Esmaspäev, 27. november 2006

Eelmise nädala filmid

- Nomad ***
- Volver ****
- Lady in the water ***
- State of mind *****
- You, me and Dupree **
Nomad on käesoleva aasta Kasahhi oscar-saadetis. Jah, just selle sama riigi, mille viimase aasta suursaadikuks maailmale on olnud Borat. Tegemist on üliambitsioonika visuaalse extravaganza -ga. Kasahhid on kutsunud oma filmi näitlema paar maailma niega filmistaari, nagu näiteks Jay Hernandez, Kuno Becker ja Jason Scott Lee. Sisuks tükike rändrahva ajaloost ja sissejuhatuse ning lõpetuse on riigi president Nursultan Nazarbajev ise kirjutanud. Seegi näitab millise poliitilise ja ajaloolise tähtsusega on antud film. Filmi sisuks on lugu suurest juhist kelle poeg peab kasvama isast eraldi, et ta ellu jääks. Pojal on hea sõber, kellega täiskasvanuna lähevad teed lahku. Filmi lõpuks muidugi viivad nii sõprade kui isa ja poja teed jälle kokku. Ehk siis sisu sellisel asjal suuremat nagu polegi. Rohkem madin ja meeste-wärk. Mingi love-story in ka sisse tikitud, kuid see ei oma suuremat kaalu. Kummaliselt hästi sobivad need näitlejad sinna teise rassi inimeste sekka, nagu oleksidki osa sellest rahvast. Oscari rahvas on ärritatud, et kuidas see film üldse kvalifitseerus, kui ta on inglisekeelne. Minu nähtud versioon oli igatahes vene keeles. Kuigi inimeste suud liikusid hoopis teises taktis. Oscaritele tavaliselt meeldivad sellised visuaalselt ilusad filmid. Tihti pole sisukus neile seal kõige tähtsam. Seega selle filmi edu on raske hinnata. Minu jaoks ta väga kõrgele ei platseeruks nende filmide hulgas. Hinne 3.
Almodovari viimane film jõudis ka siis lõpuks minuni. Küll ma tahtsin seda Sõprus -esse vaatama minna, aga kuidagi ei olnud aega ega võimalust. Nüüd siis lõpuks koduse DVD ekraanilt ikkagi. Almodovariga on alati selline üllatus-efekt, et ei tea mida ta kokku on kirjutanud ja filminud. Sedapuhku siis selline mehhiko-seebi stiilis suhetepundar, mille sees on viis naist - nii elavaid kui "surnuid"...
See kui Su ema on Su õde või midagi sellist - see mulle kohale ei jõua. Ja minu meelest ongi selle filmi dilemma see, et osalt peitub kogu ta sisuline lahendus mingis sellises haiges loos. Kuid samas, mis puudutab surnud ema...see oli väga hea! Seega puntra sisu on filmis nii positiivseks kui negatiivsekis küljeks. Küll aga on nauditav Cruz-i mäng. Samuti ka kogu säravate hispaania näisnäitlejate ansambel. See tunnetus, mis on näha, kuidas Cruz suhtub oma vanatädi nääbrinaisesse ja mõned muud detailsed nüansid, mis ta välja mängib ning mida vaatajale ette "ameerika stiilis" ei nämmutata, annavad filmile lisavõlu. On selge, et Almodovar teab mida teeb ning ei alahinda oma vaatajat. Värve ja särtsu on nagu tavaliselt tema filmides. Sisu ehk polegi nii ebatavaline ja mitmekihiline kui tavaliselt, kuid siiski piisavalt, et ikka pika puuga keskmisele filmile ära teha. Mina jätaks nad võõrkeelsest oscarist ilma, sest sealne tase on veelgi tugevam, küll aga on vinge lavastajatöö ja naispeaosa. Hinne 4.
FYC: Best director (Almodovar), Best actress (Cruz)
Shyamalan -i filmid jagunevad minu puhul kahte lehte - kas nad on väga head, või sellised keskpärased. Halbu filme pole ta minu meelest veel teinud. Need head, mida silmas pean on Sixth sense ja Village. Lady in the water kuulub siis sinna teise kasti. Viga nagu polnudki visuaalne või näitlejates, pigem ikka selles sisus. Ja mina kui suur faabulate austaja, vajan ju tugevat sisu. Selline lugu, kus merineitsi ootab mingit lindu, kes ta kaugele ära viiks ja samas kardab mingit hunti, kes teda luurab. Ja siis mingi tola kõike seda usub ja peab ennast kaitseingliks. Pluss veel usub mingit vana hinna muinasjuttu, mille sisu täpselt selle olukorraga kokku läheb. No sorry, aga see on juba üle natuke tobe. Ootasin pidevalt, et keegi sisepiirist on ka mingi "paha", aga asjatult. Mingit huvitavat sisupööret, nagu tavaliselt Shyamalanilt oodata võib, seda ei tulnudki. Miks oh miks lubab ta endale keskpärasust? Märkimist väärib ehk muusika. Ja kahtlemata oli stsenaarium kavalalt üles ehitatud, sest tegemist on sellise puzzle-mänguga, kus tükk tükikese haaval minnakse edasi ning selgub sisu ja selles osalevad tegelased. Hinne 3.
State of mind on esimene ja minu teada ka ainukene film, mis on lääne inimeste poolt tehtud ja filmitud on Põhja Koreas. Vapustav dokfilm, mis viis nagu tagasi lapsepõlve. Kui päris täpne olla, siis nii hull see elu meil ka polnud nõukogude ajal, nagu vaesekestel seal Põhja Koreas. Kuigi inimesed nagu tundusid olevat sarnased meie selle aja inimestega. Sotsialism ja autoritaarne poliitika ning kogu ühiskond teevad inimestest hingega nukukesed. Ja nukukesed olid ka need kaks tüdrukut, kelle ettevalmistusi kohalikeks Hea tahte mängudeks see film jälgis. Sellele lisaks, et sai tuttavaks nende tüdrukutega sai ka iamu nende suhtumisest välismaailma ja ka kodusse, sõpradesse ning oma väärtushinnangutesse. See vapustav üritus, mida Koreas peetakse ning milles osalemine on suur au, on tõeline elamus. Tegemist on juskui suure kontserdiga, kus erinevad sportlased näitavad oma oskuseid. Sportvõimlejad, keda lähemalt sai jälgida, olid pisikesest põnnist peale uskumatute oskustega. Sünkroon, võimed ja distsipliin on justkui sarnased sellega, millest kunagi räägiti vene võimlemise olümpia-koondisest. Kui ei oska saad peksa. Kui rikud midagi saad peksa. Sisemine karm suhtumine iseendasse on tuttav kui katoliku-uskliku enesepiinamine pattude pärast. Tuumapommi ehitasid nad küll valmis ning hoiavad kogu maailma pulsil oma sõrme, kuid nende enda elu pidevate elektrikatkestustega ja hallide värvidega tänavapildis on kurb ja õnnetu. Samas inimesed on soojad ja leiavad õnne ning rõõmu oma igapäevategemistest. Lapsed saavad pühendada oma aega ka muule kui internetile ja teleka vaatamisele (Seal on ainult 1 telekanal ja interneti lihtsalt pole). Huvitav, et see prantslaste ja inglaste ühistööna valminud dokfilm pole saanud suuremat kõlapinda Oscarite või muude auhindade jagamisel...Minu jaoks on see käesoleva aasta üks parimaid. Hinne 5.

You, me and Dupree on üpris mõtetu komöödia. Mida Ameerika suunast tuleb 13 tükki tosinas. Ma ei hakakgi oma aega raiskama, selle suuremaks lahtiseletamiseks. tan öelda vaid mõned asjad:
- näitlejatest oli kahju. Eriti Kate Hudson -ist. Milleks selline jura?
- Owen Wilson on mu täiesti ära väsitanud. Ma ei viitsi enam tema nägu vaadata. Kunagi.
- Michael Douglas -t on alati lahe näha, ükskõik kui kehvas filmis ükskõik kui pisikeses rollis. Ta annab alati filmile pluss punkte.
- Ei mõista, miks on vaja sada korda teha sama filmi?
- Dillon võttis 15 aastat noorema naise...Dillon on sündinud 1964, Hudson 1979...seda oleks võinud ka kuidagi filmis välja tuua...
- uhhh...mul pole selle filmi kohta muud rohkemat öelda, kui et hinne on 2+.







Kommentaare ei ole: