Teisipäev, 28. november 2006

Miks ma pole vanematega samal lainel? Kurb.

Ma ei saa oma vanematega läbi. See teeb nii kurvaks. Selline pidev ebamugavustunne, mis vaadates nende numbreid mobiilil vilkumas tekib, see ajab juuksed halliks ja naha närvidest kupla.

Aga tegelikult ma ju tahaksin, et mul oleks nendega normaalne suhe. Et helistada korra nädalas ning sünnipäevadel & pühade ajal kokku saada. Rääkida toredatest asjadest, kultuurist ja lastest. Et keegi ei oleks viinalembeline, ega selja taga ilge ja paha, kõik teaksid vähemalt teineteise nime ja ei mõtleks oma tagaajus, et oh kui see või teine inimene oleks hoopis keegi kolmas. Kui poleks vajadust olla üleolev ning olla päriselt ka huvitatud teisest inimesest ja tema käekäigust. Armastada lapsi nende enda pärast, mitte sellepärast, et on vaja teiste ees mingit žesti teha.

Oh, oleks mul endal nii palju mõistust, et mu lapsed tahavad täiskasvanuna minuga hästi läbi saada ja tahaksid minuga suhelda ja neile oleks minust kasu!

Aga lastest rääkides...
Ameerika president on Eestis esimest korda külas. Esimest korda üldse kogu ajaloo jooksul külastab meie riiki Ameerika istuv president. Patrikule rääkisin eile pikalt laialt lasteaiast koju minnes, et kes Bush on. Kodus kui mu naine temalt siis küsis, et mis maa president see Bush on, ütles Patrik, et Inglismaa oma :)

Kristin ei armasta emapiima asemikku. Talle peab ploomi mahlaga seda segama, et lurr alla läheks. Aga ta alati naeratab kui talle otsa vaatan. Nii nunnu!

Serru on õnnelik, et Bush tuli - neil jäeti kool sellepärast ära. Tema poolest võiks Bush iga nädal käia.

Kommentaare ei ole: