Esmaspäev, 11. detsember 2006

4 eellinastust Coca Cola plazas (Marie Antoinette, Flushed away, Last king of Scotland, Breaking and entering)

Alustades kõige paremast: Viimane Šotimaa Kuningas.
Film baseerub tõesti sündinud juhtumitel. Lugu keerlab ühe arsti ümber, kes pärast ülikooli lõpetamist soovid saada distantsi koduga ja otsustab sõita Ugandasse. Seal aga on parajasti keerulised ajad ning teatud sündmuste käigus saab temas Uganda värskelt valitud presidendi ihuarst. Alguses tundub, et uus president - uus lootus. Tundub, et ta on positiivne ja hea inimene. Tegelikkus aga räägib teisiti. Uganda diktaator Idi Amin oli vägivaldne ja saatis surma kõik kes vähegi teisi mõtlesid. Sündmused keerlevad peamiselt 1970ndatel, sest alles lõpus saab teada, et president sugu pagenduses alles 3 aastat tagasi.
Tegemist on vägivaldse filmiga, mis kõditab neid närve, millele mõjub naha alla torgatud konkude otsas rippuva inimese vaatamine. Samas kõditab ta ka neid närve, millele mõjub see, et inimene on võõras riigi nagu vangis ja ära sõita on võimatu. Siis veel neid närve, millele mõjub tunne, et Sa oled just üritanud mürgitada presidenti, aga tema turvaülem avastab Su plaanid enne nende teoks saamist.
Forest Whitaker teeb siin ilmselt oma elu rolli. Kui tema oscarile ei kandideeri söön mina oma mütsi ära. Ok, mitte päriselt, aga siis ma kaotan oma igasuguse usu Akadeemiasse, kui nad peaksid Foresti kõrvale jätma. See loomalik - ettearvamatu, lapsik ja brutaalne inimene, kes kohati teeb isegi ahvi mühatusi, on selline näitlejamesiterlikkuse tippklass, et see ei jäta kedagi külmaks. Tegelik peaosatäitja James McAvoy, oli ka väga hea ning ilmselt saaks oma rolliga palju suuremat tähelepanu, kui kõrval poleks nii ereda leegiga säramas hr.Whitaker. Millegipärast meenutas see film mulle mitmetel tasanditel teisi filme. Oma sisu ja põnevuse poolest Hotel Rwanda -t. James McAvoy oma aktsendiga Ewan McGregor -it. Diktaatori naist mängiv Kerry Washington meenutas Ray-d ja õnnetu abielunaise teemat. Kaameramees on tuttav Dogville -i kaamera tagant ja selline teatraalsus, mis siis nende komponentide kooslusel vaatajani jõuab on väga äge, põnev ja kaasakiskuv. Tundub, et vaataja on täiesti režissöril peos.
Ja ega tegu polegi kellegi vähemaga, kui Oscari ja Bafta võitnud Kevin MacDonald -iga. Mõlemad kujukesed tulid küll dokumentaalfilmide eest, kuid seegi näitab, kuivõrd osav ta on nii doku-sisulise mängufilmi meisterdaja kui mentaalse-sisulise filmi autor. Tõeline pärl Aafrika mandrilt siia kõledasse Eesti "mitte-kuidagi alata tahtvasse" talve.
Päriselu seosest veel nii palju, et doktor on tegelikult kolme päris elu inimese sümbioos. 1 oli inglise diplomaat, teine šotlasest doktor ja kolmas uganda doktor, kellel oli suhe Amin -i naisega. Hinne 5-
FYC: Best actor (Forest Whitaker)
Edasi Breaking and entering, Anthony Minghella selle aastatuhande teine film pärast Cold Mountain -it. Ei ulatu ehk eelnevate meistriteoste nagu Talented mr. Ripley ja Could mountain -i tasemele, kuid minule meeldis. Kas siis see kammerlikkus või näitlejad või see pereteemaline sisu, mis mulle alati korda läheb või mingi salajane briti maagia, sest tegevus toimub Londonis, aga kõikidest oma vigadest hoolimata, oli ta päris mõtlemapanev. Käisin seda koos töökaaslastega vaatamas ja arvamused olid meil kõigil selle kohta, et kas jätaksid oma elukaaslase maha, kui ta petaks ja nii edasi. See järellainetus on tihti see mis filmi väärtust veel omamoodi kasvatab.
Jude Law inglismaalt, Robin Wright Penn USA-st, Juliette Binoche Prantsusmaalt ja väike hulk Lähis-ida, Briti ja USA näitlejaid kauba peale ja kokku saabki kammerlik draama petmisest ja andeksandmisest, teineteisemõistmisest ja armastusevajadusest. See film ei olegi nagu millegist konkreetselt, pigem nende asjade kogust, mida kutsutakse inimpsüühikaks. Jude Law oli siin paar aastat tagasi igas teises filmis, nüüd on seltskonnaelu ilmselt mehe maha rahustanud ja niimoodi vahest teda näha, on juba päris ootamist väärt. Tore oli näha, et temalgi juuksed lähevad hallimaks ning närvid ja unetus teevad kotid silmade alla. Ei tea kas tal oli filmimise ajal mingi isklik probleem käimas või ta tõesti grimmiti selliseks. Sest filmi sisus headel aegadel oli ka selgelt näha seda tema näost. Tundub jah, et Minghella on võtnud ta oma pidevaks mängijaks, sest vähemalt kõik need neli viimast on tehtud nende koostööl. Binoche mängib mingit välismaalast, kes oma aktsendi on mõninga muudatusega saanud sobivaks. Tema näitlemisoskustes mul samuti kahtluseid pole. Oscar ja austus räägivad enda eest. Küll aga selles rollis oli tal mängumaad mõnevõrra vähe. Samad kõik mis ta andis oli kvaliteet. Robin Wright Penn, mängis ennast näitlejate sekka Forrest Gumpiga. Sest eelnevalt oli vist tema tuntuim kunstiline saavutus Santa Barbara... Lõppkokkuvõttes hindeks 4-
Marie Antoinette. Sophia Coppola oodatud film pärast Lost in translation -it. Film sai oma esilinastuse Cannes -i filmifestivalil, kus legendid räägivad, oli film saanud põrgussesaatva kriitika osaliseks. Lugesin Empire -st intervjuud Coppolaga ja tema väitis küll, et see on olnud ajakirjanduslik liialdus, sest kuigi mõned tõesti kirjutasid ebameeldivalt, olid osalt kriitikuid ka vaimustuses. Ta seletab lahti ka oma lähenemise sellele filmile. Nimelt, ta ei tahtnud teha tavalist eluloofilmi. Ta tahtis teha enda kunstinägemuse järgi midagi erinevat. Tõsi, selles ta ka ju õnnestus, kuid kui aus olla, siis ma olen üks nendest kitsarinnalistest, kes ootab ja eeldab eluloofilmidelt teatud komponente. Eelkõige sisu ja lõppu. Coppola on aga sisu puudutanud väga pinnapealselt lastes vaatajal ise tark olla ja aru saada ja mõelda, mis pinna all toimus. Samuti on ta jätnud filmi ilma lõputa. Ei tea kas siis järje tegemise lootuses või jälle oma ebakonventionaalsust taga ajades. Aga mina tahan, et film lõpeks millegi konkreetsemaga, kui lihtsalt lossist ära ajamisega. Kunstnikutöö, kostüümikunstnik, make-up oscarite kandidatuurid on ilmselt tulemas. Kõige parem šanss on neist vist kostüümikunstnikul, sest sellist kostüümirikkust pole juba pikka aega näinud. Seal oli õmblemist päris suurele seltskonnale. Marie -d mängima valitud Kirsten Dunst sobis oma rolli kui valatud, kuid ikkagi ta ei meeldi mulle. Ka kuningat mängiv Jason Schwartzman ei kuulu mu lemmikute hulka. Samas aga võib silmi puhata Jady Davis -ega ja Rip Torn Vana kuningana on ka omas elemendis. Mõni üksik naer kisutakse ka välja aga muidu sisule pole erilist rõhku pandud, sest elulugu paneb niigi raamid. Hinne 3+
FYC: Best costume design, Best art direction, Best make-up

Viimaseks lastekas Vesi peale, ehk originaalkeeli Flushed away. Seda vaatasin koos lastega ja tundub, et meile kõigile meeldis. Eelkõige ehk sellepärast, et tegemist on mitte ameerika multikaga. Ameerika multikad on ikka enamvähem sama formaadi järgi, mis sest et mõnikord väga väga headgi. Aga Sedapuhku siis lugu hiirtest ja rottidest ja natuke konnadest ka. Sisuks natuke nagu linnahiir satub maale, või täpsemalt öeldes kõrgklassihiir satub rahva hulka. Kerge love pinge on ka tüdruk ja poiss hiire vahel. Lugesin veel kusagilt, et tüdrukhiir originaalis teeb Kate Winslet-i häält. Meie versioonis rääkisid küll kõik eesti keeles. Ja ausalt öelda ei säranudki keegi eriliselt, ega tõusnud teistest esile. Tundub, et Harriet Toompere on iga multikas häält tegemas, aga see on minu meelest ainult positiivne. Hinne 3+
FYC: Best animated feture film

Kommentaare ei ole: