Neljapäev, 21. september 2006

Kostüümiproov ja filminäitlemine

Eile käisin proovimas neid riideid, mis 1946.aasta stseenis mulle selga pannakse. Esimene pintsak pigistas kaenla alt, aga siis kostüümikunstnik ütles, et polegi pintsakut vaja. Vest ja sall ja valge särk. Sall oli päris ilus - sinine. Ei tea kas see annab küllalt boheemlaslikkust mulle. Aga juuksed on ka nüüd selle võrra pikad, et nendega annab geeli või kääridega teha mida iganes...

Kaisa oli armas nagu alati ja viitsis meiega kaasa jalutada kostüümi ja kõige tipuks viitsis ta veel kirjutada kirja ka. Ta ütles ühe kummalise lause ka - Eestis on filmimine nädala pärast läbi. Siis filmitakse veel Soomes ja Venemaal. Nädalane sats on veel talvel. Seal teeb võibolla Patrik kaasa, mängib Georg Ots -a 4 aastasena. Aga võibolla ei mängi ka. See selgub siis mõne aja pärast. Patrik ise sai küll sellest filmifirmas käimisest inspiratsiooni ja hakkas meile kodus "emotsioone" mängima. Tegi hämmastunud nägu ja proovis ka kurba nägu teha, aga sellega polegi 5 aatasel nii lihtne hakkama saada. Ma näitasin talle Tõnu Kark-u Nipernaadi filmis, ja seletasin, et see näitleja oleks ta isa. Ta on Kark -u näinud ka Draamateatri Kevade -s ja Sügis - e filmis Aaberkukena. Ma küsisin talt ka, et kas ta mäletab, et Tõnu Kark mängis Sügises Aaberkukke. Patrik küsis vastu, et seda kukke või...kas ta kires seal ka või? :) Samas ta on hea poiss ja tahab koostööd teha, see juba on vist harv lapse puhul. Kuigi ma ei tea kas seda võib ikka uskuda, et ta "tahab" koostööd teha. Aga teda muidugi annaks ära osta, vajadusel... Ja nutu saab temast ülilihtsalt välja, haiget tegemata.

Kaisa ütles veel täna, et ma võtaksin kedagi filmi kaasa ka...ma mõtlesin, et kui Liisiga koos tantsides ma selle esialgse rolli üldse sain, siis oleks kõige ausam kutsuda Liisi. Aga ma ei saanudki aru, et kas on vaja mitut inimest ja mehi ka, või keda täpsemalt. Igal juhul on päris põnev. Selles stseenis peaks tegema kaasa ka kogu filmi peategelased ehk siis Marko Matvere, see vene tüdruk kes mängib Astat, Renars Kaupers ja veel hulgaliselt tegelasi.

Oi, tegelikult saan nüüd kaasa teha ka 1945.aasta stseenis. Niiet, olen siis filmis kolmes kohas kokkuvõtteks. Korra staarina laval ja kaks korda "seltskonnas". Nii valge inimese kui neegrina, aastatel 1930, 1945 ja 1946. Ehk siis kui Georg Ots oli 10 aastane, 25 aastane ja 26 aastane. Meeleolu on 30ndal ja 45ndal sarnane, aga 46ndal on juba küüditamised ja siis on meeleolu tumedamates toonides. 30-ndatel tantsisin Charlestoni ja 45-ndal peaksin siis svingi tantsima. Jüri Aarma pidi klaverit mängima. Esmaspäev ja teisipäev peab töölt ainult ära olema, ei teagi kui kaua siis läheb.

Ja ometigi on hoopis S. meie peres see, kes hirmsasti kuulsust januneb. Läks teine Kanutisse näiteringi kah...vaeseke...okkaline on tema tee püha tõe juurde...need kes seda taga ei otsi, neile kukuvad Draamateatris esinemised ja filmis osalemised kaela...see kes seda hirmsasti ihkab, peab olema pealtvaataja. Kummaline see elu...

Kommentaare ei ole: