Teisipäev, 5. september 2006

Mõned kultuurielamused enne filminäitleja karjääri

Monster House - 3+
Teatriromanss - 5
Eesti teatri laulud - 4
Pilveatlas - TBA

Monster house ehk maakeeli Majakoletis, oli vahelduseks selline multifilm, mida Eesti näitlejad eesti keeles peale pole lugenud (loe: dubleerinud). Ehk üks viimaseid selliseid, kui arvestada reklaamide järgi? Tegelikult oligi natuke raske terve film pojale kõrva sositada teksti ja ise silmad kõõrdi seda nautida. Aga kui aus olla, siis sai ja oli põhjust nautida küll. Multikas ise oli väga põnev. Minu viie-aastase jaoks ehk natuke liigagi põnev, sest ta pidevalt pani silmad kinni ja värises üle kere. Mitmel korral hakkas isegi kiunuma ning ütles, et tahab koju. Aga lapsepiinamisest hoolimata, vaatasime ilusasti lõpuni ning kogu terviklik lugu oli päris mõttega, mis sest et üleloomulik - multifilmis on see pigem eelduseks. Tegelased olid hästi karakteriseeritud. Üks tavaline naabripoiss, üks natuke opakas paksuke-totu, üks nipsakas tüdruk, kes poistest peajagu üle (ja ma ei mõtle lihtsalt kasvu). Majas elav vanamees tegi Steve Buscemi häält ning oli ehk mõnes mõttes temaga isegi sarnane. Tõeliselt krõnks ning ilge tüüp. Majakoletis ise oli massiivne ning tundub, et see motiiv oli võetud jaapani-multikatest. Või oli venelastel enne jaapanlasi nõia maja kanajalgadel - jaa jaa, tõesti. Juba jaapanlased ahvisid venelasi ;)
Aga tagasi filmi juurde, siin sisu ümber kirjutamata, tahaks veel Kathleen Turneri hullult jämedat koletismaja häält ära märkida, see oli tõeliselt mõnus! Ning põnevust ja tagaajamist ja ehtsat laste-horrorit jagus siit ka täiskasvanute huvi ülalhoidmiseks piisavalt.

Reedeõhtune ETV telelavastus oli aga tõeline nauding! Heale teatriajaloo austajale pärlike keset teatriaastat. (Oi kuidas ma loodan, et ETV jätkab reedeõhtuseid teatrietendusi ka pärast Teatriaastat!!!!)

Alustades tele-seadest. No lihtsalt võrratu! Meenutas kunagisi telelavastusi. Kus nii kostüümid, interjöör, näitlejad kui kõik muu just kõige parimas valguses esile tulid! Tekst ise oli nii sügav, et tekkis siiras kadedus ning mõte, et miks mina ise küll olen nii pinnapealne. Miks mina ei väljenda enda nii sügavmõtteliselt. On ju minulgi palju sarnaseid väärtusi. Ainuke lohutus ehk see, et nagu alkohoolik, kelle esimeseks ravi-sammuks on tunnistada endale et ma olen alkohoolik, siis siin ma tunnistan et nende inimestega seal etenduses võrreldes olen ma pinnapealne. Teksti kohalt jäid kõlama sellised mõtted, mis ka tänapäeval aktuaalsed. Näiteks see kuidas nii Erna Villmer kui Karl Menning tahtsid saada ja teha puhast kunsti. Mitte raha taga-ajamise otstarbel odavat palagani. Siin kohal ei saa jätta sõrmega näitamata Eesti Draamateatri suunas, keda (mitte ainult minu meelest) võib selle raja valimises vähemalt juba viimasel viiel aastal, võibolla isegi juba pikemalt süüdistada. Merle Karusoo nagu üritas vahepeal miskit korda vist luua, aga tal ei lastud teha. Kuigi ega ma täpsemalt telgitaguseid seal majas tea. Aga kuhu on jäänud Draamateatrist Ämbliknaise suudlus -ed, Kured läinud kurjad ilmad, Pikk päevatee kaob öösse, oh ja veel vanematest tükkidest ja nende tasemest rääkimata... Ja ega tegelikult Draamateater polegi kõige suurem süüdlane, on teisigi. Sellepärast see väiketeatrite-buum meil lokkabki ja igasugused Theatrumid (Hamlet) ja VAT-id (Klammi sõda) kerkivad isegi auhindade jagamisel esile. Aga tagasi Teatriromansi juurde. Nii väga meeldisid mulle need kirjavahetuse stseenid Villmari ja Luiga vahel. Tundus, et need baseeruvad dokumentidel, kuid ega ma kindel ei ole. Kui ei, siis see oli tase juba omaette. Luigat olen pidanud targaks doktorihärraks...ei olnud aimugi, milline manipulaator ning samas naiste tähelepanu nautleja ta oli. Kas just Tepandi õige sellesse rolli oli, aga sellist näitlejatööd ma temalt polekski nagu osanud oodata. Ta ületas ennast kõvasti, super! Ning kogu muu seltskond - Katariina Lauk (palun Linnateater, kutsuge ta tagasi oma kollektiivi!!!!, või mõni muu teater, võtke ta punti!!!!), Maarika Vaarik, kes minu meelest on parim tänasel päeval töötav näitleja, kellel pole traditsioonilist teatrinäitleja haridust (Lavakas või mõni muu enne Panso kooli). Ma tundsin täpselt mida ta tundis seal lõpus, kui ütles, et ei osanud Villmeri elulugu kirjutada - milline pinge!!! Tanel Jonas tegi minu jaoks endal margi täis Bluusivendades, millega seni piirduski minu teadmised tema eksistentsist. Kuid Teatriromansis Lauterina, vapustav leid, vapustav osatäitmine. Ja mulle tundub ka katlane sarnasus...huviga jään ootama, mida head ta veel korda saadab. Ja unustamata Katrin Saukast, kes soome keele aktsendiga Aino Kallast nii elegantselt kuid pinna alt inimlikkuse varjundiga vaatajani tõi. Milline diiva! Teda tahaks ka nii väga kusagil kindlas teatris näha nagu Katariinat...Teatrijuhid palun tehke neile pakkumised, millest nad ei suudaks keelduda ja te või-da-te!!!!!
Vello Janson, ehk jäigi Karl Menning -una kõige võõramaks, mitte et ta kehva rolli oleks teinud või midagi ära rikkunud, ma lihtsalt ei uskuned teda nagu teisi. Ning ega tema materjalgi oli väga vähene...

Eesti Teatri laule läksime vaatama - esimest korda nii, et suuremad lapsed jäid koju beebit valvama. Ja tuleb ära rääkida, et keegi, mitte meie lapsed, helistas ka esimese vaatuse ajal ning see teadmatus kuni vaheajani rikkus natuke seda naudingut, mis oleks ehk olnud veel suurem, kui milliseks ta lõppude lõpuks kujunes. Tegemist oli sellise meloturniiri-kontsert stiilis etendusega, mis juba oma ülesehituselt minu jaoks omapärane ja huvitav. Kahjuks ei saanud ma oma silmi Evelin Pange või Hele Kõre pealt, nad mõlemad sellised isikupärased ja laheda karakteriga vähemalt otsustades selle üle mis saali kandub... Absoluutselt mida iganes nad tegid oli puhas kuld!!! Sellepärast ma ei kirjutagi rohkem nendest kahest siin, vaid rohkem mida muud sealt hinge tallele panin.

Riina Roose, kes selle kava kokku seadis ning taustatöö peamiselt ära tegi, on ilmselt üks sarjas inimesi, keda ma tahaksin tunda. Mul on selline tunne, et ta on midagi sarnast lauluõpetajana kui mida Reet Krieger on tantsuõpetajana. Täiesti fenomenaalne. Ja nii siiras. Teeb seda mis talle endale meeldib, milles ta on hea, tugev ning andekas. Ta kahtlemata meeldis mulle juba Kiigelaulukuuiku ajal, kuid nüüd on ta lausa õitsele läinud! Tema "partner in crime" taustajõukudes Jaak Jürisson, oli nii muhe, nagu alati. Tema andes mul ka kahtlusi pole. Küll aga läksin ma suurte eelarvamustega etendust vaatama kaasategevate noormeeste suunal. Kõik välja arvatud Argo Aadli, keda ma olen õppinud juba austama nii Kaotajate kui Et keegi mind valvaks ja 20.lennu diplomilavastuse põhjal, kõik ülejäänud on mulle tegelikult vähem või rohkem vastuvõetamatud. Alustades Mart Toome -st. Kelle hääl on kahtlemata võimas, kuid kuju selline kahtlaselt ühesuguselt koomililine. Ma ei kujuta ette mis ime kombel ta teatrikooli sisse sai. Palju neid selliseid Quasimodo või koomilisi poisikeserolle ikka on. Eriti Linnateatris. Aga vaatamata sellele on ta saanud päris armsaks ja vastuvõetavaks, kindlasti palju tänu ka sellele etendusele. Ja ma siiralt loodan, et ta saab palju huvitavaid karakterrolle, mille kaudu mängib end kogu rahva südamesse. Hetkel ma seda ette küll ei kujuta, aga siiski ühel ilusal päeval võib see ju juhtuda. Appi, ma loodan, et ma ei solvanud teda oma kriitikaga, aga kes seda siin ikka peale minu enda loeb ja need ju mu siirad mõtted. Kes aga tõeliselt üllatas oli Indrek Ojari. Tema seebistaari maine-rikkumisega, olin ma ta maha kandnud täiesti. Ma olen alati mõelnud, et kui etenduses mängib Ojari, siis mina selle eest maksma pole nõus! Ja nüüd ma sööngi oma sõnu. Tema Pinna imitatsioon oli üks õhtu naelu! Ta mõjub laval hoopis teistsugusena - tema enda õnneks. Täiesti lahe koomiline tüüp, kelle peakuju ja naljakad silmad võivad mängida talle kasuks. Kes teab, võibolla saaks temast hea Pinna, Tõnu Aava või mõne muu näitleja- estraadiesineja mantlipärija. Igatahes kõik eeldused on olemas. Ja võibolla see ongi näitlejameisterlikkus. Ega iga rolliga ei peagi kõigile meeldima. Ja viimaseks jätsin Andero Ermeli, keda ma tõesti ei taha kunagi teatris näha. Ei meeldinud ta mulle sellel etendusel, ei mäleta, et oleks kunagi varem meeldinud. Ta on liiga "freaky" minu jaoks. Laulab ta ju enam-vähem, aga siiski ilma huvitava kõla või hääleta. Kõige lähedamale, kus ma teda taluda olen suutnud on Tšapajev ja pustota. Aga ka seal oleks olnud parem, kui keegi teine oleks seda rolli mänginud. Ei saa ma lihtsalt aru, milleks selliseid nagu tema Eesti teatrile vaja. Üks tühjaga minu jaoks. Ahjaa, et mitte nii kur(j/v)alt lõpetada, siis väga pull oli Aadli oma patsidega ning niiii ilus minu endise naabripoisi - Ardo Ran Varres -e klaveripala, mis päris "Ma armastasin Sakslast" telelavastusest. Ma ei teadnudki, et ta midagi nii ilusat loonud! Tõeline pärlikene kogu selles ilusas lauludekees.

Lõpetuseks alustasin uue raamatuga - David Mitchell-i Pilveatlas. Algus on natuke segane, aga viimaks sain sisse. Sellest juba pikemalt, kui on midagi asjalikumat kommenteerida...

Kommentaare ei ole: