Vanamehed seitsmendalt - Ugala

"Uus Kivirähk" Ugalas on tegelikult uuesti tehtud "vana"... kui veel täpsem olla, siis lausa esimene näidend, mille Andrus Kivirähk kunagi 90ndate alguses kirjutas. Nukuteateris tõi Eero Spriit selle lavale 1992.aastal. Kuigi nii väga tahaks öelda, et Kivirähk sai selle näidendi jaoks inspiratsiooni kirjutades lasteraamatut "Sirli, Siim ja saladused", siis tõenäoliselt oli see hoopis vastupidi. Sarnaseid fantaasiajooni ning üldse sarnast sužeed võib nende kahe teose vahel leida küll üpris kergelt. Võibolla see ongi "see", mida võib kutsuda "Kivirähkilikuks"?

Lugu on üles ehitatud vanadele headele "kalameheluiskejuttudele" ja "jahimeheluiskejuttudele". Selles näidendis on üks kalamees ja üks jahimees naabritena pandud elama ühe 9-korruselise maja 7.korrusele. Ühelt poolt väga sarnased tegelased kuid üks jumaldab oma õnge üle kõige ning üritab ärplemise ja suurustatud juttudega üle olla teisest, kes omakorda ilmselt magab kah oma püssiga ning üritab ise üle trumbata kalamehe jutud veel võimsamate valedega. Loosse on segatud ka omakasupüüdlik lapselaps ja lapselapse värske abikaasa, kes on tüdinenud igapäevaelust ning unistab suurtest seiklustest. Koos soovitakse sõita Havaile neid seikluseid otsima...ainult et vanaisa on vaja vanadekodusse saata, et siis korterimüügist saadavad rahad kätte saada. Ning "viies ratas vankri all" on ärimees, kellel, nagu hiljem selgub on ka "omad unistused". Kõige asja konks seisneb selles, et kalamees saab kalu püüda otse aknast ning jahimees peab jahti oma korteris - 7.korrusel - ükskord etenduse jooksul saab isegi dromedari kätte :)


Näitlejatööd on lausa säravad! Vanameistrite Arvo Raimo ja Peeter Jürgens-i bravuuritsemine justkui pidevalt koguks hoogu ja jõudu etenduse edenedes. Seda toetab ka lavastuse kostüümikunstnik (Silver Vahtre, külalisena Endlast). Sest algul saabuvad härrad lavale justkui kaksikud eri lavapoolelt. Hallid pead, valged särgid, mustad püksid ning lipsud ees. Ühel hetkel tõmbab kalamees tunked jalga ning jahimees saab pähe uhke sulega jahimehe-mütsi. See kuidas Arvo Raimo Nikolaus kuuleb oma lapselapse värske naise, ehk Kata-Riina Luide soovist temaga koos kalale minna, see õnn mis siis silmadest vaatajatele paistab, see on nii armas ja südantsoojendav. Arvo häälematerjal on minu meelest täiesti fonemenaalne! Kui ta kõva häält teeb, siis see on täiesti eriline! Madal tämber ja selge tekst, need tämbri- ning hääletugevuse vahetused on tema täiesti huvitav eripära - suurepärane! Ja kõigele lisaks on ta oma naabri - Voomeri mitu korda tükkidest kokku liiminud... Peeter Jürgens Voomer-i rollis jällegi seletades Meelis Rämmeld -ile oma fantastilisi "karvaste ninasarvikute" jahtimise lugu ning teda jahimeheks "õpetades" tõi paratamatult oma vanaisad meelde. Ta läheb kuidagi nii naljakalt hoogu, endal kaval nägu peas. Ja istudes esimeses reas, vaatab ta Sulle silma sisse ja justkui räägikski neid lugusid otse "Sinule". Ta on juba oma olemuselt nii vanaisalik. Ja muideks kui ta tahab...paneb ta Nikolause niimoodi kokku, et võib tolle oma rinnatasku pista :) Arvi Mägi ärimees Sulbert -i rollis on tegelasena selline, kes mulle ei meeldi. Ehk uitab ja aeleb "merehaigena" mööda lava, justkui "taustaks". Ta puterdas ka mitu korda sõnadega (seda oli ka mõne teise puhul märgata), aga nad on seda jõudnud alles nii vähe mängida ka. Meelis Rämmeldi, üle-vindi keeratud lapselapsena oli minu meelest väga koomiline. See pidevalt uute hellitusnimedega naise kutsumine...kusjuures nii mõnigi "hellitusnimi" oli küll kahtlase väärtusega...või kuidas meeldiks, kui keegi kutsuks hellitavalt "põrsake"...ma ei tahaks ise olla ka mitte isegi "õunake" või "kurepesake" võibolla...ma tõesti mõtlen võibolla..."kirss" veel kuidagi läheks, nendest tema nimedest... :) Kata-Riina ainsa naisena laval selles tükis ei teinud küll midagi erilist oma rolliga, aga samas oli just selline nagu vaja...ehk just sobivalt innustunud nendest "tobedustest" ja sellesse komöödiasse sobilikult ülemängitult pahur, kui mees talle vahepeal närvidele käis :)

Lavastaja Tammearu on mõned lavastajanõksud sisse toonud, kuid tegelikult juba selline "fantaasiarikas" lugu lavale seada, on ju paras pähkel. Aga lavastaja on sellega lausa suurepäraselt hakkama saanud. Lisaks jäi tõesti mulje, et see paat seal aknataga lainetel kõigub ning et Nikolaus oma lapse miniaga korstna taga kalu püüab :)

Paar negatiivset märkust - iseenesest oleks minu meelest võinud vaheaja sellel tükil ära jätta, sest kokkuvõttes on etendust ennast üpris vähe (ilma vaheajata oleks kokku u.1 tund ja 15 min)...ühe hooga oleks kogu asi olnud hoogsam ning vahepeal poleks vaheajaga "kraade maha tõmmatud". Teine miinus oli see, et oli (ma-saan-aru-küll, et külalisetendusele) nii vähe kavasid kaasa võetud, et mitmed soovijad jäid ilma. Aga mul on peaaegu kõikide nende tükkide kavad olemas, mida ma olen vaatamas käinud...see on nagu mälestuskillud, mida ka kümnete aastate pärast uurida ja meenutada. Ja kuigi ma ei usu, et see etendus unustustemaale peaks rändama...jääb see igal juhul kavasid lapates ja lahedaid tükke meenutades "kõrvale". Kahju. Aga õpetus jälle tulevikuks...et kui tahad kava, peab selle kohe ära ostma!

Ühe olulise asja unustasin näidendi kohta...lavastus on muideks ka hariv...sest sealt saab muuhulgas teada...mis toob laevale õnne...on ju teada, et kui "rotid lahkuvad laevalt" siis on oodata uppumist või "naine laevas - laev põhjas"...aga jah..."poodud jahimees laevas" pidavat tooma küll õnne... Ohh neid õpetuslugusid nõgeste või rooside kasvatamisest suust ja see suur hai.... neid lugusid mahtus selle lühikese aja sisse ikka mõnusalt palju!

Kuna tegemist oli külalisetendusega, siis oli nii armas näha, et Rakvere teatri näitlejaid ja -inimesi oli saalis hästi palju, oma "Viljandi kolleegide" tööd vaatamas. Alati ülimalt sümpaatne Volli Käro tuli ka etenduse lõppedes lavale ning pööras tähelepanu sellele, et etenduses mänginud Arvi Mägi on kunagi olnud Rakvere teatri näitleja ning teda võib isegi tänada selle eest, et Rakveres täna teatrimaja üldse püsti on. Lisaks saab Arvi Mägi järgmisel nädalal, kolmapäeval (25.02) - 60 aastaseks!


Hinnang: 4 (Selline päris sürr komöödia, mis on vahepeal lihtsalt muhe ning vahepeal ajab päris naerma. Eelduseks on muidugi see, et kui Kivirähk ning tema huumor on meeltmööda, siis sobib ka "Vanamehed seitsmendalt". Minule näiteks meeldisid tema raamatud "Rehepapp" ja "Mees, kes teadis ussisõnu" kui ka tema teatritükid- näiteks "Keiserlik kokk", "Eesti matus" ja "Syrrealistid". Kuigi 100% tema asjad pole ka meeltmööda olnud, näiteks "Jalutuskäik vikerkaarel"...siis see "vanamehed" oli just rohkem sinna "minu maitse" poolele. Ehk kui meeldib "Sirli, Siim ja saladused" stiil, siis see on "kindla peale minek"! Vinged Vanamehed - ronivad laua all, lasevad püssi, varitsevad kapis, püüavad mehepikkuseid kalu ning kõige selle kõrvale viskavad nalja, fantaseerivad ning luiskavad nii mis jaksavad! Vahva etendus oli! Ja.... "armas"!)

Tekst lavastuse kodulehelt:
Etendus on kahes vaatuses ja
kestab 1 tund ja 40 minutit.
Vaata pilte lavastusest

Andrus Kivirähk
VANAMEHED SEITSMENDALT
Lavastaja: Peeter Tammearu
Lavastus- ja kostüümikunstnik: Silver Vahtre (külalisena Endlast)
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Mängivad: Arvo Raimo, Peeter Jürgens, Meelis Rämmeld, Kata-Riina Luide ja Arvi Mägi

See, et Ugala staažikaim näitleja Arvo Raimo on kirglik kalamees, on üldteada fakt. Kas tema kolleeg Peeter Jürgens on samavõrra kiindunud jahipidamisse, on juba kaheldavam. Küll on aga teada, et veretut jahti on ta pidanud fotoaparaadi abil nii inimestele kui muudele objektidele, nii et mingi küttimise-pisik on ikka sees. Igatahes Andrus Kiviräha komöödias "Vanamehed seitsmendalt" saavad neist kalamees ja jahimees, üks pöörasem kui teine. Ja pole mõtet arvatagi, et vanameeste elu üheksakordse maja seitsmendal korrusel igav ja mandunud on. Sest elada tuleb põhimõtte järgi - mida usud, see on! Kui tõesti usud, siis nii ongi! On see tõesti nii pöörane? Äkki päris loomulik? Kivirähk on ju meister näitama, et elu on palju suurem ja kirjum kui meile igapäiselt paistab... Esietendus 31. jaanuaril 2009 Ugala väikeses saalis.

-----
Lõpetuseks veel üks väike isiklik märkus (kuigi ma tean...nende koht on nüüdsest "teises blogi", kuid see meenus seoses just selle tükiga):
Selle vanaisade meenutamisega tuli mulle eriti meelde mu oma isaisa, kes ka vahest jahil käis. Oi kuidas ma temaga kaasa tahtsin minna öösel metssigu passima (nad vahest tulid meie kartulimaale), aga mind ei võetud kunagi kaasa ("lapsed jahile ei sobi"). Kujutasin küll ehtsalt ette, kuidas ta seal kuusepuu otsas mõnel oksal istus ja ootas, et millal seapere tuleb... Ja luiskelugudega polnud ta ka kitsi...ikka rääkis, et kui soovid, et vuntsid hakkaks kasvama, siis tuleb kanakakaga seestpoolt määrida :) ...ja muid selliseid jutte. Ega ma muidugi õnge ei läinud, kuid ta väitis mingil hetkel et keegi olevat kunagi - tema lapsepõlves läinud :)

Pink - P!nk - P1nk

2009. aasta tõotab tulla fantastiline kontserdiaasta!!!

Pink jõuab oma FUNHOUSE tuuriga ka Stockholmi!

Tema eelmine kontserttuur. See, mille DVD on üles võetud 2007. Wimbledonis...see on küll üks kõigi aegade show-sid. See tsirkus (sõna otses mõttes), mida ta seal teeb, see ületab küll ühe tavalise inimese võimed mitmekordselt! Nii vinge (need lae all keerlemised, inimeste peade kohal lendamised, suured trummid ja kogu see taistajõuk - nii bänd kui tantsijad jne jne)!!!

Funhouse-i plaat on tervenisti nii hea, et olenemata showst, igatahes saab muusika olema suurepärane!

Ehk siis tänasest tulid piletid eelmüüki!!!

Toimub see "Funhouse" 10.novembril Hovet-is (Globeni kõrval).

Ma osisin juba piletid ära!

Lava ees ääres näeme!

Ahjaa pileteid saab osta näiteks siit!

(samast kohast saab ka Rootsis toimuvate ACDC, Depeche Mode, Beyonce, Bob Dylan, Bruce Springsteen, Coldplay, Eagles, Il Divo, Jean Michel Jarre, John Legend, Judas Priest, Katy Perry, Madonna, Metallica, Morrissey, Per Gessle, Simply Red, Tina Turner, ZZ Top ja paljude teiste kontsertide ning spordiürituste pileteid!)

Uued tuuled

Kõik.
Sain hakkama.
Tegin ära.
Nüüdsest siin blogis enam mu perelugusid ei ilmu.
Katsetame siis nii.

Teise koha, ehk Danzumehe Pereblogi aadress on danzumees.wordpress.com
Kuigi ma arvan, et see seal saab peamiselt koodialuste lugude jaoks.
Esimene lugu on avalik.
Eks näis, mis edasi saab.
Kui wordpress ei meeldi...siis kolin jälle tagasi :)

See blogi jätkab ikka Teater-Kirjandus-Film-Muusika-TV lainetel. Võibolla mõned harvad ja üksikud teemad leivad veel oma kodu siin.
Eks näis.
Võibolla kui see asi hästi töötab, siis kolin ka muud teemad eraldi.
K arvab üldse, et ma võiksin filmiteemadel inglise keeles kirjutada.
Kui ma Eestis elaksin, siis peaksin vist küll teatriblogi ja kirjandusblogi ja ma ei tea veel mis blogi eraldi. Siin kaugel saab ju teatrisse nii harva...siiski eelmisel aastal peaagu 70 korda :) Ja kohe alustan teed jälle kodumaa suunas...ja igaks õhtuks ON pilet :)

Kõik on praegu nii segane ja põnev ja hirmus ja tööd on palju ja maja on hiiri "täis" :) ja kaalu langes palju...nüüd on kokku kukkunud juba 13,2 kg! Aga ka kaalulangetamisest ei räägi ma enam siin blogis midagi.

Algamas on uus aeg.
Kahe blogi aeg.
(Naljakas kui nüüd homsest mõtlen, et see ikka polegi hea idee...siis kõik need suured sõnad siin saavad koomilise varjundi.)
Eks näis.
Uued tuuled...

Teatrimaratoni eel...

Tahtsin pöörata tähelepanu, et üks parimaid eelmise aasta lavastusi külastab Tallinnat! Seda võimalust ei tasu kellelgi käest lasta!!!

27.04. NO99 saalis KOGUTUD TEOSED (Vanemuise külalisetendus).
Kell 19:00

See oli minu meelest üks viiest parimast eelmise aasta teatrielamusest! Nii palju huvitavat mõtlemisainet (õpetaja-õpilase, kirjanduse, moraali ja paljudel muudel teemadel)! Uskumatult head rollid kahelt väga tugevalt naisnäitlejalt (Hilje Murel ja Külliki Saldre)! Tõeline teatrinauding!

Kirjutasin sellest täpsemalt siin.

Vanemuise kodulehel on ka kindlasti veel infot...

Väike uudisekild ka Linnateatilt. Seal jagati kolleegipreemiaid ja avalikustati rahvahääletuse lemmiknäitleja:
PARIM LAVASTUS - Elmo NüganenA. H. Tammsaare / Urmas Lennuk „Wargamäe Wabariik“
PARIM KUJUNDUS - Aime UntRichard Brautigan „Arbuusisuhkrus“
PARIM MEESOSATÄITJA - Andres Raag, KempMorris Panych „Minu tädi“
PARIM NAISOSATÄITJA - Helene Vannari, GraceMorris Panych „Minu tädi“
PARIM MEESKÕRVALOSATÄITJA - Andero Ermel, Verkuškin Oleg ja Vladimir Presnjakov „Ohvrit mängides“
PARIM NAISKÕRVALOSATÄITJA - Piret Kalda, Hannah Jelkes Tennessee Williams „Iguaani öö“
TÖÖMESILASED - Piret Kalda - enim etendusi aasta jooksul; Tõnn Lamp - enim etendusi aasta jooksul
PUBLIKULEMMIK (publikuhääletus internetis ja teatris) - Evelin Pang

Lisaks toimub Põrgulava taastamine, et saaks A.H. Tammsaare tekstidel baseeruvaid publiku lemmiktükke taas esitada. Mais avab saali Elmo Nüganeni uuslavastus "Meie, kangelased"!!!

Veel jõuab ka Ugala "Börs ja Börsitar" -i Tallinnas 02.03. toimuvast külastusest osa saada!

Kui ma vaid ise saaks...siis tahaks väga näha Draamateatrile külla tulevat Rakvere teatrit, ehk siis nende uut "Kooselu väikesed kuriteod" tükki...aga ma kahjuks ei saa 9.märtsil Eestis olla.

Vinge, et NO Gep ja Nukuteatri Mängurid on kutsutud Moskva vingeimale teatrifestivalile "Kuldne mask"!

Tšempionide eine - Kurt Vonnegut

Järjekordne pilguheit Kurt Vonnegut-i pähe osutus jälle fantastiliseks elamuseks. Vaesed on inimesed, kes seda kunagi teinud pole! Mul on tõesti kahju kõikidest inimestest, kes pole kunagi Vonnegut-i fantastilise stiili ja maailmanägemusega tutvust teinud. Mees on kahtlemata Nobeli-auhinda väärt (muideks see on mu kolmas Vonnegut-i raamat ning ka siin, nagu eelmistes mainitakse Nobel-i auhinda :))!

Tšempionide eine on minu meelest üks kahest kõige kuulsaimast Vonnegut-i raamatust (teine on Tapamaja, korpus viis). Kuid kokku on ta kirjutanud romaane 14, lühijuttude kogumikke ja esseistikaraamatuid 9 ja näidendeid 5 (tema viimaseks raamatuks jäigi selline esseistika valdkunda kuuluv Kodumaata mees. Muide tema viimase raamatu viimasteks ridadeks on:

When the last living thing
Has died on account of us,
How poetical it would be
If Earth could say,
In a voice floating up
Perhaps
From the floor
Of the Grand Canyon,
"It is done.
People did not like it here.").
Viimaseks jäänud intervjuud Vonnegutiga võib lugeda siit.

Kõik need kolm Vonnegut-i kirjutatud raamatut, mis ma tänaseks olen jõudnud lugeda on kahtlemata ühe mehe käekiri, kuid siiski kõik isemoodi (osalt tegelasi on küll samad nii "tapamajas" kui "eines"). Hakkab küll vähehaaval tunduma, et tema teosed kokku moodustavad ehk ühe suure terviku, mis ongi kokku Kurt Vonnegut. Olen kusagilt lugenud, et sügisel on oodata temalt uut raamatut, ehk mingit sellist, mida varem pole eesti keelde tõlgitud (päris uut raamatut surnud mehelt ju oodata loomulikult enam pole...kahjuks...kuigi ingliskeelse Wikipedia andmetel on ilmunud postuumselt ka üks lühijuttude kogumik).

"Tšempionide eine" märksõnadeks on hullumeelsus, Dwayne Hoover ning tema firmad ja Kilgore Trout ning tema raamatud, "inimesed on masinad", kirjandus ja kasutatud autod, mitu tolli on kellegi peenis pikk ja lai, autori joonistused peaaegu igal teisel lehel, teiste hulgas ka urruauk (see on küll vist ainus eestikeelne raamat, kus "urruauk" on lausa kaanel ilutsemas:)), Kõiksuse Looja, kirjaniku enda (ehk raamatu mõttes Kõiksuse Looja, ehk Vonnegut-i) sekkumine oma tegelaste ellu, Midland city ja Shepherdstown, luugid ja peeglid, Dwayne-i homoseksuaalne poeg Jänku Hoover ja Wayne Hoobler, kes redutab Dwayne-i pruugitud autode vahel (ilmselt redutab ikka veel kui ta tänaseks pole ära surnud), Püha Ime Koobas ja kui palju maad sinnani on mingil hetkel, Muinasmaa, Hüvasti sinine esmaspäev! Mõned korrad vilksab raamatust läbi ka juba "tapamajast" tuttav Eliot Rosewater (Kilgore Trout-i eeskostja ja suurim fän). Kogu raamat on kirjutatud "mõttelõikudena", ehk iga lõik algaks nagu mõttekriipsuga (raamatus oli küll kasutatud musti kastikesi), aga nii oli hästi mõnus lugeda. Miks küll sellist stiili rohkem ei viljeleta?

Kaval, kas pole...tõin välja märksõnad, sest selle raamatu lugu kirjeldada on praktiliselt võimatu. See on nii sürr ja mitmetahuline, -kihiline ja täis niipalju fantastilisi pöördeid, et tegelikult ongi see üks pöörete virr-varr :) Isegi raamatu saateks, tõlkija poolt kirjutatud tekst on kahtlase väärtusega segane lugu...aga selles pole tõlk süüdi...tõlkija on tegelikult teinud väga hea töö!!!...vaid pigem ikka see aeg, mil see raamat välja anti...arvestades, et tegemist on ikkagi "ameerika kirjanikuga" ja eesti keeles ilmus raamat 1978. Võibolla sellepärast seda sellel ajal lubatigi välja anda, kuna Vonnegut on ameeriklaste enda suhtes nii kriitiline ja näitab ju tegelikult neid üpris halvas valguses. Kuigi ma usun, et Vonnegut (kuigi kindlasti tahtis ameeriklaste peale vaadata viltuse silmaga) tegelikult suunab oma iroonia kogu inimkonna pihta. Oleme ikka segased loomad küll :)

Seegi tundus mulle üpris paradoksaalne, et raamatu üks tegelastest, ehk Kilgore Trout on kirjanik...natuke nagu Vonnegut ise, ainult et Vonnegut tahab kindlalt teda eristada endast (või kas tahabki?)... sellegipoolest on neis kahes mingeid sarnaseid jooni. Samas Kilgore Trouti raamatutel tundub olevat nende lugejate üle laastav mõjujõud. Ehk kõik kes loevad neid...peaks vist mainima, et neid on väga vähe...võibolla Rosewater ja Hoover ainult (kuigi hiljem saab temast tunnustatud kirjanik ja isegi "Nobeli laureaat" :))...kõikide nende maailm muutub väärastunuks...võib öelda, et nad lähevad hulluks. Samas tulles mu teoreemi alguse juurde tagasi...ehk Vonnegut=Trout... seega kõik kes me loeme Vonnegut-i raamatuid...meil on samasugune oht. Ja võibolla Vonneguti raamatud muudavadki lugejate maailma. Minule igatahes on need mõjunud. Kas nüüd just mu elu ja käitumist mõjutanud... kõik edasise ja rohkema mõju tunnustamisest keeldumine võib ju olla selge märk hullusest...hullud ju ka ei tunnista, et nad hullud on...seda väidab ju ka Vonnegut Tšempionide eine -s.

Ja nagu Vonnegutiga ikka...pean ühe pisikese lõigu või stiilinäite raamatust ka siia kirjutama:
"Dawyne'i ettekandja"Burger Chiefis" oli seitsmeteistkümneaastane valge neiu nimega Patty Keene. Tal olid kollased juuksed. Tal olid sinised silmad. Imetaja looma kohta oli ta juba väga vana. Suurem osa imetajaid olid seitsemteistkümneaastaselt juba kas vanadusnõdrad või surnud. Patty Keene aga oli seda sorti imetaja, kes arenes aeglaselt, nii et keha, milles ta ringi liikus, oli alles hiljuti saavutanud küpsuse. Ta oli tuliuus täiskasvanu..."

Üldiselt olin välja valinud ka teise stiilinäite, aga need seksi-teemalised lõigud mõjuvad raamatus kokku koomilise ja isegi stiilsena, aga kontekstiväliselt siiski natuke "kahtlase väärtusega" :) Üldiselt ma jälestan kui raamatutes on seksiteemalisi asju kirjutatud nii otse ja rõvedate sõnadega, aga selles raamatus, kus kõik on nii sürr ja otsekohene...siis ei saanukski kuidagi teisiti neid asju kirjutada, nagu Vonnegut seda teinud on.

Hinnang: 5 (tundub, et sellest on kujunemas väga hea kirjandusaasta...seda muidugi palju tänu Vonnegutile, kelle raamatud üksteise järel niipalju nalja ja mõtlemisainet ning "oma ehmatavas otsekohesuses ning ausues" peavangutusi esile kutsuvad. Tšempionide eine on õigustatult kultusklassika! Soovitan lugeda, kui on isu millegi erilise või teistsuguse kirjamduse järele. Lisaks on peaaegu, et tegemist sci-fi žanriga. Ja kindlasti saab ka naerda või vähemalt sarkasmi ning iroonia üle muiata...aga tegemist on "laheda ja mõnusa" sarkasmi ning irooniaga, mis tegelikult ei tee paha kellelegi!)

Ilusat sõbrapäeva!

Kallis sõber!

Ilusat Valentinipäeva!

S: Danzumees (a.k.a. Valentin)

(fotol on K küpsetatud mustika-vaarikakook, mis viis keele alla...õnneks sõrmed jäid alles, et blogiski vähemalt "Head Sõbrapäeva" soovida :))

Shutter island - Dennis Lehane

Mul on juba pikemat aega olnud isu lugeda mõnd sellist raamatut, kus täie mõistuse juures olev inimene läheb mingil põhjusel hullumajja ning ei saa sealt enam välja. Ilmselt on tegemist mõnede filmide mõjutusega, mis juba kunagi lapsepõlves nähtud (üks selline, mis esimesena meenub näiteks on The Fifth Floor)...stiilis "kui korra oled juba sees, siis enam välja ei saa". Ma ei oska seletada seda tõmmet sellise idee juurde. Ju vajan ma ise mingit psühhoanalüüsi? :)

Igatahes komistasin ma sellise raamatu otsa täiesti kogemata, oma järjekordsel raamatupoe "uurimisretkel"...ehk mul on kombeks ikka nädalas korra järele vaadata mida uut, mida põnevat siinsed raamatupoed pakuvad. Ja kuna mulle eriti ei meeldi rootsi keeles lugeda (samuti nagu soome keeleski, kuigi ma ju seda keelt valdan sama hästi nagu eesti keeltki...ikkagi seal maal sai ju keskkoolgi lõpetatud...aga see keel on minu mõistuse jaoks kirjanduse mõttes "kummaline"...ma pean silmas just "tõlkeid"), saan keskenduda ingliskeelsete raamatute riiulitele. See raamat jäi mulle millegipärast lausa kummitama, kuni ma selle eelmisel nädalal lihtsalt pidin lõpuks ära ostma (kuigi ma harva ostan siin raamatuid...kui, siis ainult adlibrisest, sest seal on tükk maad odavamad raamatud, kui poest ostes).

Igatahes aitab juba sissejuhatusest ning raamatu juurde...

Loo lähtekohaks on aasta 1954. Uurija Teddy Daniels läheb uurima koos oma partneri Chuck Aule-iga Shutter Island-ile ühe hullu naise kadumist. Shutter Island on saar, millel asub "hullude mõrvarite haigla". Ja kadunud naine on uputanud kunagi oma kolm väikest last. Kuhu aga sellisel "üksikult saarel" on üldse võimalik end peita? Põgeneda pole sealt ka võimalik.

Haiglat juhib doktor Cawley, kes mõjub ise justkui mingi kummalise hulluna. Haiglas on 67 patsienti ning tundub, et vähemalt sama palju valvureid ning arste. Haigla on jaotatud "naiste majaks", "meeste majaks" ning "eriti hullude ja ohtlike mõrvarite majaks". Lisaks on saarel ka salapärane majakas. Uurides saarel naise kadumist, tõuseb suur torm, mis mingil hetkel kasvab isegi orkaaniks. Laevaühendus loomulikult katkestatakse, samuti kaob raadiolevi ning mandriga ühendust ei saa. Lõpuks kaob ka elekter ja "eriti hullude maja" lukud on elektroniseeritud...

Tegelikult miski pole see, mis paistab. Uurijaid näikse keegi meelega justkui "hulluks ajavat". Keegi jätab neile salapäraseid vihjeid põnevate koodidena. Kui kood avatakse on mõnus ka lugejal kaasa arvutada, kes võiks olla "kadunud patsient". Tegelikult on raamatus palju "mõistatusi" ka lugejate jaoks täiesti võimalikud "ära lahendada", kuid mina muidugi ei suutnud ühtki olulist asja välja nuputada (võibolla paar väikest siiski)... sest nii kavalalt on kõik see kirjutatud ja ometi on peidetud vihjeid siia sinna, mis tegelikult toimumas on ja kes on süüdi ja kes on hull ja kes mitte jne jne!

Oi kuidas mulle meeldivad sellised "üllatavaid pöördeid" täis raamatud. Nii mõneski mõttes oli ju tegemist ka krimkaga... ma pidevalt ootasin ja arvasin, et kogu see saar ongi täis "hulle"...ehk nagu kunagi ühes Vanemuise etenduses "Ajujaht"...et doktor ise ongi hull või midagi sellist. Aga ei, lahendus on palju huvitavam! Lisaks viimane peatükk annab omakorda mõtlemisainet, et kas kõik on hoopis teisiti või nagu mina arvan...see, mida arstid kartsid osutuski tõeks. Jah...sellel saarel kõik oli teisiti kui alguses tundus. Isegi peategelane otsis sealt hoopis teatud "hullu" taga...ning keda usaldada, keda mitte...ka see on küsimus.

Mida lähemale Teddy ja Chuck tõele jõuavad, seda selgemaks neile saab, et nad ei pääse ilmselt kunagi sellelt saarelt enam minema...

Dennis Lehane-i raamatud on tihti jõudnud ka kinolinale. Sellised väga soovitatavad linateosed nagu Mystic River ja Gone Baby Gone on tehtud tema raamatute järgi. Samuti on ta kirjutanud mitu osa seriaalile "The Wire". Ning käesoleval aastal peaks linastuma ka Martin Scorsese lavastatud "Shutter island", kus peaosades Leonardo DiCaprio Teddy rollis ning Ben Kingsley hulluarsti, dr.Cawley rollis. Lisaks terve rida muid suuri staare. Sellest tuleb midagi väga head, sest algmaterjal annab tegijatele väga tugevad kaardid kätte!

Lehane on ise pärit Bostoni lähistelt ning elab seal ka praegu ning tema raamatute tegevus on ka tavaliselt seotud Bostoniga. Shutter Islandile saabuv uurija Daniels on just Bostonist :) Lehane-i teistest raamatutest võib lugeda kirjaniku raamatute kodulehelt.

Hinnang: 5- (Miinus sellepärast, et minule ei meeldinud need "meenutuse hetked" ja "hullud unenäod". Üldse on mul mingi vastumeel unenägude suhtes. Mind lihtsalt ei huvita ei päriselus ega ka kirjanduses "unenäod"...need pole ju päris...hehh ega "kogu lugu" ju pole päris...aga ikkagi... ning seega pole unenäod minu meelest olulised üheski kontekstis kui ehk ainult inimesele endale, kes neid unenägusid näeb. Loomulikult kui unenägu on nii põnev/naljakas/sisukas, et sellest võib mingi huvitava jutu kirjutada...selle vastu pole mul midagi...aga lihtsalt seda ei tohiks siis unenäona serveerida :)

Mulle meeldisid need hullud seal...kõik oma lugudega, kõik oma taustadega. Meeldis selline "kinnine ala", ehk konkreetselt saar. Kõik on "seal", keegi kuhugi sealt kaduda ei saa. Meeldis see torm ning kaos, mida see tekitas niigi segases olukorras. Pime, tuuline ja vihmane - ideaalne taustsüsteem trillerile.

Krimkade austajad saavad selle raamatuga pähkleid lahendada küllaga. Lisaks võib see meeldida ka sellise kergema õuduse austajatele...otseselt "õudne" see polegi, lihtsalt psühholoogiliselt põnev. Tekib tunne, et ise lugejana olengi see Teddy, kes on peategelane. Sest lugeja rändab temaga pidevalt kaasa...ja kellel on nutti rohkem kui minul, see ehk saab ka märkidest aru, mis täpselt toimub :) Need üllatavad pöörded lõpus aga jätsid minu küll üllatusest tõdema, et "pagana hästi ikka kirjutatud"!)

2009.aasta teleaasta algus

Ma olen üpris mõõdukas televiisoritarbija...või noh, kui täpsem olla, siis oma telesaated vaatan peamiselt arvutist ja sellisel ajal kui minule sobib. Mõni üksik asi ehk ka tsipa suuremalt ekraanilt. Kuid peamiselt ikka mugavusest, on ju nii lihtne voodis enne magamaminekut mõnda mõtlemist mittevajavat telesaadet vaadata :) Kuigi ma eelistaksin lugemist, siis alati ju ei saa ning alati ei jaksa ka. Selle aasta alguses on minule teistest olulisemaks osutunud 11 sarja:

Desperate housewives (ABC) - Mulle meeldib selle saate koomika ja sama palju ka tõsised teemad. Ning andekate stsenaristide oskus tekitada põnevaid, elulisi ja ka elu-kaugeid olukordi ja dialooge. Selline seebisari, milles midagi iga kord juhtub. Kõige huvitavam ja parem näitleja on neist koduperenaistest ja tegelastest üldse Felicity Huffman ja tema Lynette Scavo. See stseen seal autos oma pojaga, kuidas ta poega autost välja ajab, et siis poja ähvardajast üle sõita... (ikka kasvatuse eesmärgil...kuid kes teab, sarjas ju hulle asju ikka juhtunud)...kasvõi lilhtsalt selle stseeni ning selle näitlemise pärast ma seda sarja vaatan. Muidugi Bree, Carlos, Gaby ja Edie oma "endast hullema mehega" on samuti huvitavad. Ja tihti saab ka südame soojaks.

De halvt dolda (SVT) - Jonas Gardelli kirjutatud 4-osaline minisari. Juba selle sarja alguslugu, mis juhatab kõik need osad sisse, meeldib mulle väga. Ehk see kuidas vanasti maaliti piltidele ka surnud pereliikmed. Näiteks kui mõni laps oli haiguse pärast surnud ja siis maaliti pereportreed, olid need "surnud lapsed" seal kuidagi piilumas teiste selja tagant võisiis vaatamas üle õla või puu tagant. Gardell on täiesti võrratu kirjanik ja stsenarist. Need lood "surevatest inimestest ja nendest, kellel on õnn elada", on jagatud kahte ajastusse - 70ndatesse ja tänapäeva. Kõik on nad kuidagi kohtade või inimestega seotud ja see kõik on nii stiilne ja südamlik. Tõeline pärlike selle aasta alguse telemaastikul.

Tuulepealne maa (ETV) - palju kirutud sari on minul veel tänaseni lõpetamata. Viimane osa ootab DVD-l vaatamist. Öelgu teised mida tahavad, minule see sari meeldib. Ja ma ei pea silmas ajaloo täpsust või kuidas eestlaseid, venelasi või sakslasi või keda iganes teatud inimest näidati. Minu meelest on nii tänuväärne Eesti näitlejate head mängu näidata. Inimestevahelised liinid on ju huvitavalt kirjutatud ning selline pisike epopöa oli minu jaoks küll elamus. Kõige rohkem meeldis mulle 9.osa. Seal kus Mirtel Pohla selle kunstniku juurest Toomase juurde läks. See osa oli kuidagi siiani kõige paremini kirjutatud ja näideldud. Aga jah, nagu mainitud, viimane osa on veel nägemata.

American idol (FOX) - Ma olen see inimene, kellele meeldivad võistlusmomendiga reality-sarjad. Ja üks parimaid on ikka see kuulus lauljate võistlus. Ameerikas on nii palju andekaid lauljaid ning nende taustalood lähevad tihti hinge. Sellel aastal on just välja valitud 36 poolfinalisti ning oma 10 inimest neist olid ka sellised, mille mina välja oleksin valinud. Eriline lemmik on üks rokihäälega Jackie. See on ülipõnev, mis nüüd edasi saama hakkab, sest tase on tõesti kõrge! Eesti vastav võistlus mulle eriti ei meeldinud just sellepärast, et kahe hooaja peale kokku on mulle ehk paar lauljat meeldinud, aga mitte nii nagu näiteks Ameeriklaste versioonist Daughty... et ma kohe tahaks nende kontserdile minna ja nende plaati osta.

13-the fear is real (CW) - Kummaline võitlussaade, kus inimesed on viidud keset metsa ning nad peavad võistlema õuduse kannatamises :) Tõeliselt tobe, aga samas...kui kujutada ise nendesse olukordadesse...näiteks krokodille täis tiiki, paati, ja siis kästakse võtta uss kätte, tõsta see peakohale ja samal ajal täitub paat veega ning vajub vaikselt vee alla... pimedas öös... see on juskui õudusfilm, mis on keeratud reality-sarjaks. Lisaks see vahva twist, ehk see, et kellelgi, kellel õnnestus teiste märkamata varastada puurist midagi, sellel on õigus kõrvaldada mängust mõni konkurentidest...

United states of Tara (Showtime) - Draamasari skisofreenikust pereemast. Stsenaristiks Diablo Cody, ehk see kelle sulest on pärit ning kes võitis ka Oscari filmi eest "Juno". Peaosas "alati hea", Murieli pulmast ning Sixth sense-ist tuttav Toni Collette. Need tema karakterid on huvitavad ja lisaks kogu see pere-elu. Mees mängib Sex & the city-st tuttav John Corbett ning Tara õde mängib Rosemarie DeWitt, kes hiljuti lõikas loorbereid filmiga "Rachel getting married".

America's best dance crew (MTV) - Danzumehe "kohustuslik" saade :) Ehk tantsurühmade võistlus. Kindlad lemmikud on So You think You can dance -saatest tuttavate tantsijate- Hok-i, Dominic-i ja Briani tiim "Quest crew", siis see valgete tüdrukute tiim - "Beatfreaks" ning cloggiate tiim "Dynamic edition". Kuigi see peeglitants, mille tegid "Strikers All-stars", see oli ehk kogu hooaja seni parim tants... tase on ikka sõnulseletamatult kõrge! Nad on seal saates ikka nagu "teisest maailmast"...panevad akrobaatikat, on rütmis ja musikaalsed, jõulised, tippsportlaste vormis, plastilised, saltod, trikid, mitmekordsed pöörded, nii küljega, õhus, maas kui ma-ei-tea-veel-kuidas ja muidugi täesti uskumatud hüpped!!! Lisaks teevad need rühmad seal oma koreograafia! Fantastika kuubis!

Teatriõhtu (ETV) - Nii harva kui seda siinmaal nautida saab... PARIM ASI ÜLDSE, MIS TELEKAST TULEB!!!! Eriti hea meel on "Nafta" üle ;)

So you think you can dance Australia (Ten) - Jesss...eelmisel aastal parim võitis, ehk Jack! Sellel aastal valiti just TOP20 välja ning pühapäeval algab võistlus! Nii lahe, et üle aasta on sobivalt Austraalia versioon aasta alguses, USA versioon suvel ning Kanada versioon sügisel. ikka kordi parem ning huvitavam kui mingi Dancing with the stars või tegelikult mistahes teine tantsusaade, mis üldse kunagi telekast on tulnud! Austraalias on ka sellel aastal päris kõva tase! Sellest sai hästi aimu ka nendest eelvõistlustest. Ja koreograafidel pole seal ka viga... Isegi Nigel Lythgoe ise valis neid tantsijaid seal tänavu :)

Project runway Canada (Globaltv) - Kanadas hakkas see ülipõnev riietedisainerite võistlus täie hooga pihta... esimeses osas kukkus kohe 3 osalejat! Kehel ei pidanud tervis ja närvid vastu ning 1 siis läks oma halva disaini pärast. Esimese paari saate põhjal on lemmikuks tõusmas Sunny, aga seda on veel liiga vara öelda, kes neist tegelikult on parim! Igatahes Imaan ja tema "In fashion, sometimes You just don't measurrrrre up!" on juba meie peres kultusväljend!

Melodifestivalen (SVT) - Rootsi euolaulukarussell läks pöörlema täie hooga. Esimeses saates olid umbes pooled laulud, mis oleks kõikidele Eesti 10-le finaallaulule ära teinud, minu meelest. Aga eks ta ole maitse asi ning vahva on vaadata kuidas oma maitse rahva omaga kokku läheb :) Esimesest saatest said otse finaali Emilia (seesama tütarlaps, kes oli mõned aastad tagasi üle Euroopa kuulus oma "Big world" lauluga). Ja teine otse finaali pääsenud (kes minule tegelikult ei meeldinud) on Alcazar...see sama bänd on ka mitme lauga Eesti raadiote playlistis olnud. Minu lemmik jäi aga hoopis kolmandaks ning sai võimaluse läbi poolfinaali finaali veel pürgida (rahvusvaheline žürii valis selle laulu ka oma lemmikuks ja see oligi täiesti omanäoline ning huvitav)... ehk siis Caroline af Ugglas lauluga "Snälla, snälla". Sellel laupäeval on võistlustules üks mu lemmikuid Rootsi lauljaid Måns Zelmerlöw. 28.02. osaleb Malmö eelvoorus ka Eestit kunagi esindanud Sahlene...

Ja kohe-kohe on algamas Survivor, Amazing race ning 01.03. alustab jälle mu eriline lemmik "The Apprentice", kus Donald Trump veab "majandusülesannete lahendamise" võistlust.

Lõpetuseks veel näidis sellest tantsusaatest... selles tantsus pöördeid ja hüppeid ehk pole nii palju kui mõnedest teistes, kuid selles on stiili ja action-it. Ning mõnikord on sellised veelgi efektsemad kui efektidele üles ehitatud tantsud. Kuigi efekte on ju selles tantsus ka ja küllaga!!!

Strikers All Stars - Gimme more

Mees, kes kõndis omapead

P esimest korda "omaalgatusel" käis iseseisvalt ise otsustades poes. Ostis kommi. K ütles, et kui ta koju tuli teatas uhkelt, et ta arvutas kokku kui palju maksab, kui palju tal raha on ja kui palju ta tagasi peab saama. Ja ega ta ainult endale kommi ei ostnud vaid ikka klassivennale ja sõbrale R-ile ka! Ja mis peamine... komme ja raha tagasi saades, oli tal meeles öelda "Tack!"

P on üldse "poodidest" huvitatud. Kui me siia kunagi kolisime, kus me praegu elame, armastas ta pidevalt käia lambipoes. Ehk kui me olime kuhugi minemas, siis tema jooksis ette tänavaotsas asuvasse poodi ning uuris nende lambivalikut :) Kui siis meie sinna ukseni jõudsime, lehvitas mõnikord rõõmsameelne müüjatädi samal ajal kui poiss uuris mõnda nende toodet huviga :) Järgmiseks tekkis tal huvi meie tänaval ühel keldrikorrusel asuva tšellode ja viiulite valmistamise - ja remonditöökoja vastu. Neil on seal suur aken, millel tihti kardinaid ees pole ning poiss tihti koolist tulles "unustas" end sinna vaatama, niiet K kodus imestas, et kuhu poiss jääb :)

Siis ükskord kui P-iga jalutamas käisime... natuke meie tänavast edasi asub ühel kõrvaltänaval kalapüügivahendite kauplus. P teatas, et ta on mõned korrad koolist tulles kõndinud edasi sinna poodi ja et seal müüakse kalastusvahendeid :) Kutsus, et ma võiksin ka temaga sinna neid asju minna vaatama :)

Üks komme, mis P-l "vanasti" oli... nimelt autos ta jutustas meile oma väljamõeldud lugusid (tegelikult mõtles ta neid jutustamise käigus välja ja seega venisid "lõputa juttudeks...ehk kuni kuhugi kohele jõudsime). Nüüd kus auto pikemat aega juba remondis, pole ta neid lugusid saanud jutustada. Kuna aga tung "lugusid luua" nii suur, tuli ta õhtul enne magama minekut meie tuppa ühe paberilipikuga. Ise seletas, et ta kirjutas meile ühe "autoloo" :)

Lugu ise oli järgmine (kirjapilt muutmata):
Kuu ja Päikse lugu.
Kuulapse nime lugu. (see rida on maha tõmmatud)
Küüs!
Ja küüs kuu.
Mina küll sellit nime
ei pane Küüs.
Oma uuele tähele.
Passa on äki sopiv nimi. ei päike.
KLUU on sopiv nimi.
(alla oli joonistatud päike, tähed ja kuu - kõigil silmad ja suu ka).

Saa nüüd siis sotti, et mida ta sellega täpselt mõtles...Passa on rootsi keeles "sobima"...huvitav kas see on kuidagi tema mõttetegevusega seotud...ei tea... Kuigi tegelikult ma saan loost aru küll :) Ainult, et mitu lauset on vahelt ära jäetud...et ei oleks "ameerikalikus stiilis", kus kõik on ette ära nämmutatud... et lugejale jääks oma mõtete arendamiseks ka ruumi :)))

Siia lõppu mõtlesin, et kirjutan ühe kuuldud jutu, millel otseselt pole meie perega mingit pistmist, aga juhtub ikka igasuguseid asju :))) Nimelt ühest naisest ja mehest... Naine oli minemas ühte pikemasse komandeeringusse. Kuna hetk oli veel aega enne lennujaama ruttamist, võttis ta ette koeraga väikese jalutuskäigu. Mõnda aega jalutanud, kõndis mööda üks kuri koer. Koer läks naise koerale kallale ja hammustas toda täiega kõrvast. Koeral hakkas kõvasti verd voolama... naine lohutas koera ja aeg liikus märkamatult edasi. Järsku kella vaadates, pidi ta koju tormama, et haarata kohvrid ning lennujaama kihutama. Koju jõudes, kohe koridoris, koer raputas ennast, nagu koerad ikka raputavad näiteks kui nad märjad on (verd oli ju kõvasti voolanud)...niiet et verised kõrvad laperdasid ning pritsisid kogu esiku verd täis. Naisel polnud aga aega hakata koristama. Kohvrid kaasa, mehele musi ja oligi läinud. Mees võttid siis ämbri ja rätiku ning läks koridori koristama. Seal ta siis hõõrus neid seinu ja põrandat, kui ukse taha tulid just äsja nende kõrvale kolinud uued naabrid, et kutsuda naist ja meest külla "tutvumisõhtule". Mees pesi suure rätikuga seal seda verd koridori seintelt ja põrandalt ning ütles: "Mu naine sõitis mõneks ajaks ära" :)))

Kulka kirjanduse aastaauhindade nominendid 2008

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominendid 2008. aasta teoste eest.

Luule
Andres Ehin, Udusulistaja: luulet 2004-2007;
fs, Alasti ja elus;
Maarja Kangro, Heureka;
Kalju Kruusa, Pilvedgi mindgi liigutavadgi;
Jürgen Rooste, Tavaline eesti idioot ja teisi pikemaid poeese 1999-2007

Ilukirjanduslik proosa
Tiit Aleksejev, Palveränd;
Andrei Hvostov, Võõrad lood;
Mari Saat, Lasnamäe lunastaja;
Peeter Sauter, Beibi bluu;
Elo Viiding, Püha maama

Näitekirjandus
Erki Aule, Enn Vetemaa, Merle Karusoo, Sigma Tau - C705;
Maimu Berg, Euroopasse! Euroopasse!;
Andrus Kivirähk, Keiserlik kokk;
Madis Kõiv, Lõputu kohvijoomine;
Peeter Sauter, Keldris

Esseistika
Hellar Grabbi, Vabariigi laps;
Valdur Mikita, Metsik lingvistika;
Hando Runnel, Väravahingede kriiksumist kuulnud;
Anu Saluäär, Põhjamaadest ja Eestist;
Leelo Tungal, Seltsimees laps ja suured inimesed

Vabaauhind
Eesti kirjandus paguluses XX sajandil;
Merle Karusoo, Kui ruumid on täis;
Margus Laidre, Dorpat 1558-1708
Mihkel Raud, Musta pori näkku;
Elin Toona, Ella;
Lauri Vaska, Neljakümnenda must suvi ja sealt edasi.

Lastekirjandus
Aino Pervik "Presidendilood" (Tänapäev, 2009);
Kerttu Soans "Külaline vannis" (Ajakirjade Kirjastus, 2008);
Kätlin Vainola "Mia, Konrad ja avanevad uksed" (Tänapäev, 2008);
Piret Raud "Printsess Luluu ja härra Kere" (Tänapäev, 2008);
Kristiina Kass "Petra lood" (Tänapäev, 2008);
Wimberg "Härra Padakonn" (Varrak, 2008)

Tõlkekirjandus
Ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde:
Maiga Varik - Milorad Pavic "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest" serbia keelest
Riina Jesmin - Iris Murdoch "Punane ja roheline" inglise keelest
Kersti Unt - William Faulkner "Absalom, Absalom!" inglise keelest
Elvi Lumet - Anne Birkefeldt Ragde "Berliini paplid" ja Anne Birkefeldt Ragde "Erakvähid" norra keelest
Hendrik Lindepuu - Wislawa Szymborska "Oma aja lapsed" ja Zbigniew Herbert "Valitud luuletused" poola keelest
Indrek Koff - Michel Houellebecq "Elementaarosakesed" prantsuse keelest

Ma olen lugenud esseistika nominentidest Leelo Tungal - Seltsimees laps ja suured inimesed, mis oli võrratult hea...ja sellepärast hoian Leelole pöialt, kuigi tema konkurentide kohta ma ju ei tea midagi...võibolla on mõni neist sama hea või parem...

Näitekirjanduse lavastustest olen näinud Andrus Kivirähk - Keiserlik kokk ja Madis Kõiv - Lõputu kohvijoomine...neist kahest olen kahe käega Andruse poolt!!! Teine ei meeldinud mulle kohe üldse. Sigma Tau on plaanis veebruaris...

Lastekirjandusest olen lugenud Aino Pervik - Presidendilood; Piret Raud - Printsess Luluu ja härra Kere; Kristiina Kass - Petra lood ja Wimberg - Härra Padakonn. Neist neljast oli minu meelest parim Kristiina raamat "Petra lood".

Kui jõuan ka teiste nominentidega tutvuda, siis täiendan.

Revolutionary road / Mässajate tänav (USA 2008)

Režissör: Sam Mendes
Stsenaarium: Justin Haythe (baseerub Richard Yates -i samanimelisel kultusromaanil)
Peaosades: Kate Winslet, Leonardo DiCaprio, Kathy Bates, Michael Shannon (kandideerib meeskõrvalosa Oscarile selle rolliga), David Harbour, Kathryn Hahn
Loo lähtekoht: On Ameerika ja on 50ndad. On üks rahulik eeslinn, kus on tänav nimega "Revolutionary road". Abnielupaar Wheelerid elavad seal ühes uhkes valges majas ja on õnnetud. Naine on ebaõnnestunud näitlejakarjäärivalikuga kodune, kahe lapse ema. Mees on mingi müügiedendaja ja tal on selleks vajalikud oskused, kuid elus puudub juskui selge siht (kuna tegelikult on ametivalik olnud risti vastu kunagisele lootusele mitte järgida oma isa jälgedes). Niasel tuleb idee - müüks kõik ära, võtaks kõik säästud pangast ning koliks Pariisi. Valitsuse töötajatele makstakse seal korralikke summasid. Mees võiks jääda koduseks ja tegeleda asjadega, mis tõesti on tema hingele... Kõik aga ei lähe üldse nii. Elus ei ole miski kunagi nii lihtne, et lihtsalt ostad pileti ja lähed...

Lugu oli emotsionaalne ning tõbas küll kaasa. Samas selliseid lugusid on juba liiga palju. Võibolla 50ndatel, 60ndatel oli see tabuteemaks. Tänapäeval on aeg liiga kiiresti ja palju edasi läinud, et see võiks otseselt kõnetada. Mis aga kõnetab on need rollid. Ja see inimlik tasand. Oma ehtameerikalikkuses on selles filmis kuidagi palju ebaameerikalikku. Juba kõik see mis pinna all pulbitseb. Mõtteterad, mida on filmi toodud avalikustama "hull" tegelane. Naabrite salajased ihad ja vihad. Kui kokku on saanud kaks nii kõva tükki, siis ei saa sellest lihtsalt head suhet. Paarisuhtes lihtsalt peab olema kompromisside tegemise oskust, lohutamisoskust, viisakust ja eelkõige muidugi armastust teise inimese vastu...mitte armastust iseendasse teise inimesega koos olles. Samuti peab andma teisele inimesele hingamisruumi, peab arvestama teise inimese murede, halbade päevade või muu negatiivsega...ei saa täita iseendaga kogu hingamisruumi. Oma ego on paratamatult vahest vaja alla suruda. Samas ei saa muidugi lasta endast üle sõita. Film panebki eelkõige mõtlema paarisuhte teemade üle. Miks need inimesed olid sellised nagu nad olid...see jääb aga küsimuseks. Tausta on selleks liiga vähe (minu jaoks vähemalt). Ma tundsin muidugi eelkõige naisele kaasa...kuigi hetketi oli ka mehest kahju. Siiski asi läheb juba "õnne" otsimiseks väljaspool kodu, siis midagi kindlat edasi üles ehitada on ju väga raske...võibolla tõesti on selleks lahendus...jätta kõik kus see ja teine ning kolida uude ümbruskonda...

Kate Winslet, teeb tõeliselt hea rolli. Minu meelest isegi parema, kui see, millega ta tänavu Oscarile kandideerib. Tema pidev "vaikuse" soov ning hulluksminemise punkt ning "viimase hommiku" ja "suitsetava raseda" stseenid on justkui tugeva naise koore pealetõmbamine...kuigi tegelikult oli tegemist väga nõrga ja hellust vajava naisega. See kõik on udupeenelt rolli sisse kodeeritud...meisternäitlejanna poolt. Leonardo Di Caprio mõjub ikka natuke kui poisike. Kuigi tema viha purskas lausa temast välja ning selline paras nilbik ja tigedik oli küll just see, mille portreerimine talle hästi sobis :) Kuis kortsudes silmade ümber ning suures plaanis "täiskasvanud mehe" näo näitamisest ei piisa...ikka mõjub ta natuke "poisikesena"...mis sellest, et juba 34-aastane... Vanasti "Titanic"-u kambast on haaratud kaasa ka "Unsinkable Molly", ehk Kathy Bates...kelle ainuke selline mängimise stseen on minu meelest siis kui ta oma hullu poega kaitseb. Ja hull poeg ise, ehk Michael Shannon on väga vinge...kuigi väga tillukeses rollis.
Lõpp on ka väga hea... see on ilmselt selle paari "pika kooselu saladus" :)))

Hinnang: 4- (Meeldis see mäng ja tehniline pool-värvid, kaamera liikumine, kostüümid. Kuid lugu ise kuidagi ei mõjunud. Mõjus tegelikult, aga mitte nii tugevalt kui ehk oleks pidanud.)

Trailer:

Sünnipäevaluuletus SMS-iga

Ühel toredal tütarlapsel (TK) on täna sünnipäev ja mul hüppas selline sünnipäevaluuletus järsku pähe:

Sünnipäevakooki söö,
õhtul ikka tantsu löö!
Pidu, pillerkaart ja tralli,
sünnipäevaks kalli-kalli!

Palju, palju õnne T!

Synecdoche, New York (USA 2008)

Režissör: Charlie Kaufman
Stsenaarium: Charlie Kaufman
Peaosades: Philip Seymour Hoffman, Samantha Morton, Michelle Williams, Catherine Keener, Tom Noonan, Hope Davis, Jennifer Jason Leigh, Dianne Wiest, Emily Watson

See on Kaufman -i režissöridebüüt, kuigi stsenaristina on ta oma kummalist maailma meiega jaganud juba õige mitmel korral ja väga edukalt. Filmid nagu Being John Malkovich, Adaptation., Eternal Sunshine of the Spotless Mind on kõik tema sulest. Ehk võiks öelda, et tegemist on ühe huvitavama praeguse aja stsenaristiga. Ja Synecdoche-i jätkab juba omamoodi selliste "kiiksuga" filmide rida. Alguses töötab see väga hästi...kuidi mingil hetkel hakkab idee rullima samas kohas ning tekib küsimus, miks ta pole kutsunud oma "armastusprojekti", kus ta isegi muusika ise on kirjutanud, mõnda nende "superfilmide" montaaži-tegijat. Sest kääride usinama kasutamisega oleks saanud filmist palju huvitavama ning koomilisema, minu meelest. Kuigi eks põhimõtteliselt idee pärast pidi ka filmi natuke "venitama".

Loos on tegemist on ühe teatrilavastajaga, kes elab koos ühe kunstnikuga. Kunstnik otsustab ühel hektel koos paari ühise 4-aastase tütrega sõita Berliini. Sinna ta jääbki - oma elu elama. Teatrilavastaja saab MacArthur auhinna ning otsustab sellega lavastada "maailma kõige ehtsama ja vingema" lavastuse. Ta plaanib lavastada "elu ennast". Lavastamise kõrval tekivad tal uued armuliinid, mis kõik genereeritakse ka lavastusse. Mingil hetkel hakkab ta suhtlema ja asjadest teada saama lasvastuse proovide käigus sellest, mis tema ümber toimub. Asi keerab ära nii sürriks. Et on vaja näitlejat, kes mängib teda ning omakorda on vaja näitlejat, kes mängib teda mängivat näitlejat jne jne. Ühsõnaga Kaufman. Lisaks kõik muud kiiksud kõrvalliinides. Ehk "põlevas majas elamine", lapse päeviku lugemine oma kodus...kuigi too elab Berliinis ja on juba täiskasvanu, eksnaise korterikoristajana töötamine, oma tütre striptiisishows käimine, armusuhtes kolleegidega ja näitlejatega, kes neid neid kolleegi mängivad...ja kõik see ju kajastatakse ka selles "elust suuremas näitemängus".... üks parajalt sürr värk :) Aga sealt on ikka ühtteist enda jaoks välja noppida.

Tegelikult alguses oli kõik väga põnev ja naljakas...kõiksugused detailid kogu selle loo ümber, nagu näiteks peategelase haigus...ta kaotas süljeeritamise ja pisarad. See hull, kes teda jälitas, vilksas tõesti varasematest kaadritest läbi... Ja oh...neid on seal nii palju...pisikesi sümboleid veel lisaks siia sinna peidetud, mille avastamisrõõm annab vaatamisnaudingule juurde. Kuid lõpus...selle lavastamise juures ca. viimased 30 minutit olid minu jaoks liig. See hakkas mind tüütama. Kuni lõpuks läks täpselt nii, nagu ette oli aimata...ning see on sellise "kummalise" filmi puhul üpris irooniline. Ehk pidevalt üllatud ja üllatud...ja siis viimane asi läheb täpselt nii nagu ette arvad :)

Näitlejad teevad tõeliselt head tööd. Muidugi peaosas olev Philip Seymour Hoffman on vist üldse praegusel hetkel ameerika filminäitlejates üks neid kõige-kõige paremaid (ta on ju ka võitnud oscari ning kandideerib ka sellel aastal fantastiliselt hea rolliga filmist "Doubt", millele ma pakuks võitu, kui Heath Ledger poleks sama kategooria kandidaat). Ta on just selline küünilne, ehtsalt haiglane ja armuvaludes, eluvaludes teatralavastaja moodi :) Ning tema "naised"....sellist naisväge näeb harva ühes filmis - Morton, Watson, Davis, Wiest, Keener, Williams, Jason Leigh... wow! Lisaks kuna film kestab kümneid aastaid...siis see nende vananemine sinna juurde... Minu meelest oli nii hea vaadata kuidas Morton mängis vana naist. Üks asi on ju meik, kuid kõik need maneerid ja isegi häälemuudatused sinna juurde (ta ju ka 2 Oscari kandidaat juba). Tõeline täppistöö! Aga kõik need imeliselt head naisnäitlejad toovad oma kõrre pessa seal Hoffmani ümber :)

Hinnang: 3+ (kui mul lõpus poleks nii igavaks ja ebameeldivaks läinud see filmi lõpu ootamine, oleks film vabalt võinud saada ka 5-se hinnangu. Sedapuhku pidin aga kõvasti alla kiskuma seda lõppkokkuvõtet. Filmi võib vabalt vaadata ka DVD-lt, see lavastukulisside efekt, mis on ju nö ehitatatud "lavale"...see ei pääse ka kinos hästi esile, seega selline inimestevahelise draamana töötab ta kindlasti hästi ka väikselt ekraanilt...)

Trailer:

Vend - Rein Raud

Pärast (ühe aegade parima lõpuga raamatu) "Hector ja Bernard" -i, tahan ma alati ja kõik Rein Raua proosaraamatud ära lugeda. Sellel "H ja B"-l oli nii tugev mõju minu üle. Ning nüüd teine kohtumine tema ilukirjandusega (paari luuleraamatut olen ka lugenud), ainult kinnitas mu otsuse õigsust. Raud oskab oma lõppudega siduda terve raamatu nii heaks terviklooks, et see mingis mõttes lausa ehmatab, kui intellektuaalne võib olla inimaju!

Sellise loo konstrueerimiseks peaks peas olema valmis tervikpilt. Kuigi muidugi võib ju ka vedada ja kirjutades võib lugu ise need lõpuniidid kätte mängida, kuid nii geniaalne sellest romaanist ei saaks kuidagi "kogemata" nagu seda on "Vend".

Esimene sõna, mis seda raamatut kirjeldaks, mis meelde tuleb on - "stiilne". Tegemist on juskui vesterniga. Spagetivesterniga, kui olla täpsem. Annab ju autorgi austust oma järelsõnas Clint Eastwoodile (näiteks "rotinäoline Willem" tuletab kohe näiteja Lee Van Cleef -i meelde, Sergio Leone filmidest koos Clintiga :)). Rääkides järelsõnast, siis minu meest oleks see vabalt võinud olla eessõnaks. Otsisin kohe üles ka kõik need neli laulu, mida Rein Raud "illustreerimiseks" sinna on kirjutanud. Ehk Chavel Vargas - Ay de mi llorona; Beth Gibbons - Lonely Carousel; T-Bone Burnett - There would be hell to pay ja Bulat Okudjava - Nadezdy Malenkij Orkestrik (venekeelset kirjapilti muutsin vastavalt mp3-le). Soovitan tegelikult neid kuulata lugemise kõrvale või juba eelnevalt, see annab justkui lisadimensiooni tegelastele.

Väikelinna (mis asub inimeste nimesid arvestades siiski tõenäoliselt Eestis - Laila ja Mikk näiteks...lisaks on rida selliseid "kummalisi" nimesid ka nagu Tume, Meri ja Mets...) saabub salapärane võõras - rändurisaabastes ja pikas mantlis "Vend". Ta tuleb oma isa "viimasel palvel" - "otsi üles oma õde ja vaata, et tal kõik hästi läheks". Õde on selline heasüdamlik, kellel tõesti ehk just sellist "eestkostjat" vaja oleks. Kummalisi asju hakkab juhtuma linnas koos "Venna" saabumisega. Ja kogu see "valgus" ehk arusaamine raamatu geniaalsusest saabuki vähehaaval raamatu jooksul, kuni lõpuks ei saa muud kui imetleda narratiivi geniaalsust. Ning seda kuidas kirjaniku iga paarileheküljeline peatükike täitis oma eesmärki viia lugu selle kindlameelse ja üthlasi paratamatu lõpuni.

Mõned üksikud kõrvalliinid, mis raamatud leiduvad - "venna" kohtamisel käimine... perenaise "varjatud seksuaalsed fantaasiad", mis muideks edastatakse nii delikaatselt ja ilma igasuguse nilbuseta - justkui õhkõrnalt (mis minu meelest on väärtus omaette sellele raamatule)... teenivad ikkagi tervikut ning ehk kirjeldavad "Venda" kuidagi kõrvalt.

Advokaat, notar ja pankur on justkui viide "kohalikule maffiale"...lisaks neile veel ülbe ja ärakasutav - boyfriend Nelk (kas irooniline viide kommunismiajastule?) ning ongi westernile sobilik kurikaelte kamp koos missugune. Rotinägu on ju ainult teener...rott, kes tuhnib räpastes nurkades (dokumentides). Väga laheda stiiliga käiakse neist kõigist üle. Omapärane mingis mõttes isegi westernite kohta. Ikkagi kirjandus ju, mitte film...mis siis sellest, et pikk mantel lehvib. Isiklikult mulle meeldis ka see kohatine koomika (näiteks luige-lugu)...mis tegelikult on kõik ikka iroonilise prisma läbi....ja seda lahedam ning stiilsem!

Hinnang: 5 (stiilipuhas ja geniaalne - kas ongi vaja rohkem põhjendusi parima hinnangu andmiseks. Kuigi stiili mõttes peaks ütlema, et eesti kirjanduse kohta on see harukordselt omapärane. Ei oska nagu ühtki kodumaist sama žanri raamatut kõrvale tuua. Vähemalt minule küll hetkel ei meenu. Pisitillukese miinuse võiks panna sellepärast, et see liiga lühike oli, aga see pole ju tegelikult õigustatud...see lugu poleks olnud "see" kui seal midagigi teisiti oleks olnud...võibolla kõrvalliine oleks ju võinud rohkem olla...aga sellega on ju see sama asi...või siis lahti seletatud seda Villa omaniku mehe närvilisust...eks see oli ju õigustatud, sest naisel tõesti olid mingid "tunded" salapärase mehe vastu... hmmm, tundub, et ma pean veel natuke mõtlema kõige selle üle järele:) Muideks paar kolm tundi kuluski kokku selle raamatu K-le ettelugemiseks. Vaikselt lugedes läheks ilmselt poole kiiremini. Aga kõvasti ette lugedes sai mõnedes kohtades ka natuke arutada, et kuidas K-l või minule mingi mõttega on...)

Stiilinäide, mis minu meelest kirjeldab natuke kogu raamatu "olulisemat mõtet":
"Inimesed jagunevad. On neid, kes teevad ise teistele liiga, ja on neid kellele tehakse; nende viimaste seas on osa selliseid, keda rünnata olekski justkui aus, sest neil on küllalt jõudu, et tagasi lüüa, ja siis on teisi, kes omas vastikuses lausa kutsuvad enda vastu astuma, sest nende tehtav halb pole midagi enamat kui suurt tasakaalu taastav kättemaks."

Ja stiilinäide "irooniast":
"Mees pidaski tema kohal kinni ning tegi ukse lahti.
- Kas olete vaba? küsis ta.
- Jah, olen küll, vastas taksojuht.
- Siis on meid kaks, ütles mees, lõi ukse pauguga kinni ning astus edasi, vihma käes lõõtsuvasse pimedusse."

Lõpetuseks ka üks link, kus kirjanik ise avab oma teose tagamaid.

Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda (sunnitud tants surmaga) - Kurt Vonnegut

Pärast eelmise aasta "Kodumaata mees" raamatut, kuulutas K. 2009.a. Vonnegut-i aastaks. Kaevasime välja kõik oma 5 Vonnegut -i raamatut ning otsustasime ka võimalusel antikvariaatidest teisi juurde otsida ning need sellel aastal läbi lugeda.

Esimene läks nagu lupsti. Sest tegemist on ühtlasi koomilise, põneva, huvitava ja mõnusalt omapärase tekstiga. Mõtlemisainet nii lugemise ajaks kui ka pärastiseks! Tegelikult jäigi mulje, et kõiki neid geniaalsuseid ei jõudnudki esimese lugemisega sealt välja noppida. Lihtsalt selline mõnu oli seda lugeda, et vahepeal pidi laskma lihtsalt tekstil voolata võimalikult kiiresti, ilma tagasivaatamata :)

Ja "tagasivaatamine" Vonnegut-il see raamat ilmselt oligi. Kuigi ta mingil põhjusel vabandab seda raamatu alguses. On ju see kõik nii tugevalt tema enda eluga seotud. Eelkõige muidugi see, et ka tema oli ju sõjas Dresdeni pommitamise ajal Dresdenis.

Kirjutamise stiililt on ta mõnusalt originaalne. Selline natuke nagu satiiriline või ehk irooniline. Iseenda ja ameeriklaste suhtes ning tegelikult inimeste rumaluse ja kummalisuse suhtes. Pikkides vahele selliseid häid elulisi tõdesid ning lausa aforismilikke lauseid. Ta kasutab ka palju kordusi, mis rõhutavad mingeid teatud asju ja see mõjub stiilselt.

Kindlasti on selle raamatu neli tähtsamat ja "meeldejäävamat" faktorit: Sõda, Talfamadoorlased, ajas rändamine ja surmaga seotud lausete peale öeldav "Eks ta ole!". Tegelikult selle "eks ta ole" pärast võiks arvata, et üks tralfamadoorlane selle raamatu ongi kirjutanud (sest nemad suhtuvad surma nii). Üks Vonneguti irooniatest. Tegelikult ta ise väidab oma raamatus, et selle kirjutas soolasammas :) Soolasammas ehk selles mõttes, et kusagil kunagi mingis raamatus oli teema, et "kes tagasi vaatab, see muutub soolasambaks", aga ma ei mäleta, kus see oli ning võibolla Vonnegut ei mõelnudki seda üldse nii :)

Lugu jutustab ühest mehest Billy Pilgrim. Pilgrim on väga sobiv perekonnanimi talle. Sest Billy rändab ajas ning Pilgrimid on ju palverändurid. Ta hüppab ajas pidevalt suvaliselt edasi-tagasi ning sedakaudu saab teada enamvähem kogu tema eluloo - sõjas osalemise, naisevõtu ning isegi surma. Tema veidrused tekkisid sellest alates, kui "tralfamadoorlased" ta oma planeedile viisid ning teda uurima hakkasid. Tegelikult panid nad isegi ta oma "loomaaeda"...tõid talle sinna ka ühe naise, et jälgida "inimeste veidrusi". Aga Billy polnud seal nö.vangiks, sest ta hakkas pidevalt siia sinna ajas ja ruumis hüppama. Trafalmadoorlastel on ka neljas dimensioon, ehk "tegelikult meil kõigil"... ainult, et inimesed seda ei näe, aga trafalmadoorlased küll. Isegi surnud on seal neljandas dimensioonis olemas :) Oh seda fantaasia fantastilisust! Vonnegut justkui ise täiega naudiks seda vintide keeramist ning asjade "välja mõtlemist ning reaalseks muutmist" :) Ja mina nautisin seda ju ka :)))

Kummaline, aga Vonnegutiga lihtsalt ei saa teisiti, vaid peab mõned stiilinäited lisama. See tekst lihtsalt on nii mahlakas:
"Ta oli juhm inimene, kuid sensatsiooniline ahvatlus beebide tegemiseks. Mehed vaatasid talle otsa ja tahtsid teda sedamaid beebidega täita. Aga tal ei olnud veel ühtegi. Ta kasutas vältimisevahendeid."....
"Nad oskasid kahe peale üheksat keelt. Algul nad üritasid rääkida Billyga poola keeles, kuna Billy oli nii klounilikult riides ja kuna vaesed poolakad olid tahtmatult Teise maailmasõja klounid." (Vonnegut ju teadis...ta oli ise kohal :))...
"Seepärast ta lausa ehmus, kui nägi millist raamatut Bily loeb. Ta ütles: "Püha Jeesus, kust te selle küll leidsite?" ja nõnda edasi, ja ta pidi ilmitingimata ka teistele müüjatele rääkima veidrikust, kes tahtis vaateakna dekoratsiooni ära osta."

Veel meeldis meile K-ga, mõlemale see mõte, mis raamatus esile kerkis mitu korda: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan ja tarkust nende vahel alati vahet teha." See sobiks päris hästi üheks elu-motoks. Seda tahaks ma ausalt öelda ise ka! Motona tegelikult ju ka Vonnegut seda edastab. Huvitav kuivõrd oluliseks ta ise seda pidas?

Hinnang: 5 (täielik nauding lugemiseks, mis sellest et natuke üleloomulik ning üleannetu. Palju huvitavaid mõtteid punutud sellise sci-filiku ajarändamise ning sõjajulmuste draama ridade vahele. Lisaks kõik need naljakad tralfamadoorlaste teooriad, mis mõjuvad kui omalaadne filosoofia. Ja kes teab, võibolla oli Vonnegut ise maskeeritud tralfamadoorlane :) Nii omapärase maailmavaatega ning "asju õigete nimedega" nimetaja mõjub tõesti justkui keegi "tulnukas". Väga soovitatav raamat! Muhe, tõsine, õpetlik ja leidlik."

100 filmi, mida ootan 2009.aastal kõige rohkem

Ei hakka neid sedamuhku edetabelisse panema. Sest osalt valikutest olen teinud ka näiteks teades ainult režissöri või hinnates mõnda näitlejat sealt... Suure tõenäosusega mõndade esilinastus võib tegemise käigus nihkuda veel aastasse 2010, aga hetkel on vist neil kõigil ilmumisplaaniks käesolev aasta (režissöri perekonnanimi - filmi nimi). Lisama peaks ka fakti, et mul puudub põhjalikum ülevaade muudest kui ingliskeelsetest filmidest, sellepärast on siin ainult näputäis rootsi, eesti ja saksakeelseid filme. Ja supersangari (a la Watchmen)-, tavalisi action (a la Transformers 2 ja Terminator Salvation)-, kaklus (a la Kick-ass)-, juba negatiivset kriitikat saanud- (a la The International) ja minule mitte meeldinud raamatute järgi tehtud filmid (a la Angels and Demons) on küll siin tabelis ("Armsad luud", ehk "Lovely bones" raamatu lõpp näiteks oli nii möga...aga loodan, et Jackson keerab selle osavalt paremaks), aga neid on vähe, sest ma ei ole selliste filmide suurem tarbija. Peamiselt draamad, põnevikud, "oscari"näitlejate ja "suurte autorite" filmid on minu rida ja sellepärast on siis need 100 sellised (jätsin ka välja Kaufmani "Synecdoche, New York"-i ja paar Oscarikandidaati, mis veel nägamata, aga mis juba kinos jooksevad ja nagunii kohe need ära näen, a la Frost/Nixon):

Poliakoff - 1939
Tuttle - 2081
Roos - 17 photos of Isabel
Coen - A serious man ****
Nair - Amelia
Scherfig - An education *****
Cameron - Avatar **
Curtis - Boat that rocked *****
Ward - Boogie woogie
Perkins - Bran Nue Da
Almodovar - Broken embraces ****
Sheridan - Brothers
Cohen - Brüno ****
Zellweger - Case 39
Frears - Cheri ***
Barthes - Cold souls
Selick - Coraline ****
Cooper - Crazy heart
Thraves - Cry of the owl
Niccol - Dali & I
Hallström - Dear John
Panzer - Der Große Kater
Noyce - Dirt music
Blomkamp - District 9 ****
Parker - Dorian Gray
Gilroy - Duplicity ***
Campbell - Edge of darkness
Raimi - Evil dead
Sturgess - Fifty dead men walking
Hirschbiegel - Five minutes of heaven
Solondz - Forgiveness
Fellows - From time to time
Greengrass - Green zone
Sucsy - Grey gardens
Yates - Harry Potter and the half-blood prince *****
Kidron - Hippie hippie shake
Eastwood - Human factor
Jordan - Informers
Tarantino - Inglorious basterds *****
O'Sullivan - Into the storm
McHenry - Jackboots on Whitehall
Kusama - Jennifer's body
Ephron - Julie & Julia *****
Lindberg - Kenny begins
Hoffman - Last station
Lee - Laundry warrior
Nelson - Leaves of grass
Corden - Lesbian vampire killers
Ruiz - Love and virtue
Jackson - Lovely bones
Heslov - Men who stare at goats ****
Rose - Mr.Nice
Dormael - Mr.Nobody ****
Oplev - Män som hatar kvinnor ****
Loncraine - My one and only
Cassavetes - My sister's keeper ***
Murphy - Need
Marhall - Nine
Jordan - Ondine
Lander - Peacock
Fitzgibbon - Perrier's bounty
Hollander - Personal effects
Miyazaki - Ponyo on the cliff
Fabik - Prinsessa ****
Miller - Private lives of Pippa Lee
Mann - Public enemies ***
Õunpuu - Püha Tõnu kiusatus
Potter - Rage
Bengmark - Rationella
Sapochnik - Reposession Mambo
Hillcoat - Road ****
Wain - Role models
Håfström - Shanghai
Stein - Shelter
Ritchie - Sherlock Holmes
Scorsese - Shutter island
Ford - Single man
Wright - Soloist
Macdonald - State of play **
Schmid - Storm
Ruffalo - Sympathy for delicious
Soderbergh - The informant
Kelly - The box *
Anderson - The fantastic mr.fox ***
Gilliam - The imaginarium of Dr.Parnassus
Majewski - The mill and the cross
Johnston - The wolfman
Willis - Three stories about Joan
Schwentke - Time traveler's wife
Tanovic - Triage
Meyers - Untitled Nancy Meyers project
Docter - Up *****
Reitman - Up in the air *****
Snyder - Vegas rising
Allen - Whatever works ****
Jonze - Where the wild things are
Barrymore - Whip it! *****
Gorris - Within the whirlwind
Damast - Vivaldi
Vallee - Young Victoria ****

Suurim Pink-i fän siinpool Uuraleid

Meie 2-aastasest, ehk Kikust, on saanud Pink-i fän... hommikul kui ärkab nõuab Pink-Fu -d. (see "fu" tuleneb ilmselt ühest multika dvd-st "Kung Fu panda"). Ja kui korra see juba talle masinasse panna, oskab ta seda ise taaskäivitada. Täna näiteks ärkasin ma hommikul kell 7 juba Pinki taktis ja kui töölt koju jõudsin...laulis elutoas ei keegi muu, kui Pink. Osalt laulud on tal juba pähe kulunud ning ta laulab neid (oma veidra hääldusega) kaasa :)

P-ga loeme praegu M.Ulman -i Võlur taskus...P-le meeldib, minule mitte. S, kes seda kunagi paar aastat tagasi luges, kiitis küll väga. Eks näis, võibolla ma lihtsalt ei ole veel "sisse saanud".

S sai koolis täna "rootsi keele töö" MVG, mis on Eestis võrne hindega 5!!! Wow... ja keegi õpetajatest oli talle öelnud, et enam ei saa S-i keelest üldse aru, et ta rootslane ei ole. Poolteist aastat aega läkski ja tüdruk tõlgib juba rootsi keelest teaduslikke tekste...imestasime K-ga mõlemad mingit A4 suurust planeetidest, tähtede tekkimisest ja kosmosest tõlgitud teksti.

P-il on ka sellel aastal pinginaabriks üks täis-rootsikeelne poiss, kes eesti keelt ei räägi ja seega tema keel ka areneb tasapisi. Küsisin täna, et kuidas nad siis suhtlevad omavahel ja P ütles, et rootsi keeles :) Neil on homme koolis disko ja oi kui tähtis see on! Seal peab ju oma raha kaasas olema ja tantsida saab ja mis kõik veel :) Ainult et "kindlat tüdrukut" veel ei ole, seega täpsemaid plaane veel P-l polnud, kellega ta kindlasti tantsida tahaks. Peaasi, et teistele oma ägedaid liigutusi saab õpetada ja näidata :)

K jalutab mulle tavaliselt iga päev tööle vastu... ta on nii heas vormis ja nii ilus... Ta üldse nii tubli, et müts maha. Sõidab rattaga 50 km iga päev ja on sellega mulle suureks eeskujuks ning inspiratsiooniallikaks :) Ainuke jama, et ta tahab hirmsasti Eesti tagasi... Eks mina ju ka... aga ma olen tegelikult viimasel ajal leppinud olukorraga, sest ma tunnen kui palju ma saan ära teha ja kui palju aidata ning see on hea tunne. Ja lapsed on ka kuidagi rahul - sõbrad, kool ja kodus ju ka meil omavahel kõik ok.

Teisipäeval käisin töö pärast Uppsalas ning seal on üks pood kus müüakse "Peterburgi delikatesse"... sain koju tulles oma tibusid üllatada, sest sealt sai osta ka lätlaste "Karums kohukesi"!

Aga tulles tagasi tänase päeva juurde, siis see oli üks üdini sürr päev. Algas küll ühe toreda ja väga töise kohtumisega enne tööpäeva algust. Aga hiljem kujunes igasuguste "kutsete" päevaks ja mingite "juttude" päevaks, mis pole üldse mõeldud minu kõrvadele... mul on lapsest peale olnud selline efekt teatud tüüpi inimeste üle, et nad lambist hakkavad mulle oma "liiga" isiklikke jutte rääkima. Jutte teemadel, mida ma võibolla ei peaks kuulma ega teadma :) Ja ma ise seejuures ei küsi ega provotseeri neid jutte mulle rääkima. Absoluutselt mitte, pigem vastupidi...Nüüd ma ei saa magada osaliselt selle "koorma" pärast.
Vastukaaluks oli nii hea saada mõnegi sõna vahetada (mis siis sellest, et peamiselt töistel teemadel) "the one and only" KM-iga. Kummaline, aga juba esimest korda kui ta meie toa uksest kunagi sisse astus, siis oli selge - see on "minu inimene". Olen nii rõõmus, et mul on au teda tunda ja oma sõbraks pidada....ok...on öö (kell kaks) ja ma olen vist hetkel mitmetel põhjustel liiga emotsionaalne :))) Hakkan niimoodi veel heietama siin ei-tea-mida...

Aga lõpetuseks tsipa emotsioonitumal teemal...olen jõudnud oma trenniga nii kaugele, et sõidan iga päev rattaga 30 km. Pole siiani, alates novembrist, ühtki tilka limonaadi, ega coca colat ega muid suhkururikkaid mulliga jooke joonud. Viimase kuu aega tegelikult peamiselt joon vett. Pärast kella kuut endiselt ei söö. Ehk mu selle aasta ainuke "uusaastalubadus" on täiega jõus! Lisaks rattasõidule liigun muidu ka palju rohkem ning söön "võimalikult" vaheldusrikkalt ja tervislikult...kuigi korra olen sellel aastal ka pizzat söönud :))) Ei taha ju otseselt millestki "tavalisest" loobuda (erandina limonaadid), lihtsalt vähendada koguseid ja süüa õigel ajal ning rohkem "kalorivaesemaid" asju. Ja tänahommikune saldo (alates 01.01.09) - täpselt 10 kg on kukkunud! Muidugi mu eesmärgini on veel kõvasti, KÕVASTI maad, aga suund on sees ja tee sirge :) Ja mul on tunne, usk ja lootus, et ma saan sellega hakkama. Selle kuu eesmärk on kukutada 4 kilo, ehk nädalas 1 kg. Maikuuks tahaks teatud põhjustel ikka enam-vähem vormi saada (tervitused trennale:))!

Kevadet ptüi...teatrit on õhus tunda...

Plaanis on töö pärast Eesti minna varsti... tegelikult on see plaan mul sedapuhku kaugele ette teada ja sellepärast on oodata ka teatrikülastusi ja hulgi :)))

Uurisin samaga, et mis siis kevadisel teatrimaastikul on toimumas. Panen oma leiud kirja, võibolla kulub kellelegi veel marjaks ära:

LINNATEATER
Kuni 12.veebruarini on võimalik nende lehel hääletada oma lemmiknäitleja poolt. Paar võitjat saavad tasuta piletid vabavalikulisele Linnateatri tükile!!! Märtsis on tulekul tervelt 2 uuslavastust! Priit Võigemast lavastab etüüdidel põhinevat tragifarssi "Hecuba pärast". Osades: Argo Aadli, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Mart Toome, Veiko Tubin ja Priit ise. Aga enne seda toob Draamateatri näitleja Margus Prangel Hobuveski lavale midagi, mille tutvustusest ei saa miskit sotti :) Välja suudab sealt lugeda vaid, et tegemist on tragikomöödiaga... Osades vanameistrid Andres Ots ja Kalju Orro. Märtsist on Elisabet Tamm jälle laval tagasi. Suvel muideks mängitakse Vargamäel jälle Wargamäe Wabariiki ja lisaks on Kukenoosi viljakuivatis uus asi nimega "Tarkus", milles osalevad Tõnis Mägi, Chalice ja Aarne Üksküla. Ei tea kui palju sellel "Tarkus"-e tükil otseselt Linnateatriga seost on...võibolla on see ainult nende egiidi all... "Wargamäe Wabariigi" etendused toimuvad 4., 5., 6., 9. 10., 11., 12., 13., 16., 17., 18., 25., 26. ja 27. juunil. „Tarkust“ esitatakse 6., 7., 8., 9., 11., 12., 13. ja 14. augustil kell 20.00. Piletid on müügis alates 10. märtsist Tallinna Linnateatri kassas ja Piletilevis.

UGALA
Margus Vaher lavastab enda kirjutatud, kahasse Mati Põldrega "Arturi laulud ja aastad". Külalisena võtab osa Jüri Aarma, teistes osades peaaegu kogu Ugala trupp ning lisaks veel mõned noored. Esietendus 4.04. suures saalis. Mõne päev hiljem tuleb välja Indrek Sammuli lavastajadebüüt oma uues koduteatris. Tegemist eesti keeleski ilmunud raamatu - Sandor Marai "Küünlad põlevad lõpuni" dramatiseeringuga. Mängivad Hannes Kaljujärv külalisena Vanemuisest ja Peeter Tammearu ning Triinu Meriste. Väga väga põnev!!!

EESTI DRAAMATEATER
Priit Pedajas on koostanud ning toob lavale luule- ja laulukava "Arbujad", mida mängitakse kahe erineva koosseisuga. I koosseis: Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Mait Malmsten, Hilje Murel, Harriet Toompere. II koosseis: Kristo Viiding, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Märt Avandi, Britta Vahur, Mari-Liis Lill. Esietendus 15.märtsil 2009 väikses saalis. Huvitav, kas kavad on sarnased, ainult einejad on erinevad eri koosseisudel, või on tegemist kahe erineva kavaga? Märt Avandi esimene asi "päriselt" Eesti Draamateatri ridades. Mind isiklikult tõmbab see I koosseid rohkem. Loodetavasti eelnevalt antakse ikka teada, kumb koosseis mingil teatud päeval on. Kõige uuem Kivirähk tuleb lavale Draamateatris Merle Karusoo lavastusena. Tükil nimeks "Vombat". Osades: Jaan Rekkor, Viire Valdma, Uku Uusberg, Ita Ever, Kaie Mihkelson, Tõnu Oja, Guido Kangur, Raimo Pass. Esietendus 29. märtsil 2009 suures saalis. Mul on nii palju tükke seal teatris nägemata - Boulgakoff, Grõnholmi meetod, Metspart, Kõik on täis jne jne... Boulgakoff tõmbab küll kõige rohkem arvestades neid jutte, mida rahvas räägib.

NO99
Ometi uus tükk NO-l!!! Nimeks salapäraselt NO83. Kui ma õieti aru saan, siis tegemist on tükiga, kus kultuur ja ametnik "kokku ei saa". Kogu No-teatri kamp on laval kaasa arvatud uus liige - Marika Vaarik (nunnukesekene :))) Lavastab supertandem Ojasoo-Semper. Lisaks on neil ka mitu põnevat eriprojekti, mille nägemisest minusugune võib ainult "unistada".

RAKVERE TEATER
13. veebruaril esietendub Rakvere Teatri väikeses saalis Eric-Emmanuel Schmitti "Kooselu väikesed kuriteod" Erki Aule lavastuses. Mängivad Tiina Mälberg ja Erik Ruus. Kammerlikult kahe näitlejaga...ja Schmitt = väga huvitav! Jaanika Juhanson ja Urmas Lennuk on võtnud julgustuki dramatiseerida Hemingway "Ja päike tõuseb", mis peaks lavale jõudma märtsis. Osalevad Erni Kask, Silja Miks, Peeter Rästas, Margus Grosnõi,Velvo Väli, Anneli Rahkema, Marin Mägi ja Helgi Annast. Kolmandaks jõuab lavale märtsis Neil Simon-i komöödia "The Odd couple" eestindus - Meie, mehed. Lavastab Toomas Suumann. Mängivad Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Ülle Lichtfeldt, Eili Neuhaus, Volli Käro, Toomas Suuman ja Heigo Teder. Varem on seda korduvalt mujal lavastatud, näiteks Eesti Draamateatris nime all "Suured tüdrukud ei nuta" ja Vana Baskini Teatris nime all "Pentsik pere". Pole minu rida otseselt, aga kes teab, kui rahvas kiidab taevani... Minu raha läheb neile kahele eelnevalt nimetatud tükile :) Ja "Päeva lõpus" tahaks ka oma silmaga ära näha...kuigi märtsis seda millegipärast ei mängita (ups Iisaku Rahvamajas siiski korra)... loodetavasti aprillis rohkem, kui ma Eestis saan :)

VAT TEATER
Eile oli just esietendus tulikuumal Andrus Kivirähki uuel näitemängul "Ingel, ingel, vii mind taeva..." mängivad Katariina Lauk ja Marko Matvere. Lavastab Aare Toikka. Näidendi tegevus leiab aset Eesti Wabariigis aastatel 1924 - 1938 ja tõukub ajaloolistest sündmustest, kuid tegemist pole kaugeltki mitte dokumentaaldraamaga. Täpsemalt loe siit. Ago Soots saab aprilli alguses valmis oma debüütlavastuse. Materjaliks on ta valinud rumeenia noorema põlve näitekirjaniku Peca Stefani pöörase loo "Vääärviid", mida võiks iseloomustada kui "ameerika unelmat rumeenia moodi". Lisaks VAT-i oma trupi näitlejatele (Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots ja Meelis Põdersoo) teevad kaasa veel Merle Palmiste (Eesti Draamateater) ja Tarmo Tagamets (Võru Linnateater). Ühel teisel VAT-i lehel on ära toodud ka Tõnu Oja...aga ei teagi nüüd, et kas ta ka osaleb või mitte, sest esilehel teda mainitud ei ole. Loe lavastuse kohta täpsemalt siit!

VANEMUINE
Tallinna rahval...kellel veel nägemata, sel tasub veebruaris minna vaatama Draamateatrisse Koidula veri nimelist suurejoonelist lavastust. Ja eriline maiuspala on tulemas aprillis Tallinna - Kogutud teosed. Mõlemad tükid olid minu TOP5 tükkide hulgas aastal 2008!!! Eriti hea on "Kogutud teosed", sest see annab tõeliselt palju mõtlemisainet ja mõlemad näitlejad - Külliki Saldre ja Hilje Murel teevad vapustavalt head rollid! Aga uutest tükkidest on tulemas draamalavale Kafka "Loss". Dramatiseerija ja lavastaja Hendrik Toompere jun; Osades: Marika Barabanštšikova, Alina Karmazina, Maarja Mitt, Kais Adlas, Külliki Saldre, Ragne Pekarev, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Raivo Adlas, Tanel Jonas, Markus Luik ja Martin Kõiv. Ja aprilli lõpus tuleb üks mu oodatumaid tükke - Lood Viini metsadest, mille legendaarne, eelmine lavaversioon Eestis etendus sellel ajal kui mina olin veel liiga väike selliseid tükke vaatama :) Lavastaja Robert Annus; Osades: Markus Luik, Merle Jääger, Herta Elviste, Marika Barabanštšikova, Raivo Adlas, Ott Sepp, Riho Kütsar, Maria Soomets, Aivar Tommingas, Martin Kõiv, Kristel Leesmend, Tanel Jonas ja Ele Sonn.

ENDLA TEATER
Esimese uue tükina on oodata muusikalavastust Raimonds. Lavastajaks Tiit Palu. Osades: Ireen Kennik, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Närep, Karin Tammaru, Lii Tedre, Enn Keerd, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Veljo Reinik, Tambet Seling, Indrek Taalmaa ja Jüri Vlassov. Tegemist Raimond Paulsi meloodiatega ning millegi nostalgillisega. Mitte ehk otseselt minu sugupõlvele, aga millegipärast tundub ikkagi huvitav. Teise uudisena jõuab lavaküpseks 14.märtsil Ristikivi "Hingede öö".Tekst ja lavastus Margus Kasterpalu. Osades Madis Kalmet, Sten Karpov, Piret Laurimaa, Kaili Viidas, Helle Kuningas, Carmen Mikiver, Sepo Seeman, Ago Anderson, Priit Loog ja Jaanus Mehikas. See on justkui lausa kohustuslik. Ning kolmas esietendus, mis valmib alles aprilli lõpuks...on pseudoajalooline "põnevuslugu"!!!! "Ballettmeister". Autor Urmas VadiLavastaja ja kujundaja Andres NoormetsOsades Indrek Taalmaa, Ago Anderson, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Viidas, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Veljo Reinik. Tutvusus on nii mahlakas, et ma pean selle lihtsalt siia Endla lehelt kopeerima: On südasuvi 1940 Eesti vabariigis. Taevas sirab kolm päikest. President Päts võtab Oru lossis vanni. Korraga saabuvad hallide mantlitega mehed, kes ütlevad: „On aeg", ning viivad presidendi ära... Samal ajal toimuvad ühel staadionil kergejõustikuvõistlused. Tuletõrjujad Johannes ja Erik ootavad parasjagu oma vasaraheite järjekorda, kui esimene neist äkitselt minema tormab. Erik vaatab ringi – staadioni ääres seisavad ja sosistavad hallide mantlitega mehed – õhk on ärevusest paks. Murelikuna otsustab ta sõpra otsima minna ning võtab juhuslikult vastu saatusliku telefonikõne. Kuuldud ülisalajane info suunab ta presidendi jälgedele... Ja see on alles algus :)))

VON KRAHLI TEATER
ESIMENE REIS TÕOTATUD MAALE 21. VEEBRUARIL!
Von Krahl Tours kutsub teid reisile Unistuste Vabariiki. Paika, kus kõik on võimalik ja lubatud.
Riiki, mille vapikirjaks on "Liberty, Love, Poetry", mida juhivad poeedid ja kus ebareeglipärasus on põhiseaduses ette nähtud. Et teie reis unelmate sihtpunkti oleks võimalikult mugav, lõbustab MS Velua rahvusvaheline meeskond kapten Peeter Jalaka käe all teid lugude ja lauludega selle kauge maa keerulisest ajaloost. Avatud on valuutavahetuspunkt ja baar!
Meeskond: Mart Koldits, Lukas Kühne (Saksamaa), Sidur Rahman Lipon (Bangladesh), Maike Lond, Riina Maidre, Bert Raudsep, Renzo van Steenbergen (Holland). Räägitakse eesti ja inglise keeles. Pagan, ma tahaks seda nii näha, aga esimene etendus, ainuke, mille ajal ma Eestis olen on neil "Reserveeritud"...seega jääb see minu silmadel suure tõenäosusega nägemata...kui nad just seda aprillis uuesti ei etenda :(((

TARTU UUS TEATER
VIIMASED KORRALDUSED NEILE, KEDA MA KUNAGI ARMASTANUD OLEN
Kontseptsioon, lavastus, helikujundus ja esitus: Taavet Jansen ja Taavi Eelmaa. Toetamas veel mõned teised. Esietendub 25. veebruar 2009 GenKlubis/Tartu Uues Teatris / Lai 37taga
www.uusteater.ee/armuke. Enne seda lavastub veel "ELUD", mis põhineb adekvaatsetel ja ausatel prostituutide intervjuudel raamatust "Vaikijate hääled 2" ja Jekaterina Novosjolova, Elina Pähklimägi ja Andres Keili ausatel ja adekvaatsetel elulugudel. Lavastajad ja kunstnikud ja esitajad: Jekaterina Novosjolova, Elina Pähklimägi ja Andres Keil. Etendub 12. veebruar 2009 GenKlubis/Tartu Uues Teatris / Lai 37taga www.uusteater.ee/elud

LOOMINE
Pärimusteater "Loomine" -l on mitu huvitavat ajaloolise sisuga tükki kevadel, suvel ja järgmisel hooajal tulekul. Täpsema info nende kohta leiate siit.

NUKUTEATER
Seal nagu uut midagi ma kavas ei näinud...aga vanemaidki asju kõvasti nägemata. Küll on uudiseks see, et neil on plaanis hakata nüüdsest ka õhtuti mängima. Lisaks on neil plaanis hakata inglise ja venekeelset sünkroontõlget tükkidele tegema.

VANA BASKINI TEATER
Ivo Eensalu lavastab Alan Ayckbourne-i tükki "Roleplay", maakeeli Kihluspidu (Naised mängus).Mängivad: Kärt Reemann, Maria Klenskaja, Kadri Adamson, Terja Pennie, Nero Urke või Meelis Sarv, Tõnu Kilgas, Madis Milling või Aarne Valmis. Pole just minu rida, mulle Auckbourne ei meeldi üldiselt... kuigi kunagi lapsepõlves meeldis...aga seal on ju Terje Pennie :) ja Maria Klenskaja :) Esietendus on märtsis.

ESTONIA
Neil uusi draamatükke pole tulekul.

THEATRUM
Lavastused "Maarja kuulutamine" ja "Linn" on taas mängukavas sügisel 2009.

Väga tahaks näha ka Võrus Gardell-i "Koomiku lapsepõlve" ja Kuressaare linnateatri Yazmina Reza "Tapatöö jumal"...ja muidugi paljusid teisi seninägemata tükke üle terve Eesti. Ainult et ei jõua ju kõikjale :(

Lõpetuseks superuudis! Minu kõigi aegade lemmik tükk (Malviuse lavastus Draamateatri väikses saalis - Jüri Krjukov ja Ain Lutsepp kahekesi mängisid) on tulemas Vanemuise lavale! "Ämbliknaise suudlus" esietendub Vanemuises oktoobris. Piletid tulevad müüki maikuu teises pooles koos kogu järgmise hooaja piletitega. Osatäitjate nimed tehakse teatavaks otsekohe, kui lepingud on sõlmitud, ilmselt juba lähema kuu aja jooksul!!! Ma küll sain aru, et Vanemuises tuleb see muusikaliversioonina, nagu see esialgu Broadwayl lavale toodigi, mitte draamaversioonis, nagu Malvius selle Draamateatris tegi...aga siis ongi teistmoodi. Väga, väga põnev! Jüri Lumiste oleks küll äge homoseksuaalse kommunisti rollis:) Või siis Margus Jaanovits või tegelikult Vanemuisest oleks vist kõige sobivam Aivar Tommingas või siis hoopis keegi majast väljast (Priit Võigemast? Jaak Prints? Argo Aadli?- liiga noored? Margus Tabor?-tema oleks vist kõige ideaalseim Eesti teatritest üldse... Vanemuisest veel Luik oleks ka huvitav, aga selle rolli jaoks kahjuks liiga noor. See peaks kindlasti olema selline mees umbes 40ndates, 50ndates, igasugused tavalised "muusikalitähed" nagu Lauri Liiv või Koit Toome oleks küll tüki solkimine. Loodetavasti ka mitte Hannes Kaljujärv või Ott Sepp. Ex-Vanemuinlane Indrek Taalmaa oleks küll kui loodud selleks kongikaaslaseks, ainult et ta vist ei laula? Aga ega ma ei tea kah, et millised muusikali-versioonis need "lauluosad" on, võibolla sellel rollil polegi nii palju vaja lauda... kuigi Aivar Tommingas sobiks sellesse rolli ka :) Hmm...tegelikult Marko Matvere sobiks ka mõlemasse rolli. Mait Malmsten ehk ka. Andres Tabun Ugalast...aga tema lauluoskuse kohta ma ei tea. Siis oleks ju ka huvitav variant oleks ka Lembit Peterson. Hmmm Kui nüüd kokkuvõtlikult mõelda, siis ma vist ideaalis võtaksin paari Marko Matvere - Aivar Tommingas. Ükskõik kumba pidi... kuigi lahe oleks Matveret gay-rollis näha, vastukaaluks sellele "Ohtliku lennu" Västrikule :)))

Risto Räppar ja viimane hoiatus - Sinikka ja Tiina Nopola

Risto Räppar - "tulevane trummar" ja oma tädi Roosa jalad-maas-abiline seikleb selles Soome lastekirjanduse viimaste aastate popis raamatusarjas. Vahva raamatu on eesti keelde tõlkinud Soomes elav Eesti lastekirjanik Kristiina Kass. Seega on tekst ladus nagu "kirjaniku" oma. Mõnusalt humoorikas, ainult et nii lühike :) Õnneks on olemas ka juba järg raamatupoodides! Muideks on sellest Ristost Soomes valminud ka film.

Tegemist on sellise raamatuga, kus on küll peatükid ja nendes juhtuvad erinevad lood, kuid samal ajal jooksevad läbi raamatu ka mõned teatud liinid. Loo saab alguses sellega, et üks natuke neurootiline ja kummaline tädi Roosa kolib Lindbergi tänavale koos poisiga, kellel nimeks Risto. Räppar (Räppääjä siis ilmselt originaalis) on nende perekonnanimi. Risto armastab igasugu purkide ja pottidega trumme mängida ning majas ajab kedagi see hirmsasti närvi. See närviline salapärane hakkab ajalehest väljalõigatud tähtedega kirjutatud kirjadega Ristot ja Roosat ähvardama. Samal ajal elab majas härra Lindberg, keda Roosa peab "väga rikkaks", sest elavad nad ju temanimelisel tänaval! Roosa üritab pidevalt härra tähelepanualla saada... kuna Risto sõbruneb mehega, on selleks võimalusi küllaga. Küll aga on Roosa natuke sotsiaalselt äpu. Ehk koomilisi situatsioone tuleneb sellest küllaga. Ühel jaanipäeval, kui nende kohal asuvasse korterisse tuleb üks naine - Teresa, oma pojaga, nö "korterivalvajateks", sõbrunevad poisid ning ka Roosa ja Teresa on "sunnitud" tutvuma.

Ehk üksikasjadesse langemata võib julgelt soovitada. Vahvad seiklused võtmekadumisega või tsirkuseteemaga. Põnevust salapäraste kirjadega. Väga vahva algus kõikidele Risto seiklustele!

Hinnang: 4- (Üle keskmise vahva lugu. See oli sellel aastal esimest korda, kui mu 8-aastane P ütles, et see on nii põnev, et ta võib ise ka seda edasi lugeda... Meile igatahes meeldis mõlemale, mis siis sellest, et tegelased natuke markantsed ning kummalised. Ja see, et tädi lubas süüdimatult lapsel teha kõike, kasvõi varahommikul "trumme" taguda. Eks see olegi lastele ju kirjutatud ning sellised asjad võivad vabalt alatajus neile tekitada mõnusa tunde...ehk mõni laps saab teha, mida tahab ja teda ei keelata :) Muidu, pean tunnistama, et minule jäi mulje, et raamat oli vaatet rohkemgi hoopis tädi Roosast kui Ristost... selles suhtes on tulevikus veel "arenguruumi". Tühja sest hullust tädist, lastele on ikka tähtsam ju nendesuguste sekeldused :) Samas, mis mina ka tean, arvestades P-i kaasaelamist loole. Hmmm, kaldun arvama, et selline umbes 8-aastane poiss ongi selle raamatu ideaalne sihtgrupi liige. Ja ma leian, et lastele peaks ja lapsed peaks rohkem lugema just oma vanusele suunatud raamatuid.)