Reede, 24. oktoober 2008

rambo - NO99


Mind ei huvita, kui lihtsalt öeldakse, et see või teine teatrietendus oli hea või siis vastupidi kehva. Mind huvitab miks ja mis komponendid olid head, mis halvad. Minule NO85, ehk siis NO-teatri uusim lavastus ei meeldinud. Üritan siin lahti mõtestada, et millepärast. Sest oli ju ka neid killukesi, mis mulle siiski meeldisid.

Kui mõelda üldse NO-teatri lavastustele, mida mul on õnnestunud näha, siis kummalisel kombel jagunevad need kahte kategooriasse. On neid, mis on minu meelest täiesti tipp-tükid, nagu näiteks "GEP", "Perikles" ja "Padjamees" või siis tükid, mis pole absoluutselt minu maitse, nagu näiteks "Kommunisti surm" ja nüüd ka see Kristjan Sarv -e lavastatud "rambo".

Olen kunagi 80-ndatel video pealt näinud Rambo filmi. See oli sellisel ajal, kui videomakid polnud veel nii väga levinud. Meie peretuttavatel oli video ning kui ma ei eksi, siis vene keeles pelaeloetult sai see toona suure huvi ja põnevusega ka ära vaadatud. Kuigi mäletan, et film iseenesest oli üpris sisutu. Sellest tekkis ka mul teatrit vaadates küsimus, et mis selles materjalis tegijaid kõnetas, et nad selle lavale tahtsid tuua? Eriti sellise nö. action-filmi, mis oma olemuselt ju ei sobi lavale. Igatahes tundus see otsus mehise julgustükina, ehk mingi mõttes ka hulljulgusena? Džunglis ja kalju ääres ning igasugustes looduslikes oludes, kus Rambo põgenemine toimus, seda on ju lavale üle kanda üpris "võimatu missioon"?! Ja ometi ma lootsin, et sellega saadakse hakkama. Karm tõsiasi on ikkagi see, et ei saadud.

Mis mind kõige rohkem häiris, oli see, et kogu see tükk tundus mõjuvat, nagu "suured poisid mängivad luurekat või sõda". Aga iga poiss, kes lapsena sõda on mänginud, sellel on selle lavastusega seoses olemas väga hea võrdlusmoment (kindlasti ka mälestuse näol kõvasti üle-romantiseeritud). Kuid need "omad" sõjamängud on olnud kordi huvitavamad ja põnevamad. Mäletan kuidas ronisime mööda puid ja lasksime noorte kaskedega "alla" ja ronisime mööda garaažikatuseid ning majade keldrites. Omatehtud relvad ja vanglad ja punkrid. Seda siis maal. Linnas oli mu mängumaaks Tallinna vanalinn ning neid hoove ja mahajäetud, varemetes maju, sai uuritud ja nendes luurekaid mängitud ja ronitud. See kõik oli palju palju põnevam, huvitavam ja ägedam. Mitmed korrad ju oli vaja miilitsategi eest põgeneda. Noorte poiste värk. Nelja seina vahel, ehk teatris on piirid nii selged, et neid lavastaja Sarv püüab küll murda kokku monteeritud metallist tellingutega ja lae all olevate valgustajate sildadega. Lisaks suur võrk, mis lae alt kuni põrandani ulatub. See kõik annab ehk natukenegi juurde...kuid näiteks need kolisevad tellingud hoopis võtavad etenduselt ära selle, et üks misanstseen läheb tekstiliselt täiesti kaduma. Midagi nad seal karjusid ja sagisid, keegi laskis kedagi või iseennast, kuid see jääb vähemalt 8.reast vaadatuna kaduma.

Kuid tulles tagasi etenduse alguse juurde, siis naljakas, et kui Kaljujärv suhtleb saalipublikuga, on ta üpris loomulik ja vaba. Kuid kohe, kui läheb teatri tegemiseks paneb ta nagu oma maski ette, mis mõjub nii plassi ja igava mängustiilina, et ma ei tahagi teda jälgida. Publiku seast saali tulev rambo, ehk Risto Kübar selles tükis väga palju ei räägigi. Vabandab saabuvale publikule, kelle kohale ta on istunud, vabandab, et rikub reegleid ja on "oma joogiga" saali tulnud, vabandab publikut sihtides hiljem tükis...muudkui vabandab (luuser:)) Oma välimuselt (kribukõhna) on ta nii kaugel Rambost, kui hiir elevandist, aga ma olin otsustanud seda tükki minna vaatama avatud meelega ning anda ausa võimaluse kõikidele näitlejatele, eriti just viimasel ajal nähtud vapustavalt heade NO tükkide pärast. Kübar mind pärast Ruja enam nii ei häiri. Ka rambos ta teeb mis suudab. Aga kui materjali, head konflikti ja seetõttu ka pinget ega põnevust ei ole, siis ei ole näitlejal ka midagi eriti palju ära teha. Kõik kolm "kõrvalnäitlejat" olid paremad kui peategelased. Eriti torkas silma Sergo Vares oma selge diktsiooni ning hästi kuulda oleva häälega, kuid samuti ka Jaak Prints, kes minu meelest portreeris juudist kohtuniku prototüüpi päris täpselt ning tema üle-vindi koomiline kindral Trautmann (või ma ei teagi, mis auaste sellel Rambo endisel ülemusel oli...). Ja Andres Mähar siin ja seal oli küll väga väikestes rollikestes, kuid ta on alati vähemalt üle keskmise.

Teine põhjus, miks mulle see lavastus ei meeldinud, oli selle sisu. Sisu on ju olematu. Mingi sõduri taustaga mees käib politseile närvidele. Politsei hakkab teda jälitama, kaasates ka tema endise sõjaväeaegse elu ülemuse. Ja kogu see tagaajamine ongi siis lavastuse sisuks. Lõpuks seisavad peategelased silmitsi teineteisega. Kõik. Kui oleks mängitud välja see konflikt, võibolla siis oleks tekkinud ka osapool, kelle poolt olla. Minu meelest sellistes lugudes on see lausa kohustuslik, et oleks võimalik ühele osapoolele kaasa elada. Selles lavastuses rambo oli selline pikkade juustega tolgus, kes ei tahtnud, et teda välimuse järgi hinnataks ning nö. pätiks ei tebeldataks, hakkas politseile vastu. Kuigi ei kuidagi eriliselt vaid lihtsalt liikudes teises suunas kui politsei käsib. Ehk justkui provotseeriks politsei raevu. Politsei on jällegi grammivõrra ülbe ja natuke ka tobe. Ehk ei teki nagu kedagi kelle poolt võiks olla. Kui ma sellest aru sain, ei suutnudki enam mängu nautida. Muidugi võib mõelda ja polemiseerida vägivalla eri tahkude üle, kuid neid niite on väga vähe ja sada korda eelnevalt läbinämmutatud, et mingeid uusi küsimusi lavastus ei tõstata. See staabis toimuv stseen, see kus nad kordamööda kaamerasse alt üles vaatasid. Sellest ei saanud ma üldse aru. Kas see nägude tegemine oleks pidanud mind naerma ajama? Või mis selle point oli? Naerma see igal juhul ei ajanud. Ma hoopis üritasin oma õlga hoida liikumatult, sest mu kõrval istuv K oli selleks ajaks magama jäänud :) (kõik see müra teda ei äratanudki, hoopis ere - otse silma lastud valgus - mis on ka juba kordi ja kordi kasutatud erinevates tükkides, et sellest on saanud häiriv tegur etendustes).

Kui lõpus oli aeg aplodeerida, eks me siis paar korda ka aplodeerisime, peamiselt Sergole, Jaagule ja Andresele ning kõige rohkem tehnilikesele poolele. Ja ka meie ümber istunud inimesed olid aplausiga väga tagasihoidlikud. Ees istunud mees ja naine vist üldsegi ei aplodeerinud. Ja kuna näitlejad ei vaevunud ka lavale tulema kummardama, siis parem oligi. Kuigi heli ja valgus olid tõeliselt vinged. Ja lavastaja oli samuti mõned mõnusad nõksud leiutanud. Näiteks helikopterilt laskuv mees, samal ajal kui publikule tuult näkku lasti... ja tegelikult ka kõik need publiku vahel ja peade kohal jooksmised ka. Ja ma ei väsi kordamast, et tehniline pool oli ikka väga tugev! Samas kui mõelda, et valgustusega oleks võinud natukene meelolu luua, või näiteks rohkelise valgusega džungli või metsa tunnet anda edasi (viidates näiteks Linnateatri tükile "Isad ja pojad", kus valgusega suudeti teha imesid selles "betoonsaalis"). Ja kunstnikutöö oli ka üpris mage. Seda nagu ei saanudki aru seda lavapilti vaadates (need "sõdurikujud" näitlejate hääli summutavatel tellingutel...aga võibolla olid eelarveprobleemid, ma ei tea).

Mulle jällegi üldse ei meeldinud, et oli kasutatud ekraane ja neid peatükke ja "otse-eetrit". See vorm on viimasel ajal NO-s nii ära leierdatud, et see mõjus vastikult eemaletõukavalt ja ebaoriginaalselt. Miks jälle? Võibolla kui ekraanide kaudu oleks tunnet(värvustega vms.-ga), džunglipilte või midagi sellist edastatud, siis ma oleks ehk veel aru saanud. Ja mis mulle samuti ei meeldi, on see kui näitlejad puterdavad sõnadega ning nii Kaljujärv kui ka Kübar tegid seda korduvalt ja see tegi selle võltsi kuidagi veel võltsimaks. No lihtsalt ei suutnud seda kogu ümbrust endale ette kujutada millegiks muuks kui teatrilavaks. Ja veel häiris mind need siin-seal "sisse torgatud" moderntantsu-liigutused, mida Kaljujärv pidi tegema. See mõjus nagu performance-kunst, aga samas nagu teatritegemise solkimine...ehk minu meelest see lihtsalt ei sobinud. Võibolla oli mõte näidata inimese loomastumist, kuid see jäeti sellisel juhul küll välja mängimata. Kahju!

Hinnang: 2- (peamiselt sellepärast et puudus sisu, puudus konflikt, puudusid karakterid. Kogu etendus oli kui üks suur müra(mine). Vähesed valgustäpid pimeduses - heli, valgus, paar lavastuslikku nippi ning Vares-e, Prints-i ja Mähar-i pingutused etendust päästa.)

Otsisin ka, mida teised arvavad...ei julgenud küll lugeda, sest ei tahtnud saada mõjutusi oma mõtetele. Aga panen lingid siia ja hakkan lugema, sest võibolla ma lihtsalt ei saanud selle tüki "geniaalsusest" aru :)
Teised arvamused: Eliza, Teatriabi

Kommentaare ei ole: