neljapäev, 19. november 2020

Rain (Eesti 2020) - 11.film PÖFFIl


Režissöör: Janno Jürgens

IMDB hinnang: 7,8 (hetkel 57 hääletajat)
Minu hinnang: 5

Ootused olid ehk liiga kõrgele aetud, et tulemuseks oli kerge pettumus. Filmitegijad nagu ei teaks, millist filmi nad teha tahaksid, ühest küljest sotsiaalne draama, teisest küljest kunstiliste kalduvustega. Ei saa aru ka hästi sihtgrupist, peategelaseks teismeline ja tema suhted-sidemed sõpradega ja kellegi tüdrukuga... Siis jälle vanemate suhted ja armastuse(tus), vanem vend Rain, kes ootamatult väikelinna, vanematekoju naaseb ning tolle sisemine segadus... Mida selle kõigega nüüd öelda taheti jäi minu jaoks igas pöördes lahtiseks...

Karakterid, kuigi näitlejad teevad, mis neile kätte on antud, on kõik kuidagi "õhust" ja lõpetamata - kes nad on, miks nad on õnnetud, kuhu nad edasi liiguvad... kõik on lahtine. Kes see Rain on, miks ta koju tuli, miks tal isaga selline imelik suhe on, taustsüsteem on kõik kuidagi täiesti lahtine. Miks ema unistab kõrvalsuhtest, mi(k)s juhtub selline asi Kaliforniasse unistava sõbraga, miks lõpus noor poiss nagu enesetappu üritab ja siis juba järgmisel hetkel ema, venna ja isaga köögilaua taga naeratades ema pannkooke taldrikult sööb... miks, miks, miks... küsimusi vaadates muudkui kogunes. Täiesti rumalana tundsin end vaadates, nagu ei suudaks kohe mitte kui midagi lahti muukida, mida minule näidata või siis täpsemalt - öelda tahetakse...

Näitlejad on muidugi head. Indrek Ojari kanaliseeris isalikku hoolt nooremasse venda, selline räsitud ja natuke müstiline, vaikne, aga sümpaatne tüüp. Kus kohas ta oli, miks tal isaga selline kummaline suhtumine on... seda ta lahtimängida ei saa, sest pole stsenaariumit selleks. Rein Oja, vast ehk ka tüüpilise eesti mehena, kes siiski kummagi poja isa moodi pole ja ma ei mõtle siin välist, vaid nad on seal kõik pere 3 meest väga erinevad - ka üks kivi stsenaariumi kapsaaeda. Laine Mägi ema ja frustreeritud, armastust ihkava naisena vaatet teeb meestele silmad ette, kuid ka tema teemad jäetakse poolikuks. Õnneks oli see ketisaamise stseen, et tekkis mingigi arusaam selle tegelase sisemistest piinadest, aga sedagi peamiselt tänu Laine heale mängule. Noor poiss Markus Borcmann on hea leid, sest mõjub ekraanil noore, kogemusteta näitleja kohta ehedalt. Ja Ivo Uukkivi on ka pinget lisav ning tegelikult hea, nagu viimasel ajal alati... Kuid miks ta seal verisena alguses on... mis juhtus - jälle üks tegelane ei kusagilt ekraanil toimuvasse tegevusvoolu sisestatud ei kusagilt... olgu, vähemalt on ta "danzumees" olnud ja on edaspidigi :) 

Jah, paraku ei saanud päris rahule jääda filmiga, kuigi häid eesti näitlejaid on ikka ja alati mõnus ekraanil vaadata, isegi kui polegi lugu jutustada. Lugu on, aga väga hõredalt. Meelis Rämmeld on mõnusalt hoopis teistsugune - isegi sassis juuksed on peadligi kammitud, aga ka teatav sisemine hing on midagi uut siin temalt. Stiilne, et ei saanud aru, kus kohas see täpsemalt toimub... Oli hetki, mis mõjusid nagu lasnamägi... siis jälle Narva... või mõni mereäärne väikelinn teel Narva... Teisalt jälle tundus see õues poksimine kuidagi võõras... kus seda siin meil toimub? See muidugi, et mina pole kokku puutunud, ei lapsepõlves vanavanemate juures suvesid veetes väikelinnades, ega ka muidu, et sellist asja ei võiks olla... samas kus lastaks poisikesi sellistele laevadele mängima ja vette hüppama... eks väiksemana sai ju ise ka kõikvõimalikku pättust tehtud ja eriti maakohas, aga see siin ei tundunud ka väga kaugest ajast olema, eriti arvestades klubimuusikat.

Liiga palju küsitavusi jäi õhku, et siiski filmielamusega rahule jääda. Eesti filmi siiski pole paslik mitte soovitada ja tõesti, igav vaadates tegelikult ei hakanud. Lapsepõlve nostalgitsemist ka näpuotsaga ja no alged olid olemas, et kui neist miski ka lõpuni oleks arendatud...

kolmapäev, 18. november 2020

Yö armahtaa/Öö annab armu/Gracious night (Soome 2020) - 10.film PÖFFil


Režissöör: Mika Kaurismäki
Olulisemad näitlejad: Kari HeiskanenPertti Sveholm

IMDB hinnang: (nii uus film, et veel pole 5 hinnangut antud)
Minu hinnang: 5,5

Maailma ESILINASTUS!

Kohal olid ka režissöör ise ja 2 kolmest peaosade näitlejatest - Kari Heiskanen ja Pertti Sveholm. Sai otse tegijatelt huvitavat tausta, ehk siis kuna vendade Kaurismäkide piljardibaar Helsingis oli niigi pandeemiaaegsete reeglite tõttu jõude, siis kasutas Mika seda ära oma uue filmi tegemiseks. Esialgselt oli plaan teha kogu film Dubais, kus 3 meest baaris kokku saavad ja elu üle arutavad, aga nüüd mängis elu talle sisu ka lisaks kohale veel kätte. Nimelt corona tõttu on kinni ka Corona (õllemargile viitav) baar. Ühel õhtul, kui baariomanik parajasti tööjuures üksi õhtustab, tuleb ukse taha koputama üks stammkunde, kes on ühtlasi arst, kes just coronahaigetega tegelebki. Uks jääb kogemata lahti ning mõne aja pärast sajab sisse veel ka kolmas, selgelt ärritatud olekuga mees. Just oli ka uudistes, et kusagil piirkonnas on liikumas mõrvar... Ei, see pole põnevusfilm. Need 3 meest arutavad siin terve filmi elu üle, räägivad oma muredest, saatustest ja toetavad teineteist. Hea veini kõrvale. Kuniks pundiga liitub ka üks (ühe) naine...

Poolteist tundi läheb kui linnutiivul, kuigi põhimõtteliselt vaataks nagu teatrietendust kinoekraanilt. kogu tegevus toimub praktiliselt selles lavaks olevas baaris. Režissööril oli filmi tehes selline omalaadne tegemisvorm, et andis kõigile tegelastele nende karakteri tausta ja raamid ette, aga ei jaganud seda teiste tegelastega. Nõnda tekkis elav ja ehe improvisatsiooni segav mängumeetod. Film võeti purki põhimõtteliselt 2 öö ja nendevahelise päevaga. Kohati tõesti mängib see ehedus kaasa ja on omamoodi eluliselt põnev ning vestlused elavad. Teisalt kõige huvitavamaks kujunev lõik, ehk kui mängu tuleb ka naine, seal on see pingpongitamine natuke eluvõõras ja kaotab oma loomulikkust, sest mõlemad kogenud näitlejad kui teevad head tööd ning partnerina lausa mängivad teineteisele alla, aga lõpptulemus on siiski selgelt kahtlaselt ebaloomulik. Kuid mina vaatajana andsin selle andeks, sest iseenesest eluline tüliõun abikaasade vahel, kes viimased 10 aastat on koos "eksisteerinud" teineteist siis tõeliselt nägemata-tundmata, ühes kodus - see on teema, mis vajaks pikemat ja kandvamatki osa kogu filmist ja võrreldes ka kõige sellele eelneva meestevahelise vestlusega. Ikkagi on need naised, kes nii meeste elud kui ka siinse filmi õitsele lükkavad. 

Kas ma sellest nüüd filmina või sisuliselt mingi suure elamuse või mõtteainest oleks saanud, ent üllatusin, kuivõrd corona-teema üldsegi ei häirinud, kui seda nii ette mängiti. Lisaks tekitas himu ise näidend kirjutada... selle filmi lähenemine annab ühe huvitava vormi katsetamiseks.

Olgu öeldud, et Heiskanen ja Sveholm on minu jaoks juba lapsest peale austust väärivad näitlejad. Nad on seal kõik kogu tiimis vanad sõbrad, kes tunnevad teineteist juba aastaid ning nagu tegijad ütlesid, siis see film natuke peegeldab seda, kuidas nad muidu ka kokku saades omavahel lobisevad :)

Ühest isiklikust teemast seoses Kari Heiskaneniga (see parempoolne mees üleval fotol), kirjutasin pikemalt instagrammis... Ta nimelt on mu elu mõjutanud uskumatult suurel määral - 28 aastat tagasi...

Au crepuskule/Hämaras/In the dusk (Leedu 2019) - 9.film PÖFFil


Režissöör: Sharunas Bartas

IMDB hinnang: 6,2 (hetkel 54 hääletajat)
Minu hinnang: 4,5

Lugedes filmitutvustust, oleks nagu kõik huvitava filmi eeldused selleks täidetud - 2.maailmasõja järgne Leedu, partisanid, Stalini korra repressandid, Leedu tugevad näitlejad... no mis siis ikkagi valesti läks?

Esiteks jäi filmist mulje, nagu see oleks tehtud auhindadele-festivalisedele-ameeriklastele... Iseenesest otseselt sõrmega näitamata millelegi konkreetsele, oli see tervikpildi tunnetus. Mingitpidi klantslikult loodud film, kus saatan on teatavates detailides- raadiost Trumani kuulamine, šokistseenide ülesehitus etteaimatav - võtan nüüd vasara "seinanagist" ja lähen virutan teisele vasta jalga... Mahalaskmisstseen - ootuspärane. Olen ka Barbase kinokunstiga varem kokku puutunud, ehk tema eelmised 2 filmi... 2017.aasta Frost'ile andsin veelgi madalama hinnangu. Toona oli kaasatud Vanessa Paradis, aga tegelikult tema esteetikas tolles filmis olid paljuski samad vead, mis siin "Hämaras".

Täiesti hämmastav, et film sai ka paljuihaldatud "Cannes official selection" templi, aga kui natuke tausta uurida, siis valikukomisjonis leidus ju Leedu oma mees, ju tema selle sinna sisse suraski. Kõik on poliitiline... Võib-olla muidugi teen liiga ning kõik oli aus, see on puhtalt minu imestamine, sest lihtsalt võtab paratamatult kulmu tõstma. Olin veendunud, et leedukad saadavad selle ka Oscaritele (põruma), aga võta näpust, pärast filmi nägemist selgus, et saatsid hoopis eelmisel Pöffil osalenud "Nova Lituania". Kuna "Hämaras" esilinastus Leedus alles eelmise aasta novembri lõpus, siis tõesti ei imesta kui nad selle vea teevad alles järgmisel aastal.

Lugu ise on ühest väiksest külast, kus 1948.aastal on venelased sisse tulnud, osa kohalikest meestest metsa põgenenud või põgenemas. Toimub Stalinistlik riigiobligatsioonide jagamine, niiöelda rahvalt riigile võlgu võtmine. Rahvalt, kellel endalgi midagi süüa pole, rahast rääkimata. Sündmuste keskmes 19-aastane Unte (rollis mängib toona 26-aastane lapse näo, aga vanema mehe häälega leedu luuletaja Marius Povilas Elias Martynenko ning kelle lakooniline kivinäolik mängustiil oli siinkirjutaja jaoks väga ebasümpaatne, elutu-hingetu  ja üldsegi mitte kaasaelama kiskuv või isegi vaatamatõmbav), kes on orb, aga teda kasvatanud Jurgis (leedu vanameister Arvydas Dapsys, kes ju mängib hästi, ent on režissööri kummaliselt normaalsest nihkes/kunstliku-elu stiili ohver). Teema on sellest hoolimata huvitav, nagu ajalugu ikka ning eestlaste saatusega ju ka üsna sarnane, kuigi minu meelest eestlased rohkem ootasid-kuulasid britte, kui ameeriklasi, nagu tundus olevat leedukatega. Sõda, oma surmade ja vaenlaste võimuvõikusega muidugi šokeeriv, aga tänapäeval enam nii lihtsalt ei šokeeri ka. Ilmselt puudutab siiski leedukaid ennast tugevamalt kui muud maailma. Eestlasena seda vaadates, mina siiski nii tugevat ühisust ei tundnud kui oleks võinud.

Meil on endal ka samasse ajastusse kanduv film olemas - Olav Neulandi "Tuulte pesa" - mida pigem soovitaksin 10 korda tugevamalt üle vaadata, selle asemel, et oma aega leedukate filmile kulutada. Meie omal on veel "sakslane" ka mängus, lisaks talurahva-metsavendade-nõukavõimu kolmnurgale. Linastub muide ka tänavusel PÖFFil, "101 eesti filmi" programmis. Rudolf Allabert ja Evald Aavik teevad väga head rollid ka!

Berlin Alexanderplatz (Saksa 2020) - 8.film PÖFFil


Režissöör: Burhan Qurbani
Stenaarium (Alfred Döblini romaanile baseerudes): Martin BehnkeBurhan Qurbani
Olulisemad näitlejad: 

IMDB hinnang: 6,8 (hetkel 1132 hääletajat)
Minu hinnang: 7,5

Võimas, 3 tunnine oopus pisimafioosnikest Saksamaa pealinna tänapäevases sisserännanute paabelis. Litsid, narkomaanid, tapmised, porr, transvestiidid, klubid, hotellitoad, kihutamised ja raha... 

Üheks 20nda sajandi olulisemaks Saksa kirjaniku romaaniks peetava tänapäevastatud filmiadaptsioon. Alfred Döblini (kes oli ise muide juut ning põgenes natsi-Saksamaalt 1930ndatel ja sai Prantsusmaa kodanikuks) samanimeline romaan oli üks võrdlemisi raske lugemine. Selle ridade vahelt tihkuv tugev atmosfääritunnetus aitas pisut, ent sisu on kuidagi raske vastu võtta ja seedida. Selles mõttes, nii Fassbinderi 80ndatel tehtud 15-tunnine telesari (näidatakse kogu hiilguses ka tänavusel PÖFFil) kui ka nüüd see Saksamaale Afganistaanist sisserännanud vanemate lapse, Burhan Qurbani loodud, Berliini festivalil esilinastunud - ekraaniteosed on väga tänuväärsed - need jutustavad selle keerulise loo palju "söödavamaks". 

Sellesse kolme tundi mahub üks pikk ja huvitav teekond alates Aafrikast sisserännanud Francise (minu jaoks ekraanil uus tutvus Welket Bugue) madalapalgalisest raskest töörassimisest, vaikselt läbi "halva sõbra" Reinholdi (suurepärase karakterrolli tegev Albrecht Schuch) ebalegaalsete äritehingute ja vägivallaga "saksastumise" (suurlinna alllinnastumise) läbi sidemete, eluohtlike olukordade ja pruutide (põhiline pruut Mieze, Jella Haase kehastuses) leidmise kuni valusate kulminatsiooni-lõpuminutiteni välja. Sõna otses mõttes - Walk on a wildside. 

Feministidele ilmselt vastukarva, sest "normaalseid" naisi siin filmis polegi... ent õigustuseks vast see, et pole ju ka "normaalseid" mehi. Peategelane tegelikult tahaks olla... tahaks olla tavaline sakslane ja elada tavalist pereelu... Kuid kui juba astud sellest "normaalsest" kõrvale, siis sinna tagasi saada on keeruline... Kord Rootsis elades kuulasin raadiost intervjuud stripparitega... Ülikooli tudengid... Neil oli näiteks raske erialast tööd hankida, kuna kõik töökohad pakkusid vaid max kümnendiku sellest palgast, mida nad stripiklubidest teenivad. Mõni isegi proovis, kuid pöördus tagasi alasti tantsimise juurde, sest elamise tase nõudis suuremaid sissetulekuid. Selles mõttes tihti tehaksegi allakäigu tagasipöördumatu "valik" ära juba esimese sammuga (sama teevad ju ka näiteks narkomaanid). Maffia puhul on veel see niidistik ja seotus nii paljude teiste inimestega, keegi on sõltuv sinust ja ise sõltud kellestki, lisaks kõik saladused, mida jagatakse "sisepiiris", aga kui keegi sellest "sisemisest ringist" välja tahab astuda, seab ta paratamatult ohtu, muidu näiliselt kontrolli all oleva ajaloo, aga ka tänapäeva. Nii oli see meil siin Eestiski 90ndate segastel aegadel. Kuna ise otseselt maffiasse ei kuulunud, aga pealinna poisina teadis-tundis ikka ühtkomateist, siis film tegelikult on päris ehe pilt sellest, mis toimus (võibolla toimub hetkel ka praegu, aga enam ei tea üldse). Berliin on jällegi nii suur masinavärk ja seal on protsessid ning olustikud palju aeglasemalt muutuvad, seega ei imestaks kui sellises suures lahmakas linnas kõik veel endiselt samamoodi toimiks, nagu siin filmis. Sisserännanute keeruline sotsiaalne olukord, millele riik omalt poolt hagu tulle juurde annab (nagu ka ju meil näiteks praegu kuum teema - välisüliõpilaste töövõimalused), toodab seega ise tänu rumalatele poliitilistele otsustele ühiskonda kriminaalsust pigem juurde, kui vähendab seda. Ja kartes seda juhtida suuta, tehakse veelgi rumalamaid otsuseid, õhutades viha ja vaenu oma avaliku suhtumisega.

Kuid selles filmis kogu poliitiline olukord on vaid taustsüsteemi osa - siin näidatakse ühe sellise suurlinna allmaailma sulidevahelist sisekeemiat. Eks muidugi vennastutakse, inimene ju sotsiaalne loom, aga lõpuks juhindutakse ikka enda egost. Peaasi, et ise endal hea... parim oleks... alles seejärel kõik teised. Nii sünnivad ärakasutamised ja teised sotsiaalsed strateegiad. Filmis on see eriti näitlikustatud kahe "sõbra" läbi. Üks kasutab ära, teine võtab tõsiselt nende sõprussuhet. Inimesed on erinevad. Antud juhul on veel ühe eriliselt hullu tüübiga tegemist, aga dramaatilises mõttes jällegi vägagi huvitavaks kogu sisu keerutava isendiga. Ekraanil seda "halba mõju" avaldavat sõpra mängib Albrecht Schuch. Kes muide tegi väga hea ja no diametraalselt teistsuguse rolli nii sisuliselt kui väliselt eelmise aasta ühes PÖFFi lemmikutest filmidest "Süsteemi error", peategelase ülisümpaatse vägivallavastase-treenerina (nüüd siis ise suure vägivallatsejana). Tuleb see nimi meelde jätta, sest arvatavasti saame temalt veel suurepäraseid rolle ridamisi (üleval fotol vasakul)!

3 tunnine kestvus võib ehk mõne vaataja eemale tõugata, aga minul ei hakanud küll hetkekski igav, sest pidevalt oli midagi teoksil, mis silmad ekraanile naelutas. Kõik oli läbipõimunud ning tekstki kohati loosunglikke paroole pakkuv. Kusagil poole filmi peal tuli pilti ka juba algusest peale "jutustajaks" olev peategelase pruut, mis andis ilusa raamistatuse. Olen kuulnud, et mõned süüdistavadki filmi liiga paketi-laadses tootes... Mina sellega ei nõustu. Kuigi muidugi on siin elemente nii Ristiisast, eelmise aasta Iirlasest (Irishman), Reservoir dogsist ja mitmetest teistestki samasse žanri liigituvatest filmidest ja telesarjadest (Sopranod), ent hoitud on ka teatavat oma kunstilist joont (ka kaameraga) ning näitlejad ning nende rollid on siiski üpris omapärased. Pean tunnistama, et isegi üllatusin (positiivselt), kuna pelgasin nii romaaniga seotust (mis muide on täiesti olemas ja seegi lahendatud-seotud huvitavalt), selle tänapäevastusega millegiks liiga kunstiliseks muutumist ja loomulikult ka seda pikka kestvusaega. Samas vaadates ei tundnud, et film oleks 3-tunnine olnud. Jäi hoopis mulje hämmastavalt palju selle ajaga jutustada jõudvast filmist. Tundub, et maffiateosed toimivadki paremini, kui neis on panoraamset vaadet ja ühtlasi seega pikk kestvusaeg. Film muide on üks kuuest Euroopa Filmiakadeemia aasta parima filmi auhinna nominendist (olles kõiki kuut nüüd näinud, siis minu arvates 3ndaks parim peale tšehhide "The painted bird" ja taanlaste "Another round" filme).

esmaspäev, 16. november 2020

TOP20 teatrisoovitust DETSEMBRIKS + jõulukuu esietendused


Filmijuttude vahele on vaja ka ära tuua üks teatrisoovituste nimekiri, sest aasta hakkab lõppema ning kui veel midagi sellest teatriaastast kaasa haarata, siis ju ikka seda parimat koorekihti, eks! Sestap tõttangi appi, et nendest sadade võimaluste seast enamvähem kindla peale minna... kuigi eks lõpuni on ju maitsed muidugi pisut erinevad, seega päris kindel ei ole hea elamuse saamine enne kui oma silmaga asi nähtud saab...

Paraku kõiki tänavusel aastal esietendunud paremikku enam haarata ei olegi võimalik, sest osalt neist ei mängita enne kui alles tuleval aastal või siis on juba piletid lootusetult välja müüdud, osade "tulevik" on suisa lahtine, kas üldse enam mängitaksegi (mõned trupid koosnevad erinevate teatrite näitlejatest ja seega ei saa neid nii kergelt "uuesti" kokku)... Ent tooks eelmaitsena (esialgu veel tähestikulises järjekorras) ära 13 suurimat elamust nendest... eks siis igaüks võib vaadata, kas hoiab silma peal, kui järsku mõni vaba koht peaks tekkima veel aasta lõpus või siis teeb juba varakult plaanid järgmiseks aastaks, et saada ikkagi need parimad oma elamustepagasisse kaasa haaratud... muidugi kui üldse kõnetab...

Siin siis kõigepealt senise 2020.teatriaasta kuraditosin elamuslikumat esietendust: 
"Abort" Endla, 
"Anne lahkub Annelinnast" Tartu Uus Teater, 
"Felicitas" Theatrum (mängitakse veel täna ja siis jälle alles 2021), 
"Lehman brothers" Eesti Draamateater, 
"Mul oli nõbu" Vaba Lava, 
"Mängu ilu" Tartu Uus Teater, 
"Pigem ei" Von Krahli Teater, 
"Poeg" Theatrum (mängitakse jälle 2021), 
"Romeo ja Julia" VAT Teater, 
"Suur Siberimaa" Eesti Draamateater, 
"Sõsara sõrmeluud" Teatriühendus Misanzen (suvelavastus, mida paraku vähemalt see aasta enam näha ei õnnestu kindlasti), 
"Õitsev meri" Kuressaare Teater (see on suvelavastus, seega jääb vaid lootus, et järgmisel aastal suudetakse trupp uuesti kokku tuua)... 
13ndana ei teagi kumba esile tuua, kas "Nad tulid keskööl" Tallinna Linnateatris või "Tallinnville" VAT Teatris - mõlemad väga erinevad, omade tugevate nõksudega, aga niivõrd erinevatest ooperitest... minu arvates tasuks siiski neid kogeda nii ühel kui teisel põhjusel! Täpsem, terve teatriaasta parimate edetabel ilmub jälle aasta alguses...

Kuid tahaksin eraldi välja tuua TOP20 teatrisoovitust nende seast, kuhu hetkeseisuga on võimalik veel detsembriks piletit osta. Liskas ka 14 detsembri huvitavamat esietendust, mida veel kellegi silmad siiani näinud ei ole ning selletõttu ei oska neid "veel" ka päriselt soovitada, kuigi potsentsiaali suureks elamuseks kuhjaga... Ja kuna on detsember, siis muidugi paljud neist esikatest on sedapuhku eelkõige laste- ja pereteatri žanri alla liigituvad. Lisaks veel novembri teises pooles vaatamisele tulevatele (Vanemuine "Head inimesed", Paide Teater/Must Kast "Carmen", Ugala "Valged põdrad", Improteater Impeerium "Shakespeare") sisaldab minu praegune detsembri teatrikava vähemalt 12 teatrikülastust. Muuhulgas kirjutan pikemalt pärast nägemist (mainitud novembritükkidele lisaks) "Marvini tütred" ja "Nunnad hoos" elamustest Vanemuises, "Kahe maailma hotell" Tammsaare Teatris ja "Jääpüük" Eesti Noorsooteatris. 

TOP20 teatrisoovitust detsembriks (põhjendusi leiab, kui klikkida pealkirjade all olevatele linkidele):

1.-3, VAT Teater "Faust"
1.-3. Vanemuine "Kalevipoeg"

4.-6. VAT Teater "Dekameron"
4.-6. Ugala "Etturid"

7. Ugala "Once"

8.-10. Tartu Uus Teater "Anne lahkub Annelinnast"
8.-10. VAT Teater "Romeo ja Julia"

10.-11. Vaba Lava "Mul oli nõbu"
10.-11. Vanemuine "Naiste kool"

12.-16. Tartu Uus Teater "Mängu ilu"
12.-16. VAT Teater "Tallinnville"
12.-16. Rakvere Teater "Kuni ta suri"
12.-16. Vanemuine "Teineteiseta"

17.-20. Kinoteater "Kahekesi"
17.-20. Vanemuine/Tallinna lavakool "Laul õnnest"
17.-20. Rakvere Teater "Lõppmäng"

Lisaks kui balletiisu tuleb peale, siis Vanemuise "Romeo ja Julia"... nii muusika kui loomulikult tantsu mõttes.
Ja lastega soovitaks enne tänavusi jõule esietendunud, aga detsembris mängitavaid pere-etendusi vaadata:
Ugalas "Tuhkatriinu" ja "Piruka magus põhi" ning üks üldse viimaste aastate parimaid-lemmikuid "lastekaid" - Musta Kasti "Ernesto küülikud" - need kõik 3 on elamuslikud ka lapsevanematele! :)


Detsembri esietendustest 13 huvitavamat:

1. Tallinna Linnateater "Õed"
Prantslasest autor ise lavastab oma loo, kahest õest - mängivad Evelin Võigemast ja Külli Teetamm... naised, kes on just praegu väga vinges mänguvormis... tegelikult mitte ainult praegu, vaid juba väga pikalt. See huvitav uus materjal võib muidugi olla ju nii kui ka naa, ent minu jaoks on kõik eeldused üheks eluliste paralleelide tõmbamiseks olemas... isegi kui ma ise ju polegi kellegi "õde" ja kuigi mul on poolõde, pole me koos kasvanud... Kuid siit aimub ka midagi väga tänapäevast, mis peaks kõnetama igatahes.

2. Eesti Draamateater "Kuritöö ja karistus"
Ojasoo ja Semper on tagasi Draamateatris... viimane kord "Julia" oli sündmus eesti teatris, millest räägiti omal ajal palju (minul õnnestus näha selle lavastuse kõige viimast etendust). Seekord külalistena teevad kaasa Ursel Tilk, Helena Lotman ja Priit Võigemast! Vau - 3 lemmikut! Rääkimata Draamateatri enda lemmikutest - Hilje Murel, Taavi Teplenkov, Hendrik Toompere jne... Vaevalt, et see saab klassikaline Dostojevski olema, aga on või mitte, siis igatahes on see kahtlemata huvitav, meeldib see tulemus siis või mitte...

3. Vanemuine "Marvini tütred"
See on sama materjali põhjal, millest tehtud filmis mängib Meryl Streep. Film ei olnud minu Streep-i lemmikuid, ent see võib tõesti teatrilaval, enda silme all mängituna palju sügavamalt mõjuda. Pereteemad/-suhted ning psühholoogia nende sees on ajatu ning alati huvitav. Ja trupp - vau - Piret Laurimaa ja Maria Annus ilmselt "õdedena"... lisaks Aivar Tommingas isana(?) ja Merle Jääger kummalise tädina... Lisaks veel Saara, Ken ja Oskar, nagu kõigest muustki juba ei piisaks! :)

4. Rakvere Teater "Sirli, Siim ja saladused"
Kivirähki raamat on loetud ja ette loetud. VAT Teatri lavastusversioon nähtud. Raadiokuuldemäng kuulatud (suurepärases, Sepo Seemani esituses), aga see fantaasiamäng ning veel Mari Antoni lavastatuna võib vabalt tõusta üheks lemmikuks aasta lastelavastuseks. Laval ka ainult head-parimad ning kuidas kõik need imelikud asjad siis on päriselt laval suudetud lahendada - põnev!

5. Endla "Härra Huu"
Lapsepõlve üks lemmikraamatuid, klassiõe ema tõlgitud kah veel kõigele lisaks :) See imelik onkel on nii omapärane ja vahva. Trupp ka täis lemmikuid...

6. Piip ja Tuut Teatri noorteprojekt "Siil Felix teeb bändi"
Need noored on juba 2 aastat tulnud välja heade, tasemel noortelavastustega, seega on tekkinud juba teatav kindlustunne, nende asju vaatama minnes. Seekord on trupiga liitunud ka Franz Malmsten, mis ainult lisab huvi, mida Leelo Tungla loost koos lauludega on kokku loodud-lavastatud-mängitud.

7. Vene Teater "Erik ja Anna. Armastuse kunst"
2 Vene Teatri lemmiknäitlejatest Tatjana Kosmõnina ja Sergei Furmanjuk koos laval... Jaak Allik lavastab ning alati aktuaalsest teemast, ehk "armastusest"!

8. Kellerteater "Kelder"
Kellerteater kutsub "keldrisse" - kui stiilne... üks kahtlane päkapikk, mida mängib Riho Rosberg - see ei ole huvitav ainult lasteetendusena, vaid ka päriselt, puhtalt enda huvist! :)

9. Sõltumatu Tantsu Lava "venus.me"
LGBT teema, Queer ja klubikultuur alternatiivmuusikalina. Erinevate etenduskunstide sümbiooslavastus, ehk gesamtkunswerk 4real.
----

10. ERM Teater "Kuidas Prõmm ja Neh jõulud tegid"
Loobun juba ise eoses, aga kui mul oleks laps vastavas eas, siis neid tegijaid tahaks küll väga näha. Minu jaoks uus ja huvitav lugu ka.

11. Kuressaare Teater "Kes on punamütsike"
Liiga kaugeks jääb paraku praegu lasteetenduseks kohalesõit, aga huvitav lähenemine vanale heale loole on ju alati teretulnud nähtus. Arendab kindlasti ka laste arusaama nii teatrist, kui lugudest laiemalt.

12. Vene Teater "Pähklipureja"
Siiani ongi vaid raamat loetud ning ballett nähtud... kuigi ise heaga loobun... sest kui, siis tahaks seda koos vastavas eas järeltulijaga nautida.

13. Eesti Noorsooteater "Jõulurännak kõige pisematele
Seda oodatakse vaatama kõiki 1-3 aastaseid lapsi. Ise ootan "vanaisaks" saamist (ehei, veel pole seda "oodata" :) Lihtsalt, et kui "kunagi"... siis tahaks ka jälle "sellisestki" teatrist osa saada :)

Pavazdingas elgesys/Eeskujulik käitumine/Examplary behaviour (Leedu 2019) - 7.film PÖFFil


Dokfilm

IMDB hinnang: 7,8 (hetkel vaid 28 hääletajat)
Minu hinnang: 6

Minu hinnangut mõjutab teemaga kursisolek ning tõeline vanglafilmide ja sarjade fänlus, mis on siiani toonud silme ette vägagi tugevaid, teemakohaseid filme/telesarju/raamatuid(teatrietendusigi - läbi aegade suurim teatrielamuski on "vanglalugu", kammerlik 2 näitlejaga - Jüri Krjukov ja Ain Lutsepp - Georg Malviuse "Ämbliknaise suudlus" aastast 1994). Rääkimata nendest tõeliselt imelikumast imelikumatest lugudest, mida vanglas töötav elukaaslane mõnikord (täpsemalt praktiliselt iga päev) raske tööpäeva lõpus koju kaasa toob. Sestap teemast kaugemalseisvatele võib ka see dokfilm kordades tugevamalt mõjuda. Viimasel ajal ongi "lugude" devalveerumine ilmselt tingitud just nimelt elu enda värvikirevuse ning uskumatuna tunduvate päris lugude tõttu.

Selle filmi puhul on tegemist teatava režissööri isikliku uuringuga - nagu ta filmi alguses ütleb - tema venna tapjad said 10-aastase vanglakaristuse, ent said vabaks "eeskujuliku käitumise" tõttu juba 5 aastaga... Kas see ongi ühe inimese (lähisugulase) elu "hind"? Seeläbi näeme läbi tema kaamerasilma, kuidas neid inimesi mõista, nende püüdlust järsku olla korralik, et kiiremini müüride vahelt välja saada... Elu sekkumist kinnipidamisasutuses olgugi, et näiliselt tundub kõik pragud kinnitopitud ja ligipääsmatud sellises olukorras. Inimene on visa - ikka vajab ta lähedust, ikka vajab ta teatavat vabadust, austust ja õigustust oma elule... ja selles suunas pürgime ükskõik, kas vanglas või vanglast väljas. 

Peamiselt jälgib film üht meest, kuidas ta abiellub naisega, keda pole päriselt enne laulatust näinudki muidu kui ainult fotodel... Ka naine on vangis. See raskus, mis tekitatakse endale ise - sest soov oleks ju ikka kokku saada... on siiski parem kui üldse mitte midagi. Ja nagu iga suhe, liigub ka see lastesaamise soovi ja muidugi ka teiste eluliste unistuste suunas... Kuigi mees kannab eluaegset vanglakaristust ning väljavaated normaalseks paarisuhteks tegelikult puuduvad. Kas siis on üldse vaja last teha? Kas on vaja abielluda? Vanglafilmid äratavad ikka elulisi psühholoogilisi dilemmasid, nii ka see film. Dokfilmina lisandub ju loomulikult ka eheduseväärtus. Elukaaslane tõi koosvaadates huvitavalt välja võrdluseid, kuidas Leedus on vanglas palju rohkem lubatud, mis omakorda jällegi tõstis vaatamise väärtust. Ometi kokkuvõttes siiski väga palju sõelale ei jäänud, mida varem poleks näinud-lugenud-tundnud/teadnud. Samas igav ka ei olnud ja soovituslik vaatamine eriti neile, kes "päris" vanglaeluga eriti tuttav ei ole ning kes tahavad mõtiskleda inimõiguste üle, mis peaks mõrvaritele, pedofiilidele ja teistele olla tagatud... Ja kas vangla tegelikult ka tegeleb inimeste muutmisega või nagu filmis öeldakse, on see näiteks vähemalt Leedus "krimikool" noortele - kuidas veelgi suuremaks/paremaks pätiks saada... ja see viib jällegi mõtted edasi, et kas "vangla" on üldse õige "ümberkasvataja"... mis jällegi ühe teise dokfilmi mõtetega seoses viib mõttevoolu selleni, et miks näiteks Eestis suurem osa vange jõuab ringiga vanglasse tagasi, aga näiteks Norras mitte... Samas need "huvitavamad" mõtted vangla-teemal on seotud ikka suurema pildiga, milles nüüdsest ühe tükina on ka "Eeskujulik käitumine" sees, ent siiski mitte just otseselt selle dokfilmi tekitatud.

Režissöör muide lahkus meie seast filmitegemise ajal... sestap ilmselt viis teine filmilavastaja töö lõpuni. Ülevalolev foto on filmi lõpukaadrist, mis minu kui mesiniku jaoks tõstis nõksuvõrra ka hinnangut - kõik need mõtted ja elulised seosed, mida see tekitab...

The Father/Isa (UK 2020) - 6.film PÖFFil



Režissöör ja stsenaariumi autor: Florian Zeller

IMDB hinnang: 7,4 (hetkel 472 hääletajat)
Minu hinnang: 8

Esilinastus Sundance'i festivalil, võitis San Sebastiani festivali publiku lemmikfilmi tiitli. 

Florian Zeller on praeguses eesti teatrielus üks kuumemaid nimesid. Rakvere Teatris mängitakse tema "Ilma Sinuta", Eesti Draamateatris "Tunnike rahu", Tallinna Linnateatris "Mineku eel" ja Theatrumis tuli hiljuti välja "Poeg". Theatrumis on juba aastaid (õigustatult) edukalt kavas ka see "Isa", mis oligi ilmselt kogu Eesti Zelleri-buumi vallandajaks. Minu arvates on "Isa" ka siiani Zelleri parim (näidend võitis ka parima näidendi Moliere'i 2014, ehk Prantsusmaa rahvusliku teatriauhinna, Inglismaal nimetati seda kui "kõige olulisem uus näidend eelmisel kümnendil"). Tegemist on tegelikult triloogiaga "Isa", "Ema ja "Poeg".... millest "Ema", kuigi seda mängis näiteks Isabelle Huppert Broadway lavastusversioonis, siis teistega võrreldes on mõneti teistsugune ja omavahel sugulased nad pole keegi. Kõik 3 natuke isemoodi suunas, samas "Poeg" vast siiski "Isa"le oma üllatava publiku-eksitusega pisut lähemal. 

Lembit Peterson tegi dementse isana minu jaoks ühe terve eelmise eesti teatrikümnendi parimatest rollidest! Sellepärast oli lausa eriline huvi näha ka 16 aastat vanema, ehk peatselt 83-aastaseks saava Anthony Hopkinsi versiooni sellest keerulisest karakterist. Eriti kuna filmi on teinud autor ise - näidates vast just sellisena seda lugu, nagu ta seda näidendiks kirjutades on mõelnud. Muide ka prantslased ise on näidendist filmi teinud - 2015.aastal, nimeks Floride (Isa rollis seal Prantsuse kino grand old meister - Jean Rochefort). Ja vast ehk maailmakuulsaks mängis "Isa" nimiosa rolli hoopis Londoni laval Kenneth Cranham (kas oled näinud tema suurepärast kõrvalosa hiljuti linastunud "Mr.Jones" filmis? See roll on omakorda üks käesoleva filmiaasta parimaid!) Broadwayl sai au Isaks kehastuda Frank Langella (käesoleval aastal aktuaalne tõsielust tõukunud filmi "The trial of the Chicago 7" vastiku kohtunikuna, kellest see film oli vaatet sama palju kui mässukorraldajate seitsmikust).

Ütlen kohe ära, et filmi ootus õigustas end, olgugi, et kuna lugu on väga eriline ja selle eripära ette teades, jääb teatav ohhoo-efekt saamata (õnnelikud on need, kes seda siit filmist või mistahes tulevikuproduktsioonist avastada saavad!), seega minu jaoks oli teatrilaval lahtirulluv veelgi mõjusam ning erilisem, kuid eks see ole ju ikka originaalidega tavaliselt nii, kui just ei tehta uusversioonis midagi hoopis teisiti. Hoopis teisiti siin filmis võrreldes teatriga ei tehta, kuigi detailides erisusi on. Pigem on ka film teatraalne, kammerlik, peamiselt siseruumis toimuv, läbivalt 1-2-3 näitlejaga stseenides. Kuid Zeller on siiski mingil määral muutnud teatavaid sisuaktsente. Eks filmikunst annab ka lihtsamalt kätte võimalused näiteks tegelaste ja asukohtade vahetamiseks, kui ühel ja samal laval sama asja lahtimängimine. Selles mõttes Maria Petersoni lavastuse väärtus on ajas veelgi kasvanud ja sai au juurdegi nüüd pärast Zelleri enda filmi vaatamist.

Kuid film ise on ka tugev. Ma ei taha paljastada neid erilisi nüansse, mis filmi ja loo omapäraseks teevad - neid tuleks ise vaadates avastada... see teeb, aga filmist kirjutamise eriti raskeks, kuna nagu on olemas kontseptuaalset teatrit, on selle filmi puhul tegemist just tugeva ja omapärase (näidendist johtuva) kontseptsiooniga. Vaataja nimelt asetatakse ühe tegelasega samasse positsiooni - uuups... juba ütlesingi liiga palju ära... Hea oleks siinset puzzlet tükkidest ise kokku panna, sest just puzzlena film sõna otseses mõttes mõjubki - tükid on segi ja ükshaaval loksuvad paigale ning alles lõpus (kui saabub karm reaalsus), saab teada, mis ikkagi on päris!

Kuna sisu etteuurimisest on mõistlik hoiduda neil filmivaatajatel, kes näiteks Theatrumi lavastust näinud pole (ei tasuks ka minu teatriarvustuse linki mitte klikkida enne kui film endal nähtud!), seega räägiks parem näitlejatöödest. Kui Lembitu puhul tuli juurde veel 1 tasand, nimelt see kuidas ta mängis "prantslaslikult"... siis Hopkins mängibki filmis britti (tegelase nimi muide on filmis muudetud Andre'st Anthonyks - stiilne) - siin nimelt toimub tegevus Londonis... Ent Tony mängunauding kumab 110ga läbi (nagu oli ka Lembit puhul, sest roll on näitlejale ilmselgelt magus) ning on võetav omaette tasemel austustväärivana veelgi vanema näitleja kõrgvormis mängu arvestades! Ei ole kahtlust, et järgmisel kevadel näeme selle Isa-rolliga teda oscarile kandideerimas ja ei imestaks kui ka võitmas. Haige inimese meelemuutused, üles-alla käivad tujud, rääkimata kõikvõimalikud mängulised riukad ja teksti edastamise meistriklassist, emotsioonide väljamängimised, aga ka nende hetkelised muutused, mis tänu erilisele tegelasele ja suurele plaanile, on ekraanil pisidetailideni silme ees ja siinse saavutuse ning talendi puhul väga usutavalt ehtsad. Ja kuigi see siin on ju igati arusaadavalt Hopkinsi-show, on seal kõrval üks teine oscarivõitja - Olivia Colman, kelle südantlõhestav roll ei jää vanameistrile grammigi alla! Olivia on tippvormis ning iga oma kaadrisoleku teeb tähenduslikuks kasvõi ainult oma silmadega. Filmi lõpus nii isa-tütre stseen kui ka isa ja põetaja stseen on nii kurvad ja sügavad ning kuigi need pole midagi uut, siis näitlejad mängivad need oma mänguga nii tugevaks ja eriliseks, et mõjuvad ka vaataja hingele. Ja muide ka kõrvalosad on täidetud tuttavate-kuulsata briti tippnäitlejatega. Võimalus Zelleriga Zellerit filmis elustada, on ilmselt üks iga praeguseaja näitleja unistus... Ja meil vaatajatel võimalus sellest osa saada on seda erilisem.

Beginning/Algus (Gruusia 2020) - 5.film PÖFFil


Režissöör: Dea Kulumbegashvili

IMDB hinnang: 6,6 (hetkel 220 hääletajat)
Minu hinnang: 2

Üks vastik film. Vägistamisest. Jehoovatunnistajate kogukonnas ühel hetkel ühe naise mees läheb mõneks ajaks kodust ära ning kohe on platsis end politseiks nimetav teine mees. Esimese külaskäigu ajal ta naise käe endale püksiajamisest kaugemale ei lähe, kuid tuleb hiljem, teisel õhtul ja ka vägistab tolle... Siis tuleb mees koju ning saab lindistuse naise ja võõra mehe jutuajamisest... Naine läheb segi ja tapab oma lapse... ja ongi kogu film. Sorry, et rikkusin selle ära, teisalt kui sisu rohkem pole, siis filmitegijad ilmselgelt ei kutsugi kedagi kinosaalis sisu teadasaamiseks, vaid ikka muude kaasnevate, olulisemate ja sügavamate mõtete pärast, mida film peaks tõstatama. Tegijad on sellest proovinud teha poeetilist filmi, kus iga stseen muudkui kestab ja kestab ja kestab... Ängistav ja ebameeldiv maailm. Staatiline kaameratöö. Ehtne "festivalidefilm"... selline kus palju ei räägita, pigem "näidatakse". Ärritavalt aeglane, mis ajab magama. Natuke tukud, ega sellel ajal jõua nagunii midagi juhtuda. Ja kui juhtubki, siis ei midagi olulist, sest sellise filmitempo juures ei suuda tegelastele üsna algusest peale kaasa elada, vaid kannatamatult ootad lõppu. Poole filmi ajal oligi niigi tühjast saalist mitmeid lahkujaid. Oleksin ise ka minema läinud (ja polekski millestki ilma jäänud), kui samas kinos ja sobivalt peale selle filmi lõppu poleks alanud järgmine film.

Kuna Gruusia otsustas selle (debüüt)filmiga asuda oscarit jahtima, siis tõstatub küsimus, kas nad kunagi pole ühtki nominenti näinud? Sellise filmiga ei jõuta küll mitte kuhugi (sama küsimus tegelikult tõstatus ka meie oma Eesti žürii kohta... "Viimased" on küll parem kui Gruusia täiskäkkfilm, aga isegi poolfinaalist võime juba kohe suu grusiinidega koos puhtaks pühkida). 

Muidugi annab siin filosofeerida ning detailidest rebida olulisi mõttearendusi, nagu näiteks filmi alguses kui jehoovatunnistajate kabelisse visatakse tulepomm ja vaip sütib põlema, siis keegi hüüab, et "ärge ust lahti tehke"... umbes nagu kui see nii on määratud, siis tulebki jumala juurde minna... nagu Jehoovatunnistajad lasevad oma lastel surra olukordades, kus vereülekanne võiks lapse elu päästa... Siin oli alget... sest kui oled jehoovatunnistajate ridades

Muidugi eriliselt võiks närida teema kallal, miks ikkagi naised tunnevad süüdi ennast, kui neid vägistatakse - nad ei tahtnud ju seda. Muide ka sellises olukorras on logisevate kruvidega inimesi, kes väidavadki, et naised on ise süüdi - mis nad siis on nii väljakutsuvad... Haige maailm. Ja no kogu see film ongi haige. Lõpp veel eriti. Hämmastav, et isegi Cannes'i festival on filmi märgistanud, kui nende tänavuse ametliku valiku osa. Kas tõesti keegi vaatab ja saab filmist mingi naudingu - et vau kui mõtlemapanev või vau kui sügav... Miks sellist filmi üldse vaja on? Ilmselt selleks, et aru saada heade filmide headusest. Minu jaoks oli tegemist tõeliselt piinava elamusega ja seda kõige halvemas mõttes.

Just mõni päev tagasi sai lugeda uudist, kuidas jehoovatunnistajate Utah-i osariigi sekti vanemad sundisid üht 15-aastast tüdrukut kuulama 4 tundi iseenda vägistamise lindistusi, sellepärast, et too tunnistaks, et tegemist polnud vägistamise, vaid nõusolekulise seksiga: https://www.independent.co.uk/news/world/americas/jehovahs-witnesses-rape-first-amendment-utah-b1722138.html
Kui Su ajud on nii pestud, siis ei imesta, et ka filmi peategelane täiesti ära pööras... Ja filmi lõpp - see süüdlase sadestumine... miks seda vaja oli? Tekitamaks libakunstilist mõtteainest - paha sai palga... või kas seda kõike üldse oligi, vaid naine oligi tegelikult lihtsalt peast soe. Ma siin üritan teoretiseerida, mõtteid välja tuua, kuigi see film pole väärt hetkegi rohkemat ajakulu... niigi varastati 2h ja 10 minutit elust ära millegi nii nõmedaga. Ära Sina samasse ämbrisse astu...

Charlatan/Šarlatan (Tšehhi 2020) - 4.film PÖFFil


Režissöör: Agnieszka Holland
Stsenaarium: Marek Epstein
Olulisemad näitlejad:  (peategelane-imearst Jan Mikolašek), Juraj Loj (tema abiline ja armuke)

IMDB hinnang: 6,8 (hetkel 504 hääletajat)
Minu hinnang: 7,5

Tšehhi tänavune parim film, mis esindab riiki ka rahvusvahelise filmi oscari võistluses järgmisel kevadel. Osales ka Berliini filmifestivali programmis.

Filmi vaatama asudes ei teadnud ma sellest eriti muud kui seda, et režissööriks on poolatarist maailmakuulus Agnieszka Holland ning jutt käib kellestki šarlatanist tohtrist. Sellepärast oli suur üllatus, et film on tõestisündinud lool põhinev - päriselt ühest "arvatavast" imearstist. Ühtlasi ka natsi-film, sest üheks tema patsientidest päris elus oli natside riigiminister, Hitleri erasekretär ja lähedane usaldusalune Martin Bormann. Bormanni siin filmis pole, see tuleb vaid jutu sees välja, aga natsid testisid tema imearsti võimeid ning "libatohter" diagnoosis 29 inimese haigused õigesti pelgalt nende uriininäidiste järgi. Natsidega koostöö tekitas talle pärast sõja lõppu muidugi probleeme kommunistidega. Lisaks oli see ka gay-teemaline film, sest ta elas ja töötas koos oma meesarmukesest - Frantisek Palko'ga. Filmi dramaatilisuse huvides lüpstakse teemat veel ka võibolla mitte päris tõdedega... Palko nimelt oli abielus naisega ja too jäi ka rasedaks, kuid imearst ei tahtnud oma armastatut jagada - sestap käitus üpris jõhkralt... Üldse see terror armastuse nimel... kas see tegelikult tõestab armastust või hoopis inimese egoismi? Igatahes maalis inimesest väga vastuolulise pildi - ühest küljest aitas ja tõesti südamest tahtis head patsientidele, aga siis käitus oma lähedastega kohtlaselt.

Film liigub tegelikult mitmes ajas - ka Mikolašeki nooruses - kuidas temast selline eriline arst sai - õppides rahvaravi ühelt küla posijalt ning tal endalgi olid võimed määrata inimese surmaaega, juhul kui see oli ligidal. Teda huvitasid ka taimed (see tulenes juba tema vanematekodu taustast) ning kogu tema ravi baseeruski taimedel. Rahvast käis tal patsientideks ka teistest riikidest ning päevas võis ta jõuda ravida korraga kuni 200 inimest. Pikad järjekorrad ning hea teenimine tekitas hariduseta arsti kohta kuulujutte ja halvakspanu võimude poolelt. Tal oli ka au ravida Tšehhoslovakkia president Zapotocky't, aga kuigi ühel hetkel suutis näiteks päästa presidendi jala amputeerimisest, siis imearsti probleemid riigivõimudega eskaleerusid pärast Zapotocky surma. Kuna ta ei allunud kommunismirežiimile ja teenis inimeste pealt raha. Lisaks oli üks tema motosid, et poole ravist teevad ära tema taimed, aga teise poole usk... Usul teadupärast polnud kommunistide seas kohta. Nii jõutakse ka filmis vangla ja kohtuni. Seda filmi lõputiitrites ei öelda, aga peale 50ndate lõpus toimunud kohut, elas Mikolašek veel aastani 1973... 

Ta ise väidab, et ravis oma karjääri jooksul kokku 5 miljonit inimest ja päästis 40 000 inimeluaastat. Oli ta siis šarlatan või mitte, seda saab igaüks ise otsustada. Aga film ei jäta küll kaksipidi arusaama. 

pühapäev, 15. november 2020

Nomadland/Nomaadimaa (USA 2020) - 3.film PÖFFil



Režissöör ja stsenaarium (montaaž ka): Chloé Zhao
Olulisemad näitlejad: Frances McDormand

IMDB hinnang: 7,8 (hetkel 1024 hääletajat)
Minu hinnang: 8

Võitis Veneetsia Filmifestivali kõrgeima auhinna Kuldne Lõvi, samuti nii Toronto kui ka Chicago festivalide publiku lemmikfilmi tiitli. Ja seda me teame ju juba ajaloost, et igal aastal film, mis võidab Torontos, see saab ka järgmisel aastal parima filmi Oscari-nominendiks.

Kuidagi samaaegselt väga ameerikalik - see suure riigi igasuguste inimeste paabel ja need inimesed ise oma kõikvõimalike arusaamadega elust, teisalt jällegi väga mitte-ameerikalik filmina - mitte sisule või loole keskenduv, vaid pigem olustikule - tekst ei tõusegi loo edastamisel peamiseks, vaid pigem see, mida inimesed tunnevad-mõtlevad, kuidas nad on jõudnud eluga sinna kohta, kus nad on ja kuhu siit edasi ning miks just nii...

Tõesti mitte niivõrd lugujutustav, kuivõrd eksistentsiaalne mõtisklus inimeseks olemisest, teiste inimeste mõjust meie eludele ja ühest kõige olulisemast iga inimese jaoks - meie kodust ning kuidas me kodu tunnetame, defineerime... igaüks natuke isemoodi.

Fern (Frances McDormand - üks väheseid siin filmis, kelle "tegelase nimi" on näitleja enda nimest erinev) on 60ndates naine, kelle abikaasa on surnud, tal pole kindlat töökohta ning on oma elu seadnud autosse. Autoga saab vajadusel kodu luua ükskõik kuhu vaja - näiteks kus parajasti tööd leiab. 

Kuid mis see "kodu" meie jaoks siis on? On see lihtsalt üks sõna? On see mingi kindel asukoht - korter, maja, linn, riik? Või kanname me oma "kodu" endaga kaasas - ükskõik kuhu läheme, kus pea öösel padjale paneme (no vähemalt mitte "ajutiselt"), kas see ongi kodu? Selle küsimusega peamiselt tegeleb ka film. Ameerika on ju eriti suur ja lai ning seal ka neid mõne arvates "kodutuid", aga nende enda arvates autokodu pidavaid "nomaade" palju, kes ühest kohast teise rändavad vastavalt sellele kuidas soovivad.

Kuna peamiselt on tegelased 60-70-80 aastased, siis tõstatub ka elu mõtte küsimus ühes või teises kaudsemas kontekstis. Mina kui vaataja tabasin end kaasamõtlemast, et mis ikkagi on elus oluline - mis seal viimsepäeva laupäeval elule tagasi vaadates võiks olla see, mida mäletab, millele näpuga näitab - et vot - sai elatud küll, sest sai seda või toda nähtud, seda või toda tehtud? Tormame ju elust läbi tohutu kiirusega, tihti mõtlemata, tihti aega raisates, tihti lihtsalt tegutsedes hetke ajendil - mida peab, milleks parajasti tuju on, mida tahab, ilma suurema plaanita. Teadvustamata iseendale, mis on tegelikult oluline? Kas on olulisem minna kinno või teatrisse, selle asemel, et olla koos perega? Näiteks kui passin mingit tobedat telesarja või lihtsalt logelen, on õhtuks tunne, et päev on raisatud. Kunagi ei teki raisatud päeva tunnet sporti tehes või raamatuid lugedes ja ammugi mitte siis kui saab lastega loomaaias või kasvõi niisama nendega jalutamas käidud või näiteks lauamängu mängitud. Kellel lapsi pole, sellel ajab asja ära ka ilmselt sõpradega veedetud-jagatud aeg. Teised inimesed õpetavad ja arendavad meid. Peegeldavad meile meie mina, mis on kasulik, et mitte öelda suisa eluks vajalik.

Selle "kodu" valime me endale ise. Jah, alati ei võimalda rahakott just sellist kodu, nagu tahaks, aga on see mis on ja seda sisustades, iseennast sellesse investeerides - pannes ise tapeedi, ehitades kapi või kasvõi tuues sinna oma nõud - muudab kodu hindamatult kalliks. Kodu nimel ongi valmis väga paljuks. Samuti on kodus magamisega oma teema - võõras kohas, ükskõik kui uhke ja mugav seal poleks ja olgu kodus või külm ja kitsas, on kodus ikka miljon korda parem uinuda kui võõras kohas. Kodu on fenomenaalne!

Kodu on ka "omad inimesed". Ja inimesed on uskumatult tähtsad. Nende järgi positsioneerume ise. Ka psühholoogilises mõttes. Kodust kaugel on igatsus oma inimeste järele. Aga kui armas inimene on kodust kaugel, oleks ka nagu kodust killuke puudu. Kui see inimene leiab seal teises kohas oma kodu ja leiab seal omale hingerahu, alles siis võib sellega ka ise leppida. Kodu on siis kohe küll natuke teistsugune, aga see on ikka "oma". 

Nii palju mõtteid ja tundeid sellise "loota" filmi kohta. Puudutab mingeid sügavamaid hingekeeli. Võin muidugi eksida, aga millegipärast usun, et mitte noorematele vaatajatele... samas need tegelased siin olid ka minust 20-30 aastat vanemad, aga tundsin vaadates ja kuulates neid päriselt midagi õppivat... "Õppivat" polegi kõige õigem sõna - midagi uut ju siit teada ei saanud... pigem nagu luuletajad sõnastavad midagi sõnastamatut ära ja siis alles tead täpselt, kuidas seda sõnastamatut on siiski võimalik sõnastada... täpselt sarnane tunne on ka selle filmiga - siin sõnastatakse need mingid asjad ära, mis on mõnus selgepiirilisemate mõtetena endaga edasi kaasa viia. Mõne jaoks võib tunduda ka pisut aeglase filmina, aga minu jaoks oli tempo paras - just nii jõudis sügavuti sellega kaasa minna. 

Frances McDormandile ennustatakse ka juba Fern-i rolli eest oscarinominatsiooni, aga minu arvates ta siin midagi "uut" just ei tee. See pole ka otseselt nö. näitlejatööde-film... Teisalt just näitlejatel on kombeks hinnata kõrgelt "ehedust" ja seda siit temalt saab... ka veekalkvel silmi, armastuse eest põgenemisest riuklikust, pettumust, enda selgitamise frustratsiooni, rõõmu ja kurbust ning argipäeva imesid ja igavust - kõike seda McDormand ühel või teisel hetkel kehastab, vastavalt olukorrast tingitud elulistele saatusepööretele. Kohati tundub, nagu siin polekski stsenaariumi, vaid on eluline "flow". Mõne jaoks võib tunduda igav vanainimeste-draama, aga minu jaoks mida film edasi ja mida rohkem neid mõttepoegi kogunes, seda armsamaks ja paremaks see film muudkui muutus. 

Lõpuks elasin kaasa, nagu tunneksin neid seal kõiki, nagu oleksin üks nende seast - otsimas järgmist tööd, järgmist kohta kuhu oma "kodu" parkida... Siiski, olles käinud USA lõunaosariikides, oleksin mina ilmselt rattad juba ammu sinna suunanud... Samas ma pole kunagi elukaaslast teatud kohas kaotanud. Selle naelutamisvõimet ma praegu hinnata ei suuda, aga pärast seda filmi oskan pöörata tähelepanu endas asjadele, mida varem vast nii teadlikult ei teadvustanud... Hea film on!

laupäev, 14. november 2020

Und morgen die ganze Welt/Ja homme kogu maailm/And tomorrow the entire world (Saksamaa 2020) - 2.film PÖFFil

 

Režissöör: Julia von Heinz
Stsenaariumi: John Quester, Julia von Heinz
Olulisemad näitlejad: Mala Emde (peategelane Luisa), Luisa-Céline Gaffron (kuum, tõusev täht Saksamaal, ainuüksi 2020.aastal mänginud 5 mängufilmis, sh. Pärsia tunnid), Noah SaavedraTonio Schneider

IMDB hinnang: 6,0 (201 hääletajat)
Minu hinnang: 6
Valiti osalema ka Veneetsia filmifestivalile, kuid ei võitnud seal midagi, aga võitis parima näitlejate-ansambli auhinna Chicago festivalil.

Vaataja jälgib vasakäärmuslaste võitlust paremäärmuslaste vastu. Nõnda on ju lähtekohana "pool" meie eest valitud. Minule see sobib, olgugi, et filmis kõlab ka lause, et kui oled alla kolmekümneselt parempoolne, siis oled südametu, aga kui üle kolmekümneselt vasakpoolne, siis lihtsalt rumal... siis pigem olen rumal kui see, mida Ekre ja nende koalitsioon Eestis praegu korraldab. Lõhestavad Eestit, tekitavad ebameeldivalt rahutu tunde siin maal elada. Pole kunagi nii poliitilises mõttes ülesärritatud olnud, ega ka nii palju häbi oma maa valitsuse pärast tundnud, kui praeguse Ekre, Keskerakonna ja Isamaaliidu koalitsiooni ajal (ei saa neist kolmest erakonnast enam kunagi kedagi valida - ükskõik, kes tulevikus vastaskandidaadid on, alati lähen valima nende 3 vastu). Ja neid erinevaid valitsusi on siin ju nähtud juba küll! 

Ka filmis on valitsus, ehk võimukandja parempoolsed, seega nende käsutada on ka korrakaitseüksused. Vasakud radikaalid ei salli sallimatust, vaid tahavad kõiki erineva nahavärviga inimesi aktsepteerida. See võitlus on dramaatiliselt viidud rohujuuretasandile, ehk noorte inimeste vahele, kes seda vastupanu osutavad valitsevale, valge rassi ja rahvuslaste (natside) ülemvõimule. Kurb, et nagu filmis, nii ka päriselt meil siin koduses Eestis ongi nii, et nad oma suures sõnavabadusekasutamise hoos propageerivad võõraviha. Korraldavad tõrvikukäike ja lauluüritusi, kus levitavad seda VIHAvaenu. 

See omakorda tõstatab moraaliküsimuse, et kui vastaspool on selline viha ja vaenu õhutaja, vägivaldne endast erinevate inimeste suhtes, kuidas sellele rahumeelselt vastu olla? Ja kui anda samaga tagasi, siis muutub ju ühtlasi nendega sarnaseks - langeb sama madalale. Võitlemata jätta ju ka ei saa, sest siis polegi sellest üha süvenevast vaenu-mülkast enam teed välja. 

Kuna filmis on tõesti need võitlejad ainult noored - vanemad on "enda võitlused" juba omal ajal ära pidanud, siis jääbki pigem noorte-filmi maik suhu. Teema muidugi on väga oluline. Ja Saksamaal on ju see natside teema alati veel eriti suure leegiga - kõik teavad, kuhu asi teise maailmasõja ajal välja jõudis ning nagu näha, ei ole see oht kuhugile ka praeguses maailmas kadunud. Nüüd just on kuidagi eriti kriitiliselt ohtlik, kui parempoolsetel lastakse seda maailma edasi juhtida. Paljude lootus muidugi kasvas USA presidendivalimiste võimumuutusega. USA dikteerib paljuski seda maailma suunda, ehk ühtlasi ka ülejäänud maailm liigub paremalt poolt keskemale tagasi?

Film on tänavune Saksa oscari-saadetis parima rahvusvahelise filmi nominendiks... Viimastel aastatel (käesoleva sajandi 20-l aastal lausa 8 korda!) on nad tippu, ehk nominatsioonini välja jõudnud ... aga seekord tuleb sakslastel sellest lootusest küll suu puhtaks pühkida. Sellel tasemel see film polnud (kahjuks ega Eestil ka seekord šansse pole). Vaadatav film, aga paraku liialt lihtsake ja tavaline. Mala Emde ja Luisa-Celine Gaffron'i nimed võiks küll meelde jätta.

Film tõi meelde eile sotsiaalmeedias nähtud videoülesvõtte siit kodusest Eestist... jah, "sellist" meie praegune valitsus tänavatele toodab... ja kuhu me niimoodi välja jõuame?: https://www.facebook.com/tristan.talts/videos/1747363098762175

Enfant terrible (Saksa 2020) - 1.film PÖFFil



Režissöör: Oskar Roehler
Autorid: Klaus Richter, Oskar Roehler
Põhilised näitlejad: Oliver Masucci (Rainer Werner Fassbinder), Hary Printz (Kurt Raab), Katja Riemann (Gudrun)
IMDB hinnang: 6,3 (hetkel ainult 135 hääletajat)
Minu hinnang: 8 
2020 PÖFFi avafilm. Üks Saksamaa 10st kandidaadist parima rahvusvahelise filmi Oscari nominendiks (valiti küll teine film "And tomorrow the entire world")

Enfant terrible öeldakse lapse kohta, kes on küll väga tark, aga teeb pahandust, olles näiteks nõmedalt otsekohene. Teeb häbi teistele, eelkõige oma vanematele või isegi šokeerib mingil moel. Sellel väljendil on ka teine tähendus - keegi, kes on väga edukas läbi millegi ebakonventsionaalse, innovatiivse või avangardse lähenemise.

Maailmakuulus Saksa režissöör Fassbinder võiks teatud mõttes liigituda mõlema seletuse alla. Kes tõeline filmikunsti sõber siis ei teaks tema suurteoseid "Petra von Kanti kibedad pisarad" (lavastatud ka Tallinna Linnateatris), "Maria Brauni abielu", telesari "Berliin, Alexanderplatz", "Lili Marleen", "Veronika Voss" ja tema viimaseks jäänud filmi "Querelle". Suure auteur'ina oma filmide stsenaariumid kirjutas ta ise. Lisaks kirjutas ta veel ka näidendeid. Näiteks Ozon tegi filmiks tema "Veetilgad kuumadele kividele" ja Õunpuugi lavastas NO-teatris Fassbinderi "Linn, prügi ja surm".

See film ongi tema loomingulise vormi tipu ajastu elulugu. Näeme tema ebakonventsionaalseid töömeetodeid, see kuidas mehed tema filmidesse jõudsid läbi režissööri voodi, tema narkolembusest ning tohutust eneseusust. Tegemist oli tõelise alfaga, kes tegi nagu tahtis - just kõige õigem vorm kunsti teha ning tulemus oli ka vastav. Kuigi lähedastel tema ümber oli seejuures väga raske, nagu selliste inimestega (eriti elust suuremate kunstnikega?) tihti ilmselt ongi. 

Roehler on teadlikult proovinud oma filmis ilmselgelt järgida Fassbinderi enda esteetikat ja see on üks filmi suurimaid väärtuseid. Lisaks on tegemist sellise filmiga, kus maailmakuulsad inimesed on proovitud tabavalt sarnaste näitlejatega rollistada, andes muidugi meigi ja muu võimalikuga seda sarnasust juurde. Ja tõesti, päris hästi on neid ka tabatud. Lisaks Fassbinderile endale ja tema põhitiimituumikule (Kurt Raab, Ulli Lommel) ka teised maailmanimed, nagu Andy Warhol.

Eks läbivalt on see ka gay-teemaline film, sest režissöör ise oli avalikult homoseksuaalne. Pornoks päris ei muutu, kuigi palju paljaid mehi ekraanil näidataksegi (peamiselt ülakeha) ja "seda" tehakse ka mitmeid kordi. Transvestiidid, nahk, gay-seksiurkad ning -baarid... Võibolla ongi hea trenn kitsa maailmavaatega inimestel kogu sellist elu läbi ekraani näha - turvaline ju ja näitab ära ka, et see on täiskasvanute vaheline oma asi, millesse kolmandad inimesed ei puutu kui nad ise sinna oma nina ei topi. Igaüks elab oma elu nii, nagu ise otsustab, ise tahab, ise suudab. Eks narkootikumid ning pidevalt magamata aktsioonis olemine (seejuures ravimid koos alkoholiga) lõpuks võtab ka oma lõivu - Fassbinder sureb unetablettide ja kokaiini üledoosi 37-aastaselt. Voodis tema kõrval, lõpetamata stsenaarium filmile Rosa Luxemburgist (Margareta von Trotta tegi Rosast filmi 4 aastat pärast Fassbinderi surma - film valiti Saksamaa aasta parimaks filmiks ning Fassbinderi enda näitlejanna Barbara Sukowa võitis rolliga Cannes'i filmifestivali parima naisnäitleja auhinna. von Trotta siiski kirjutas ise oma stsenaariumi... Eestis lavastas Luxemburgist Jaak Allik Noorsooteatris "Alati teie Rosa" suurepärase Kersti Kreismanni monotüki. Vaadatav ka ERRi arhiivist: https://arhiiv.err.ee/vaata/alati-teie-rosa)

Kõikidest Fassbinderi filmide tegemistest ei jõuta muidugi filmis jutustada... tegelikult isegi mitmed suurimad, nagu näiteks "Berliin Alexanderplatz" jäetakse üldse mainimatagi (minu jaoks oli just see võimas telesari lapsepõlves Soome TVst nähtuna esimene teadvustamine, et on olemas selline režissöör, nagu Fassbinder. Alles hiljuti Döblini romaani lugedes, sain veelgi paremini aru, kuivõrd hea Fassbinder oli - raamat on raskesti loetav... aga Fassbinder on suutnud kogu atmosfääri säilitada, ent loo enda palju paremini söödavamaks muuta - see 1982.a telesari linastub muide ka tänavusel PÖFFil). See filmidest rääkimine polekski nagu oluline siinses filmis - oluline oli see kuidas ta neid tegi, mis tema elus samal ajal toimus, misläbi ta tegelikult inimesena mandus, olgugi, et filmid muutusid vaatet ühtlasi isegi paremaks! (Tuli meelde naabrimees Arvo Kukumägi, kes elades ikka ütles, et korralikuks ja tõeliselt eriliselt heaks loomeks ongi vaja meelemürke - kui neid enam ei kasuta, siis muutub ka kunstnik tavaliseks ja igavaks). Oluline oli see, kuidas ta kohtles ennast ümbritsevaid... samas tõeliselt armastas ka neid, keda armastas...kuigi käitus nendega ikkagi tavamõistes kohtlaselt ja isekalt.

Tema viimaseks filmiks jäigi "Querelle" - film, mille kohta öeldakse, et see on test neile, kes kahtlevad oma seksuaalsuses. Kui see sinus mingeid "tundeid" ei ärata, siis pole sa ka karvavõrdki homoseksuaalne. Filmis mängis nimiosa ameerika näitleja Brad Davis, kes 41-aastaselt suri AIDSi. Enne seda mängis ka ühes minu kõigi aegade lemmikfilmis - Alan Parkeri 2 oscarit võitnud (sh parima stsenaariumi) "Midnight express". Ootasin, et jõutakse ka siinses eluloofilmis Querelli tegemiseni... Jõutaksegi, aga paraku taas väga riivamisi ning "Brad"i siin siiski üldse pole.

Film on oma eluloofilmilikus konventsionaalsuses tänu oma protagonisti ebatavalisusele siiski ebakonventsionaalne. Kestab üle 2 tunni, ent igav ei hakanud hetkekski, otse vastupidi - kogu aeg oli huvi, mis saab järgmiseks, kui vastik ta võib olla ja kuidas need lähisuhted tal muutusid praktiliselt iga baarikülastusega. Kuid paljud haakusid ise ka ta külge kõigi mõnituste ja üleoleku kiuste... eelkõige lootes filmirolli saada või siis saada osa sellest erakorralisest elust, mida Fassbinder endaga kaasas kandis. See jällegi toitis Fassbinderi loomet inimeste hingede räpasusest, aga ka üldse sellest mustusest ja prahist, mis on nii hingede sees kui selles eluolus, milles me kõik surma suunas sõuame.

teisipäev, 10. november 2020

PÖFF 2020 - mida vaadata?


"Pimedad ööd" on kohal ja see tähendab Eesti filmisõpradele üht rõõmu - on festivaliaeg! Korraldajad lasid just välja kogu filmide nimekirja ning on õige aeg vaadata üle selleaastased pakutavad filmid. Aeg ja raha on tavaliselt ikka piiratud ressursid ning sestap on mõistagi alati üleval küsimus - mida võtta, mida jätta?

Kui eelmisel aastal tundsin mõnevõrra nõutust, sest iga-aastase metsikult hea valiku seast on tavaliselt ju raske kõiki häid vaatama jõuda, siis järsku ei olnudki nagu seda maailma filmiaasta koorekihti meil siin kohal... Eks valikut muidugi oli, kuid millegipärast need ei kiskunud nii tugevalt vaatama ja mitmed väga oodatud filmid olid selgelt kusagile mujale liikunud kui meie Pöffi ekraanidele... Lõppsaagiks koguneski üle aegade kõige väiksem number Eesti esifilmifestivalil nähtud filme. Mis iganes need põhjused olid eelmisel aastal, tuleb sellel aastal juba ainuüksi üldse festivali toimumise pärast olla üliõnnelik! Ent kavale esimest pilku visates, tuleb tõdeda, et õnneks eelmine aasta oligi tõesti vaid "kogemata juhtunud vaheaasta"... sest sellel aastal, isegi kui näidataksegi tavalise umbes 300 täispika mängu-, dok- ja animafilmi asemel kolmandikuvõrra vähem, ehk täpsemalt 208 (+lühifilmid ja telesarjade osad), siis vähemalt minu esialgse huvikünnise ületab neist tervelt 103 täispikka filmi! 
PÖFF is BACK!!! Ja korraliku pauguga :) 

Enne Pöffi kava teadasaamist on mul ikka kombeks mõelda, et milliseid 3 filmi maailma teistelt festivalidelt loodaks meie omal festivalil kõige rohkem näha. Eelmisel aastal näiteks oli 1 kolmest "Põleva tütarlapse portree", aga see oligi neist kolmest ainus, mis siia ka kohale jõudis. Sellel aastal on KÕIK 3 kohal ("Isa", "Fossiil" ja "Nomaadimaa")! Yesss!

Pöff on minu jaoks olnud ka heaks võimaluseks Eesti kinokunstiga end kursis hoida. Läbi aasta alati Eesti filmideni ei jõua ja festivalil on tihti neist esinduslik valik esindatud. Nii ka seekord ja sealhulgas veel paar esilinastust! Lisaks on minu huvifookuses põhjamaade filmid, sest nende kultuuriruum ning iseenda pikaajalised skandinaaviamaades elamised on muutnud nende draamad, naljad ja hirmud kuidagi käekatsutavalt lähedasteks. Ehk Soome, Rootsi, Norra ja Taani filmid (Island ka, aga need on juba natuke kaugemad). Ja neid ei ole Pöffil minu jaoks kunagi "piisavalt" palju :) Kuigi seekord ju Soomest ja Taanist küll mõni täiskasvanute film ja Rootsist ka paar-kolm lastekat ning dokki. 

Mõned filmid on sellised, mis varsti peale Pöffi tulevad ka tavakinolevisse ja mõned on sellised, mis on juba varem nähtud. Mina ei lase neist ennast häirida, sest kui on huvitav, on parem varblane peos kui mitu katusel - tuleb võtta, kui võtta saab... praeguses pandeemiaolukorras ei tea ju üldse kui kaua meil kinod jälle lahti on... Kui soovid täielikku ülevaadet kõikidest filmidest, siis soovitan muidugi siirduda Pöff-i kodulehele ja lugeda kõik sisututvustused ning tegijate nimekirjad läbi. Mina keskendunud siin ülevaates vaid enda jaoks huvitavamatele - neidki on rohkem kui parima tahtmise juures muu elu kõrvalt vaadata jõuab (mõned teatrietendused on mul ka filmide vahele võetud, kuigi 12.-29.11 tahaks siiski võimalikult palju aega PÖFFi jaoks hoida... detsembris ka juba tihe teatrikava ees jälle ootamas). 
Katsun ka jooksvalt pärast festivalikülastusi seekord rohkem siin blogis neist filmielamustest kirjutada ning samuti leiab operatiivselt lühiülevaateid instagrammist.

Ehk siis need TOP3 oodatuimat festivalifilmi...

Esiteks Nomadland, ehk Nomaadimaa... võitnud tänaseks Kuldlõvi Veneetsia festivalil ja Toronto festivali publiku lemmikfilmitiitli. Peetakse kindlaks aasta parima filmi oscari-nominendiks. Peaosas Francis McDormand, üheks põhiteemaks inimeste headus... kui üldse valida 1 film festivalilt, siis peaks see ilmselt olema just see!

Teiseks Father, ehk Isa... Esilinastuse sai tänavusel Sundance'i filmifestivalil ja sellest peale on filmi saatnud kiidulaul. Nii sisu kui Anthony Hopkinsi aadressil. Teatrisõbrad on looga juba tänu Theatrumi (ülimalt hästi õnnestunud) lavastusele tuttavad. See vallandas ka üldisema Florian Zeller'i "laine" eesti teatrites... Ja nüüd on prantslasest näitekirjanik oma materjali ise filmiks teinud! Ja Zeller ise on selle filmi režissööriks, ehk harukordne võimalus näha, kuidas ta ise seda kõike tegelikult ette kujutab. Film räägib ühest dementsest mehest ja tema tütrest ning teistestki lähikondsetest, ent parem oleks tegelikult kui eriti selle sisu kohta ette ei tea, sest see positsioon, millesse lugu vaataja asetab, on väga huvitav.

Kolmandaks Ammonite, ehk Fossiil... Kate Winslet'i uusim. Kes ei tea, kes on Kate Winslet, see pole ilmselt Titanicut näinud (ega ka "Eternal sunshine of the spotless mind", "Ettelugejat", ega ka minu erilist lemmikut ja Kate'i esimest filmirolli Peter Jacksoni "Heavenly creatures" filmis). Talle sekundeerimas Saoirse Ronan ja nad mängivad naisteadlasest paleontoloogi ning noort äsjaabiellunud abikaasat, kes 1800ndatel teineteisesse armuvad. Karm ajastu lesbisuhteks, aga ka naisteadlasel läbi lüüa ainuüksi meesteadlaseid tõsiseltvõtval ajastul. Ilmselge seos olukorra ja ajastuga, kuhu näiteks EKRE koalitsioon ja nende jüngrid meiegi riiki tagasi tahavad lükata...

---

Seekord on Saksa film fookuses ja päris mitmed aasta tipud tuuakse meile kohale.
Alustades festivali avafilmiga "Enfant Terrible", mis räägib ühest möödunud sajandi suurimast filmilavatajast/autorist - Fassbinderist. Vastuoluline tüüp, kelle mitmed filmid on tõesti eriliselt head. tema lavastas ka lapsepõlvest tuttava suursarja ja täiskasvanuna loetud Döblin'i romaani "Berlin Alexanderplatz". Telesarja näidatakse ka Pöffil, aga näidatakse ka värsket, uut filmiversioon sellest 20nda sajandi ühest saksa kirjanduse olulisemast teosest (olgu öeldud, et seda lugeda polnud sugugi nii kerge kui telesarja vaadata, aga nüüd on vaja ikka film ka ära näha!). "Undine" on tehtud Christian Petzoldi poolt, kelle filme ei tohi mööda lasta. Peaosas saksa filmi praegune vaieldamatu suur staar Paula Beer. Petzold toob selle kuulsa, eesti teatriteski varem lavastatud muinasjutt-armastusloo näidendi tänapäeva Berliini. Kuid hoopis "Ja homme kogu maailm" valiti, muidu väga tugeval Saksa filmiaastal, riiki esindama riigi parima filmina rahvusvahelise filmi oscari võistlustules. 20-aastane tüdruk liitub ühe rühmitusega, mis võitleb neo-natzide, ehk paremäärmuslaste võimuletuleku vastu. Vägagi tänapäevane ja oluline... siin on armastus ka sisse segatud. Moraaliküsimused, nagu kas fašismi vastu vägivallaga võitlemine on õigustatud... just nagu meiegi ühiskonnas praegu eriti tugevalt õhusolev dilemma - kas see, kui vihkame "vihkajaid", teeb meist nendega sarnased? Ja kuidas siis peaks? "Ajukoor" jällegi toob üle pika aja Eestis ekraanile tagasi Moritz Bleibtreu, kes on ka ise filmi režissööriks.

---

Nagu mainisin, ootan vast veel meie oma eesti filme kõige rohkem Pöffile! Ja minu sihikul on neist seekordsel festivalil vähemalt 4-5! Esilinastuse saab näiteks Ruitlase suurepärase, seiklusliku ja väga naljaka romaani "Vee pääl" ekraniseering (nagu uue ajastu Lutsu "Kevade"!), kus kaasa teevad sellised näitlejad nagu Aarne Soro, Guido Kangur, Marko Matvere ja Hilje Murel. "Hüvasti NSVL" toob kokku eestlased, venelased ja soomlased ja peaosas teiste hulgas Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Pääru Oja! Sellest saab eel uus kultusfilm. Minul on nägemata ka Õunpuu soomlastega koostöös tehtud ja Eestit parima filmina järgmisel kevadel parima rahvusvahelise filmi võistluses esindav "Viimased". Seal on lisaks veel üks mu lemmikuid soome näitlejaid Laura Birn ning muidugi meie oma Pääru! Mitmetest teistest soome suurtest näitlejanimedest rääkimata. See toon ja atmosfäär, mis juba treilerist välja immitseb, tundub huvitav ja teatavas mõttes stiilne. Ning nägemata on minul ka "Rain"... üks lemmikuid - Indrek Ojari peaosas... Rein Ojast rääkimata. Tundub, et sotsiaalrealism, mehe positsioonist ja pere sisemistest meestevahelistest suhtumistest. Ja laast, aga mitte liist "Kratt"... lastekas, millel tundub olevat potentsiaali ka täiskasvanutele pakkuda nii mõndagi :)

---

Taani film "Erna on sõjas" on ka peaaegu nagu Eesti film, sest võeti osaliselt siin Maarjamaal üles. Trine Dyrholm peaosas on juba piisav magnet, aga tegemist on siin I maailmasõjaga, kuhu mobiliseeritakse ka üks 12-aastane poiss... ema hirm ja soov poega elus hoida, viib ka tema pojaga koos sõtta... siit tuleb kindlasti üks emotsionaalne ja mõjuv filmielamus! "Langemine", ehk Falling, on maailmakuulsa taanlasest näitleja Viggo Mortenseni filmilavastus, kus ta ise ka mängib. Loo sisuks vanamehest homofoob, kellel tuleb just vanadusest johtuvalt oma poja (Viggo) ja tolle mehest abikaasa juurde elama asuda. Ja kui juba põhjamaa filmidest räägime, siis kindlasti tahaks näha ka Mika Kaurismäki uusimat - Öö annab armu. Lisaks, kui jõuab, siis vaataks ka rootslaste lastefilmi "Berti päevikud", mis baseerub raamatusarjal, mis said omal ajal omadele lastele ette loetud. Täitsa vahvad sekeldused!:) Balti riikidest on ka tugev esindatus kohal. Minu jaoks 2 huvitavamat leedukate "Hämaras", mis viib aastasse 1948, partisanide aega. Ja lätlaste Sildimaalija, millel samuti ajastupitser peal, tegemist natside ja kommunistide vaheliste sahinatega tolleaegses Lätis. Balti võistlusprogrammis on tegelikult veel palju huvitavat. Tahaks näha ka näiteks eesti dokki "Ankeet"... eestivenelaste kooliaegsetest sõbrapäevikutest (mida nemad "ankeediks" kutsuvad) ning uuritakse, mis on täiskasvanuna saanud nendest lapsepõlveunistustest, mis on on kunagi nendesse sõbrapäevikutesse kirjutatud. Lätlaste "August välja", mis tundub üks eriskummaline noore poisi täiskasvanuks kujunemislugu. Aga ka läti sõjafilm "Hingede torm", Manfred Vainokivi (ilmselt dokfilm?) nähtusest nimega Linnar Priimägi. Lätlaste animeeritud dokfilm "Minu lemmiksõda" ning samuti nende dokfilm 89-aastasest Gorbatšovist.

---

Dokfilme on üldse mõnus kinos vaadata ja mõnikord ju Sõprus ning Artis neid näitavadki (lisaks aasta alguses toimuv dokfilmide festival ning KUMUs näidatavad dokumentaalid), end kaugeltki mitte piisavalt. Sellepärast saab ka Pöffilt neid juurde ampsata. Näiteks festivalidel praeguseks juba korralikult kiita saanud "Trühvlikütid", aga praktiliselt tegelikult terve Doc@poff - programm, kus muuhulgas on ka Tšehhide sotsiaalne eksperiment, et paljastada pedofiile. Aga ka näiteks poola režissööri ülesvõetud kruiisilaevadel romantilisi suhteid otsivatest "Mõru armastus" päris elu tegelastest ja venelaste dokfilm kaasmaalaste Putini poole pöördumistest filmis "Auk".

---

LGBT+ teemasid on selle aasta Pöffil veel mitmetel suure kaliibriga filmitegijatel pakkuda. Kuna eriti meie ühiskonnas on see kuidagi inimeste jaoks võõras, arusaamatu ning mõnel madalalaubalisel isegi hirmu tekitav, siis on väga teretulnud, et festival on võtnud ka neid harida, kellel seda võimalust lihtsalt polegi. Ehk avab see kellegi jaoks silmad, et kui see ennast ei puuduta, siis ei mõjuta see ka Sinu igapäevaelu ning kõigil erinevatel inimestel on koht siin päikse all ning peaksid olema ka samasugused õigused armastada, abielluda, tunda rõõmu ja paratamatult ka kurbust, ilma ühiskonna poolt tekitava hirmuta, nagu meil kõigil. Nendest teemadest jutustavad paar lühifilmide kassetti ja juba mainitud "Fossiil" ja "Langemine", aga ka näiteks suurepäraste staarnäitlejatega "Teistsugune maailm", mis räägib kahe naise armastusest 1850ndate Ameerikas. Briti film "Supernoova", kus elukaaslaseid mängivad sellised nimekad näitlejad, nagu Colin Firth and Stanley Tucci. Korea film "Kaugel eemal", kus vaikse maakoha elu pööratakse peapeale kui üks neiu leiab oma ihaldatud mehe teise mehega voodist. "Miks mitte sina", terroristirünnakust inspireeritud, kuid räägib ilmselt rohkem hoopis elukaaslase kaotusest tingitud süümepiinadest, olgugi, et need elukaaslased siin on mehed. Rumeenlaste "Mooniväli", kus üks karm politseinik seisab järsku mässu allasurumisel vastamisi oma endise boyfriendiga. Arvatavasti on seda teemat veel erinevates Pöffi filmides, aga esmapilgul jäid silma siinmainitud.

---

Erinevad riigid saavad saata oma riigi filmikunsti esindama Rahvusvahelise filmi oscari kategooriasse vaid ühe, hoolikalt valitud teoses. Tihti ongi need terve filmiaasta oma riigi parimad või igatahes just selle filmi kunstilist- ja sisulist väärtust hindavad vastava riigi filmispetsialistid kõige kõrgemalt (kuigi jah, teatud riikides on see poliitiline otsus - mis omakorda tõestab kui oluliseks selle ainsa filmi valikut peetakse). Käesoleval aastal, ehk järgmisel aprillil toimuvale Oscar-gaalale saadetakse Eestist Veiko Õunpuu "Viimased", mis on ka Pöffi kavas, kuid neid teiste riikide aasta filmitippe näidatakse meile festivali raames ka. Pahatihti need muidu meieni ei jõuakski. Sellepärast olen eriti festivalile tänulik, kui valiku sisse satub just NEID! Tänavu lisaks "Viimastele" ja juba mainitud Saksa "aasta filmile"- "Ja homme kogu maailm", leiab ka näiteks Tšehhi "Šarlatan"i, Gruusia "Algus", Kosovo "Eksiil", Bosnia ja Herzegovina "Quo vadis, Aida" ja Iraani "Päikese lapsed". Võibolla on neid kavas veel, aga see selgub jooksvalt, kuna just praegu erinevad riigid valivad ja teatavadki oma "esindajaid" (näiteks võib vabalt Itaalias valituks saada "Pahad lood" ning kui mingil põhjusel Taani ei peaks saatma "Järmine ring", siis ka PÖFFi kavas olev "Shorta", on taanlaste lõppvaliku 3 filmi seas, mille vahel 16ndal novembril otsus langetatakse.)

---

Kuna hirm on üks selline huvitav emotsioon, mida praktiliselt enam muidu elus kogeda ei saagi kui kinosaalis, siis õudukad on üks selline žanr, mis mind külmaks ei jäta... tegelikult juba lapsest saadik - alates vist Stephen King'i "The shining" ja "Exorcist" ja "Omen" filmidest alates olen selles lõksus ning sealt polegi välja saanud. Pöffi mõistes on need ka hoopis teise tunnetusega filmid tavaliselt kui põhijoont ajavad draamad ning erinevate maailmanurkade kultuurilaksud. Sestap on mu sõelal praegu ka näiteks "Barcelona vampiiritar", "Sugulased" ja "Jahitav".

---

Ei mäletagi, millal Pöffi ametlikus võistlusprogrammis viimati nii SUURE filmimaailmanimega tegija, nagu Istvan Szabo, oleks osalenud. Nüüd see juhtub ja sellepärast on tema "Lõppsõna" lausa erilise fookuse all. Kuid filmimaailmas on suur nimi ka näiteks Franka Potente... siiani küll näitlejana (Run, Lola, run), ent sellel Pöffil tuleb näitamisele ka tema täispika mängufilmi režissööridebüüt "Kodu". Teiste seas on seal mängimas oscarivõitja Kathy Bates. 

---

Ja siis on veel rida filme, mis lihtsalt sisu mõttes paeluvad. Näiteks Brasiilia-Portugali mõrvamüsteerium "Inglite klubi". Rahvusvahaline koostööfilm, kus eestlaste näpud ka sees - "Alljumalad" lähituleviku düstoopialaadne toode. Näitekirjanikust riigimehe Vaclav Haveli elust rääkiv "Havel", Islandi kiiksudega "Aed". Ansambli Kino laule on loodetavasti võimalik kuulda filmis "Tsoi", mis on väljamõeldud lugu kuulsa laulja surnukeha transportimisest. Spordisõbrana ei saa lasta mööda Cannes'i festivali tänavusse valikusse pääsenud sporditeemalisi filme "Higi", "Slaalom" ja "Liblikas Nadia". Muidu spordifilmidest iirlaste "Rattur" tundub ka huvitav. Eksootilisemast kultuuriotsast tahaks haarata filmi "Yalda, andestuse öö"... reality-tv saatest, kus mängitakse elu ja surma peale. Ootan võimast lugu ja panoraamset ajastuvaadet Hiina kultuuriruumile filmis "Laul armastusele 1980" ning kui jõuab, siis viskaks silma peale ka jaapanlaste "Minu veri ja luud voogavas galaktikas", mis jutustab läbi koolikiusamise ning seeläbi rüütelliku kaitsmise, armastuseks muutuva loo.

---

39st Euroopa Filmiakadeemia tänavu meie maailmaosa olulisemate filmide sekka valitud filmidest pakutakse kokku 8 filmi, mis juba siingi suuremas osas olen jõudnud ära mainida: "Pahad lood", "Berlin, Alexanderplatz", "Šarlatan", "Enfant terrible", "Lõppsõna", "Teenrid", "Slaalom", "Undine".
Tähelepanu on ühe silmaga ka filmidel "Vintpall" (Saksa), "Õed Macalusod" (Itaalia), "Kallid seltsimehed" (Vene), "Anton"(Gruusia-Ukraina-Vene), "Lapsuke"(Hispaania), "Puurilinnud"(Šveits)... ja eelmisel aastal mul jäi nägemata islandlaste tüdrukutevahelisest armastusest jutustav "Lase mul kukkuda", mida sellel aastal uuesti pakutakse.... justnagu öeldes, et see tasub ikka ära näha!

---

PÖFFil näeme!