
"Uus Kivirähk" Ugalas on tegelikult uuesti tehtud "vana"... kui veel täpsem olla, siis lausa esimene näidend, mille Andrus Kivirähk kunagi 90ndate alguses kirjutas. Nukuteateris tõi Eero Spriit selle lavale 1992.aastal. Kuigi nii väga tahaks öelda, et Kivirähk sai selle näidendi jaoks inspiratsiooni kirjutades lasteraamatut "Sirli, Siim ja saladused", siis tõenäoliselt oli see hoopis vastupidi. Sarnaseid fantaasiajooni ning üldse sarnast sužeed võib nende kahe teose vahel leida küll üpris kergelt. Võibolla see ongi "see", mida võib kutsuda "Kivirähkilikuks"?
Lugu on üles ehitatud vanadele headele "kalameheluiskejuttudele" ja "jahimeheluiskejuttudele". Selles näidendis on üks kalamees ja üks jahimees naabritena pandud elama ühe 9-korruselise maja 7.korrusele. Ühelt poolt väga sarnased tegelased kuid üks jumaldab oma õnge üle kõige ning üritab ärplemise ja suurustatud juttudega üle olla teisest, kes omakorda ilmselt magab kah oma püssiga ning üritab ise üle trumbata kalamehe jutud veel võimsamate valedega. Loosse on segatud ka omakasupüüdlik lapselaps ja lapselapse värske abikaasa, kes on tüdinenud igapäevaelust ning unistab suurtest seiklustest. Koos soovitakse sõita Havaile neid seikluseid otsima...ainult et vanaisa on vaja vanadekodusse saata, et siis korterimüügist saadavad rahad kätte saada. Ning "viies ratas vankri all" on ärimees, kellel, nagu hiljem selgub on ka "omad unistused". Kõige asja konks seisneb selles, et kalamees saab kalu püüda otse aknast ning jahimees peab jahti oma korteris - 7.korrusel - ükskord etenduse jooksul saab isegi dromedari kätte :)

Näitlejatööd on lausa säravad! Vanameistrite Arvo Raimo ja Peeter Jürgens-i bravuuritsemine justkui pidevalt koguks hoogu ja jõudu etenduse edenedes. Seda toetab ka lavastuse kostüümikunstnik (Silver Vahtre, külalisena Endlast). Sest algul saabuvad härrad lavale justkui kaksikud eri lavapoolelt. Hallid pead, valged särgid, mustad püksid ning lipsud ees. Ühel hetkel tõmbab kalamees tunked jalga ning jahimees saab pähe uhke sulega jahimehe-mütsi. See kuidas Arvo Raimo Nikolaus kuuleb oma lapselapse värske naise, ehk Kata-Riina Luide soovist temaga koos kalale minna, see õnn mis siis silmadest vaatajatele paistab, see on nii armas ja südantsoojendav. Arvo häälematerjal on minu meelest täiesti fonemenaalne! Kui ta kõva häält teeb, siis see on täiesti eriline! Madal tämber ja selge tekst, need tämbri- ning hääletugevuse vahetused on tema täiesti huvitav eripära - suurepärane! Ja kõigele lisaks on ta oma naabri - Voomeri mitu korda tükkidest kokku liiminud... Peeter Jürgens Voomer-i rollis jällegi seletades Meelis Rämmeld -ile oma fantastilisi "karvaste ninasarvikute" jahtimise lugu ning teda jahimeheks "õpetades" tõi paratamatult oma vanaisad meelde. Ta läheb kuidagi nii naljakalt hoogu, endal kaval nägu peas. Ja istudes esimeses reas, vaatab ta Sulle silma sisse ja justkui räägikski neid lugusid otse "Sinule". Ta on juba oma olemuselt nii vanaisalik. Ja muideks kui ta tahab...paneb ta Nikolause niimoodi kokku, et võib tolle oma rinnatasku pista :) Arvi Mägi ärimees Sulbert -i rollis on tegelasena selline, kes mulle ei meeldi. Ehk uitab ja aeleb "merehaigena" mööda lava, justkui "taustaks". Ta puterdas ka mitu korda sõnadega (seda oli ka mõne teise puhul märgata), aga nad on seda jõudnud alles nii vähe mängida ka. Meelis Rämmeldi, üle-vindi keeratud lapselapsena oli minu meelest väga koomiline. See pidevalt uute hellitusnimedega naise kutsumine...kusjuures nii mõnigi "hellitusnimi" oli küll kahtlase väärtusega...või kuidas meeldiks, kui keegi kutsuks hellitavalt "põrsake"...ma ei tahaks ise olla ka mitte isegi "õunake" või "kurepesake" võibolla...ma tõesti mõtlen võibolla..."kirss" veel kuidagi läheks, nendest tema nimedest... :) Kata-Riina ainsa naisena laval selles tükis ei teinud küll midagi erilist oma rolliga, aga samas oli just selline nagu vaja...ehk just sobivalt innustunud nendest "tobedustest" ja sellesse komöödiasse sobilikult ülemängitult pahur, kui mees talle vahepeal närvidele käis :)
Lavastaja Tammearu on mõned lavastajanõksud sisse toonud, kuid tegelikult juba selline "fantaasiarikas" lugu lavale seada, on ju paras pähkel. Aga lavastaja on sellega lausa suurepäraselt hakkama saanud. Lisaks jäi tõesti mulje, et see paat seal aknataga lainetel kõigub ning et Nikolaus oma lapse miniaga korstna taga kalu püüab :)
Paar negatiivset märkust - iseenesest oleks minu meelest võinud vaheaja sellel tükil ära jätta, sest kokkuvõttes on etendust ennast üpris vähe (ilma vaheajata oleks kokku u.1 tund ja 15 min)...ühe hooga oleks kogu asi olnud hoogsam ning vahepeal poleks vaheajaga "kraade maha tõmmatud". Teine miinus oli see, et oli (ma-saan-aru-küll, et külalisetendusele) nii vähe kavasid kaasa võetud, et mitmed soovijad jäid ilma. Aga mul on peaaegu kõikide nende tükkide kavad olemas, mida ma olen vaatamas käinud...see on nagu mälestuskillud, mida ka kümnete aastate pärast uurida ja meenutada. Ja kuigi ma ei usu, et see etendus unustustemaale peaks rändama...jääb see igal juhul kavasid lapates ja lahedaid tükke meenutades "kõrvale". Kahju. Aga õpetus jälle tulevikuks...et kui tahad kava, peab selle kohe ära ostma!
Ühe olulise asja unustasin näidendi kohta...lavastus on muideks ka hariv...sest sealt saab muuhulgas teada...mis toob laevale õnne...on ju teada, et kui "rotid lahkuvad laevalt" siis on oodata uppumist või "naine laevas - laev põhjas"...aga jah..."poodud jahimees laevas" pidavat tooma küll õnne... Ohh neid õpetuslugusid nõgeste või rooside kasvatamisest suust ja see suur hai.... neid lugusid mahtus selle lühikese aja sisse ikka mõnusalt palju!
Kuna tegemist oli külalisetendusega, siis oli nii armas näha, et Rakvere teatri näitlejaid ja -inimesi oli saalis hästi palju, oma "Viljandi kolleegide" tööd vaatamas. Alati ülimalt sümpaatne Volli Käro tuli ka etenduse lõppedes lavale ning pööras tähelepanu sellele, et etenduses mänginud Arvi Mägi on kunagi olnud Rakvere teatri näitleja ning teda võib isegi tänada selle eest, et Rakveres täna teatrimaja üldse püsti on. Lisaks saab Arvi Mägi järgmisel nädalal, kolmapäeval (25.02) - 60 aastaseks!

Hinnang: 4 (Selline päris sürr komöödia, mis on vahepeal lihtsalt muhe ning vahepeal ajab päris naerma. Eelduseks on muidugi see, et kui Kivirähk ning tema huumor on meeltmööda, siis sobib ka "Vanamehed seitsmendalt". Minule näiteks meeldisid tema raamatud "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu" kui ka tema teatritükid- näiteks "Keiserlik kokk", "Eesti matus" ja "Syrrealistid". Kuigi 100% tema asjad pole ka meeltmööda olnud, näiteks "Jalutuskäik vikerkaarel"...siis see "vanamehed" oli just rohkem sinna "minu maitse" poolele. Ehk kui meeldib "Sirli, Siim ja saladused" stiil, siis see on "kindla peale minek"! Vinged Vanamehed - ronivad laua all, lasevad püssi, varitsevad kapis, püüavad mehepikkuseid kalu ning kõige selle kõrvale viskavad nalja, fantaseerivad ning luiskavad nii mis jaksavad! Vahva etendus oli! Ja.... "armas"!)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Etendus on kahes vaatuses ja
kestab 1 tund ja 40 minutit.
Vaata pilte lavastusest
Andrus Kivirähk
VANAMEHED SEITSMENDALT
Lavastaja: Peeter Tammearu
Lavastus- ja kostüümikunstnik: Silver Vahtre (külalisena Endlast)
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Mängivad: Arvo Raimo, Peeter Jürgens, Meelis Rämmeld, Kata-Riina Luide ja Arvi Mägi
See, et Ugala staažikaim näitleja Arvo Raimo on kirglik kalamees, on üldteada fakt. Kas tema kolleeg Peeter Jürgens on samavõrra kiindunud jahipidamisse, on juba kaheldavam. Küll on aga teada, et veretut jahti on ta pidanud fotoaparaadi abil nii inimestele kui muudele objektidele, nii et mingi küttimise-pisik on ikka sees. Igatahes Andrus Kiviräha komöödias "Vanamehed seitsmendalt" saavad neist kalamees ja jahimees, üks pöörasem kui teine. Ja pole mõtet arvatagi, et vanameeste elu üheksakordse maja seitsmendal korrusel igav ja mandunud on. Sest elada tuleb põhimõtte järgi - mida usud, see on! Kui tõesti usud, siis nii ongi! On see tõesti nii pöörane? Äkki päris loomulik? Kivirähk on ju meister näitama, et elu on palju suurem ja kirjum kui meile igapäiselt paistab... Esietendus 31. jaanuaril 2009 Ugala väikeses saalis.
-----
Lõpetuseks veel üks väike isiklik märkus (kuigi ma tean...nende koht on nüüdsest "teises blogi", kuid see meenus seoses just selle tükiga):
Selle vanaisade meenutamisega tuli mulle eriti meelde mu oma isaisa, kes ka vahest jahil käis. Oi kuidas ma temaga kaasa tahtsin minna öösel metssigu passima (nad vahest tulid meie kartulimaale), aga mind ei võetud kunagi kaasa ("lapsed jahile ei sobi"). Kujutasin küll ehtsalt ette, kuidas ta seal kuusepuu otsas mõnel oksal istus ja ootas, et millal seapere tuleb... Ja luiskelugudega polnud ta ka kitsi...ikka rääkis, et kui soovid, et vuntsid hakkaks kasvama, siis tuleb kanakakaga seestpoolt määrida :) ...ja muid selliseid jutte. Ega ma muidugi õnge ei läinud, kuid ta väitis mingil hetkel et keegi olevat kunagi - tema lapsepõlves läinud :)











