Kolmapäev, 1. november 2006

49 up

Dokumentaal film 14-lapsest, keda on jälgitud alates sellest kui nad olid 7-aastased. Ja uus film nendest on tehtud 7 aastaste vahedega. Nüüdseks siis juba seitsemes osa ning inimesed juba 49 aastased.

Tegelikult on 2 inimest projektist loobunud ja järel jälgitavaid on 12. Mõned väitsid, et neile on see koromavaks, kaevata seitsme aasta jamades ja neid ekraanil jällevälja elada, aga mõnedele see kogu pull lausa meeldib.

Huvitav, et kuigi need inimesed on käik erineva sotsiaalse taustaga, mõni isegi ameerikasse kolinud, mõni austraaliasse. Aga selline kindel muster on ilmselt inimese eludes tuvastatav. 7-aastaselt on lapsed tõsised ja neil on mingi arusaam oma tulevikust ja huvidest. Kusjuures hämmastavalt täpselt oskavad nad oma tulevikku ennustada. 14 aastaselt on inimesed rõõmsameelsed. Tegelevad spordiga ja ennast huvitavate asjadega - vastutusekoorem pole neile taagaks seljas. 21-aastased on omamoodi kurvad, sest hirm tuleviku ees ja läbilöögivõime elu tekitavad muret. Mõned on oma elu esimeses tõsises suhtes mõned on mures, et ei leiagi seda "õiget". 28 aastased on nag esimest korda leidnud oma tee. Lapsed, töökoht ja pereelu on saanud hoo sisse. 35 ja 42 aastased on üpris sarnased. Lahutatakse, leitakse uusi elukaaslaseid, ollakse karjääriredelil ja muresid on ehk rohkemgi kui rõõme. 49-aastased on tavaliselt oma eluga juba rahul. On toimunud mingi krõps, enam ei joosta ringi ega otsita oma kohta. Nii nagu on, nii on. Lapsed on juba suured tavaliselt ja maja ostetud. Nauditakse ka lapselapse -rõõme.

Dokfilm koosnebki intervjuudest nende inimestega ning tagasivaadetest eelmistele filmidele. Ehk siis kuidas elud on arenenud.
Väga huvitav, kuidas inimeste elud kujunevad...seitsme aasta pärast saab siis järgmist osa näha!
Hinne 4
FYC: Best documentary...aga kahjuks pole see oscaritematerjal, sest tegemist on telefilmiga...

Kommentaare ei ole: