Reede, 8. september 2006

United 93


Juba enne vaatamist on ju teada, millega film lõpeb. See tilluke fakt ongi see, miks iga kaader filmis kriibib hinge. Vaadates kuidas need inimesed saabuvad lennukisse. Kuidas mõni veel viimasel hetkel oma saatuse tulle tuleb. Tillukesed inimesed igaüks oma pagasiga ja mitte ainult reisipagasiga vaid oma lugude, perede ja sooviga reisida koju või tööle või puhkama. Täiesti teadmata, millega reis lõpeb. Selline sügav kurbus, mille vahele on pikitud kaadreid telgitagusest, ehk sellest kuidas administratiivne pool lenukikaaperdamisi tuvastas.

Paratamatult mõtled ka sellele, et kus ise olid sellel ajal, kui kõik see toimus. Mina näiteks olin tööl, kui keegi ütles, et vaadake cnn-i netilehte...Alguses nagu ei saanudki eru, et mis toimub? Enne kui kolksti käis ära, et see on terrorism ja sama hästi võib ümber maakera minna tuliseks - ka Eestis (kes teab neid hulle). See, et on olemas inimesi, kes usu nimel lähevad vabasurma tekitab kõhedust. Ja kes teab kus see enda saatluslik ots peidus on. Väga targalt terroristide poolt läbi mõeldud kogu õnnetus. Esimene lennuk lendas ju ühte pilvelõhkujasse ja kogu maailm passis seda ühte maja, juba päris mitu head minutit kui alles teine tuli ja teise majasse lendas. Me olime tõesti nagu üks suur lollikari, lihtsalt passime ja vaatame. Ameeriklased ka kogu oma tehnikaga ei suutnud seda siis ära hoida...

Ehk lühidalt on sisuks see, et 11.septembril 2001 kaaperdati 4 lennukit. 3 jõudsid oma sihtkohta, aga üks mitte. See ongi lugu sellest neljandast. Miks ja kuidas. Ok, kuni lõpuni on lootus üleval, et nad kõik seal ikka ellu jääks, inimlik lootus. Kes ei tea kuidas see lõpeb, sellele jätaks siinkohal ütlemata. Igal juhul on lõpp mõjus ja kõhedusttekitav. Ja mingil määral saab ka aru, et on tegemist inglise režissöriga, ehk siis Paul Greengrass - kes ei paiska eetrisse pidevat mula, milleta ameerika filmid tavaliselt hakkama ei saa. Mõni stseen muudetakse mõjuvaks ka paljualt "südametuksete" laadse muusikaga. Igatahes minule film jättis sügava mulje. Hea ka et näitlejad, keda kasutati filmis, on sellised pool tuttavad, mitte kedagi eredat superstaari, rohkem nagu telenäitlejad. Ei teki tühje illusioone. Väga hea film (5-).

Oscar -itele FYC: Best film, best director, best editing...kuigi ei ma usu, sest film tuli USAs välja aasta alguses ja aasta alguse filmid püsivad meeles sealsel akadeemial ainult väga harva ja siis ka kellegi ereda staari pärast, kes aasta lõpus viitsib gilmile lisapromo teha.

Kommentaare ei ole: