See 2+ minu tasandilt pole lihtsalt lõpuni aus, sest seda tükki ei olnudki ju tehtud minuvanustele. Samas ei saa ma ka öelda, et see tükk oleks olnud eriliselt hea lastetükk, sest ka selliseid on jäänud siin viimastel aastatel päris tihti ette. Samas minu lapsele meeldis kõik ikka kohe VÄGA. Ta oli veel õhtul kodus oma nukkudega mängides tükis sees ja viimased sõnad enne uinumist olid samuti seotud teatriga. Järelikult liigutas see teda ikka korralikult. Sellepärast ka tema silmade läbi - minu arvatud tema hinnang 4+ Lisaks meie mõlemapoolne soovitus - viige oma lapsed teatrisse! Uus, oma, eestimaine Lotte sobib selleks igal juhul ning veel eriti hästi lastele vanuses 3-8.)

 

Tekst lavastuse kodulehelt:

KOSMONAUT LOTTE
Lastemuusikal kahes vaatuses

Autorid Janno Põldma, Heiki Ernits, Priit Pajusaar
Laulusõnad Leelo Tungal
Lavastaja Ain Mäeots
Muusikaline juht ja dirigent Tarmo Leinatamm
Dirigent Lauri Sirp
Kunstnikud Iir Hermeliin ja Rosita Raud
Koreograaf Janek Savolainen
Valguskunstnik Palle Palmé

Peaosas Gerli Padar või Luisa Värk
Osades Aivar Tommingas või Juss Haasma, Robert Annus või Simo Breede, Jaan Willem Sibul või Märt Jakobson, Tõnu Kilgas või Jüri Lumiste, Pirjo Püvi või Maria Kallaste, Veikko Täär või Tanel Jonas, Risto Orav, Krista Kotselainen jt
Putukad ja kuujänesed Susi Ann Kaljas, Laura Danilas, Kristiina Raahel Uiga, Linda Lukas, Karoliine Pärlin, Sigrid Tomson, Krista Kotselainen, Viktoria Soodla, Helen Värno, Gertrud Tomson, Sonja Liis Kaara, Merly Teder, Diana Lodeikin, Meriliis Tepper, Kaspar Kiisk, Kristo Saarna

Vanemuise ooperikoori vokaalansambel Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Siiri Koodres, Endel Kroon, Aime Roosileht, Ivar Saks, Mehis Tiits, Margus Toode, Marika Villemson, Anne Vilt, Liina Tordik

Bänd Riho Lilje (kitarr), Jürmo Eespere (klahvpillid), Alari Piispea (basskitarr), Tiit Kevad (trummid)
Kaasa teeb Vanemuise Sümfooniaorkester

Lotte ärkab hommikul oma kodus ning õhtuks on ta jõudnud juba Kuu peal ära käia! Tegusa Lotte jaoks on see tavaline tore seiklus ning nagu ikka, on tal päeva lõpuks jälle mõni uus sõber ja hulk uusi teadmisi. Kuu peal käib ära ka jänes Adalbert – mida tema seal teeb, saate teada, kui tulete teatrisse!
Kestab 2h15min
Esietendus 5. mail 2012 Vanemuise suures majas
Tähelepanu! Kuni 3-aastased lapsed saavad etendusele sülepiletiga (hind 3,6 €, võimalik osta enne etendust kassast).
Fotod: Alan Proosa

Cabaret - Vanemuine

 

Cabaret aluseks on Christopher Isherwood-i 1939 ilmunud romaan "Goodbye to Berlin" (e.k. "Hüvasti, Berliin" Huma 2001). Raamatu tagakaanel on tekst: "Kirjanik George Orwell on raamatut iseloomustanud sõnadega: "Suurepärased visandid lagunevast ühiskonnast". Mõrkjas kõrvaltvaatajapilt ning ühiskondlike sündmuste poolt eraeludele avaldatava brutaalse mõju ere kõnekus on teinud Hüvasti, Berliinist ühe kõige jõulisema ja populaarsema romaani, mis 20. sajandil inglise keeles kirjutatud. 1971. linastus raamatust lähtuv Bob Fosse film "Kabaree", Liza Minelliga peaosas.

 

Kui oleme täpsed, siis film jõudis kinodesse siiski 1972.aastal. Kirjanik planeeris tegelikult kirjutada episoodilise hiidromaani Hitleri-eelsest Berliinist, kuid lõpuks piirdus siiski kuue palaga, mis moodustavad järjepideva jutustuse, mille lugu kestab alates 1930.aasta sügisest kuni 1932/33 talveni. Ehk raamatu sisu tegevus kestab u. 2 aastat. Kusjuures raamatus on peategelaseks kirjaniku enda nimeline tegelane, mitte Clifford Bradshaw, nagu teatrilaval. Filmis on antud sellele tegelasele hoopis kolmas nimi. Kuid kõigis kolmes figureerib keskse tegelasena Sally Bowles. Huvitav fakt ehk ka see, et Isherwood sai inspiratsiooni Bowles-i nimepanekul ühelt heliloojalt (Paul Bowles), nagu ta oma memuaarides kirjutab: "liked the sound of it and also the looks of its owner."

 

Muusikalilugu toimub peamiselt Berliinis aastal 1931, kui natsid hakkasid võimule tõusma ja tõusidki. Lugu pöörleb ühest küljest Kit Kat klubi inglannast kabareetantsija (Gerli Padar) ja tema suhte ümber ameeriklasest kirjaniku Cliff Bradshaw-ga (Juss Haasma). Kõrvalliinina hotellipidajast vanaproua Schneideri (Eva Püssa) ja ühe tema üürniku (ka Cliff ja Sally on samas majas üürnikud) - juudist puuviljakaupmehe, härra Schultzi (Aivar Tommingas) armulugu. Kogu tegevust juhatab sisse ning läbi etenduse muudab elu kabareeks ja vastupidi - konferansjee (Hannes Kaljujärv).

 

Broadwayl sai tükk esietenduse aastal 1966 ja seda mängiti ühtekokku 1165 korda. Londoni West Endis nähti esietendust paar aastat hiljem - 1968 ja Sandy roll oli toona ühe teatud Judi Dench-i kanda :)

Eestis õnnestus minul näha seda esimest korda lapsena, 1980ndate keskel, Ago-Endrik Kerge lavastusena Estonias (Sally-Katrin Karima, konferansjee-Tõnu Kilgas, Schultz-Jüri Krjukov, Schneider-Helgi Sallo...ei mäleta, kes mängis Cliffordi) ja 10 aastat tagasi Georg Malviuse lavastusena Vanalinnastuudio egiidi all Vene Draamateatris. Ka tookord oli Sally rollis Gerli Padar, kuid kõik teised näitlejad ja lavastus nii atmosfäärilit, rõhuasetustelt kui ka tunnetuselt hoopis teistsugune. Vanemuises Hovenbitzeri lavastuses on enam-vähem võrdselt Sally ja Cliffi lugu Schneideri ja Schultzi looga. Malviuse lavastus oli ehk siiski kaldu noorte armuloole.

 

"Life is a Cabaret old cham, come to the Cabaret"

 

 

Gerli Padar on kui sündinud Sally Bowles! Võimsalt lauldud, isegi hästi näideldud (see massiline muusikalides mängimine on õpetanud Gerli päris ehtsaks näitlejaks!). Samas muutis see väga tugevaks kontrastiks jällegi teiste laulvate näitlejate laulutaseme (ja mina "vingusin" paar päeva tagasi Russell Crowe laulmisoskuste üle Les Miserables'). Kõige rohkem ehk Eva Püssa kahjuks. Millegipärast mõjus, et tema tegelane laulis vaatet rohkemgi kui Sally. Aga kuigi Eva laulab ju rolli "ära", jääb tal laulmistalendist siiski sellise massiivse muusikalirolli jaoks väheks. Natuke pikemate nootide võtmisest üldse rääkimata, aga ka muidu oli nootide hoidmisega raskuseid. Samas eks dramaatilisemad hetked vabandavad ka mingil määral välja ja võib ju öelda, et need laulud ongi mõeldud nii laulmiseks... Juss Haasma Cliffil on vähe antud laulda, aga Juss ju muidugi laulab ära. Tema lauluhäälel on ka väga iseloomulik tämber (justnagu tal oleks midagi laulmise ajal suus), aga lauda mees oskab. See on minu meelest ka üks "kunstniku" tunnus, et ta on äratuntav ehk, et temas on midagi just temale iseloomulikku. Cliff-i roll on üldse kuidagi tõsine ja mingis mõttes tõre ning marginaalne. Kuigi tegelikult peaks see olema mingis mõttes just tema teekond Berliini ja sealt ära, jääb ta siiski kõrvaltegelaseks ja mõnevõrra isegi teiste tegelaste varju. Tema armastust Sallyga on ka terve tüki jooksul vaid ühes kohas võibolla rohkem näha, siis kui nad pikalt suudlevad ja ma-ei-tea-mida :) samal ajal seal põrandal (laval) teevad. Aivar Tommingat vaataks iga kell ja igas tükis. Ka siin on ta vanamehest, armastuse leidnud tegelasena suurepärane ja Aivari mõnus lauluhääl on juba tuttav mitmetest muusikalidest. Samuti mõjus väga positiivselt Merle Jäägeri särtsakas lõbunaine. Natuke elu ja pahelisust juurde, millest tegelikult jäin isegi mõnevõrra puudust tundma selles Cabaret versioonis. Oleks võinud ikka tunduvalt julgem olla (Malviuse lavastuse ajal käisid sukatrippides lauljad-tantsijad publiku ridade vahel ning tekkis ehk tõesti "kabaree" tunnetus. Ja kabareega käib ju juba käsikäes "pahelisus"... Ütleb ju teatergi oma kodulehel, et alla 14 mitte soovitatav... Tänapäeval 14 aastased teavad ja on näinud palju rohkemat kui palja ülakehaga tantsija-mehi. Isegi roppuseid ju ei öelda (õnneks)... Minu jaoks uus tutvus oli Simo Breede, kes küll esmamuljet eriliselt positiivset ei jätnud. Tema karakterisse tuli elu sisse pigem siis kui ta laulma sai hakata (siis kui ta juba natsina kihluspeole tuli), aga minu jaoks mängumaneerilt mittemidagiütlev ja isegi võib öelda vajalike emotsioonideta. Kõige suurema positiivse üllatuse pakkus, aga Hannes Kaljujärv. Mul läks alguses minut aega, enne kui ma aru sain, et see on tema... (tavaliselt olen harjunud tükke esimesest reast vaatama ja seekord nägin 16ndast.) Uskumatu kuidas ta hääl moondub kui ta panna helistikuvõrra vast ehk tema tavalisele häälele kohaselt kõrgemalt laulma. Ja oh kuidas mulle meeldisid tema pöörlevad lavaletulekud - need tõesti tuletasid pidevalt meelde, nagu tema tegelanegi, et meil on siis kõik biuuutiful... oleme tulnud argimuredest ära ja muresid "seal neil" ei ole, on hoopis tüdrukud, kes on biuuutiful... Samas see mõrksus, mis siiski nii natsi-juudi kui vanaduse ja oma õnne järele liikumise kohta on jutustatavate lugude sisuks, see mõjub ehk just nimme natuke tugevamalt kui pidevalt tuletatakse meelde, et kõik on Kabarees biuuutiful. Ei ole... elus ka ju pole ja "Elu on kabaree"...

 

Muusikalis kõlavad laulud on ju suuremas osas teada-tuntud ning see on üks suuremaid muusikali trumpe (mõnus neid oma pea sees kaasa laulda, eriti kui samaga saab live-s kuulata head esitust). Paljud neist on ka meie lauljate poolt juba varem esitatud nii siin kui seal, aga ka ingliskeelsetena on neid ikka elu jooksul saanud kuulda - "Money makes the world go around", "Mein Herr" (mis muide kirjutati alles filmi jaoks ning ei olnudki esialgses muusikaliversioonis) ning muidugi nimilugu "Elu on kabaree". Kuid üheks mõjuvaimaks lauluks tõusis seekord hoopis "Meeskite", võibolla sellepärast, et seda esitas Aivar Tommingas mõnusalt jutustavas vormis, aga võibolla ka sellepärast, et see on esimene kord kui etenduses saab aru, et Schultz on juut (ta ju laulab jidišikeelse sõnaga laulu) ning ühtlasi hakkab tekib tunnetus kogu sellest maailmast selles ajastus nende tegelaste ümber.

 

Tabavalt on lavastajal toodud surmamaskis tegelane justkui vahenumbriks - allegooriana võib võtta, et surm liikus ka juutide ja natside vahel ning Hitleri kujul viskas "Heil Hitlerit"... Samas aitas see luua ka sellist dekadentlikku atmosfääri, mis tihti valitseb eelmise sajandi esimese poole Saksamaa filmides ja romaanides (näiteks minu jaoks ka romaanis "Berliin, Alexanderplatz").

 

Dirigendiks oli "alati muhe" Tarmo Leinatamm ja ei jäta konferansjee ka teda oma jutu sisse toomata :) Avaldades oma huvi tema vastu (tegemist siis gay-karakteriga. Huvitav, et raamatu kirjutanud Isherwood on gay, temanimeline minajutustaja, aga mitte. Ning see on siiski jõudnud konferansjeede näol nii muusikali kui ka filmi - no eks muusikalis ongi jutustajaks rohkem konferansjee. Raamatus oli küll gay-temaatika esindatud, nimelt gay-paar Peter ja Otto, kellel oma suhtlemise ning seksuaalsusega oli raskuseid Natside võimuletõusuga seonduvalt).

 

Koreograafe oleks olnud justkui 2. Osalt tantsudes oli tunnet ja isegi nutti, teised oli imelike ja juba tervete kombinatsioonidena tuttavad või näiteks sobimatute popmuusikavideote pealiigutustega. Kuid üldmulje jäi siiski positiivne. Eelkõige sellepärast, et mõned naistantsijad olid silmatorkavalt head. Ühe paremas lavaääres seisnud naistantsija säärelihased oli lausa 16.ndasse ritta näha. Respekt! :)

 

Mõned natuke imelikud tähelepanekud torkasid ka silma-kõrva. Näiteks kummaline, et "inglanna" Sally Bowles ei saanud aru, et Cliff on ameeriklane. Aga inglased saavad ju alati aru. Hääldamine lihtsalt on hoopis teistsugune ja intonatsioon samuti. Muidugi võib selle panna ka naiseliku jutusoone tekitamise süüks, aga siiski...

 

 

Üle ega ümber ei saa võrdlusest 1998-2007 aastal nähtud etenduste TOP100s 54.kohal platseerunud Georg Malvius-e Vanalinnastuudio all lavastatud ja nüüdseks siis juba peaaegu 10 aastat tagasi nähtud versiooniga. Ühendavaks faktoriks vaid alusmaterjal ning see, et mõlemas mängis Sally Bowlesi rollis Gerli Padar. Toona oli see elamus intiimsem, mida ilmselgelt võimaldas Vene Teatri atmosfäär. Solarise Nokia saal on ju ikkagi "kontserdisaal", mitte teater. Kirjutasin lühidalt oma edetabelis järgnevalt: "Cabaret näol oli tegemist millegi tõeliselt teatris toimuva kabareetaolise etendusega. Sest alguses kui saali läksime tuli üks tegelastest meie juurde ning tegi meie kulul nalja - aluspükstega. Üle saali. Minu teatrikaaslasele pakuti ka klaas konjakit vabanduseks...keset etendust. Aga Gerli Padar on hea laulja ning kogu kamp - nii noored kui vanad, olid tõelised proffid. Lavastaja muidugi maailmaklass ja samuti kunstnik (tsitaati lisatud märkus: kusjuures kunstnikutöö jättis vaatet Vanemuise versioonis kõige rohkem soovida, eriti just praktiliselt kujundamata jäetud lava - kõigest hall mostrumkoridor ja kabareekardinad ja ääristuled. Valguskujundust võib ehk pidada suuremaks kunstnikutööks). Sisu oli ju muidugi vanast Liza Minelli filmist teada, lisaks olime teatrikaaslasega mõlemad lugenud ka seda Isherwoodi raamatut, millel see muusikal baseerub. Raamat on muidugi kõige parem, kuid muusikal oli ehe ja väga õnnestunud! Ja siin oli juba seda sisu (muusikalides ju tavaliselt pole) natuke rohkem. Lisaks Vene Draamateater lõi üpris autentse atmosfääri."

 

Tõestust sai ka fakt, et eestlased on endiselt "muusikalirahvas". Suur Nokia saal oli rahvast puupüsti täis. Muidugi, eks palju võis näha ka turiste, kuid siiski. Korralduslikust küljest oli kummaline, et garderoobis oli ka veel etenduse määratud algusajal, ehk kell 19:00 pikad järjekorrad. Etendus saigi alata sellepärast u.10 minutit hiljem. Samuti kestis 4.jaanuari etendus terved 3 tundi (koos pooletunnise vaheajaga), mitte 2:45, nagu kodulehel kirjas (hilisemat algusaega arvesse võttes). Kuigi Solarise naabrina elades minul isiklikult vahet polnud, aga vajadusel ehk hea teada...

 

Lisaväärtuseks oli tükis äratoodud ka "pohmelliravim" -  toored munad worchesteri kastmega :) Hmmm, ma just viimane kord ostsin Londonis ehtsat worchesterit kaasa...

 

Hinnang: 3+ (teatris minu taga istunud inglased kiitsid, et "Sally Bowles is really good". Ja täpselt nii oligi. Eesistunud soomlased kurtsid, et kummaline on subtiitreid ülevalt lugeda, sest harjunud on neid altpoolt ("sub"tiitrid) lugedes tegevust jälgima, aga ülevalt kaob allolev, ehk lavaltoimuv tegevus vaateväljast ära. Ma ise märkasin samuti, et mingil hetkel justkui automaatselt lugesin teksti ka juurde... Ju see on mingi harjumuse asi - et kui teksti näidatakse, siis "peab" lugema. Samas, paaris kohas läks tekst muusika sisse või mõnel muul põhjusel kaduma ning siis oli hea, et sai selle lugedes siiski nö. kätte. Ma kujutan ette, et kogu see "kabaree" võiks Vanemuise "teatrimajas" mõjuda "kuumemana" - hot, hot hot, nagu ka lavalt iseloomustus Kit Kat Kabaree kohta käib. Nokia suures kontserdisaalis jäi siiski see "hot" olemata-tulemata. Samas head laulud ja Gerli Padar esitus kompenseerisid seda päris palju. Mõned teised laulvad näitlejad siiski ei vedanud päris hästi välja ning lavakujundus oli plass, mis ei aidanud lool sündida. Minu jaoks jäi sisuliselt ka kõik poolikuks - ma mõtlen kõik suheteliinid justkui katkevad, aga võiksid edasi kesta. Samas tegemist on ju ikkagi "Kabareega" ning igal showl on algus ja lõpp, selles suhtes on Kabaree ikkagi episoodilik väljalõige elust ning mitte elu ("Elu on kabaree"). Mis juba ka Malviuse lavastusega seonduvalt sai mainitud, et tegemist on mõnevõrra sisukama looga kui tavaliselt muusikalidel. Ideaalis tahaks näha versiooni, kus Sallyt mängib Gerli - samas Tanja Mihhailova Sallyt pole ju üldse näinud, frau Schneider võiks olla -eriti väga kandva lalja-rolli tõttu Silvi Vrait, Cliffiks sobib piisavalt hästi Juss Haasma, Fräulein Kost Merle Jääger ja Ernsti rollis tahaks näha pigem Markus Luik-e. Minu versioonis oli viiest kolm, seega jäin rahule.)

 

Tekst lavastuse kodulehelt:

CABARET
Muusikal kahes vaatuses

John Van Druteni näidendi ja Cristopher Isherwoodi jutustuste ainetel
Libreto Joe Masteroff
Muusika John Kander
Laulusõnad Fred Ebb
Tõlkijad Hannes Villemson, Kirke Kangro
Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa)
Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm
Dirigent Lauri Sirp
Kunstnik Roy Spahn (Saksamaa)
Valguskunstnik Palle Palmè (Rootsi)
Koreograaf Winfried Schneider (Saksamaa)

Osades: Tatjana Mihhailova või Gerli Padar, Robert Annus või Juss Haasma, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Eva Püssa või Silvi Vrait, Markus Luik või Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Merle Jääger või Kaili Närep, Maria Kallaste, Pirjo Püvi või Helen Nõmm jt.

„Ma leian, et see linn on kütkestav. Siin on kõik niivõrd pulbitsev ja pillav. Inimesi valitseb haiglaslik lõbutsemisjanu. Kui tegemist oleks filmiga, siis mis kõik siin juhtuda võiks? Vulkaan võiks lahvatada, linna võiks tabada raju ning üleujutus...“ (Cliff)

Muusikali tegevus viib meid Berliini aastal 1929. Samal ajal kui Weimari vabariik on uppunud majanduslikku ja poliitilisse segadusse, õitseb ööelu – nii ka kurikuulsas Kit-Kat-Clubis. Äsja Berliini saabunud ameerika kirjanik Cliff Bradshaw armub kohe klubi sillerdav-kahtlasesse atmosfääri ja kohalikku tähte, imekaunisse Sally Bowlesi. Kui Sally oma kiiva armukese, klubiomanik Maxi poolt vallandatakse ja ta Clifi juures proua Schneideri pansionis varjualust otsib, areneb kergemeelse femme fatale’i ja tagasihoidliku kirjaniku vahel kummaline suhe…
„Cabaret“ toob vaatajate ette meelelahutusest sõltuvuses oleva ühiskonna, mille frivoolsetest ja kergemeelsetest lõbustustest tulvil elu meenutab tantsu kuristiku serval. Sest „homne päev“ - natsionaalsotsialism, tuleb pidurdamatult ja seda ei takista kellegi isiklik õnn ega kunstnikud või väljaspool seisjad.

Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete subtiitritega
Esietendus 20. oktoobril 2012 Vanemuise suures majas

Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele.

Vikerraadio saate "Teatrisse!" rahvahääletus 2012

Juba teist aastat järjest korraldas Vikerraadio rahvahääletuse. Selgitati nii nais- kui ka meesnäitlejate kui ka lavastuste publikulemmikud. Hääletamisel osales 667 hääletajat. Küsitluse vastustes mainiti kokku 92 nais- ning 112 meesnäitlejat ja 58 eri lavastust.

LEMMIKUD NAISNÄITLEJAD 2012

20. Helle Kuningas
19. Ülle Kaljuste
18. Monika-Evelin Liiv
17. Epp Eespäev
16. Tiina Mälberg
15. Piret Kalda
14. Maarja Mitt
13. Maria Soomets
12. Mirtel Pohla
11. Anu Lamp
---
10. ANNE REEMANN ("Aeg ja perekond Conway") 42
9. EVA KLEMETS ("Iphigeneia Aulises", "Suur õgimine") 50
8. ÜLLE LICHTFELDT ("Leenane`i kaunitar“, „Kaasavaratu“) 54
7. LIISA PULK („Tappa laulurästast“) 55
6. KÜLLI TEETAMM („Ma armastasin sakslast“, "Aeg ja perekond Conway") 71
5. EVELIN VÕIGEMAST („Hamlet“, „Aeg ja perekond Conway“, „Keti lõpp“) 78
4. CARITA VAIKJÄRV („Ukuaru“) 90
3. ITA EVER („Augustikuu“) 92
2. KATARIINA UNT („Nisa“, „Karin ja Pearu“) 105
1. MARIKA VAARIK („Iphigeneia Aulises“, „Suur õgimine“, „Pedagoogiline poeem“) 174

Kommentaar: Marika oli tõeliselt võimas nii Suures õgimises kui ka Pedagoogilises poeemis, Iphigeneias küll jäi pigem Eva ja Mirteli võimsa mängu varju, aga kahtlemata oli see 2012. ka Marika aasta. Tundub, nagu juba viimased aastad on ta pidevalt üks neid kõige parimaid. Sama võib ju öelda ka Katariina kohta. Nisa roll küll juba 2011. aastast, aga Karini roll oli kahtlemata üks aasta triumfe. Itakesekene on lihtsalt uskumatult hea. Aga nagu "Tujurikkujast" sai teada, kasutab ta dopingut... :) Carita üle on vaatet kõige parem meel! Ta on alati teiste 20.lennu tüdrukute varju jäänud, aga tänavu jäid tema varju nii Evelin kui ka Maria, teistest kursaõdedest, kes 20 sekka üldse ei pääsenud, rääkimata... Kui nüüd tegelikult nii meeste kui naiste tabeleid vaadata, siis 5 näitlejat 40st on just sellelt lennult :) Teist kohta jagavad 9. 10. 13. 15. 16. ja 21.lend 3 näitlejaga. Evelini SUURT rolli oleme endiselt kõik ootamas. Siiani on ta saanud särada vaid nö. kõrvalrollides. Vast ehk pärast kooli olid mõned peaosad, aga juba aastaid ei ole tal olnud sellise kaliibriga rolle, nagu Hele Karin või Carita Minna. Selles mõttes ühinen Meelis Kompuse arvamusega, et tema suurimad hetked on alles ees. Hea näitleja ju kahtlemata, ka senise töö põhjal üks minu suurimatest lemmikutest. Külli Teetamm on viimased 5-6 aastat kandideerinud Teatriliidu aastapreemiale, aga ilmselt katkeb sellel aastal see uskumatu kett, mis võiduni kordagi ei jõudnudki. Kuigi mõlemad varasemate hooaegade rollid, mida rahvas on seekord maininud, oleksid olnud väärt võitu... Liisa on üllataval kombel ainsana esindamas eelviimast lavaka lendu (viimasest pole veel keegi jõudnud tabelitesse), aga eks see inimeste südametesse mängimine võtabki aega. Selle eest Liisale tunnustus missugune! Tegelikult ju tugev lend, kus materjali sellistesse tabelitesse hulgaliselt... Ülle Lichtfeldt-i vägiteod jäid peamiselt eelmisse hooaega, aga viimasel ajal, oleme ausad - ta on alati hea. Üks nendest nimedest, kelle pärast on mõtet Rakverre sõita. Kuigi, ja oleme taas ausad - 2012. oli tegelikult Rakvere Teatrist hoopis Tiina Mälberg-i aasta, kes on täiesti põhjendamatult kõigest 16.kohal (no õnneks vähemalt on üldse tabelis sees! Aga mul on 2 nime väljas käia - "Armastus tööpostil" ja "Hullumaja suvepäevad" - nii üksikult eraldi kui rääkimata need kokku, oleksid pidanud andma palju-palju rohkem hääli!). 9. kohal on minu jaoks üks näitelejatest, kes Tiina kõrval peaks tipu lähedal kui mitte kõige kõrgemal kohal olema - Eva Klemets. Tema praegune mänguvorm ja see värskus ja sügavus, millega ta näiteks Iphigeneias mängis, see on maailmaklass! Igas mõttes tõusmas kui välguna tipu suunas. Jätkuks talle vaid rolle NOs. Anne Reemann ja Anu Lamp on samuti minu suured lemmikud, aga Anu tegi juba eelmisel aastal ühe suurimatest rollidest, pean silmas Amy seisukohta ja Anne Perekond Conway emana oli samuti juba 2011.aasta suurepärasemaid tähti meie teatritaevas. Muidugi Nähtamatutes pisarates oli ta ka anne hästi esil (kuigi tahaks tedagi suuremates rollides ja tihedamalt näha)! Mainimata ei saa jätta, et ka Helle Kuningas Nähtamatust majast oleks pidanud olema palju-palju kõrgemal. Aga ju seda pole veel kriitline mass jõudnud näha... Ja Maria - kõik, kes nägid Raudmehes tema Buratinot või Angela Aak-i, said tõestust, et tema puhul ei ole lihtsalt tegemist mõne lastesaatejuhiga, kes kunagi näitles, vaid ta on parimas lavavormis. ja pole vahet millise žanruga on tegemist... kuigi endiselt ma ei mõista, miks teda muusikalides rohkem ei kasutata...


LEMMIKUD MEESNÄITLEJAD 2012

20. Robert Annus
19. Hannes Kaljujärv
18. Üllar Saaremäe
17. Märt Avandi
16. Sten Karpov
15. Ivo Uukkivi
14. Andres Mähar
13. Juhan Ulfsak
12. Tõnu Oja
11. Jaan Rekkor
---
10. INDREK SAMMUL („Amadeus“, „Islandi kell“, „Kevadine Luts“) 35
9. ANDRUS VAARIK („Kes kardab Virginia Woolfi?“, „Hamlet“) 41
8. TAAVI TEPLENKOV („Kõik on täis“, „Augustikuu“) 42
7. AIN ANGER („Faust“) 60
6. TAMBET TUISK („Iphigeneia Aulises“) 66
5. AIN LUTSEPP ("Punane", „Augustikuu“) 84
4. ALO KÕRVE („Hamlet“, „Aeg ja perekond Conway“) 91
3. MAIT MALMSTEN („Nelipühad“, „Kolm õde“, „Rahauputus“) 100
2. PRIIT VÕIGEMAST ("Hecuba pärast“, „Ma armastasin sakslast“, „Keti lõpp“) 112
1. AIVAR TOMMINGAS (Tõde ja õigus. Teine osa“, „Vihmamees“, „Karjäär“) 192

Kommentaar: Aivar ja sellel aastal numbero uuno?! Tõeline üllatus. Ma olen muidugi oma ühe lemmiknäitljeja pärast ülirõõmus, aga ta on iga aasta ja igas rollis väga hea. Karjäär on mul plaanis alles sellel aastal, aga selline ülekaalukas võit, no ikka väga-väga tore! Tema Maurus on kahtlemata loorbereid väärt ja tema Vihmamees ei jäänud Dustin Hoffmani Oscari võitnud rollile grammigi alla. Aga seda kõike juba eelmistel aastatel. Priit Võigemast tegi hea Arvo Pärti paroodia Linnateatri tasemevõrdluses alla keskpärases tükis - Keti lõpp. See oligi kõige parem kogu etenduses. Ma armastasin sakslast ja Hecuba pärast etendustes olid tal täiesti hiilgavad rollid, aga need ju juba eelmistel aastatel. Samas tänavu oli ta üks minu lemmikuid hoopis Suures õgimises. Eredalt on tema David Bowie cover meeles ja tennisemäng ja kogu see õgimine muidugi ka :) Mait Malmsten kui üks Eesti rahva lemmikutest on ka leidnud tee tippu. Vahepeal ta ongi kuidagi varjus olnud - vähe rolle ja millegipärast ei midagi säravat, nüüd siis ometi midagigi. Pean tunnistama, et esimese hooga ta ei meenugi Nelipühadest. Kolm õde on ja jääb mul nägemata ja Rahauputus on juba aastatetagune roll. Minul õnnestust teda sellel aastal näha Islandi kellas ja seal oli ta üks parimaid. Tegelikult ta ongi alati väga hea, lihtsalt kuidagi vähe kasutatud. Toompere kasutab ikka, aga tema vanuse ja taseme juures peaks ta olema üks hõivatumaid näitlejaid. Aga ega ma ei tea kah, võibolla see ainult näib minule, et ta vähe rolle ette võtab. Alo Kõrve Hamlet jäi minu jaoks 2013ndasse aastasse. Eks näis kuidas õnnestub piletijaht, aga Aeg ja perekond Conway vaiksema venna roll kõikide nende ülimalt hästi ja elavamalt mängitud õdede kõrval oli märkimisväärselt hea ja justkui balansseeriv teistele. Väga tunnetuslik ja sügav. Lutsepp säras Punases juba eelmisel aastal, aga ka tema võib mistahes rolliga igal aastal pääseda siia tabelisse... Tambet Tuisk tegi Iphigeneias minu jaoks ühe aasta kehvimatest rollidest. Ta mängis seda väga valede rõhuasetustega. Õigemini sellel korral kui mina vaatamas käisin, oleks ta olnud nagu liimist lahti. Rõhutas sõnu valesti ja tekst ning tema mäng ei läinud üldse kokku. Mida etendus edasi, seda paremaks küll läks, aga ma alguses ei saanud üldse aru, kas võõrlavastaja ei saanud tema tekstist aru ja sellepärast ei saanud tema mängu korrigeerida või milles on asi, et ta nii mööda paneb. Arvestades mõnede tuttavate naiste suhtumist Tambetisse, siis tundub, et ega ta ei peagi mängima... ta võib ka lihtsalt laval olla ja teatud tüüp naisi hääletaks selle eest ka ta parimaks :) Ain Angerit õnnestus mul viimati näha Birgitta festivalil üleeelmisel aastal. Faust jäi kahjuks nägemata. Aga ka tookord oli tegemist Wagneriga ja Ain on ikka ülimalt võimas! Taavi rollid pärinevad ka juba peamiselt varasematest hooaegadest. Ise olen nautinud tema multifilmi audiorolle. Ta on alati üks parimaid hääli. Ja tema ning Võigemasti duo Vasaku jala reedes... igavesti lahe! Vertikaaltund on täiesti alusetult vähe tähelepanu saanud, kuigi Taavit ma sealt võibolla esimesena ei tõstakski esile - pigem isa-poega Ojasid... Andrus Vaarik pidi olema publikulemmik Hamletis, aga see minul veel nägemata. George-i rollis oli ta ülimalt hea. Mõnus, et ta on Linnateatris endale kodu leidnud. Tema mängus on alati midagi. Indrek Sammulit on viimasel ajal tihti Draamateatri laval näha olnud. Indrek nimelt kolis Ugalast uude koduteatrisse. Minul õnnestus teda näha nii uues kodus - Islandi kellas kui vanas kodus - Ukuarus. Tegelikult ma pole siiani üle saanud sellest, et talle ei antud eelmisel aastal aastapreemiat Salieri rolli eest. See on minu jaoks Saaremäe Cyrano, Lutseppa Rothko, Malmsteni Panso, Toompere jr ja Vaariku George-ide ja Võigemasti Rannapi kõrval viimase 5 aasta vingemaid meesnäitlejarolle!


2012. AASTAL EESTI RAHVA LEMMIKNÄITLEJATE TOP10

10. EVELIN VÕIGEMAST
9. AIN LUTSEPP
8. CARITA VAIKJÄRV
7. ALO KÕRVE
6. ITA EVER
5. MAIT MALMSTEN
4. KATARIINA UNT
3. PRIIT VÕIGEMAST
2. MARIKA VAARIK
1. AIVAR TOMMINGAS

Kommentaar: No ei saa märkimata jätta, et nii hea, et Carita on siin sees. Ometi on hakatud märkama kui hingega ta igat rolli teeb ja kui hea ta tegelikult ka on! Lisaks Caritale ongi Aivar ainuke, kes pole otseselt Tallinna teatrite näitleja. Aga Aivar mängib vähemalt Linnateatris gastrolli, seega Carita ongi ainuke, kes praktiliselt täiesti väljaspoolt Tallinnat on suutnud ennast 10 sekka mängida! Eks suurem osa nimedest ongi siin sellised teada-tuntud kogu rahva poolt armastatud näitlejad...


LEMMIKLAVASTUSED 2012

20. „Esimesed suudlused“ (lavastaja Madis Kalmet, Endla Teater)
19. „Andmed Liina Pihlapuust“ (lavastaja Erki Aule, MTÜ Oma Lava)
18. „Amy seisukoht“ (lavastaja Mladen Kiselov, Tallinna Linnateater)
17. „Leenane´i kaunitar“ (lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater)
16. „Tõde ja õigus. Teine osa“ (lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater)
15. „Kaasavaratu“ (lavastaja Eili Neuhaus, Rakvere Teater)
14. „Onu Vanja“ (lavastaja Lembit Peterson, Theatrum)
13. "Cancun" (lavastaja Hendrik Toompere jr, Eesti Draamateater)
12. „Boyband“ (lavastaja Andres Dvinjaninov, Endla Teater)
11. „Augustikuu“ (lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater)
---
10. „Ukuaru“ (lavastaja Madis Kalmet, Ugala Teater) 52
9. "Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum" (lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus Teater) 55 
8. „Tappa laulurästast“ (lavastaja Urmas Lennuk, Vanemuine) 56
7. "Gilgameš ehk igaviku nupp" (lavastaja Peeter Jalakas, Von Krahl) 75
6. "Iphigeneia Aulises" (lavastaja Lorna Marshall, NO99) 82
5. „Suur õgimine“ (lavastaja Lauri Lagle, NO99) 84
4. „Faust“ (lavastaja Dmitri Bertman, RO Estonia) 85
3. "Karjäär" (lavastaja Uku Uusberg, Vanemuine) 96
2. "Aeg ja perekond Conway" (lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater) 97
1. "Maailmale nähtamatud pisarad" (lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater) 121      

Kommentaar: No ei saa mina küll öelda, et Nähtamatud pisarad nüüd sellist ülekaalukat võitu oleks väärt. Jah, see oli hea, aga mitte niiiii hea. Ma ise tabasin end kella vaatamiselt... kuigi nii mõnigi lõik oli ikka väga hea - meeldejäävaimad Piret Kalda lesk, keda külastab Noormets ja Aadli, Ojari ja Eespäeva kosjakaupade lõik. Ja kui nimetada parim roll sellest tugevast ansamblimängust, siis nimetaks hoopis Margus Taborit. Kuigi olen ülimalt tänulik alati kui Anne Reemanni näha saan. Hmmm, nüüd meenus ka Mart Toome oma kingitustega :) Tegelikult on teisele kohale platseerunud Aeg ja perekond Conway minu 2011.aasta lemmiklavastus. Sai seda ka eelmise aasta Teatrisse! saates mainitud... ja nüüd see siis siin on - 2.kohal! Aga oli ka ilus ja huvitavasisuline lavastus. Ja sellist naisnäiteljateansamblit annab ikka otsida - Anne, Evelin, Elisabet, Sandra, Ursula ja Külli. Hele, Anu, Epp, Helene ja Piret olidki vaid puudu :) Karjäär, nagu mainisin, on plaanis võtta käsile 2013.aastal. Pilet juba ootamas... Samtui ei õnnestunud näha Fausti. Suur õgimine oli ka minu TOP10 lavastus. Lauri Lagle on saamas küpseks lavastajaks. Isegi nii laialivalguvalt raske materjali puhul on kõik väga kompaktselt ja hästi koospüsima pandud. Näitetrupp muidugi esmaklassiline - Margus Prangel, Eva Klemets, Priit Võigemast ja Marika Vaarik söövad ja mässlevad söögiga ja söögis. Milline hõrk õhtu! Iphigeneia Aulises oli fenomenaalne - ilma igasuguste dekoratsioonideta mängisid just eelkõige naised selle narratiivi nii pingeliseks, et õhku oleks võinud noaga lõigata. Muidugi isana oli minu jaoks etenduse dilemma igati tunnetatav. Igatahes sellist otsust teha oleks võimatu... Ma ei tea, mida ma üritaksin välja mõelda, aga ma ei suudaks saata oma last surma... muidugi sellel isal ei olnud ka valikut... aga ikkagi... Gilgameš oli juba eelmise aasta šedööver, ent kuna tänavu mängiti ka, siis igati hea meel, et selline lavastuslikest ideedest kubisev tükk sai nii kõrgele. Tappa laulurästas on mul nägemata ja ei tea ka millal seda näha õnnestub. Ilmselt mitte enne järgmist sügist... Aga kõige parem meel on mul Naised valitsevad maailma üle. See oli üks minu selle aasta TOP5 lemmikutest kahtlemata ja nii ilus ja hea ja kõik need vinged superlatiivsed omadussõnad, mis väljendavad headust. Kuna mul on kirjatöö selle tüki kohta veel pooleli, siis rohkem ei hakka kommenteerimagi. Ukuaru positsioon TOP10s on samuti üllatus, aga samas oli selline vana-hea-eesti-teater mõnus vaadata. Vaadates kohti 11-20, siis ma väga loodan, et Andmeid Liina Pihlapuust mängitakse veel kunagi! Boybandi ma vaatama ei lähe. Ülejäänutest on soovitamist väärt vähemalt Augustikuu, Tõde ja õigus 2, Amy seisukoht ja Esimesed suudlused. Cancun, Leenane'i kaunitar, Kaasavaratu ja Onu Vanja olid minu jaoks keskpärased. Cancunis olid head rollid Kaljustelt, Rekkorilt ja eriti Mihkelsonilt, aga Peeter Oja mängib viimasel ajal teatris liiga vähe ning seetõttu on õige natuke roostes. Kuigi mitte häirivalt. Selline intiimne segadus paaride vahetusega siiski minu maailma eriti ei kõigutanud. Leenane'i kaunitari suurim viga on see, et Herta Elviste ja Liina Tennosaar mängisid need rollid juba surematuks Mägede Iluduskuningannaks. Ines ja Ülle on ju ka head, aga see elekter, mis oli Herta ja Liina vahel, see oli hoopis teisest mastist. Võibolla on see originaalis üle elatud šokk psühhoterrist emast jäi ka Rakvere Teatri versiooni vaadates tulemata-olemata ja seegi mängis oma rolli. Kaasavaratu oli küll väga hea, aga ma ei näinud Saaremäed tema rolli sobivana, kuigi Pille-Riin Purje vaidles kategooriliselt mulle vastu selles osas. Häiris ka kunstnikutöö, aga see pole muidugi sisulises mõttes oluline. Samas seda tükki siiski päris keskpäraseks nimetada ka ei saa. Ikka tugevalt üle keskmise. Samuti Petersoni versioon Tšehhovi klassikast oli minu meelest lavastusena kahtlemata üle keskmise. Ja seal oli jällegi käesoleva aasta üks parimad kunstnikutöid! Samas jäi mind häirima võrdlus Kaarin Raidi Ugala Onu Vanjaga ja see vähendas minu jaoks mõnevõrra Theatrumi versiooni väärtust.

Igati põnev on sellise aastase vahega näha rahva arvamust just selles hetkes. Eriti magusad on muidugi need "üllatused". Loodetavasti toimuvad ka tulevikus sellised hääletused. Üldse on TEATER ju tegelikult visuaalne kunst ja ma ei mõista, miks ei võiks Teatrisse! saade olla korra või kaks kuus eetris televisioonis. Kirjandusmuuseum on minu meelest tõestanud rahva kultuurinälga... aeg oleks avada ka Teatriministeerium :)

Searching for Sugar Man (UK/Rootsi 2012)

 

Kujutage ette, et elate Lõuna-Aafrika Vabariigis. Teil on hüüdnimi, mille olete saanud ühe kuulsa laulja laulu järgi. See kuulus laulja - Rodriguez, on sama kõva sõna sinu riigis nagu Beatles... ja palju suurem staar kui Elvis Presley või Rolling Stones. Riik on suletud - sinna ei lubata välismaiseid artiste esinema ning raadios on Su lemmiklaulja laulud keelatud. Oled saanud siiski kellegi kassetikoopialt endale kasseti ümberlindistatud. Ilmuvad veel mõned plaadid kuid loomulikult neid Sinu riigis välja ei lasta... laulud teadagi levivad sellest hoolimata. Ühel hetkel enam tema uusi plaate, laule, ega kassette ei ilmu... hakkavad ringi käima kuulujutud, et suur staar on enda laval publiku ees põlema pannud ja niimoodi teinud enesetapu - rokiajaloo groteskseim enesetapp. Mõni teine teab rääkida, et ta hoopis laskis ennast maha, kolmanda versioon on kurb lõpp narkoüledoosi tõttu... Muusika siiski elab oma elu edasi. Rodriguez elab rahva südametes ning kõik peavad teda müstiliseks rokkstaariks, kes on/oli suurem kui elu...

 

Nüüd kujutage ette, et olete mehhiko-juurtega Ameerika rokklaulja. On aasta 1968, lasete välja plaadi. See ei lähe kaubaks, kuigi mõnedele tüüpidele su muusika siiski meeldib. Lased välja veel muusikat, aga plaadid lihtsalt ei müü.Plaadifirma otsustab teha lõpu lepingule ning Sa pead tagasi tavatööle minema - koristama ja maju lammutama... Teadmata, milline superstaar Sa parajasti oled kusagil teispool maakera.

 

Kõik olekski niimoodi maha vaibunud, kui Lõuna-Aafrikas poleks mõned mehed võtnud ette ja 1990ndatel hakanud uurima, kes ikkagi Rodriguez oli...

 

Liigutav lugu ameeriklasest, kelle "American Dream" täitus hoopis Lõuna-Aafrikas. Hämmastav dokfilm - justkui uuriv ajakirjandus, sest vaataja saab uurimisretke kaasa teha. Imeline teekond nii otsijate kui leitu jaoks. Kusjuures kõige imelikum selles loos on see, et aastaid maksid Aafrika plaadifirmad autoritasusid mingile salapärasele Sussex Recordsile. Raha aga "haihtus õhku"... Rodiriguezeni ei jõudnud sentigi... Ja siis 1998 jõudis mees lõpuks ometi oma fännide ette...

 

Film võitis tänavusel Sundance Filmifestivalil publiku lemmikdokumentaalfilmi auhinna ja on ühtlasi 15 Oscari poolfinalisti hulgas.

 

Hinnang: 4 (Kui pisarsilmil laulja tütred jutustavad sellest kui suur staar on nende tagasihoidlikku elu Detroitis elav isa täiesti enda teadmata Lõuna-Aafrika Vabariigis, kiskus endalgi hinge härdaks. Imeline ja liigutav lugu. Huvitav dokfilm inimes(t)e saatus(t)est. Lisaks täiesti avastuslik muusika! Rodrigueze Bob Dylanlik muusika, laulud - mille sõnades on tihti ka sisukas või sotsiaalne sõnum on tõeliselt head. Kujutan ette, et 60ndatel ja 70ndatel oleks ta võinud olla maailmanimega superstaar. Samas praegu neid laule kuulates on neis mingit ajastuautentsust, aga kahtlemata ka praegusel hetkel tekib tunne, et tegemist on surematu hingega rokiga.)

 

Ukuaru - Ugala

Ugala Ukuaru järgib küll natuke liiga täpselt filmistsenaariumi, kuid õnneks pole ma juhtunud seda viimastel aastatel vaatama ning seega mõnedest lausetest, mis juba pähe kulunud varasemast (a la "ma ise kraapisin talle haua oma kümne küünega") ja loo põhiliini tegevuste teadlikkusest hoolimata oli sellegipoolest huvitav lavastust ja lugu jälgida. Eesti realism kogu oma karmuses - surmade, töörügamiste ning vaesusega. Carita Vaikjärv pole küll päris Elle Kull, kuid teeb oma rolli hinge ja armastusega ning see on ka saali näha. Kuid lavastuse staarrolli tegi minu jaoks (üllatavalt) hoopis Minna ema rollis mänginud Anne Valge. Tema käre ja toimekas eideke tõi mõnevõrra seda oi-kui-vajalikku magushaput tundeskaalat valdavalt siiski kurbades toonides loosse sisse.
Ilmselt just kontrasti pärast pidevale ängile, tõusis minu jaoks kõige hingeminevaks stseeniks kogu tükis hoopis "rõõmus hetk" - see kui Minnale lehm tuuakse. Lõpuks ometi on võlaveksel väljalunastatud ning ometi on lootust, et rõõm on saabunud Ukuaru õuele. Kuid nagu ikka, on see vaid üürike. Ka muidu oli lavastajakätt kõige rohkem näha just lõõtspillimängijast jutustaja kasutamisel - pillimehe kanda jäid ka "lehma" ja "hobuse" rollid. Kalmet lavastabki niimoodi vanakoolimehena "puhtalt" (loe: vana-hea-eesti-teater), ehk umbes sinna kanti nagu Pedajas ja minule selline klaar lähenemine istub. Mitte, et ma ei tahaks ka mõnikord teistsuguseid lähenemisi näha, on minu jaoks ka sellist kindlat kahe jalaga maas lavastusi kahtlemata vaja. Kindlasti teen ma Kalmetile mõnes mõttes liiga, sest näiteks suvel nähtud "Nõiutud Kevade" kohta ju ei saa sarnast templit panna. Ometi on Kalmeti lavastused alati kuidagi "kindlad", kui nii võib öelda.

Ukuaru on minu meelest natuke nagu naiste tükk. See baseerub naiskirjaniku tekstil, peategelaseks on naine ja ka tunnetemaastiku lähtekohad on mingis mõttes oma karmielulisusest hoolimata naiselikud. Muide publik oli küll valdavalt keskealised ja vanemad inimesed, kuid erilist meestevähesust publiku hulgas siiski polnud. Eks mehi käib ju teatris muidu ka vähem.

Minu teatrikaaslaseks oli inimene, kes on Leida Laiuse filmi näinud korduvalt ning vaatab seda pidevalt vahelduseks uuesti ja uuesti - tema väitel on esimene vaatus puhas filmi lavale seadmine, ainult, et laval on vaid hallid toonid ning see valgus, mis filmi tõi mingit ilu ja lootuskiiri, see jääb teatrilaval täiesti puudu. Teises vaatuses pidavat olema ka sellist dialoogi, mida filmis täpselt sellisena polnud. Ütlematagi selge, et temal hakkas selles mõttes vaates igav. Minul seda muret polnud ja need mõned dialoogikatked siin-seal, mis filmist meeles on, mõjusid pigem nostalgilistena.

Pinge kruvijaks oli aga tükis hoopis Meelis Rämmeld, kes mängis Aksli tegelase kuidagi algusest peale ebameeldivaks ja kui aus olla, siis jäi täiesti mõistetamatuks, miks Minna üldse Aksli valis? Dramaturgilises mõttes justkui eeldatakse, et vaataja teab, et Minnal on mingil hetkel dilemma, sest ta peab valima kas mõistuse või südamega ning loomulikult tundeküllase noore naisena usaldab ta oma südant ja tahab pigem tantsida Aksli kelmikate lõõtspilliviiside saatel kui minna rikkama ja turvatunnet pakkuva leskmehest Keldriaugu Karla majapidamise eest hoolitsema. Ka Indrek Sammul mängib Karla küll teatud mõttes natuke ebameeldivaks, kuid vaid vaistliku tunnetuse võrra. Inimesele, kes sisuga tuttav pole jääb õhku arusaamatus, miks ikkagi Minna Karlale ei läinud ja eelistas Akslit? Lavastuses ta justkui satub õigel hetkel Akslist mööda jalutama ning too "paneb talle käpa peale" ja Minna tee Karla juurde jääbki poolikuks. Ja seda filmilikult "viimasel hetkel". Huvitav, et alati just need vanemate tahet trotsivad isepäised plikad romaanide ja filmide kangelasteks "satuvad" :)

Kunstnikutöö oli minu meelest tõest sobimatu seekord (olen küll kuulnud ka risti vastupidiseid väiteid). Tükis on kasutatud pöördlava, aga minu meelest oli see kujunduslikus mõttes praktiliselt kasutamata. Jah, metsavanema laud oli kuhugi kõrgustesse pandud, kujutamaks kontorit, kuid muidu ikka kuidagi poolik ja arusaamatu. Näiteks need postid, mis laval püsti olid? Lisaks kogu see hallus ajas mind marru. Võibolla tõesti ei paista "hallid, tavalised eesti tegelased" piisavalt värvilistena kui neid just hallil taustal ei näidata, kuid miks need hallid puid kujutavad vineerist(?) puukujutised, mis mõjusid pigem tobedalt kui huvitava lahendusena "metsa ning puutööd" abistavalt kujutava elemendina. Ma küll mõtlesin, et see kogu kunstikutöhe negatiivne suhtumine on minu isiklik kiiks, aga samal arvamusel oli ka teatrikaaslane, seega, arvestades kunstniku (Kivilo) kogemusi võib selle panna ilmselt ajapuudulikkuse või eelarvepuudulikkuse süüks (või lavastajanõudmiste?)

Lavastuses oli kasutatud ka lapsnäitlejaid ning minu nähtud versioonis ilmselgelt Sorode lapsi :) Imearmsad tüdrukud. Pisem neist võitis ilmselt terve saali südamed :)

Huvitav, et dramatiseerijaks on hoopis Linnateatri kirjandustoa inimene - Triin Sinissaar, keda on aidanud ka Veiko Tubin, kes samuti Linnateatrist. Paratamatult viis mõtted sinna, et kas Linnateater ise seda ei tahtnud välja tuua, et see Ugalasse otsapidi jõudis? Igatahes andis kohe võimaluse mõttemänge mängida, kes Linnateatris oleks Minna, Aksli ja Keldriaugu Karla rollidesse sobivad kandidaadid. Ja kui meeste leidmisega polekski nii raske, siis Minna roll võiks ehk sobida ainult Elisabet Reinsalule. Samas (noor) Epp Eespäev oleks vaatet ideaalne variant. No tegelikult Carita Vaikjärv oligi Ugalas täiesti ideaalne variant. Tema kurbade naiste rollid ("Nii nagu taevas", "Postmodernsed leibkonnad", "Maakad" jne) on vaikselt muutumas legendaarseteks. Temas lihtsalt on see miski sees olemas, mis lausa kutsub tema kurbusele kaasa elama. Vähemalt (minusugustes) meestes äratab see lohutamisinstinkti ja seeläbi lähevad ta rollidviimasel ajal alati südamesse.

Lugu jutustab ühe lihtsa eesti maanaise hingelisest suurusest. Tema töökus, allaheitlikus, lootuslikkus ja tahe jõuda õndsa, võlgadeta, normaalse pere-eluni on kuidagi nii loomulik. Tegelikkuses ju ka tänapäeval naised orjavad oma mehi ja perekondi. Teevad seda võibolla omast vabast tahtest ja "armastusest"... ma kaldun küll arvama, et pigem rutiinist ja/või sotsiaalsetest libanormidest või ka erinevatest hirmudest (mees jätab maha või teeb füüsiliselt või hingeliselt haiget) jne. Eks armastus muudab armumise faasis inimesed pimedaks ja nii juhtus ka Minnaga. Ja kui toimub "ärkamine" armu-uimast, saadakse aru, et see, kellesse armuti ja juba ka ühine elu rajati, pole siiski täpselt see, keda läbi armunud silmade nähti. Nii kaua kui oli armastus, oli ka lootus, et kohe-kohe siiski kõik läheb nii, nagu koos on unistatud. Kuid oleme ausad - inimesed oma põhiolemuselt eriti lihtsalt ei muutu ja mida aeg edasi, seda väiksemaks see tõenöosus veel omakorda läheb. Armumisel on armuobjekti kõikide negatiivsete külgede märkamine hägustunud. Ka vead on head...
Huvitav fakt on ehk siinkohal ka see, et kirjanik Veera Saar on esile tõstnud oma talupoeglikku päritolu ning oluliseks pidanud, et otsustas elus ettetulnud valikutes alati maal elamise kasuks. Tundub, et Minnas on kindlasti palju Veerat ennast sees.

Mainimata ei saa jätta ka seda rõõmu, et taas sai laval näha Arvo Raimot!

Hinnang: 4 (Väga head näitlejatööd, kuid midagi jääb nagu kusagilt puudu. Õige pisut, aga siiski. Ma ei tea, kas sellest, et lugu pole tehtud omaks, ehk sealt ei kooru välja oma nägemust või see kunstnikutöö oli lihtsalt nii häiriv, et sellest oli raske mööda vaadata või oli neid emotsioone tekitavaid hetki minu jaoks 2 ja poole tunni kohta siiski õige pisut liiga hõredalt, aga kokkuvõtteks pean ma siiski ütlema, et tükk tervikuna minule meeldis. Eelkõige siiski tänu näitlejatele ja klassikalisele eesti realismile.)

Tekst lavastuse kodulehelt:
Veera Saar «Ukuaru»
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi 25 minutit.

Dramatiseerija: Triin Sinissaar
Lavastaja: Madis Kalmet
Kunstnik: Mae Kivilo
Osades: Carita Vaikjärv, Anne Valge, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Jalmar Vabarna (külalisena), Margus Vaher, Luule Komissarov, Kata-Riina Luide, Vilma Luik, Indrek Sammul, Aarne Soro,
Lapsed: Herta Soro või Iris Rämmeld, Marta Soro või Niina Rämmeld

„Ukuaru" kujutab elu Eesti laanetaludes, Minna eluvõitlust ja teda ümbritsevaid inimesi. Eesti naine langetab metsa, künnab põldu, paneb katust, sünnitab lapsi ja kasvatab nad üles, olgu ajad kui karmid tahes. Aga eesti naine ka armastab, naerab, unistab, hoolib ning loob ilu ja rõõmu enda ümber. Selline naine on Minna, kes valib meheks rikka taluperemehe asemel pennita lõõtspillimängija ning kolib koos temaga metsade ja rabade taha, et rajada Ukuarul oma perele kodu. Ja ta ei kahetse midagi. Lavastus põhineb Veera Saare kaheosalise romaani „Ukuaru" esimesel köitel, mis käsitleb aega Teise maailmasõja eel ja ajal. Lavastaja Madis Kalmet on nimetanud seda oodiks naisele, eesti rahva edasikestmisele ja armastusele.

„ Ukuaru" autor Veera Saar sündis 28. märtsil 1912. aastal Peterburi kubermangus Jamburgi maakonnas Tikapesa eesti külas. Perekond opteerus Eestisse 1919.aastal. Veera Saar õppis Tartu Ülikoolis ja töötas õpetajana. Romaani "Ukuaru" (1969) põhjal tegi Leida Laius 1974. aastal samanimelise populaarse mängufilmi. 1970. aastal pälvis Veera Saar "Ukuaru" eest Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna, ühtekokku on see preemia määratud talle kolmel korral.

 Esietendus suures saalis 21. aprillil 2012

Pettur / Imposter (USA 2012)

Dokfilmid on üpris tihti palju huvitavamad ja põnevamad kui nö. väljamõeldud mängufilmid. "The imposter" lööb laualt suurema osa politseifilmidest ja pika puuga.

Režissöör on väga osavalt kasutanud päriselu ja dramatiseeringu segu. On selgelt arusaadav, kus dramatiseeritakse, kuid need üleminekud ja "segu" on tihti kunstiliselt kokkusobitatud. Huvitav on selle asja juures see, et tegelikult ei muutu selline - filmikeelega mängimine hetkeksi maitsetuks (mida tavaliselt dramatiseeringute puhul tuleb ette - dokfilm peaks ju olema DOKK, mitte mingi "dramatiseering"), ega ka osapooli solvavaks, kuigi dokfilmis osalevad muidugi ka kõik päriselus loosse segatud inimesed.

Üleval fotol ongi "The imposter", ehk pettur - Frédéric Bourdin. Ta petab ennast Hispaaniast Ameerikasse. Olles ise 23 aastane, mängib ta 15-16 aastast koolipoissi, kes on kunagi oma kodulinnast - San Antoniost,  sõjaväelaste poolt röövitud ning jõhkralt vägivalda kannatama pidanud nooruk. Alguses jääbki mulje, et kõik on ju seeläbi õnnelikud - perekond saab oma kadunud poja tagasi ja hispaania poiss endale armastava perekonna... jah jõhkralt teiste tunnetel mängides, ent siiski... Kõik pole aga sugugi nii, nagu alguses paistab ja see ongi selle filmi võlu. Näiteks kadunud pojal olid sinised silmad, aga leitud pojal pruunid; kadunud poeg oli üles kasvanud Ameerikas, aga leitud poeg rääkis inglise keelt tugeva aktsendiga - kuidas see perekonnas kahtluseid ei äratanud... kuidas EMA ei saa aru, et leitud poeg ei ole tegelikult tema oma... kas tõesti inimpsühholoogia on nii mõjutatav, et kui sa tahad näha leitud lapses oma kaotatud last, siis see pimestab kõik Su instinkid... või...

Ma ei saa tegelikult sisulisi pöördeid paljastamata sellest filmist edasi rääkidagi, sest see rikuks lihtsalt vaatamise ära. Ütlen vaid niipalju, et filmides üllatavaid pöördeid otsivad inimesed selles dokfilmis leiavad midagi eriliselt head. Lisaks peab olema valmis, et psühholoogilisi mänge vaataja ajudega mängivad nii filmitegijad kui ka seal osalevad inimesed. Ja lõppude lõpuks, mis on tõde? Minul on küll oma arvamus, aga filmi vaadates, saab sellest kriminaalmüsteeriumist igaüks ise oma arvamuse kujundada.

Film on ka käesoleva aasta Ameerika Filmiakadeemia aasta dokfilmide poolfinalistide nimistus kui üks aasta 15st parimast dokumentaalfilmist. Jaanuari alguses, kui Oscari-nominendid teatavaks tehakse, ma ei imestaks kui see ühena viiest aupaistele pääseb.

Minu filmivaatamiskaaslase tabav kommentaar: "Film ajupesust. Alguses on üks pesija, siis saad aru, et ei saagi enam aru, kes tegelikult peseb ja kellel pestakse, kuni lõpus taipad, et tegelikult on see, kellele ajupesu parajasti tehakse, sina ise..."

Hinnang: 5 (stiilipuhas psühholoogiline triller, kuigi tegelikult ju dokfilm! Filmis on kiht kihi peal ja iga uue kihi paljastumisel saab vaataja justkui labidaga pähe! Rangelt soovitatav!)